Kultuuritekst ja Traditsioonitekst

Turk, Horst 2000. Cultural Text and the Text of Tradition. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 9-36.

Not long ago what is probably the most extensive claim in this field was formulated by the Tartu semiotics school. Based on a translatorial concept of culture, to a certain extent following a combination of the approaches of Jakobson, Even-Zohar and Lotman, it was considered that translation appears as 'textual', 'metatextual' and 'in-', 'inter-' or 'extra-textual' - in any case withouh the pragmatic perspective of Peirce's semiotics, a desideratum that is imputed to the Tartu School in this essay and to New Historicism by Hayden White. (Turk 2000: 10-11)
Is an "extensive claim" the same as a "categarical statement?" I am also still bothered by the notion of 'in-text' - why is it not termed 'intratext'? A translatorial concept of culture [a title] stems from the recognition that the elementary unit of understanding is translation and the elementary unit of that is dialogue (or in some other order, but you get the idea).
Upon invoking Bourdieu's elaboration I will start out from a performative concept of culture and proceed by resorting, in respect to the positional value of literary texts and textual representations in general, to both the universalist (Lotman's) and the singularist (Geertz's) arguments, relating these rather to the species of strog, culture-determined texts than to that of weak, culture-determined texts. Thus, according to basic semiotic theory, cultures can be read as persuasion systems that both open and close behavioural and action-spaces, additionally commanding (intra- as well as inter-, trans- and extra-culturally) competing meta-semiotic institutions throught which they enter into relations with their 'objects', above all engaging 'inputs' characterized by alienity or by alterity, or re-activating 'traces' of this kind from the stock of historical contacts. The positional value of literary representations stands and falls with the circulation of such inputs, 'stakes' or 'energ[ies]' as will be examined in detail below, from a text-theoretical view, simultaneously laying out the connections to a 'metahistory', metaculturality and metatextuality of a 'poetics of culture'. (Turk 2000: 11-12)
Presumably a performative concept of culture is related to the concept of "culture as play" (as opposed to "culture as text (or a series of texts)"). behavioural or action-space sounds very much like the behavioural sphere. Colud it be?
According to Lotman, cultures would be like stories reflecting on themselves, governed by a discoverable 'invariant text', to which all manifestations of the 'given cultural type' can be retraced as its 'variants' or 'realizations' - taking the investigation into a force field of tensions between culture and text, the 'non-text' and 'text'. (Turk 2000: 13)
This is cultural organicism, the perspective which views cultures as living, breathing and - especially - thinking beings, capable of self-leflection (self-description, self-organization, self-communication).
With respect to literature, yet nevertheless likewise relating to other social phenomena, we have become used to speaking of an 'marked form of self-observation', 'self-description' or also 'self-reflection', habitually according the role of the actor, or of subject, in this process to 'the society'. Actually, the spectrum of process types could be expanded by two cases: those of 'self-enactment' (for instance, Geertz's cockfight, but also Greenblatt's 'self-fashioning' in Shakespearean Negotiations) and 'self-narrations' (in a way similar to the pattern of Anderson's Biography of Nations) - the activity of narratologically active instances, in particular, in complex societies, of historiography. (Turk 2000: 20-21)
Culture in this sense is the mind of society. The two perspectives (that of play and text) seem to accord to the dualism of body and mind. Thah is, enactment involves the body and narration involves the mind.
Searching for a technical term for the operation of implementing a text through the explication of meanings or discourse references, we would probably opt for 'enlightment', as an analogy to 'enactment' and 'emplotment'. It is a neologism, derived etymologically from the verb 'enlight', in the meaning 'to supply with intellectual light', or 'to impart knowledge or wisdom to' as, for instance, in 'to enlight the presence and to warm the last'. In terms of content, 'enlightment' does not relate to the historical Enlightenment, instead denoting the overarching connection between different distorical periods, which is what is in focus here. (Turk 2000: 22)
Always good to witness the coining of neologisms, although I'm not sure yet what the heuristic value of enlightment could be...
As for its implementability, the transgressions as well as limitations of 'habit-taking' in 'emplotment', 'enlightment' and 'enactment' are semiologically regarded to pertain to the field of behavioural patterns, complete with the underlying institutions, practices and goods of 'material culture' in general. (Turk 2000: 27)
As the text of tradition, whether it has been translated intersemiotically, interlingually or interculturally, the cultural text implies certain restrictions or, so to say, the 'distress of faithfulness'. The text of tradition as a cultural text is exempted from these, or this. Instead, it functions under an 'orge to freedom'. This, among other things, denotes the urge to universality in the sense of 'being translated' and the 'being-to-be-translated' - we could also say, the 'urge to self-fashioning' in the double meaning of the fashioning of one's self to carrying out the fashioning by oneself, in whichever meaning of the 'self'. Literary studies, in contrast to cultural studies and ethnography, already possess a pre-constituted 'subject matter': the literary text. (Turk 2000: 28)
Self-fashioning here seems equivalent to self-organization in Lotman. I wouldn't say that literary studies has a pre-determined subject matter. Rather, it has a pre-determined medium. It is the self-evidence and simplicity of this medium (text) which drew me to study body language in literature. In some sense it was pre-determined: the semiotics of Tartu is (Russian) literary study in disguise.
It is predominantly on the level of everyday language, ritual language or textually, intermedially and internationally that cultural systems can equally close and open behaviour, imagination and belief spaces. What is organised is the practices and singular actions in a more or less open tension with the intersemiotic, interlingual, intercultural and international coding or 'standardization', being relatively autonomous, rather than subversive or affirmative. Cultures, we can say with Stephen Greenblatt, form a "...certain network of negatiations concerning the exchange in material goods, products of imagination and - through institutions such as slavery, adoption or marriage - of people.
What appears recommendable here is a thought-out reference to the sphere af actions by way of habit-taking and the habitus as 'l'historie incarneé dans les corps', whereby also the reciprocal effect of codes and features would be accounted for. Cultural texts in the strong, culture-determining sense would define themselves through the fact that they provide us with paradigms for emplotment, scenarios for enactment, as well as discourses for enlightment. (Turk 2000: 29-30)
Behavioural sphere / the sphere of actions. Culture provides us "behavioural programs."

Torop, Peeter 2000. Kultuuri tekstuaalsus. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 37-51.

