Vihalemm, Rein 1981. Ühe teaduse kujunemislugu. Tallinn: Valgus. [ESTER]
Käesolevas raamatus vaadeldakse keemia arengulugu. Ent peaeesmärk ei ole populaarse ülevaate andmine keemia ajaloost. Keemia ajalugu on üksnes konkreetne materjal, mille najal on püütud populaarteaduslikus vormis käsitleda küsimusi, mis jäävad teaduse ajaloo, teadusloo, teaduse metodoloogia ja filosoofia piirimaile. Need on küsimused teaduse olemusest, tekkimise eeldustest, väljakujunemise ajast ja arenemise seaduspärasustest. (Vihalemm 1981)
Teaduslugu = History of science.
Aga kas on olemas "puhtaid" fakte? Kuidas kindlaks teha tegelikku ajalugu? Meil peab ju olema mingi lähtekoht, alus, teejuht mineviku sündmuste otsimiseks, nägemiseks, mõistmiseks. See aga tähendabki teatud mõttes eelarvamusi. Just sellepärast on pealkirjas küsimus, missugusest eelarvamusest (loe: alus-, eel-, lähtekontseptsioonist) lähtuda. [...] Teadusliku keemia sünd ja seda ettevalmistavate asjaolude märkamine ning mõistmine olenevad aga otseselt eelarvamusest, mida teaduseks peetakse. Paradoksaalne on siinjuures asjaolu, et küllalt levinud eelarvamuseks osutub ... eelarvamuseta lähenemise võimalikuks pidamine! See on tõepoolest eelarvamus selle sõna halvas tähenduses, milleks mepeame mitteobjektiivset lähenemisviisi, s. o. niisugust lähenemisviisi, mis jääb pimedaks meid huvitavaid nähtusi puudutavate oluliste faktide suhtes, rääkimata tähtsate seoste nägemisest. Asi on selles, et niisugune "eelarvamuseta" lähenemine osutub tavaliselt mingist käibetõest lähtumiseks. Muidugi pole võimalik märgata mingeid uusi sündmusi või fakte, kui puuduvad üldse igasugused eelteadmised, teatud mõtlemisviis, mõtlemise loogika. Me näeme midagi üksnes siis, kui oskame vaadata. Vaadata oskame aga ainult läbi oma varasema kogemuse prisma. (Vihalemm 1981: 5)
Eelarvamus kui eelnevad teadmised, st preconception, mitte bias.
Teaduse ajaloo niisugust "eelarvamuseta" mõistmist võib kohata üsna mitmes spetsiaalselt teaduse ajaloo kohta kirjutatud töös. Eriti sageli võib seda leida populaarteaduslikest raamatutest ja õpikutest, kus sissejuhatavas peatükis tuuakse mõningad värvikad näited selle kohta, missugused kummalised eksiarvamused olid inimestel nendest küsimustest minevikus, ent kui geniaalselt läbinägelikud siiski mõned olid, mõistes, avastades, tõestades juba siis ja siis seda ja seda. Kahjuks jõudsid nad oma ajast niipalju ette, et neid ei võetud tõsiselt, ja ka nad ise justkui peitsid oma ideed mingisse kummalisse konteksti... Üht-teist leitakse siiski juba kauges minevikus kindlalt avastatud-tõestatud olevat ning sellele juhitaksegi tähelepanu kui tänapäeva teadushoone püsivale osale. (Vihalemm 1981: 6)
Miks tasub eelistada primaarseid allikaid sekundaarsetele. Algallikad on alati mitmekesisemad ja huvitavamad kui kellegi kokkuvõtted või sedastused.
Meie eelarvamus on järgmine. Teadus ei teki üksikutest elementidest nagu hoone tellistest. Teadus on inimkultuuri osa ja võib tekkida üksnes teatud tüüpi kultuuris, s. o. inimese materiaalse ja vaimse tegevuse süsteemis. Kultuuri tüübi määrab lõppkokkuvõttes tootmisviis, s. o. viis, kuidas inimesed hangivad oma eluks ja arenguks vajalikke elatusvahendeid. Olenevalt materiaalse tootmise iseloomust toodavad inimesed ka ühiskondlikke suhteid ja neile vastavid mõtlemise vorme. Maailmanägemise viis ja mõtlemise loogika kujunevad ühiskondlik-ajaloolises praktilises tegevuses, vastavad sellele, on oma aja praktikas õigustatud, loomulikud, vajalikud jne. (Vihalemm 1981: 6)
No see on küll eelarvamus tolles halvustavas mõttes: Nõukogude Liidu kontekstis on põhirõhk muidugi asetatud "tootmisviisile". Ehk on siiski nii, et ühel esimestest lehekülgedest saadaks Marxi ja Engelsi viitega maha ja edaspidi see arutellu ei sekku.
Maailm ei avaldu inimesele inimpraktikast puutumatu loodusena, vaid kui "inimestatud" loodus, inimkonna ajaloolisse tegevusse lülitatud, praktika kaudu "antud" ja "nähtud" loodus. (Vihalemm 1981: 7)
"Zero nature is nature itself (e.g., absolute wilderness). First nature is the nature as we see, identify, describe and interpret it. Second nature is the nature which we have materially interpreted, this is materially translated nature, i.e. a changed nature, a produced nature. Third nature is a virtual nature, as it exists in art and science." (Kull 1998: 355)
Sealjuures pole teadus kaugeltki mitte ainus vorm, mille kaudu loodus inimmaailma lülitatakse. Inimmaailm võib olla niisugune, et selles reaalselt eksisteerivaid tegevuse viise "teenivad" adekvaatselt need kujutlused loodusest, mis formeeruvad näiteks mütoloogias, usundis, kunstis, nn. terves mõistuses (argiteadvuses), natuurfilosoofias või mingis alles kujunevas tunnetusviisis. (Vihalemm 1981: 7)
Kulli kolmas, "virtuaalne" loodus.
Näiteks on asjade ja nähtuste, nende omaduste ja vahekorra mõttes müstiline, ebaloogiline kujutlus sellest, et Zeus võib olla taevas, maa, õhk, meri, allmaailm, härg, hunt, oinas, kotkas, inimene, mõnikord sitikas või koguni mingi geomeetriline keha. Mütoloogilises mõtlemises kehtib aga printsiip "kõik on kõiges". Mütoloogilise mõtlemise loogika (või "ebaloogika") ulatub tagasi sugukondlikku eluviisi, kus asjad ja nähtused omandasid tähenduse üksnes vastavalt sellele, missuguseid funktsioone nad juhtusid täitma ühes või teises konkreetses situatsioonis. Müüdis nähakse maailma läbi sugukondlike traditsioonide. (Vihalemm 1981: 9)
Maailm on ratsu.
Selle jõu reaalsust ja võimu demonstreerivad konkreetsed elutingimused, mis näitavad, et üksnes sugukonna kaudu saab üksikinimene elatusvahendeid. Nähtus või asi omaette, nagu ka inimene omaette, on eimiski, tal pole mingit tähendust ega tähtsust. Ta omandab mõtte vaid sugukonna jõu ilminguna. (Vihalemm 1981: 9)
Eisik - nonperson.
