Elu Keeled

Kull, Kalevi 1996. Biosemiootika: Märkmeid sissejuhatuseks. In: Maiväli Ülo, Kalevi Kull and Tõnu Möls (eds.), Elu keeled. Tartu; Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 8-19.

Biosemiootikat võib määratleda kui teadusharu, mis on pühendunud semiootiliste (üldlingvistiliste) nähtuste uurimisele biosüsteemides. Lühemalt - see on semioosise teooria elusolendeis, ehk märgiõpetus bioloogias. Ehk ka - elusnähtuste interpreteerimine lingvistiliste või keeletaoliste nähtustena. (Kull 1996: 8)

Minu jaoks kõlab see kuidagi kohatult, sest elusnähtused on kõige ilmekamalt mittelingvistilised. See on uurija mõtlemisviis mis näeb eluslooduses keeletegevust - nt eelmisel kahel leheküljel on Toomas Tammaru tekst mis räägib "Keele elementaarevolutsioonist ökoloogisilelt" ja kus näiteks "kogu keele kasutajaskond" on "metapopulatsioon". Keele analoogi kasutades võib juhtuda aga nii nagu juhtus ökosemiootikaga ja nagu juhtus minu kehakeele-uurimisega: et mingil hetkel jõuab keele-analoog tupikusse kustmaalt saab edasi liikuda vaid keele maailma kaldudes; nii on ökosemiootika objektiks saanud looduse peegeldused kultuuris ja konkursiivsuse objektiks kehalise käitumise peegeldused kultuuris.

On rida plobleeme, mis püstitatud humanitaarteadustes, end mille lahendus suundub bioloogiasse:
(1) märkide ja tähenduse päritolu;
(2) intentsiooni ontoloogia, eesmärgipärasus - vana probleem, mida on juba korduvalt lahendatuks peetud, mis aga ikka bioloogide ja bioloogia filosoofide meeli köidab;
(3) emotsioonide päritolu;
(4) teadvuse teke;
(5) keele päritolu;
(6) sekundaarsete elusnähtuste elusus, nö elu elus, näiteks probleem keelest kui elus süsteemist.
Need on probleemid, mille lahendamisega alustasid juba ammu psühholoogia ja lingvistika, ent mille nad nüüdseks on suuremal või vähemal määral bioloogiale üle andnud. Seega on biosemiootika areng suuresti psühholoogia ja humanitaarbioloogia survest tingitud. (Kull 1996: 11)

Need on tõepoolest meeliköitvad teemad.

Üks inimteadvuse primaarsemaid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu, mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele (nt Frey 1961). (Kull 1996: 13)

Jahmatavalt kasulik minu eesmärkide jaoks. Sest mida muud on konkursiivne uurimine kui kiljeldamisvõime, kirjelduskeelte/koodide ja kirjelduste endi uurimine?

Randviir, Anti 1996. Semiootika ja biosemiootika: Mõned näited metakeele vallas. In: Maiväli Ülo, Kalevi Kull and Tõnu Möls (eds.), Elu keeled. Tartu; Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 20-28.

Postuleerime siinkohal edasise arutelu aluseks, et biosüsteemides on "märgi" tähendus sisuliselt ta püsiomane geneetiline struktuur. See tähendab, et bioloogilise "märgi" puhul on väga raske määrata ta sisuvälja, kasutades eristust mõte - tähendus (nagu seda tegid nt Frege, Võgatski jpt). Infokandka määrab ise ära endasse kodeeritud "semioosise" kulgemistee, mistõttu näib olevat korrektsem vastavat interpretatsiooni-protsessi nimetada automatismiks, seda nii mikrobioloogilisel kui ka nt isendite käitumise kirjeldamisel. Geneetilise informatsiooni kandjal, mis küll sisaldab reegleid uute struktuuride ehitamiseks (refleksideks, käitumiseks), on tähendus piiratud kindla ulatusega - vastasel juhul need uued struktuurid kas hävivad või hakkavad tootma "kõrgentroopilist desinformatsiooni", mis lõpuks oma suletuses viib ka organismi hävimisele.
Niisiis saab geneetilise info kandja "interpretatsioon" olla üksnes kas õige või vale (näib, et evolutsiooniga seonduvat ei ole siinkohal selle kultuurisfõõrig arenemise kiiruse võrreldamatu aegluse tõttu otstarbekas käsitleda), samal ajal kui kultuurisfääri märgi/teksti interpretatsiooni õigeid variante on võimatu loetleda, saab ainult öelda, milline tõlgendus ei sobi. Viidates siinkohal "semioosilise supi" (Deikman) kontseptsioonile, mis vastandab ülalmainitud semioosise kulgemise kodeeritusele, tuleb mainida bioloogilise info kandja ja semiootilise märgi erinevust oma suhtes konteksti. Siin tuleb esile nende kahe infokandja funktsionaalse staatuse ja "semiootilise võimekuse" erinevus: semiootilise märgi tähendus on ühelt poolt sõltuv kontekstist, st ta võib kontseptuaalse-dekontekstualiseeritud ühikuna olla lülitatud lõpuni erinevaisse intra- ja intersemiootilistesse märgisüsteemilistesse keskkondadesse ning seega kutsuda esile lõputu jada tähenduslikke interpretante, kuid teisalt omada eri kontekstidesse lülitatuna tugevat struktueerivat mõju vastava märgikoosluse ühisele tähendusintentsioonile (meenutagem kasvõi J.Lotani pühapildi korrastava mõju käsitlust). (Randviir 1996: 20-21)

