AC: Andreas Ventsel

Andreas Ventsel

1. Kas autokommunikatsioon korrastab isikut ennast või informatsiooni/tähendust/teadmisi?

Kui me mõtestame autokommunikatsiooni Lotmani järgi siis on iga teksti funktsioon kommunikatsioonisüsteemis alati nii isikut kui ka informatsiooni taaskorrastada. Selles mõttes eeldab küsimus kindlasti mõlemapoolselt jah-vastust. Autokommunikatsioon korrastab nii isikut kui ka informatsiooni, sest autokommunikatsioon on igasuguse kommunikatsiooni üks komponent, me ei saa neid üksteisest lahutada. Teatud kultuuritüübid kalduvad rohkem autokommunikatsioon poole ja teised rohkem info edastamise poole. See sõltub siis vastavalt kultuuritüübist kui ka kontekstist kus see esineb. Just lõuna ajal rääkisime Marek Tammega, et alati tuleb rõhutada teksti ja konteksti üksteisest sõltuvust. Ei ole konteksti kui sellist, see on alati niiöelda relatsiooniline, et tekst loob konteksti ja kontekst teataval viisil loob ka teksti. Aga kui ma peaksin valima siis loomulikult peaks autokommunikatsioon teisendama või transformeerima isikut ennast ja samas teha saab ta seda üksnes selle kaudu, et see informatsioon mida ta enne teab saab kodeeritud lahti individuaalse koodiga, siis loomulikult ta süvendab või teisendab seda eelnevat informatsiooni ka. Mõlemad on olulised: muutub nii informatsioon, tähendus, teadmine kui ka siis isik ise, sest vähemalt lähtudes "Kultuurisemiootika ja teksti mõiste" artiklis välja toodud viiest teksti funktsioonist kommunikatsioonisüsteemis on see päris ilmne, et mõlemad muutuvad.

Silvil oli ka selline päris lihtne vastus, et see toimub astmeliselt: kõigepealt informatsioon ja siis sa ise. Ka hea.

2. Millal on tekst autokommunikatiivne: kas esimesel, korduval või igasugusel lugemisel?

Siingi on vastus umbes sama mis esimesel, sest ükski kommunikatsiooniakt ei toimu ilma autokommunikatiivse komponendita, kuid kui olla Lotmani tekstile truu siis peaks ütlema, et korduval lugemisel. Tekst vähemalt oma sisu tasandil peaks jääma samaks kui me ta vastu võtame ja siis autokommunikatsiooni käigus teda teisendama vastavalt sellele millised koodid me siis valime selle teksti lahti kodeerimiseks või selle teksti mõtestamiseks. Võib-olla "korduval" oleks neist kolmest valikust siis kõige parem. Vähemalt juhul kui me peame silmas just teksti mis tuleb sissepoole autokommunikatsiooni käigus. Esimeses küsimuses on ka see, et üks asi on see kui autokommunikatsioonis tuleb sisse tekst mida me siis uuesti hakkame kodeerima lahti, lisame uue koodi, siis teine tekst on see mis on juba läbinud selle kodeerimise. Kui peame silmas seda esimest teksti sisendust endale siis ta peab olema korduv, sest vastupidisel korral oleks ta lihtsalt uue informatsioonipaki niiöelda edasiandmine kus suureneb informatsiooni teadjate hulk aga mitte informatsioon ei muutu selle käigus.

3. Kuidas on autokommunikatsioon seotud tagasiside mõistega?

Kuidas sina ise seda raamistaksid?

Tundub, et sellest võiks mõelda natuke Peirce-likult, et autokommunikatsiooni käigus ma kodeerin ühe ja sama teksti uue koodiga, vahetan koodi ja saan uue tähenduse ja paiskan selle uuesti kommunikatsiooniringlusse. Sealt tuleb äkki tuleb see tagasiside, et kui ta on juba läbinud autokommunikatsiooni, on uue tähenduse või enese-selguse juba kätte saanud ja hakanud sellega opereerinud siis tagasiside võiks lisanduda autokommunikatsioonile või midagi sellist. See oleks üks variantidest.

