Kultuurimärgid

Torop, Peeter 1999. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa.

Selle raamatu pealkiri "Kultuurimärgid" viitab kultuurisemiootikale, kuigi siia koondatud artiklid ei ole enamasti semiootilistena kirjutatud. Raamatu ilmumise hetkeks on Tartu Ülikooli semiootikaosakond küll juba seitse aastat vana ja tänu Juri Lotmani nimele ka pikemat kuulsusrikast ajalugu omav. Siiski on see võitlemise ajalugu. Juri Lotman võitles ideoloogilise, tema järglased utilitaristliku vastuseisuga. Milleks on vaja semiootikat kui teadust märgisüsteemidest, märkide käitumisest ühiskonnas? Ei ole ju olemas semiootiku ametit (kui selle raamatu autori semiootikaprofessuur välja arvata). Ja kui ei ole ametit, ei saa olla ka eriharidust. Ja ometi tullakse ülikooli semiootikat õppima. Ekh mõistabki üliõpilane kõige paremini, et semiootika annab talle sotsiaalse mobiilsuse, arengu- ja reageerimiskiiruse. See on baasharidus, mis võimaldab erinevaid spetsialiseerumisi, sukeldumisi erinevatesse ainevaldkondadesse, kiiret ümberkvalifitseerumist tööturu situatsioonist lähtuvalt. Tänapäevase hariduse eemaldumine oma ajaloolisest alusest ja historistlikust süsteemsusest on kompenseeritav sünteetilisema pöördumisega ajalukku ja süsteemikeskse mõtlemise arendamisega. Semiootiline mõtlemisviis ühendab neid kaht ning tänane semiootikaüliõpilane on ehk homme kiireim reageerija kõigele uuele ning esimene nende ametite pidaja, mida meie ühiskond ei oska veel täna tahta ega planeerida. Sest harjumus süsteeme analüüsida kasvab harjumuseks igast huvitavast valdkonnast endale süsteemne ettekujutus luua. (Torop 1999: 7)

Eessõna kommentaariks kirjutan oma eessõna: käesolev postitus on esimene tõsine lugemine mis on pühendatud Peeter Toropi mõttele. Siin-seal on teda mujalgi JJA blogis kajastatud, näiteks 2005. aasta SSS artikkel semiosfäärist ja võib-olla mõned möödaminevad mainimised mis märkimist ei vääri. Kui mõne teise semiootikaõppejõu artikleid ja raamatuid on siin blogis kajastatud tihti ja ohtrasti, siis P.T. kirjutisi olen peaaegu teadlikult vältinud. Tunnen vajadust ennast selgitada: Toropi isiksus ja mõte on tekitanud esmamulje (mis paari leheküljega käesolevast teosest on juba kinnitust saanud), et tegu ei ole mõtlejaga keda tasub kohelda kerglaselt ja ennatlikult. Ma olen lükanud edasi tema lugemist, sest pole end tundnud piisavalt küpsena tema lugemiseks. Alles pärast kolme aastat õpinguid semiootika osakonnas tunnen end piisavalt teadlikuna, et tema kirjutistega rinda pista. Õnneks ei ole mind ka sunnitud seda tegema ja see käik on nüüd vabatahtlik. Juri Lotmani mõttega on juhtunud nii, et semiootikatudeng visatakse kohe osakonda saabudes pea ees lotmaaniasse ja igaüks vaatab ise kuidas ta sellest välja ujub (või ära uppub). Tähendab, Lotmanit sunnitakse lugema eelteadmisteta, mistõttu paljud küllaltki ebaoriginaalsed või pika ajalooga ideed mida me Lotmani tekstides loeme tunduvad ääretult originaalsed ja muutuvad esmajoones Tartu semiootiku "loomulikuks keskkonnas". "Otse loomulikult on kultuur märgisüsteemide kooslus, mida muud saakski ta olla," mõtleb semiootikatudeng. Ainult kogemus ja silmaring saavad kinnitada, et need teadmised ei ole "antused" ja "loomulikud" seisukohad vaid meie kohaliku märgiteaduse vaatepunktist ilmnevad nähtused. Kultuur on märgisüsteemide kooslus meie jaoks. Pean ette palum avandust kirjavidage eest, sest sest see on üle kahe aasta vististi esimene eestikeelne raamat mida ma loen ning viimased pool aastat olen ma kirjutanud Dvoraki klaviatuuriga ning peaaegu ainult inglise keeles, mistõttu eestikeelsed sõnad ei ole mul "sõrmedes". Also, kuna mul ei teki eesti keeles nii palju seoseid kui ma tahaksin, olen sunnitud vahel tarvitama inglise keelt. "The behaviour of signs in society" (märkide käitumisest ühiskonnas) baffled me because the expression as it were personifies signs: signs themselves behave, as if they were entities that inhabit society. It almost seems that in this innocent phrasing signs are transformed from means to ends. On the other hand this idea is congenial with other thinkers: e.g. the peircean and biosemiotic notion that signs grow (as if they were living organisms). The idea is also similar to Ralph W. Emerson's contention that words (read: signs) should be able to do anything that a person can do (even bear children). I sense the real-life import of Torop's statement that the student of semiotics may perhaps be "the first representative of those professions which our society may today not yet know to want or plan for." This is exactly how I feel in terms of my own study. I am a student of nonverbal communication and ideally I would work as a "nonverbal communicationist" e.g. a nonverbalist, but as of yet there is no sign of need for such a profession in our society. Common sense says that I would be very useful in the courtroom, on the film set or basically anywhere where the minute bodily behaviours are extremely important, yet real-life practice has not yet carved out a "job" for this kind of thing. Kehakeele-asjatundjale või -analüütikule ei ole veel tööturul kohta.

Märkide, märgisüsteemide ja koodide eritlemise võime ei väljendu pelgalt praktiliste grammatikate või tüpoloogiate tundmises. Igas ühiskonnas, igas kultuuris on oma tähistamispraktikad, ja märke ning koode saab mõista vaid neid tähistamis- ja tähendustamisprotsesse tundes. Siit tuleneb, et märkide uurimise ja mõtestamise minimaalseks tingimuseks on nende vaatlemine kasutuses. Kasutus on aga käitumuslik ja tekstiloomeline. Olgu see argikäitumine või loovkäitumine - ta on kas ise vaadeldav tekstina või on tema tulemuseks tekst. (Torop 1999: 7-8)

Sest kultuurisemiootika on siin sisuliselt tekstisemiootika. "The minimal condition for studying signs and making them meaningful is viewing them in use. Use is behavioural and text-generative. Whether it is everyday behaviour or creative behaviour - it is either viewable as a text or text is it's result." Inglise keeles kõlab see tõepoolest kummaliselt, sest (liit)sõnadele nagu "tekstiloomeline" ja "mõtestamine" ei ole (või ma lihtsalt ei tea) kergeid/laialtlevinud vasteid. In any case the imputation is that signs can only be studied in their "use," e.g. when they are objectified, whether as a conglomeration of signs (text) or else in a manner that allows for textualization. For example, body language is in this sense an object of semiotics only if it is viewed as an "embodied text" (a ritual, a routine behaviour, scripted action, etc.) or if it the outcome is a (verbal) text, e.g. the case of "transcribed behaviour" (verbal description of actual nonverbal behaviour in real-life). This is a rather narrow perspective, but not an unfruitful or unrealistic one.

Aga iga konkreetne raamat või film on tehtud mingist materjalist - sõnalisest, pildilisest, helilisest. See materjal on korrastatud ja sellest on loodud süsteem. Keelest on loodud luule, liikuvatest piltidest algab film, helid koonduvad muusikaks ja jutuajamisest saab raadio- või telesaade. Ja me võime rääkida neist kui tekstidest, mis evivad oma autonoomset struktuuri, oma märgisüsteemi, mille abil materjalile on omistatud tähendused või loomuliku keele puhul lisatähendused (näiteks luuletuses riimide, meetrumi ja rütmina). Kuid kõrvuti tekstide märgilise ülesehitusega, iga teksti eksisteerimisega omaette märgisüsteemina, on pea igas tekstis võimalik näha veel seotust teiste, tekstiväliste süsteemidega ehk koodidega. Tekste lugedes-vaadates-kuulates me leiame neis üldkultuurilisi ajalikke või ajatuid märke. Nende märkide kaudu saame tihti kergemini teksti siseneda kui tema ülesehitusest tuleneva kontseptuaalse märgisüsteemi kaudu. Ja ka vastupidi. Teksti enda juurdumine kultuuri käib sageli mitte antud tekstile spetsiifiliste, vaid kultuurile üldiste märkide kaudu, sest need märgid aktualiseerivad vastuvõtja mälus käitumuslikke, ideoloogilisi, ajalisi või ruumilisi koode. Nii on paljud tekstid kõigepealt ajastu ja kultuuri tekstid ning alles siis autori tekstid. Kultuuri funktsioneerimise üheks hindamisvõimaluseks ongi vahekord ühelt poolt tekstide autorliku valtuvõtu poole püüdlemise ja teiselt poolt sotsiaalse, poliitilise, ajaloolise, seega üldkultuurilise ja sotsiaalse vastuvõtu võimutsemise vahel. Ühed loevad Tammsaare teoseid kirjandustekstina, teised kultuuritekstina, ehk piltilikult öeldes loevad ühed (üksikisikud, sotsiaalsed kihid, põlvkonnad) Tammsaaret kordumatu Tammsaarena, teised aga loevad Tammsaarest midagi millegi kohta. Mõlemad lugemisviisid on kultuurides ikka kõrvuti olnud. (Torop 1999: 8-9)

Every text is made out of some extratextual or extrasemiotic "material". "This material is organized and made into a system." Note that the example of music, "sounds agglomerate/bunch together/converge into music," is basically the familiar short definition of music as "organized sound." I'm surprised that a simple word such as koonduma does not have a simple equivalent. Edaspidi kasutan tõlkides tuttavamaid sõnu, ehk "lõhustan" sellise lihtsa väljendi nagu "märgiline ülesehitus" väljendiks semiotic organization: "But besides the semiotic organization of texts and the existence of a text as a separate sign system, in almost every text one can notice relatedness to other extratextual systems, i.e. codes." This is another curiosity of local semiotics: that extratextual systems are also codes, that extratextual =/= nonsemiotic. Later on it is said that "The text's rootedness in a culture does not proceed by signs specific [or unique] to the text itself but through the general signs of the culture, because these signs actualize [activate] behavioural, ideological, spatial or temporal codes in the receiver's memory." That is, every new text does not necessarily "invent" new signs but draws on signs already available in the "common stock of knowledge" of the given culture. This is a useful bit for my concursive project: that besides unique descriptions of body language in literature there is also a virtual "stock of concourse(s)" or stereotypical ways to describe bodily behaviour. What is commonly called "body language" and what I call (more exactly, I think, because of it's "inventedness") "body code" is such a stock. I believe one can even raise a hypothesis that ever since the popularization of the "body codes" of Pease, Nierenberg, Calero, Fast and others, concourse has become more homogeneous - that writers today have knowledge of how to speak of bodily behaviour handed to them on a platter. Tha last bold bit in this quote concerns concursive reading. Some read Tammsaare as a unique writer, others "read Tammsaare in order to read something about something." That is, what differentiates normal/plain reading from concursive reading is the intention to find out something specific - in this case, how he describes body language. I would read Tammsaare in order to read his take on body language.

Kultuuritekstide süsteemi ümber on omakorda metatekstiline süsteem ehk kõik kultuuritekstidest kirjutatu. Kriitikud, teoreetikud, ajaloolased ning paljud teised analüüsijad ja arvajad loovad seoseid tekstide ja kultuuride vahel, ja neidki seosed on paratamatult tekstilised. Need on tekstid, mille kaudu kultuur suhtleb iseeendaga. Läbi selliste teisi tekste kirjeldavate tekstide ehk metatekstide toimub kultuurimälu, kultuuri talletava ja hariva tegevuse kujunemine. (Torop 1999: 9)

This is extremely valuable to keep in mind for this year's summer school of semiotics on autocommunication. That is, metatexts are "texts by which a culture communicates with itself." This is self-communication on the level of culture, or what is more appropriately termed auto-communication. I'll take it that the latter is reserved for the "supraindividual" level of culture, while the more sensible term self-communication applies to the "individual" level of a person. This is my own arbitrary convention. In any case it should be kept in mind that the pivotal role in auto-communication lies with metatexts (texts about texts, e.g. criticism, reviews, comments, etc.). This notion is equally problematic as it is interesting. For example, this blog post is a metatext for Torop's text, and it is simultaneously involved in both self- and auto-communication. That is, by writing this text and reading it later when I perhaps have a more informed perspective on it, I am communicating with myself (self-c.). In the second instance, as this is a book on (and by a representative of) cultural semiotics and I am a student of cultural semiotics, this text is a means by which cultural semiotics as a personified entity communicates with itself (auto-c.). You may now utter sardonically: "that is so complex and cool..."

