Pragmatics and Non-Verbal Communication

Tim Wharton - Pragmatics and Non-Verbal Communication. Cambridge University Press, 2009. 229 lk

Järjekordne raamat, mille esimese kehakeele uurimise hooga viskasin kõrvale keerukuse tõttu. Nüüd on aeg täpselt paras, et teha selle raamatu sisuga tutvust. Kasutan sõna "tutvust", kuna see tundub kõigist kehakeeleraamatutest olevat just see, mis kõige enam aitab mind kehakeelesemiootikaga (pragmaatika on 1/3 semiootikast) ja nõuab seega mitmekordset lugemist (ülevaatlikku, põhjalikku ja fanaatilist). Inspiratsiooni sain M. Lotmani loengust. Minu tähelepanu hajus täielikult, kui ta näiliselt tähtsusetuid fakte-nähtusi Sapir'i kohta mikrofoni pomises ning hakkasin jälgima/imiteerima hoopis tema käeliigutusi (mida pean väga oluliseks osaks sellest, miks teda peetakse eeskujulikuks õppejõuks, apart from the beard of course). Meenutasin nii palju kui suutsin Geoffrey Beattie raamatust ja siis lippasin semiootika osakonna raamatukokku, et küsida David McNeill'i teost kommunikatsioonist. See oli ära kadunud ja läksin McNeill'i kirjutisi otsima Ülikooli raamatukogust, kust leidsin portsu keerulisi paranlingvistilisi teoseid. Ühtlasi avastasin, et kataloogis on üle 80 raamatu kehakeelest ja laenutasin esimese ettejuhtuva Desmond Morrise oma. See eellugu oli vajalik, sest Pragmatics and Non-Verbal Communication viitab paljudele minu jaoks juba üpris tuttavatele nimedele nagu näiteks Sapir, McNeill, Peirce, Saussure, Sebeok, (Charles) Morris, Ekman jne. Ja mitte kordagi Pease'ile või Navarrole. See on märk, et ma olen vahelduseks jõudnud sekundaartekstidest kaugemale. Käesolev raamat on minu Ülikooliõpingute seisukohalt nii relevantne, et võtan seda kui kohustuslikku kirjandust. Kust mujalt saaksin ma laenata kehakeele kohta taolisi katkendeid:
"Sentences are rarely uttered in a behavioural vacuum. We colour and flavour our speech with a variety of natural vocal, facial and bodily gestures, which indicate our internal state by conveying attitudes to the propositions we express or information about our emotions or feelings. Though we may be aware of them, such behaviours are often beyond our conscious control: they are involuntary or spontaneous. Almost always, however, understanding an utterance depends to some degree on their interpretation. Often, they show us more about a person’s mental/physical state than the words they accompany; sometimes, they replace words rather than merely accompany them."
Kõige enam meeldis mulle neljas peatükk, mis kõneleb hüüdsõnadest (interjections), mida Anna Wierzbicka (poola päritolu Austraalia pragmaatik, kelle tööga tuleb mul kindlasti tutvust teha) kirjeldab kui häälelisi žeste (vocal gestures). Esitatakse küsimused: mida hüüdsõnad edastavad, kuidas nad edastavad ja kas nad on osa keelest? Keeleoskmatud blogipidajad pahatihti koostavadki oma postitused hüüdsõnadest ja uitmõtetest. See on täiesti mõistlik, kuna eneseväljendusega pahuksis olles on väga kerge kasutada väljendeid, mis on pooleldi loomulikud häälitsused ja pooleldi mitmetähenduslikud hüüded: "Attitudes interjections communicate are not always propositional. Nor should we be surprised that what they convey is sometimes too nebulous to be paraphrased in determinate conceptual terms: they are partly natural responses." Ümbersõnastusi (parafraase) on palju nii selles raamatus kui ka paralingvistilistes teostes (Ülikooli raamatukogu riiul nr 81). Selles raamatus on ümbersõnastatavad hüüdsõnad õige natuke koomilised: "Dentist: I'm going to polish your teeth. Patient: Eh?"
Interjektsioonide/hüüdsõnade teema on nii huvitav, et jäädvustan siia ka kaks selgitavat lõiku:
"Primary interjections are non-productive in the sense that they do not inflect and are not movable between word-classes. Secondary interjections ‘are those words which have an independent semantic value but which can be used . . . as utterances by themselves to express a mental attitude or state’ (Ameka 1992, p. 111), e.g. damn and shit."
ja
"One point of agreement between the conceptualists and Goffman is that an interjection is capable of constituting an utterance by itself in a unique, non-elliptical manner. Another point accepted by both camps is that interjections are tied to emotional or mental attitudes or states. From the examples on my introductory list, wow might be said to express excitement, delight, wonder, etc., yuk to express disgust or revulsion, ouch pain, aha surprise etc."