4. Kuidas suhtleb kultuur iseendaga?

Siin on mõnes mõttes kaks võimalust. Üks on Lotmanist lähtuv autokommunikatsioon just selles väga kitsas mõttes ja millele on tegelikult keskendunud pigem see suvekool ja teine on see enesekirjeldus kus kõige mastaapsemas ja universaalsemas mõttes on kultuur loomulikult alati loomulikult autokommunikatsioon kuna kultuurist kui semiosfäärist midagi väljapoole ei jää vähemalt semioosi mõttes siis paratamatult on tegu autokommunikatsiooniga. Aga kui me räägime nüüd autokommunikatsioonist koodivahetuse mõttes siis see on natukene teine aspekt mida Lotman tahab rõhutada. See natuke kattub ka auto-comunication'i ja self-communication'i eristusega mil mulle tundub üldises mõttes on siiski sama, aga oluline on nüüd see, kas rõhutada transformatsiooni protsessi või tulemust. Siin on võib-olla väike erinevus sees.

Mulle endale meeldib selline tõlgendus mille poole mõned on nagu vihjanud, et kultuuri puhul on väga raske täheldada seda self'i, aga isikul on see olemas ja siis ma olengi mõelnud, et äkki oleks mõttekas omistada autokommunikatsioon kultuurile ja self-communication isikule. See oleks lihtne lahendus.

Jah, kui me nõustume, et inimese puhul on self'ile kerge osutada. Seda sõna on muidugi kerge kasutada, aga mida see tähendab või kui küsida "Mis ma siis ise olen?" siis oleme raskustes kohe. Täpselt sama võib öelda ka kollektiivse mälu kohta. Paljud kriitikud süüdistavad nende mõistete kasutajaid totalitaarsuses.

5. Kas mõtlemine on autokommunikatsioon?

Kindlasti on mõtlemine autokommunikatsioon. Kasvõi iseendalt üha enamate küsimuste esitamine ühe ja sama asja kohta on teataval viisil ikkagi autokommunikatiivne tegevus. Minu arvates toimib siin abduktiivne loogika, mida ka Lotman selle autokommunikatsiooniga tahab siin öelda. Minu arvates iseloomustab see just sellist kvalitatiivset uurimisprotsessi, et ta pidevalt reflekteerib enda eelnevaid tulemusi: selles mõttes ma midagi uut ei saa, aga vaatan seda distantsilt ja muudan vaatenurka. Vaatenurga muutmisega kohe muutub teataval viisil ka vaadatav, sest vaadatavat kui sellist pole puhtal kujul olemas.

6. Kas autokommunikatsioon võib olla sisemiste adressaatidega suhtlemine?

Nii ta vist nagu on mõeldud. Ma sean ennast nagu objektiks ja see kes ma olen küsib iseenda kohta. Siis toimub võõrandumine või kahestumine, kui sisemisi addressaate on mõeldud selles mõttes. Ma pean iseendas teatud sisemist distantsi looma endaga kui küsijaga ja endaga kui sellega kelle käest küsitakse.

Mõned mõtestavad seda küsimust selles võtmes, et näiteks üks ajuosa suhtleb teisega.

See on võimalik, aga ma ei ole selles ajupoolkerade diskursuses kindel - ma ei pea seda sellisel viisil eriti pädevaks seisukohaks tänapäevaste kognitiiv-neuropsühholoogiliste uuringute taustal. Küsimus ei ole selles, et kontinuaalne ja diskreetne oleksid kuidagi halvad mõisted. Lihtsalt see ajupoolkerade metafoor, mis esialgselt ei olnud mõeldud metafoorina, oli väga selge: siin ongi ühes ajupoolkeras lokaliseeritud üks kodeerimissüsteem, teisse teine ja need on põhimõtteliselt erinevad - sellisel viisil see vist ikka päris ei päde tänapäeval. See, et ühel ajupoolkeral võib olla natuke rohkem kalduvust teatud infohulki töödelda, see on üks asi, aga teiselt poolt näiteks kui aju saab kahjustada siis võib üks ajuosa üle võtta need aju funktsioonid mis olid ette nähtud kahjustatud osale. Selles mõttes ei ole see lokaliseeritus determineeritud. Kasutame siis seda pigem metafoorina kuiet sõnasõnaliselt.

