The Art of Self Invention

Joanne Finkelstein - The Art of Self Invention - Image and Identity in Popular Visual Culture. I.B.Tauris, 2007. 265 lk

Hiljuti läbi loetud sissejuhatus teadvusesse oli sobiv eellugemine selle teose paremaks mõistmiseks. Teadvust puudutavates sektsioonides viidatakse põhiliselt samadele nimedele. Erinevus seisneb selles, et käesolevas teoses keskendub teadvus põhiliselt enesekujujundamisele - mis on identiteet ja mis seda mõjutavad. Nagu alapealkiri viitab, on analüüs suunatud visuaalsele popkultuurile e filmidele, maalidele, reklaamidele, moele jne.
Õige pisut aitab see raamat mõista ka filmitööstust (lähivõtet hakati kasutama alles 50ndatel), supermarketeid (miks "ma and pa" stiilis poekesed vahetusid pahviks lööva kirevusega supermarketite vastu), reklaamitööstust (müügiartiklite isikustamine: kuulan iPodiga, joon Nescafed ja söön McDonaldsit) ja moetööstust (kõige uuem on kõige parem; Øokitaktika). Paljuski on raamat seotud imagoloogia ja sotsioloogiaga.
Tähelepanu pööratakse sellele, kuidas industrialiseerimine ja lääne kapitalism on muutnud ühiskonna arusaamu välimusest, identiteedist ja preødiisist. Huvitav on see, et kahekümnenda sajandi teisel poolel sai kõrgema klassi tähiseks just madalamate klasside riietuselemendid: (töötava inimese) teksapüksid ja atleedi jalanõud (Nike, Adidas, Puma).
Autor toob ka paar huvitavat näidet identiteedi haprusest, nt transvestiidi Agnese pettuse abil soovahetusoperatsiooni saavutamine ja ühe briti spiooni lugu - keegi ei uskunud, et ta on spioon isegi kui ta seda seltskonnale selle üles tunnistas. Teda lihtsalt ei usutud.
Huvitav on ka nentimine, et välimuse muutmine võib ka isiksust muuta - uued riided või kehalised muutused = uued isikuomadused ja identiteet.
Pisut hirmutav avastus oli FACS e Facial Action Coding System, millega näo lihaspingutused (lihtsustatult näoilmed) on arvutiga tuvastatavad. See pani mõtlema, et kui kaugel me oleme ajast, et iPhone-le või Androidile saab osta programmi, millega võib suunata telefoni kaamera inimese näo poole ning telefon ütleb, mida see inimene sisimas tunneb. Selle kohta pean veel uurima - kas seda programmi on võimalik praegu alla laadida ja kasutada (nt rate piltidel)?
Sain teada, et on olemas selline teadusharu nagu "semiotics of appearance". Suur huvi tekkis Alison Lurie töö vastu, mis peaks selgitama naiste käekottide ja seksuaalsuse seoseid. Taolise tööga tutvumine teeks hariliku tänavapildi kohe metsikult huvitavamaks.