Lotman, Juri 2001. Kultuur ja Plahvatus. Vene keelest tõlkinud Piret Lotman. Tallinn: Varrak.
Siiani vaatlesime plahvatushetke ja järjepidevat arengut kahe teineteisega vahelduva etapina. Kuid nendevahelised suhted hargnevad ka sünkroonses ruumis. Kultuuri arengu dünaamikas ei suhestu nad üksnes oma järjestikkuse kaudu, vaid ka seeläbi, et eksisteerivad ühes, samaaegselt toimivas mehhanismis. Keerulise tervikuna moodustub kultuur erineva kiirusega arenevatest kihtidest, nii et igas tema sünkroonses läbilõikes paljanduvad korraga tema mitmesugused arengustaadiumid. Plahvatustega ühtedes kihtides võib kaasneda pidev areng teistes. Kuid see ei välista nende kihtide vastastikust toimet. Nii näiteks ilmnevad keele ja poliitika, kõlbluse ja moe valdkonna protsesside dünaamikas nende protsesside erinevad liikumiskiirused. Ja kuigi kiiremad protsessid võivad avaldada kiirendavat mõju aeglasematele, mis võivad hõivata kiiremate nime ja kiirendada nii oma arengut, ei ole nende dünaamika sünkroonne. Veelgi olulisem on plahvatuslike ja pidevate protsesside samaaegne esinemine erinevates kultuurivaldkondades. Protsessid võivad esineda ebaadekvaatsete nimede all, mis muudab selle küsimuse veel keerulisemaks. Pahatihti petab see uurijad ära. Viimastele on omane taandada sünkroonia struktuurseks ühtsuseks, mingi enesenimetamisega seonduv agressioon aga struktuurse ühtsuse kehtestamiseks. Kõigepealt enesenimetamiste laine, seejärel aga teine - uurijaterminoloogia laine ühtlustavad kunstlikult protsessipilti, [|] tasandades struktuuridevahelisi vastuolusid. Kuid just need vastuolud kätkevad endas dünaamikamehhanismide aluseid. (Lotman 2001: 23-24)
Plahvatuse ja järjepidevuse vaheldumine (ajas üksteisele järgnemine) on diakrooniline, aga nende vahel on ka sünkroonsed suhted, st samal ajal. Nende koostoime konstitueerib kultuuri arengu dünaamika - sellist järeldust toetavad eelmisest peatükist järgmised nopped:
- "Kõik nood eelmises peatükis kõne all olnud plahvatuslikud protsessid kulgevad keerulises dünaamilises dialoogis stabilisatsioonimehhanismiga." (Lotman 2001: 17)
- "[ajaloolane] uurib dünaamilisi - plahvatuslikke ja pidevaid - protsesse" (Lotman 2001: 18);
- "Kui loobuda hinnangutest, siis on meie ees ühe protsessi kaks tahku, mis on vastastikku hädavajalikud ja vahetavad teineteist pidevalt välja dünaamilise arengu ühtsuses." (Lotman 2001: 20)
Esimese puhul tuleb eelda, et järjepidevad protsessid on "stabilisatsioonimehhanismid" ja, et plahvatusliku/järjepideva lõikumine on "keeruline dünaamiline dialoog". Teise puhul jääb mulje, et mõlemat tüüpi protsessid - plahvatuslikud ja pidevad - on dünaamilised, või, et dünaamilised protsessid on korraga plahvatuslikud ja pidevad. Kolmanda puhul ei ole enam suuremat küsimust: plahvatuslikud ja (järje)pidevad protsessid on ühe ja sama protsessi kaks erinevat tahku, ja nende ühtsus on see, mis annab keerulise dünaamilise dialoogi.
Siin siis näeme, et seda keerulist dünaamilist dialoogi saab vaadelda diakroonselt (ajas) ja sünkroonselt (ruumis). Võib juba ennetavalt märkida ära, et siin võib Lotman olla inspireeritud Jakobsoni ja Tõnjanovi varajasestest teesidest, "Problems in the Study of Language and Literature" (vt ka Jakobson & Tynjanov 1928d). Kordamiseks võibki tsiteerida nende teeside neljandat punkti:
The sharp opposition of synchronic (static) and diachronic cross sections has recently become a fruitful working hypothesis, both for linguistics and for [|] history of literature, inasmuch as it has demonstrated that language, as well as literature, has a systemic character at each individual moment of its existence. At the present time, the achievements of the synchronic concept force us to reconsider the principle of diachrony as well. The idea of a mechanical agglomeration of material, having been replaced by the concept of a system or structure in the realm of synchronic study, underwent a corresponding replacement in the realm of diachronic study as well. The history of a system is in turn a system. Pure synchronism now proves to be an illusion: every synchronic system has its past and its future as inseparable structural elements of the system: (a) archaism as a fact of style; the linguistic and literary background recognized as the rejected old-fashioned style; (b) the tendency toward innovation in language and literature recognized as a renewal of the system. (Jakobson & Tynjanov 1980: 29-30)
Lotmani käsituses vastab arhaismile ehk keelelisele ja kirjanduslikule "taustale" järjepidevus, kalduvusele innovatsioonide ja kogu süsteemi uuendamise poole plahvatus. Ka "kihistuste" küsimus on neis teesides kohal, viiendas punktis toovad nad esile, et iga ajastu embab mitte ainult neid töid, mis on ajas lähestikku, vaid ka töid, mis on pärit varasematest epohhidest ("klassika") ja ka väliskirjandust (kus on samuti klassikud ja uued moed). Nende metodoloogiline taak (samas punktis) on äärmiselt huvitav: lihtsalt ülesloetlemisest ei piisa, tähtis on välja uurida nende "hierarhiline tähtsus antud ajastul", st millised tööd on populaarsed (dominantsed) ja millised on vähemtähtsad, lihtsalt kohal. See on huvitav, sest Lotman arendab siin oma keerulise dünaamilise dialoogi ühtsusega tegelikult justkui alternatiivi hierarhilisele funktsionalismile, st tegeleb ühe Jakobsoni lemmikteemaga, permanentne dünaamiline sünkroonia.