7. Kuidas on autokommunikatsioon seotud automudelitega (enesekirjeldusega)?

Mulle tundub (ja Silvi ettekandes ustrojstvo ehk mehhanismi teemal), et kommunikatsioon viitab ikka teatud protsessile ja mudel viitab protsessi tulemusele. Selles mõttes automudel võib olla ka enesekirjeldus, kuid enesekirjledus viitab ka ikkagi protsessuaalsusele. Automudel on pigem selle protsessi väga abstraktne kontsentraat. Mudel eeldab ennekõike seda, et tal oleks võimalikult suur seletav jõud. See aga eeldab, et ta peab olema võimalikult lihtne, koosnema minimaalsetest funktsoneerimiseks vajalikest osistest. Mudel minu arvates viitabki nendele väga minimaalsetele osistele või aspektidele mis selle mudeli siis toimima panevad. Kommunikatsioon on pigem protsess siis. Mudel ja enesekirjeldus ei ole samaväärsed, sest enesekirjeldusest tuleb alles välja see mudel.

Selle pärast ongi see intervjueerimine kasulik - saab teada need väikesed erinevused.

Kui me loome näiteks eesti ajalugu, siis see on enesekirjeldus teataval viisil, aga mudel ta veel ei ole. Mudel oleks ta siis kui me sealt tooksime välja need täiesti minimaalsed igal pool selles kirjelduses esinevad tendentsid ja looksime mingi karkassi.

Ma esitan siin lisaküsimuse: kas kultuuritüpoloogiad on seotud nende mudelitega?

Siin tuleb jälle rõhutada, et kultuuritüpoloogia puhul need tüübid ei ole midagi mis on eestleitavad. Tüpoloogiad on minu arusaama järgi Lotmani jaoks ennekõike mingite korrelatsioonide tüpoloogiad. Üks ja sama tekst võib esineda erinevates tüpoloogiates ja kanda erinevat funktsiooni. Tüpoloogiad ongi funktsioonide tüpologiseerimise niiöelda tulemid. Üks ja sama tekst võib vabalt kanda erinevat funktsiooni - mõtlen siin materjaalselt sama teksti, sest kui me vaatame tekste kui tähenduslikke tervikuid siis nad ei ole enam sama tähendusega kui nad kannavad erinevat funktsiooni. Tüpoloogia on ka suhteline mõiste. Minu arvates tulebki seda rõhutada Lotmani ja üldse Tartu-Moskva koolkonna puhul, et see on väga relatsiooniline. See lähenemine on tõesti heas mõttes post-strukturalistlik. Võib-olla mõnele ei meeldi see seisukoht, aga isegi täna kui Remo Gramigna rääkis nendest primaarsetest ja sekundaarsetest keeltest, et kas primaarne keel on siis alati loomulik, lingvistiline, keel? Või tuleks võtta seda teistmoodi? Et me ei pea alati võtma seda nii, et esmane või primaarne modelleeriv süsteem on alati lingvistiline keel. Või on siin hoopis suhte küsimus? Ja kui on suhte küsimus, siis kaob ära see probleem milles süüdistas Lotmanit Sebeok. Mulle tundub, et Mihhail on pigem seda meelt ja mina olen ka seda meelt. Loomulikult väga paljudes kohtades ta toob näite, et lingvistiline keel on primaarne. See on täiesti tõsi. Aga esiteks mitte igas kohas ja teiseks see näide on võib-olla lihtsalt kõige kujukam, sest me võime keelt vaadata primaarse modelleeriva süsteemina ka selle pärast, et ta on kõige enam modelleerimist võimaldav. Ta ei ole mitte kõige algupärasem vaid kõige mitmekesisem ja võimaldab erinevaid modelleerimisi.

Mulle meeldis ka Mihhail Lotmani raamatus Struktuur ja Vabadus see, et primaarne ja sekundaarne modelleeriv süsteem on suhteline mõiste, sest ma ei olnud seda varem kohanud.

