The Art of Self Invention

Joanne Finkelstein - The Art of Self Invention - Image and Identity in Popular Visual Culture. I.B.Tauris, 2007. 265 lk

Hiljuti läbi loetud sissejuhatus teadvusesse oli sobiv eellugemine selle teose paremaks mõistmiseks. Teadvust puudutavates sektsioonides viidatakse põhiliselt samadele nimedele. Erinevus seisneb selles, et käesolevas teoses keskendub teadvus põhiliselt enesekujujundamisele - mis on identiteet ja mis seda mõjutavad. Nagu alapealkiri viitab, on analüüs suunatud visuaalsele popkultuurile e filmidele, maalidele, reklaamidele, moele jne.
Õige pisut aitab see raamat mõista ka filmitööstust (lähivõtet hakati kasutama alles 50ndatel), supermarketeid (miks "ma and pa" stiilis poekesed vahetusid pahviks lööva kirevusega supermarketite vastu), reklaamitööstust (müügiartiklite isikustamine: kuulan iPodiga, joon Nescafed ja söön McDonaldsit) ja moetööstust (kõige uuem on kõige parem; Øokitaktika). Paljuski on raamat seotud imagoloogia ja sotsioloogiaga.
Tähelepanu pööratakse sellele, kuidas industrialiseerimine ja lääne kapitalism on muutnud ühiskonna arusaamu välimusest, identiteedist ja preødiisist. Huvitav on see, et kahekümnenda sajandi teisel poolel sai kõrgema klassi tähiseks just madalamate klasside riietuselemendid: (töötava inimese) teksapüksid ja atleedi jalanõud (Nike, Adidas, Puma).
Autor toob ka paar huvitavat näidet identiteedi haprusest, nt transvestiidi Agnese pettuse abil soovahetusoperatsiooni saavutamine ja ühe briti spiooni lugu - keegi ei uskunud, et ta on spioon isegi kui ta seda seltskonnale selle üles tunnistas. Teda lihtsalt ei usutud.
Huvitav on ka nentimine, et välimuse muutmine võib ka isiksust muuta - uued riided või kehalised muutused = uued isikuomadused ja identiteet.
Pisut hirmutav avastus oli FACS e Facial Action Coding System, millega näo lihaspingutused (lihtsustatult näoilmed) on arvutiga tuvastatavad. See pani mõtlema, et kui kaugel me oleme ajast, et iPhone-le või Androidile saab osta programmi, millega võib suunata telefoni kaamera inimese näo poole ning telefon ütleb, mida see inimene sisimas tunneb. Selle kohta pean veel uurima - kas seda programmi on võimalik praegu alla laadida ja kasutada (nt rate piltidel)?
Sain teada, et on olemas selline teadusharu nagu "semiotics of appearance". Suur huvi tekkis Alison Lurie töö vastu, mis peaks selgitama naiste käekottide ja seksuaalsuse seoseid. Taolise tööga tutvumine teeks hariliku tänavapildi kohe metsikult huvitavamaks.

Assisi Franciscus

Johannes Hiiemets - Assisi Franciscus. Giovanni Francesco Bernardone. Tallinn, 1937. 130 lk

Pühameeste biograafilise sarja järgmine tegelaskuju on püha Franciscus e frantsiskaani ordu rajaja. Tema eluloost pajatakse, et sündinud kaupmehe perre, olevat ta noorpõli olnud vähemalt majanduslikus mõttes muretu. Ta olevat olnud rõõmus ja seltsiv, lõbustanud tervet Assisi linna. Ta südamesoov oli minna rüütlina ristisõtta, aga viimasel hetkel loobus, sest kinkis oma hea varustuse rüütlile, kel varustust polnud.
Siitpeale sarnaneb tema lugu paljuski Muhamedi omaga: linnalähedases koopas palvetades näeb ta nägemusi. Ta hakkab pöörama tähelepanu vaestele ja pidatõbistele - suudleb nende käsi ja laupu, et näidata ülimat austust. Ta hakkab kerjama ning kerjab kive, et parandada linnalähedast kirikut. Vastandina oma isale, kes müütas kauneid kangaid, riietub Franciscus kõige närusemasse kuube ja seob selle pihal kinni nööriga. Sellest on saanud tänases visuaalses kultuuris munkluse sümbol. Isegi Futurama uues hooajas kasutati seda kliØeed, kui "mõistlikud ja ratsionaalsed" inimesed nagu nemad (Futurama tegelased) hakkasid kuulutama maailma lõppu.
Franciscus igatahes avaldab paljudele oma alandlikkuse, vaesusearmastuse ja pühendumusega paljudele muljet ning tema ümber hakkavad kogunema mehed (hiljem ka naised), kes hülgavad samal kombel oma senise elu, et olla nagu tema. Nii kasvab tema ordu mõjusaks, saab paavsti heakskiidu ja hiljem laguneb veel möödukateks ja äärmuslikeks.
Rännakul Marokosse, mille eesmärgiks oli pöörata sultan ristiusku, nakatub ta silmatõppe, mille läbi kaotab lõpuks oma nägemise. Tema vaevarikkast surmast jutustatakse pikalt ja selle ilusaim koht on kirjeldus tema "muusikamängimisest", mille kirjutasin siia ümber:
"Siis võtis ta mõnikord pahemasse kätte lauatüki otsekui viiuli, paremasse kepi, ja mängis sellega oma laule, oma südame kannatusi, ning ta keha kõikus edasi-tagasi selle tumma mängu juures, mille helisid kuulis ainult tema. Alati voolasid siis pisarad ta põskedele, kuni ta oma viiuli ja poogna ning viimaks ka iseenese heitis maapinnale ning kadus iseenda hinge kui laineisse."
Millist muusikat võis seal küll kuulda ta sisemus? Vist küll seda ülevaimat ja puhtaimat, mida ei saa märkida nootidega. Muusikat, mis ei ole kuuldav.

