AC: Silvi Salupere

Silvi Salupere

1. Kas autokommunikatsioon korrastab isikut ennast või informatsiooni/tähendust/teadmisi?

Ma arvan, et see on nagu kaheastmeline, et ta tegelikult mingis mõttes alguses korrastab seda informatsiooni või teadmisi või mis iganes kuidas seda nimetada, aga see peaks omakorda viima ka, nojah, kui me nüüd peame hakkama veel isikut defineerima, ma arvan, et me võime öelda, et see peaks seda mõttetegevust ka kuidagi korrastama. Kuigi samas ma jäin just hiljuti mõtlema selle oma kogemuse ja autokommunikatsiooni peale, et ma ei tea kas seda saab nimetada autokommunikatsiooniks, aga seal pidevalt käib nagu enda üle mõtisklemine, et see mingis mõttes võib ka vastupidi olla, et see hajutab või segab sind. Ma ei tea, võibolla peaks õige vastus olema see, et see autokommunikatsioon võib olla lihtsalt mitut eri liiki, et sa võid selle endale panna eesmärgiks näiteks mingite meditatsioonide puhul ja siis on see tõesti korrastav, aga samas autokommunikatsioon võib olla ka mingis mõttes mitteteadlik, et sa ei saa seda nagu juhtida. Sa nagu räägid iseendaga, teed midagi ja mingid mõtted häirivad, et see on ka nagu autokommunikatsioon võibolla, jah, ja sa ei suuda neid juhtida.

Neil küsimustel ei ole nagu õiget vastust, aga ma arvan, et sul on õigus, et siin ongi hästi palju erinevaid võimalusi.

2. Millal on tekst autokommunikatiivne: kas esimesel, korduval või igasugusel lugemisel?

Ma arvan, et ta jällegi sõltub ja seda ei saa ette aimata.

Kas tekst üldse saab olla ise autokommunikatiivne?

Ei, ta saab olla, muidugi, aga ma mõtlen, et ta võib hakata tööle ja võib mitte hakata. Ma arvan, et õigem oleks öelda niimoodi, et ma ei arva, et igasugusel lugemisel.

Okei. Sa oled esimene kes niimoodi ütleb.

3. Kuidas on autokommunikatsioon seotud tagasiside mõistega?

Ma arvan, et ta on otseselt seotud. Ta reaalselt peakski olema seotud, sest tegelikult autokommunikatsioon, mis on kasvanud välja sellest kommunikatsioonimudelist, kus feedback on sisse kirjutatud, ma näen, et see on otseselt seotud ja tegelikult autokommunikatsiooni võib ilmselgelt ümber kirjutada selles tagasiside metakeeles, ma ei näe mingit takistust.

Esimene esineja [Peter Grzybek] umbes umbes nii tegigi.

4. Kuidas suhtleb kultuur iseendaga?

Nojah, see on väga raske küsimus selle pärast, et siis kerkib küsimus nende - kui me räägime suhtlemisest ja kommunikatsioonist - kerkib küsimus, et mis kanalites, et kuidas need teated peaksid siis liikuma, mis see kanal on ja kes see saatja-vastuvõtja on? Tegelikult on seda üsna raske ette kujutada, et jah, Lotman räägib nendest tekstidest ja mälust ja nii edasi ja nendest mehhanismidest mis siis on mingis hästi generaliseeritud või siis üldistatud vaates, et see on siis midagi niisuguston, et tekst kui niisugune on mingis hästi üldises mõttes. Ma ei usu, et kultuur nüüd saaks iseendaga suhelda, seal peavad olema mingisugused need kandjad kes siis genereerivad ja tekstid kogunevad ja siis see sama tagasiside... Et niimoodi.

