Linnakultuurist

Donskis, Leonidas 1991. Lewis Mumford linnakultuurist ja selle saatusest. Tõlkinud Eva Kont. Akadeemia 6: 1257-1276.

[...] Euroopa kultuur on kõigepealt linnakultuur. Omavalitsusega linnades alguse saanud klassikaline linnakultuur laienese Euroopa, iseäranis romaani-germaani eluviisina ajas ja ruumis. See panigi aluse klassikalisele Euroopa kultuurile. (Donskis 1991: 1257)

Eeldatavasti pole Euroopa kultuur ainus linnakultuur?

Klassikalise linnakultuuri pühakoja kupliks on ülikoolikultuur. Isegi väikelinn, millel pole märkimisväarset tööstuslikku baasi, rikkust ega võimu, aga on ülikool, muutub ajaloo ja kultuuri sulatuskohaks, vabaks ja omaette üksuseks. (Donskis 1991: 1257)

See iseloomustab ka Tartut. Tallinn on pealinn, aga Tartu on peaga linn, nagu ütlus käib.

Väga sageli käsitatakse linna kui kultuurilise suhtlemise, suhtumise, tähenduste ning väärtuste sfääri ja ruumi, kohta ning vahendit ühiskondliku elu ja kultuurivormide integratsiooniks, kui universaalset biosotsiaalset ja sotsiokultuurilist mudelit. (Donskis 1991: 1259)

Mudelite kohta ma ei tea, aga umbes midagi sellist tahan ma väita Rueschile toetudes, ehk käsitleda linna kui kommunikatsioonivõrgustikku.

"Linn kui tervik on geograafiline süsteem, majanduslik organisatsioon, institutsiooniline protsess, ühiskondliku tegevuse teater ja kollektiivse ühtsuse esteetiline sümbol. /---/ Linn edendab kunsti ja on kunst; linn loob teatrit ja on teater." (Mumford 1938: 480.) (Donskis 1991: 1259)

Samamoodi võib ka muudest tervikutest rääkida erinevaid tasandeid erinevate mõistetega seostades ja seeläbi erinevaid vaatepunkte kaasates (ja sealjuures kahjuks midagi erilist mitte öeldes).

Ajalugu on põhiline ontokultuuriline mõõde, inimelu ja -tegevuse projekteerimine igavikku. Peamisteks eeltingimusteks ajaloo ja kultuuri loomisel on igaviku ning inimese elu lõplikkuse poolused: ajalisus ja üleajalisus, absoluutne ja inimlik ruum, absoluutne ja inimlik aeg. Nende pooluste vahel eksisteerib ka metafüüsiline pinge, s.t metafüüsiline pinge ontoloogilise reaalsuse ja inimtegevuse vahel. Selle pinge väljaks on ajaloo algust tähistav linn. (Donskis 1991: 1260)

Filosoofid võivad ikka ükskõikmida väita kui see sisaldab filosoofilisi mõisteid.

Varases linnas polnud sotsiaalset atomismi ega nomaadlust. Samuti polnud võõrdumist, mis tulenenuks eluviiside ja kultuurivormide ebastabiilsusest - elulaadi, mitte mõtlemisviisi silmas pidades. Piiratud ruum võimaldas linnaelanikul põhjalikult tutvuda oma linnaga, selle keskkonnaga, inimeste ja asjadega, mis teda ümbritsesid. Platoni arvates ei peaks täiuslikus linnas olema rohkem kui viis tuhat elanikku; see hulk on veel suuteline kuulma kõnemehe häält ja ennastki arusaadavaks tegema. "Platoni ideaalne linn peegeldab taevalikku arhetüübi korrapära." (Hassett 1984: 115.) (Donskis 1991: 1261)

Ka mina olen oma kodulinna peaaegu täielikult läbi avastanud (vähemalt nii palju kui tänavaid mööda liikudes on võimalik). Tartu aga endiselt üllatab.

Linn ja linnakultuuri eri vormid on alati ajaloo looming. Linn on ajalooline. Ta loob ajalugu ja on loodud ajaloo poolt. Linn liitub ajalooga. Ta on haaratud pidevatest muutustest ja see toob kaasa ta paratamatu enesehävitamise. Linn on kultuuri eri vormide, stiilide ja mallide tõusu ning languse parim näitaja, linn tunnistab nende õitsengut ja seejärel nende muutumist teiste kultuuride osakesteks. "Aeg saab linnas nähtavaks." (Mumford 1938: 4.) Linna tänavad, ehitused, monumendid, arhitektuuristiilid toovad õigupoolest silma ette aja kulgemise. (Donskis 1991: 1262)

Mulle meenub seik kui vestlesin MLL-ga Rüütli tänaval ja arutlesin vanalinna ajaloolisust, mille peale tema soovitas mulle minna õppima semoootikat.