Teadusliku maailmanägemise aluseks on maailma nägemine inimesest, subjektist sõltumatuna. Teaduslikus maailmapildis ei ole kohta üleloomulikel salapärastel jõududel, ei ole kohta inimesest, tema teadvusest ja tegevusest tuletatud seostel, omadustel, teguritel, inimesesarnasel käitumisel. Maailma vaadeldakse inimese tahtest ja teadvusest (või mingisugusest üldisest tahtest ja teadvusest, näiteks jumala omast) sõltumatute asjade ja protsesside ning nende omaduste maailmana, mis allub objektiivsetele seadustele. (Vihalemm 1981: 10)
Asi, mida ma pean oma lugemistes üsna sagedasti kommenteerima kui maailmale või mõnele ilmalikule nähtusele omistatakse agentsus mida sel olla ei saa kui sa just ei usu üleloomulikesse algetesse.
Meie tänapäeva kultuuris on valitsev teaduslik maailmanägemise viis, mistõttu tekib illusioon, et see ongi ainuvõimalik ning loomulik viis, mis kehtib kõikjal ja alati. (Vihalemm 1981: 10)
Feyerbacheri kriitika: teadus on hegemooniline, meil ei ole vabadust valida uskuda maagiasse.
Tõepoolest, antiikfilosoofide õpetusest võib leida ideid ja arutluskäike, mida on kerge pidada füüsika, matemaatika, astronoomia, keemia, bioloogia, psühholoogia ja teiste teaduste esialgseteks käsitlusteks. Kõige käepärasem näide on Leukippose (V saj. e. m. a.) ja tema õpilase Demokritose (u. 460 - u. 370 e. m. a.) aatomiõpetus, mida kõrvutatakse tänapävea keemia ja füüsika astronoomiateooriaga. Üks kvantmehhaanika rajajaid Erwin Schrödinger (1887-1961) on märkinud, et tänapäeva aatomiõpetus on üksnes Leukippose ja Demokritose teooria kordamine (mõeldud on muidugi üldideed). (Vihalemm 1981: 11)
Rõhk sõnal "üldidee". Huvitav, et Leukippost filosoofia ajaloo loengus ei mainitud. Samas käidi ka Demokritose teooria väga väga põgusalt üle.
Ürgkogukondliku korra areng toimus kahes suunas. Üks suund oli polise kujunemine Vana-Kreekas ja selle kolooniates ning muistses Itaalias, teine oli suurte despootlike riikide tekkimine kogukondade ühendamise teel Hiinas, Indias, Egiptuses, Babüloonias ja mujal. Neis riikides jäid vanad maakogukonnad sisuliselt alles, kuid neile lisandus riigiaparaat, mille ülalpidamiseks koguti kogukondadelt mitmesuguseid makse (näiteks vilja näol). Riik õigustas oma eksistentsi ja kogukondade ekspluateerimist neis piirkondades hädavajalikuks osutunud ühiskondlike tööde organiseerimise ja juhtimisega. Hiinas näiteks oli üheks niisuguseks hädavajalikuks tsentraliseeritud juhtimist nõudvaks tööks jõgede voolu reguleerimine üleujutuste vältimiseks ja niisutussüsteemi rajamiseks. Kogu eluviis oli niisugustes riikides, nagu ürgkogukondliku korra ajalgi, suunatud stabiilsusele, olemasoleva säilitamisele, tasakaalustamisele. Vastava "homöostaatilise" iseloomuga oli ka mõtlemisviis. Elu- ja mõtlemisviis olid traditsioonilised ning rajanesid põhimõttel: tuleb teha ja mõelda nii, nagu alati on tehtud ja mõeldud, midagi ei tohi kujunenud traditsioonis muuta, igasugune "isetegevus" on mõeldamatu. Loomulikult toimuvat, seda, mis alati on olnud, ei saa oma mitteettenähtud tegevusega muuta. (Vihalemm 1981: 12)
Üks seletus nimetatud riikide (eriti Hiina) traditsionalismile. Samas on selge, et see seletus põhineb puhtalt tootmissuhete (looduse allutamise) loogikale ja välistab näiteks religiooni ja moraaliõpetuse rolli.
Muidugi kogunes aegade jooksul ka uusi kogemusi, tähelepanekuid, teadmisi. Ent traditsioonilise eluviisi järgimisel on kogemustel-teadmistel üksnes praktiliste ettekirjutuste, retseptide iseloom. Niisugune "retseptuaalne" teadmine-oskus näitas kätte tee, kuidas praktiliselt saavutada püstitatud eesmärki mingis valdkonnas: materiaalses tootmises, sõjapidamises, poliitikas jne. See kujunes ja kinnistus puhtpraktilise tulemuslikkuse, edukuse, puhtpraktilise õigustuse alusel. (Vihalemm 1981: 12)
Chalmersi teooria-neutraalne eksperimentalistlik teadus.
Polis sidus kõiki vabu linnakodanikke. Iga linnakodanik tundis end alluvat mingile temast sõltumatule ja paratamatule, kuid mõistuspärasele jõule, mis näis olevat kogu maailma, terve kosmose harmoonia aluseks. Seda mõistuslikku jõudu - logost - on antiikfilosoofias mitmeti nimetatud ja mõistetud. Nii rääkis Herakleitos logosest kui kosmilisest saatusest ja õiglusest (dikē), Anaxagoras - maailma mõistusest (nūs, Demokritos - paratamatusest (anankē). Harmoonia ja paratamatus aga avalduvad vastandite kaudu, pääsevad maksvusele läbi kaose. (Vihalemm 1981: 14)
"It became a technical term in Western philosophy beginning with Heraclitus (c. 535 – c. 475 BC), who used the term for a principle of order and knowledge." Kord ja teadmised tunduvad mõistlikud seosed, jõud seevastu väga mitte.
Poliitiline kliima oli väga muutlik, erinevad rühtimused olid pidevalt vaenujalal. Võitis see, kes suutis oma seisukohta paremini põhjendada, ümber lükata kõik vastuargumendid, hajutada kahtlused, veenda kõiki oma arutluse selgusega. Põhilised vaenutsevad jõud olid aristokraadid ja demokraadid. (Vihalemm 1981: 14)
See koht kuhu oleme filosoofia ajaloo kursuses jõudnud sofistide osas, kes pakkusid oma teenuseid esinemis-, kõnelemis-, veenmis- ja argumenteerimiskunstis.
Vana-Kreekas tekkinud loogikal ja matemaatikal oli kreeklaste jaoks hoopis teistsugune tähendus, kui tänapäeval on formaalsel loogikal ja matemaatikal teadustena. Näiteks Pythagorase (u. 580 - u. 500 e. m. a.) rajatud usulis-filosoofilises liidus (VI-IV saj. e. m. a.) oli matemaatika eelkõige "hinge puhastamise" ja müstiliste seoste leidmise vahend. Loomulikult ei tähenda öeldu seda, et antiikaja loogika ja matemaatika ei võiks tänapäeva kultuuris täiesti tänapäevastena näida. Aristotelese süllogism "Kõik inimesed on surelikud. Sokrates on inimene. Järelikult on Sokrates surelik" ja Pythagorase teoreem "Kaatetitele ehitatud ruutude pindala summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga" on ikka tõesed, olgu antiik- või nüüdisajal. (Vihalemm 1981: 15)
Mind huvitab ka ennekõike see "hinge puhastamise" rakendus, mitte täisnurkse kolmnurga külgede väljaarvutamine.
