Nõiajaht

Lotman, Juri M. 2007. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. Koostanud Mihhail Lotman; Tõlkinud Kajar Pruul. Tallinn: Varrak.

Ajalugu püüab aina enam saada massiteadvust käsitlevaks teaduseks. Kuid sellel teel põrkab ta ühele olulisele takistusele: minevikudokumendid peegeldavad massiteadvust üldjuhul kasinalt ja moonutatult. Käsitlusobjekt pole dokumendis vahetult antud, vaid tuleb rekonstrueerida, rakendades selleks kogu dešifreerimismehhanismide varu, mis on tänapäeva teadlase kasutada. Ja siin tulebki appi semiootika, mis peab täiesti loomulikuks ja enesestmõistetavaks, et ühtki teksti ei käsitleta antusena, vaid dešifreerimise objektina, pöörates kõigepealt tähelepanu selle teksti sünnitanud kodeerimismehhanismidele. (Lotman 2007: 50)

Kodeerimismehhanismide all mõeldakse siin ilmselt kultuuri kui koodide süsteemi (või süsteemide süsteemi). Sisuliselt on siin öeldud, et teksti dešifreerimisel tuleb kõigepealt pöörata tähelepanu keeltele ja kultuurikoodidele mille kaudu on see tekst tekitatud.

Selline meetod annab eriti ilmekaid tulemusi tekstide puhul, mis on loodud inimkonna sotsiaalse arengu kriisipingeid kajastavate teravate intellektuaalsete (aga järelikult ka semiootiliste) konfliktide ajal. Üheks eredamaks afektiks, mis niisugustes olukordades ilmneb, on hirm ning igati ootuspäraselt ongi just hirm viimastel aastakümnetel hakanud köitma ka ajaloolaste tähelepanu. (Lotman 2007: 50)

Intellekti samastamine semiootilisusega ei ole probleemideta. Siin toetutakse implitsiitselt seisukohale, et mõtlemine toimub alati märkides, aga kas intellektuaalsed konfliktid on ainult märgilised? Neil võivad olla ka majanduslikud, poliitilised, religioossed jm kõrvalpõhjused.

Sealjuures paljastuvad sellised kultuurimehhanismid, mis muudes sotsiokultuurilistes situatsioonides jääksid vaatleja eest varjatuks või nii käegakatsutavalt ei ilmneks. Sootsiumi uurimine kriisiseisundeis on teatavasti üks kõige mugavamaid meetodeid ta struktuuri mittekriitilise ("normaalse") invariandi tuvastamiseks. (Lotman 2007: 51)

Invariantne normaalne seisund vastandub siin variantsele kriisiseisundile.

Sel juhul on ohu allikas selge, hirmul on "reaalne" adressaat ning hirmu esile kutsuv objekt on üks ja seesama nii selle hirmu ohvri kui ka olukorda uuriva ajaloolase silmis. (Lotman 2007: 51)

Siin on kommunikatsiooni paradigma rakendamine. Sealjuures üksjagu kummalisel kujul: kollektiivne emotsioon on nagu sõnum mis on saadetud selle emotsiooni põhjusele või põhjustajale.

Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid - mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu. Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium iseennast ja ümbritsevat maailma kodeerib. Just viimast laadi juhtumid on meie jaoks eriti kõnekad. (Lotman 2007: 51)

Põhjust ennast saab adresseerida, sest see on "semiootiliselt konstrueeritud adressaat, sotsiaalne konstruktsioon. See tundub olevat ka tänapäevastele hirmukülvajatele iseloomulik: homoseksuaalseks on saanud aktsepteeritavaks mitte selle tõttu, et ühiskond on selleks valmis vaid just mingisuguse homopropaganda-talituse töö tagajärjel. Bill O'Reily adresseerib kogu 60ndatest alanud vabanemist kui the grievance industry't.

Muidugi on hirmude nii kategooriline jaotamine "motiveerituteks" ja "motiveerimatuteks" võimalik üksnes abstraktsel tasemel - ajaloolises reaalsuses kohtame vaid ühe või teise pooluse suunas kalduvate tendentside keerukaid põiminguid. Oma tinglikkusest hoolimata osutub selline jaotus siiski kasulikuks. (Lotman 2007: 52)

Päriselu on keeruline.

Süüdistused, süüdistavate vastused, kahjutegude kirjeldused, ülestunnistused ja enesesüüdistused korduvad tüütu üksluisusega dokumendist dokumenti mitme sajandi jooksul ning territooriumil, mis laiub Püreneedest Šotimaani ja Skandinaaviast Itaaliani. See lubab kõneleda erakordselt stabiilsest koodist, mille püsikindlus ja aktiivsus nõuavad selgitust. (Lotman 2007: 56)

Koodi mõiste on siin tekstuaalne. St tegu on kood-tekstiga.

