Assisi Franciscus

Johannes Hiiemets - Assisi Franciscus. Giovanni Francesco Bernardone. Tallinn, 1937. 130 lk

Pühameeste biograafilise sarja järgmine tegelaskuju on püha Franciscus e frantsiskaani ordu rajaja. Tema eluloost pajatakse, et sündinud kaupmehe perre, olevat ta noorpõli olnud vähemalt majanduslikus mõttes muretu. Ta olevat olnud rõõmus ja seltsiv, lõbustanud tervet Assisi linna. Ta südamesoov oli minna rüütlina ristisõtta, aga viimasel hetkel loobus, sest kinkis oma hea varustuse rüütlile, kel varustust polnud.
Siitpeale sarnaneb tema lugu paljuski Muhamedi omaga: linnalähedases koopas palvetades näeb ta nägemusi. Ta hakkab pöörama tähelepanu vaestele ja pidatõbistele - suudleb nende käsi ja laupu, et näidata ülimat austust. Ta hakkab kerjama ning kerjab kive, et parandada linnalähedast kirikut. Vastandina oma isale, kes müütas kauneid kangaid, riietub Franciscus kõige närusemasse kuube ja seob selle pihal kinni nööriga. Sellest on saanud tänases visuaalses kultuuris munkluse sümbol. Isegi Futurama uues hooajas kasutati seda kliØeed, kui "mõistlikud ja ratsionaalsed" inimesed nagu nemad (Futurama tegelased) hakkasid kuulutama maailma lõppu.
Franciscus igatahes avaldab paljudele oma alandlikkuse, vaesusearmastuse ja pühendumusega paljudele muljet ning tema ümber hakkavad kogunema mehed (hiljem ka naised), kes hülgavad samal kombel oma senise elu, et olla nagu tema. Nii kasvab tema ordu mõjusaks, saab paavsti heakskiidu ja hiljem laguneb veel möödukateks ja äärmuslikeks.
Rännakul Marokosse, mille eesmärgiks oli pöörata sultan ristiusku, nakatub ta silmatõppe, mille läbi kaotab lõpuks oma nägemise. Tema vaevarikkast surmast jutustatakse pikalt ja selle ilusaim koht on kirjeldus tema "muusikamängimisest", mille kirjutasin siia ümber:
"Siis võtis ta mõnikord pahemasse kätte lauatüki otsekui viiuli, paremasse kepi, ja mängis sellega oma laule, oma südame kannatusi, ning ta keha kõikus edasi-tagasi selle tumma mängu juures, mille helisid kuulis ainult tema. Alati voolasid siis pisarad ta põskedele, kuni ta oma viiuli ja poogna ning viimaks ka iseenese heitis maapinnale ning kadus iseenda hinge kui laineisse."
Millist muusikat võis seal küll kuulda ta sisemus? Vist küll seda ülevaimat ja puhtaimat, mida ei saa märkida nootidega. Muusikat, mis ei ole kuuldav.