Biosfäär, tehnosfäär, psühhosfäär

Saarma, Jüri 1979. Biosfäär, tehnosfäär, psühhosfäär. Kivi, Juhan (ed.), Teadus ja Tänapäev. Tallinn: Eesti Raamat, 203-211.

Inimese vaimne tervus [sic] on närvisüsteemi, peamiselt selle keskse osa, peaaju tegevuse üks avaldumisvorme. Peaajuta ei ole psüühhilist tegevust. Peaaju tegevuse hälvete korral ilmnevad psüühhikas kõrvalekaldumised. Psühhohügieen on seega tegelikult kesknärvisüsteemi hügieen. Kesknärvisüsteemi mõjutavad kõik ajule kui ainelisele organile toimivad materiaalsed ja bioloogilised tegurid. Samuti mõjutab psüühhilist tervist psüühisi-emotsionaalne külg.
Elav organ vajab vahetuseks tarvilike ainete pidevat juurdevoolu, samuti peab toimuma lagu- ja jääkproduktide äravool. Aju varustamise ja jääkidest vabastamise häired põhjustavad paratamatilt kesknärrvisüsteemi tegevuse häireid, s.t. psüühhilisi häireid. Peaaju tegevis sõltub peaaegu kõigest, mis välismiljööst organismi satub. Peaaju tegevisele mõjub veres ning kudedes leiduvate keemiliste ainete iseloom ja omavaheline suhe. Häirete laad, intensiivsus ja kestus sõltuvad nii ainete toime laadist kui ka kestusest. Mürgi ühekordne toime põhjustab tavaliselt lühiaegse psüühilise tegevuse hälbimise, näiteks alkoholijoobe korral. Pikemat aega kestev toime aga toob endaga kaasa püsivad psüühikahäired, näiteks isiksuse degradatsiooni kroonilise alkoholismi korral. Loomulikult võivad ka öhekordsed kahjustused (põrutused, mürgitused, vigastused) põhjustada püsivaid psüühikahäireid, kui ajukoe mingi osa hävib. (Saarma 1979: 203)

See on väga kummaline minu jaoks. See on esimene kord kui ma loen midagi nii materialistlikku psühholoogias. Ilmselgelt on tegu marksistliku eetosega, kus psüühika on taandatud ainevahetuseks. Kõhutunne ütleb, et "psühhohügieeni" lähenemisel on midagi pistmist sellega, et J. Saarma õppis/töötas Kanadas ja Põhja-Ameerikas oli tollal moes "mental hygiene" temaatika, mis väitis nt, et ropendamine ja sexually explicit content rikuvad noorte mõistusi, nö risustavad seda. See seos on aga nõrk, sest põhineb vaid sõnade sarnasusel. Samamoodi ei saa ma Jurgen Rueschi teost Semiotic Approaches to Human Relations seostada human relationism'iga mis oli USAs maailmasõja järel populaarne.

Nüüdisinimese organismile langev koormus on viimase kahe-kolme inimpõlve jooksul kardinaalselt muutunud. Veel sajandivahetusel oli lihastöö esmane elatise hankimise ja miljööle kohastumise vorm. Nüüd aga domineerib psüühiline koormus ja seda eeskätt füüsilise koormuse vähenemise ning psüühilise tegevuse suurenemise tulemisena.
Teaduse- ja tehnikarevolutsiooni saavutused on teinud inimese elu kergemaks ja mugavamaks. Raske kehaline töö üha väheneb. Tehnika, see inimaju looming, võib inimese täielikult vabastada igasugusest lihastööst.
Meie aja inimese tegevust (kuigi mõnedes üksikasjades võib-olla veidi liialdatult) võiks ehk nonda kirjeldada. Ekskavaatorijuht kaevab uue hoone vundamendi süvendit, lihasjõudu kulutab ta ainult kangide ja hoobade liigutamiseks. Kuid seejuures tuleb tal olulisel määral pingutada oma aju, sest võimsa mehhanismi täpseks juhtimiseks peab ta kiiresti läbi töötama tohutu hulga ajju voolavat informatsiooni ning kavandama oma reageeringud väga täpselt ruumiliselt ja ajaliselt kohandatuna. Töölt koju ja kodust tööle minekuks kasutab ekskavaatorijuht oma sõidukit, mitmekilomeetrilise teekonna läbib ta minimaalse lihastööga (aktseleraatori ja rooli reguleerimine). Kuid see-eest on tema aju pingul, et analüüsida lakkamatult saabuvaid signaale ja teha ainuõigeid otsustusi-reageeringuid ning seda pealegi äärmiselt kiirest. Lihastegevust vajab see inimene üpris vähe ka koduolmes. Kohvi saab jahvatada elektriveskiga, pesu pesta pesumasinaga, kuivatada tsentrifuugiga. Puid lõhkuda ning kanda pole vaja, majas on keskküte. Raadio ja televiisori reguleerimiseks pole vaja tõusta toolist, kaugjuhtimise seade asub käeulatuses. Isegi hambapuhastamistöö teeb ära elektrimootor.
Niisiis, inimorganismi koormuses on toimunud ulatuslikud nihked ja sellest ka probleemid. Vähenenud lihastöö ja füüsiline koormus põhjustavad nähtuse, mida üsna laialdaselt tuntakse liikumisvaeguse ehk liikumisnälja nime all. Toimides esmajoones inimorganismi bioloogilisele süsteemile, ei jäta liikumisvaegus mõjustamata ka vaimset heaolu. Peaaegu kõikidel elualadel ja -kutsetes suurenenud psüühiline koormus toob enesega kaasa täiesti uut moodi nõuded töö- ja puhkusrežiimile ning tõstab psühhohugieeni vajaduse kõige aktuaalsemate sotsiaalsete probleemide valdkonda. (Saarma 1979: 203)