Erinevad kultuurimudelid on neid loonud distsipliinide poolt metodoloogiliselt disainitud ning metakeeleliselt formuleeritud ja seega ka kultuuri üldisemal käsitlemisel oluline kirjelduskeelte autonomsuse ning segunemise tuvastamine, samuti metakeelelise tõlkeprotsessi arvestamine. Kõrvuti kultuurimudeli eripärast tuleneva kirjelduskeele omadustega tuleb arvestada prestiižkeele olemasolu kultuuris ja mitmete uurimissuundade kalduvus end sellesse prestiižkeelde tõlkida. Seeg aei ole alati otsest vastavust kirjeldatava objekti, kirjeldava distsipliini ja kasutatava kirjelduskeele vahel. Siit koorub küsimus metakeele suhetest kirjeldatava objektiga ja teiste metakeeltega või prestiižkeelega. (Torop 2000: 37-38)
Inglise keel on praegu see prestiižkeel ja mina olengi üks neist noortest, kes "tõlgivad end prestiižkeelde." Ainult, et see ei ole nii väga tõlgitud kui et mõeldud inglise keeles. Kahjuks on eesti keelde mitteverbaalse suhtlemise kohta tõlgitud ainult rämpsu ja peale Tenjese ei ole peaaegu mitte keegi eesti keeles midagi mitteverbaalsest suhtlemisest kirjutanud. Tuurand ja Bachmann on küll akadeemikud, kuid kasutavad põhiliselt rämpsu. That's why I think and write about nonverbal communication in English. Kui sügisel saksa keelt õppima hakkan ja see meeldima hakkab, siis äkki pääsen ka saksakeelsele kehakeeleuurimisele ligi (nt mikromiimika avastasid sakslased).
Tekstuaalsuse küsimus on ühtlasi teksti ontoloogia mõistmise küsimus. Teksti ontoloogia ja sellesse suhtumine on evolutsioneerunud seoses mitmete muutustega kultuuris. Kõigepealt on vähenenud logotsentrilisus, kasvanud visuaalse ja audio-visuaalse taju osatähtsus ning järelikult tuleb kultuuri raames tõdeda muutust tajukanalite hierarhias. Varajane ja intensiivne visuaalne kogemus jätab oma jälje ka traditsioonilistele kultuurivaldkondadele, ning iga järgneva põlvkonna puhul on põhjust rääkida muutunud suhtumisest kirjandusse, teatrisse, filmi või maalikunsti. Ja vastavalt ka nende vahekordade muutumist kultuuris. Teiseks on kultuuriprotsessid nii intensiivsed ja difuussed, et tajuprotsessid on muutunud komplementaarseteks: metatekstide tarbimine võib eelneda tekstide endi tarbimisele ehk primaarsuse ja sekundaarsuse piir ei ole alati nähtav ning oluline. Samuti on tajuprotsessides oluline üksiku tajumine eritüübilistes kooslustes - intertekstuaalses, interdiskursiivses või intermeedialises ruumis. Sellega kaasneb omakorda osa ja terviku suhete teisenemine - terviku difuusne eksisteerimine tingib osade autonoomsuse, kusjuures tervikut võivad pars pro toto põhimõttel esindada täiesti erinevad osad ning nende seos tervikuga võib olla implitsiitne, vaid asjatundjale hoomatav. (Torop 2000: 38-39)
Minu arvates on logotsentrilisuse vähenemine positiivne. Ja ma ei usu, et tajukanalite hierarhiast saab üldse supraindividuaalselt rääkida. Samas olen ma ise raamatu- ja salvestusmuusikainimene kes peab filme liiga pikaks, teatrit mõttetuks ja elavat muusikat ebatäiuslikuks. Minu arvamused on vastuolulised ja väärad. Mis puudutab sekundaartekstidega tutvumist enne primaartekste, siis Toropi ja Bahtini kaudu olen saanud päris palju teada Dostojevski loomingust ja Notes from the Underground'i pole ma ikka veel avanud.
J. Tõnjanovi süsteemis saame ühelt poolt viidata kirjanduse rea seotusele teiste ridadega - olmega, kultuuri ridadega, sotsiaalse reaga. Olmega on kirjanduse rida seotud kõne kaudu ja seega on kirjandusel olme suhtes kõne funktsioon. Autori hoiakus oma teksti elementide suhtes väljendub konstruktiivne funktsioon ja sama teksti kui teose seostes kirjanduse reaga kirjanduslik funktsioon. Kirjanduse tagasimõjus olmesse leiab aga väljenduse sotsiaalne funktsioon. Kirjanduse evolutsiooni uurimine eeldab seoste uurimist eelkõige lähimate ridade ehk süsteemide vahel ning loogiline liikumissuund on konstruktiivselt funktsioonilt kirjanduslikule, kirjanduslikult kõne funktsioonile. Lähtekohaks on arusaam, et "evolutsioon on süsteemi osade vahekorra muutumine, st funktsioonide ja formaalsete elementide muutumine" (Tõnjanov 1977: 281; vt ka Torop 1995-1996). Siit tulenevalt mõtestub evolutsioon süsteemide (kord aeglase ja pideva, kord hüppelise) vaheldumisena, kusjuures formaalsed elemendid ei kao, vaid omandavad uued funktsioonid. Ja eriti oluline on seejuures mõista, et süsteem ei ole kõigi elementide vastastikune mõju - osa elemente on olulisemad (dominant) ja deformeerivad teisi ning oma kirjandusliku funktsiooni omandab teos just dominandi läbi (Tõnjanov 1977: 277). Konstruktiivse funktsiooni mõtestamine on suurel määral dominandi mõtestamine, sest teose elementide vahel toimivad seosed on kirjeldatavad vähemalt kahel viisil. Teose iga element on kõrvutatav samalaadsete elementidega teistes teostes-süsteemides, isegi teistes ridades ja seda nimetab J. Tõnjanov sünfunktsiooniks. Samas on iga element seotud oma süsteemi teiste elementidega ja seda nimetab J. Tõnjanov autofunktsiooniks (Tõnjanov 1977: 272). Seega on igal elemendil vähemalt kaks funktsionaalset parameetrit. (Torop 2000: 40-41)
Üliväärtuslik mõistestik kirjandussemiootika eksamiküsimustele vastamiseks. Nende abil saaks ka konkursiivsust täiendada, rääkida nö "käitumise ridadest." Samas paneb see teema mõtisklema, miks meile selliseid asju õpetatakse, kui õppejõud ise ka neid ei kasuta, vaid ainult edasi annavad? Kas ei võiks siis meile hoopis originaaltekste lugeda anda? Natuke ebalev on Tõnjanovi mõisteid kasutada ilma ausa viiteta.
Sama mõttesuuna tänapäevasemate ilmingute seas tuleks kõigepealt nimetada uus-historitsistlikku käsitlust, mis nimetab ajaloolist konteksti kultuurisüsteemiks ja näeb seoseid teksti ja kultuuri vahel loomuldasa intertekstuaalsetena ja see intertekstuaalsus leiab aset kahe tekstitüübi, kirjandusliku ja kultuuriteksti vahel (vt White 1989: 294). Igasugune kirjandussündmus on seega autonoomse kirjandusloo diakrooniline tekst ja kultuurisüsteemi sünkrooniline tekst (White 1989: 301). (Torop 2000: 44)
Tähendab, siin on kirjanduse ja kultuuri seos väljendatud intertekstuaalsuse mõiste kaudu. Pisut põhjalikumalt:
Teksti jälgimine kultuuris on lahutamati parameetrite otsingutest selle erinevate funktsioonide iseloomustamiseks. Igal tekstil on oma ajalugu ja samas eksisteerib ta suures ajaloos, iga tekst on korraga kaaseaegne ja ajalooline. Iga tekst on raamitud tervik ja sellisena muutumatu. Samas on iga tekst osa kultuurist (kultuurisituatsioonist ja kultuuriloost), sellisena mitmetähenduslik, paljufunktsionaalne ja muutuv. KULTUURITEKST ja KIRJANDUSTEKST (või mõnd muud kunstiliiki esindav tekst) võivad olla sama teksti erinevad eksisteerimisvormid, võivad teineteises sisalduda kui osa tervikus, võivad olla autonoomsed tervikud, ajalikud või ajatud, konkreetsed või abstraktsed, staatilised või dünaamilised, kuid kõigi binaarsuste puhul jäab kehtima piiri ebamäärasus ja ambivalentsus nende poolte vahel. Puhas diakroonia ja sünkroonia on vaid idealiseeritud kujutelmad. Seega on tihti tekstide asemel antud kontekstis õigem rääkida tekstuaalsusest, keerukatest seostest ajas ja ruumis, millede kirjeldamise jaoks on mugav kasutada operatsionaalset mõistet tekst. Tekstiks saamine ja tekstina olemine on kultuurinähtuste analüüsis nii ontoloogiasse kui epistemoloogiasse puutuvad ning aitavad mõista kultuuri kui (teksti)identiteedi hierarhiat. (Torop 2000: 44-45)
Teksti mõiste on muidugi kurikuulsalt paigalenaelutamatu ja mujal leiame, et tekst ei ole raamitud tervik ja sellisena muutumatu, vaid, et tekst võib esineda ka kui tekstidest koosnev tervik, ise mõne teise teksti osa, jne. Tekst on "operatsionaalne mõiste" - s.t. kui ta ühe teksti sees (no pun intended) toimib, siis ta toimib, hoolimata sellest kuidas teda on määratletud mõnes teises tekstis.
Tekstuaalsus kui metodoloogiline printsiip on oluline ka Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kujunemisloos. Üks nimekamaid koolkonna liikmeid A. Pjatigorski on post factum tõdenud, et see traditsioon algas piiritlemata uurimisobjektist. Esimestes kogumikes 1960ndate aastate algul oli semiootika objektiks "ükskõik mis", kuid pärast J. Lotmani esimese semiootilise raamatu "Loengud strukturaalpoeetikast" (1964) ilmumist oli selleks juba kirjandus:
Lotmani "Loengutes" mängis tohutut osa "teksti" mõiste kasutuselevõtmine fundamentaalse mõistena semiootika jaoks ja samal ajal neutraalse mõistena oma objekti, kirjanduse suhtes. Just "tekst" andis Juri Mihhailovitšile võimaluse üle minna kirjanduselt kultuurile kui semiaatika universaalsele objektile (Pjatigorskij 1996: 54-55).
(Torop 2000: 46)
See Pjatigorskij tsitaat on originaalis venekeelne. Ajalooliselt on see oluline tähelepanek: et Lotman oli see, kes võttis teksti mõiste kasutusele ja tegi kirjandusest semiootika uurimisobjekti.
Enamasti on ka prototekst ise juba mingis suhtes metatekst, sest puhtaid esmatekste on kultuuris raske ette kujutada. (Torop 2000: 48)
See on siis äärmuslikult intertekstuaalne seisukoht: ükskõik millise tekstiga on tegu, see toetub alati rohkem või vähem juba olemasolevatele tekstidele.