5. Kas mõtlemine on autokommunikatsioon?

Nojah, see mul tuleb meelde... Ma ei saa mitte tsiteerida [Terry] Pratchetit, kes ütles, et kõik inimkonna probleemid on tekkinud sellest, et keel mis algselt oli mõeldud selleks, et küsida teiselt kus õunapuu otsas need head õunad kasvasid, et seda hakati kasutama igasuguste filosoofiliste probleemide lahendamiseks. See on täpselt selline asi, et mõtlemisel ja mõtlemisel on vahe, et kui ma mõtlen selle peale, et kas mu kõht on tühi ja kust ma selle toidu saaksin - see ei ole tegelikult mõtlemine. Selline niiöelda päris mõtlemine - ma arvan, et see läheb küll sinna autokommunikatsiooni alla. Me võiksime neid nimetada niiöelda vaimseteks küsimusteks.

Ma esitan siin lisaküsimuse või annan suuna: tuletan meelde sellist mõistet nagu Bahtini sisedialoog.

Bahtinis on ikkagi Võgatskilt enamus tulnud. No vot, aga ma ütlengi, et see sama dialoog, et sa võid seda dialoogi pidada ka niisugusel väga primitiivsel tasandil ja siis ma ei kujuta ette, et mis sellest nagu eriti tõuseks. Mulle on ikka alati tundunud, et autokommunikatsioon on midagi kõrgemat.

6. Kas autokommunikatsioon võib olla sisemiste adressaatidega suhtlemine?

Nojah, ilmselt peaks niimoodi defineerima selle pärast, et kui me üldse tahame seal rääkida adressaat-adressandist on selge, et nad peaksid ikka olema sisemised... Kus siis veel?

Ma just ise taipasin, et selles küsimuses ma lähtusin ühest Lotmani väitest, et tal on nagu peas mingisugused vestluskaaslased.

Nojah, see tuletab meelde seda - ma ei tea küll kes seda ütles - et Sokratesel oli deemon kellega ta suhtles ja siis oli selline idee, et tol vanal ajal lihtsalt need parem- ja vasakpoolkera olid nagu võrdsemad kui praegu, ja selle pärast olidki need osad jaotatud, et niimoodi tõepoolest suhtlesid parem- ja vasakpoolkerad omavahel. Seda on tänapäeval natuke üle-arendatud.

Mulle meenus see Anti Randviiru tõlgendus, et on autokommunikatsioon ontoloogiliste subjektide vahel, ehk siis nagu füüsilised isikud, ja siis on ka autokommunikatsioon semiootiliste subjektide vahel, ehk ühes inimeses võib olla mitu mina.

See on selline väga skisofreeniline... Tegelikult ongi, aga kas on siis küsimus selles, et siis tõepoolest võib tulla selline psühhhiaatriline seletus, aga sa võid selle teise mina nagu ka ise tekitada ja see on paljudele omane, et sa endaga ikkagi suhtled.

7. Kuidas on autokommunikatsioon seotud automudelitega (enesekirjeldusega)?

Põhimõtteliselt peaks olema niimoodi, et kui tuua need kaks eesliidet, kui me võtame nüüd vene keeles ja mõlemad on tõepoolest auto-, et nad peaksid olema nagu otseselt seotud, niisamuti nagu ka kommunikatsioon on koos kirjeldustega. Lotman ei räägi mitte ainult inimesest, vaid ka kultuuri puhul see enesekirjeldusest tekibki kui kultuur on iseendaga autokommunikatsioonis. Ma arvan, et see seos on tõesti otsene ja loomulikult kui me räägime ka mingisugusest konkreetsest inimesest, isikust, siis ta nagu ka oma teadvuses konstrueerib kaks mina ja nagu küsib enda käest, kas siis vaatab peeglisse või niisama või... tegelikult kogu aeg kommunikeerib oma tegevust. Siis loomulikult see on seotud enesekirjeldusega. Kas ta siis kiidab iseennast paremaks või mis iganes, aga kuidagi ta konstrueerib seda enda mina.

8. Võid sa kohapeal välja mõelda näite sellest kuidas AK kvalitatiivselt muudab informatsiooni?

Muidugi on raske kohapeal välja mõelda... Sest just oli mingil istungil juttu sellest ornamendist ja ratta klõbinatest... Eks ma olen selle peale ka enne mõelnud, aga rääkida pole keegi sellest nagu nõudnud.