Thales pidas muutliku maailma ühtseks universaalseks algeks ehk elemendiks (stiihiaks) vett, Anaximandros apeironit (määratlematut ainet0, Anaximenes õhku. VI-V saj. e. m. a. elanud filosoof Herakleitos Efesosest pidas maailma algeks tuld. Sama ajajärgu filosoof Pythagoras aga leidis hoopis, et maailma algeks on arv. (Vihalemm 1981: 17)
Arche.
Samuti VI-V saj. e. m. a. elanud filosoof Parmenides Eleast õpetas, et on alust rääkida üksnes olevast (olemisest) kui printsiibist, mis on ainus ja muutumatu. Kõik, millest me rääkida saame, peab olemas olema, sest mitteolemist ei saa sõnades väljendada ega mõttes kujutleda. Olemine ei saa millestki tekkida, sest see kujutletav miski oleks siis juba olemine. Olemine ei saa samuti millekski muutuda, see miski oleks ikka ja jälle olemine. Parmenidese õpilane Zenon (u. 490-430 e. m. a.) formuleeris tuntud apooriad, loogilised raskused, mis tekivad liikumise mõistmisel olevana, sellest, et olev ei saa muutuda. Kuid peale olemise (oleva) kategooria loogilise analüüsi arutas Parmenides ka olemise raamidesse kuuluvate algete küsimust, rääkides näiteks sellest, et olemise algeteks on tuli kui aktiivne põhjus ja maa kui passiivne mateeria ning olemise keskmes on kõike juhtiv armastusjumalanna Aphrodite. (Vihalemm 1981: 17)
Kahju, et neid apooriaid siin lahti ei seletata. See võtaks muidugi vb liiga palju ruumi, aga siiski.
IV saj. e. m. a. leidis Empedokles, et lähtuda tuleb neljast elemendist (stiihiast) - tulest, õhust, veest ja maast - ja kahest neid ühinema või lahknema sundivast algjõust - armastusest ja vihkamisest. (Vihalemm 1981: 18)
Omaette huvitav küsimus, kuidas Empedoklese armastusest ja vihkamisest võis kujuneda Kanti armastus ja austus.
Sokrates lähtus põhimõttest "Ma tean, et ma mitte midagi ei tea" ja püstitas nõude: "Tunneta iseennast!" Iseenda tunnetamist pidas ta teeks objektiivse tunnetamise juurde. Sokraatiline meetod tähendab seda, et esitatakse süstemaatiliselt küsimusi, kuni jõutakse vasturääkivusteni, mis tähendabki mitteteadmise väljaselgitamist ("iroonia"). Edasi järgneb "ämmaemandakunst" ("maieutika"), mis sisaldab "induktsiooni" ja "definitsiooni": üksiknähtuste, konkreetsete juhtumite loogiline analüüs, milles "iroonia" pidevalt oma osa etendab, viib lõpuks üldise mõiste defineerimiseni. (Vihalemm 1981: 19)
Nõukogudelik materialism ei luba isegi Delfi oraakleid mainida? See gnōthi seauton seda küll ei tähenda, mida siin öeldakse. Nii palju kui ma Pythagorase kohta loetust olen kokku pannud tähendas see algupäraselt umbes sama mida memento mori - pea meeles, et sa oled surelik. "Iroonia" osa on samamoodi ülikahtlane; εἰρωνεία on väidetavalt silmakirjalikkus, pettus, eriti teadmatuse teesklemine. St täpselt "mitteteadmise väljaselgitamise" vastand!
Vaatleme nüüd Aristotelese (384-322 e. m. a.) maailmamõistmise põhiskeemi. Aristotelesest sai antiikaja mõttemaailma kokkuvõtja, süstematiseerija, väljaarendaja. Tema õpetusele rajati ka keskaja mõtlemisviis. (Vihalemm 1981: 22)
"Maailmamõistmine" ei olegi A. T. enda välja mõeldud mõiste, nagu kahtlustasin.
Antiikdemokraatia abstraktseks, teoreetiliseks väljenduseks oleks tõesti kujutlus, et üksnes inimeste endi võimetest, nende loomupärasest "ehitusest" (aatomite vormist) tuleneb paratamatult, kuid samal ajal stiihiliselt, s. t. etteplaneerimatult, polise (see aga tähendas tollal ühiskonda üldse) kui terviku struktuur ja kvaliteet. (Vihalemm 1981: 24)
"Stiihia" ja "stiihiline" on mingid Nõukogude sõnad. Inglise keelest selline sõna üldse puudub? Normaalne vaste oleks vististi "elementaarne".
Maailma esimeseks liikumapanijaks on Aristotelese järgi jumal kui liikumatu liikumapanija, mis oma olemasoluga on kõrgeim eesmärk ja hüve. See on puhas vorm, kõige täiuslikum ja puhtam tegelikkus, mis pole tekkinud võimalikkusest, see on vorm, millel üldse puudub mateeria, mis on puhas mõistus, kõige täiuslikum mõtlemine, mille tegevus seisneb omaenese mõtlemise üle mõtlemises. Materiaalse maailma kõrgeim olend on inimene. Inimese materiaalseks algeks on tema keha, vormiks - hing. Hinge kõrgeimaks vormiks on omakorda mõistus. (Vihalemm 1981: 25)
Nagu konspekteeriks Kanti, mitte Aristotelest. Triaad on ka täiuslikult paigas: (1) keha; (2) hing; (3) mõistus.
Ühtlasi saab Aristotelese arvates mõistetavaks seos meeleliselt tajutava üksiku asja ja mõtlemises oleva üldise mõiste vahel: mõiste väljendab asja olemust, asjas eneses sisaldub ka tema mõiste, asi on materjalis realiseerunud mõiste. (Vihalemm 1981: 25)
Ektüüp ja arhetüüp.
Neljast algprintsiibist (põhjusest) lähtudes tõlgendab Aristoteles ka traditsioonilisi, konkreetsemaid ettekujutusi ja argikogemusi loodusnähtustest; sealhulgas on ta esitanud niisuguseid seisukohti, mis on andnud alust pidada neid Aristotelese panuseks keemia arengusse. See on eelkõige Aristotelese õpetus elementidest (stiihiatest). (Vihalemm 1981: 26)
Okei. Arche - algelement.
Sirgjooneline liikumine võib olla kahesuunaline: alt üles või ülevalt alla. Alumine ja ülemine suund on olemas tänu sellele, et maailm on kerakujuline, aga keral on keskpunkt, mistõttu liikumine võib toimuda kas keskpunkti poole või sellest eemale. Keskpunti poole liikumine ongi liikumine alla, aga keskpunktist eemale liikumine on ülesliikumine. Maailma keskpunkti liigub oma loomuse kohaselt kõige ebatäiuslikum element maa ja seal keskmes asubki planeet Maa. See on tema loomulik koht. Ka kogemus näitab, et iga ülesvisatud osake Maast kukub alla tagasi, s. t. võtab jälle sisse oma loomuliku koha. Alt üles (täiuslike teavakehade poole!) liigub maistest elementidest kõige täiuslikum - tuli. Selles on samuti kogemuslikult kerge veenduda. (Vihalemm 1981: 27)
Lõpuks ka mingi seletus, miks tuli on niivõrd sümboolse tähendusega: tuli sümboliseeris väidetavalt pütaagorlaste hulgas mõistust.