Võõrast kultuuri esindava teksti saabumiseks uude kultuurikeskkonda on kolm põhimõttelist teed. Esimene tee muudab teksti spetsiifiliseks, teeb nähtavaks autori ja tema stiili individuaalsuse. Teine tee toob vastuvõtjale neutraalse või adapteeritud teksti, tavapärase, keskmiste keele- ja žanritunnustega, oma kultuurist juba tuttava, kuid sisu poolest siiski uudse. Kolmas tee lahustab võõra omas ja muudab ta eristamatuks.
Neid kolme teed kasutab kultuur suhtlemiseks teiste kultuuridega, kuid samuti suhtlemiseks iseendaga. Sarnaselt inimese eneseteadvusega kujuneb läbi autokommunikatsiooni ka kultuuri eneseteadvus. Kultuur kui kollektiivne isiksus tegeleb ümbersõnastamisega, enesele selgitamisega, ühe teksti tõlkimisega mitmeteks erinevateks tekstideks. Nende tekstide kooslus lubabki kõnelda tõlkimisest kultuuriks. (Torop 1999: 13)

This is where we can legitimately speak of organicism, personification or anthropomorphization of culture. "Culture as a collective personality is engaged with re-wording, explaining to itself and translating one text into several different texts." If I use the example of cultural semiotics as a culture, then what we have here is cultural semiotics as a collective person reading a single text (in this case by Torop), re-wording his ideas, explaining them to itself in new light, and (in this case literally) translating them to another language. It is of course I who is actually doing this, but given that I am also a carrier of (or infected by) cultural semiotics, it is (in a cultural semiotic sense) cultural semiotics that is communicating with itself through me.

Tõlgitav tekst, mis on üheaeggselt kirjandusloo tekst ja kultuuritekst, millest arusaamine eeldab lugejalt vastavaid eelteadmisi mõlemas keeles, võib jõuda teise kultuuri mitme tekstina. Kirjanduslik kommunikatsioon piirdub harva ahelaga Autor-Teos-Lugeja. Kultuuris kui eellugemise, lugemise ja ülelugemise süsteemis on loomulik, et kommunikatsioon jätkub metakommunikatsiooniga. Lugejast saab kultuuritegija ja autor, olgu ta tõlkija, kriitik, õpetaja, tele- või raadiokommentaator, instseneerija või ekraniseerija. Igaüks neist loob oma teksti kellegi teise teksti põhjal, seega metateksti. Semiootilises mõttes on nad kõik tõlkijad. Et aga käesoleva artikli teemaks ei ole tõlkesemiootika, siis piirdun otseselt tõlkimist puudutava osaga metakommunikatsioonis, mida tähistan mõistega metatekstiline tõlge. Kuigi ranges mõttes on tegemist tautoloogiaga, sest tõlge on juba metatekst, on selle tõlkeviisi eritlemise põhjenduseks tõlke sõltuvus muudest metatekstidest või komplementaarsussuhted nendega. Esimeseks metatekstilise tõlkimise võimaluseks on algteksti tõlkimine mitte lihtsalt autonoomseks tekstiks, vaid RAAMATUKS. Raamat võib sisaldada tõlketeksti enda kõrval sissejuhatava artikli autorilt, teadlaselt või tõlkijalt, võib anda informatsiooni teksti geneesi, tausta, retseptsiooni jms. kohta. Raamatu lõpust võime leida kommentaare, sõnaseletusi, hõoldusõpetuse jne. Teksti raamatuks või raamatusse tõlkides saab tõlkija arvestada võimalusega kompenseerida tõlkimatuse probleemid või taustsüsteemi kuuluvate kultuuridega selgitamise raskused väljaspool teksti. Ta võib tõlke suunata hoopis laiemale lugejaskonnale, samas aga ka spetsifitseerida teksti teatud laiemale lugejaskonnale, samas aga ka spetsifitseerida teksti teatud kitsale huvigrupile. Tõlge ja metatekstid võivad ka ühtede kaante vahel käibida kas sõltumatult või ansamblina. (Torop 1999: 23)

Siin tuleb teravalt esile metakommunikatsiooni mõiste probleem: see tähistab erinevates traditsioonides erinevaid nähtusi. Ameerika kommunikatsiooniteoreetilises käsitluses (a la Ruesch, Kees, Bateson) on mõeldud sünkroonilist metakommunikatsiooni: ütled sõna, aga käežest või näoilma samal ajal ütleb selle sõna kohta midagi. Siin on aga mõeldud diakroonilist metakommunikatsiooni: tekst on siin suhtlusvahend mille kohta uue teksti loomine on selle kohta suhtlemine. Esimene peab toimuma samaaegselt, teine põhimõtteliselt ei saa toimuda samaaegselt.

Analoogilisi võimalusi pakub ekstratekstiline tõlge, min tähistab tõlkimist ühest märgisüsteemist teise või mitmesse märgisüsteemi korraga. Kirjandusteose illustreerimise, instseneerimise või ekraniseerimise viisid on kiljeldatavad tõlkeviisidena ja tõlkeline lähenemine loob võimaluse ühtseks tüpoloogiaks. Sellest on eriti puudust tundnud filmitegijad, sest tekstist välja tõlkimine viisi kaudu on võimalik tuletada žanri eripära ja poeetika. Kõigil viidatud juhtudel on oluline teadvustada, et vastuvõtja ees on sekundaartekst ehk metatekst ohk kaksik- või mitmiktekst, s.t. sõnumi väärtus ja sisukus tõuseb, kui ka algteksti(de)st midagi teatakse. On iseloomulik, et ekstratekstiline tõlge on praegusel meediumide ja nende segunemise ajastul saanud üheks võimalikuks tõlkimiseks nimetatava tegevuse analüüsivõtete mõjutajaks. Nimelt aitab nii ebatavaline tõlge nagu kirjanduse ekraniseerimine paremini läheneda küsimusele, mis on tõlge, millal lakkab vahendatud tekst olemast tõlge - seega, millised on tõlketeksti ja tõlketegevuse ontoloogilised piirid. (Torop 1999: 26)

Siin tundub, et ekstratekstilise tõlke all peab Torop silmas hoopis intersemiootilist tõlget. Stsenaariumi või ekraniseeringu loomine teksti põhjal või vastupidi (filmi järgi kirjutatud raamatute juhtum) tundub siin olevat selline tõlgen.

Ilukirjanduslik tekst on autori poolt kodeeritud, kuid enne tema vaatlemist intertekstuaalse ruumi juhuslikes seostes tuleb näha sfääri, milles leiab aset teose järelkodeerimine, oluliste subkoodide eristumine temas. Niisuguseks sfääriks ongi traditsioon. (Torop 1999: 30)

Noorele inimesele saab niimoodi selgeks, et sõna "sfäär" oli Nõukogude ajal suhteliselt harilik sõna, eriti teadustes - a la Jüri Saarma tehnosfäär ja psühhosfäär. Samuti tuleb ettevaatlik olla kohtadega milles selle ajastu inimesed (ka Torop) kasutavad sõnu "sotsioloogia" ja "psühholoogia" tänapäevases keelekasutuses sotsiaalsuse ja psüühika mõistes. Neid tähelepanekuid Toropi tsitaadiga seostades peab nentima, et ka teadustekstide lugemisel on see küll autori poolt kirjutatud, kuid lähtub kindlatest traditsioonides ja intellektuaalsest keskkonnast või "kliimast."

J. Holmes Amsterdamist, kes nimetas metakeele mõistest lähtudes tõlget originaali suhtes metatekstiks. J. Holmesi tüpoloogias tuleb eristada veel metaloomingut (luulest inspireeritud luuletus, luuletus luuletusest, imitatsioon) ja metakeelelist manipuleerimist tekstiga (kriitiline esse luuletuse keeles, kriitiline essee teises keeles, luuletuse proosatõlge), mis seostuvad siis metatestis (tõlkes). (Torop 1999: 32)

Sõber luges hiljuti Dorian Gray Portreed ja tahtis ise ka kirjutada jutustus kus kõik pöörleb ümber ühe maali, ehk luua metaloomingut.

Autori metatekstidest rääkides viitab A. Popovič kolmele peamisele, kuigi ka triviaalsele probleemile, mida on lihtsalt metakeeleliselt täpsustatud. Tavalise metateksti valda jääb teise autori "tsiteerimine" kõigis võimalikes varmides: 1) soostuv (plagiaat, tsitaat); 2) poleemiline (paroodia, travestia) ja 3) poleemilis-soostuv (imitatsioon ehk "jäljendav antitees" - R. Chadraba termin). Viimane lõik näitab ühtlasi, et tüpoloogia ei ole siiski küllalt paindlik (funktsionaalne), ikka tekib vajadus ka üleminekunähtuste kirjeldamiseks. Otsese metateksti kõrval on teiseks alaliigiks autometatekst (F. Miko termin), mis tähendab siduvust autori oma tekstiga. Siia kuulub siduvus oma teose eri variantide vahel, oma teose tõlkimine, teose töötlemine jms. Kolmandaks alaliigiks on kvaasimetatekstid, mille alusel A. Popovič formuleerib "metatekstide kasutamise strateegia". Kvaasimetatekstide aluseks on fiktiivsed, olematud prototekstid. Siin vaatleb A. Popovič eraldi pseudonüümi, stiliseeritud pseudotsitaate, autori müstifikatsiooni (puuduva teksti asendamine kirjandusloos või kompositsioonid nn. leitud käsikirjade alusel või lõpetamata teoste põhjal), pealkirjade matkimist ja pseudotõlget (algupärase teose esitamist tõlkena). (Torop 1999: 36)

Mulle meeldivad metaterminid. Nendes on põnevat keerukust, tendents üritada kõike klassifitseerida. Nüüd pean üle mõtlema, kas selline teadustekst mis tsiteerib ja viitab mitte-eksisteerivatele tekstile on kvaasimetatekst?

Kirjanduslik orientatsioon on tõlketegevuse tekstiväliseks taustaks. Kirjanduse erinevatel arenguperioodidel võib rääkida orientatsioonist teatavatele ajaloolis-kultuurilisele ajastule või konkreetsele väliskirjandusele. Sellega seoses on oluline võõrkeelte levik ja autoriteetsus antud kultuuris. Nii selgub kõigepealt n.-ö. võõraste originaalide tuntus ja loetavus. Peale selle võib mingi võõrkeele erilise leviku ja autoriteetsuse korral rääkida vahendavast keelest (näiteks prantsuse keele olulisus XIX sajandi esimese kolmandiku vene kultuurile), mille abil suheldakse kolmandate jne. kultuuridega. Näiteks on Puškini suhtumise eripära Shakespeare'i prantsuse proosatõlgete põhjal. Vahendava keele (või isegi vahendava kirjanduse) olemasolu korral võib täheldada kaudtõlgete hulga suurenemist. (Torop 1999: 54)

Minu jaoks on praegu inglise keel selliseks vahendavaks keeleks mille kaudu ma tutvun nii prantsuse, vene, saksa, kreeka, rooma jne ideedega. Eriti iseäralik on eelistada inglisekeelset Lotmanit (mulle oli isegi suureks üllatuseks, et mõni kursusekaaslane saab teda lugeda originaalis, vene keeles).

Mingi autori tõlkimise traditsiooni algetapil tõlkijad tavaliselt arvestavad asjaolu, et "teose tajumine on alati rohkemal või vähemal määral rekodeerimine, katse tõlkida sõnumis kasutatud koodist lugeja poolt oodatavasse koodi, mis on vastavuses tema poolt mudelina omaksvõetud ja heakskiidetud poeetilise konventsiooniga" (Славиньский 1975: 276) (Torop 1999: 64)

Sellega saab ainult nõustuda.