See on esimene eestikeelne teadusartikkel mida ma loen üle pika pika aja, niiet minu arusaamine sellest on keelebarjääriga piiratud. Sama probleem mis sügissemestril kirjandussemiootikas - eestikeelsed mõisted ja eesti keeles ehitatud mõtted ei taha kuidagi seostuda inglisekeelse mõistete ja mõtetega mis on tuttavad ja kodused. "Isendite käitumise kirjeldamine" on tuttav (organisms, behaviour, desription - kergesti tõlgitav), aga näiteks selliste väljendite puhul nagu "tähendusintentsioon" läheb point nagu kaduma, sest seda võib väga paljudel erinevatel viisidel tõlgendada ("sõltub vaatepunktist" juhtum). Mul on tunne, et pärast kolmeaastast blogimist tuleb mul hakata oma tegevust suunama uute tsitaatide lõputu kogumise asemel olemasoleva teadmiste hulga analüüsimise ja tõlkimise poole. Ehk siis, taolisi keerulisi konstruktsioone lihtsamateks tükkideks jagada ja omavahel seostesse panna. Ma olen kindel, et Randviiru tekstist saab väga ägedateks seosteks lahti mõtestada, aga momendil pole ma selleks lihtsalt võimeline. [jätkub kuu aega hiljem...]

Kausaalsus 'A' ja 'B' vahel ei viita mitte mingil juhul veel semioosisile ning see on pelk teaduslik metafoor ehk atributsioon; semioosis on siin pigem uurija ja 'AB' vahelise seose resultaat, kus see seos muutub uurija jaoks semiootilises mõttes tähenduslikuks. Siisses seevastu mõistetakse semioosist kui märgiloomeprotsessi, mille puhul on olulised kaks peamist aspekti: (1) loodav/loodud märk esitab endaga mittevõrduvat referenti ja (2) märk luuakse ja seda kasutatakse teatud kavatsuslikkusega.
Viimane tähelepanek sunnib siinkohal viitama semioosise kahele erinevale põhikäsitlusele: (1) semioosis kui märgi loomise ja (2) semioosis kui märgi interpreteerimise protsess, kusjuures esimene neist viitab märgile kui modelleeriva funktsiooniga ühikule, st märk toimib modelleeriva ühikena ühe semiootilise süsteemi "tõlkimisel" teise. Osutub, et ka siin ei saa mööda vaadata märgifunktsiooni erinevust bio- ja kultuurisemiootika uurimisobjektides; kui viimases valdkonnas võib märk omandada erinevaid semiootilisi süsteeme läbiva ja ühendava representatiivse sümboli staatuse, siis bio-organismides edastatava info kandja funktsionaalne emadus on formaalseid skeeme järgiv kodeeritus, mitte afa (modaalne) modelleerivus. See tähendab, et esineb kardinaalne erinevus geneetilise ja kultuurimälu vahel - kui geneetiline mälu on taandatav molekulitasandile, siis kultuurimälu seinseb info säilitamises sekundaarsete märgisüsteemide abil, organismiväliselt. (Randviir 1996: 21-22)