Et alkeemia tõepoolest mõistatuslik on, küllap selles on lugejal juba olnud juhus veenduda. Ta teab kindlasti, et alkeemik, see mitteväärismetalle kullaks muutva ja muud imepärast võimaldava "filosoofilise kivi" otsija, rõhutas oma tegevuse ja teadmiste salapärasust, kasutas omapäraseid sümboleid, allegoorilist keelt. (Vihalemm 1981: 30)
Tarkade kivi, the philosopher's stone, the sorcerer's stone. Esmailmus väidetavalt kellegi pütaagorlase Boluse teoses Cheirokmēta ("Käsitöötooted") (vt. Kingsley 1994: 6).
Tulebki rõhutada, et alkeemia on ikka tema ise, terviklik keskaegne kultuurinähtus, mitte vähe või veidralt arenenud keemia. See, mis alkeemias ühtib keemiaga, nagu mitmete keemiliste ainete ja nende omaduste eristamine ning reaktsioonide tundmine, keemialaboratooriumile lähedane varustus jms., ei olnud alkeemias eesmärk omaette. Nii nagu näiteks maalikunstnik ei saa läbi ilma värvide, pintslite ja lõuendita, nii ei saanud alkeemik läbi ilma keemiata. Ent nii nagu maalikunstniku eesmärgiks ei ole värvide, pintslite ja lõuendi saamine, kuigi ta võib oma töövahendeid rikastada ja täiustada, nii ei olnud ka alkeemia eesmärgiks keemia arendamine, ehkki sellega tuli tegelda. Alkeemia põhieesmärgi seisukohalt on tema saavutused keemia alal üksnes kõrvalprodukt. Muidugi ei tee see olematuks tõsiasja, et keemia ajalugu on ikka alkeemiaga seotud. (Vihalemm 1981: 36)
Hea analoogia. Eesmärgi ja vahendi vahekord, mis meikib senssi.
Põhierinevus on selles, et keskaja mõtlemises olid vaim ja keha, vaimne ja materiaalne täiesti vastandlikud maailmad, kusjuures tõeliseks maailmaks oli vaimne maailm, kuna kõike materiaalset peeti lausa põlastusväärseks. Antiikajal aga, isegi Platoni ja Aristotelese idealismis, polnud niisugust keha halvustamist, ideaalset maailma ei mõistetud materiaalsele mingil müstilisel viisil vastanduva maailmana. Maailm, kosmos, oli antiikkreeklasele igavesti elav organism, suur keha. Platoni ja Aristotelese filosoofia on idealistlik sellepärast, et nende järgi oli asjade olemus, algkuju, idee-eidos mittemateriaalne, mateeria oli selles suhtes üksnes passiivne materjal, ent nad vaatlesid seda ideaalset ikkagi materiaalses kehastununa või kehastuvana, looduses loiduvana, kosmoses sisalduvana. (Vihalemm 1981: 38)
Juba tuttav "kehaeitamise" (denial of the body) teema: "[...] historical and theological investigations of early modern Protestantism, then and now, have rarely considered the Protestant body as a primary site for anything — except, of course, sin" (Ferrell 2008: 597). Ideaalne olemus (archetüüp) ja materiaalne kehastus (ektüüp).
Mõned sajandid edasi, ja keskaja mõtlejad, kristluse teoreetikud, hakkasid "teoreetiliselt päästma" hoopis inimese hinge patusest maisest maailmast, tähelepanu koondus inimesele, isiksusele, individuaalsele eneseteadvusele, vaimsele "minale". (Vihalemm 1981: 39)
"Hing" oli tsenseeritud sõna? Miks on nii paljud sünonüümid siin vajalikud?
Vahetu töötegija sooritas juba iseseisvalt terve tööprotsessi, ta oli nagu ta isandki mõistuse ja tahtega inimene, kes sõltus küll teataval kindlal viisil oma isandast, kuid kellel olid ka endal mõningad õigused, ainult talle kuuluv vaimne mina, tunded ja tahe. (Vihalemm 1981: 38)
Kena triaad: (1) tunded; (2) tahe; ja (3) vaimne mina.
Niisugune mõtteviis, kus jumal on maisest maailmast väljaspool, selle maailma looja ja oma äranägemise järgi juhtija, sai muidugi tekkida üksnes siis, kui indiviidi sisemaailm omandas inimtegevuses teatava iseseisvuse, mis vastandus ühiskonnale ja loodusele kui materiaalsele maailmale. Materiaalses maailmas tajus keskaja inimene kõikjal teatavat aheldatust, igal pool - nii looduses kui ühiskonnas - oli oma kindel kord, millele tuli alluda, mida polnud võimalik mõjustada ega muuta. Ent samal ajal loi see maailm inimtegevuse maailm, mitte stiihiliste jõudude areen. Feodaalühiskonnas ei saanud tekkida inimtegevusest isoleeritud maailmakäsitust, sest ühiskondlik praktika, reaalne elu, mis maailmakäsituse kujundab, oli niisugune, kus inimlikest omadustest (või nende alusel saadud "üliinimlikest" - jumalikest - omadustest) sõltumatutel seostel ja suhetel, asjademaailmal polnud iseseisvat tähtsust. Keskaja, samuti kui vanaaja ühiskondlik elu ei põhinenud vahetult välismaailma objektiivsete seoste väljaselgitamisel, otseselt asjade endi ja nendevaheliste objektiivsete seoste autoriteedil. Autoriteediks oli keskajal traditsioon, inimese (ühiskonna) poolt kehtestatud eeskirjad, reeglid, seadused, kuigi inimesest (ühiskonnast) oli saanud "absoluutne inimene" - jumal. (Vihalemm 1981: 39)
"Keskaegne kultuuriteadvus lahutas maailma kahte gruppi, mis vastandusid teineteisele järsult kui tähenduslikud/mittetähenduslikud. Ühte gruppi kuulusid nähtused, mis omasid tähendust, teise aga need, mis kuulusid praktilise elu juurde. Teise gruppi kuuluv justkui ei eksisteerinud." (Lotman 2010d[1970]: 40).
Nii selgubki, et peale välismaailma, inimesele väliste asjade ja reeglite maailma, on veel inimese sisemaailm, milles ta ise on peremees, mida ta ise valitseb, mis sõltub üksnes temast enesest või siis vahetult jumalast. See sisemaailm on inimese tahe, inimese [|] võimed - tema "hing", millega ta valitseb oma keha ja mis ei allu ühelegi reeglile ega maisele isandale. (Vihalemm 1981: 39-40)
"Hing" ei ole tsenseeritud, aga jutumärkidesse asetatud. Teaduslik materialism: inimesel ei ole mingit sisemaailma, on vaid tootlik jõud - "inimene loob oma tööga asju" (samas, 40).