Metatekstid (uurimused, kriitika, ülevaated, reklaam jne.) osutuvad nagu teksti järelväljaandeks, sest määravad ära selle retseptsiooni lugejate seas. Tõlkija on lahutamatu teda ümbritsevatest metatekstidest, mis kindlustavad tajumis- ja teadvustamisviisi nii tõlkimise kui ka igasuguse lugemise puhul. Sellest lähtudes võib tõesti nõustuda G. Mounini väitega, et "filoloogia on tõlge", s.t. teksti järel- ja tõlke eelväljaanne ühekorraga (Mounin (1963: 243).
See tekstiväliste protsesside olulisus tingib tõlke pideva ümbermõtestamise, ta sidumise selliste tekstide ja kontekstidega, mis tagavad kommunikatsiooni originaali autori ja tõlke lugeja vahel. Niisugune ületõlkimine on eriti märgatav diakroonia plaanis, kus ta seostub kõigepealt erinevustega, mida võib täheldada ühe teose lugemisel eri põlvkondade poolt (fülogeneetiline ülelugemine) või ühe inimese poolt eri vanuses (ontogeneetiline ülelugemine) (Levidov 1977: 308-309). Teisalt seostub see põhjustega, mis tingivad teksti "teise elu" ("teise elu" põhjuste kohta vt. näit.: Tatarkiewicz 1972: 58-64), ta äratamise unustusest. (Torop 1999: 68)

Lugedes põhiliselt raamatuid TÜR'i hoidlast tunnen ma mõnikord "unustusest äratamise" paatost. Mõnikord väga vääralt, näiteks siis kui esimese ja teise õppeaasta vahel avastasin ühe Berdyaevi teose ja suurest elevusest soovitasin seda ühele õppejõule stiilis "nii äge, semiootikud vist polegi seda varem näinud," et siis hiljem lugeda Berdyaevi mainimist Lotmanil ja pikemalt käesolevas raamatus. Powyse "üksilduse filosoofiat" tahan küll unustusest äratada. Kui minust vähegi tõlki oleksin, tõlgiksin selle eesti keelde.

Raamat on kaup ja peab rahuldama erinevate ostjate vajadusi, raamat on poliitika ja peab vahendama aktuaalseid ühiskondlikke probleeme, raamat on mälu ja kujundab sellisena ühiskondlikku tegevust, raamat on kunstiteos, mille olemust tajub eelkõige ettevalmistatud lugeja. Oleks naiivne nõuda ainult tippkirjandusse kuuluvate teoste tõlkeid. Küllalt on rääcitud sellest, et tippfilmid kaovad Tartu (ülikoolilinna!) kinodest vahel paari päevaga. Raamatupoes on bestselleriteks liigagi tihti mitte tippteosed. Ja et ülevaade tõlkeaastast teggeleb juba valmis faktidega, siis jäab üle proovida neid fakte mõista. (Torop 1999: 74)

Asjalik, kuigi "raamat on poliitika" taolised konstruktsioonid kõlavad kummaliselt, nagu vene keelest tõlgitud ja algupärasest sõnastusest on kinni hoitud. Raamatute mõju ühiskondlikule tegevusele huvitab mind. Täpsemalt, kirjanduse mõju käitumise modelleerimisele, mõlemat pidi: kuidas kirjandustekstis on kujutatud käitumist ja kuidas kirjandustekst mõjutab lugeja edasist käitumist.

Kahe viimase raamatuga jõuame "mis"-sfäärist "kuidas"-sfääri. Selgesti nähtav tekstisisene või tekstile väljastpoolt omistatav dominant hakkab kaotama oma ühekülgsust ning võib rääkida teoste polüfunktsionaalsusest - stiilist tulenev avatus lubab astuda nende raamatutega intiimsemasse kontakti. (Torop 1999: 75)

Veel sfääre.

August Sang oli tõeline professionaal. K. Sang-Merilaas kõneleb saatesõnas A. Sanga "Laenatud laulude" I osale tõlkija järjekindlusest keeleõpingutes: "Alati on tal pakike sõnasedeleid kuue taskus käepäraseks kasutamiseks jalutuskäikul, trammis, teatris etenduse vaheajal või ajalehekioski juures järjekorras seistes - algul venekeelsed sõnad, siis prantsusekeelsed, kõige viimati tšehhi- ja slovakikeelsed." (Torop 1999: 99)

Tõepoolest kasulik meetod mille kasutamisele peaks ise mõtlema. Üks internetisõnastik saadab iga päev e-mailile "päeva sõna." Olen need sättinud automaatselt "loetuks" märgituks, aga võiks neid hoopis välja printida ja kaasas kanda, igavushetkedel sõnu õppida.

Luule jäävuse seadusest mõeldes kerkib silme ette tohutu maailmaluule pildigalerii, kus raamitult ja klaasi all on reas oleviku ja mineviku tähtpoeedid. Luuletaja käib ringi selle saalides, peatub ühe ja teise portree ees, süüvib kord pilti, kord oma peegelpilti seda katval klaasil, kord mõlemasse korraga.. Luule tegemine luulest kui enese nägemine teises ei tähenda veel jäljendamist, kaksikpilt on vajalik enese suhestamiseks kirjandustraditsiooniga, oma kultuuriga, on vajalik enesemääratlemiseks. Ses mõttes on igasugune luuletamine ühtlasi ka tõlkimine. Ja tõlkimine looming. (Torop 1999: 104)

Juri Lotman kirjeldab semiosfääri (metafooriliselt) väga sarnaselt muuseumina.

Keelt lihtsustavad parandused on seotud peamiselt võõrsõnade kaotamise või lihtsustamisega: "heeros" - "peategelane" (I peatükk, LX stroof); "hüüab, hääles graviteet" - ja "hüüab kui autoriteet" (II:XL); "kuid miks nii väga Richardsoni / sümpatiseeris, armastas" - "miks aga kiitis Richardsoni / nii erilises õhinas" (II:XXX); "defektne, vigadega keel" - "hell-ebaselge helikeel" (III:XXIX). Süntaksit ja intonatsiooni siluvaid parandusi on kõige rohkem: "ta valis toa, kus luksust kõige rohkem" - "nüüd oli tammine ta tuba" (II:III); "ja jõudepõlv - teid ülistan!" - "teid omaseks peab mõte-meel" (I:LVI); "kui suuke, mis ei naerata" - "kui suuke naeruaimuta" (III:XXVIII); "ei kilganud, ei hullanud" - "ei lastekillas kilanud" (II:XXV). Eufoonia huvides tehtud parandused on eelnevatega tihedalt seotud: "posthobustega kihutas / ja haigutades mõlgutas" - "pastmaanteel sõita marutas / ja haigutades arutas" (I:LII); "nüüd kadumas on moodsas majas" - "nüüd luitumas on luksusmajas" (II:II); "nii armastas ta üksindust" - "nii eelistas ta eraklust" (IV:XXXIX). Riimikõla parandamise soov on samuti selgesti täheldatav: "ma kannatan, ma kirjutan / ja järelkuulsust ihaldan, / et meenutaks mind inimsoole / ka läbi sajandite kord, / kasvõi uksainuke akord" ... (Torop 1999: 109-110)

Mõned peaaegu konkursiivsed märkmed. Graviteet pole otseselt autoriteet; speaking with gravity on pigem tõsiselt ja mõjuvalt kõnelemine - sellest puudub autoriteedi kui rollisuhete funktsioon. "Naeruaim" kõlab peaagu nagu termin [LV]-s.

Klassikaline semiootika defineerib semioosist protsessina, milles miski toimib märgina. See miski ei ole märk seni, kuni teda ei ole interpreteeritud märgina. Muidugi eeldav märgina interpreteerimine tähistamise kõrval ka tähenduse eritlemist. Kui me vaatleme semioosist kultuuris, muutub pilt keerukaks erinevate märkide ja märgisüsteemide suure hulga tõttu. Kultuur on semioosiste süsteem ning suhteliselt ühetähendusliku mõtestamise tasand toimib vaid teatava piirini. Semioosise raames on enamasti mõtestatavad intertekstuaalsed ja interdiskursiivsed seosed, s.t. ühe meediumi sees toimub. Kaasaegne kultuur on aga intermeedialine, kõrvuti on erinevad, kuigi osalt samu märke kasutavad märgisüsteemid. Kirjandusteose ekraniseering säilitab osa raamatu tekstist, kuid verbaalne on vaid element filmi audiovisuaalses tervikus. Samas eksisteerib näiteks Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan" kultuuris nii verbaalsete (romaanist teaduslike artikliteni) kui ka audiovisuaalsete (film, teatrietendus ja selle videovariant) versioonidena. See on kultuuris mitmele erinevale märgisüsteemile toetuv mentaalne tervik ja selle terviku osa märke mõtestab verbaalses, teine osa aga audiovisuaalses märgisüsteemis. Seega võib sama märk kuuluda korraga erinevatesse märgisüsteemidesse ja nende otsene kõrvutamine võib tekitada konflikti näiteks romaani sõnaliste portreede ja näitlejate filmivälimuse vastuolu korral. Märk romaani lugeja jaoks ja sama romaani ekraniseeringu vaataja jaoks asub eri süsteemides ja seega on tegemist intersemioosisega, mitme samaaegse märgiloomeprotsessiga. (Torop 1999: 121)

"Sõnaline portree" läheneb konkursiivsuse mõistele, kuid staatiliste signaalide (välimus) asemel on olulised hoopis kiiresti liikuvad "dünaamilised" signaalid (tegevus, käitumine).

Vana Idamaade legend pajatab õpetajast, kes laskis oma õpilasel vaadelda kivi. Ta küsis, mida õpilane näeb. "Kivi," vastas see. Õpetaja käskis tal vaatlemist jätkata. "Kivi," kõlas vastuseks. Kuid ühel heal päeval õpilane enam ei suutnud sellele küsimusele vastata. "Nüüd näed sa kivi," teatas seepeale õpetaja.
Selles loos on fikseeritud protsess, milles asi iseeneses muutub asjaks kellegi jaoks. Tähendus sünnib ju ikka suhtluses, kommunikatsiooniprotsessis, ja on sama muutuv kui see protsess ise. Loogiliselt loeks asi justkui lihtne: on olemas eestikeelne kivi tähistav sõna, n.-ö. kivi eestikeelne märk. On olemas mõiste "kivi", mis hõlmab looduslikud objektid, mida see tähistada võiks. Neid objekte uurib kreekakeelsest tüvest nime saanud kivimiteadus - petroloogia. Mõiste maht iga inimese jaoks moodustab kivi designaadi. Ja lõpuks on olemas konkreetne vaadeldav kivi ona kuju, värvi ja suurusega, oma konkreetse tähendusega vaatleja jaoks, mis moodustab kivi denotaadi. Niisiis eeldab kivist mõtlemine seoste loomist märgi (sõna), designaadi (mõiste) ja denotaadi (konkreetne kivi) vahel. Loogiliselt võttes on kõik kolm võrdselt vajlikud ühe terviku kolm külge. (Torop 1999: 124)

See kivi vaatlemise näide meenutas Lotmani tähelepanekut, et ka kännu kõrvale asetatud kivi võib olla "kunst." Selliseid motiive on muidugi mujalgi. Näiteks kellegi anonüümse tweet: "While no one was looking, I put a rock in a spotlight at a contemporary art exhibit. I started looking at it and within 2 minutes 8 people were around it taking photos." Märgi definitsioon siin (traad sõnast, designaadist ja denotaadist) on väga sarnane Peirce'i märgi-definitsioonile: representamen on märk või sõna, interpretant on denotaat ja objekt on designaat.

Kirjandus- ja filmiteadlane on koolitatud uuritavat teksti osadeks jaotamise teel analüüsima (sahkama). Struktuursus on teksti üldine tunnus ja nii võime teksti struktureerida loomulikust keelest (foneemid, morfeemid, leksika, fraseoloogia, süntaks, lõik), arhitektootikaks (episood, peatükk, jagu jne.) või poeetikast (motiiv, faabula, süžee, aeg, ruum jne.) lähtudes. Filmiteksti võime vertikaalis lõigata kaadriteks, episoodideks, montaažilõikudeks; horisontaalis aga sõnaks, heliks ja pildiks. Poeetikast lähtudes lisanduvad plaan, rakurss, valgus, värv, muusika, inimhääle puhul tämber ja intonatsioon, kaadri kompositsioon, montaaž jne. (Torop 1999: 128)

Ja ometi kehalist käitumist (nö visuaal-konkursiivsust või representatiivsust) siin rivistatud ei ole - ilmselt liiga vähetähtis üldisele filmisemiootikale. Selle jaoks on vaja eriteadmisi, nt mikrožestide lugemist, nagu tegi see uurija kes kirjutas Michael Jacksoni kehakeelest raamatu selle põhjal mida ta nägi M. J. video-intervjuudes. Selles tähenduses jaguneb konkursiivsus ka kummaliselt ja ebafunktsionaalselt: verbaal-konkursiivsus (kehakeel kirjanduses või kõne sisus), visuaal-konkursiivsus (kehakeel pildil või videos), objekt-konkursiivsus (monumendid ja muu käsitöö, nt vahakujud) ning siis veel absurdsemalt ka immateriaalsed kehakujut(l)used (kehakeel loovmõtlemises, kujutlusvõime viljades ja unenägudes, ehk somatoception).