Aurelius Augustinus

Johannes Hiiemets - Aurelius Augustinus. Tartu, 1935

Enne selle raamatu lugemist ei teinud ma vahet Augustusel ja Augustinusel. Nüüd tean, et esimene oli Rooma Impeeriumi esimene valitseja ja teine oli 4. - 5. sajandi kirikutegelane. Sealjuures üldsegi mitte niivõrd Roomas, kuiet kunagises Kartaagos ja hiljem Milanos. Tema lugu on erakordne, kuna oma elu esimese poole oli ta igatsust ja raskemeelsust propageeriva manihheismi järgija, hiljem aga pöördus ristiusku ning tänu kõrgele haritusele ning järjepidevusele sai temast oluline kirikuisa, kelle kirjutisi peetakse tänaseni tähtsaks.
Raamatus öeldakse, et ta mõjutas oma ideedega järgnevat tuhandet aastat. Nii öeldakse tänu katoliku kiriku allajäämisele luterlusele 16. sajandil. Raamatus pühendatakse pikk võrdlus nende kahe tegelase ideede vastandlikkusele. Nimelt olevat lustakat elu elanud Augustinus pöördudes hakanud mungaks. Martin Luther oli vastupidi munk kes abiellus.
Raamatuid tirides avasin suvalise semiootikateemalise raamatu juhuslikust kohast ning vastu vaatas arutlus sellest, kuidas Augustinus mõjutas semiootikat - kui selle raamatuni jõuan, võin täpsustada.
Augustinuse õpetust selgitatakse raamatus hoomamatult. Sain aru vaid nii palju, et ta harrastas predestinatsiooniõpetust. Näiteid tema kirjatööst on raske mõista, kuna need on usulised stiilis: "Issand Jumal, anna meile rahu. Kõik oled Sa meile andnud. Anna meile igavese vaikuse rahu, hingamispäeva rahu, rahu ilma õhtuta. Sest kõik need asjad, väga head oma aulises, ilusas korralduses, lõpevad ära, olles teinud oma töö; nõnda kui neil oli oma hommik, tuleb neile ka õhtu."
Raamat sisaldab 134 lehekülge võrdlemisi suures kirjas teksti. Samast seeriast kavatsen läbi lugeda veel kaks raamatut ja selle iganenud eesti keelega tuleb ilmselt ära harjuda.

Consciousness An Introduction

Susan Blackmore - Consciousness - An Introduction. Oxford University Press, 2004

Pikim võõrkeelne raamat, mille lugemisega olen hakkama saanud (476 lk). Raamatu põhiprobleemiks on haigutav kuristik materiaalse aju ja immateriaalse teadvuse vahel. Kirjutatuna õpiku vormis, hõlmab see paljusid erinevaid aspekte inimteadvusest, selgitab teooriaid ning tutvustab ideid. Lugemise teeb raskeks see, et (väga mitmekülgset) erialast jargonit on palju. Näiteks võib ühes ja samas lauses kohata selliseid raskestihääldatavaid sõnu nagu homunculus, skein ja phlogiston.
Raamatu parimateks osadeks on arutlused tehisintellekti või masinteadvuse loomisest, erakordsed ajukahjustuste caseid, uimastid, unenäod ja mediteerimine.
Uimastite peatükk tabas mind üllatusena: autor kirjeldab marihuaanat kui "ilusat taime" ja ülistab psühhedeelist kogemust. Ümber on jutustatud ka LSD avastamise lugu (sh legendaarne jalgrattasõit) ning mainitud Timothy Learyt ning tema kaasaegseid. Väga huvitav on Farthingu nimekiri funktsioonidest, mida uimastid mõjutavad: 1. tähelepanu; 2. taju; 3. kujutlusvõimet; 4. sisemist dialoogi; 5. mälu; 6. kõrgema astme mõtteprotsesse; 7. tähendusi ja tähtsust; 8. ajataju; 9. emotsionaalseid tundmusi ja väljendusi; 10. erutust; 11. enesekontrolli; 12. mõjustatavust; 13. minapilti ja 14. identiteeti.
Teada sain, et meme mõiste vermis Dawkins 1976. aastal, et illustreerida Universaalset Darwinismi ja tuua näide muust paljunejast kui geenist (sellest ka sarnane kõlapilt gene ja meme vahel).
Põhjalikult selgitatakse unenägusid ja REM une erinevust mitte-REM unest. Lucid Dreaming on pälvinud terve peatüki ning teada sain kavala nõksu, kuidas seda indutseerida: ühele käele kirjuta D (Dreaming) ja teisele A (Awake) ning mitu korda päevas võrdle neid ning otsusta, kummas olekus sa oled - kui niimoodi piisavalt toimida, võib sama komme kaasa tulla unenägudesse ning õige vastusega tulla unenäos teadvusele. Muidugi on ka lihtsamaid meetodeid, nt spetsiaalsed prillid, mis analüüsivad silmade liikumist ning kui oled REM unne jõudnud, toob sind elektrisokiga teadvusele sind äratamata (kannab nime NovaDreamer).
Väärtuslik teadmine on ka see, et alkoholism ja alatoitumine võivad tekitada püsivaid ajukahjustusi mälule (nn Korsakoffi sündroom).
Kokkuvõttes huvitav raamat, mis võtab kokku teadvusealaseid mõtisklusi filosoofidelt, psühholoogidelt ja isegi neuroteadlastelt. Põhjalik ja informatiivne.