Absoluutselt, sest see avab suure potentsiaali kultuurisemiootikas, sest süüdistused lingvistilises keelekesksuses on alates Saussure'ist peale kogu strukturalismi haaranud ja selle tõttu vist ka kultuurisemiootika kuulub vähemalt mainstream mõtlemises ennekõike ikka strukturalismi paradigmasse.

8. Võid sa kohapeal välja mõelda näite sellest kuidas AK kvalitatiivselt muudab informatsiooni?

Et mingi oma näide kuidas mingi väline sisend siis sinu jaoks siis muudab mingit informatsiooni.

See väline ei ole mõeldud mitte niimoodi. Ma toon näite. Teen mingit teadustööd ja olen mingisse faasi jõudnud; loen oma tööd, vaatan oma tööd - töö on selles mõttes sama, ma kodeerin seda ühe ja sama koodiga millega ma olen selle üles ehitanud. Nüüd aga vahetan koodi ja püüan seda dekodeerida seda teise koodiga, vaadata seda teisest paradigmast - mis siis nende andmetega juhtub? See teine kood ei pea tulema väljast, vaid võib juba sees olemas olla.

See näide on päris hea, aktuaalne ka tudengite jaoks.

9. Kas autokommunikatsioon võib toimuda sõnumite edastamisega endale läbi ruumi (aja asemel)?

Eile rääkisime ka, et see eristus on rohkem nagu näitlikustamiseks, et aeg on autokommunikatsioonis nagu olulisem. Võid ühes kohas olla - näiteks vangikongis - ja vaadata aknast välja: üks ja sama merevaade, aga võin mõtestada seda romantilises võtmes või realistlikus võtmes (et homme lähen tapalavale vms) ja see pilt avaneb mulle hoopis teistmoodi. On selge, et ruumi ei saa autokommunikatsioonis täiesti välistada, sest ruum kindlast määrab konteksti kaudu ka meie koodivaliku. Vanglas on päris kindlasti hoopis teised koodid kui kuskil mujal. Ja Aristotelese järgi aeg ennast ainult läbi ruumi tajutavaks teebki - kui ei oleks ruumi siis ei oleks ka aega. Selles mõttes on nad kindlasti omavahel seotud. Ma arvan, et mida Lotman tahab sellega (et aeg on autokommunikatsioonis tähtsam) siin öelda on see, et me võime tõesti näiteks haiglas liikumatult voodis lebades ühtegi liigutust tegemata ikkagi mõelda, kommunikeeruda iseendaga.

10. Kas enesetaju on autokommunikatsiooni vorm?

Lotmanist lähtudes vist ei ole. Kui ma tunnen valu, kas see on enesetaju? Kui valu tundmine on enesetaju siis see kindlasti erineb eneseteadlikkusest ehk iseendast kui individuaalist teadlik olemisest. Valu on üldine, seda tajub iga organism - mitmete suurte autorite bioeetilised-filosoofilised mõtisklused paljuski just sellel üles ehituvadki. Aga see kuidas me seda valu mõtestame eeldab ka teatavat eneseteadlikkust. Näiteks kas see valu on tingitud, on põhjuseta või põhjendatud näiteks isamaa eest võideldes või purjus peaga maha kukkudes on kaks erinevat asja. Enesetaju selles kõige primaarsemas mõttes ei ole autokommunikatsiooniga samane mõiste.

Taipasin just, et enesetaju võib olla autkommunikatsiooni aluseks.

Enesetaju on kindalasti vajalik, aga ma arvan, et see ei ole see mida Lotman silmas peab.

11. Kas autokommunikatsioon võib olla puhtalt autoreferentsiaalne nagu see on süsteemiteoorias?

Jätame selle lihtsalt vahele, sest süsteemiteooriat ma ei tea eriti palju.