Romaani otsese ülekandmise filmi teeb peaaegu võimatuks juba kaamera. Filmipilt on sõnasõnalisest tunduvalt konkreetsem ja see konkreetsus vähendab vaataja interpreteerimisvabadust võrreldes lugeja omaga. Tõsi küll, uuemas proosas on täheldatud tendentsi, mida L. Edel nimetab kaamerarealismi skisofreeniaks. See seisneb ülima tõetruuduse tagaajamises, n.-ö. läbi liikuva kaamera kirjutamises. Siinkohal sobib meelde tuletada fakti, et klassika ekraniseeringutes on raske probleem näitlejate valik, nende välimuse vastavus ja tulevaste filmivaatajate ettekujutusele. (Torop 1999: 134-135)

Kasulik lõik konkursiivsuse jaoks. Konkreetsuse teema puudutab ambivalentsete tõlgenduste probleemi. Näiteks raamatus võib vabalt kirjeldada kedagi sõnadega "looking distracted" ja lugeja enda ülesandeks on ette kujutada kuidas see väljendub, filmis sellist lubatavust ei ole, sest näitleja peab kehastama seda distractedness'i. Mis puudutab läbi liikuva kaamera kirjutamist siis see ei tundu olevat uus nähtus. Kindlasti on filmimaailmal kirjandusele selline mõju, aga paljud kirjanikud on läbi aegade (ka antiik- ja keskajal) olnud - kasutades Martin Joosi terminit - eye-minded.

Et tõsiselt rääkida autorlikkusest või teose kontseptsioonist, tuleb faabula-süžee ja alguse-lõpu seoseid konkretiseerida: igasugune lugu on seotud sündmuste ja inimeste liikumisega (või seisundiga) ajas ja ruumis, õigemini isegi aegruumis, sest need mõisted on täiendussuhetes. Filmis võime eristada kõigepealt sündmuste kulgemist jäädvustavat, vaataja jaoks enam-vähem äratuntavat maailma - topograafilist aegruumi. Siin on tegemist reaalse aja ja ruumiga, millega vaataja süžee käigus kokku puutub. Selles aegruumis liigub inimene (näitleja), kes oma keele, käitumise, riietusega jms. peegeldab oma subjektiivset suhtumist aega ja ruumi. Seda võiks nimetada psühholoogiliseks aegruumiks, milles vaatajani jõuab filmi n.-ö. tegelaslik aspekt: hinnang endale, teistele ja sündmustele. Filmi on loonud kunstnikud kindlatest eesmärkidest või kontseptsioonidest lähtudes. Nende eesmärk on kõik filmis kujutatav ühtseks tervikuks sulatada, oma kontseptsioon arusaadavalt ja üldistatult vaatajani viia. Seda saavad nad teha metafüüsilise aegruumi abil, s.t. aegruumi autoripoolse seletuse, kontseptuaalse aegruumi abil. Metafüüsilises aegruumis tuleb filmi tavaliselt igavikuline aspekt. (Torop 1999: 135)

See on huvitav, et "psühholoogiline aegruum" sisaldab siin seda mida G. H. Mead nimetab suhtumisvestluseks (the conversation of attitudes) ja mis sarnaselt väljendub ka E. Goffmani tuntud triaadis, et isiku käitumine peegeldab tema suhtumist: 1) iseeendasse, 2) vestluskaaslas(tes)se ja 3) situatsiooni üldiselt. Ikkagi on käitumine siin aheldatud funktsiooni (suhtumise) külge. Puudub see mida ma nimetaksin Uspenskij järgi "kehaliseks plaaniks" või siinsete mõistete järgi "kehaliseks aegruumiks." Äkki sobibki selline jaotus, et kirjanduses on "plaan" ja filmis on "aegruum"? See ei ole sealjuures absoluutselt kohustuslik kummalgi juhul, sest ainult sisekõnel või dialoogil põhinev romaan võib vabalt jutustada loo millest kehad (ehk vastav plaan/tasand) puudub ja filmida võib ka loodust/linna ja vältida inimkehasid täielikult niiet kehalisest aegruumist ei saaks rääkida. Küll aga saaks viimasel juhul rääkida kehade jaoks loodud aegruumist, sest kõnniteed ja pargipingid on loodud inimkehade jaoks - sellises filmis tekiks tõenäoliselt kummitus-kehade või "markeeritud puuduse" ("nullmärkide") efekt. Kui on tehtud film millest puudub igasugune kõne (The Thief), siis kuskil kunagi on keegi teinud kindlasti ka filmi millest puuduvad kehad.

Seega säilib side kirjanduse ja kino vahel seni, kuni eksisteerib vajadus stsenaariumi järele. Seejuures ei olegi põhimõtteliselt nii oluline, kas stsenaarium on loodud kirjandusteose põhjal või on stsenarist selle ise välja mõtelnud. Nii on ka filmi puhul alguses ikkagi sõna, kuigi filmilikku nägemisviisi jäädvustav. (Torop 1999: 140)

Väide, et "alguses oli Sõna" on siin lükatud tanki. Nonverbalistina pean ma vastu vaidlema, et filmi puhul oli alguses visioon, idee, teema, süžee, näitleja, sündmus vms millele seejärel anti sõnaline väljendus. Keelon ikkagi vahendaja, mitte nii väga looja. Keele kaudu luuakse, aga lõppude lõpuks on ka keeletegevus ankurdatud "pähe," kus sõnad kutsuvad kujutluspilte ja assotsiatsioone esile. Tähendab, filmilikku nägemisviisi saab jäadvustada alles siis kui kujutluses on juba "filmilikult nähtud." Sellise arutluse puhul olen muidugi nõrgal jääl, sest erinevalt stsenaariumist või filmist mis on märgikandjatesse talletatud on kujutlused kättesaamatud. Pähe ei saa vaadata, vähemalt veel mitte. Ja isegi kui tuleb aeg mil tehnoloogia suudab sünaptilist meediumi kasutada erinevates inimestes sama kujutluse või assotsiatsiooni loomiseks siis võib vabalt juhtuda, et see "samasus" on rohkem nagu "sarnasus," just nagu praegu mil märgikandja võib olla sama kuid tõlgendus pelgalt sarnane.

R. Jakobsoni klassikalises töös on eristatud kolme tõlkeviisi: intralingvistiline tõlge ehk ümbernimetamine - verbaalsete märkide interpreteerimine teiste sama keele märkide abil; interlingvistiline tõlge ehk tõlge tavatähenduses - verbaalsete märkide interpreteerimine teise keele abil; intersemiootiline tõlge ehk transmutatsioon - verbaalsete märkide interpreteerimine mitteverbaalsete märgisüsteemide abil. Ekraniseering kuuluks siis intersemiootilise tõlkeviisi alla, ehk vaid selle täpsustusega, et kasutab siiski verbaaalsete märkide abi. (Torop 1999: 143)

Ma vaidlen endiselt vastu, et konkursiivsus ei ole intersemiootiline tõlge; parimal juhul on konkursiivsus hõlmatud "sünkreetiliste sõnumite" mõistes. Küll aga taipasin just praegu, et kõik need tõlkeversioonid on konkursiivsusega seotud. Intralingvistiline tõlge puudutab kirjelduskeelte ja -viiside probleemi, ehk kuidas sama mitteverbaalset käitumist keeles erinevalt tähistada ("kui suuke, mis ei naerata" - "kui suuke naeruaimuta"); interlingvistiline tõlge on seotud selle probleemiga, kuidas tõlkida konkursiivseid katkendeid ühest loomulikust keelest teise - Poyatos on sellest (eriti Hispaania ja Inglise keelega seoses) palju kirjutanud ning see võib olla ka üks põhjus miks Torop on üldse Poyatosega tuttav; ning intersemiootiline tõlge on täpselt see mis toimub siis kui konkursiivsed katkendid "transmuteeritakse" käitumisjuhisteks ja käitumiseks. Tähendab, käitumise kirjeldamine ei ole intersemiootiline, sest esialgne käitumine ei pruugi olla märgiline ("näe, sööb suppi!" - supi söömine pole märk, vaid osa märgist, referent, objekt või denotaat). Konkursuse tõlkimine käitumiseks seevastu on intersemiootiline, sest näitlejale antud juhendist, nt "söö nüüd pühendunult suppi ja ära vaata taldrikust kaugemale" muudab näitleja käitumise märgiliseks, paneb midagi tähistama (võib eeldada, et see "midagi" on osa filmi kontekstist). See võib kõlada tähenärimisena ja ma saan aru, et seda tuleb veel mitu korda läbi mõelda, aga kõhutunne ütleb, et intersemiootiline tõlge peab toimuma märkide vahel ja puhas käitumine ei ole väga märgiline (Lotmani järgi: peaks eristama "tähendusetuid liigutusi" täieõiguslikest žestidest).

Peamine vastuolu, mis tekkida võib, tuleneb terviku lammutamisest analüüsija poolt. Arusaadavas koodis osatakse näha koodide enda ülesehitust, teistes koodides (montaaž, valgus, värv, heli jms.) aga ainult lisainformatsiooni, s.t. neid enamasti ei nähtagi omaette (sub)koodidena. Samuti segab filmisemiootika mõistmist n.-ö. natuursemiootika, arusaamad žestidest, miimikast, riietusest või prestiižist, rikkusest, vaesusest. (Torop 1999: 149)

Täpselt sama probleem võib tekida "kehakeel kirjanduses" uurijatel: teosest nopitakse välja vaid kehakeele või käitumisega seotud katkendid ja dialoog ning jutustuse sisu muutuvad kõrvaliseks. Siin juhtub nii, et eesmärk pühitseb abinõu: seda tehakse päris kehakeele uurimiseks. Seda value-loaded eristust pean selgitama: populaarsetes kehakeele-raamatutes pole mitte "kehakeel" vaid kohapeal loodud "kehakood". Tähendab, keel on orgaaniliselt kujunenud, kood on leiutatud ja self-consistent (M. Joos; J. Lotman). Selles suhtes on kirjanduses esinev konkursus (käitumise-kirjeldused) "tõeline" kehakeel (orgaaniliselt kujunenud arusaam inimese kehalisest käitumisest). Lühidalt: kirjandusest võib õppida kehakeele kohta palju rohkem kui sellele spetsialiseeruvad autorid on võimelised hoomama. Natural semiotics (Greimase järgi) on Toropi arvates filmisemiootika jaoks segav nähtus. Võib vabalt olla, sest filmisemiootika eesmärgid ei ole samad mis käitumissemiootika eesmärgid. Küll aga tuleb tunnistada, et oma visuaalse immediacy tõttu on kehaline käitumine filmis samavõrd vääriline "sfäär" kus kehakeelt uurida kui kirjandus. Viimane on pelgalt lihtsam (ja kuna semiootika kaldub olema lingvistika ja kirjandusteaduse sugulane, "semiootilisem"). Seega halvustavast toonist hoolimata on Toropil point.

Et pilt on sõnast palju konkreetsem, tekib ajalooteemaliste filmidega seoses palju eetilisi probleeme. Suurt ohtu nähakse pseudoajaloolisele alusele rajatud meelelahutuslikkuses ja ka olnu-väljamõeldu kaootilises segunemises. Tulemuseks on ajaloo vastasjõudude ja ajaloopingete falsififeerimine: liigne leebus või teravus, heroiseerimine või karikeerimine, üle- või alatähtsustamine. Ajalugu moonutaval kassafilmil on suur osa ühiskonna ajalooteadvuse deformeerival aktiviseerimisel. Muidugi on ajastu või konkreetse sündmuse kujutamisel filmis paratamatu lakuunide täitmine, filmitegijate omalooming. (Torop 1999: 158)

Hoobilt meenus see film milles Brad Pitt kehastab juuti kes Teise Maailmasõja ajal oma salgaga natse tappis. See film võib vabalt tekitada olukorra milles Ameeriklased saavad olema kindlad, et "nii oligi." Ameeriklaste ja ajaloofilmide temaatika on juba pikalt olnud problemaatiline. Briti musta huumori multikas Monkey Dust parodeeris aastakümme tagasi Hollywoodi filmi milles rüütliturnee ja ristisõda olid moonutatud tüüpiliseks Ameerika jalgpalli filmiks (vihaselt vanduva treeneriga ja puha). See lõppes magusalt sardoonilise pühendusega: "To all the Americans who died fighting for freedom in the early middle ages."