Vastandina inimesele on jumal aga niivõrd täiuslik, et tema looming ja selle üle valitsemine ei sõltu enam mitte millestki, mitte mingisustest reeglitest ega asjadest. Jumala võimed ja võimalused on piiramatud, kõik on tema enda loodud, kõik reeglid tema enda kehtestatud, kõik tuleneb ainuüksi tema enda tahtest, mitte midagi pole vaja eeldada - maailm on jumalal loodud eimillestki. Seetõttu sai keskajal inimtunnetuse eesmärgiks ja kõrgemaks sihiks jumaliku täiuslikkuse otsimine, kõigest kehalisest, maisest vabanemise püüe, askeetlik tahte- ja tundekasvatus. Keskaja õpetlane ei tegelenud tunnetusprobleemiga kunagi abstraktselt, vaid lahendas ühtlasi (õigemini eelkõige) moraali- ja religiooniküsimust, otsis elu mõtet, töötas oma hinge täiustamise kallal, püüdis tabada jumalikku, saavutada jumalaga ühist keelt, ära teenida jumala tähelepanu, jõuda jumalale võimalikult lähedale. Oluliseks osutus mitte niivõrd tegevuse resultaat (lõpetatud tegevus on juba "hingetu"), kuivõrd asjaolu, et see resultaat on kellegi poolt saavutatud, esikohale tõüsis tegutsemine ise, jõupingutused täiuslikkuse saavutamuseks, hingestatus. Täiuslikkust tuli otsida puhtast vaimsest tegevusest, loomingust, mitte asjast, mida loodi. Asi on üksnes märk, sümbol, mis viitas loomisele kui alati ainukordsele, isikulisele, hingestatud protsessile, selle seesmise, suurel määral saladuseks jääva protsessi suuremale või väiksemale täuislikkuseastmele. Täiuslikkuse piiriks on jumal, keda ei saa enam kuidagi konkreetselt piiritleda, mitte millegi looduga samastada, kuid see on kõige olemasoleva ja kõige võimaliku looja, põhjus, alus, mõte, tõde. (Vihalemm 1981: 40)
Üllatavalt hea usukäsitlus raamatus keemia ajaloost. Hea selles mõttes, et arusaadavalt on see karakterisatsioon mõeldud halvustavalt, aga mulle, oma hinge otsivale ateistile, mõjub see väga sümpaatiliselt millegipärast.
Vaimse loominguvõime vahetuim reaalsus on sõna. Sõnast algab igasugune tegu. Just sõna kaudu saab võimalikuks inimese ja jumala kõige otsesem kontakt. Tunnetada asja, mõista seda, jõuda tõeni tähendab jõuda jälile asja loomise jumalikule kavatsusele, leida loominguline sõna, lahti mõtestada vastava sõna ainukordne tähendus selle ainukordses kontekstis, mis kirjeldab jumalikku loomingusituatsiooni. Sellepärast oligi keskaja õpetlaste-skolastikute põhitegevus pühakirja tekstide üha "täpsem" ja "täpsem" analüüs. Loomulikult puuduvad niisuguse eesmärgi puhul objektiivsed kriteeriumid selle kohta, missugune tõlgendus on jumalikule loomingusituatsioonile kõige lähemal. Seetõttu osutub lõppkokkuvõttes määravaks autoriteetide arvamus. Skolastiku [|] tööd hinnati üksnes siis, kui ta suutis kõiki oma järeldusi autoriteetidele viitamisega hoolikalt põhjendada ja teiste õpetlaste ees kaitsta. (Vihalemm 1981: 41-42)
Selle katkendi järgi oleks kogu minu tegevus justkui ekstensiivne skolastika. St ühe teksti tõlgendamise asemel otsin seoseid paljudest tekstidest. See autoriteetidele viitamine on kõige esiletorkavam ühisosa.
Skolastikal ja teadusel on ühine seesugune tegevuse vorm, mis funktsioneerib teatava distsipliinina, millel on oma reeglid, kirjutamata ja kirjutatud seadused, eeskirjad selle kohta, mis laadi probleeme püstitada, kuidas otsida nendele lahendust, missugustele nõudmistele peab vastama ja missuguseid tingimusi täitma mingi probleemi vastuvõetav lahendus. Eelkäijatele viitamise kohustus, lahenduse originaalsuse nõue, diskussioonid-dispuudid, väitekirjade kaitsmin õpetatud nõukogu ees, akadeemilised kraadid ja nimetused ning lõpuks kõige olulisem, milleta distsipliini [|] funktsioneerimine pole mõeldav, - kaadri väljaõpetamine ülikoolis (mille eelkäijaks oli kloostrikool) - selle kõik on teadus pärinud skolastikalt. (Vihalemm 1981: 41-42)
Korrektne. Ka Tartu Ülikool oli algusaegadel tugevalt seotud kirikuga: Academia Gustavo-Carolina "avamisel peetud pidulikus kõnes rõhutab Johan Skytte, et kooli avamise eesmärk on "vältida Liivimaa provintsi muutumist ateismi, Epikureanismi ja pimeduse riigiks"" (Eesti filosoofia ajaloo aine slaidid). Suures ajaloolises pildis said Euroopa kloostrikoolid inspiratsiooni Sufi koraanikoolidest, kes omakorda said inspiratsiooni budistlikelt koolidelt: "school of Edessa [...] served as the model for Islamic academies, which in turn set an example for the European universities" (Seppälä 2003: 9); vt ka "The Influence of Buddhism upon Islam" (Duka 1904).
Alkeemias rõhutataksegi inimese (ja jumala) tegevuse loomingulist, hingestatud külge. Oluline ei ole mitte niivõrd tegevuse konkreetne, asjastatud resultaat, kuivõrd tegevus ise, selle mõtestamine, hingeline läbielamine, sisevaatlusele andumine. Suure Toimingu kogu rõhutatud salapärasus, kasutatud poeetiline keel, kunstipärased illustratsioonid, keemiliste ainete värvid, lõhnad, maitsed on kõik vahetult alkeemia põhieesmärgi - maailma loomisesse sisseelamise, vaimse loominguprotsessi, inimese moraalse täiustumise - teenistuses. (Vihalemm 1981: 44)
Natuke raske on maha raputada kahtlust, et siin kõneleb rohkem autori ajastu vaimule omane anti-idealism kui alkeemia tegelik kogemuslikkus.
Renessansiajastu õpetlane M. Kopernik näiteks kasutas ühe antiikaja autori - Ptolemaiose - vastu oma heliotsentrilise maailmasüsteemi põhjendamiseks muu hulgas teiste, seni kõrvalejäänud antiikaja autorite, nagu pütaagorlaste ja Aristarchose õpetusi ning juba kasutatud autoreid, kas või näiteks Aristotelese tähelepanuta jäetud argumente. (Vihalemm 1981: 46)
Lugesin just mõne päeva eest ka entsüklopeediast, et Aristarchos oli see ullike kes arvas, et maa pöörleb ümber oma telje.
Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim) rõhutas väga oma sõltumatust, oma õpetuse iseseisvust (seda rõhutab ta ka endale võetud nimega, mis tähendab üleolekut antiikaja kuulsast arstist Celsusest). (Vihalemm 1981: 46)
Nimi ei riku meest, aga sellest nimest sain küll hea kõhutäie naerda. "Theophrastus Bombastus" on isegi parem kui "Kolumbus Krisostomus".
Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima'st: elavhõbedast (mercurium'ist) kui lenduvuse algest, väävlist (sulphur'ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse järgi koosneb ka inimorganism tria prima'st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur - anima (hing), sool - corpus (keha). (Vihalemm 1981: 46)
Vau! Veel üks ajalooline triaad: (1) sool; (2) väävel; (3) elavhõbe.
Peale selle on organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quinta essentia). (Vihalemm 1981: 47)
Kangesti meenutab Hippokratese mõistet αρχαιη φυσις - terviseseisund enne haigust.
Skemaatiliselt näeb keskaja tootmistegevuse üldskeem välja järgmiselt: "inimene - asi". Hoopis teistsuguseks aga kujunes tootmistegevuse üldskeem kapitalismi tekkides: asjad kaotasid ära oma valmistaja ja tarbija; iseseisvaks, inimtegevust määravaks sai hoopis suhe "asi - asi". (Vihalemm 1981: 51)
Inimese esemestumine ehk töö võõrandumine (vt Marx 1982: 47), skemaatiliselt ja lihtsustatult.
Maailm kui mehhanism on aga inimese suhtes objekt, inimene ise sellele vastanduv subjekt. Inimene oma eesmärkidega, loominguvõimega, vabadusega, moraaliga, ilutundega jne. jääb nüüd väljapoole maailma (objekti, mehhanismi), osutub elimineerimisele kuuluvaks subjektiivsuseks. Ta (inimene) kuulub sellesse maailma üksnes kui objekt, kui asi, kui mehhanismi detail või funktsioon. Ühiskond omandas vahetult objekti iseloomu, ühiskondlikud suhted muutuvad asisteks, asjademaailma suheteks - kapitali ja tööjõu ebaisikulisteks suheteks, kaubasuheteks. (Äsjaöeldu kehtib muidugi üksnes kapitalismi kohta, ent nagu märkisime, säilib kapitalismiga alanud inimtegevuse tüüp meid huvitavas üldises plaanis veel sotsialismi ajalgi, sest ka siin jäävad ühiskondlikud suhted paratamatult põhiliselt asjademaailmast tulenevateks suheteks, mida määrab majandusmehhanism, mis olenevad objektiivsetest, asistest tingimustest: kaubatootmine jääb alles, vajalik on objektiivne, võimalikult formaliseeritud ja kõikehaarav arvestus ning kontroll töö ja tarbimise määra üle jne. Üldisemalt öeldes: niikaua kuni pole olemas kommunismi materiaal-tehnilist baasi, jäävad ühiskonnaelus paratamatult määravateks materiaalse tootmise edendamise vajadused ja pole võimalik - kui väga me seda ka ei taha - ühiskondlikke suhteid vahetult inimlike suhetena arendada, kõiki inimlikke vajadusi rahuldada ja neid vajadusi endid tõeliselt inimlikeks vajadusteks kujundada.) (Vihalemm 1981: 52)
"Selle otseseks tagajärjeks, et inimene on võõrandatud oma töö produktist, oma elutegevusest, oma liigiolemusest, on ühe inimese võõrandumine teisest. Kui inimene on vastandatud iseendale, siis on talle vastandatud ka teine inimene." (Marx 1982: 52) - Siin õigustab Vihalemm sulgude vahele jäetud märkuses, et ka Nõukogude Liit ei ole võõrandunud tööd ära kaotanud vaid lükanud selle kaugesse tulevikku.
Galilei oli arvamusel, et nähtuse tõeline olemus ilmneb siis, kui osatakse arvesse võtta ka tema tavalistes tingimustes varjule jäävad küljed, kui õnnestub saada nähtust "puhtal kujul", kui läheb korda konstrueerida nähtus matemaatiliselt ning siis seletada, kuidas ta erinevates tingimustes kaitub, millest tulenevad "moonutused".
Matemaatiline, "moonutusteta" objekt, nähtus puhtal kujul tähendab idealiseeritud objekti, s. o. objekti, mida tegelikkuses ei esine. Sellepärast näiski Aristotelesele, kes püüdis mõista reaalse maailma loomust, et mõttekäigud, mille lähtekoht pole kooskõlas kõige ilmsemate tõsiasjadega, ei vääri mingit tähelepanu. (Vihalemm 1981: 54)
Jälle näen siin arhetüübi ja ektüübi suhet.
Boyle'i keemia-alane peateos ilmus anonüümselt esmatrükis 1661. aastal ja selle täielik pealkiri kõlab nii: "Skeptiline keemik ehk keemilis-füüsikalised kahtlused ja paradoksid, mis puudutavad [|] eksperimente, millega laialt tuntud spagüürikud on harjunud näitama, et nende sool, väävel ja elavhõbe on asjade tõelised elemendid". (Vihalemm 1981: 56-57)
Võib-olla õige koht kust uurida selle alkeemilise triaadi teemat. Robert Boyle'i The Sceptical Chymist (1661 esmatrükk ja modernisatsioon 1911. aastast).
Nii et elemendi definitsiooni taga keemia areng küll ei seisnud. Oleks naiivne arvata, et teaduse tekkimine algab põhimõistete defineerimisest. Mõiste definitsioon ei ole lõpuks midagi muud kui lühike sõnaline kokkuvõte sellest tegevusest (praktilisest ja teoreetilisest), mille käigus vastav nähtus on nähtuste üldseosest välja eraldatud või konstrueeritud. See tähendab, et defineerida saab midagi alles siis, kui defineeritav nähtus on inimese tegevuses juba olemas, funktsioneerib. Aga kui nähtus niikuinii inimese tegevuses funktsioneerib, siis polegi enam eriti oluline, kas selle lühike kokkuvõte sõnalise definitsiooni näol on formuleeritud või mitte (muidugi tekib varem või hiljem vajadus definitsiooni järele, sageli seoses õpetamise ja õppimisega, ent oleks väär arvata, et definitsioon loobki mõiste, annab õige arusaamise nähtusest). (Vihalemm 1981: 61)
Pole üldse paha. Analoogne selle aruteluga, et propositsiooni moodustamiseks peab mõisteid juba tundma, mistõttu propositsioon ei saa iseenesest midagi uut õpetada (see oli noore Peirce'i arvamus; radikaalsem versioon ütleb, et seetõttu ei saa ka raamatutest midagi õppida, mis on juba natuke naljakas).
Praktilises keemias oli ammu teada, et mõned ained ühinevad omavahel, mõned mitte. Üks varasemaid katseid seda nähtust seletada oli arvamus, et omavahel ühinevate ainete puhul avaldub nende sugulus, nende ühine loomus ("sarnane meeldib sarnasele"), aga need ained, mis omavahel ei ühine, on loomult võõrad. Sellest arvamusest sai keskajal kujutlus, et suguluse puhul tuleb ainete vahel ilmsiks nende omavaheline sümpaatia, tung teineteise poole. Niisugune kujutlus muidugi teaduslikku maailmapilti ei sobinud. (Vihalemm 1981: 66)
Seegi oli tegelikult kohal juba alkeemia algajast, see sama tarkade kivist kirjutav Bolus kirjutas ka teose On Sympathies and Antipathies (vt Kingsley 1994: 7). See "tung teineteise poole" kinnitab, et sümpaatia on instinkt (ja mitte nt tundmus või kalduvus).