Oli ka aeg.

Jaa, ja viimane aeg. Ma kujutan ette, et üks asi mis võiks olla nagu nende rongiratastele on... Ma ei tea nüüd konkreetset näidet, aga ma usun, et see võib mõjuda ja sellel on suur mõju. Igasuguned rütmilised asjad - muusika on just selline kus on mingisugused segmendid mis vajavad mingit korrastatust. See on võimeline muutma informatsiooni selles mõttes, et ta on võimeline... kasvõi kui sa vaatad midagi või ükskõik kuidas sa seda informatsioon saad või siis kuuled samal ajal midagi või näed midagi... Ta on võimeline muutma sinu informatsiooni selle mõttes, et sinu vastuvõttu nagu mõjutada. Kui on mingi ühtemoodi muusika siis sa seda sama asja näed ühte moodi, aga kui on teistmoodi muusika siis näed ka teistmoodi. Selles mõttes on võimalik, konkreetset näidet ma ei tea, aga kui hakata mõtlema, siis kas see näide ei sobi, et kui taimedele seal Mozartit ja mida iganes mängiti... Et noh, tegelikult mulle tundub, et inimesega on täpselt sama olla, et me ei erine nii palju. Võibolla seda ei ole võimalik niimoodi mõõta, aga põhimõtteliselt kuna me oleme täpselt samamoodi elusorganismid siis see peaks samamoodi mõjutama.

Mulle endale meenus kohe interferentsi näide, et sa oled ühes seltskonnas, räägid midagi, ja kõrvallauas keegi ütleb valju häälega mingi sõna ja ühtäkki sa kuuled täpselt sama sõna ka enda seltskonnas.

No vot, need deja vu-d ja sellised asjad, need on jah tihti, aga siin on tõesti huvitav, et kas ja kuidas seda saab seletada selle...

Ka see kuidas sõnajärjest võetakse kinni kui sa üritad vahele sekkuda, siis umbes nagu "ka mina mõtlen, et" ja siis järgmine inimene ei lõpeta rääkimist vaid ütleb samamoodi, et "ma mõtlen, et".

Mhm. Ja-ja. Või kui korraga sama asja öeldakse.

9. Kas autokommunikatsioon võib toimuda sõnumite edastamisega endale läbi ruumi (aja asemel)?

Ma mõtlen nüüd mida siin mõeldakse, et kas see on midagi taolist, et sa nagu kirjutad endale mingi kirja ja siis loed seda mujal. Aeg ja ruum on ikka tõsiselt seotud... Või see küsimus siis mõtleb seda, et kui ma loon oma teadvusesse kaks isikut, kommenteerin mingeid oma tegevusi, oma mõtetest, siis see on nagu ajas aga ruumi ei ole, aga mõnes mõttes ikkagi on. Ma võin selle kohta öelda siis jah, et tõesti ma võin kirjutada endale mingi kirja, mingi meeldetuletuse, et kas see ei ole midagi niisugust, et "ole nüüd tubli" ja panen selle seina peale ja kui ma seda vaatan siis nagu, jah, on küll ruumis, võib ikka. Või siis ma ei tea, see on ka see sama, et räägitakse kui tahad kõhnaks saada siis pane ennast kohnana sinna külmkapi peale.

Sa oled esimene kes on üritanudki sellele vastata. Eva ütles lihtsalt, et aegruum on lahutamatu ja ongi kõik.

10. Kas enesetaju on autokommunikatsiooni vorm?

See self-perception on minu jaoks liiga kuidagi, kuidas nüüd öelda, füüsikaline...

Nagu vahetu, äkki?

Jah, et see on nagu ikkagi seotud otseselt tunnetusega, meeleorganitega, minu jaoks. Selles mõttes ma arvan, et mitte, et ei seostu.