Nii vilunud filmimeest ei saa muidugi algajaks nimetada, kuid "Äratuses" torkas siiski silma debütantlik soov endast kõik anda, kõike õpitut näidata. Tulemuseks on eri stiili kujundite kuhjumine, kuid see oli iseloomulik ka T. Abuladze filmile. (Torop 1999: 161)

Mul tuleb sellest samast debütantlikust soovist üle saada. Oma bakatöös soovisin ühe hoobiga kirjutada kehakeele uurimise ajalugu, luua ühtne raamistik kehakeele ja võimu semiootikale ja öelda midagi põhjalikku konkursiivsuse kohta. Ilmselgelt liiga suur suutäis ühe töö jaoks. Esimesed kaks teemat tuleb lihtsalt pausi peale panna, et kolmandaga midagi kasulikku teha. Ka sellega pean võitlema, et uued ja huvitavad teemad (netisemiootika, LV, somatoception) vaos hoida. Liigne uudishimu viib kassi hauda.

Kanada põhjal võib tuua näiteks Quebeci prantsuskeelse kirjanduse, milles on palju inglise sõnu ja fraase. K. Mezei arvates ei tohi kahel keelel lasta seguneda ning selle kirjanduse tõlkimisel tuleks võõrad elemendid võõrastena säilitada (kursiiv, kommentaari vms. abil), eriti tõlkimisel inglise keelde. Ta kutsub üles konelema puhast keelt (speaking white).
Filmi puhul on see üleskutse eriti oluline, sest kõik kultuuris käibivad verbaalsed tekstid mõjutavad ka meie keelt. Ilmselt tuleks murdekeele või segakeele toomist filmi põhjalikult kaaluda, eriti viimast tuleks ilmselt üldjuhul vältida ja kasutada vaid kontseptuaalsetel eesmärkidel.
Kolmas oht on sotsiaalse iseloomuga, oht ühiskonna jaoks. Keeles säilib keele kandjate kallal toime pandud vägivald. Keel vaesub, keskmistub, risustub. Tõeliselt kontseptuaalselt ja kunstipäraselt on seda näidatud "Tantsus aurukatla ümber", mis algab puhtas maakeeles ja lõpeb emapärases paljukeelsuses, milles keel kõneleb inimese juurtest või nende puudumisest.
Rahvuskeele poliitilise kaitsmatuse olukorras on jutud bilingvismist liiga naiivsed, tegelikkuses ähvardab ikka enam toimima hakata diglossia, keelte spetsialiseerumine emakeeleks ja isakeeleks, kodukeeleks ja ametikeeleks, koolikeeleks ja tänavakeeleks. Diglossiast on vaid samm poolkeelsuseni, paabelini. Poolkeelsed ise ja nende lapsed eriti on aga juba sotsiaalne tragöödia. (Torop 1999: 176-177)

Ilmselgelt vaenulik meelestatus keelte segunemise vastu. Samas on see paratamatu, et noorem põlvkond inimesi on pigem estonglased kui eestlased. Estonglish on noorte kõnes niivõrd prevalentne, et seda on raske avoid'ida. Erinevalt Nõukogude venekeelestamisest mis üritas saavutada ülemaailmastumist repressioonide saatel on inglise keele prestiiž ligitõmbav: suuresti tänu internernetile kõneletakse seda üle kogu maailma. Tähendab, see on ajalooliselt võib-olla esimene moment mil keel ei domineeri mitte koloniseerimise ega imeprialismi varjus vaid millegi tõeliselt "inimesiühendava" kaudu. Suur osa sellest on kindlast uutel võimalustel, a la kui palju rahvusvahelist küberseksi on kaasa toonud see, et nutitelefonidel on sisseehitatud veebikaamerad. Mulle igatahes meeldib, et ma saan nt last.-fm-i kaudu oma lemmikmuusikat (nt jazz-hop) arutada ka poolakate, brasiillaste ja jaapanlastega ilma, et keelebarjäär ennast näole annaks. Siinsesse blogissegi satub ühe eestlase kohta umbes kümme välismaalast.

Kuna aja voolamine on eepiliseks tekstiks omaette kujutamisobjekt, siis puudub seal tavaliselt ka selgelt väljendatud peategelane (lugu on tähtsam). Tegelasi võib olla palju ja nende voolamine võib olla paralleelne, nagu filmis "Ma pole turist...". Eepilisus ei pea kindlasti tähendama suure ajavahemiku või ajaloo vaatlemist. See võib olla lihtsalt evolutsiooni vaatlemine. Nii sündmuste kui inimeste areng võib olla kujutatud lineaarselt, järk-järgulisusest ning põhjuslikkusest kinnipidavalt, või ka ambivalentselt, sisemise vastuolulisuse ja prognoosimatute ootamatuste kaudu. Esimest sobib illustreerima tsitaat L. Tolstoi romaanist "Ülestõusmine": "Inimesed on nagu jõed: vesi on kõigis ühesugune ning kõikjal üks ja sama, kuid iga jõgi on kohati kitsas, kohati kiire, kohati lai, kohati vaikne, kohati puhas, kohati külm, kohati mudane, kohati soe. Nii on ka inimesed. Iga inimene kannab endas kõigi inimlikkude omaduste algidusid ja ilmutab vahel ühtesid, vahel teisi ning sagedasti tuleb ette, et ta pole hoopiski enda sarnane, jäädes siiski samal ajal üheks ja samaks isikuks." (Torop 1999: 179)

Lihtsalt ilus.

Ikka veel on uurimustes ja õpikutes vulgaarsotsiologismi, ikka veel oskab iga koolipoiss öelda, milles seisnevad Tolstoi vastuolud ja eksimused. Põhjus peitub ilmselt võõrdumises algallikate lugemisest, oma suhtumise kujundamisest. (Torop 1999: 189)

Mina ei ole see koolipoiss. Kohustuslik kirjandus on minust mööda läinud. Üldse tundeb, et olen ilukirjanduse rongist maha jäänud. "Vulgaarsotsiologism" see-eest on äge mõiste. Paneb mõtlema, kas populaarsete kehakeele-kirjutajate jama võib nimetada vulgaarnonverbalismiks? Probleem on täpselt sama: iga Mari ja Jüri teab peast, et rinnale ristatud käed tähendavad suletust ja enamus "vulgaarnonverbaliste" kordavad süüdimatult nt Mehrabiani müüti (suhtlemine on 7% keel, 38% hääletoon ja 55% kehakeel) tõenäoliselt just selle tõttu, et ei vaevuta lugema algallikaid; nt Mehrabiani enda raamatut, kus need numbrid tähistavad konkreetsete katsete (kus erinevate kanalite eraldamise kaudu mõõdeti meeldivust) tulemuste üldistusi, mitte suhtlemise iseloomu. Kunagi võiks vulgaarnonverbalismist isegi kirjutada väikese raamatu: The Mehrabian Myth and Other Body Language Bullshit.

"Pihtimuses" loetles Tolstoi neli võimalikku (umb)teed oma ringi inimese jaoks: teadmatuse tee on eelkõige naiste ja rumalate noorte tee, kes ei tea, et elu on kurjus ja mõttetus. Epikuurluse tee on enamiku tee ning seotud eluhüvede nautimisega teadmises, et elu on mõttetu. Jõu ja energia tee on tugevate tee, mis seisneb mõttetu elu hävitamises, enesetapus. Nõrkuse tee on Schopenhaueri, Saalomoni ja Tolstoi enda tee teadmises, et surm on elust parem, kuid otsustavat sammu tegemata. Ja "Pihtimuse" tähtsaim järeldus: "Ma ütlen lahti meie ringkonna elust, tunnistades, et see pole elu, vaid elu matkimine, et küllus, milles me elame, võtab meilt võime elu mõista ja et elu mõistmiseks pean ma mõistma mitte erandite, meie, parasiitide elu, vaid lihtsa töörahva elu..." Tolstoi mäletas kindlasti ühe oma lemmiku, M. de Montaigne'i mõtteid kreeka filosoofist Arkesilaosest. Montaigne väitis, et Arkesilaos ei kaota ta silmis midagi selle läbi, et sõi kuld- ja hõbenõudelt, mida võimaldas ta varandus: "...ja ta sisendab mulle veelgi suuremat austust sellega, et ei jätnud end nendest hüvedest ilma, vaid kasutas neid mõõdukalt ja paistis seejuures silma muutumatu heldusega." (Torop 1999: 200-201)

Teadsin teistest (praegu ei oska öelda millistest) allikatest, et mõned peavad enesetappu julgeks, sest see on üpris raske ettevõtmine. Siin aga meikivad ka teised "teed" senssi: naisi ja rumalaid noori on kerge süüdistada teadmatuses, sest neil on üldiselt teistsugused mured; Epikuurlaste jaoks oli nauding (ataraxia) ainus tõeline hüve; ja eksistentsialistid nagu Schopenhauer jt teadsid, et elu on mõttetu, but did nothing about it. Siin saaks moodustada semiootilise ruudu taolise joonise:

Kui niimoodi teadlikkuse ja tegevuse järgi teed ära vastandusteks jaotada, siis ilmneb detaile mis muidu ei paistaks esile. Nimelt eeldab Tolstoi mudel, et kõik peale naiste ja noorte on teadlikud, et elu on mõttetu. Tähendab, elu ongi mõttetu, end of discussion, nüüd on küsimus selles, kas sa tead seda või ei. Sealjuures ei kerki teadmiste teel küsimustki tegevuse suhtes. Siin on minu arvates liiga tugevaks maalitud seos elu mõtte ja enesetapu vahel. Enesetappe sooritatakse ka hoolimata sellest mida inimene elust arvab - elu võib tunduda väga meeldiva ja mõttekana, aga enesetapu põhjustab midagi muud, nt rumalus (õnnetus, ka autoerotic asphyxiation), tähelepanu saamiseks tehtud katse mis ootamatult õnnestub, jne. Kui heita kõrvale Tolstoi väärtushinnang, et elu on mõttetu ja lisada enesetapu küsimusse intentsioon, siis ilmneb selline mudel:

Siin on pisut realistlikum versioon milles enesetapule ei pea eelnema mõistmine, et elu on mõttetu; ja erinevalt Tolstoi pessimistlikust skeemist jääb siin alles võimalus, et elu on hea. Sealjuures ka minu parandatud skeemi jääb vähemalt üks väärtushinnang: et mõttekas elu on hea ja mõttetu elu halb. On võimalik, et ka mõttetu elu on hea.

"Rahva vaenlase" konfliktis on palju ajastuga seotud, jääb ju see näidend kronoloogiliselt H. Spenceri sotsiaaldarvinistliku ja Fr. Nietzsche üliinimese-eetika vahele. Et isiksusekesksus moodustab antud ajastus vaid ühe pooluse, tõendab J. Ortega y Gasset oma "Masside mässus", väites seal, et XIX sajandi viimasel kolmandikul algas märkamatult naasemine barbaarsusesse, mis lõpuks bolševismi ja fašismi viis. Selle pöörde kangelane on lihtne, minevikuta või mineviku unustanud inimene. (Torop 1999: 204)

Selline teema läbistab kõiki kolme düstoopiat mida ma seni olen (konkursiivselt) lugenud: Huxley maailmas on unustatud ja hävitatud kõik mis on vana, teose peategelane on metsik inimene kellel on Shakespeare'i kaudu side ajaloo ja unustatud moraaliga; Orwelli maailmas käib pidev ajaloo ümberkirjutamine vastavalt partei vajadustele ja peategelane on tsensor kelle kätte satub töö käigus ajalehepilt mis tõestab, et partei valetab - see ajendab teda kirjutama päevikut millesse säilitada vähemalt omaenda mälu; Bradbury maailmas põletatakse kirjasõna, sest see sisaldab valusaid tõdesid nagu tõsiasi, et suitsetamine tekitab vähki või, et perekond on inimesed su ümber mitte inimesed teleekraanil.

