Ideoloogia : multidistsiplinaarne käsitlus

Dijk, Teun Adrianus van 2005. Ideoloogia : multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus

Väga tihke ja asjalik raamat, mida tuleks veel mitu korda lugeda.

Alles hiljem, 20. sajandi teisel poolel, hakkavad tekkima avaramad ja vähem halvustavad ideoloogia kontseptsioonid. Neis on ideoloogia enamasti poliitiline või sotsiaalne idee, väärtuste ja ettekirjutuste süsteem, mis kuulub grupile või kollektiivile ning mille funktsioon on grupi või kollektiivi tegevuse korraldamine ja legitimeerimine. (Dijk 2005: 14)

ideoloogia on grupi liikmete ühiste sotsiaalsete representatsioonide alus. Teisiti öeldes, ideoloogia võimaldab inimestel kui grupi liikmetel korrastada nende endi jaoks oma arvukaid sotsiaalseid uskumusi nende elus ja ümbritsevas maailmas toimuvast, hinnata toimuv kas heaks või halvaks, õigeks või valeks, ning käituda vastavalt. (Dijk 2005: 19)

Tasub siiski tähele panna, et ideoloogia pole selles raamistikus mitte lihtsalt grupi "maailmavaade", vaid pigem põhimõtete kogum, mis on grupi maailmavaate moodustavate uskumuste vundament. (Dijk 2005: 19)

Enamasti (kui mitte alati) on ideoloogia omakasupüüdlik ning grupi materiaalsetest ja sümboolsetest huvidest tingitud. Nende huvide hulgas võib tähtsaim olla võim teiste gruppide üle (või vastupanu rõhumisele teiste gruppide poolt) ja seega võib võimuhuvi olla ideoloogia tekke põhitingimuseks ja eesmärgiks. (Dijk 2005: 19)

"Väärteadvuse" hilisemas, edasiarendatud versioonis koosneb ideoloogia keelitavatest ja veenvatest, hegemoonilistest ideedest, mida allutatud grupid aktsepteerivad "tervemõistusliku" arusaamana ühiskonnast ja oma kohast selles. (Dijk 2005: 28)

Edaspidi näeme, et ajutalitlusel põhinev individuaalne inimvaim evib ka sotsiaalset mõõdet, sest see on sotsiaalse interaktsiooni tulemus või konstruktsioon, seda nii inimese psüühika tekkimist, arendamist kui ka kasutamist silmas pidades. (Dijk 2005: 30)

Taandamispüüded ignoreerivad nii argist kui ka akadeemilist vajadust mõista ja käsitleda reaalsust vaatlemise, kogemise ja mõtlemise eri tasanditel või mõõtmetel, k.a mentaalseid konstruktsioone ja abstraktsioone nagu idee, tegutsemine, isik, grupp ja ühiskond, mida meie psüühika konstrueerib meie jaoks nii, nagu nad oleksid reaalsed. (Dijk 2005: 31)

Mina juhindungi viimasest, uskumuse konstruktivistlikust käsitusest, mille järgi maailm ja isegi looduse faktide representeerimine kätkeb endas maailma tõlgendamist ja mõistmist sotsiaalselt omandatud kontseptuaalsete kategooriate abil. Selles mõttes loovad uskumused n-ö maailma-meie-jaoks. See ei tähenda muidugi, et looduslik või sotsiaalne maailm ei eksisteeriks meie uskumustest sõltumatult, vaid et inimesed struktureerivad, mõistavad ja kogevad seda (vahetult või instrumentide abil) uskumuste kaudu. (Dijk 2005: 39)

On uskumusi, mis on meil enamasti ühised teiste inimestega, näiteks grupi, organisatsiooni või terve kultuuri liikmetega. Sellist uskumust võib nimetada sotsiaalseks (või sotsiokultuuriliseks) uskumuseks. (Dijk 2005: 44)

Arvamus ei ole uskumus, mis ütleb meile midagi maailma kohta, pigem ütleb arvamus meile midagi inimese kohta, kes seda omab; selle inimese suhtumisest maailma või hinnangutest maailma kohta. (Dijk 2005: 49)

Sotsiaalse tunnetuse selline korraldus tähendab ka, et niipea kui mingi sotsiaalne uskumus siseneb kultuuri üldiste uskumuste kogumisse, pole see definitsiooni järgi enam selle kultuuri jaoks ideoloogiline, vaid lihtsalt teadmine või arvamus, mis on kõigil ühine, enesestmõistetav ja vaieldamatu. Muidugi võib mingi teine kultuur (või sama kultuur hilisemal perioodil) kuulutada samad uskumused taas ideoloogilisteks. (Dijk 2005: 57)

...ideoloogia puudutab üldiselt grupi kõige iseloomulikumaid omadusi, nimelt grupi arvamusi enda ja teiste gruppide kohta. Kui me koondasime kõik argi- ja üldise teadmise vormid sotsiaalse tunnetuse kultuurilisele alusele, võib ka ideoloogiat pidada grupi teadmise aluseks. See tähendaks, et ideoloogia ei hõlma ainult grupi konkreetseid väärtusi, vaid ka grupi tõekriteeriume. (Dijk 2005: 67)

Dünaamiline käsitlus toonitab, et inimesd mõtlevad, kõnelevad ja tegutsevad strateegiliselt. Muuhulgas tähendab see, et inimesed püüdlevad üheaegselt erinevate eesmärkide poole ja opereerivad või tegutsevad tootmise või mõistmise eri tasanditel ning teevad samal ajal ka vigu, unustavad, satuvad segadusse ja n-ö lõikavad otse. Sellisest "ebatäiuslikkusest" hoolimata on inimesed tavaliselt võimelised vead parandama ja esitatud infot taastõlgendama. Kokkuvõttes võib öelda, et inimesed on täiesti kompetentsed sooritama hämmastava hulga ülesandeid, et saavutada üsna edukalt, kuigi mitte perfektselt, oma eesmärk, nimelt siis saada aru millestki, öelda või teha midagi konkreetses kontekstis, sageli teiste inimestega ühiselt. Selles suhtes ei erine tekstist arusaamise strateegiad kuigi palju vestlus- ja suhtlusstrateegiatest. Mõlemad nõuavad nii abstraktset kui normatiivset kompetentsust kui ka praktilist kompetentsust või võimekust. (Dijk 2005: 73)

Kuid paljud ideoloogiad, eriti rõhutud ja dissidentlike gruppide ideoloogiad, koonduvad ümber alguskumuse sellest, mis on valesti ja mida tuleks probleemi lahendamiseks teha. (Dijk 2005: 85)

Kapitalism oleks pigem ressursiideoloogia, sest kapitalismi eesmärk on kindlustada ettevõtlus- ja turuvabadus. (Dijk 2005: 90)

...paljud väärtused on ajaloolised: nad "leiutati" kunagi kui inimvaimu, tegutsemise või ühiskonna positiivsed omadused, mille poole "meie" peaksime püüdlema. Selline ideoloogia "terminaalsuse" aspekt näitab ka, et ideoloogia on motivatsiooniline ja eesmärgipärane: ideoloogia on inimpingutuste "ideaalne" lõppstaadium või tulemus. (Dijk 2005: 96)

Kuna sotsiaalsed uskumused pole meile kaasa sündinud, peame oletama, et omandame nad järk-järgult sotsiaalse tajumise teel, interaktsioonis ja eriti kommunikatiivsetes sündmustes osaledes. (Dijk 2005: 99)

Ning on selge, et paljud grupi liikmed omandavad ja kasutavad aeg-ajalt ideoloogiate ebatäielikke ja suvalisi fragmente. (Dijk 2005: 113)

Ning arusaam, et diskursuse väljendused, tegutsemine, sotsiaalsed praktikad, sotsiaalsed või majanduslikud tingimused, huvid või võim on "materialistlikumad" kui tähendused ja arusaamine, on omaks võetud n-ö käsu korras, mitte uurimustulemusi järgides. Iga adekvaatne epistemoloogia ütleks meile, et kõik eelmainitud nähtused on nii sotsiaalselt kui ka mentaalselt konstrueeritud - tegutsemist või diskursusi ei saa vaadelda rohkem ja nad pole ka materiaalsemad kui teadmine, tähendused, arvamused, väärtused või ideoloogiad. Ükski interaktsionistlik või materialistlik diskursuse analüüsija või sotsioloog ei lasku keha füüsiliste või bioloogiliste liigutuste tasandile, et kirjeldada sotsiaalset tegutsemist. Arvestades meie kultuuri kontseptsioone ja teadmist, on sotsiaalne tegutsemine ise kontseptuaalne konstruktsioon, mis on paari pandud keha ja suu füüsiliselt vaadeldava liikumisega. Grupi liikmed ei mõista sotsiaalset tegutsemist vahetumalt kui selle "aluseks olevaid" tähendusi, seda on näidanud sagedased tähelepanekud diskursuse või tegutsemise mitmetähenduslikkusest või ebamäärasusest. (Dijk 2005: 157)

Ideoloogiline vabadusnõue, näiteks pressi- või turuvabaduse nõue on seega samas ka võimunõue. Ja samasugune, kuigi erinevast vaatenurgast, o ka allutatud grupi vabadusnõue - endale võimu ja õiguste nõudlemine. (Dijk 2005: 192)