Linn - maksimaalne sotsiaalse jõu kontsentratsiooni, sotsiaalse kommunikatsiooni ja sotsiokultuurilise integratsiooni koht ja väljendus - on omandanud Lääne kultuuriprotsessides eri rolli. Lääne inimese jaoks pole linn mitte ainult loomesfäär või -vahend, difusioon ajas ja ruumis, kultuuri jäädvustamine, ega mitte ka lihtsalt võimalus järgida kultuuripärandi vorme, märke ja sümboleid sub specie temporis ja sub specie aeternitatis (ajalisest ja igavikulisest aspektist). (Donskis 1991: 1263)

Veel argumente kommunikatsioonivõrgustiku vaate poolt. Linn on koodide, tekstide, olukordade, kanalite, kontaktide, saatjate, vastuvõtjate võrgustik, mida sellesse kätketud inimesed kollektiivselt saadavad igavikku.

"Seepärast võibki Sokrates, suur linlane, polisevaimu kvintessents, öelda: "Mul pole midagi tegemist puudega väljal, minusse puutuvad ainult inimesed linnas." Mida teadsid sellest kõigest küll hindud, pärslased, hiinlased või egiptlased?" (Ortega y Gasset 1932: 152.) (Donskis 1991: 1265)

Sama tunnen ma Valdur Mikitaga seoses. Tema Lingvistiline Mets on vahva, aga see ei kõneta mind nii nagu võiks kõnetada nt Linnakäitumine.

See ülalnimetatud megalomaania hävitab mõõdu- ja piiritunnetuse, kõik moraalsed ning ontoloogilised tabud. Megalopolosie kultuuris on kõik selge. Megalopolise kultuuri jaoks on kõik lubatud. Ta hävitab isegi kultuuritahte ja kõik autentsed kultuurilised tegevused ning vaimsed toimingud, sest Megalopolise kultuuris pole millelgi eluõigust, enne kui end pole demonstreeritud. (Donskis 1991: 1273)

Megalomaania on suurushullustus.

Nerman, Robert 1991. Kõdurajooni filosoofia. Akadeemia 6: 1277-1290.

Ühelt poolt ei suuda linnapilti kujundav mehhanism loobuda oma senisest orientatsioonist hetkekasudele ega samal ajal ka arengu imiteerimise praktikast. Teiselt poolt ei usu inimesed juba ammu ametlikest kanalitest tulevat informatsiooni ning asuvad oma jõududega võitlema hetkekasude süsteemi vastu. (Nerman 1991: 1277)

Millised inimesed? Millised ametlikud kanalid? Mis informatsioon? Väga demagoogiline tundub see tekst.

Kuidas aga hinnata uusimaid suunamuutusi, kus tagajärjed ei ole veel jõudnud korralikult avalduda? Sageli on sellistes olukordades soovitatud järeldustega oodata. Nii olevat eetilisem. Kuid ka sadade tuhandete linnaelanike hoidmine teadmatuses ning järjekordse eksperimendi meelevalla all ei ole eetiline. (Nerman 1991: 1280)

Kohe üldse ei saa aru mis tasandil või isegi millest täpselt see autor räägib. Eetilisuse piitsaga vehkimine on järjekordne demagoogiamärk.

Loomulikult ei saanud ükski normaalne ühiskond seda endale lubada. (Nerman 1991: 1281)

Kas autor on mõni 17-aastane ühiskonnakriitik? Wiki ütleb, et Robert Nerman on 1946. sündinud TÜ arhitektuuriajaloolane. Mis on normaalne ühiskond?

Hetkekasude Tagaajamise Kompleks ei ole huvitatud, et linnaehutise teoreetikud tekitaksid lõhe teooria ja praktika vahele. Seepäras teevad nad kõik mis võimalik, et suunata linnaehituse teooria puhtabstraktsesse voogu. See on suurim nonsenss, aga kümned kõige kvalifikatsiooniga teadlased tegelevad ainult sellega, et viimistlevad sellise abstraktse linnaehitusliku situatsiooni eri tahke, mida kellelgi kunagi vaja ei lähe. (Nerman 1991: 1282)

Wat. Keegi on selles süüdi, et teooria on abstraktne? Muidugi see Hetkekasude Tagaajamise Kompleks on väike grupp kõrgelt organiseeritud isikuid, eks? Lõhnab nõiajahi ja vaenlase konstrueerimise järgi. Hashtag demagoogia.