Inimese osaks on selles maailmas teadvusetu ükskõiksus, üksiolek ja hirm, mille teiseks pooluseks on julmus ja agressiivsus. Loomad ja linnud kuuletuvad oma loomusele, inimesed hülgavad oma loomuse. Seepärast tulebki rääkida üksiolekust, mitte üksildusest kui isiksusega seotud mõistest: "Sest üksildusel on see ürgomane võim, et ta ei lahuta meid, vaid heidab kogu olemasolu valla kõigi asjade olemuse avarasse lähedusse." (Torop 1999: 216)

Veel pessimismi. Minu arvates kuuletuvad inimesed samuti oma loomusele. See on kultuursus mis sunnib meid hindama oma loomsust (loomalikkust) negatiivselt, sundima institutsioone ja reeglistikke peale käitumisele mis tuletavad meile meelde, et me oleme rääkivad ahvlased (nt seksuaalsus, sünnitamine, toitumine jm "madalama kehalise tasandi" nähtused). Mis puudutab üksioleku ja üksilduse vastandit, siis siit tundub jälle midagi puudu olevat. Danieli (1989) mudelis on üksildus (loneliness), üksindustunne (aloneness), üksindus (solitude) ja eraviisilisus (privacy). Siin on aga üksildus samastatud üksindustundega justkui üksildus oleks alati negatiivne kogemus (loneliness'i ja aloneness'i ei eristata) ja üksioleku (kui solitude ja privacy) puhul ei tooda esile seda, et üksindus võib olla hea - olla lahutatud teistes võib tähendada võimalust endasse süvenemiseks, iseenda arendamiseks, raamatute lugemiseks jne.

Ma ei taha siin koostada eklektilist popurriid Ida teemal, kuigi tean, et Laozi "Daodejing" oli A. Ihol võtetel kaasas.
Ma tahan lihtsalt väita, et tervik kui osade summa meenutab A. Ihol kollaažilaadset väikeste variatsioonidega korduvate elementide pidevat ühendamist, mis sarnaneb kulmude, silmade, ninade, suude jne. kataloogidega hiina traktaatides. Seda võiks nimetada tehniliseks vaimsuseks. (Torop 1999: 222)

John Cowper Powys kahjuks koostab oma raamatus eklektilise popurrii Ida teemal. Ilmselt see on sage juhtuma kui Ida filosoofia on teemaks. Neid hiina traktaate tahaks isegi üles leida, äkki on neis midagi ka näoilmete diskursusesse panustada. teadupoolest mikromiimikat ju õpitaksegi erinevate näoosade (kulmude, silmalaugude, silmaaluste, suuümbruse, ninaümbrus jne) "kodeerimise" kaudu. "Tehniline vaimsus" kõlab vahvalt, nagu võiks sellisest teemast loota kehalise käitumise ja religioossuse seostamist (üks neist seostest mille poole hing ihkab, aga jalad ei oska juhatada).

Zara Mints, paljude unustatud autorite elluärataja, publitseerija ja kommenteerija, hoiatas provintsluse eest, s.t. klassikaliste ja palju-uuritud autoritega tegelemise eest. Selle vältimiseks tuli leida uudne aspekt või tundmatu materjal. Niisuguseks materjaliks sai Dostojevsky käsikirjade kalligraafia, üksikud märksõnad taskuraamatutes ja mustandites, mida vene uurijad ei pidanud tekstiks, kuid mis avas kirjaniku loomeprotsessi uuest küljest. (Torop 1999: 237)

Siin peaksin vististi häbi tundma, et minu düstoopiad on nii populaarsed. Need on teadupoolest USA koolides kohustusliku kirjanduse hulgas. Samas on hea neist alustada ja siis ehk Eesti autorite poole vaadata; nii tuntud autorite puhul on ka rohkem inimesi keda võiks see siis huvitada ja kellega dialoogi pidada. Ja ma arvan, et mul on ikkagi üpris uudne aspekt mida uurida - "kehakeel kirjanduses" on ainult paarkümmend aastat vana teema. See vist ei ole päris õige - sakslased uurisid žeste keskaja kirjanduses juba peaaegu pool sajandit tagasi, aga need tööd on minu jaoks kättesaamatud ja pealegi on žestid üpris kitsas valik kogu mitteverbaalsest käitumisest. Juhtumisi just minu õpingute ajal (2010-2013) on sel teemal hakanud rohkem töid ilmuma, niiet vähemalt praegu näib, et ma tulen konkursiivsuse mõistega lagedale õigeaegselt.

Berdjajevist kirjutanuid on häirinud asjaolu, et just tema Vene ajaloo filosoofia on ta Läänes populaarseks teinud. Mõne aasta eest raiuti Tartus üks ülikooli vene kirjanduse kateedri kogumik (500 eks.) tükkideks üksnes Berdjajevi ja veel mõne sama "ohtliku" tegelase nimetamise pärast. (Torop 1999: 238)

Factoid noted. Tõepoolest huvitav tõik. Berdyaevi inglisekeelseid teoseid on TÜRis kahjuks ainult kaks tükki ja kumbki neist ei ole see Vene ajaloo filosoofia teemaline teos (Vene kommunismi lätted ja tähendus).

Filosoofilises autobiograafias "Enesetunnetus" peab Berdjajev enda omapäraks seda, et ta ei võtnud "filosoofia aluseks mitte olemist, vaid vabaduse", sest "vabadus on maailma saladus". Sellest lähtuvalt on vabaduse mõiste keskne nii Berdjajevi inimese- kui ajaloofilosoofias, nii et võib rääkida omapärasest antropoloogilisest ajaloofilosoofiast. "Enesetunnetuses" on antud ka vabaduse määratlus: "Vabadus on minu sõltumatus ja minu isiksuse seesmine määratletus, ja vabadus on minu loominguline jõud, mitte valik minu ette asetatud hea ja kurja vahel, vaid hea ja kurja loomine minu poolt." (Torop 1999: 241)

Just vabaduse teema tõttu meeldis mulle ka tema The Beginning & The End. Selles andis ta kõige selgemõistuslikuma määratluse, mis võiks olla anarhismi eesmärk: mitte vabanemine võimust kui sellisest, vaid vabanemine välisest võimust. Tema autobiograafia, küll inglise keeles teistsuguse nimega, on see teine teos mis on TÜRis olemas.

Pasolini asetab puhta loodusinimese asemele kõlbeliselt rikutud ja osavõtmatu inimese, kes oskab imiteerida kaastunnet ja isegi armastust. Ja kuigi ta jagab füüsilist armastust kõigi pereliikmetega, vaatamata nende soole, pole nendes suhetes hingelisust, mis lähendab üksteisele tundeinimesi. Pasolini paneb oma kangelase küll hoidma haige jalgu, leevendamaks ta valusid, nagi seda on kirjeldatud Tolstoi jutustuses, kuid see žestiline tsitaat muutub kogu perekonna hävingu ja krahhi sümboliks. Ilma armastuseta ei ole võimalik teist inimest aidata. (Torop 1999: 254)

Veel üks kategooriline väide mille kerge tuuleiil lükkab ümber. Common sense ütleb, et inimesed aitavad üksteist alatasa ilma üksteist armastamata. Eriti ere on see internetis, kus inimesed pidevalt teevad üksteisele teeneid, näiteks jagavad raamatuid, muusikat või filme, või kulutavad ülemäära palju energiat sellele, et proovida lahendada teiste inimeste probleeme, pakkuda tuge või lohutaha - kõike seda ilma igasuguse vihjetagi millelegi mida võiks nimetada armastuseks. Füüsiline armastus ei ole virtuaalselt lihtsalt võimalik, hoolimata sellest kui palju on ehitatud kummalisi seadmeid millega saaks teisele inimesele üle interneti pai või kallistust teha (nt Hug-Me). Pisut sisukamal teemal: "žestiline tsitaat" kõlab nagu viis kuidas käsitleda konkursiivsust ad hoc moel (sama võiks öelda "sõnalise portree" kohta). Need on arusaadavalt mõistlikud väljendid; tõepoolest "žestilised tsitaadid" on just need mille kaudu konkursus levib. Just nagu väljendeid või ütlusi laenatakse, nii laenatakse ja kehalise käitumise kirjeldusi. Konkursiivse uurimise ideaalseks eesmärgiks oleks selliste laenude ajaloo selgitamine, ehk kuidas üks või teine žest või näoilme on kirjanduse evolutsioonis väljendust leidnud. See on peenete mõjutuste ja kahtlemata ka loomingulise leiutamise maailm.

Rollikäitumine riisus Tolstoilt vabaduse. Temast sai Arkesilaos ilma viimase stoilise rahuta. Eriti traagilised on Tolstoi mõtted mõni kuu enne surma. Oma päevikusse on ta kirjutanud: "Esimest korda tajusin ma selgelt kogu selle maailma juhuslikkust. Mispärast küll mina, nii selge, lihtne, mõistlik ja hea inimene, pean elama selles segases, keerulises, meeletus ja kurjas maailma? Mispärast?" Otsekui järjena neile mõtetele leiame ta märkmikust: "Kummaline on mu saatus ja kummaline on kogu mu elu! Vaevalt leidub mõni sedavõrd armetu, rikaste luksuste tõttu kannatada saanud kehvik, kes oleks tajunud ja tajuks rikkuse kogu ebaõiglust, julmust ja arutust keset vaesust nii nagu mina, ent mina elan ometi edasi ega ole mul suutmist, oskusi ega jõudu sellest kohutavast ja mind piinavast keskkonnast välja rabeleda." Jah, kirjaniku elu lõpul naaseb artistism tema biograafiasse. (Torop 1999: 259)

See tundub olevat sarnane motiiv sellele mille kohta pärisin Aare Pilvelt kevadel Semiosalongis. Selline "selgushetk" tundub olevat levinud, nii kirjanduses kui päriselus. Minu jaoks toimus see kolmeaastaselt (üks vanimaid lapsepõlvemälestusi) mil ma taipasin, et ma ei pea kõige huvitava suunas liikuma ja võin ema käest kinni hoides temaga kaasa minna. Pilve jaoks toimus selline hetk viieaastaselt mil ta taipas, et kui inimesed surevad, siis neid ei ole enam. Parim taoline väljendus tuleb siiski ühe kirjaniku sulest. Edward T. Hall tsiteerib Richard Hughes'i A High Wind In Jamaica'st: "And then an event did occur, to Emily, of considerable importance. She suddenly realised who she was [...] it suddenly flashed into her mind that she was SHE. [...] She began to laugh, rather mockingly. "Well!" she thought, in effect: "Fancy YOU, of all people, going and getting caught like this! - You can't get out of it now, not for a very long time: you'll have to go through with being a child, and grow up, and getting old, before you'll quit of this mad prank!"" Tahaks öelda, et see erakordne sündmus, see selgusehetk, on eneseteadvuse esiletulemine ja, et igal inimesel juhtub see erineval eluhetkel, võib-olla mitte kunagi... Kuid ma tean liiga vähe neist asjust, et olla selles kindel.

Tõenäoliselt oli Tolstoi artistismis rohkem enesesisendust kui reaalset lootust maailma muuta. Ent "Pihtimuses" rahustas ta ennast sellega, et kõik uued ideed on juurdunud alles järk-järgult. Rohkem kui ideid usaldatakse algul eesrindlikke inimesi, isegi siis, kui neid peetakse veidrikeks või hullumeelseteks. Vaja on neid, kes oleksid valmis loobuma lõbustajatest ja asuma põldu kündma või saapaid tegema. Niisugune eeskuju peab olema see, mis nakatab. (Torop 1999: 260)

See meenutab raamatu hilisemas osas välja öeldut, a la, et lõppude lõpuks ei anna õppejõud tudegitele edasi mitte ainet, vaid suhtumist ainesse. Sarnaselt võin mina loota, et kui mõni tulevane semiootikatudeng satub siia blogisse, siis ei võta ta üle mitte minu kogutud tsitaate ega minu kirjutatud kommentaare, vaid saab aru, et taolise blogi pidamine on kasulik ning õpib ka ära <blockquote> täägide kasutamise (trikk on mitte jätta tsitaadi ja kommentaari vahele tühikut).