Minu ideoloogia- ja diskursusekäsitlus vajab võimu ühe keerukama vormi analüüsi, mida tavaliselt nimetatakse "veenmisjõuks" ja mis traditsiooniliselt kaasneb ideoloogia ja hegemoonia kontseptsioonidega. Sel puhul ei toimu kontroll (peamiselt) füüsilise või sotsiaalmajandusliku sunnivõimu rakendamise kaudu, vaid allutatute mentaalsete mudelite ja representatsioonide pehmema ja kaudsema ohjamise kaudu. Suuremat võimu omav grupp kontrollib juurdepääsu avalikule diskursusele ning lubab ainult mingite kindlate teadmiste ja arvamuste väljendamist ning laia levitamist, mis omakorda soodustavad ja suunavad märkamatult ja osavalt selliste mentaalsete mudelite ja sotsiaalsete representatsioonide teket, mis teenivad suurema võimuga grupi huve. Kui sel viisil tekkinud mentaalsed mudelid on juba kinnistunud, kalduvad allutatud grupi liikmed käituma domineeriva grupi huvides "omast vabast tahtest". Allutatud grupil võib alternatiivi pakkumiseks jääda puudu teadmistest või haridusest, allutatud grupp võib pidada enese rõhumist loomulikuks või vältimatuks ning vastupanu mõttetuks või isegi mõeldamatuks. (Dijk 2005: 192-193)

Kui ma pööran erilist tähelepanu diskursuse rollile ideoloogia taastootmisprotsessis, ei tähenda see, erinevalt mõnest praegusest käsitlusest, et ma taandan ideoloogia või selle uurimise diskursusele ja diskursuseanalüüsile. Diskursus, keelekasutus ja kommunikatsioon mängivad igal juhul olulist rolli ideoloogia taastootmisprotsessides, kuid ideoloogiat väljendatakse ja taastoodetakse ka teiste sotsiaalsete ja semiootiliste praktikate kui teksti ja kõnega. Rassistlike ja seksistlike ideoloogiate uurimustest selgub, et ideoloogilisi uskumusi saab väljendada ka mitteverbaalsete diskrimineerimise vormidega. Üldteada diskrimineerimispraktikatele lisaks võivad muidugi ka teised semiootilised sõnumid (nt fotod ja filmid) väljendada nende praktikate aluseks olevaid ideoloogiaid. Kui sootsiumi liikmed vaatlevad ja tõlgendavad diskrimineerivaid (mitteverbaalseid) praktikaid, saavad nad tuletada ka neid praktikaid ajendanud arvamusi ning üldistada need omakorda kontekstiüleselt abstraktsema loomuga sotsiaalseteks hoiakuteks ja ideoloogiateks. Järelkäigu sõnastus võib grupi liikmete jaoks olla näiteks järgmine: "Nii me ilmselt seda teemegi" või "Ilmselt nii tuleks selle ja selle grupi liikmetega käituda". Lühidalt, kuigi diskursusel on sageli määrav tähtsus ideoloogia väljendamisel ja taastootmisel, pole see vajalik ega piisav taastootmise "vahend". (Dijk 2005: 228-229)

SSamamoodi võivad ksenofoobsed grupid või parteid sooritada rassistlikke tegusid, ise enamasti eitades oma tegude rassistlikku iseloomu ning samas ka seda, et nende teod lähevad vastuollu kehtiva moraalse korraga. Selle asemel väidavad nad, et eristamine, isegi Meie ja Nende vahelise hierarhia loomine on "lomulik", nii et Meil on oma vere, kodumulla või sünnipäraste omaduste tõttu eelisõigus või -juurdepääs sümboolsetele või materiaalsetele ressurssidele. (Dijk 2005: 302)

Kui domineerival või konkureerival grupil õnnestub ohjata või delegitimeerida mis tahes sotsiaalse grupi avalikku diskursust, võib ta saavutada sümboolsel väljal hegemoonia, nimelt kontrolli avaliku diskursuse tähenduste ja vastuvõtjate mentaalse konstrueerimis- ja representeerimistegevuse üle. Sõjas, kodusõjas, revolutsioonis või sotsiaalses konfliktis on üks peamisi eesmärke raadio- või telejaamade vallutamine või tsensuuri kehtestamine. (Dijk 2005: 305)

Võim võib olla ka sümboolne, mis tähendab, et domineerivat diskursust saab esitada legitiimsena just selle autoriteedi ja prestiiži tõttu, mis omakorda tekitavad hindajates tõesuse assotsiatsiooni. (Dijk 2005: 307)

Staatus ja võim jõustatakse konteksti kaudu ning seega taastoodetakse neid implitsiitselt, näiteks kehahoiakutega, kõnelejatevahelise kaugusega, riietuse ja rekvisiitidega ja sellega, kuidas kõnelejad vestlust ohjavad. (Dijk 2005: 321)

Semiosfäärist

Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund

Isaak Revzini mõte, et "Semiootika aineks on igasugune objekt, mis allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele." meeldib mulle, kuid tingimusel, et mitteverbaalne suhtlemine allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele, milles Birdwhistell võib mind valgustada. Meeldib ka mõte, et "semiosfäär on "semiootiline isiksus"". Pisut vastuoluline on see, et semiootikaväline reaalsus saab semiosfääri siseneda ainult temale arusaadavas keeles. Teesides on öeldud, et kiireloomulise kasvu puhul omastatakse ka selliseid tekste, mille lugemiseks vahendeid veel pole. Semiosfääri tasandeid puudutav katkend annab mulle lahenduse, mida olen pikalt otsinud:

Et semiosfääri kõik tasandid - inimisiksusest või üksiktekstist kuni globaalsete semiootiliste ühtsusteni - on justkui üksteise sisse asetatud semiosfäärid, siis on igaüks neist ühtaegu nii dialoogis osaleja (semiosfääri osa) kui ka dialoogi ruum (terve semiosfäär), igaühel neist ilmnevad parem- ja vasakpoolsuse omadused ning igaüks sisaldab madalamal tasandil parem- ja vasakpoolseid struktuure. (Lotman 1999: 33)

Mõnus katkend autokommunikatsiooni teemal:

Tähendust tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt tema teatud piiritletust, eneseküllasust, piiri olemasolu tema ja väljaspool teda asuva semiootilise ruumi vahel. Võime määratleda tähendust tekitavaid struktuure kui omamoodi semiootilisi monaade, mis talitlevad semiootilise universumi kõigil tasandeil. Niisuguseks monaadiks on nii kultuur tervikuna kui ka iga temasse suletud, küllaldaselt keerukas tekst, k.a üksik inimisiksus, kui teda käsitatakse tekstina. [---]
Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenda sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks "toiduks". Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (Lotman 1999: 41-42)

Vähe sellest, et Lotman kirjeldab siin läbi Leibnizi monaadi oma autokommunikatsiooni, ilmneb siit ka võimalus kasutada semiosfäärilist lähenemist mitteverbaalse suhtlemise vallas:

Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäiendavuse, stuktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust. (Lotman 1999: 44-45)

Mitmeid peatükke hiljem tahan üles märkida järgneva tsitaadi, mille rebin lahti tema kontekstist:

Võimalus väljendustasand eraldada ja ühendada ta mis tahes muu sisuga teeb sõnast ohtliku instrumendi, sotsiaalse vale mugava kondensaatori. (Lotman 1999: 228)

Jätan siia ka selle katkendi, mis mind juba kevadel paelus:

Paljastades tsiviliseeritud maailma valelikkust, avastas Rousseau selle algallikka sõna väljenduse ja sisu vahelise seose tinglikkuses. Tema esitatud vastandus ühelt poolt sõna ja teisalt intonatsiooni, žesti, miimika vahel tähistas tegelikult motiveerimata ja motiveeritud märgi antiteesi. (Lotman 1999: 255)

Huvitavat arutlemisainet võib pakkuda ka lõik argikäitumise poeetika artiklist:

Argikäitumine saavutab täieliku mõtestatuse vaid sel määral, kuivõrd üksikut tegudeahelat reaalsusetasandil on võimalik võrrelda sellise toimingutejadaga, millel on ühtne tähendus, mis on lõpetatud ja mis esineb koordineerimistasandil mingit situatsiooni, tegudeahelat ja nende tagajärge üldistavalt kokku võtva märgina, s.o, süžeena. Teatd süžeekogumi olemasolu mingi kollektiivi mälus võimaldab reaalset käitumist kodeerida, pidada seda tähenduslikuks või tähendusetuks, omistada talle ühte või teist tähendust. Märgilise käitumise madalamad üksused - žest ja tegu - ei omanda nüüd üldjuhul oma semantikat ega stilistikat enam isoleeritult, vaid suhestatuna kõrgema tasandi kategooriatega: käitumise süžeega, stiili ja žanriga. Süžeedekogumit, mis inimese käitumist ühel või teisel ajastul kodeerib, võib määratleda kui argi- ja ühiskondliku käitumise mütoloogiat. (Lotman 1999: 284)

Ideoloogia Ülev Objekt

Žižek, Slavoj 2003. Ideoloogia Ülev Objekt. Tallinn: Vagabund

See on esimene raamat, mille Žižek avaldas inglise keeles ja mis ühtlasi tegi ta Läänes tuntuks (suuresti tänu paljudele popkultuuri vihjetele). Mulle meeldis ka. Paralleelid ideoloogia ja unenäo vahel tekitasid sees sooja tunde, et võib-olla saab ideoloogiat tõepoolest käsitleda nii kergesti. Raamat läks aga väga kiirest väga psühhoanalüütiliseks ja Lacani teooriat tundub selles olevat rohkem, kui midagi muud. Sellest hoolimata oli lugeda hea. Tekkis loomulik järgnevuse tunne, sest Žižek räägib asjadest millest Foucault on rääkinud ja Tomberg rääkis sellest, mida Žižek oli rääkinud. Raamatu lõpus on Lisa 1na Benjamin Walteri tekst, mida Tomberg kasutas oma raamatus laialdaselt ja Lisa 2na on Ernesto Laclau järelsõna, millest suur osa moodustas diskursuseteooriate loengu materjali. Jätan siia jälle portsu tsitaate, loodan seda raamatut lugeda vanema ja targemana taas (ehk saan siis sellest rohkem).