Levtšenko, Jan 2000. Mõned ülestähendused teaduskeele sõnastiku poeetikast. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 52-62.

Teksti kulgemise suuna määrab täielikult lugeja. Autor asub aga spetsifilises "miinus-dimensioonis". Ta peitub varjunime "koostaja" taha ja satub vaatevälja reeglina alles siis, kui sõnastik ei täida oma funktsioone (tihti me märkamegi objekti, kui ta meid segab või teistest erineb). Autori võimalik juuresolek sõnastikus väljendub tema poolt tehtud viidetes ja materjali süsteemses korrastumises. (Levtšenko 2000: 53)
Isegi siia on sattunud see silmatorkavuse seaduspära, et kõige kergem on märgata seda mis teistest erineb.
Eriti terav vajadus sõnastiku järele tekib teaduses. Teaduse areng eeldab pidevat kogemuse omandamist ja sõnastik on siin asendamatu. Tõsi, humanitaarias on olukord mõneti teine, kuna selle piirid ei ühti täielikult teaduse piiridega. Humanitaarteadlane esitab maailma kohta samu küsimusi, mis metafüüsik. Tema peamine relv on interpretatsioon, mis väga tihti spekuleerib ühe ja sama sõna erinevate tähendustega. See võib toimuda ka autori intentsiooni vastaselt: teadusliku ranguse ja metodoloogilise läbipaistvuse taotlus sõnades väljendatuna ei ole juba ise vaba retoorikast. (Levtšenko 2000: 54)
Seostub süüdistusega, et semiootikud vaid mõne sõna erinevaid tähendusi lahkavadki. Samas tean, et niimoodi saab uusi või seniavastamata tähendusi maailma kutsuda.
1951. aastal andis Jean Marouseau välja terminoloogilise sõnastiku, mis pretendeeris universaalsusele, kuigi kajastas kitsamalt sotsioloogilise koolkonna ideid lingvistikas. Seitse aastat hiljem nägi valgust ameerika deskriptiivse lingvistika sõnastik Eric Hampi redaktsioonis. See oli põhimõtteliselt uus väljaanne, mis kujutas endas tsitaatide sõnastikku, omapärast kontseptuaalset teejuhti. Analoogne näide oleks Praha strukturalistliku keeleteaduse sõnastik, mille koostas Josef Vachek 1962. aastal. Selles sõnastikus pole terminid ja mõisted välja valitud, vaid kokku korjatud koolkonna tegevust kokkuvõtva kirjelduse eesmärgil. Ferdinand de Saussure'i "Cours de linguistique génénerale" väljaandele lisas 1968. aastal Rudolf Engler unikaalse monograafilise sõnastiku. Selliseid sõnastikke on ka kirjandusteaduse valdkonnas. (Levtšenko 2000: 56)
Sellise kontseptuaalse teejuhi koostamisele olen isegi mõelnud, kuid pisut lihtsamal kujul: blogi, kus iga sissekanne on pühendatud kindlale mõistele ja sisaldab tsitaate milles neid mõisteid üritatakse määratleda.
I. Ĉernov pakkus välja ka võimaluse koostada sõnastik mudeli järgi, mida ta oli juba kasutanud vene 20. s kirjandusteaduse silmapaistvaima koolkonna - "vormikoolkonna" kontseptuaalse sõnaraamatu puhul. Olid ju selle koolkonna ideed olnud Tartu kultuurisemiootika innustakateks. I. Ĉernovi "Teoreetilise kirjandusteaduse krestomaatia" nimetuse all ilmunud sõnastik koosnes kindlate teemade kaupa grupeeritud tsitaatidest. Selline ülesehitus tulenes raamatu põhifunktsioonist - anda üliõpilasele kokkusurutud mahus metoodiline konspekt "formalistide" põhiideest. (Levtšenko 2000: 58)
Arvestades, et Eisenstein oli kindlasti vormikoolkonna esindajate hulgas, ei ole midagi imestada: "an entire treatise can be made by composition of quotations."