Vähemalt on konkreetne vastus.

11. Kas autokommunikatsioon võib olla puhtalt autoreferentsiaalne nagu see on süsteemiteoorias?

Ma nüüd täpselt ei kujuta ette mida mõeldakse autoreferentsiaalsuse all. Enesele viitamine või?

Jah.

Aga kas siis ei ole ikkagi see süsteemiteoorias enesele viitamine üsna mehhaaniline, selline masinlik... Noh, eks see sõltub ka süsteemiteooriast, eks neid ole ka erinevaid, et kui võtame, ütleme, klassikalise süsteemiteooria mis on otseselt seotud hermeneutika ja nende asjadega, siis... ma ei tea, aga põhimõtteliselt ma ei näe siin mingit ületamatut lõhet.

12. Kuidas erineb autokommunikatsioon tavalisest märgiprotsessist e semioosist?

Võibolla see pertseptsiooni värk on sealt puud, sest kui Peirce'i jaoks on semioos ikkagi seotud märgi tajumisega ja selle igavese küsimusega - või Benveniste - et selleks, et märk oleks pead sa teda märkama. See on autokommunikatsiooni poolt... see on väga raske, sest ta on ka mingis mõttes nagu märk, aga no tundub, et see on ikkagi mingil teisel tasandil, võibolla siis kah nagu esmane ja teisene, see on nagu esimene ja teine intentsioon nagu skolastidel oli.

13. Kuidas vaatleksid isiksust ühiskondlike koodide individuaalse valikuna?

No aga see on ju väga selge, siin ei ole midagi sellist, Lotman on sellest paljudes teistes kohtades rääkinud. See ühiskond või kultuur on nagu maatriks, aga iga inimene võtab sealt... See individuaalse ja kollektiivse see seos... Inimene loomulikult valib sealt - ta isegi ei vali, ei saa öelda niimoodi, et ta spetsioolselt valib, aga temal on lihtsalt... See tuletab mulle meelde Fawcett'i, kes on ilma asjata ära unustatud ja kellel oli see väga selgelt ära näidatud selle oaasi ja kogu kulturi seos milles kujutatakse selliseid diagramme - siin on see suur, nagu üldine ja siis on see väiksem osa mis on siis nagu iga indiviid. Ja siis ongi, et see mis me kõik ühiselt jagame kultuuriga ja siis see mis on meie oma, privaatne sfäär. Iga inimene koosnebki nagu sellisest kahest poolusest.

Jurgen Ruesch'il on üpris sarnane mudel.

Nojah, vot, tuleb vaadata kas ta Fawcett'ile viitab, sest tegelikult Fawcett oli kuuekümnendatel ja ta on ilmaasjata, jah, kuidagi nagu... Muidugi ma arvan nendes sotsio-asjades tegelikult tsiteeritakse, aga tal on väga asjalik see süsteem.

Ma tänan selle viite eest.

Palun.

14. Kas "auto-communication" erineb kuidagi "self-communication"-ist?

Ma jällegi ei tea, see on metakeele küsimus, et kes seda self-communication'it kasutanud on ja mida ta selle all mõtleb. Aga kui ma sõnu nüüd vaatan siis ma ei näe [erinevust], sest auto peaks ju tähendama kreeka keeles ka midagi "ise", et selles mõttes on see keeleline küsimus. Aga on täiesti võimalik, et keegi on sellele self-communication'ile mingi oma tähenduse andnud, ma tõesti ei tea seda.

See tähendus on enam-vähem sama, aga self-communication on Ameerika diskursusest.

No vot.

15. Kuidas sina suhtled iseendaga?

Pidevalt ja see käib mulle nii närvidele, et kogu aeg käib mingisugune vestlus, et selles mõttes on väga halvasti. Ma jäingi mõtlema siin kui Anti ütles, et see on suletud süsteem. Täitsa lõpp, jumal teab mis niimoodi juhtub, et ei saa õhtul magama jääda - kogu aeg midagi toimub.