Midagi sarnast tuli mõttesse Toropi Kultuurimärke lugedes. Nimelt, et eesti keeles mugav ja kodune tunduv "märgiloome" ei ole üheselt võrreldav semioosiga. Mõlemad on protsessid, märgiprotsessid, aga üks on intrapersonaalne (või "organismisisene," nagu mõtlemine, tajumine, tundmine) ja teine on interpersonaalne (märkide "loomine" kui ellukutsumine, väljendamine, esemestamine, "välja ütlemine," "kirja panemine" jne). See on jällegi üks arbitraarne eristus mis on kasulik vaid minu seisukohast (just nagu eristus auto- ja enese-kommunikatsiooni või diakroonilise ja sünkroonilise meta-kommunikatsiooni vahel), aga hetkel ei ole ma veel täpsemaid või paremaid eristusi leidnud, niiet pean veel leppima oma leiutistega isegi kui need tuleb hiljem hüljata.

Kui inimkultuuri võib seletada kui märgilisusele baseerunut, siis, meenutades ülalmainitud probleemistikku semioosise ja märgilisusega, tuleb lisada sotsiokultuurilisi nähtusi ja bio-organisme lahutavat semioosise alust, mis on seotud sellega, mida J. Searle nimetab E. Husserl'i järgides intentsionaalsuseks. See mõiste eeldab muu kõrval ka (vähemalt osalistku) teadvustatust, refleksiivsust ja konventsionaliseeritust, mida on looduslike organismide puhul raske täheldada; seega osutuvad ülimalt spekulatiivseks ka viimasel ajal populaarseks muutunud bio-, zoo-, füto- jms semiootika suunad, sest nende käsitusvaldkonnis ei esine semantiseerimise aluseks olevat märgiloomet, pigem tegutsetakse neis sfäärides signaalipõhimõtteil (signaali kohta vt Eco 1976, 32-36), kuigi mõningail juhtudel võib signaali siiski arendada reservatsioonidega märgiks (nt dressuur). Siinkohal võib näitena mõistete segiajamisest ja semiootilise metakeele ebaühtlusest tuua R. Posner'i (1991) definitsiooni, mille kohaselt "igasuguses semioosises on mingi element, mis funktsioneerib mingi süsteemi jaoks signaalina millegi tegemiseks", seepärast "on iga semioosis signaalprotsess". Ülalkasutatud semioosikäsitusest lähtudes näeme, et R. Posner'i semioosise kui "signaalprotsessi" käsitus on äärmiselt lihtsustatud ja pealiskaudne järeldus Ch. Morris'e teooriast, sest põhimõtteliselt on signaali- ja semioosisekontseptsioonid teineteist välistavad; esimene kategooria on seotud eelkõige teatud automatism-käitumist vallandava kodeeritud info säilitamisega, sellesse valda ei kuulu üldjuhul märgi dekontekstualiseeritud ja kokkuleppelisi tähendusi aktualiseeriv interpreteeriv käitumine, mida võib pidada biotasandit ja inimkultuuri sfääri eristavaks puhtsemiootiliseks nähtuseks. Interpreteeriv käitumine viitab märgi "lõpetamatusele" (meenutagem Ch. Peirce'i lõppematut semioosist), selle tähenduse avatusele; kommunikatsioon kultuurisfääris on seega otsekui "kunst", millel puudub signaalile omane fikseeritud tähendus. Seepärast tuleb viidata M. Krampen'ile (1983, 25), kes osutab signaalile kui "tähistaja konkreetsele realisatsioonile". Signaal lubab [vaid] teatud klassi teadete edasiandmist, välistades muude teadete klassid. (Randviir 1996: 23)

Siin on implitsiitselt sees see klassikaline problemaatika signaal vs märk. Common sense ja ka mõned semiootilised teooriad (Sebeok ehk?) ütlevad, et signaalide vahetamine toimib automatismi põhimõttel, samas kui märgi/sümboli tõlgendamine on rohkem või vähem loominguline tegevus (tõlgendamiskäitumine). See on arusaadavalt tõsine küsimus semiootilise metakeele seisukohast, sest kui me tahame nö "pseudosemiootilisi" käsit(l)usi (nagu Sebeok neid nimetab) ära kasutada üldsemiootika arendamiseks, siis tuleb nende kategooriate ühendamisega natuke (võib olla isegi palju) vaeva näha. Ise ma niipea sellega tegelema ei hakka, aga kunagi tuleb kellelgi selles suunas kindlasti vaadata.