Veidemann, Rein 2000. Tõlkimine kui avastamine. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 63-70.

Esimesena mainitus jõuab Lotman järeldusele, et semiosfäär ei ole fataalselt endassesulguv, vaid keeruline struktuur, mis pidevalt "mängib" struktuurivälise ruumiga, kord võttes sealt semiootiliseks töötluseks mingeid tükke, kord heites sinna tagasi semiootilise aktiivsuse minetanud "aherainet" (Lotman 1992: 45). Just need lõikumised kujutavadki endast semioosise fluktuatsiooni, plahvatuse teiseks allikaks semiosfääris on tekstide lakkamatu muundumuse, teisenemise presumptsioon: tekst ei ole püsivate omadustega stabiilne objekt, vaid pigem funktsioon, mis tähendab teksti omadust esineda kord teose, kord selle osa, kord žanri ja lõpuks kogu kirjandusena. (Veidemann 2000: 66)
Kõik termodünaamika iseärasused ei pruugi märgimaailmaga võrreldavad olla, aga "aherainena" võib äkki kujutada tekste mis hävinevad? Ja ma ei mõtle tekste mis on niivõrd vastuolulised, et neid hävitatakse vägivaldselt, sest sellistest tekstidest jääb alati mingi jälg. Pigem mõtlen "semiootilise aktiivsuse" minetanud tekstide all siin neid tekste mis ei ole enam kuidagi väärtuslikud ega kasulikud. Näiteks Nõukogudeaegne "liitlasrahvaste" ilukirjandus, millega ilma igasuguse hingepiinata ahju köetaks.
Enne konkreetsete näidete toomist keskendutagu "avastamise" mõistel endal. Eesti keeles sisaldab see deverbaal küll piisavalt dünaamikat, kuid ei tähista dramaatilist vahet mitteoleva ja oleva saava vahel. Inglise-, saksa- ja vene keeles on aga see vahetegemine üheselt selge: nii discover, enti- või aufdecken kui ka raskrõvatj või otkrõvatj sisaldavad eitust. See on kaetuse äravõtmine, nagu teki kõrvale heitmine või kae eemaldamine. Aga just selliselt tuleks ka avastamist mõista - kui millegi avalikuks, ilmsik toomist. (Veidemann 2000: 67)
Inglise keeles siis ka palju ilmsem uncovering ehk paljastamine.
1950. aastatel ei amanud Lotman kui "tekst" vähimatki tähendust eesti kultuurile. Ta asus siis väljaspool semioosist nimega "Eesti". 1960ndatel tekkisid Lotmanil kui "tekstil" eesti kultuuriga meta- ja intersemiootilised suhted: mitmed teda kuulanud eesti tulevased kirjandusteadlased, tõlkijad ja kultuuriteoreetikud (Jaak Põldmäe, Pärt Lias, Peet Lepik, Haljand Udam jt) hakkasid Lotmani ideid kasutama eesti tekstide interpreteerimisel. Jaak Põldmäe jõudis 1970. alguses isegi nii kaugele, et innustatuna vene formalistidest, Praha lingvistikast ning Lotmani strukturaalsest poeetikast, arendas välja oma algupärase, aga "Lotmani-tekstist" siiski mõjutatud eesti värsiõpetuse (Põldmäe 1978). "Lotmani teksti" seesugune tõlge pani kihama eesti "emateksti" (kui kasutada Lotmani terminoloogiat). Võiks öelda, et sel oli kahesugune väljund: ametlikul poolel suurenes vastuseis "Lotmani-tekstile" (NB! ta ei leidnud tunnustamist ENSV akadeemikuna), samal ajal aga - intersemiootiliselt - hakkas "Lotmani tekst" leidma üha enam tõlgendamiskanaleid ja vorme. Selle etapi krooniks võibki pidada 1990 ilmunud "Kultuurisemiootikat." Kuid isegi pärast seda, Lotmani sõnul "semiootika koputas oma sünnikodu uksele" (Lotman 1990: 6) jäi "Lotmani-tekst" eesti kultuuri kui teksti seisukohast ikka veel eksootiliseks ilminguks, eksootilisemaks kui postmodernismi tekstid, mis just 1990. aastate algul hakkasid massiivselt eesti kirjandusteadvust mõjutama. Lotmani surm 1993 oli aga selles mõttes tähenduslik, et selle vastukaja maailmas ja seejärel vallandunud Lotmani-buum (mälestuskonverentsid, pärandi uurimine ja publitseerimine) aktiveeris oluliselt ka Lotmani eestikeelset diskursust. "Lotmani-tekst" tõeline paisumine algabki 1990ndate keskpaigast. Ltomani "Semiosfäärist" ilmumist eesti keeles 1999 võibki pidada plahvatuseks, "Lotmani-teksti" tõlkimise avastuslikuks, kaetuse lõplikult eemaldamiseks. Alles nüüd hoomatakse, missuguse geeniuse läheduses ollakse kõik see aeg elanud. Läbi "Lotmani teksti" avastab eesti kultuur ka ennast kui teksti kogu selle mitmekihilisuses ja rikkuses. (Veidemann 2000: 68-69)
Rubriik: Lotmani enda tekstualiseerimine.

Lill, Anne 2000. Antiigitraditsioon ja barokk: 17. sajandi ladinakeelne akadeemiline ülistusluule. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 71-91.