Nende kahe tunnuse ühtsusel põhinebki marxistlik arusaam revolutsioonist ja revolutsioonilisest situatsioonist: see on metafoorse tihendamise situatsioon, kus argiteadvus viimaks mõistab, et ühtki üksikküsimust ei saa lahendada, lahendamata neid kõiki - st lahendamata põhiküsimust, mis kehastab ühiskonnatervik antagonistlikku iseloomu. "Normaalses", revolutsioonieelses olukorras võitleb igaüks omaenda võitlust (töölised streigivad palgatõusu nimel, feministid võitlevad naiste õiguste eest, demokraadid poliitiliste ja sotsiaalsete vabaduste eest, looduskaitsjad looduse ekspluateerimise vastu, rahuvõitlejad sõjaohu vastu jne). Marxistid kasutavad kogu oma jõudu ja väitlusoskust, et veenda üksikvõitluste võitlejaid selles, et nende probleemide ainus tõeline lahendus seisneb ülemaailmses revolutsioonis: senikaua kui ühiskondlikke suhteid valitseb kapital, püsib sugudevahelistes suhetes ikka seksism, on alati olemas sõjaoht, poliitilised ja ühiskondlikud vabadused võidakse alati tõkestada, loodustki ekspluateeritakse halastamatult edasi... Ülemaailmne revolutsioon aga kaotaks ära sotsiaalse põhiantagonismi ja võimaldaks moodustada läbipaistva, ratsionaalselt juhitava ühiskonna. (Žižek 2003: 32-33)

Seda teadvustamata/seksuaalset iha ei saa taandada "normaalseks mõttekäiguks", sest ta on algusest peale, juba oma põhiolemuselt alla surutud (Freudi Urverdrängung) - tal pole igapäevases "normaalses" keelepruugist mingisugust "originaali", ta ei vasta teadvuse/eelteadvuse süntaksile ja kuulub kokku üksnes "primaarsete protsessidega". Sellepärast me ei tohigi taandada ei unenägude tõlgendamist ega üldse mingeid sümptomeid "unenäo peidetud mõtte" tagasitõlkele "normaalsesse" argikeelde, intersubjektiivse kommunikatsiooni keelde (Habermasi väljend). Unenäo struktuur koosneb alati kolmest elemendist: üks on unenäo avalik tekst, teine unenäo peidetud sisu ja kolmas teadvustamata iha, mis unenäo kokku paneb. See iha jääb unenäo külge ja poetub peidetud mõtte ja avaliku teksti vahele; ta ei ole seega mitte "varjatum ja sügavam" kui peidetud mõte, vaid on sellest palju "pinnapealsem", kuna koosneb tervenisti tähistaja mehhanismidest, ümberkäimisest, millele peidetud mõte allub. Teisisõnu, ta saab paikneda üksnes unenäo vormis: unenäo tegelik aine (teadvustamata iha) väljendub unenäo töös, selles viisis, kuidas "peidetud sisu" töödeldakse. (Žižek 2003: 44)

Põhiline paradoks kaubavahetuse ühiskondliku toimimise ja "teadvuse" vahekorras on see, et - kasutades jällegi Sogn-Retheli kokkusurutud sõnastust - "see teadmatus reaalsusest on õieti osa ta olemusest": vahetusprotsessi ühiskondlik toimimine on sedalaadi reaalsus, mis on võimalik ainult tingimusel, et selles osalevad indiviidid ei ole ta tegelikust loogikast teadlikud; see tähendab, tegu on reaalsusega, mille ontoloogiline ühtsus eeldabki selles osalejate teatavat teadmatust - kui teaksime "liiga palju" ja tungiksime läbi ühiskondliku reaalsuse funktsioneerimise, siis see reaalsus laguneks.
See ongi tõenäoliselt "ideoloogia" põhidimensioon: ideoloogia ei ole lihtsalt "valeteadvus", illusoorne ettekujutus reaalsusest, pigem tuleb seda reaalsust ennast mõista juba "ideoloogilisena" - "ideoloogiline" on selline ühiskondlik reaalsus, mille olemasolu eeldabki, et selles osalejad ei tunne tema olemust - see tähendab, et ta enese sotsiaalne toimimine ja taastootmine eeldab, et indiviidid "ei tea, mida nad teevad". "Ideoloogilisus" ei ole (ühiskondliku) olendi "valeteadvus", vaid on see olend ise, kuivõrd ta toetub "valeteadvusele". Nii olemegi lõpuks jõudnud sümptomi dimensioonini, kuna üks sümptomi võimalikke määratlusi olekski "moodustis, mille ühtsus eeldab teatavat subjektipoolset teadmatust": subjekt saab "nautida oma sümptomit" ainult senikaua, kuni selle loogika jääb talle tabamatuks - sümptomi tõlgendamise edukust näitab just ta hajumine. (Žižek 2003: 54-55)

See, mida nimetame "sotsiaalseks reaalsuseks", on lõppkokkuvõttes eetiline konstruktsioon: teda toetab teatav justkui (me toimime justkui me usuksime bürokraatia kõikvõimsusesse, justkui kehastaks president rahva tahet, justkui väljendaks partei töörahva objektiivseid huvisid...). Niipea kui uskumus (mida, meenutagem veel kord, ei tohi kindlasti mitte paigutada "psühholoogilisele" tasandile: uskumus kehastub, materialiseerub sotsiaalse välja tegelikus funktsioneerimises) kaob, laguneb koost kogu sotsiaalse välja kude. Seda selgitas juba Pascal, kellele põhiliselt viitab Althusser, püüdes luua "ideoloogiliste riigiaparaatide" mõistet. Pascali järgi määrab meie sisemisi arutlusi väline, mõttetu "masin" - tähistaja automatism, selle sümboolse võrgu automatism, milles subjektid siplevad. (Žižek 2003: 77)

Tõeline sõnakuulmine on seega alati "väline": kui kuuletutakse paljalt veendumusest, pole see tõeline sõnakuulmine, sest seda "vahendab" juba meie subjektiivsus - st me mitte ei kuula tõeliselt autoriteedi sõna, vaid järgime üksnes oma otsustusvõimet, mis ütleb, et autoriteet väärib sõnakuulamist senikaua, kuni ta on hea, tark ja kasulik... Selline ümberpööramine ei kehti mitte üksnes "välise" sotsiaalse autoriteedi puhul, vaid veel enam siis, kui kuuletume oma uskumuse seesmisele autoriteedile. (Žižek 2003: 78)

[...] Reaalsus on fantaasiakonstruktsioon mis võimaldab meil maskeerida meie iha-Reaalset (Lacaqn 1979, 5. ja 6. ptk).
Täpselt sama lugu on ka ideoloogiaga. Ideoloogia ei ole unenäoline illusioon, mis ehitatakse selleks, et põgeneda talumatust reaalsusest; ta on ennekõike fantaasiakonstruktsioon, mille eesmärk on teotada meie "reaalsust" ennast, meie tegelikke sotsiaalseid suhteid struktureeriv "illusioon", mis varjab mingit reaalset, talumatut ja võimatut tuuma (Ernesto Laclau ja CHantal Mouffe on seda iseloomustanud kui "antagonismi", ühiskonna traumaatilist jagunemist, mis pole sümboliseeritav). Ideoloogia ei paku meile mitte pelgupaika reaalsuse eest, ta pakub sotsiaalset reaalsust ennast kui pelgupaika mingi reaalse, traumaatilise tuuma eest. [...] (Žižek 2003: 90-91)

Täpselt sama lugu on ka ideoloogilise unenäoga, kui määratleda ideoloogiat unenäolise konstruktsioonina, mis takistab meid nägemast asjade reaalset seisu, reaalsust kui niisugust. Asjata püüame ideoloogilisest unest välja murda, "avades silmad ja püüdes näha reaalsust, nii nagu ta on", ideoloogilisi prille kõrvale heites: kui meist on saanud sellise postideoloogilise, kaine ja objektiivse pilguga subjektid, kes on nn ideoloogilistest eelarvamustest vabad ja näevad tõsiasju nii, nagu need on, jääme ometigi "oma ideoloogilise unenäo teadvuseks". Ainus võimalus murda ideoloogilise unenäo võimu on seista silmitsi oma iha-Reaalsega, mis endast selles unenäos märku annab. (Žižek 2003: 94)

Valgustuse juhtmotiiv on muidugi mingi variatsioon käsklausest "Arutle iseseisvalt!": "Mõtle oma peava, vabane kõikidest eelarvamustest, ära võta midagi omaks, küsimata selle ratsionaalse aluse järele, säilita alati kriitiline distants..." Aga juba Kant lisas oma kuulsas kirjutises Mis on valgustus? sellele ühe ebameeldiva, häiriva täienduse: "Arutle ükskõik millest ja ükskõik kui palju - aga kuula sõna!" See tähendab: teoreetilise refletsiooni autonoomse subjektina võid sa valgustatud publiku poole pöördudes mõtelda vabalt ja seada küsitavaks iga autoriteedi; aga ühiskondliku "masina" osana, subjektina sõna teises tähenduses, pead sa tingimata kuulama oma ülemate korraldusi. See lõhe on omane kogu valgustuse projektile: leiame selle juba Descartes'il, tema Arutluses meetodist. Kõiges kahtleva cogito, kes seab küsitavaks isegi maailma olemasolu, tagaküljel on kartesiaanlik "ajutine moraal", reeglistik, mille Descartes kehtestas, et tulla oma filosoofilisel rännakul toime igapäevase eluga: kõige esimene reegel rõhutab, et tuleb omaks võtta selle maa seadused, kuhu ollakse sündinud, ja järgida neid, panemata kahtluse alla nende autoriteeti. (Žižek 2003: 138-139)

Ideoloogiline ruum koosneb lahtistest, sidumata elementidest, "triivivatest tähistajatest", mille identiteet on "avatud" - oma seoste tõttu teiste ahela elementidega on nad üledetermineeritud, st nende "sõnasõnaline" tähendus oleneb nende metafoorsest lisatähendusest. (Žižek 2003: 149)