Maailma ajalugu

Manfred Mai - Maailma ajalugu. Koolibri, 2004

Maailma ajalugu võib olla üpris raske kirjutada: see peab hõlmama ju tervet maailma, kõiki rahvaid, kultuure, impeeriume, sõdu jne. või seda vähemasti nende koorekihti. Samanimelise raamatu kirjutas keegi inglane u 80 aastat varem ning põhjalikumalt, aga võrrelda neid vist ei tasuks. Sakslase Manfred Mai käsitluse sihtgrupiks on kooliõpilased ja täiskasvanud, kellele koolitundides ajalugu ei imponeerinud, kuid kes ajaloost siiski mingisugust üldist pildi soovivad omada.
Lugemine iseenesest oli lihtne ja huvitav, aga üldistused ja kokkuvõtted muutusid pisut häirivaks: kõik 50 peatükki on vaid mõne lehekülje pikkused ja 170 lehekülge kokkuvõtteid jätavad mitmed olulised seigad ajaloost siiski välja. Kirjutatuna sakslase perspektiivist on raamatus ka mitu omapärast nüanssi. Nimelt hakkab silma, et autor on pööranud tähelepanu just saksa filosoofiale ja poliitikale. Erapooletust sellisest peatükist nagu "Saksamaa tahab maailma parandada" otsida ei maksa. Põhjendamatuks pean autori arvamust holokausti kohta: "Euroopa juutide holokaust lasub Saksamaa südametunnistusel, sõltumata sellest, mida täpselt ja kui palju inimesed sellest teadsid." Taolise argumentatsiooniga on Eesti pinnal tuhatkonna juudi mõrvamine ka eestlaste südametunnistusel, "sõltumata sellest, mida ja kui palju inimesed sellest teadsid". Noriksin ka selle kalla, et Manfredi arvates lõppes külm sõja 70ndate aastate pingelõdvendusega. Jah, ja II Maailmasõda lõppes Stalingradi piiramisrõngaga. Kodumaised üldajalooõpikud väidavad, et külm sõda lõppes siiski Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.
Raamatu viimane peatükk, sentimentaalne "Üks maailm", lõpetab 11. septembri katastroofiga. Ka sellest annab autor oma nägemuse ja kuna raamat kirjutati 2002. aastal, siis ei võinudki autor teada selle sündmuse põhjuseid ja tagajärgi detailsemalt. Silma riivab aga see, et mainitud on vaid ühe lennuki kaaperdamist ja kaksiktornide ründamist. Teatavasti oli kaaperdatud lennukeid ja sihtmärke rohkem.
Nii mõndagi oli ka uut ja huvitavat. Näiteks sain ma vastuse küsimusele, miks juudid üldse Jeruusalemmast lahkusid: meie ajaarvamise kahel esimesel sajandil sundisid roomlased neid lahkuma (usulised ja poliitilised põhjused). Raamat tuletas meelde ka ununenud märkuse sellest, miks poliitikas jaotatakse vaated vasak- ja parempoolseks. Meelde võiks jääda ka Prantsuse revolutsiooni aegne definitsioon: "Vabadus tähendab õigust teha kõike, mis teisele kahju ei tekita."
Ebakõlasid ja üldistusi kõrvale jättes on raamat ülevaatlik ja kergestiloetav. Autor on julgelt kõnelenud Marxi õpetusest ja eurooplaste oopiumiärist. Iseenesest raamat, mida võiks lugeda veel ja veel.