Antiikaja žanritest oli 17. sajandi kirjanduse jaoks kõige mõjukam retoorika - seda nii kirjandusele üdse kui ka luulele eriti. Luuletaja, nagu kõnemeeski, peab olema doctus või eruditus ('õpetatud, haritud'; Meier 1999: 226-7). Siinkäsitletava luuleliigi, ülistusluule puhul on seda vajalik meeles pidada, sest need luuletused olid enamuses konkreetsetele adressaatidele pühendatud ja algasid retoorilise pöördumisega. Oma õpetatust sai nendes väljendada antiikkultuuri, eriti mütoloogia tundmise ja tsiteerimisega. (Lill 2000: 73)
Ka tänapäeval väljendub erudiitsus kõige selgemalt ajaloo tundmise ja vanade allikate tsiteerimisega.
Ladina luulele omased baroksed jooned ilmnevad juba antiikajal. Selle aluseks oli retooriline element luules, seda eriti hellenismiajal. Neid jooni üldistab ja ühtlasi annab neile ka esteetilise ja eetilise hinnangu 1. sajanddist AD pärit traktaat Ülevast (εύτυχείν εύ βουλεύεσΰαι, omistatud ekslikult 3. sajandi oraatorile ja uusplatoonlikule Longinosele). Nimetatud käsitlus on barokiga tegelemisel üldisemalt kasulik, kuna tõstatab küsimuse emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahekorrast kunstis, tehnilise teostuse seostest teose sisuga.
Viidates Demosthenesele väidab Longinos, et elu saavutab suurimad hüved hea õnne ja hea kaalutlemisoskuse alusel (οίδείν), kirjanduses ja kõnes 'logos' täidab physis hea õnne rolli, techně aga õige kaalutlemisoskuse rolli. Eksimustest teose kunstilise esituse vastu toob traktaadi autor näiteid, mis hiljem tulevad esile just barokses kunstis: ülepaisutatud kujundid, eriti metafoorid, mis pole mitte ülevad, vaid ülespuhutud (seega maitsetud). Ülespuhutust kunstis (οίδείν), lainetust, tormilisust kunstis võrdleb ta paisega kehal (οϊδημα, paise, hingeerutus): paised on halvad, ükskõik kas kehal või kõnes, need on tühised ja ilma tõepärata, tekitades soovitule vastipidise efekti. Antiikajal käsitleti sellist stiili asianismina, millel on mitmeid ühisjooni baroki esteetikaga. Selle põhijooneks oli siin juba tuttav barokne kujundimaailm: dramatism, kontrastid, liialdused, pateetilisus, kõrgendatud emotsionaalsus, fantaasia, mille hulka kuulub ka pateetiline pettus, kui elutule omistatud elusolendi omadused.
Sellisele liialdusele annab Longinos nimetuse parenthyrson (παρένϋυρσον), s.o. türsoskepi vibutamine valel ajal, mis liitub bakhoseekstaasiga. Kirjanduses on see kohatu ja liialdatud emotsioon, pathos, seal, kus seda vaja ei oleks. Niisiis näeme Longinose traktaadi põhjal, millised barokielemendid sisalduvad juba antiikaegsetes luulevormides ja eriti hellenismiajastu tundeküllastes ja dramaatilistes poeemides 3.-2. saj eKr, mille autoriteks on Theokritos, Kallimachos, Apollonios Rhodoselt (Fowler 1989: 32). Sama väljendavad ka maal, mosaiik ja skulptuur. (Lill 2000: 75-76)
Tundub nagu Mihkel Kunnuse antiikne mõttekaaslane. A la kuidas teater on mõttetu, sest see põhineb rohkem emotsioonidel kui ratsionaalsusel.
Esitatakse pärimus Aristipposest, kes küsib tarkusejumalalt Minervalt õppimise tähtsuse kohta. Jumalanna vastuseks kõlab mõte, et ainult see inimene, kes tegeleb teaduse ja kunstiga, jätab endast elus järele mälestusmärgi. Vaimutööle vastandatakse kehaline töö ja väline luksus. Kirjeldatakse inimeste erinevaid elulaade ja püüdlusi: kehaline pingutus ja töö, sõdimine, väline luksus ja kehaline ilu. Minerva sõnad lähevad üle Homerose tsitaadiks, milles vastandatakse füüsilised pingutused ning sport laulule ja kunstide nautimisele (tsitaat Odüsseia 8. laulu motiividel esitatakse tõlkekatkendina faiaakide eluviisi kirjeldusest). (Lill 2000: 78)
Seda väidet on lihtne mõista, sest teadlase ja kunstniku töö on püsivam ja tulevastele põlvkondadele kasulikum kui kehaline töö ja väline luksus.
Põhiideed kannavad märksõnad, mis viitavad intellektuaalsetele ja moraalsetele väärtustele ning nende saavutamise vahenditele: ars ('kunst, teadus, oskus'), fama ('kuulsus, populaarsus'), virtus ('voorus, täiuslik loomus'), pietas ('vagadus, hardus'), ingenium ('vaimuanded') vs usus, labor ('töö, pingutus'), honor ('au, kuulsus').
Põhiteema koondub sellega seoses mõiste ars ümber, millele viitab ka juba pealkiri. Ars tähendab siin ülikoolis õpetatavaid teadusi ja seal antavaid oskusi. Siia alla kuulub kõik, mis on õpitav ja omandatav, vastandina loomulikule ja looduslikule andele (ingenium). Loodusliku ande ja tööga omandatud oskuste vastandamine (ars-ingenium) ning võrdlemine oli levinud juba antiikajal. (Lill 2000: 80)
Arvan, et neid mõisteid ja teemasid saab ka Bourdieu kapitali-kategaariatesse jagada.
Kirjeldades aga vaimutöö ülimust nimetatud tegevuste suhtes, muutub tekst kohe tunduvalt metafoorsemaks: kes küll suudaks tühiseid töid muusadega kõrvutada (Quis Musis vanos poterit conferre laboreis, 116). Räägitakse meeldivast elust varjulises Aoonias (Aomia ... sub umbra, 120), Kastaali tütarde haritud kirjatööde käeshoidmisest (Castalidum culta volvere scripta manu, 121), viibimisest varjulises muusade aias (septos .. Musarum ... in hortos, 122). Näeme, kuidas kujundirohkus teenib kõrgendatud emotsionaalsusi ja veenduvuse saavutamise eesmärki. (Lill 2000: 86-87)
Meenutab The Underground Academy't.

Pärli, Ülle 2000. Tõlkimine kui kultuurimehhanism: 19. sajandi lõpu eestindused vene kirjandusest. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 92-105.

See viisiheli sugestioon jätkus veel järelromatikutegi luule hindamisel. Mis tähendas, et Anna Haava sõnastik on nii banaalselt kulunud: palmid, tuuled ja tormid, roosid, liiliad, laulvad lained, elulaev ... See puudutas aga suure massi ühishelilist kõlapõhja (Tuglas 1964: 76-77).
(Pärli 2000: 94)
See on esimene kord kui kohtan selle luuletaja nime oma lugemistes. Pani kohe mõtlema, et kas peaks sisse vaatama ja temanimelisel tänaval toimuvale soovitama midagi tema luulest. Vaevalt päris kõik banaalne on.
Kuid venestusaja alguseks oli eesti kultuur end juba tunnetanud semiootilise subjektina, kui kasutada Lotmani terminoloogiat, ja seetõttu oli venestamine, kui nii võib öelda, lootusetult hiljaks jäänud. Saksastamise ja sellele vastuseismise kaudu olid eestlased selgelt tunnetanid oma rahvuslikku iseolemist. Üheks tunnistuseks sellest on ka meie poolt kirjeldatud kiire kirjandusliku tõlke väljakujunemine. Uue sajandi alguseks aga võib rääkida eesti kirjanduse enesekesksusest väljumisest, valmidusest integreerida enesesse "võõraid" selliselt, et see võõras ei kaotaks oma "võõrapärasust" ega ohustaks ka eesti identiteeti. (Pärli 2000: 102)
Semiootilise subjekti mõistet ei ole ma ise millegi pärast Lotmani kirjutatus täheldanud, ehk pole lihtsalt piisavalt lugenud. Tean seda mõistet ainult Merelli-Randviiru kaudu, kuid on suhteliselt lihtne ette kujutada mida see Lotmani käsituses tähendada võib (a la kultuur kui semiootiline subjekt).