Emotions Revealed

Paul Ekman - Emotions Revealed: Recognizing Faces and Feelings to Improve Communication and Emotional Life. Times Books, 2003. 285 lk

Vähemalt kolmandik (seni minu poolt läbi loetud) kehakeeleraamatutest mainivad Ekmani kuute universaalemotsiooni. Lisaks põhineb kehakeelealane krimisari Lie To Me Ekmani raamatutel ja uurimustöödel (ja peategelane otseselt Ekmani isikul). Needless to say, tema raamatute lugemiseni jõudmist ootasin ma huviga. Mitte asjatult - tal on sorav ja köitev kirjutamisviis, millega isegi kõige teaduslikumad viited saavad ilukirjandusliku maigu.
Käesolevas raamatus selgitab psühholoogi haridusega Paul Ekman emotsioone ja nende toimimist. See, et emotsioonid ilmnevad kindlate lihaste kokkutõmmete läbi meie nägudel, on kõigest jäämäe tipp.
Inimesed näitavad privaatsuses ennast tagasi hoidmata oma kaasasündinud väljendusi, avalikkusele aga hallatud (managed) väljendusi. Emotsioon on protsess, nagu kindlat tüüpi hindaja (automatic appraisal), mida mõjutab meie evolutsiooniline ja isiklik minevik ja millega me tajume olulisi muudatusi oma heaolus ja mis käivitavad füsioloogilisi muutusi ja emotsionaalseid käitumisi, et situatsiooniga toime tulla. Emotsioonid on arenenud selleks, et aidata meil kõige elulisematel momentidel kiiresti reageerida (emotsioonid mängivad üliolulist rolli otsustamises). Mikroväljendused (microexpressions) on väga kiired näolihaste liigutused mis kestavad vähem kui viiendiku sekundist ja mille kaugu tõeline emotsioon "lekib". Inimestel on komme tunda õiget emotsiooni, aga valel tugevusastmel (nt tunda muret, kuid ülereageerida ja olla sügavalt hirmunud). Samuti on inimestel komme tunda mingis situatsioonis valet (ebakohast) emotsiooni (need sõltuvad emotsionaalsetest päästikutest). Emotsioonid võivad valla pääseda ka teiste emotsioone tunnistades (Facial feedback hypothesis).
Raamatu põhiosa selgitab kuute universaalset emotsiooni ja nende väljendusi detailselt ja ohtrate näidetega (osad pildid kuulsustest, osad autorist endast ja osad tema tütrest). Need on kurbus ja agoonia, viha pälvis "kõige ohtlikuma emotsioonina" eraldi peatüki, üllatus ja hirm mida on üksteisest raske eristada, jälestus ja halvakspanu ning viimaks nauditavad emotsioonid e õnnetunne. Raamatu lõpus on The Test e 14 leheküljesuurust pilti, millega oma näolugemisoskusi proovile panna.

The Individual and His Religion

Gordon W. Allport - The Individual and His Religion: A Psychological Interpretation. Macmillan Publishing, 1970. 170 lk

Sotsiaalteaduste osakonna raamatukogust pärit väike vana raamatuke on taskuraamatu formaadis ja kirjutatud 50ndal aastal. Paljud asjad raamatust on common knowledge, mis on lihtsalt vahvasti sõnastatud. Näiteks:
"The universe is simply incomprehensible. Fragments of it may be fairly well understood, but not interrelation of these fragments, and certainly not the design as a whole. Every man wonders at times about the void which gave way to creation, and about the successive links that connect this original void to his own momentary state of wonder. To many men, religion is primarily a search for complete knowledge, for unfissioned truth.
This appetite for meaning differs from person to person, and owing to nature's preference for diversity, some are satiated earlier than others. Furthermore, the capacities of individuals for comprehension differ, as do ability and inclination to make use of scientific explanations or of poetic metaphor. No two people have identical intellectual difficulties or powers, and hence no two reach identical solutions."
Mulle meeldis märgi tõlgendamist puudutav katkend, milles kirjeldati väikese Tommy kirikukogemust. Nimelt arvas Tommy, et rist kirikus omab tähendust "T for Tommy". Hiljem võis Tommy tõlgendada seda sama märki kui "the I, crossed out".
Raamatuga populatsioonikasvust ühildub sellest raamatust mõte, et tänapäeva meditsiini võimega eluiga pikendada kaasneb ka negatiivseid nähtusi: "Prolonging life is a dubious blessing indeed to those who will develop serious mental disorders that they would have otherwise have been spared."
Kunagi lugesin midagi selle kohta, et religioonist huvituvad ateistid (eriti militantsed) on ikkagi religioossed tänu faktile, et nad huvituvad religioonist. Allport ütleb selle kohta oma tarkusetera: "By acting so violently against religion, an ardent atheist in reality betrays a deep intrest in the religious mode of life. "Reaction formation" is the term psychologists apply to people who disguise real intrest with violent protest."
Kõige tabavam asi religiooni kohta selles raamatus kõlab: "Over and over again in a multidude of ways, the religion of the individual brings to focus the mingled motives and desires of an unfulfilled life." Minu arvates ütleb see üks lause religiooni kohta kõik, mida religiooni kohta üldse teada tasub.

