AC: Eva Lepik

Eva Lepik

1. Kas autokommunikatsioon korrastab isikut ennast või informatsiooni/tähendust/teadmisi?

Autokommunikatsioon korrastab nii isikut ennast kui ka informatsiooni, sest informatsioon semiootilises mõttes on alati seotud sellega kes mõtleb või sellega kes tunnetab ja see peaks olema vastastikku põimiv ja/või põimuv protsess, tähenduse loomine ja samal ajal siis isiksuse muutumine-evolutsioneerumine.

2. Millal on tekst autokommunikatiivne: kas esimesel, korduval või igasugusel lugemisel?

Ma pooldan seda seisukohta, et tekst - ükskõik siis millises semiootilises keeles ta ka ei oleks - on võõras teadvus mille inimene endale ligi laseb või oma teadvuse selle kõrval tahaplaanile jätab kui ta sellesse võõrasse teksti süveneb. Iga lugemine, ma olen üsna veendunud, või igasugune teksti vastuvõtmine loob uued tähendused ja järelikult on ka autokommunikatsioon iga kord uus.

3. Kuidas on autokommunikatsioon seotud tagasiside mõistega?

Lahutamatult. Selle pärast, et seda ei saa ajast eriti eraldada. Räägitakse vist küll, et unenägu kestab väga lühikest aega. Aga üldiselt on ikkagi mingisugune ajavahe olemas mingisuguse mõtte mõtlemise ja selle juurde tagasi tulemise vahel ja see tagasiside nõuab aega.

4. Kuidas suhtleb kultuur iseendaga?

Ilmselt ma olen nõus Lotmani käsitlusega ja Tartu-Moskva koolkonna arusaamadega sellest asjast: kultuur produtseerib tekste ja interpreteerib neid. Ja need tekstid võivad olla loomulikult igasuguses vormis, kultuuristatud maastikust kuni kultuuri või muusikani välja. Ma võin siia juurde tuua ka mingisugused tsentri ja perifeeria kontseptsioonid, aga see kõik on väga üldteada ja mul ei oleks selle kohta midagi uut ütelda.

5. Kas mõtlemine on autokommunikatsioon?

Suuresti. Jah, mis ta veel olla saab siis.

6. Kas autokommunikatsioon võib olla sisemiste adressaatidega suhtlemine?

Jah, võib küll.

Siin on lisaküsimus, et: kas sul on omad sisemised adressaadid?

Ma ei liigitaks ennast küll mingiks eriliseks skisofreenikuks, aga ma arvan küll, et ma räägin mingisuguste osadega endast.

7. Kuidas on autokommunikatsioon seotud automudelitega (enesekirjeldusega)?

Vältimatult. Selle pärast, et ei ole võimali ennast kirjeldada ilma selle sisekõneta või ilma seda sisekõne tajumata või kuidagi selle üle reflekteerimata. Ja see enesekirjeldus võib olla puhtalt autokommunikatiivne, seal ei tarvitsegi olla mingisugust välist väljendust.

8. Võid sa kohapeal välja mõelda näite sellest kuidas AK kvalitatiivselt muudab informatsiooni?

Positiivse mõtlemise näide. See on tõesti niimoodi, et kui minu ette kerkib mingisugune raskus või probleem siis ma võin selle enda jaoks ümber tõlgendada potentsiaalsuseks või võimaluseks midagi paremaks teha. Ja see on juba informatsiooni kvalitatiivne muutmine. See tähendab, et ühest küljest võib see ju olla see, et ma muudan oma hinnangut, aga lõppude lõpuks kui me enne kokku leppisime, et informatsioon on lahutamatult seotud sellega kes seda informatsiooni valdab või haldab, siis see on kvalitatiivne muutus.

9. Kas autokommunikatsioon võib toimuda sõnumite edastamisega endale läbi ruumi (aja asemel)?

Senikaua kui me ei suuda olla ühel ja samal hetkel mitmes kohas korraga jääb ajafaktor alati valitsevaks.

See oligi absurdiküsimus.

10. Kas enesetaju on autokommunikatsiooni vorm?

Minu jaoks tekib siin ka see küsimus, et kas enesetaju ja enesekirjeldus ei ole mitte üksteiseks üleminevad protsessid...

Ikka on

Et sellisel juhul, mõistagi, jah.

Inglise keeles enesetaju asemel on self-perception ja self-awareness, nad on mõlemad... Et siis minu näide on ka umbes selline, et ma ei näe mida mu kätt [siin selja taga], aga ma tean mida see teeb. See on enesetaju, aga kas see on enesega suhtlemine?