Luukas, Liina 2000. Eesti-Saksa kirjanduslik opositsioonilisus 19. ja 20. sajandi vahetusel. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 106-123.

Kirjandusteoreetilisi, kirjandusajaloolisi, esteetilisi või voolukriitilisi käsitlusi ilmutavad eeskätt Tartu professor Woldemar Masing (nt "Zeitgeist und Volksgeist in der natirlistischen Dichtung", 1896 XLIIII: 323-346), Gregor von Glasenapp ("Friedrich Nietzsche, der Philosoph der Gegenwart", 1894), Eduart Eckhardt ("Typus und Individuum in der Litteratur", 1896 XLIII: 244-263), Theodor Pezold ("West-europäische Einflüsse auf die Entwicklung der neueren russischen Literatur", 1898 XLV: 304-314) ja O. Kleinberg ("Das System Gesichtspunkter des leien und Dilettanten", 1902 LIII: 29-44). (Luukas 2000: 110)
Viited artiklitele ajakirjas Baltische Monatschrift.
Usthal heidab "Noor-Eestile" ette kirjanduslikku laenulisust. "Noor-Eesti" luule kummardavat võõraid jumalaid, olevat rahvakauge paberlik kirjandus, mis on küll eesti keeles kirjutatud, kuid mitte eesti keeles mõeldud (Usthal 1908/1909: 590-594). (Luukas 2000: 119)
LV: võõrmeelsus.

Kalda, Maie 2000. Redigeerimine kui steriliseerimine (F. Tuglase naitel). In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 124-132.

"Siuru" ajal sai temast [Tuglasest] viimase instantsi maitsekohtunik. 1920ndate algusaastail aga oli just Tuglase roll kirjanduselu uute institutsioonide rajamistöös avalikkusele kõige nähtavam. Need institutsioonid muutsid kirjanduselu ilme soliidsemaks, tõid juhtisikule esindusülesandeid. Tuglasest sai järgnenud poolteise aastakmümne jooksul kõigil tähtsamate kirjandusjuubelite ja kultuurisündmuste enesestmõistetav peokõneleja. Siinkohal saab osundada Juri Lotmani "Argikäitumise poeetikas" ampluaadest/tüüprollidest kirjapandut. Ampluaa "tähendas üldjuhul ühe kindla ajaloolise isiku, riigi- või kirjandustegelase, poeemi- või tragöödiakangelase väljavalimist" ja temale orienteerumist, millest sai käitumisprogramm (Lotman 1999: 279). Tuglase kolleegide poolt antud hüüdnimi kirjanduspaavst peaks olema täiesti võrreldav Lotmani toodud vene näidetega, nagu Põhjamaade Voltaire või Minerva. (Kalda 2000: 126)
Ikka hea käitumisprogrammide kohta midagi juurde saada. Lotmani jaoks on need muidugi kultuurilis-kirrjanduslikud, aga eks juhtub sedagi (tänapäevalgi), et mõni noorhärra võtab oma käitumise eeskujuks mõne filminäitleja. Eriti valmilt tehakse seda Tom Cruise'i järgi, sest just temale orienteerimust innustab Neil Straussi naistevõrgutamise teemaline romaan The Game (kui ma nüüd ei eksi).
Üks teine maksiim kuulutab, et "arvustus ei või üldse olla õiglane. Õiglus sööb arvustuse jõu ja mahla. Lohutugem sellega, et arvustuse ülekohtus võib peituda uus tõde" (Tuglas 1966: 67) (Kalda 2000: 128)
Seega eksisin kui palusin oma retsensendilt neutraalset arvustust. Taevani kiitmise ja täiesti maha tegemise vahel võiks ikkagi olla mingi neutraalne kuid jõu ja mahlaga tase.

Lotman, Mihhail and Maria-Kristiina Lotman 2000. Tekst ja mälu (värsistruktuur ja selle semantika). In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 133-XX.