Iseloomulikud on järgmised read Stahli õpilase eessõnast oma õpetaja Jenas peetud loengutele, mis ta autori loal trükki toimetas: "Kuigi mehhanistlik filosoofia uhkustab sellega, et ta võib täiesti silmanähtava seletuse anda ükskõik millele, lähenes ta erilise julgusega keemilis-füüsikalistele küsimustele, ent ... tuleb tunnistada, et ta nendele küsimustele üldse valgust ei heitnud. Siin pole ka midagi imestada. Enamasti rahuldub ta sellega, et tuletab osakeste kujust ja liikumisest täieliku abstraktseid väiteid nähtuste kohta, kuid ei huvitu sellest, mis on sega- ja liitkehad ning ühinenud kehad, missugune on nende olemus ja mille poolest nad üksteist erinevad." (Vihalemm 1981: 69)
Locke'i "segamoed" tulevad meelde. Ajastu on kohane - Georg Ernst Stahl elas 1659-1734. Ei tea kas Locke võis ka tollasest keemiast midagi üle võtta?
Stahl eristas lihtkeha ehk alget (principium), segakeha (mixtum), liitkeha (compositum) ja ühinenud keha (aggregatum). Lihtkehad on aine algomadusi põhjustavad jagamatud osakesed, mis puhtal kujul omaette kehana ei eksisteeri. Neist tähtsaim ongi flogiston - põlevusalge. Erinevad lihtkehad moodustavad omavahel ühinedes segakehi (näiteks metallid, fosfor, väävel), erinevate segakehade ühinemisel saame liitkeha (näiteks väävli ühendid metallidega - kinaver, realgaar). Ühinenud keha on mis tahes ühesuguste osakeste (ühesuguste segakehade või liitkehade) üheks kehaks ühinemise tulemus, s. t. puhas aine. (Vihalemm 1981: 69)
Hmm. Liituvad erinevad, ühinevad samad.
Stahl püstitas praktilises keemias kerkinud metallikao probleemi metalli ja selle põlemisjäägi koostise probleemina. Sealjuures pidas ta silmas keemias sel ajal kasutatud eksperimenteerimistehnikat, mis oli kvalitatiivse iseloomuga, s. t. aine koostise määramisel ei kasutatud kvantitatiivseid meetodeid. Järelikult polnud veel võimalik küsimust matemaatiliselt formuleerida. Aga siiski oli see lõppkokkuvõttes matemaatiline probleem, sest muret tekitas ju metallikadu, s. o. metalli hulk! Stahli matemaatiliseks lähtekohaks võib pidada formaalselt mõistetud osa ja terviku vahekorda (aditiivsuse skeemi): tervik on võrdne tema osade summaga. Skeemi rakendamiseks praktilises keemias (nagu me Boyle'i vaateid analüüsides nägime) tuli leida kvalitatiivsed kriteeriumid määramaks, mis on tervik ja mis tema osad, millal on tegemist terviku lagunemisega osadeks ja millal hoopis osade ühinemisega tervikuks. Pidi olema empiiriline alus eeldada, et tervik on ainult ühtviisi jagatav eriliigilisteks osadeks ja nendest osadest on võimalik moodustada jälle ainult esialgset tervikut. Teisiti öeldes: pidi olema tegemist olukorraga, kus tervikul on niisugune struktuur, et ta ei lase ennast ükskõik kuidas osadeks jagada, vaid jaguneb alati ühesugusteks elementideks, millest terviku taaskujunemine (tekkiv kvaliteet) ei olene terviku struktuurist, elementide ühinemisviisist; või on see ühinemine võimalik ainult ühtemoodi, nii et terviku moodustumine oleneb igal juhul üksnes sellest, missugused need elemendid on, s. t. üksnes elementaarkoostisest. (Vihalemm 1981: 70)
Pole kunagi selle peale mõelnud, et osa ja terviku suhe (mereoloogia) on kvalitatiivne. St tervik ei ole mitte pelgalt "suurem" (greater) kui osade summa, vaid ka erinevate omadustega. Siiski peab Meiklejohn'i joonealune märkus paika: küsimus on "suuruses" (size), mitte arvukuses (number).
Teaduse arenemise iseloomustamiseks kasutame mõisteid "evolutsioon" ja "revolutsioon". Evolutsiooniline areng toimub järkjärguliselt, pideva protsessina, ühest ja samast lähtekohast, ühel ja samal alusel. Arengu evolutsiooniline kulg valmistab ette revolutsiooni, mis tähendab pidevuse katkemist, arengu lähtepunkti ja aluse täielikku muutumist, uuega asendumist. (Vihalemm 1981: 74)
Pidev ja katkendlik. Diskreetne ja kontinuaalne. Järjepidev ja plahvatuslik.
Niisuguse kontseptsiooni on esitanud USA teadusajaloolane Thomas Kuhn (sünd. 1922). Keskne mõiste selles kontseptsioonis on nn. paradigma. See on teadlasrühmitust ühendav "teaduse tegemise" traditsioon, millesse kuulub: 1) teatav maailmapilt (Kuhn nimetab seda paradigma metafüüsiliseks osaks); 2) metodoloogilised reguleerivad printsiibid, mida Kuhn vaatleb kui teadlasrühmituses üldtunnustatud väärtusi; 3) "sümbolilised üldistused" - formaalselt rakendatavad (enamasti ka formaliseeritud) seosed, skeemid, mis väljendavad loodusseadusi ja neisse kuuluvatele sümbolitele vastavate mõistete määratlusi; 4) antud teadlasrühmituses väljakujunenud küsimuste püstitamise ja lahendamise tüüpilised võtted, mudelsituatsioonid, "teaduse tegemise" näidised. Viimane asjaolu on kõige olulisem, sellele viitab ka termin "paradigma" ise (kreeka keeles tähendab paradeigma "näidiseeskuju") ja selle alusel omandavad kõik eelnimetatud komponendid reaalse sisu, üheselt mõistetava "teaduse tegemise" traditsiooni tähenduse. Paradigma olemasolu tähendab, et teaduse areng on "normaalteaduse" faasis: püstitatakse ja lahendatakse järjest uusi ülesandeid, mis meenutavad ristsõnamõistatusi või maleülesandeid selles mõttes, et on teada, kuidas neid korrektselt püstitada ja millal on ülesanne õigesti lahendatud. Kui niisugune ülesannete püstitamine ja lahendamine takerdub - ülesannet ei õnnestu enam selgesti püstitada; ülesanne, mis peaks olema lahenduv, ei lahendu; ei osata enam täpselt öelda, kas ülesanne on lahendatud või mitte; hakatakse vaidlema alusmõistete ja printsiipide üle jms. -, siis on teaduses tekkinud kriis. Ka "normaalteaduse" faasis esineb anomaaliaid - antud paradigma raames mõistatuslikeks jäävaid või üksnes kunstlike, paradigmale võõraste lisahüpoteeside abil käsitletavaid nähtusi -, kuid neile ei pöörata seni erilist tähelepanu, kuni paradigma üldiselt laitmatult "töötab". Anomaaliad kerkivad tähelepanu keskpunkti kriisi ajal. Kriisi ületamine saab võimalikuks uue paradigma kujunedes. See tähendabki revolutsiooni teaduse arengus. Sealjuures pole võimalik loogiliselt ega eksperimentaalselt tõestada, et uus paradigma on vanast parem, et uue alusel jõutakse tõele lähemale vms. Uus paradigma omandatakse uute näidiste varal, uues paradigmas tegeldakse juba uute ülesannetega, nähakse maailma uut moodi, uus ja vana paradigma ei ole täieliku vastavusega teineteise "keelde" üldse tõlgitavadki. (Vihalemm 1981: 80)
Väga hea üheleheküljeline kokkuvõte. Chalmers nt paradigma etümoloogiat ei maininud. Normaalsteaduse ja kriisi lugu oli tuttav: 1974. talvekooliga saabus TMS koolkonnas Lesskis sõnul "žanri kriis" (Semiootika õpik, lk 80).