12. Kuidas erineb autokommunikatsioon tavalisest märgiprotsessist e semioosist?

Siin võib vastata samamoodi nagu esimesele küsimusele: autokommunikatsioon on autokommunikatsiooni üks komponente. Kommunikatsioon on kindlasti üldisem mõiste kui autokommunikatsioon, aga me võime komunikatsioonis kui sellises eristada autokommunikatsiooni mis on suunatud endale ja kommunikatsiooni mis on suunatud teisele info edastamisele. See ei ole lihtsalt sõnade mäng. Uspenskij ja Lotman kirjutasid autokommunikatsioonist väga vähe, lausa häbenematult vähe - see mõiste on palju perspektiivikam kui nad algselt adusid. Oluline on see, et nad seostasid seda orienteeritust (kas on autkommunikatiivne või suunatud info edastamisele) erinevate kultuuri modelleerimistüüpidega ja see on see moment mis mingisse raamistikku paigutatuna annab palju juurde kui me tahame mingeid kultuurinähtusi uurida.

13. Kuidas vaatleksid isiksust ühiskondlike koodide individuaalse valikuna?

Siin tekkis mul oma ettekannet kirjutades küsimusi. Esiteks võib siin "valiku" all mõelda just seda valiku momenti ehk isiksust kes valib, rõhutades teatud tahet. Ja teisalt tundub siin olevat presentne ka see aspekt, et valik on mõeldud kimbuna: see on teatud valik, kood.

Set.

Jah, täpselt. "Set" on ka Universe of the Mind'is nii tõlgitud. Ja mulle tundub, et pigem ongi see just set'ina mõeldud. See ei tähenda muidugi, et Lotman vähendaks kuidagi seda tahtevabadust. Autokommunikatsioon on üks võimalikke viise kuidas seda individuaalset vabadust teoreetiliselt välja selgitada. Eesti keeles jääb jah natuke segaseks see asi.

Jah, selle tsitaadi tõlkisin ma ise kehvasti inglise keelest.
Kõige parem on [Lotmanit] muidugi lugeda vene keeles. Just täna rääkisime Silviga, et venelaste ustrojstvo tõlgitakse näiteks artiklis "On the semiotic mechanism of culture" 1978. aasta New Literary History kui "mehhanism"...

14. Kas "auto-communication" erineb kuidagi "self-communication"-ist?

Nagu ühe varasema küsimuse juures sai arutatud: mulle tundub, et auto-communication rõhutab just seda koodivahetuse protsessi ja kirjeldab just seda mehhanismi kuidas uus tähendus saab võimalikuks. See self-communication on pigem üldisem mõiste. Ma arvan, et auto-communication on pigem selle self-communication'i allmõiste. Self-communication võib olla kui inimesed kultuuri-siseselt saadavad üksteisele mingeid sõnumeid. Erinevalt auto-communication'ist rõhutab self-communication kogu seda kupatust. Kultuuri enesekirjelduses toimivad täpselt samad protsessid: üks on autokommunikatiivne; teine on kultuuri-sisesene, niiöelda inimeselt inimesele edasi antava informatsiooni levik kus ei muutu informatsiooni kvaliteet (see jääb samas), vaid suureneb informatsiooni omajate hulk (annan informatsioonipaki sulle üle jne). Autokommunikatsioon räägib aga just sellest transformatsiooni protsessist. Mulle pigem tundub, et auto-communication võiks olla selle self-communication'i allmõiste. Täpselt samamoodi nagu auto-communication on kommunikatsiooni kui sellise allmõiste.

Sa oled esimene kel on selline konkreetne eristus. Enamus ütleb, et üks tuleb lihtsalt kreeka keelest ja teine inglise keelest ja vahet pole.

15. Kuidas sina suhtled iseendaga?

Kui ma mõtlesin selle sama küsimuse üle, lugesin pidevalt ühte ja sama kohta korduvalt ja korduvalt ja korduvalt... Ja siis olin kahevahel, et kuidas seda mõista. Küsin Toropi käest ja siis veel Silvi käest ja siis kuidagi hakkas asi nagu liikuma ühele poole ja teisele poole... See on ka nagu iseenda mõistmine: ühes mõttes oli mul olemas mingi kindel seisukoht. Samas ma kahtlesin selles, püüdsin kuidagi teistmoodi mõtestada seda. Aga iseendaga suhtlemine. Ma arvan, et ma püüan paremaks saada.

Väga hea vastus.

Ega seal muud ei olegi, aga eks see kriteerium, et mis on parem või halvem, selle paned ikka ise paika.

Aitäh sulle!

Ole hea.