Seepärast peab "ideoloogiakriitika" pöörama ümber need põhjuslikud seosed, mida nägi totalitaarne pilk: "juut" pole mitte sotsiaalse antagonismi positiivne põhjus, vaid teatava tõrke kehastus - selle võimatuse kehastus, mille tõttu ühiskond ei saavuta oma täielikku identiteeti suletud ja homogeense tervikuna. "Juut" ei ole mitte ühiskondliku negatiivsuse positiivine põhjus, vaid punkt, kus ühiskondlik negatiivsus kui niisugune omandab positiivse eksistentsi. Nii võime sõnastada "ideoloogiakriitilise" menetluse teise põhivormeli, mis täiendab eelpool antut: "ideoloogiakriitika" peab antud ideoloogilises ehitises leidma elemendi, mis esindab ta võimatust ta enese sees. Kui ühiskond ei saavuta täielikku identiteeti, pole selle põhjus mitte juutides: teda takistab ta enese antagonistlik iseloom, seesmine tõrge, ja selle seesmise negatiivsuse "projitseerib" ta "juudi" kujusse. Teisisõnu, Sümboolsest (korporatiivse ühiskondlik-sümboolse valla raamistikust) eemaldatu naaseb Reaalse "juudi" paranoilise konstruktsioonina. (Žižek 2003: 206-207)

Ometi võltsiks me nende ridade tähendust, mõistes neid nietzcheliku ajalookäsituse vaimus, kus "tõlgendamine on võimuiha", võitja õigus "kirjutada ise oma ajalugu" ja suruda peale oma "vaatenurk" - nähes neis viidet valitseva klassi ja rõhutute klassi võitlusele selle eest, "kes kirjutab tulevikus ajaloo". (Žižek 2003: 218)

Küsimus on aga selles, et kahe surma vahel asuva üleva keha leiame juba klassikalisel, kodanluse-eelsel Isandal: näiteks kuningas, kel tema tavalise keha kõrval justkui oleks veel üks ülev, eeterlik, müstiline keha, mis personifitseerib riiki (Kantorowicz 1959; Riha 1986). Mis vahe on klassikalisel Isandal ja totalitaarsel Juhil? Klassikalise Isanda muundunud keha tekitab performatiivne mehhanism, mida kirjeldasid juba La Boétie, Pascal ja Marx: meie, alamad, arvame, et kohtleme kuningat kuningana, sest ta on kuningas, kuid tegelikult on ta kuningas sellepärast, et me teda kuningana kohtleme. Ning see tõsiasi, et kuninga karismaatiline jõud tuleneb tema alamate sümboolsest rituaalist, peab jääma varjatuks: meie kui alamad langeme paratamatult ohvriks illusioonile, et kuningas on juba iseenesest kuningas. Seepärast peabki klassikaline Isand oma võimu legitimeerima, viidates mingile välisele, mitteühiskondlikule autoriteedile (Jumal, loodus, mõni müütiline sündmus minevikus...) - sest niipea kui paljastatakse performatiivne mehhanism, mis annab Isandale tema karismaatilise võimu, ongi see võim kadunud. (Žižek 2003: 230)

Subjekti suhtesse oma kogukonnaga kuulub alati selline paradoksaalne choix forcé - siin ütleb kogukond subjektile: sul on vaba valik, aga tingimusel, et sa teed õige valiku; sul on näiteks vabadus vandele alla kirjutada või mitte alla kirjutada, tingimusel, et sa valid õigesti ja kirjutad alla. Kui sa teed vale valiku, kaotad valikuvabaduse. Ja pole sugugi juhuslik, et see paradoks tekib subjekti ja tema kogukonna vahelise suhte tasandil: sundvaliku situatsioon seisnebki selles, et subjekt peab vabalt valima kogukonna, millesse ta juba kuulub oma valikust olenemata - ta peab valima selle, mis on talle juba antud. (Žižek 2003: 255)

Muidugi toob see sisse dialektilise suhte tõe ja nähtumuse vahel: tõde pole sugugi mingi lisand, mis ikka ja jälle kaob käest, vastupidi, ta ilmub traumaatiliste kokkupuudete vormis - st me satume talle peale seal, kus arvasime olevat "pelga nähtumuse": "tõešokk" seisneb ta äkilises ilmumises otse keset turvalisi fenomene. (Žižek 2003: 290)

Füsiognoomia - kehakeel, subjekti seesmuse väljendus tema spontaansete liigutuste ja näoilmetega - kuulub veel keele, tähistava representatsiooni tasandile: teatav kehaline element (liigutus, näoilme) kujutab, tähistab subjekti mittekehalist seesmust. Füsiognoomia lõpptulemus on täielik luhtumine: iga tähistatav representatsioon "reedab" subjekti; ta väänab ja moonustab kõike seda, mida ta peaks ilmutama; subjekti "päris" tähistajat pole olemas. Ja üleminek füsiognoomiast frenoloogiasse kujutab endast tasandi vahetust, kus minnakse kujutamiselt üle kohalolule: vastandina liigutustele ja näoilmetele ei ole pealuu [Schädel] seesmust väljendav märk; ta ei representeeri, ei kujuta midagi; hoolimata oma inertsusest on ta vaimu vahetu kohalolu. (Žižek 2003: 312-313)

Oletame, et kuskil mõnel arengumaal pakutakse majandusliku imerohuna välja tööstusettevõtete natsionaliseerimine. See on iseenesest vaid tehniline võte, ja kui ta selleks jääbki, siis ei muutu ta kunagi ideoloogiaks. Kuidas see aga ikkagi juhtuda võib? Üksnes siis, kui majandusliku abinõu partikulaarsus hakkab kehastama midagi endast enamat ja erinevat: näiteks vabanemist teiste riikide mõju alt, kapitalistliku raiskamise kadumist, sotsiaalse õigluse võimalust rahvastiku tõrjutud osa jaoks jne. Kokkuvõttes: võimalust muuta ühiskond sidusaks tervikuks. See võimatu objekt - ühiskonna täielikkus - osutub siin sõltuvaks ühest majanduslike muudatuste reast. See ongi ideoloogiline efekt sõna ranges tähenduses: usk, et on olemas mingi partikulaarne sotsiaalne korraldus, mis suudab muuta ühiskonna suletuks ja läbipaistvaks. Ideoloogia on kõikjal, kus üks partikulaarne sisu näitab end iseendast enamana. Ilma selle horisondi dimensioonita võiks meil küll olla ideid ja ideedesüsteeme, aga meil poleks kunagi ideoloogiaid. (Laclau 2003: 394)

Teadmine, võim, subjekt

Foucault, Michel 2011. Teadmine, võim, subjekt : valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn : Varrak

Seda teost oli lust lugeda. Kogusin rohkesti väärtuslikke tsitaate, mida võiksin edasiste lugemiste puhul silmas pidada ja täiendada. Tahan teost ennastki peagi uuesti lugeda. Kogumik on koostatud väga erinevatest kirjutistest, intervjuudest ja loengutest, kuid pealkirjas nimetatud teemadega tihedalt seotud. Andis üpris hea ülevaate sellest, kuidas Foucault oma uurimisi teostas ja mida ta täpsemalt uuris. Siia jätan rohkelt tsitaate, mis peegeldavad seoseid, mis mul lugedes tekkis.

Maailmas ei leidu ainsatki kultuuri, kus lubataks kõike teha. Ning juba ammusest ajast on teada, et inimene ei alusta vabadusega, vaid piiri ja ületamatu joonega. Süsteemid, millele keelatud teod alluvad, on hästi tuntud; iga kultuuri puhul on olnud võimalik eristada intsesti ärakeelamise režiimi. Kuid keelekeeldude korraldust tunneme seni vähe. See tähendab, et need kaks piirangutesüsteemi pole kongruentsed, keelekeelud ei kujuta endast vaid muude keeldude verbaalset versiooni: see, mis ei tohi välja paista kõne tasandil, pole ilmtingimata see sama, mis on keelatud tegude korras. Zuni indiaanlased, kes keelavad intsesti, jutustavad siiski õe ja venna intsestist; kreeklased aga pajatasid legendi Oidipusest. (Foucault 2011: 31-32)

Mulle tundub, et üldiseks sissejuhatuseks sellele tõlgendamistehnikate ajaloo ideele võib öelda nõnda: keel on, vähemasti indoeuroopa kultuurides, enda suhtes alati sünnitanud kahte liiki kahtlusi:
- kõigepealt kahtlus, et keel ei ütle mitte päris täpselt seda, mis ta ütleb. See tähendus, mis kohe haaratakse ja mis vahetult välja paistab, on võib-olla tegelikult vähem tähendus, mis kaitseb, kokku surub ja kõigest hoolimata ikkagi ka edasi annab üht teist tähendust; ja just see teine on ühtaegu palju tugevam ja samas "sõnadetagune" tähendus. Ta on see, mille kohta kreeklased ütlesid allégoria ja hyponoia;
- teiselt poolt sünnitab keel tolle teise kahtluse: nimelt et ta mingil moel ulatub oma verbaalsest pärisvormist väljaspoole, ja et maailmas on olemas veel palju muidki asju, mis kõnelevad ega ole ometi keel. Lõppude lõpuks võib olla, et räägivad ka loodus, meri, puudekohin, loomad, näod, maskid, risti pandud pussnoad; võib-olla ongi olemas keel, mis pole liigendatud verbaalselt. See oleks siis, kui soovite, jämedates joontes kreeklaste sémainon. (Foucault 2011: 41-42)

