Maailma ajalugu

Manfred Mai - Maailma ajalugu. Koolibri, 2004

Maailma ajalugu võib olla üpris raske kirjutada: see peab hõlmama ju tervet maailma, kõiki rahvaid, kultuure, impeeriume, sõdu jne. või seda vähemasti nende koorekihti. Samanimelise raamatu kirjutas keegi inglane u 80 aastat varem ning põhjalikumalt, aga võrrelda neid vist ei tasuks. Sakslase Manfred Mai käsitluse sihtgrupiks on kooliõpilased ja täiskasvanud, kellele koolitundides ajalugu ei imponeerinud, kuid kes ajaloost siiski mingisugust üldist pildi soovivad omada.
Lugemine iseenesest oli lihtne ja huvitav, aga üldistused ja kokkuvõtted muutusid pisut häirivaks: kõik 50 peatükki on vaid mõne lehekülje pikkused ja 170 lehekülge kokkuvõtteid jätavad mitmed olulised seigad ajaloost siiski välja. Kirjutatuna sakslase perspektiivist on raamatus ka mitu omapärast nüanssi. Nimelt hakkab silma, et autor on pööranud tähelepanu just saksa filosoofiale ja poliitikale. Erapooletust sellisest peatükist nagu "Saksamaa tahab maailma parandada" otsida ei maksa. Põhjendamatuks pean autori arvamust holokausti kohta: "Euroopa juutide holokaust lasub Saksamaa südametunnistusel, sõltumata sellest, mida täpselt ja kui palju inimesed sellest teadsid." Taolise argumentatsiooniga on Eesti pinnal tuhatkonna juudi mõrvamine ka eestlaste südametunnistusel, "sõltumata sellest, mida ja kui palju inimesed sellest teadsid". Noriksin ka selle kalla, et Manfredi arvates lõppes külm sõja 70ndate aastate pingelõdvendusega. Jah, ja II Maailmasõda lõppes Stalingradi piiramisrõngaga. Kodumaised üldajalooõpikud väidavad, et külm sõda lõppes siiski Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.
Raamatu viimane peatükk, sentimentaalne "Üks maailm", lõpetab 11. septembri katastroofiga. Ka sellest annab autor oma nägemuse ja kuna raamat kirjutati 2002. aastal, siis ei võinudki autor teada selle sündmuse põhjuseid ja tagajärgi detailsemalt. Silma riivab aga see, et mainitud on vaid ühe lennuki kaaperdamist ja kaksiktornide ründamist. Teatavasti oli kaaperdatud lennukeid ja sihtmärke rohkem.
Nii mõndagi oli ka uut ja huvitavat. Näiteks sain ma vastuse küsimusele, miks juudid üldse Jeruusalemmast lahkusid: meie ajaarvamise kahel esimesel sajandil sundisid roomlased neid lahkuma (usulised ja poliitilised põhjused). Raamat tuletas meelde ka ununenud märkuse sellest, miks poliitikas jaotatakse vaated vasak- ja parempoolseks. Meelde võiks jääda ka Prantsuse revolutsiooni aegne definitsioon: "Vabadus tähendab õigust teha kõike, mis teisele kahju ei tekita."
Ebakõlasid ja üldistusi kõrvale jättes on raamat ülevaatlik ja kergestiloetav. Autor on julgelt kõnelenud Marxi õpetusest ja eurooplaste oopiumiärist. Iseenesest raamat, mida võiks lugeda veel ja veel.