Elu lõpul köidab mälu problemaatika ka Tolstoid ennast. Ühest küljest kaebab ta 1908. aasta päevikus: "Hea mäluga inimese kohta öeldakse - tark, isemõtleja -, kuid kehva mäluga inimese kohta - rumal." Teisalt rõmustab Tolstoi oma viimastel elukuudel päevikus: "Ma olen kaotanud mälu, ja täielikult, kuid, hämmastav küll, ma pole mitte ainult et midagi kaotanud, vaid olen võitnud - ja kohutavalt palju - teadvuse selguses ja jõus. Ma mõtlen isegi, et üks on teisele alati kahjuks." Mõned nädalad enne surma kirjutas Tolstoi A. Tšertkovale: "Te ei suuda endale ette kujutada, kui hea on hingele kõik niimoodi unustada, nagu mina olen unustanud. Andku jumal, et te seda unustuse hüve tundma õpiksite. Kui meeldiv on minevikus tehtut kasutades, kuid seda mitte mäletades, kanda kogu elujõud üle olevikku.." (Torop 1999: 264)

See motiiv sobib #metablog teema jaoks: siinne blogi on minu viis kuidas teha (lugeda, kirjutada), aga mitte mäletada. Seda informatsiooni on lihtsalt niivõrd palju ja raskes keeles, et kõige püsimällu talletamise üritaminegi oleks liialt vaevarikas, et isegi üritada. "Pea ei ole prügikast" on minu moto. Aju las hoiab seoseid, mõistmist ja suhtumist, blogi ja välja trükitud kujul "õpimapp" las hoiavad sõnade massi. Minu enda asi on vaid teada kust ma leian mida. Kui teadmiste kogumine ja korrastamine on mõtleja töö, siis internetiajastu mõtleja jaoks peaks see olema hiireklikkide küsimus.

Jutustaja jaoks on Issai Fomitši ainus erinevus poolakatest see, et ta pole aadlik. Seetõttu on ta samaaegselt oma ja võõras. Emana on ta individualiseeritud, võõrana naljakas. Võrdluseks võib tuua palvetamisrituaali kirjelduse: "Siis algas palvetamine. Ta luges seda laulval häälel, kisendas, vahepeal sülitas ja keeras ringi, tegi metsikuid ja naljakaid žeste. Muidugi ole see kõik kombetalituses ette nähtud ja selles polnud ka midagi naljakat ega imelikku; naljakas oli ainult see, et Issai Fomitš näis nagu meelega meie ees oma kombetalitusega uhkeldavat ja edvistavat" ([Märkmeid surnud Majast] lk. 159-160). (Torop 1999: 278)

Kõlab nagu sigade ette pärlite viskamine. Ka India tantsude žestid näevad naljakad välja kui sa ei ole tuttav nende tähendustega. ma ei ole selle palverituaaliga muidugi tuttav, aga kahtlustan, et see ümber pööramine ja inimeste suunas žestikuleerimine (uhkeldamine ja edvistamine) võib-olla rituaalist.

Teel Emsi kirjutas ta [Dostojevski] naisele Berliinist suhteliselt neutraalses toonis: "Kui me istusime ümber Saksa raudteele, tutvustas end mulle üks juut, doktor Peterburist, umbes viiekümnene [---] - ta lõbustas mind väga kogu teekonna vältel ja oli sakslastega tõlgiks" (30: I:81). Emsi saabunud, kurtis Dostojevski naisele venelaste seltskonna puudumise üle: "Üksi, mitte ühtki tuttavat nägu, vastupidi, kõikjal sellised vastikud juudilõustad" (30: I:97), "...kõikjal alatud juutide ja inglaste lõustad, kõikjal vaikus ja eraldatus" (30 I:106). (Torop 1999: 279)

See tõepoolest ei ole hea tunne. Vaikus ja eraldatus on ebameeldiv. Mis puudutab aga vastikuid lõustasid, siis võib vabalt olla tegu peegeldamisega. Teadupoolest inimesed jäljendavad üksteise näoilmeid: kui käid ringi rõõmsa ja elava näoga hakkad enda ümber nägema rõõmsaid ja elavaid inimesi (vähemalt seniks kuniks sa nende poole vaatad); kui käid ringi vastiku ja õela näoga (mis võib üksinda, vaikuses ja eraldatuses kergesti juhtuda), siis hakkad nägema vastikuid ja õelaid inimesi. Tähendab, Dostojevski võis inadvertently ise põhjustada endale sellise kogemuse. See on pelgalt spekulatsioon.

Ka keelel on selles problemaatikas oma osa. Ühelt poolt kirjutab Dostojevski 1876. a. "Kirjaniku Päevikus": "...miks me õpime euroopa keeli, näiteks prantsuse keelt? Esiteks, et lihtsalt lugeda prantsuse keeles, aga teiseks, et kõneleda prantslastega, kui nendega kokku puutume; kuid hoopiski mitte omavahel või iseendaga olles. Kõrgemaks eluks, sügavateks mõteteks võõrast keelest ei piisa, sest ta jääb meile ikkagi võõraks; selleks vajame emakeelt... [---] Kuid asi ongi selles, et ühiskonna kõrgemates klassides ei sünnita enam ammu elava vene keelega. Elav vene keel ei ilmu meie keskele enne, kui me rahvaga täielikult ei ühine" (23:80, 82). Nii muutub vahekord elava vene keelega mõõdupuuks nii haritud kihtidele kui ka neile ühiskonnakihtidele, kes kasutavad deformeerunud keelt. Kahjuks läheb Dostojevski romaanide tõlgetes enamasti kaduma erinevate vene keele aktsentide kontseptuaalsuse mõistmise võimalus, olgu siis keelekasutaja poolakas, sakslane või juut. (Torop 1999: 300-301)

Mulle just meeldib teiste eestlaste ja iseendaga inglise keeles kõneleda. Teoreetiline ja abstraktne mõte on inglise keeles konkreetsem. Kui sügavaid tundeid väljendada vastassoole, siis on valida, kas hakata eesti keeles ise midagi metafoorilist leiutama või kasutada inglise keeles levinud väljendeid millest teine ka kindlasti aru saab. Me võime olla eestlased, aga kui filmid mida me vaatame, laulusõnad muusikas mida me kuulame ja raamatud mida me loeme on inglise keeles, siis mida saab meilt nõuda? See-eest pean tunnistama, et käesoleva postituse alguses sain ainult inglise keeles hakkama, aga pärast raamatu läbi lugemist ja uuesti kommenteerima hakkamist läks eesti keeles jälle libedalt. There's still hope for me yet... Või, noh...

Tegelikult tundub see vastuolu pigem näiline ja komplementaarne - contraria sunt complementa. (Torop 1999: 302)

Teiste keelte kasutamine on ju teatud otstarveteks tervitatav. Taoline ladinakeelsete väljendite poetamine on vahva, sest iidsete keel suudab mõnikord asja kokku võtta lühidalt ja tabavalt. Mulle isiklikult meeldib "sensu" mida bioloogiaalastes teostes on ohtralt; see on palju lühem ja mugavam kui "in the sense of". Ainult, et selle kasutamine semiootika kontekstis võib näida rohkem hooplemise kui mugava keeleseadmena.

"Kuritöö ja karistus" kujunemisloo mõistmiseks on oluline veel ühe piiri nägemine. 1986. aastat nimetas kirjanik hilkem oma elu kõige raskemaks aastaks. Lisaks kolmele rängale kaotusele sai ta kõvasti kannatada ka tol aastal ilmunud teos "Ülestähendusi poranda alt", millest tsensuur tõmbas mata autorile kõige tähtsamad ja helgemad mõtted kristlikust ideaalist, eneseületamisest Kristuse ku ideaali teadvustamise kaudu. Ideaali ja pääsemist näitav teos muutus purustavaks antiutoopiaks. (Torop 1999: 310)

Vikipeedia kaudu tean, et düstoopia (anti-utoopia) žanr algab (kui kõrvale jätta Cherneyshevsky Chto delat?) Dostojevski Notes from the underground'iga ja isegi läbi Zamjatini Meie läheb kristlik alltekst mis selgitab seda miks populaarsemate varajaste düstoopiate peategelane on alati 40ndates eluaastates mees (Aadam: Winston, Montag) keda noor naine (Eeva: Julia, Clarisse) ära võrgutab ja halvale teele ning võimu (Jumala: partei, salamandri) vastu juhatab.

Kui teooria on seotud teadliku mõttetööga, kui inimsuhete tõmbe- ja tõukejõududes on teadlik ja alateadlik keerukalt põimunud, siis kolmandaks tuleb nimetada unenägusid kui alateadvuse ilminguid, mida Dostojevski an mustandmärkmetes nimetanud loodusteaduseks, mis inimestes kisendavad. Unenägude tähtsus on teoses eraldi rõhutatud, nad peegeldavad kõige selgemalt Raskolnikovi seisundit erinevatel perioodidel: soov vabaneda oma ideest pärast esimest unenägu, tapmine kui kõlbeline enesetapp teises, üksindus ja süüme hoolde jäetus kolmandas ning oma teoorio nägemine ülemaailmse hukutava epideemiana neljandas unenäos. Unenäod on olulised ka ieiste tegelaste puhul, nagu alati Dostojevski loomingus. Otseses seoses unenägudega on impulsiivne käitumine. Siia kuulub Raskolnikovi mõtlematu heldus rahaannetamise stseenides, eluga riskimine tulekahjust lapsi päästes, s.t. käitumise n.-ö. antiteoreetilisus. (Torop 1999: 319)

Unenägude kohta tahaks rohkem lugeda, et imuplsiivne käitumine ja "alateadvuse ilmingud" neisse kindlamalt asetada. See katkend lükkab mind "kehakeel unenägudes" teema ehk nö somatoception'i poole. Sellest on minu teada kirjutatud vaid üks raamat ühe psühhoanalüütiku poolt, aga miks mitte läheneda sellele semiootika vahenditega?

Kõigest sellest järeldub, et ideekirjanikuna hindab Dostojevski oma tegelasi ideaalpürgimuste suunast lähtudes ja seega võib rääkida oma romaanis ühe teema erinevatest variatsioonidest (heterofoonia). (Torop 1999: 321)

Et lisaks bahtiniaanlikule polüfooniale võib rääkida ka homofooniast/heterofooniast ja kakofooniast/sümfooniast.

Tegemist on aga üldisema nähtusega: igas Dostojevski romaanis on kõrvuti süžeeline ja arhisüžeeline, tendentslik ja profaanne ning igavikuline ja sakraalne aspekt. (Torop 1999: 325)

Tõepoolest, näiteks paradiisist välja heitmise lugu võib vaadelda düstoopiliste süžeede suhtes arhesüžeelisena.

Ka loomingu-psühholoogias eristatakse vastavalt kaht loomingulist impulssi: intellektuaalset ehk ideeimpulssi, ja meelelise tunnetuse elemente (visuaalsed kujundid jms.). See tähendab, et paberile ei ole Dostojevski käsikirjades kantud ainult mustandtekst või plaan, vaid mingil määral ka see etapp, kus kirjanik veel ei kõnele tulevase lugejaga, vaid paberis kajastub osake mõtlemisprotsessist, autokommunikatsioonist. Tüübilt meenutavad Dostojevski kalligraafia ja joonistustega kaetud leheküljed egotsentrilist kõnet, mis L. Võgotski sõnade järgi on "sisekõne oma psühholoogiliselt funktsioonilt ja väline oma struktuurilt". (Torop 1999: 350)

See meelelise tunnetuse ja visuaalse kujutamise teema haakub ka somatoception'i ehk kehakujutluste teemaga. Autokommunikatsiooni mõiste lähedus sellistele mõistetele nagu Ich-Erzahlung, Inner Speech ja Bahtini mikrodialoog on teadatuntud. Mis on siin aga oluline, on kanali või väljendatuse/väljastatuse küsimus. Mõtlemine ei ole autokommunikatsioon proper, kuigi on autoreid kes seda seisukohta toetavad (I. Kant oli vist introspection'i suhtes seda meelt). Õige autokommunikatsioon toimub siis kui iseendaga suhtlemisel kasutatakse "väliseid struktuure," näiteks öeldakse välja, kirjutatakse maha või salvestatakse muul moel, et hiljem ja/või mujal olla ise nende "väliste struktuuride" vastuvõtja. Tundub, et just nagu metakommunikatsiooniga, nii tuleb ka autokommunikatsiooni (või sellega seotud mõistete) suhtes eristada (minimaalselt) sünkroonset ja diakroonset varianti.

