·

·

Aurelius Augustinus


Johannes Hiiemets - Aurelius Augustinus. Tartu, 1935

Enne selle raamatu lugemist ei teinud ma vahet Augustusel ja Augustinusel. Nüüd tean, et esimene oli Rooma Impeeriumi esimene valitseja ja teine oli 4. - 5. sajandi kirikutegelane. Sealjuures üldsegi mitte niivõrd Roomas, kuiet kunagises Kartaagos ja hiljem Milanos. Tema lugu on erakordne, kuna oma elu esimese poole oli ta igatsust ja raskemeelsust propageeriva manihheismi järgija, hiljem aga pöördus ristiusku ning tänu kõrgele haritusele ning järjepidevusele sai temast oluline kirikuisa, kelle kirjutisi peetakse tänaseni tähtsaks.
Raamatus öeldakse, et ta mõjutas oma ideedega järgnevat tuhandet aastat. Nii öeldakse tänu katoliku kiriku allajäämisele luterlusele 16. sajandil. Raamatus pühendatakse pikk võrdlus nende kahe tegelase ideede vastandlikkusele. Nimelt olevat lustakat elu elanud Augustinus pöördudes hakanud mungaks. Martin Luther oli vastupidi munk kes abiellus.
Raamatuid tirides avasin suvalise semiootikateemalise raamatu juhuslikust kohast ning vastu vaatas arutlus sellest, kuidas Augustinus mõjutas semiootikat - kui selle raamatuni jõuan, võin täpsustada.
Augustinuse õpetust selgitatakse raamatus hoomamatult. Sain aru vaid nii palju, et ta harrastas predestinatsiooniõpetust. Näiteid tema kirjatööst on raske mõista, kuna need on usulised stiilis: "Issand Jumal, anna meile rahu. Kõik oled Sa meile andnud. Anna meile igavese vaikuse rahu, hingamispäeva rahu, rahu ilma õhtuta. Sest kõik need asjad, väga head oma aulises, ilusas korralduses, lõpevad ära, olles teinud oma töö; nõnda kui neil oli oma hommik, tuleb neile ka õhtu."
Raamat sisaldab 134 lehekülge võrdlemisi suures kirjas teksti. Samast seeriast kavatsen läbi lugeda veel kaks raamatut ja selle iganenud eesti keelega tuleb ilmselt ära harjuda.

0 comments:

Post a Comment