Tavaliselt seostub teksti mõiste kirjaniku kultuuriga, st tekst on graafiliselt representeeritud ja selgelt piiritletud artefakt. Teksti mõiste ise tekib vaid neis kultuurides, kus domineerib kirjalik sõna. Kuid need kitsad raamid ei mahuta teksti mõiste potentsiaali ning 20. sajandil mõistetakse teksti ekstensiivselt ning tihti isegi metafooriliselt, kui räägitakse balletitekstist, käitumistekstist vms. Peab tõdema, et sellised näiliselt modernistlikud käsitlused on oma olemuselt väga arhailised ning teksti (raamatut) seostati eluga kohe selle tekkimisest alates: elu on isomorfne raamatuga, raamat eluga, vrd ühelt poolt selliseid väljendeid nagi tema eluraamatu viimane lehekülg ja teiselt poolt habent sua fata libelli jne. (Lotman & Lotman 2000: 133)
Oleks võinud seda artiklit lugeda enne oma esimese artikli kirjutamist. Oh well...
Tekst on individualismi väljendus, sellel on oma, st individuaalne autor, tekst käsitleb inimest (autorit, tegelast, lugejat) kui indiviidi. Seevastu folkloor ei tunne ei individuaalset autorit ega indiviidi kui kangelast. Peame siin silmas ennekõike rituaalseid tekste: eeposed, fairy-tales tüüpi muinasjutud (vene keeles volshebnye skazki) märgivad selles mõttes üleminekuvorme, tekkides üldjuhul hiljem. (Lotman & Lotman 2000: 134)
Sellise määratluse järgi pole meemid tekstid ja sama saab vist öelda ka paljude facebooki staatuste kohta mis kopeeritakse või kirjutatakse ümber teismeliste kohta kel endal pole midagi öelda, kuid väga tahavad teada mida neist arvatakse (a la "like kui sa arvad, et olen ilus" tüüpi sõnumid).
Ka mälu ei ole ühemõtteline ja lihtne fenomen. Tavaliselt me räägime mälust siis, kui on tegemist intentsionaalse aktiga: inimene tahab midagi meelde jätta, ta jätab selle meelde (= talletab endale mällu), ta mäletab (= vajadusel võtab mälust). Kuid selline mäletamise skeem on esiteks lihtsustatud ja teiseks ei ammenda mälu vorme. Mäluga on seotud lai fenomenide spekter, mis algab intentsionaalsetest aktidest ja seisunditest ning lõppeb puht-füüsilistega, sellistega nagu jalajälg mererannas: liiv mäletab jalga senikaua, kuni säilib selle jälg. Kui laine uhub selle maha, on see mälust kustunud.
Mälu tuleb eristada vahetust kogemusest, otsesest mõjutusest. Sündmuse ja mälu vahel peab olema mingi paus, kasvõi kõige õhem puur, pragu Paul Ricoeuri mõistes. Et tekiks jalajälg, peab jalg eralduma liivast. Vastasel korral pole liival jälg, vaid jalg ise, st mälu opereerib alati märkidega, mitte objektide enestega. (Lotman & Lotman 2000: 135)
Lihtsustatud tõesti. Näiteks J. R. Kantori (1922) skeemis on ka tahtmatud mäletamised ja meeltetulemised (viimane on eriti ilmne näiteks juhul kui mõtterong ei peatu ja meelde tulevad lõbustavad või masendavad seigad). Ka Kantor täheldab aja tähtsust: "we memorize in order to recite after some longer or shorter intervening time interval" (Kantor 1922: 626; kursiiv lisatud).
Seega on tekstil ja mälul üks oluline ühine omadus: talletatus ning näib, et teksti üks tähtsamaid funktsioone ongi olla mälu kandja. Kuid tekstil ja mälul on ka olulisi erinevusi. Neist esimene on suunatus. Tekst on alatu suunatud ning selle suund langeb kokku aja vektoriga. Mälu struktuur on aga hoopis keerulisem ning teatud mõttes on see koguni ajale vastusuunaline: mälu on suunatud minevikul. Teine erinevus on seotud eksplitsiitsusega: tekst nõib olevat puhteksplitsiitne moodustis, see, mida tekst sisaldab, on lihtsalt näha. Teine lugu on mäluga, see on mitmekihiline ja me ei tea sugugui täpselt, mida me mäletame. Osa mälust on seotud teadvusega, osa aga alateadvusega. Osa asju võime me meenutada ise, teise osa meenutamiseks on vaja hüpnotiseerija abi jne.
Nagu näitavad Tartu koolkonna kultuurisemiootilised uuringud, on need mälu omadused teatud määral iseloomulikud ka tekstile. Tekst "käitub" teatud mõttes nagu elusorganism võib meenutada unustatud asjaolusid, võib koguni meenutada asju, mida sellesse pole kunagi talletatud (selline "vale mälu" on kultuurisemiootikas võrdlemisi laialt levinud fenomen: nagu inimene oma eluloos, meenutab kultuurgi oma ajaloos sellised fakte, mida pole kunagi olemas olnud). (Lotman & Lotman 2000: 136)
Teksti organitsism. Vale mälu temaatika mängib rolli ka unenägude diskursuses ja võib olla põhjuseks miks unenägudest kirjutatud teadustöö sisaldav ainult selliseid viiteid mida päriselt pole olemas (Somatoception).

Randviir, Anti 2000. Kaart kui kultuuritekst. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 151-171.

Kultuuri, ühiskonna või muude inim- ning loodusnähtustegi vaatlemine tekstina ei kuulu kahtlemata uudsete kirjeldusvõtete hulka. Mitmes humanistikasfääris, sealhulgas eriti kultuurisemiootikas, on uurimisobjektide ülesehituse (vt nt Toporov 1995: 259-399) ja kultuurilise toimimise (nt info tootmine, salvestamine, edastamine) selgitamine tekstilisena lausa soodustatud olukorras. Need aspekhid puudutavad niisiis justkirjelduskeelt ja metatasandit. Arusaadavalt on tekst filoloogilisest valdkonnast pärit metafoorilina vahend, mis hõlbustab suuremate ja keerukamate nähtuste kirjelduslikku korrastamist. Ilmselt paljuski tänu strukturalismile ja filoloogilistest distsipliinidest välja kasvanud Euroopa semiootikatrendidele on tekst saavutanud teatud eelise teise nii-öelda kirjeldusliku makrometafoori, organismi ees. Analoogiliselt oli populaarne teadusliku kirjelduse vaatepunkt niinimetatud organitsism loodusteaduste võidukäigu ajal 19nda sajandi lõpul ja 20nda alguses (vt Philips 1970: 413-432), mil organismina kirjeldati nii loodus- kui ka mitmeid kultuurinähtusi. (Randviir 2000: 151)
Tähendab, organism ja tekst on mõlemad nö makrometafoorid.
Niisiis on näiteks maailmavaadet puudutavalt võimalik tekstuaalsust uurida mitmel erineval tasandil: võime vaadelda, kuidas mingi maailmapilt esitab endas sisalduvat tekstina ("maailm kui tekst", "elu kui raamat"), saame kirjeldada teated maailmavaadet kui tekstuaalsust, võime analüüsida maailmavaate representatsioone (rituaalud, artefaktid, kirjalikud tekstid) kui tekste. Kõik need aspektid on asjakohased läbi kogu aja, mil inimene on end ümbritsevat füüsikalist ja spirituaalset keskkonda visualiseerida püüdnud. Nõnda allub terve kartograafiline diskursus sellisele kultuurisemiootilisele kirjeldusstrateegiale, mis vaatleb nähtusi "kui tekste", kuid teiselt poolt pakuvad kaardid ise suurepärast materjali tekstuaalsuse erinevate parameetrite arenguloo kirjeldamiseks. (Randviir 2000: 155)
Eluraamatu näide esineb ka Toropil. Kultuurisemiootiline lähenemine kontseptualiseerib ka käitumisi "kui tekste."
Et teksti ja selle tunnuse põhjalikum käsitlemine poleks ilmselt heuristlikult produktiivne, ei puuduta me järgnevat teemat, mis käsitleks kaarti kui teksti, vaid vaatleme pigem kaart-teksti, ehk tekst-kaarti.
Niisiis oli ja on kaardiliselt representeeritav (ruum, linn, kultuuriruum kui tekst) käsitletav tekstina, mille sees kaart ise tegelikult asub; edaspidi näeme, et kaarti võiks interpreteerida - ja tegelikult nii peabki seda tegema - kui teksti tekstis (nt raamatus), mis omakorda asub samuti mingis tekstis (kultuuriruumis). (Randviir 2000: 159)
Minu arvates oleks päris huvitav lugeda mingit põhjalikumat käsitlust teksti mõistest kultuurisemiootikas ja mujal. Selle mõiste värvikireva kasutuse kokkutoomine annaks nii mõndagi mõtlemisainet.
Ülaltoodud kaks näidet viitavad kaardistamise teistlaadsele funktsioonile: tekstide ülesehituse terviklikkus tagatakse sedakaudu, et tekst - kirjalik või suuline, aga ka näiteks käitumuslik tekst - organiseeritakse ruumiliste struktuuride abil. Teadaolevalt on see üks tavalisemaid tekstuaalse informatsiooni organiseerimise viise, mis seostub ka näiteks retooriliste võtetega (kõne kui liikumine ruumist ruumi). (Randviir 2000: 162)
Eelnev oleks kasulik ainuüksi "käitumusliku teksti" mõiste selgitamiseks, sest mul endal nt ei ole siiani aimu kuidas seda rakendada, kuigi tahaks. Heuristilist potentsiaali nagu on.