Representation in Action

Mark Rowlands - Body Language: Representation in Action. Massachusetts Institute of Technology, 2006. 255 lk

Mäletan oma esimest mõtet seda raamatut sirvides. See juhtus suvel ja see kõlas umbes nagu "nimi on hea, aga sisu mitte". Mulle meeldis, et nimes oli "Body language", kuigi alapealkiri jäi arusaamatuks ning sisukord tundmatute sõnadega nagu externamlism ja teleological osutus eemaletõukavaks. Eemaletõukavus võis johtuda ka sellest, et soovisin kehakeelest näha visuaalseid näiteid, aga see raamat ei sisalda ühtegi pilti.
Poolteist kuus Ülikoolis käimist hiljem tunnen ennast selle raamatuga aga hoopis koduselt. Just päev varem kirjutasin oma esimeses märgianalüüsis, et naeratamise akt on representatsioon. Käesolev raamat räägib kehakeelest filosoofilis-semiootilises võtmes ja loob teoreetilise raamistiku kehakeelemärkide kui representatsioonide mõistmiseks. Juba sissejuhatavas peatükis on mitmeid lõike ja lausendeid, mida saan kehakeelesemiootilistes arutlustes ära kasutada. Näiteks:
Wittgenstein has taught us that images can, in themselves, mean anything at all. Therefore, in themselves, they can mean nothing at all. To have their meaning constituted, they must have their meaning fixed; and it is interpretation that achieves this.
What is, perhaps, less familiar is that we find a clear analogue of this idea when we think of representation as the sort of thing revealed not by introspection but by empirical investigation of the brain; that is, when we think of representations as neural configurations individuated by way of their higher-order physical or functional properties. Such items can, in themselves mean anything at all. To have meaning, they must be interpreted.
Kõige paeluvam oli minu jaoks kuues peatükk, milles käsitleti tegemise (doings) ja tegutsemise (deeds) erinevust. Erinevus seisneb laias laastus selles, et tegemine on tahtmatu tegu (subintentional act) ja tegutsemine on teadvustamata tegu (preintentional act). Esimene on midagi mida teeme ennast üldse teadvustamata nt hingamine või kõnelemise puhul keele liigutamine, teine on midagi mida teeme tahtlikult, kuid mitte teadlikult, nt muusikainstrumendi mängimine või palli püüdmine. See on minu jaoks uudne ja veider eritlus, mis laskub tegude analüüsis üpris sügavale nö kognitiivsele tasemele. Sügavus on hea.
Üldse, see oli üllatavalt meeldiv lugemine, hoolimata kõikidest neist keerulistest terminitest ja teaduslikust jutust. Mitmed näited olid vägagi tuttavad ja mitte kehakeele- vaid hoopis teadvus- või semiootikaraamatutest. Kasulik oleks see raamat üle lugeda siis, kui semiootiline lähenemine on selge. Siis saan representatsiooni selgitusest arvatavasti paremini aru kui praegu.

Autentsuse eetika

Charles Taylor - Autentsuse eetika. Hortus Litterarum, 2000. 177 lk

Autentsuse eetika ilmus 1991. aastal kanada professori Charles Taylori sulest. Neil lehekülgedel tegeleb ta kolme probleemiga: individualism, lummuse kadumine maailmast ja instrumentaalse mõistuse tagajärjed poliitikale. Pärast raamatu läbilugemist on endiselt raske öelda, mis on instrumentaalne mõistus. Kahjuks pole ka raamatu registris selle mõiste tõlget. Palju sellest raamatust tegeleb inimteadvuse ja Descartese ideedega sellest. On kahju, et Autentsuse eetika ja sissejuhatus teadvusesse (Consciousness, an introduction) tänu erinevale keelekasutusele minu jaoks rohkemas ei seostu. Tuleks kunagi läbi lugeda Taylori 600-leheküljeline teos ""Mina" allikad - moodsa identiteedi kujunemisest" - siis kindlasti seostuks.
Mõistsin raamatust nii palju, et Taylor ei vaata sugugi mitte lahke pilguga individualismile ja subjektivismile. Miks täpselt, seda ma ei mõistnud.
Tõeliselt mõistsin vaid kahte katkendit sellest raamatust:
"Reduktiivne naturalism ei võta arvesse tõsiasja, et inimesed on muuhulgas ennasttõlgendavad loomad ja see, mis me oleme, sõltub suurel määral sellest, kuidas me end mõistame ja kirjeldame."
ja
"Samuti sõltub see, mis inimene on, suurel määral ka sellest, mis ta arvab end olevat, tema arusaamine iseendast ühtlasi osaliselt konstitueerib teda. Naine, kes arvab, et naised on meestest alamad, ongi teistsugune naine, kui see, kes arvab, et naised on meestest paremad."
Kokkuvõtvalt pole ma veel piisavalt haritud, et härra Taylori žargoonist läbi vupsata ja kõike mõista. Hetkel koperdan iga tundmatu filosoofilise sõna või väljendi (hermeneutika, ennastgenereeriv mõtlemine) otsa ja mõistan väga väikest protsenti tekstist. Tuleb lugeda uuesti kui olen vähe paremal läbikäimisel filosoofiaga.