Liikumisvaeguse ohver olen minagi. Need on valiidsed punktid, kuid kõne ise tundub kummaline. Näiteks "ajude pingutamine" on veider, sest aju ei ole lihaskude mis tõmbub pingule. Semiootika seisukohast on siin oluline, et märgitakse füüsilise tegevuse taandumist vaimse tegevuse ees. Märgiprotsessid omastavad olulisema rolli kui lihastöö.

Evolutsiooni käigus on liikumine olnud eksistentsi tagamise põhivahend. Et hankida toitu, võidelda vaenlase vastu, otsida endale partnerit, kindlustada kooselu, hoolitseda järglaste eest, ikka on liikuda tulnud. Nüüd on inimene andnud vähegi suuremat lihastööd nõudva liikumise masinate ja seadmete hoolde ja enesele jätnud vaid mõõdukal hulgal tööd keelelihastele (kõnelemiseks) ning sõrmelihastele (kirjutamiseks). Tõsi, inimene ei ole enam päris ainus sellise muutunud elulaadiga liik: tema algatusel ja kaasabil (ikka taas seadmetemasinate rakendamisega) on ka mõned koduloomad-linnud kõudnud sellise liikumisvaegusega eksistentsini, näiteks linnuvabrikus, seavabrikus, suurfarmis.
Lihtsameelsus oleks käsitleda liikumisvaegust ainuüksi lihastöö hulga vähenemisena. Oleks see nii, siis oleks tehnika tõepoolest ainult suur õnnistus inimkonnale ja poleks mingit probleemi inimese tervise, sealhulgas vaimse tervise aspektist. Tegelikult on aga olukord üpris keerukas.
Lihastöö ei ole ju mitte üksnes lihaste poolt mingis ajaühikus tehtud kontraktsioonide hulk. Lihastöö tähendab tunduvalt muutunud ainevahetust organismis, eeskätt süsihüdraatide ainevahetuse kardinaalset muutumist koos seda reguleerivate fermentide tegevuse muutumisega;
vereringe ümberkõlastumine hoopis teisele režiimile: südametöö intensiivistub, kapillaaride süsteem lülitub ümber siseelundeilt lihastele;
suuri muutusi hingamises niihästi kopsude ventileerimise osas kui ka gaaside vahetuses kopsudes ja kudedes;
suuri nihkeid sisesekretoorsete näärmete tegevuses ja hormoonide tasakaalus, sellest on ajuripatsi vahendusel hõlmatud eranditult kõik sisenäärmed;
ühtlasi on ka olulist muutust kesknärvisüsteemi tegevuses, tihedat koostööd väljast saabuva informatsiooni töötlemise ja lihaskonda tema tegevuses reguleeriva innervatsiooni vahel. On ju lihastöö kõige tihedam, vahetum ja aktiivsem tegelikkusega suhtlemise vorm.
Sellest kõigest tuleneb tõsiasi, et liikumisvaegus põhjustab ulatuslikku muutust kogu organismi elutegevuse rütmis ning regulatsioonis. Loendamatute põlvkondade vältel evolutsiooni kõigus lihastööga õkonoomseimaks koostööks lihvitud organismi reageeringukompleks on lihastegevise kardinaalse vähenemise tõttu tõsiselt häiritud. Lihastöö vähenemine tähendab võimsa bioloogilise stimulaatori äralangemist, mis on olnud ainevahetuse, südamevereringesüsteemi, sisesekretoorsete näärmete tegevuse, gaasidevahetuse ja kogu organismi elutegevuse regulaator ja koordineerija. Ei ole midagi imestada, et lihastöö vaegus, liikumisnälg toob enesega kaasa märgatavaid häireid organismi elutegevuses kuni füüsiliste ja psüühiliste haigusteni välja. (Saarma 1979: 203-204)

Mujal olen taolist arutelu kohanud vaid Desmond Morrise kirjutistes. Pisut edasi on märgitud ka ülerahvastatuse probleem ja arvud vastavad ka Morrise ennustusele, niiet siin võib isegi olla otsene mõjutus.