Mingil tasandil, mis ei pruugi olla niiöelda kõrgem ajutegevus, on seda kindlasti. Niipea kui sinna juurde tekib veel mingisugune verbaliseering või mõte, siis seda enam; kuigi ma arvan, et autokommunikatsioon ei tarvitse olla verbaalne.

See on väga hea vastus.

Ma olen mõelnud selle füüsilise intelligentsuse üle, et näiteks kui keegi on kümnevõistleja, siis tema keha oskab väga paljusid asju teha kõrgel tasemel - seega, igasugune füüsiline võimekus, kui see ka ei ole mingisugune intellektuaalse pingutuse vili, et siis... Ma arvan, et seal käivad mingisugused väga põnevad autokommunikatiivsed protsessid, mingisuguseks soorituseks keskendumine mis ei tarvitse samuti olla mingil määral verbaliseeritav, ma täpselt ei tea, ma ei ole sportlane. Need füüsilise tegevuse vormid mis minult suurt keskendumist nõuavad on osaliselt verbaliseeritavad, aga mitte täielikult.

11. Kas autokommunikatsioon võib olla puhtalt autoreferentsiaalne nagu see on süsteemiteoorias?

Ei usu. Esiteks on väga keeruline korraldada olukorda kus ei ole väga palju väliseid stiimuleid. Me rääkisime siin sellest kuidas on võimalik kunstlikult luua tingimused kus väliste stiimulite hulk on viidud miinimumini ja on ju teada igasugused religioossed praktikad mis tegelevad sellega kuidas mingisugune sisekõnevool seisma panna, oma meeled tühjendada, aga see peaks nüüd olema just selle puhta autoreferentsiaalsuse vastand, see meelte tühjendamine.

Kuidas nii?

Meelte tühjendamine välisest on samal ajal ka tühjendamine sisemisest. Mitte, et ma sellest kõigest väga palju teaksin. Ma ise ei praktiseeri meditatsiooni sel kujul mis niimoodi teeks; samal ajal, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen sellest puudust. Võibolla peaks.

12. Kuidas erineb autokommunikatsioon tavalisest märgiprotsessist e semioosist?

Ausalt öeldes väga raske öelda, et üldse kuidagi erineks. Tundub nii, et mõlemad on piiratud ainult tajuva või mõtleva subjekti ajalikkuse ja surelikkusega.

13. Kuidas vaatleksid isiksust ühiskondlike koodide individuaalse valikuna?

Robert Musil on minu arvates kunagi kirjutanud, et tänapäeva inimene on hunnik ajakirjaväljalõikeid. Ma arvan, et mida teadlikum subjekt seda paremini ta neid ajaleheväljalõikeid valida suudab. Ühiskondlikud koodid, normid ja muu selline kraam võiks olla peamiselt ületamiseks, ütleksin ma. See ei tähenda, et ma oleksin loomu poolest väga vägivaldne või väga anarhistlik või midagi muud, aga ma arvan, et inimese individuaalse arengu potentsiaal on seda suurem mida enam ta on neist normidest ja koodidest teadlik ja mida paremini ta ennast neist vabastada suudab. Ütleme nii, et vähemasti tema sisemine mina ei peaks olema selle värgi külge aheldatud. Inimene ei peaks ideaalis defineerima ennast oma lemmikbändi, oma pangakonto, oma läbitud haridusasutuste kaudu...

Ometi me teeme seda.

Jah. Pigemini selle kaudu kui elus ta ennast tunneb.

14. Kas "auto-communication" erineb kuidagi "self-communication"-ist?

Ma ei tea mis vahet on.

Ega keegi vist ei tea, nad peaksid nagu samaväärsed olema.

Jah, just, kui üks on kreeka keeles ja teine on inglise keeles, et kas seal on midagi vahet ka tegelikult...

15. Kuidas sina suhtled iseendaga?

Mida edasi, seda rohkem üritan ma endale andeks anda, et ma olen lihtsalt inimene ja seda vähem üritan enda üle kuidagimoodi mingisuguse kujutletava superego seisukohast kohut mõista.

Kas on mõni selline praktiline näide ka, näiteks iseendale kirjutamine või midagi sellist, mida sa annaksid maailmale edasi selle intervjuu kaudu?

Mida ma maailmale edasi annaks? Ma arvan, et maailm saab ilma minu nõuanneteta suurepäraselt hakkama ja ma arvan, et vaimsed praktikad mis aitavad inimesel selle maailmaga toime tulla peab igaüks endale ise valima vastavalt oma kalduvustele ja vajadustele, peamiselt vajadustele. Ilmselt ma palvetan, jah.

Ilmselt

Jah.