Millest see teos siis olema pidi? "Põrandaalune" ja selle sünonüüm "nurk" tähistavad Dostojevski loomingus elavast elust irdumist, eksisteerimist väljamõeldud maailmas, elatumist fantaasiast. Maailmaga suhtleb põrandaalune inimene eelkõige raamatu ja raamatutarkuse kaudu, olles võimeline sekkuma keerulisematesse ideoloogilistesse vaidlustesse. Võib öelda, et antud teos on kahokordselt poleemiline. Kõigepealt sekkub ajastu ideoloogilisse võitlusesse Dostojevski ise. Ta suhtub poleemiliselt tollal nii populaarsesse keskkonnateooriasse, mille järgi inimene on keskkonna saadus, s.t. loomult heana ilma sündiv inimene saab oma halvad omadused halvasti korraldatud keskkonnalt. Dostojevski peab naiivseks ahvatlust kuulutada, et keskkonna parandamine toob kaasa kõige halva kadumise inimloomusest. Ta on veendunud ka selles, et ainult inimese mõistusele apelleerivad teooriad jäävad elukaugeteks ega saa olla praktilise tegevuse aluseks. Ühiskonna ümbertegemine peab lähtuma inimloomuse keerukuse, isegi vastuolulisuse mõistmisest, seda aga Dostojevski tollastes teooriates ei näe. Ja nii ta toobki esile oma põrandaaluse inimese, kes 20-aastase põrandaaluse elu vältel on muutunud üdini raamatuinimeseks, on arendanud eelkõige oma mõistust, kuid ei jäta ometi muljet loomult ratsionaalsest olevusest. Sellise vastuolulise inimtüübi eksisteerimine ongi Dostojevski peamine argument tollastes ideelistes vaidlustes. (Torop 1999: 354-355)

Selline "keskkonnateooria" meenutab Watsoni behaviorismi ja tabula rasa temaatikat. Ka mina leian, et ainult ratsionaalsusele apelleerivad teooriad on liiga ühekülgsed ja pimedad selle ees, et inimesi kontrollivad ka nende kehad, nende käitumine ja füsioloogilised/endokrinoloogilised protsessid millest on keeruline isegi kõneleda, sest neil pole - Sebeoki järgi - väliseid referente (välistest struktuuridest on kerge kõneleda, sisemistest protsessidest mitte).

Et aga dramatiseeringu tekst vahendab dostojevskilikke konflikte õige vähesel määral, tuli lavastajal sõnast rohkem rõhutada seisundit, põrandaaluse inimese eksistentsi olemust. Lavalise tegevusega tuli sõna mitte ainult toetada, vaid ja asendada. Tulemuseks on Dostojevski teatriseerumine füsiologismi abil. Sülitamine mõttekäikude vahel lubab õige hästi tempot reguleerida ja omandab ka lõpuks teatava sümboolsuse (sülitamine kättesaamatu peale kui enesepettus). Kuid see võte siiski travesteerib Dostojevski teost, lülitab ta hoopis madalamasse stiili ning on siinkirjutaja arvates vastuolus karakteriloogikaga. Kui sülitamine siiski kompenseerib sõna puudumist, siis kõlvatuse teemaga kaasnevad erootilised žestid, rahasuskamine prostituudi seeliku alla, "kättemaksuiha" väljendamine käte ja jalgadega, mitmekordne pesemine ja ka Fertitškini paljas tagumik - kõik see moodustab juba omaette stiilikihi, mis Dostojevskit küll kuidagi vaatajale ei lähenda. Siia võib lisada veel peategelase ülemäärase hüsteerilisuse, mis väsitab näitlejat ja publikut, sunnib tegema diktsiooni- ja loogikavigu. Tempovahetused on liiga harvad. Aga ehk on veel vara soovida tekstist täielikku üleolekut näitleja poolt. Kuigi - kas saabki praeguste mänguleeglite puhul seda üleolekut tekkida? Näitlejatöö psühhofüüsiline terviklikkus eeldab laval sõna ja tegevuse harmooniat, praegune lavastusprintsiip aga hoopis eraldab nad teineteisest. Harmoonia huvides oleks tulnud loobuda füsiologismist või julgemalt ümber teha Dostojevski teksti. (Torop 1999: 361)

Teatrietendusest kõneledes puudutab Torop tihti kehalist tasandit, aga kuna ta ei tegele sellega valdkonnaga on need puudutused kaudsed, võõrastavad, kantud justkui negatiivsete nähtuste nimekirja. Peaaegu kumab läbi selline "inimesed võiksid olla kehatud" tunne mis on peaaegu, et tekstualistide tunnusmärk.

1975. aastal loin enne esimest akadeemilist loengut närviline ja kartsin, et öö läbi komponeeritud materjalist ei jätku loengu lõpuni. Keeltemaja trepil kehtasin oma kunagist filosoofiaõppejõudu Rem Blumi, kes mõistis kohe mu seisundit ja pakkus üllatavat lohutust. Ta väitus, et ka kõige parema loengu informatsiooniline väärtus läheneb nullile. Ainul, mis üliõpilases püsima jääb, on õppejõu suhtumine ainesse. Need sõnad on sageli raskel hetkel meelde tulnud.
Ka minu õpetajad püsivad mul meeles nende suhtumise kaudu. Zara Mntsi ja Juri Lotmani andumus oma tegevusele liitis nende ümber kolleege ja õpilasi. Tulemuseks oli nii eetiline kui teaduslik kõrgetasemelisus. Teaduslikkuse mõiste madaldumist ei tulnud nende õpetajatega kunagi karta.
On vist seaduspärane, et selline hoiakute koolitus ei lõpe õpetajate surmaga. Õpetamine ja õppimine jätkub, sest mõnigi asi saab selgemaks alles pärast õpetaja surma. Ja nii ei olegi õpetajate mäletamine midagi muud kui nende alustatud töö jätkamine ning vastutustunne selle ees, mida on hoiakuliselt pärandada järgmisele põlvkonnale. (Torop 1999: 365)

Ikooniline.

Asjadele ja nähtustele nime andmises peegeldub kultuur. Eesti kultuur on peaaegu paratamatult politiseeritud, täis aatelisusest ja võimuvõitlust. Logokraatia võim on seejuures tohutu. Meid ümbritsevad sõnad, millel on tähendus, kuid puudub reaalne sisu või on see sisu muutuv, kompromissi või lootust tähistav. Mida peab mõtlema eestiaegne inimene, lugedes sõnu "riik" ja "parlament", "president" ja "politsei", "piir" ja "piirikaitse" jne.?! (Torop 1999: 381)

Esimene pool on põhjus miks ma usun konkursiivsusesse: käitumistele on antud nimed, tähistajad, mis sageli on huvitavamad kui käitumine ise. Eesti keeles on eriti palju huvitavaid sõnu mida palju ei kasutata, aga millesse on pakitud kehakeele äratundmine (nt "itk", "muie" jne). Teine pool on seotud rohkem anarhistliku diskursusega. S. Žižek nt on seda meelt, et nt "riik" saab keele kaudu sotsiaalseks reaalsuseks. Füüsiliste objektide hulgas sellist asja ei ole, aga kokkuleppeliselt teame, et kuskil läheb selle territoriaalne piir ja seda hoiavad üleval asutused, mis igal sammul töötavad selle nimel ja selle nime all.

Kuigi J. Lotman ise on nimetanud oma koolkonna lähteprintsiipide seas tingimatu teadusliku aususe kõrval üldarusaadavat keelt, ei tähenda see veel metakeelelist sarnasust erinevate autorite puhul. Kultuuri osana peab teadus olema individuaalne, igal teadlasel on õigus oma keelele ja stiilile. Seda õigust on J. Lotman austanud alati ka toimetajana. (Torop 1999: 383-384)

Ja seda õigust tundub austavat ka Torop ise. Kui eelkaitsmisel tutvustasin iseleiutatud termineid (nonverbalism, semiofreenia, konkursiivsus), siis Toropi kommentaar oli, et mul on selleks loominguline õigus. Ma ise usun, et need terminid teevad keerulistest asjadest rääkimise kergemaks: "mitteverbaalse suhtlemise uurimise" asemel nonverbalism; "tundmise, tegemise ja mõtlemise märgilisusesse uskumise" asemel semiofreenia ja "kehakeele keelelise kirjeldamise" asemel konkursiivsus. Need ei ole keerulised terminid. Minu enda joks on nad vägagi praktilised: siin blogisse on kogunenud ääretult palju tähelepanekuid nendel teemadel väga erinevatelt autoritelt kõikvõimalikest valdkondadest; märkides neid tsitaate oma kommentaarides vastava sõnaga õnnestub mul endal need üles leida.

Argikäitumine ei erine palju käitumisest autorina või kultuuritarbijana. Mõlemal juhul tekivad kordused ja stereotüübid, mis lubavad rääkida käitumise poeetikast või grammaatikast. (Torop 1999: 387)

Läheneb antropoloogilisele lähenemisele, milles käitumist, vähemalt tähenduslikku ja uurimist väärt käitumist, vaadeldakse "mustrilisena" (patterned). Mida muud on kordused ja stereotüübid kui mustrid? Kehakeele uurimisel - eriti kineesikas - on selline lähenemine teadagi läinud vett vedama, sest "kehakeele grammaatika" (kineemide süsteemi) kirjeldamisel väga kaugele pärast Birdwhistelli ei jõutud. Ta pärandas järeltulevatele uurijatele tohutu töö, kuid keegi ei raatsinud seda jätkata (suuresti tänu halvustavale kriitikale mis väitis, et see kõik on mõttetu).

Teiseks pooluseks on kultuuriruum. Lotmani USA-s ilmunud raamat "Universe of the Mind" (1990) eessõnas ütleb Eco, et tema jaoks muutus Lotman eriti huvitavaks siis, kui ta hakkas rohkem rõhutama keelte segunemist kultuuris, kultuurikoodide põimumist ehk kreoliseerumist. Üks asi on verbaalses tekstis erinevate kultuurikeelte eristamine (stiil, käitumine, ruum, värv, ideoloogia jne.), teine asi on sama sõnumi voogamine ühest diskursusest teise, ühest meediast teise, ühest märgisüsteemist teise. Romaan elab edasi ja saab uusi tähendusi ekraniseerituna või instseneerituna, päevauudis on samal päeval raadios, erinevatel telekanalitel ja erinevates ajalehtedes. See, mis on päeva uudis, sõltub sõnumi valikust ja esitamise viisist. Kuid ka sama uudis saab olla erinev eri vahendustes. Vastuvõtja tarbivad erinevaid vahendamisviise ja mõtestavad sama sõnumit semiootiliselt erinevaid keeli kasutades. Kultuuris kui tervikus aga saab täheldada keskmistumist. (Torop 1999: 388)

Ma arvan endiselt, et semiosfääri-teooria võiks olla netisemiootika aluseks, sest internet on kõige võimsaim uuritav semiosfäär. Kultuurikoodide põimumist ja uue universaalse "netikeele" arenemist saab eriti hästi uurida internetimeemide põhjal. Näiteks "forever alone" ei ole mitte juhuslik sõnapaar, vaid tähistab üheaegselt MS Paintis joonistatud topeltlõugadega nutust nägu kui ka üldinimlikku hüljatus- ja üksindustunnet. Kui kõik su sõbrad korraldava pea ja sind ei kutsu - forever alone, kui sa oled seltskondlikul üritusel ja keegi ei lähene sulle - forever alone, jne.

Tartu koolkonnal on küll oma ühtsed printsiibid, kuid ta ei paku välja universaalset metodoloogilist doktriini, ühtset metakeelt ega kanoniseeritud uurimismeetodit või -meetodeid. Tartu koolkonna kontseptsioon on üks semiotiseeriva mõtlemise ja strukturaalsemiootilise maailmataju tüüpe, mille raames leiab täiendussuhteis kõige erinevamaid teooriaid, uurimisobjekte ja teadlasisiksusi. Seetõttu on koolkonna raames raske rääkida ortodokssest semiootikast või ortodokssetest semiootikutest. Nendele täiendussuhetele rajaneb isesugune, pigem implitsiitne kui eksplitsiitne "mõistev metodoloogia". (Torop 1999: 404)

Semiotiseeriv mõtlemine on umbkaudselt see mida ma nimetan semiofreeniaks.