T. Malmberg väidab, et inimese ruumikäitumise alused on samad, mis kõigil bioloogilisil organismidel, need bioloogilised struktuurid avalduvad näiteks seinasodimises, istumiskäitumises (sitting behaviour), koduarmastuses, linnade konstrueerimises, mõistelises ruumis ja mujal. Ruumikäitumise põhjusi ja substraate otsides leiab Malmberg (1980, 220), et "territooriumid tekivad [juba - A.R.] kesknärvisüsteemis". Teatud tingimustel saab kahte esimest näidet korrektseks pidada (nt, kui seinasodimist käsitleda mitte märgiks-tegemise, vaid pelgalt bioloogilise märkimisena), kuid viimaste tegevuste seletamine puhtbioloogilistena näib küll vägagi pealiskaudne (nt kuidas sel juhul seletada kasvõi niisugust nähtust, nagu koduigatsus, (risti)sõdade ideoloogiline taust jne), kus kahetsusväärsel kombel ei pöörata piisavalt tähelepanu territooriumi kultuurilisele ja kultuuriajaloolisele aspektile. (Randviir 1996: 24-25)

"Istumiskäitumine" kõlab ääretult kummaliselt. Kasvõi sel põhjesel, et see on suhteliselt passiivne või staatiline tegevus; "käitumisel" on aktiivne või liikuv konnotatsioon. Samas on see ka vägagi mõistetav, sest kui rääkida "istumisolekutest" siis on võimalik viidata Ameerka antropoloogi Gordon W. Hewesi artiklile "World Distribution of Certain Postural Habits" (1955), milles tõepoolest joonistatakse välja erinevate kultuurialade puhkamisasendid ("istumisolekud" või pigem istumisviisid). Kui rääkida "istumiskäitumisest," siis käesolevas kontekstis on see rohkem nagu pedestrian dynamics'i või "territoriaalsusega" seotud asi: kuhu ja kunas istuda?

Niisugune põhitunnus on tihti sõltuvuses vastava linna hetkeajaloolise kultuuridominandiga (nt Puškini Peterburg, kuigi see viitab ka juba Puškini interpretatiivsele omailmale) ning seondub ka nn metalinnaliste kontseptsioonidega (viimaste kohta vt nt Lebedev 1993, 56). (Sellist olukorda näitlikustab nt Eestimaal aja jooksul Tartu linna kirjeldamiseks ladestunud fenomen, mida nimetatakse Tartu Vaimuks. Viimast on tihti tõlgendatud kui lihtsalt metafoori Alma Materist või "kultuursusest", kuid näib, et selline käsitlus ei ole püüdnud antud nähtust sügavamalt lahti mõtestada. On ju ilmne, et tegemist on eheda näitega mütiseerimise protsessist, kus ainsa müstilise nimetaja alla on koondatud ühe reaalse kultuureala nö ideaalkultuur: Tartu Vaim pole mitte pelgalt kujund, vaid koondfiktsioon meie kultuuris kõrgelt hinnatud väärtustest (nt vabadus, aatelisus, loomingulisus jne) ja tähtsaist ajaloolisist saavutusisst (nt "Tartu Postimees", laulupidu, Tartu Ülikool jne).) (Randviir 1996: 26-27)

Kultuuridominant, metalinnaline kontseptsioon, mütiseerimine ja koondfiktsioon kõlavad nagu mõisted mida oleks päris vahva ise kasutada, aga kuna siin on neid mainitud näidetega seoses, mitte selgituste valguses, siis peaks ise vaeva nägema, et neid inglise keelde (tagasi?) tõlkida ja teooriasse raamistada.

Reeben, Mati 1996. Keel ja mälu: Molekulidest neuraalsete võrkudeni. In: Maiväli Ülo, Kalevi Kull and Tõnu Möls (eds.), Elu keeled. Tartu; Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 67-70.

Keele ja kõnega seotud probleemid aju anatoomiliste struktuuride tasemel ulatuvad möödunud sajandisse. 1864. aastal ütles Pierre Paul Broca välja ühe kuulsaima aju funktsioneerimise printsiibi "Nous parlons avec l'hemisphere gauche!" - "Me räägime vasaku poolkeraga", mis tähendab, et kõnekeskus asub 99% paremakäelistel inimestel aju vasakus poolkeras. (Reeben 1996: 67)

See prantsuskeelne väljend ise on väärtuslik. Implikatsioon on muidugi, et parem ajupool on "mitteverbaalne" (täpsemalt, suudab keeles kõneleda viieaastase lapse tasemel).