Teatud mõttes mängitakse ses kohata teatris alati sama etendust - seda, mida lõputult kordavad välitsejad ja valitsetavad. Ühtede inimeste domineerimine teiste üle viibki erinevate väärtuste tekkeni, ühtede klasside üleolek teistest kutsub ellu vabaduse idee ja loogika sünnib sel teel, et inimesed hangivad endale eluliselt vajalikke asju, suruvad asjadele peale kestuse, mida neil tegelikult pole, ning muudavad asjad väevõimuga sarnasteks. Säärane domineerimissuhe ei ole tegelikult "suhe", just nagu ka koht, kus domineerimine ei ole koht. Ja täpselt sellepärast võtabki domineerimine igal ajaloo hetkel teatud rituaali kuju, kehtestab õigusi ja kohustusi, sunnib järgima rangeid protseduure. Domineerimine jätab endast jälgi, söövitab mälestusi asjadesse, kaasa arvatud kehadesse; temast saab võlgnevuse raamatupidaja. Nõnda tekib reeglite maailm, mis pole sugugi määratud vägivalda talitsema, vaid vastupidi - vägivalla huve teenima. Me eksime, kui arvaksime traditsioonilisest skeemist lähtudes, et totaalne sõda vaibub lõpuks omaenda vastuolude tõttu ning inimesed keelduvad siis vägivallast ja nõustuvad vabatahtlikult alluma rahuaja tsiviilseadustele. Vastupidi: reegel on vihavaenu külmalt kaalutletud lõbu, mnis tõotab tulevast verevalamist. Reegel lubab lõputult jätkata domineerimise mängu ning lavastab pisiasjadeski korduvaid vägivallastseene. Rahumeelsus, leebe kompromiss, vaikiv nõusolek seadusega - kõik need ei tähenda sugugi suurt moraalset pööret ega utilitaarset kaalutlust, mille tulemuseks oleks olnud reeglite kehtestamine; need on ise reegli tagajärjed ja tõtt-öelda ise reegli väärastumine. "Süü, südametunnistuse ja kohustuse esiletuleku kolle on õiguses teistele kohustusi seada; ja nagu kõiki suuri asju maailmas, nii kasteti ka seda kohustamiseõigust alguses verega." Inimkond ei arene pikka aega ühest võitlusest teise, et jõuda lõpuks universaalse vastastikususe printsiibini, mis tähendab, et reeglid asendavad igaveseks sõja. Inimesed ainult seavad ajast aega oma vägivalla teatavasse reeglite süsteemi ning nõnda lihtsalt asendub üks ülemvõim teisega. (Foucault 2011: 110-111)

7) Ajaloomeelt saab rakendada kolmel viisil, millest igaüks ühtaegu vastab ja vastandub kolmele platonlikult ajaloomodaalsusele. Esiteks saab ajaloomeelt kasutada reaalsuse lammutamiseks ja parodeerimiseks - vastandina ajaloo reministsentsi või äratundmise teemale. Teiseks saab ajaloomeele abil lahti harutada ja lagundada identiteedi - vastandina järjepidevust ehk traditsiooni kindlustavale ajalookäsitlusele. Kolmandaks saab ajaloomeelt lammutada ja ohvriks tuua tõe - vastupidiselt ajalookäsitlusele, mis rõhutab kindlat teadmist. Kõigil neil juhtudel on küsimus selles, kuidas kasutada ajalugu nõnda, et see lõplikult vabaneks ühtaegu nii metafüüsilise kui ka antropoloogilise mälu mudelist. Ajaloost peab saama vastumälu, millest ühtlasi tuleneb täiesti teistsugune aja vorm. (Foucault 2011: 124)

G. Deleuze: Ja niisamuti on õige vastupidine. Mitte üksnes vange ei kohelda nagu lapsi, vaid lapsi nagu vange. Lapsi infantiliseeritakse, mis on neile võõras. Selles mõttes peab paika, et koolid meenutavad veidi vanglaid ja tehased on vanglatega väga sarnased. Piisab, kui vaadata Renault' tehase sissepääsu, või ükskõik kuhu mujale: kolm tualetipääset päevas. (in Foucault 2011: 176)

M. FOucault: Kas selle ülesande keerulisus, meie kimbatus leida sobivaid võitlusvorme, ei ole tingitud sellest, et me ei tea siiani, mis on võim? Tuli ju oodata 19. sajandini, et saaks teada, mis on ekspluateerimine, ent paistab, et seda, mis on võim, ei teata tänini. Marx ja Freud ei suuda meid ilmselt piisavalt aidata, et õppida tundma seda salapärast nähtust, mis on ühtaegu nähtav ja nähtamatu, esil ja varjatud, kõikjale ulatuv, ja mida me nimetame võimuks. Valitsemisteooria, riigiaparaatide traditsiooniline analüüs ei suuda kindlasti ammendavalt hõlmata võimu tegutsemis- ja toimevälja. Vastuseta on keskne küsimus: kes teostab võimu? Ja kus see võim teostub? Me teame tänapäeval enam-vähem seda, kes ekspluateerib, kuhu läheb kasum, kelle käest ta läbi käib ja kuhu seda taasinvesteeritakse, seevastu võim... Teame, et võim ei ole üksnes valitsejate käes. Kuid mõiste "valitsev klass" pole piisavalt selge ega läbi töötatud. "Domineerima", "juhtima", "valitsema", "võimurühm", "riigiaparaat" jne. - leidub terve rida mõisteid, mis alles vajavad eritlust. Samuti tuleb teada, kui kaugele võimu teostamine ulatub, milliseid ülekandeid ta oma toimimises kasutab ja milliste kõige pisemategi instantside kaudu ta laieneb, nagu näiteks hierarhia, kontroll, järelvalve, keeldude ja sunduste instantsid. Võimu teostatakse kõikjal, kus võimu leidub. Mitte keegi pole rangelt võttes võimu peremees, ent kummatigi tegutseb võim alati kindlas suunas, jagades inimesed kahte lehte; me ei tea täpselt, kellel on võimu, kuid me teame, kellel seda pole. (Foucault 2011: 179-180)

M. Foucault: Nagu te ütlete, on iha, võimu ja huvi vahekorrad märksa keerulisemad, kui tavaliselt arvatakse. Võimu ei teosta alati need, kel on selleks huvi, ja neil, kellel on huvi, ei ole võimuteostamiseks tingimata võimalusi. Võimuiha loob võimu ja huvi vahele iseäralikud seosed. Võib juhtuda, et fašismi perioodil ihalevad rahvahulgad, et teatud inimesed teostaksid võimu, kuigi neil inimestel pole nendega midagi ühist, sest nad teostavad võimu rahvahulkade arvel ja nende kahjuks, kuni nende surma, ohverdamise ja hävitamiseni välja. Ent kummatigi rahvas ihaleb seda võimu, ihaleb selle teostamist. Need iha, võimu ja huvi vahekorrad on veel halvasti tuntud. Kulus palju aega, et teada saada, mida tähendab ekspluateerimine. Ja iha tundmaõppimiseni on meil käia veel pikk tee. Võimalik, et käimasolevad võitlused ja nende käigus sündivad lokaalsed, regionaalsed ja harali teooriad, mis moodustavad võitluste lahutamatu osa, panevad aluse arusaamisele, kuidas võim tegutseb. (Foucault 2011: 182-183)

Minu uurimuste põhiküsimuse võib lahutada osadeks järgneval viisil. Esiteks, kas võim on majanduse suhtes alati teisejärgulisel positsioonil? Kas majandus annab talle alati otstarbe ja justkui ka funktsiooni? Kas võimu olemuslikuks õigustuseks ja eesmärgiks on teenida majandust? Kas ta on määratud korraldama, kindlustama, säilitama ja taastootma sellele majandusele iseloomulikke ja tema toimiseks hädavajalikke suhteid? (Foucault 2011: 198)

Kui me tahame teha võimu mittemajanduslikku analüüsi, siis millised vahendid meil selleks on? ma arvan, et võib öelda, et neid on meil tegelikult väga vähe. Kõigepealt on meil kinnitus, et võimu ei saa anda, ei saa vahetada ega taastada, vaid et ta teostub ning eksisteerib üksnes toimimises. Meil on ka teine kinnitus, mille kohaselt võim ei seisne mitte eeskätt majanduslike suhete säilitamises ja taastootmises, vaid on oma olemuselt esmajoones jõudude vahekord. (Foucault 2011: 200)

...võim on sõda, teiste vahenditega jätkatud sõda. Sellega pöörame ümber Clauswitzi määratluse ning ütleme, et poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda.
See tähendab kolme asja. Kõigepealt seda, et võimusuhted sellistena, nagu nad toimivad meie ühiskondades, põhinevad olemuslikult ühel kindlal, ajalooliselt määratletud sõja hetkel ja sõja kaudu kehtestunud konkreetsel jõudude vahekorral. Ja kui on tõsi, et poliitiline võim peatab sõja, kehtestab või üritab kehtestada tsiviilühiskonnas rahu, siis ei tee ta seda selleks, et kõrvaldada sõja tagajärgi või neutraliseerida sõja viimases lahingus ilmnendu tasakaalutus. Poliitilise võimu roll oleks selle hüpoteesi kohaselt põlistada see jõudude vahekord teatud vaikiva sõja kaudu, ning jäädvustada see institutsioonides, majanduslikus ebavõrdsuses, keelekasutuses, kuni inimeste kehadeni välja. See oleks siis Clausewitzi mõtte ümberpööramise esimene tähendus: poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda, s.t. poliitika on sõjas avaldunud jõudude tasakaalutuse kinnistamine ja jätkamine. (Foucault 2011: 201)

