Moskva ja Peterburi sümboolika

Lotman, Juri M. 1999. Semiosfäärist. Koostanud ja tõlkinud Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund.

Idee "Moskvast kui kolmandast Roomast" oli loomullt kahetine. ühelt poolt eeldas see idee Moskva riigi seotust kõrgete vaimsete ja religioossete väärtustega. Tehes jamakartlikusest Moskva riigivõimu peamise tunnusjoone ja toe, toonitas ta Bütsantsi-orientatsiooni teokraatilist aspekti. Oma selles variandis tähendas see idee enese eraldamist "roojasest" maadest. (Lotman 1999: 304)

Need kõrged vaimsed ja religioossed väärtused on tõepoolest märkimisväärsed: kirikus muusikat mänginud Pussy Riot'i arreteerimisest kuni eurovisiooni võitnud Conchita Wursti süüdistamiseni üleujutustes Balkanil. Väga tubli.

Konstantinoopoli langemise järel osutub Moskva valitseja ainsaks sõltumatuks riigivalitsejaks õigeusklikus maailmas - arvestamata Gruusiat, mis Moskva vaatekohalt poistis pigem mingi muinasjutukuningriigina kui geograafilise või poliitilise tõsiasjana. Keskaegse ideoloogia kohaselt, kus ainuüksi tõelise usu kandjaile omistati õigus tõelisele eksistentsile, paistsid ülejäänud rahvad otsekui olematud; nii osutub Moskva riigipea nende mõistete keeles kogu maailma valitsejaks. Neis oludes liituvad "Moskva kui kolmanda Rooma" doktriini poliitiline ja usutunnistuslik aspekt üheks teokraatlikuks tähenduseks. (Lotman 1999: 307)

Mõnikord tundub, et Venemaa ei ole sellisest keskaegsest ideoloogiast endiselt kaugemale jõudnud.

Sama assotsiatsioon Peetruse/Peetri ja kivi vahel rakendub ka puust Vana-Venemaa ja kivist Peterburi vastandamisel. Seda vastandust toetas range keeld püstitada Venemaal kivihooneid kuhugi mujale kui Peterburi: 1714. aastal keelas Peeter I riigis "kogu varanduse äravõtmise ja pagenduse ähvardusel igasugused kivist ehitised, mis nime need ka kannaks". Sellega tegelikult luuaksegi kivist Peterburi ja tema antipoodi - puust Venemaa kujund. Peterburi mõistetakse kui Venemaa tulevikku, kuid ühtlasi luuakse ka kujund tema minevikuolukorrast. (Lotman 1999: 316)

Venemaa suutis olla düstoopiline juba 18. sajandi alguses.

Kultuuriajaloo kujundatud sümbolsüsteemis on linnal eriline koht. Sealjuures tuleb eristada linnasemiootika kaht põhivaldkonda: linn ruumina ja linn nimena. (Lotman 1999: 327)

Kas tõesti nii vähe ongi võimalusi? Mulle tundub küll, et väga palju jääb nende kahe valdkonna vahele. Linn kui elukoht, nt.

Kuid ilmne on ka nende aktsioonide semiootiline aspekt. Eelkõige pingestub eksistentsiaalne kood: olemasolev kuulutatakse olematuks, see aga, mis alles tekkima peab, ainsana tõeliseks. (Lotman 1999: 328)

Selline "eksistentsiaalne kood" mängib päris olulist rolli eshatoloogiates. Näiteks kristlikus usus, et ilmalik maailm on vaid tuleproov, et elada tõelises jumalikus igavikulises maailmas pärast surma.

Ühtlasi võib märkida, et "kontsentrilised" struktuurid kalduvad suletusele, enese eraldamisele vaenulikuks peetavast ümbrusest, ekstsentrilised aga avatusele, lahtiolekule, kultuurikontaktidele. (Lotman 1999: 328)

Ma ei teadnudki, et need on vastandid. Tuleb välja, et lihaskokkutõmmete puhul eristatakse isomeetrilist, kontsentrilist ja ekstsentrilist. Isomeetrilise kokkutõmbega ei kaasne muutust; kontsentriline kokkumõtte tähendab lihaspikkuse vähenemist ja ekstsentriline vastupidi lihase pikendumist. Siin meikib ka avatus ja suletus senssi, kuid saab rääkida ka "linna isomeetrilisest asendist semiootilises ruumis", ehk linnast mis ei asu ei mäe otsas ega millegi serval, vaid ulatub äkki üle erinevate maavormide. (tänapäeva linnad on tavaliselt suured ja kaugeleulatuvad).