Teadlasrühmituse tunnetusviis, ükskõik kui omapärase paradigma raames see ka toimub, ei ole kunagi algusest lõpuni üksnes selle teadlasrühmituse tegevuse käigus formeerunud. Teadlane on tegevuse spetsiifikale vaatamata kõigepealt oma ajastu inimene, kelle mõtlemine tugineb teatavale ühiskondlik-ajaloolises praktikas kujunenud kategooriate loogikale, mis kajastub ajastu üldises teaduslikus maailmapildis. (Vihalemm 1981: 85)
Seda on aduda ka selles raamatus iga kord kui jutt kaldub "tootmistegevusele" (kasvõi eelneval leheküljel).
Tõepoolest, paradigmade võrdlemiseks ning paradigma tekkimise mõistmiseks tuleb teoreetilisi seisukohti, metodoloogilisi printsiipe, lõpuks ka maailmapilti ja [|] mõtlemise kategooriaid spetsiaalselt analüüsima hakata, käsitleda neid vastavalt paradigmast laiemas kontekstis, lõpuks ühiskondlik-ajaloolise praktika kontekstis. See tähendab, et uue paradigma algatajaks saab olla üksnes see teadlane, kes suudab paradigmast "väljuda", kes on ühtlasi metodoloog, teadusajaloolane ja filosoof, või siis teadlane, kes polegi antud paradigma "sees" olnud, vaid tuleb selle paradigma mõjusfääri algusest peale teistsuguse lähenemisviisiga. (Vihalemm 1981: 85-86)
Nö "kultuuritooja" peab tulem kuskilt mujalt, mitte antud kultuuris üles kasvanud ja ainult selles elanud.
Nüüd loomulikult on selge, et "fosfori hape" ja "vitrioli hape" (tänapäeval ütleksime - vääveltrioksiid ja difosforpentaoksiid) on "õhu puhta osa" (hapniku) ühendid fosfori ja väävliga nagu süsihapegi (CO2), mida tunti "kinnistuva õhuna". Hapnikuühenditena said tõlgenduse ka "läpastunud õhu" happed (lämmastiku oksiidid). "Õhu puhas osa" (hapnik) saigi nimeks oxgygen ehk "happe sünnitaja" (õhuhapnikku kui gaasi vaatles Lavoisier sealjuures seotuna "soojusainega"). Lavoisier' hapete teooria ennustas terve uue hapete klassi olemasolu: orgaaniliste ainete oksüdeerimisel peavad tekkima happed. (Vihalemm 1981: 93)
Sellest "vitrioolhappest" sain küll ja küll lugeda 1797. aasta entsüklopeedias happe (acid) sissekandes. Hapnik kannab ka eesti keeles happe-sünnitaja konnotatsiooni: hap-nik.
Viimane asjaolu oli flogistoniteooria jaoks anomaalia. Lavoisier' teooria võimaldas näiteks ette näha veel seda, et vesi kui tavaline tulekustutusvahend pole seda tingimata igal juhul, sest põlemine on keemilisest seisukohast ühinemine hapnikuga, et aga vesi sisaldab hapnikku, siis võib teatud tüüpi põlemine toimuda ka vees, kusjuures peab eralduma vesinik. See unnustus leidis samuti kinnitust: rauapuru roostetab vees ja seejuures eraldub vesinik. (Vihalemm 1981: 94)
Silme ette tulevad sellised videod, kus põlevale rasvale visatakse vett peale ja asi lahvatab veel suuremaks leegiks. Vesi on selles stsenaariumis muidugi ebasuuvitatav teistsugusel põhimõttel kui siin.
Richteri töö "Stöhhiomeetria ehk keemiliste elementide mõotmise kunst" (1792-1794) kaudu tuli hiljem kasutusele termin stöhhiomeetriaseadused (kreekakeelsetest sõnadest stoicheion - 'alge, element'; metreō - mõõdan') tähistamaks kolme keemia põhiseadust - koostise püsivuse, ekvivalentide ja lihtsate kordsete suhete seadust. (Vihalemm 1981: 110)
Stiihia! Lõpuks! Kreeka keeles στοιχεῖον.
Lisaks Gay-Lussaci seadusele, mille atomistliku tõlgenduse alusel määras ta gaasiliste elementide aatomikaale ja aatomite arvu nende ühendites, võttis Berzelius abiks 1819. aastal formuleeritud Dulongi-Petit' empiirilise seaduse (elementide erisoojuse ja aatomkaalu korrutis on jääv suurus) ja E. Mitscherlichi töödes (1818-1822) formuleeritud isomorfismi empiirilise seaduse (võrdne arv ühesugusel viisil ühendatud aatomeid, olenemata nende liigist, kristallub ühesuguse kujuga kristallideks). (Vihalemm 1981: 116)
Võib-olla kasulik järgmine kord kui isomorfism semiootikas jutuks tuleb.
Teine joon väljendub selles, et elemendi ja struktuuri kategooriad on kaotanud keskse koha, osutudes allutatuiks, sõltuvaiks, tuletatavaiks protsesse iseloomustavatest kategooriatest. (Vihalemm 1981: 130)
Subordinated, dependent, derived.
Struktuurikeemia võimaldas küll põhimõtteliselt sünteesida kui tahes keerulist ühendit, ent praktilises keemias lisandus uus nõue: saada teatavate omadustega aineid tohutul hulgal ja võimalikult ökonoomselt, s. t. odavast toorainest, väikese energiakuluga, lühikese ajaga, suure saagisega jne. See kõik nõudiski kineetiliste teooriate loomist. (Vihalemm 1981: 137)
saagis <9: -e> toote puhassaak. Maavara saagis. Tapa+saagis.
Probleem on tehniseerunud tsivilisatsiooni ökologiseerimises. Väärtuste ümberhindamine toimub teaduse ja tehnika arengu kaudu. Nüüdisaja probleeme ei saa lahendada teaduse ja tehnika arengule selja pööramise ning Aristotelese õpetusse süvenemisega. Ent nüüdisaja ökoloogiliste probleemide taustal osutub aktuaalseks just Aristotelese üldine mõtteviis - maailma käsitamine tervikliku organismina, millesse kuulub ka inimene ise. (Vihalemm 1981: 141)
Ka huvitav sõna, lühem kui "tehnologiseerumine" - see "loogia" seal keskel on tõepoolest ülearune.