Tahan öelda seda, et ühiskonnas nagu meie oma - kuid tegelikult ükskõik millises ühiskonnas - läbistavad, iseloomustavad ja moodustavad ühiskondlikku keha mitmesugused võimusuhted, mis ei saa üksteisest eralduda, püsida ega toimida ilma tõese diskursuse tootmise, koondumise ja ringluseta. Ei saa olla mingit võimu teostamist ilma teatava tõediskursuste ökonoomikata, mis toimib selle võimu sees, temast lähtudes ja tema kaudu. Me oleme allutatud tõe tootmisele ja me ei saa võimu teostada muidu kui üksnes tõe tootmise kaudu, seda arvatavasti teatud erilisel viisil. See kehtib kõigi ühiskondade puhul, kuid ma arvan, et meie ühiskonnas on see suhe võimu, õiguse ja tõe vahel kujunenud väga erilisel moel. (Foucault 2011: 207)

Teine juhis: tegu ei olnud võimu analüüsimisega teadlike kavatsuste või otsustuse tasandil, püüdega tuvastada teda seestpoolt, püstitada minu arvates labürinti viivaid küsimusi: kelle käes on niisiis võim? mis tal plaanis on? mida taotleb see, kellel on võim? Võimu tuleb uurida hoopis sellest küljest, kus tema kavatsus, juhul kui selline eksisteerib, on täielikult rakendatud olemasolevate praktikate teenistusse; uurida võimu mõnes mõttes tema välisilme põhjal, seal, kus ta on otseses või vahetus suhtes sellega, mida võib - väga ajutiselt - nimetada tema objektiks, sihtmärgiks, rakendamisväljaks, ehk teisisõnu seal, kus ta juurdub ja toodab oma tegelikke avaldusi. Niisiis mitte küsimused: miks mõned inimesed tahavad domineerida? mis on nende eesmärk? milline on nende üldine strateegia?, vaid hoopis: mis toimub allutamisprotseduuride või nende kehasid allutavate, žeste suunavate, käitumist määratavate pidevate protsesside avaldumise hetkel, tasandil ja pinnal? Teisiti öeldes: selle asemel, et arutleda, kuidas ilmneb suverään oma kõrguses, võiks uurida, kuidas järk-järgult, reaalselt ja materiaalselt moodustuvad subjektid kehade, jõudude, energiate, ainete, ihade, mõtete mitmekesisuse baasil; tabada allutamise kui subjektide moodustamise materiaalset instantsi. See oleks täiesti vastupidine sellele, mida näiteks Hobbes püüdis teha "Leviathanis" ja mida üritavad teha juristid, kui nad formuleerivad probleemi sellest, kuidas saab indiviidide ja tahete mitmekesisusest lähtudes moodustuda üksainus tahe või keha, mille elustavaks hingeks oleks suveräänsus. Tuletagem meelde "Leviathani" skeemi: Leviathan kui kunstlikult loodud inimene on üksnes teatud hulga eraldivõetud individuaalsuste kogum, mida ühendavad teatavad riigi ülesehituse põhielemendid; kuid riigi südames või õieti peas on miski, mis kehtestab riigi kui sellise, ja see miski on suveräänsus, mille kohta Hobbes ütleb, et see ongi Leviathani hing. ma arvan, et selle keskse hinge probleemi püstitamise asemel peaks püüdma uurida (seda olengi teinud) võimuavalduste poolt subjektidena moodustatud perifeerseid ja erisuguseid kehasid.
Kolmas juhis meetodi kohta: mitte käsitada võimu kui valdavat ja homogeenset domineerimise nähtust; ühe indiviidi, ühe grupi, ühe klassi valdavat ja homogeenset domineerimist teise üle. Ühesõnaga, ei tohi unustada, et võim, kui teda ei vaadelda just väga kõrgelt ja kaugelt, pole midagi niisugust, mis jaguneb nende vahel, kellel see on ja kes seda eksplitsiitselt valdavad, ning nende vahel, kellel see puudub ja kes sellele alistuvad. Võimu tuleb minu arvates analüüsida kui miskit, mis ringleb või mis pigem toimib üksnes ahelas; teda ei saa kunagi kusagil lokaliseerida, ta pole iialgi mingite isikute valduses, teda ei omandata nagu rikkust või vara. Võim funktsioneerib, ta teostub võrgustikuna ja selles võrgustikus indiviidid mitte ainult ei ringle, vaid on alati samaaegselt võimule allumas ja võimu tarvitamas; nad pole kunagi võimu liikumatu või leplik sihtmärk, nad on alati ka võimu vahendajad. Teisisõnu, võim liigub indiviidide kaudu, mitte ei rakendu nendele.
Seega ei tule indiviidi käsitada kui mingit elementaarset tuuma, algaatomit, erisugust ja tumma materjali, millele võim rakendub, mida ta tabab, indiviide alistades või neid purustades. See, et teatud kehasid, žeste, diskursusi, ihasid identifitseeritakse ja luuakse indiviididena, ongi üks võimu esmaseid avaldusi. See tähendab, et indiviid ei seisa võimu vastas, vaid on minu arvates üks selle esmastest avaldustest. Indiviid on võimu avaldus, olles samal ajal just selle tõttu ka võimu vahendaja: võim kandub edasi indiviidide kaudu, kelle ta on loonud. (Foucault 2011: 212-213)

Mis moodustamise probleemidesse puutub, siis tahtsin ma näha, kuidas neid oleks võimalik lahendada ajaloolise koe enese sees, ilma et neid peaks tagasi viima moodustavale subjektile. Aga see ajalooline kontekstualiseerimine pidi olema midagi enamat kui lihtsalt fenomenoloogilise subjekti relatiivseks tegemine. Ma ei usu, et seda probleemi võidaks lahendada fenomenoloogide kehtestatud subjekti historiseerimisega, valmistades sellise subjekti, mis ajaloo käigus muutub. On tarvis, et saadaks hakkama ka ilma moodustava subjektita, et vabanetaks subjektist enesest, see tähendab, jõutaks analüüsini, mis suudab seletada seda, kuidas subjekt ajaloolise koe sees moodustatakse. Seda tahangi ma nimetada genealoogiaks, mis tähendab niisuguseks ajaloo uurimise vormiks, mis suudab seletada teadmiste, diskursuste, objektivaldkondade jne. ülesehitamist ilma, et ta seejuures peaks viitama subjektile, mis on sündmuste välja suhtes kas transtsendentne või siis kulgeb tühja samasusena läbi terve ajaloo käigu. (Foucault 2011: 239)

Kui võimu avaldusi defineerida repressiooni kaudu, võetakse sellega omaks puhtjuriidiline võimukontseptsioon; võim samastatakse seadusega, mis ütleb ei; tema jõud oleks siiski eelkõige keelav. Arvan nüüd, et niisugune kontseptsioon on täiesti negatiivne, kitsas, luukerelik, ja on kummaline, miks ta nii laialt on levinud. Kui võim alati oleks ainult repressiivne, kui ta kunagi ei teeks midagi muud, kui ainult ütleks ei, kas te tõesti arvate, et siis kedagi saaks panna talle kuuletuma? See, mis võimu tugevaks teeb, mis ta vastuvõetavaks muudab, on lihtne tõsiasi, et ta kunagi ei rõhu peale paljalt ei-ütleva jõuna, vaid et ta tegelikult on kõikeläbiv, et ta loob asju, tekitab naudingut, vormib teadmist, toodab diskursust; teda peab hoopis rohkem võtma produktiivse võrgustikuna, mis läheb läbi terve sootsiumi kehami, kui negatiivse instantsina, mille funktsiooniks on ärakeelamine. (Foucault 2011: 242)

Püstitada probleem riigi mõistetes tähendab püstitada see jätkuvalt suverääni ja suveräänsuse mõistetes, see tähendab seaduse mõistetes. Kui kõiki neid võimuilminguid kirjeldada olenevatena riigiaparaadist, tähendab see nende mõistmist olemuslikult repressiivsetena: armee kui surmavõim, politsei ja õigusemõistmine kui karistamisinstantsid jne. Ma ei taha öelda, nagu polekski riik oluline: tahan öelda, et võimusuhtes ja järelikult ka see analüüs, mis neist tuleb teha, ulatuvad paratamatult teispoole riigi piire. Seda kahes mõttes: kõigepealt sellepärast, et riik, hoolimata kogu oma aparaadi kõikvõimsusest, ei suuda kaugeltki hõlmata tervet võimusuhete välja, ja siis veel sellepärast, et riik saab toimida ainult juba olemasolevate võimusuhete alusel. Riik on pindstruktuuriline terve seeria võimuvõrgustike suhtes, mis täidavad ja valdavad keha, seksuaalsust, perekonda, sugulust, teadmisi, tehnoloogiat jne. Tõsi, need võrgustikud jäävad tingivasse/tingitud suhetesse teatavat liiki metavõimuga, mis on olemuslikult struktureeritud ümber teatava hulga suurte ärakeelamisfunktsioonide; aga see metavõim kõigi oma keeldudega saab hõivata ja kindlustada oma jalgealust ainult seal, kus ta on juurdunud tervesse mitmekordsete ja määratlemata võimusuhete seeriasse, kuna need loovad vajaliku aluse suurtele negatiivsetele võimuvormidele. Just seda püüdsingi ma oma raamatus ilmsiks tuua. (Foucault 2011: 246-247)

See on just see probleem, millega praegu leian end silmitsi seismas. Niipea kui hakata võimu kõigi tema tehnikate ja menetlustega lahutama sellest seadusevormist, millega teda teoreetiliselt seni on piiratud, tuleb peagi esitada see põhiküsimus: kas ei ole võim lihtsalt sõjasarnase domineerimise üks vorme? Kas ei peaks siis kõiki võimuprobleeme ette kujutama sõjasuhete mõistetes? Kas ei ole võim mitte teatavat liiki üldistatud sõda, mis üksikutel momentidel võtab omaks rahu ja riigi vormid? Sel juhul oleks rahu üks sõja vorme ja riik selle pidamise vahend. Siit ilmub välja terve rida probleeme. Kes peab sõda ja kelle vastu? Kas on need kaks klassi või rohkemgi? Kas on see kõikide sõda kõikide vastu? Missugune on armee ja sõjaväeliste institutsioonide roll selles tsiviilühiskopnnas, kus peetakse pidevat sõda? Kuidas puutuvad asjasse taktika ja strateegia mõisted, kui analüüsida struktuure ja poliitilisi protsesse? Missugune on võimusuhete olemus ja nende teisenemise viis? Kõiki neid küsimusi on tarvis uurida. On igatahes jahmatav näha, missuguse kerguse ja enesestmõistetavusega võivad inimesed rääkida sõjasarnastest võimusuhetest või klassivõitlusest, ilma et nad kunagi seletaksid, kas on mõeldud mõnd sõja vormi, ja kui, siis missugust vormi. (Foucault 2011: 248)