[...] Vladimir Odojevski novelli "Surnu irve" raamatus "Vene ööd" jpm. (Lotman 1999: 329)

Või Vladimir Odoevsky, Russian Nights, "The Mockery of a Corpse".

Kusjuures see kivi ei ole mitte "looduslik", "toores" (tahumata), mitte igipõliselt oma koha peal seisnud kalju, vaid see on kohale toodud, lihvitud ja "inimestatud", kultuuristatud kivi. Peterburi kivi on artefakt, mitte loodusfenomen. Seetõttu puuduvad kivil, kaljul ja mäerahnulgi Peterburimüüdis tavapärased tunnused (liikumatus, vankumatus, tuultele ja vetele vastupanemise võime), selle asemel on neile omane ebaloomulik teisaldumisvõime. (Lotman 1999: 330)

Huvitav lisandus eelmises tekstis mainitud keelule mujal kui Peterburis kivist hooneid ehitada.

Linn kui keerukas semiootiline mehhanism, kultuuri generaator, saab oma seda funktsiooni täita ainult seetõttu, et ta on erisuguse ehitusega ja heterogeensete, eri keeltesse ja eri tasanditele kuuluvate tekstide ja koodide katel. Just nimelt mis tahes linna põhimõtteline polüglotsus muudab ta mitmesuguste, muudes oludes võimatute semiootiliste kokkupõrgete toimumispaigaks. Viies omavahel kokku erinevaid rahvuslikke, sotsiaalseid ja stiililisi koode ja tekste, teostab linn mitmesuguseid hübridisatsioone, ümberkodeerimisi, semiootilisi tõlkeid, mis teevadki temast uue informatsiooni võimsa generaatori. Selliste semiootiliste kokkupõrgete lätteks aga ei ole mitte üksnes erisuguste semiootiliste moodustiste sünkroonne koosolu, vaid ka diakroonia: arhitektuurirajatised, linna tavandid ja tseremooniad, linnaplaan ise, tänavanimetused ja tuhanded muud möödunud aegade jäänukid on nagu kodeerimismehhanismid, mis kogu aeg genereerivad uuesti minevikutekste. Linn on mehhanism, mis kutsub kogu aeg uuesti esile oma minevikku, nii et sel on võimalus olevikuga otsekui sünkroonselt koos eksisteerida. Ses mõttes on linn - nagu ka kultuuri - mehhanism, mis töötab vastu ajale. (Lotman 1999: 333)

Linn kui semiootiline mehhanism. Siin kasutatud semiootiline teooria on täpselt selline mida võib sisuliselt kõigele rakendada ja semiootilise mehhanismina vaadata. Kõige huvitavam vahest on siin kodeerimisprogrammi mõiste, mida võiks võrrelda käitumisprogrammide mõistega.

Markii de Custine kirjutab: "Meid esitleti keisrile ja keisrinnale. On märkimisväarne, et keiser ei saa hetkekski unustada ei seda, kes ta on, ega talle pidevalt osutatavat tähelepanu. Ta poseerib kogu aeg (originaali kursiiv - J.L.). Sellest tuleneb, et ta ei ole kunagi loomulik, isegi kui on siiras. Tal on kolm näoilmet, millest ükski ei väljenda lihtsalt heasüdamlikkust. Kõige harjumuspärasem on talle ranguseilme. Teinee - haruldasem, kuid vahest kõige paremini tema kauni näoga sobiv - väljendab pidulikkust, kolmas viisakust (...). Võib rääkida maskidest, mida ta soovikohaselt ette paneb ja maha võtab." - "Ütleksin, et keiser on alati mängimas oma rolli ja et ta teeb seda nagu suur näitleja." Ja veel: "Vabaduse puudumine kajastub kõiges, isegi isevalitseja näos: tal on palju maske, kuid pole nägu. Otsite inimest? Teie ees on alati keiser." (Lotman 1999: 338-339)

Rohkem pole keisrile vajagi.