Aluseks ja lähtepunktiks võetakse kanooniline usukultus, mille struktuurist lähtudes luuaks antikultus. Niisugusel juhul jääb kood sisuliselt sellekssamaks, mis kanoonilises kultuuris, ainult seda "loetakse" vastupidises suunas. Sellise usu tähttäheliseks väljenduseks on arusaam, et kuradipalve on harilik palve, mida loetakse tagurpidi, aga samuti kujutlus, et nõiakeel tähendab kõnelemist tagurpidi. (Lotman 2007: 56)

Kood on siingi mõistetud tekstuaalselt. Koodi ennast ei saa ju rohkem tagurpidi lugeda kui keelt. Lugemine on siin metafoor, aga seda rakendatakse kood-tekstil.

Tuleb märkida, et kui kristliku "päripidise" maailma üldtoon on rõomus ja tõsine, siis talle vastanduv saatana maailm on nukker ja irooniline. Saatan ilmub sabatile alati kurva, tusase näoga. Ta räägib läbi nina, röögib metsiku, elajaliku häälega. Tema lustlikkus aga on alati pilkavat ja paroodilist laadi. (Lotman 2007: 57)

Emotsionaalse tooni ümberpööramine. Vrd ka Bakhtini aruteluga Dostojevski kuradist, kes ütleb tegelase enda sõnad talle tagasi, aga teistsuguse - pilkava - tooniga.

Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. (Lotman 2007: 58)

Homopropagandistid, Wall Streeti pankurid, kapitalistid, anarhistid, nimekiri on virtuaalselt lõputu.

Hirmu objekti esmane tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks. Kõnealusel ajajärgul olid niisuguseks vähemuseks kahtlemata naised. (Lotman 2007: 58)

Homovastane liikumine toimib samal põhimõttel. Homoseksuaalsed on vähemus kes ülendatakse vaenlaseks katoliiklaste poolt, kes ise on samuti vähemus, aga kes näevad end seisvat kogu ühiskonna või mingisuguse ebamäärase "enamuse" eest.

Tekib mulje, et süüdistajaid ei köitnud mitte ohvrite mingid konkreetsed omadused, vaid just nende omaduste polaarsust: vanad ja noored, koledad ja kaunid, väga vaesed ja väga rikkad, s.o kõik, kellel oli mingeid eredalt väljendunud omadusi. Selgemad piirjooned võtab ka süüdistaja kuju: see on keskmine mass, kellel markeeritud omadused puuduvad ning kes tunneb hirmu, viha ja kadedust nende suhtes, kes valdavad mõnd silmatorkavat kvaliteeti. (Lotman 2007: 60)

Markeerimatud hävitavad markeerituid.

Nonde salamärkide otsimine pakkus inkvisitsioonile üpris suurt huvi, kuna just need olid ühenduse sümptomiteks. Näiteks 1527. aastal teatasid Hispaanias kaks 9-11-aastast tüdrukut ähvarduste ja lubaduste mõjul, et võivad paljastada suure nõidade vandenõu, mille osalised nad tunnevad ära erilistest vasaku silmaga tehtavatest märkidest, mida nood vastastikku vahetavad. (Lotman 2007: 60)

Silmadega tehtavad märgid on selleks otstarbeks intuitiivselt geniaalsed, sest neid on raske kõrvalt tuvastada ja nendega kaasneb ka plausible deniability - "ah, mu silm lihtsalt tõmbleb".

Siin jõüame selle psühholoogilise atmosfääri ühe olulise eripärani, kus kõigi pealekaebustele ja hukkamistele ärgitavate ajede - naabri vastu tuntava kadeduse, viha, ahnuse, kättemaksuhirmu, karjeristlike ja aineliste kaalutluste, fanatismi ja valevagaduse kohal ripub läbitungimatu hirmupilv ning kus üksnes ongi võimalikud niisugused kultuurifenomenid, mis muudavad inimeste jaoks võimalikuks teod, mis väljaspool seda atmosfääri saavad paista vaid hullumeelsetena. (Lotman 2007: 61)

"Psühholoogiline atmosfäär" on sealjuures pilvemetafooride juures päris hea tähistus.

Süüdistus hakkas tähendama süüdimõistmist ja kohtunik üksnes püüdis süüaluselt välja pigistada omasuulisi ülestunnistusi, mis seda süüdimõistmist formaalselt tõendaksid. (Lotman 2007: 63)

Seda aspekti rõhutas korduvalt Briti musta huumori multika tegelane Paedofinder General, kes põhines nõiajahil, aga kajastas tollal (10 a tagasi) populaarset pedofiili-jahti. (vaata youtube'ist)

Fiktsioon kahjurlikust ühendusest, mis ohustab inimühiskonna olemasolu ennast, rajaneb püsivatel ja kultuuri ajaloos alatasa korduvatel süüdistusstereotüüpidel. (Lotman 2007: 63)

Veel üks sarnasus homovastase liikumisega, mis näeb fiktsionaalses homopropagadas ühiskonda hävitavat ühendust.