Kotov, Kaie 2000. Intersemiootilised mehhanismid sõnas-ja-pildis. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 172-185.

Järgneva arutelu eesmärk on esiteks osutada mitmetele iseloomulikele nihetele kommunikatsioonivahendite arengus ning teiseks pakkuda teoreetilisi mudeleid selle arengu tulemusel toimunud muutuste mõtestamiseks. Üheks indikaatoriks võib seejuures pidada meid ümbritseva keskkonna kasvavat visualiseerumist, mis omakorda on hakanud kahtluse alla seadma sõna vääramatust. Ehkki järjest rohkem pööratakse tähelepanu "uuele meediale", multimeedia keskkonnale ja hüpertekstidele, avalduvad toimunud nihked ja traditsioonilisemates tekstides. (Kotov 2000: 172)
Kultuurilise keskkonna kasvav visuaalsus on tõepoolest huvitav teema, sest raamatute jaoks ei jätku tänapäeval piltide, videode ja kiirsõnumite kõrval palju aega. Igavuses noored eelistavad facebookis rumalaid 6-sekundilisi naljavideosid ja ask.fm-is totratele küsimustele omapoolsete nõmedate videodega vastamist sellisele harivale tegevusele nagu raamatute lugemine. Samas, kui juba hinnanguline olla, ei tundu lõputute vampiiritiinekate lugemine väga palju harivam olevat. Kotov sealjuures on vististi see uurija, kes oma magistritöö tegi ühest hüperlinkidega veebi-kustitööst (aasta-paar pärast selle artikli avaldamist). Tundub nagu inimene kes "laksab biiti" netisemiootika vältimatu tekkimise suhtes.
Taolisi visuaalseid ja verbaalseid elemente ühendavaid tekste iseloomustatakse sageli multimodaalsuse, ka multimediaalsuse ja meediatevahelisuse (cross-mediality) mõiste kaudu. Antud mõiste osutab sellele, et tähenduse loomel ei kasutata peaaegu mitte kunagi vaid üht semiootilist süsteemi - nõiteks loomulikku keelt. Rea erinevate semiootiliste süsteemide vahendite kasutamine loob keeruka tähenduse, mille tekkimine poleks võimalik juhul kui iga semiootilist modaalsust vaadeldakse teistest eraldi - sellest ka multimodaalsuse mõiste (vrd Kress ja van Leeuwen 1996, Goodman 1996, Walker ja Chapman 1997, Bouissac 1998, Trifonas 1998, Purchase 1999). (Kotov 2000: 177)
Cross-mediality teema võib seostuda visuaal-konkursiivsusega.
Siinses käsitluses on intersemioosis vaadeldav kui märgiprotsess, mis tekib mitmesse eri väljendusvahendite süsteemi (semiootilisse süsteemi) kuuluvate märkide koosesinemisel. Seejuures ei toimi märgid mitte paralleelselt ja üksteisest sõltumatult, vaid osalevad korraga nende vastastikuses koosmõjus tekkiva tähenduse loomes, säilitades samas oma distinktsuse märgisüsteemina. (Kotov 2000: 177)
Nt konkursiivsuses toimib verbaalne ja mitteverbaalne samaaegselt/sünkreetiliselt, aga sellegipoolest jääb üks kirjandus- või kõnekeeleks ja teine kehakeeleks.
Äsjane arutelu püüdis osutada ühele võimalikule viisile, kuidas jälgida taolist mängu - tähenduse teket visuaalsete ja verbaalsete väljendusvahendite piiril. Siiski on nii intersemioosis kui konfiguratsioon suhtelliselt uued mõisted, mis alles otsivad teooriat, mis integreeriks nad ühtseks kontseptuaalseks tervikuks, intersemiootikaks. Taolise kontseptsiooni üheks võimalikuks keskmeks võiks olla uue informatsiooni teke visuaalsete ja verbaalsete elementide seostes, mis luuakse konfiguratiivsel tasandil, kuid aktualiseeritakse teksti tarbimisega tasandil interpretatiivsete protsesside käigus. (Kotov 2000: 182)
Intersemiootikat võib tõesti ellu kutsuda. Ühest käest on "verbaalse ja mitteverbaalse suhestumine" üks suurimaid lahendamata probleeme humanitaarteadustes, teisalt on juba tekkimas isegi intesemiootikale pühendatud ajakirju (nt Versejunkies: Intersemiotic Translation Journal).

Pilv, Aare 2000. Juhatus autometateksti mõistesse: Skolastiline essee. In: Pärli, Ülle (ed.), Kultuuritekst ja traditsioonitekst: 26.-27.novembril 1999 Tartus toimunud seminari materjalid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus., 186-196.

Metatekstid jagunevad hoiaku (stiili) järgi afirmatiivseteks ja kontroversiaalseteks, tekstiloomestrateegiast sõltuvalt eksplitsiitseteks ehk avalikeks ja implitsiitseteks ehk varjatuteks, ning oma ulatuse järgi eristatakse metatekste kas tekstielementide või tekstiterviku tasandil.
Selle jaotuse kohaselt on metateksti tüüpe terve hulk:
  • tekstielementide tasandil
    • afirmatiivsed avalikud - tsitaat, moto, allusioon, cento, vahendatud lugemine (pealkiri, annotatsioon, resümee jne),
    • afirmatiivsed varjatud - reministsents, parafraas, imitatsioon,
    • kontroversiaalsed avalikud - tsenseerimine, paroodiliselt tõlgitud tsitaat,
    • kontroversiaalsed varjatud - kriitiline allusioon ilma lallikale viitamata;
  • tekstiterviku tasandil
    • afirmatiivsed avalikud - tõlge, pastiš, positiivne arvustus
    • afirmatiivsed varjatud - autori formuleeritud kavatsus kirjutada tekst, plagiaat, pseudotõlge,
    • kontroversiaalsed avalikud - poleemiline tõlge, travestia, kirjanduslik pamflett, poleemiline arvustus
    • kontroversiaalsed varjatud - paroodia
Selle käsutuse järgi võib metateksti kontsept olla lähtepunktiks üldse kõigi intertekstuaalsete suhete tüüpide määratlemisel kirjandussüsteemis kui tervikus, mis koosneb Popoviči järgi suhetest a) erinevate kirjanduste vahel, b) originaaltekstide ja teiste tekstide vahel ning c) tekstide ja traditsiooni vahel (Popovič 1976: 232-234). (Pilv 2000: 187-188)
Kasulik kirjandussemiootika jaoks, seostub Toropiga.


Post a Comment