Kõik see võib ilmselt tunduda üsna segane ja ebamäärane. Ebamäärane tõepoolest, sest kõik, mis ma ütlen, on öeldud eelkõige hüpoteesi korras. Et see aga siiski oleks veidi vähem segane, pakun nüüd välja mõned propositsioonid - mitte kindlate väidetena, vaid ettepanekute thenduses, mis võiksid sobida tulevaste katsete või proovide tarvis:
- tõe all tuleb mõista kogumit reeglipäraseid menetlusi tootmise, seaduse, jaotuse, ringlusse laskmise ja lausungite funktsioneerimise jaoks;
- ringluse kaudu on tõde seotud võimusüsteemidega, mis teda toodavad ja ülal peavad, ning nende võimuavaldustega, mille voolu ta tekitab ja mis teda omakorda saadavad ja uuendavad. Tõerežiim;
- see režiim pole mitte lihtsalt ideoloogiline või pindstruktuuriline; ta on olnud kapitalismi kujunemise ja arenemise tingimuseks. Ja samamoodi funktsioneerib ta ka enamikus sotsialistlikes maades, väikeste teisendustega (jätan lahtiseks Hiina küsimuse, mida ma ei tunne);
- intellektuaali jaoks pole keskne poliitiline probleem mitte see, kuidas kritiseerida ideoloogilisi sisusid, mis on seotud teadusega, või kuidas toimida nõnda, et tema teadusliku praktikaga käiks kaasas õige ideoloogia. Tähtis on teada saada, kas oleks võimalik üles ehitada uut tõepoliitikat. Probleemiks pole mitte, kuidas muuta inimeste teadvust või seda, mis neil on pea,s vaid tõe tootmise poliitiline, majanduslik ja institutsionaalne režiim.
Pole tarvis kätte saada kõikide võimusüsteemide tõde - see oleks lummutis, sest tõde ise ongi võim -, vaid rebida tõe võim lahti neist hegemooniavormidest (ühiskondlikest, majanduslikest, kultuurilistest), mille sees ta konkreetsel hetkel funktsioneerib.

Ma tahtsin uurida ka neid mõistmise vorme, mida subjekt iseenda kohta loob. Aga kui ma alustasin tööd seda tüüpi probleemi kallal, siis olin sunnitud oma vaateid mitmes punktis muutma. Lubage mul siin esitada midagi enesekriitika taolist. Mõnede Habermasi seisukohtade järgi tundub, et me võime eristada kolme tüüpi tehnikaid: tehnikad, mis võimaldavad toota, ümber kujundada ja kasutada asju; tehnikad, mis võimaldavad kasutada märgisüsteeme; ja lõpuks tehnikad, mis võimaldavad määrata indiviidide käitumist, et neile teatavaid eesmärke või sihte peale suruda. Ühesõnaga tootmistehnikad, tähistamis- ehk suhtlemistehnikad ning valitsemistehnikad. Kuid vähehaaval ma veendusin, et kõikides ühiskondades leidub veel üht tüüpi tehnikaid - tehnikad, mis võimaldavad indiviididel endil teha oma kehaga, hingega, mõtete ja käitumisega teatav hulk toiminguid ning nõndaviisi ennast muuta ja kujundada, et saavutada teatav täiuslikkuse, õnne, puhtuse ja üleloomuliku väe seisund. Nimetagem neid tehnikaid enesetehnikateks.
Kui analüüsida lääne tsivilisatsiooni subjekti genealoogiat, siis ei tule arvesse võtta mitte ainult valitsemistehnikaid, vaid ka enesetehnikaid. Tuleb näidata nende kahe tüübi koostoimet. Kui ma uurisin hullumaju, vanglaid jne., siis rõhutasin vist ülearu valitsemistehnikaid. See, mida nimetatakse distsipliiniks, on seda tüüpi asutustes tõepoolest midagi väga olulist. Aga see on ainult üks osa inimeste valitsemise kunstist meie ühiskonnas. Olles uurinud võimusuhteid valitsemistehnikatest lähtudes, tahaksin ma nüüd eelseisvatel aastatel uurida võimusuhteid, lähtudes enesetehnikatest. Ma arvan, et igas kultuuris sisaldub enesetehnoloogia hulga tõekohustusi: tuleb avastada tõde, saada tõest valgustatud, kõnelda tõtt. Kõiki neid kohustusi peetakse enese moodustamise või ümberkujundamise jaoks tähtsaks. (Foucault 2011: 266-267)

Näiteks tegemaks kindlaks, mida meie ühiskond peab silmas "tervemõistuslikkuse" all, peaksime vahest uurima, mis toimub võõrandumise väljal. Ja mõistmaks, mida peetakse silmas "legaalsuse" all, peaksime ehk analüüsima seda, mis toimub illegaalsuse väljal. Mis puutub võimusuhetesse, siis nende olemusest aru saamiseks peaksime võib-olla uurima neile vastupanemise vorme ja püüdeid, mida on tehtud nende suhete lagundamiseks. (Foucault 2011: 282)

Sellest võimust kõneldes tuleb esmalt selgelt eristada võimu, mida rakendatakse asjade üle ja mis annab võimaluse asju ümber teha, kasutada, tarbida või hävitada - võimu, mis tärkab otseselt kehas antud soodumustest või on ülekantav väliste instrumentide vahendusel. Ütleme, et siin on tegu "võimekusega" [capacité]. Meie analüüsitavat võimu seevastu iseloomustab asjaolu, et see toob mängu indiviidide (või gruppide) omavahelised suhted. Sest ärgem petkem ennast: seaduste, institutsioonide ja ideoloogiate võimust, võimu struktuuridest või mehhanismidest saame kõnelda ainult niivõrd, kuivõrd me eeldame, et teatud isikud teostavad võimu teiste isikute üle. Mõiste "võim" tähistab "partnerite" vahelisi suhteid (ja sellega ei pea ma silmas mitte mingit mängulist süsteemi, vaid lihtsatl - ja esialgu veel kõige üldsõnalisemaks jäädes - tegevuste kogumit, mis kutsuvad esile teisi tegevusi ja neile vastavad).
Samuti on vaja eristada võimusuhteid kommunikatsioonisuhetest, mis edastavad informatsiooni keele, märgisüsteemi või mis tahes sümbolilise meediumi kaudu. Kahtlemata on kommunikatsioon alati teatav viis teist inimest või inimesi mõjutada. Kuid teatavad võimu avaldumised võivad vabalt olla tähistuselementide loomise ja ringlusse laskmise eesmärk või tagajär, mitte lihtsalt selle tegevuse üks aspekt. Võimusuhetel on oma spetsiifika, sõltumata sellest, kas need käivad läbi kommunikatsioonisüsteemide või mitte.
Niisiis ei tohiks võimusuhteid, kommunikatsioonisuhteid ega objektiivset võimekust segi ajada. Sellega ei taha ma öelda, nagu moodustaksid need kolm eraldiseisvat valdkonda, või nagu eksisteeriksid ühelt poolt esemete, eesmärgiliste tehnikate, töö ja reaalsuse muundamise ala; teisalt märkide, kommunikatsiooni, vastastikuse tegevuse ja tähenduse tootmise ala, ja lõpuks survevahendite valdamise, ebavõrdsuse ning inimeste omavahelise mõjutamise ala. Küsimus on kolme tüüpi suhetes, mis tegelikult alati omavahel kattuvad, üksteist toetavad ning vastastikku ära kasutavad kui vahendeid mingi eesmärgi saavutamiseks. Objektiivsete võimekuste rakendamine nende kõige elementaarsemateski vormides eeldab kommunikatsioonisuhteid (olgu siis eelnevalt hangitud informatsiooni või ühise töö näol), samuti on see seotud võimusuhetega (seisnegu need siis kohustuslikes ülesannetes, traditsioonis või õpipoisistaatusega kehtestatud tegudes, allüksustes või töö rohke või vähem kohustuslikus jagamises). Kommunikatsioonisuhted eeldavad eesmärgilisi tegevusi (isegi kui selleks on pelgalt tähistuselementide korrektne käikulaskmine) ning loovad partnerivahelise informatsioonivälja muutmise teel võimuavaldusi. Võimusuhteid teostatakse äärmiselt tähtsal määral märkide tootmise ning vahetamise teel; ja vaevalt küll saab neid lahutada eesmärgilistest tegevustest, mis võimu teostamist võimaldavad (nagu näiteks väljaõppetehnikad, domineerimisprotsessid, vahendid, mille abil saavutatakse kuulekus) või mis toimevõime saavutamiseks võimusuhetele tuginevad (tööjaotus ja tööülesannete hierarhia).
Muidugi ei ole nende kolme suhtetüübi vaheline koordinatsioon alati ühetaoline ega konstantne. Üheski ühiskonnas ei valitse eesmärgiliste tegevuste, kommunikatsioonisüsteemide ning võimusuhete vahel mingi üldist tüüpi tasakaal; pigem esineb mitmesuguseid vorme, mitmesuguseid kohti, mitmesuguseid asjaolusid või sündmusi, mille puhul need vahekorrad end mõne spetsiifilise mudeli kohaselt kehtestavad. Leidub aga ka "plokke", milles võimekuste korraldus, kommunikatsioonivõrgud ja võimusuhted moodustavad reguleeritud ja kooskõlastatud süsteeme. Võtkem näiteks haridusasutuse: selle ruumide jaotus, siseelu valitsevad üksikasjalikud eeskirjad, mitmesugused seal korraldatavad tegevused, seal elavad või kohtuvad eri isikud, kellest igaühel on oma funktsioon, oma koht, oma selgelt eristuv nägu - kõik need asjad kokku moodustavad võimekuse-kommunikatsiooni-võimu ploki. Tegevus, mis peab tagama õppimise ja kalduvuste või käitumislaadide omandamise, toimib terve reguleeritud kommunikatsioonivormide ansambli kaudu (tunnid, küsitlused ja vastused, käsud, üleskutsed, kodeeritud kuulekusemärgid, iga isiku ja teadmistasandi "väärtuse" eristamise märgid) ning terve rea võimutoimingute vahendusel (sissesulgemine, järelvalve, tasu ja karistus, püramidaalne hierarhia). (Foucault 2011: 293-296)

On ilmne, et võimusuhete käivitumine ei välista vägivalla kasutamist sugugi rohkem kui kokkuleppe saavutamist, tõenäoliselt ei ole võimu kunagi võimalik teostada, võtmata appi üht või teist - tihti mõlemat korraga. Ent kuigi nõustumine ja vägivald võivad olla võimu instrumendid või avaldused, ei kujuta need endast ei võimu alusprintsiipe ega olemust. Võimu teostamine võib esile kutsuda enda kui tahes ulatuslikku aktsepteerimist: võib kuhjata kokku laibahunnikud ja varjuda mis tahes ähvarduste taha. Iseenesest ei ole võim aga ei vägivald, mis aeg-ajalt end varjata oskab, ega ka implitsiitselt uuendatav kokkulepe. See on kogum võimalikke tegevusi mõjutavaid tegevusi; see toimib võimaluste väljal, kus on ennast sisse seadnud aktiivsed subjektid; see innustab, sisendab, eksitab, teeb lihtsamaks või keerulisemaks; see avardab või piirab, teeb rohkem või vähem tõenäoliseks; äärmuslikel juhtudel see kitsendab või takistab pöördumatult, alati on see aga viis tegutseda ühe või mitme tegutseva subjekti suhtes niivõrd, kuivõrd nemad tegutsevad või on tegevusele vastuvõtlikud. Tegevusi mõjutav tegevus.
Võib-olla üks parimaid abivahendeid võimusuhete spetsiifika mõistmiseks on prantsuse sõna conduite kahetine tähendus. Conduite tähendab ühtaegu nii teiste "juhtimist" (vastavalt sunnivõimu enam või vähem karmidele mehhanismidele) kui ka enam-vähem avatud võimalusteväljal käitumise viisi. Võimu teostamine seisneb "käitumiste juhtimises" [conduite des conduites] ja tõenäosuse suunamises. Põhiliselt ei ole võim niivõrd kahe vastase konfrontatsioon ega ka nende vastastikune võitlus, kui "valitsemise" [gouvernment] küsimus. Sellele sõnale tuleb siin jätta tema kõige avaram tähendus, mida kasutati 16. sajandil. "Valitsemine" ei viidanud siis mitte ainult poliitilistele struktuuridele ega riikide tegevusele; pigem tähistas see indiviidide või rühmade käitumise [conduite] suunamise viisi - laste, hingede, kogukondade, perekondade, haigete "juhatamise" viisi. See ei katnud mitte ainult poliitilise või majandusliku allutamise juurdunud ja legitiimseid vorme, vaid ka rohkem või vähem läbimõeldud ja kaalutletud tegutsemislaade, mis kõik olid määratud toimima teiste indiviidide võimalikele tegevustele. Valitsemine selles tähenduses on teiste võimaliku tegutsemisvälja struktureerimine. Võimule eriomast suhtelaadi ei tuleks seetõttu otsida ei vägivalla ja võitluse ega ka lepingute ja vabatahtlike sidemete juurest (mis võivad parimal juhul olla üksnes võimu instrumendid), vaid pigem selle ainulaadse tegevuslaadi juurest, mis pole ei sõjaline ega juriidiline, vaid moodustab valitsemise.
Defineerides võimu teostamist kui tegevust, mis avaldab mõju teiste tegevustele, iseloomustades neid tegevusi kui ühtede "valitsust" teiste üle - selle sõna kõige avaramas tähenduses - peab arvesse võtma veel üht tähtsat elementi, nimelt vabadust. Võimu saab teostada üksnes "vabade subjektide" üle ja ainult sedavõrd, kuivõrd nad on "vabad" - pidades sellega silmas individuaalseid või kollektiivseid subjekte, kelle ees avaneb võimaluste väli, millel on valida mitmesuguste käitumisviiside, mitmesuguste reaktsioonide ja käitumislaadide vahel. Seal, kus on esindatud kõik determineerivad tegurid, ei ole tegu võimusuhtega: orjus ei ole võimusuhe, kui inimene on ahelais (sel juhul on tegu füüsilise sundusega), vaid ainult siis, kui tal on mingigi liikumisvõimalus, parimal juhul isegi võimalus põgeneda. Järelikult ei valitse võimu ja vabaduse vahel mitte silmast silma vastasseis nagu vastastikku välistavate faktide vahel (nii et vabadus peaks kaduma kõikjal, kus teostatakse võimu), vaid märksa keerukam vastastikune mäng. Selles mängus võib vabadus hõlpsasti esineda võimu teostamise tingimusena (ja samal ajal ka eeldusena, sest vabaduse olemasolu on vajalik selleks, et võim saaks end teostada; aga ka püsiva alustoena, sest kui vabadus end tema varal teostavast võimust täiesti lahti raputaks, siis peaks võim kui niisugune tõesti kaduma ja leidma endale asendaja vägivalla lihtsast ja puhtast sundusest); samas aga näitab vabadus end ka jõuna, mis paratamatult peab end vastandama võimu teostamisele, sest muidu kaldub see teda lõpuks täielikult determineerima.
Seetõttu ei saa võimusuhet ja vabaduse allumatust teineteisest lahutada. Võimu keskne probleem ei ole mitte "vabatahtliku orjuse" küsimus (kuidas me saaksima tahta olla orjad?); võimusuhte keskmes, seda lakkamatult provotseerides, seisavad tahte isemeelsus ja vabaduse intransitiivsus. Selle asemel, et kõnelda olemuslikus antagonismist, tuleks pigem rääkida "agonismist" - suhtes, mis on ühtaegu nii vastastikune innustamine kui ka võitlus; mitte niivõrd mõlemat osapoolt halvav silmast-silma vastasseis kui pidev provokatsioon. (Foucault 2011: 298-301)

Kirjanduse lepitav otstarve

Tomberg, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Fiktsiooni ja tegelikkuse vastandumine, mis Tombergi töös on võimalikkuse ja paratamatuse vastandumine, meenutab väga Berdyaev vastandust freedom vs necessity. Great minds think alike? Või on asi selles, et filosoofia (antud juhul tegu kirjandusfilosoofiaga) müttabki lakkamatult samu radu. Siin võtab Tomberg üles Deleuze, Lévinase, Žižeki ja veel mõndade tuttavate nimede väited ja täiendab neid tähelepanekutega kirjandusest ja kirjanikelt. Tema keelekasutus nõuab harjumist ja kõnealused teemad on mõnevõrra abstraktsed, kuid siiski huvitavad ja inspireerivad.
Rohkem selle teose kohta ei ütlekski. Ilukirjandus on mulle võrras. Tombergi viis teoseid lühidalt ja tabavalt kokku võtta, tsiteerida ilukirjandust ja isegi vastavaid arvustusi, oli siiski nauditav. Loeksin aasta-paari pärast jälle. Seniks jätan siia lõigu lausumise luhtumisest:

Lausumine on igal juhul luhtumine. Niisuguse fookusnurga nihke võiks sisse viia sellesse, kuidas Jaan Undusk kirjeldab kaht struktuurilt sarnast, kuid orientatsioonilt vastupidist suhtumist lausumisse (MMK, 43). Need seisukohad - nimelt Jacques Derrida ja Emmanuel Lévinasi oma - võivad osutuda tõhusaks teejuhiks lausumise olemuse ja selle kaudu ka keelelise vaikuse olemuse avamise juurde, sestap oleks kasulik neid käesoleva arutluse raames lühidalt iseloomustada.
Unduski sõnul on nii Derrida kui ka Lévinas lausumise suhtes ühel nõul ühes asjas, nimelt selles - kui kasutada Lévinasi sõnu -, et "[p]ole enam võimalik rääkida, sest mitte keegi ei saa alustada juttu, andmata kohe tunnistust kõigest muust kui see, millest on jutt". Sellest tõdemusest nähtub lausumisele omane paratamatu traagika: kohe, kui ma midagi ütlen, kangastub lausumises kõik, mis ütlemata jäi, kõik, mida oleks võinud teisiti öelda, kõik, mille öeldu välistas või nurjas, kõik, mida ma (nüüd juba, tagantjärele) tegelikult oleksin öelda tahtnud. Ehk veel teisisõnu - lausumises kangastub kõikevõimaldav vaikus; vaikus, mis oli (nüüdseks) enne lausumist ning mis, olles juba alati ära olnud (või igavesti veel viibiv), ei saa enam kunagi olla. Lausumishetkest kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist, vaikuse ülevuse pidevat haihtumist. Kuid just lausumine on see, mis kehtestab vaikuse kui millegi lausumiseelse, ja just selles mõttes on vaikus keele-eelne keele enese sees. (Tomberg 2011: 28)