Olgu. Proovime end sellest dünaamilisest tihnikust läbi raiuda. Dünaamilises dialoogis... Hmm... Esialgu kõlbab ka see tolle pütaagorliku 1+2=3 loogika üldnimetajaks; sj selle niivõrd lihtsa matemaatilise valemina väljendamine on petlikult lihtne, tegelikult on asja taga üsna keeruline "aritmoloogiline" sümbolism millest on veel vara rääkida (Pütagoras on veel uurimisel ja ilmselt jääbki püsivalt müstiliseks). Selles dünaamilises dialoogis on "erineva kiirusega arenevad kihid"; just nagu Jakobson ja Tõnjanov leidsid, et keele- ja kirjandussüsteemide sünkroonses läbilõikes on eritletavad dominantsed innovatsioonid ja arhaistlik taust, nii leiab ka Lotman, et kultuuri semiootilises süsteemis "paljanduvad [sünkroonses läbilõikes] korraga tema mitmesugused arengustaadiumid" ja "liikumiskiirused".
Nimede teema, eriti see "enesenimetamisega seonduv agressioon" (osakonna poolt varustatud skänneeringus on need kolm sõna suisa alla joonitud), on väga huvitav, aga liialt pinnapealine, et sellest mingit erilist sotti saada - veel pole antud näiteid. Millest on juba aru saada on ühtsuse kehtestamise probleem - sellega olen liialtki tuttav faatika valdkonnas, mis jätab "valdkonna" sildi all palju soovida, ent ometi on neid kes julgelt sõidavad kogu tohuvabohust teerulliga üle ja ütlevad, et nende lapitine tasapind on "faatiline teooria". Selles suhtes on katkendi viimased laused minu jaoks küll väga kõnekad; eriti kuna see "kunstlik ühtlustamine" toimub kümnel juhul kümnest rohkem- või vähemkaudsel viisil Jakobsoni põhjal ja vastuolud Jakobsoni ja mõiste leiutaja, Malinowski vahel "tasandatakse" ilma viimasele suuremat tähelepanu pööramata.
Sünkroonselt töötavas struktuuris on oluline funktsioon nii plahvatuslikel kui pidevatel protsessidel: ühed tagavad uuenduslikkuse, teised järjepidevuse. Kaasaegsete enesehinnangutes tajutakse neid tendentse teineteise suhtes vaenulikena ja nendevahelist võitlust mõtestatakse elu ja surma peale peetava heitluse kategooriates. Tegelikult aga on nad ühe, sidusa mehhanismi, tema sünkroonse struktuuri kaks tahku. Ühe agressiivsus ei summuta vastaspooluse arengut, vaid ergutab seda. (Lotman 2001: 24)
Esiteks on siin kinnitus, mitte, et seda otseselt vaja oleks, et plahvatus tagab uuenduslikkuse (innovation ja renewal) samas kui pidevad protsessid tagavad järjepidevuse. Hmm. See tautoloogia jätab natuke soovida. Aga eks selleks saigi nood vanad teesid välja kraamitud. Mis torkab silma Jakobsoni ja Tõnjanovi sõnastuses on kaasaegsus: nemadki tegelevad "sünkroonse süsteemiga" (Lotmanil, siin, "Sünkroonselt töötav struktuur"), mis on oluline, sest jutt ei käi tegelikult otseselt (kirjanduslikest) "klassikutest" vaid vanamoodsusest, "keelelisest ja kirjanduslikust taustast, mida tuntakse ära ja põlatakse ära vanamoelise stiilina" (J&T 1980: 30; ülal).
Teiseks, poolustevaheline võitlus. Nii võiks nimetada seda alatis üksteisehävitamise kalduvust, mida Lotman on juba nii mitu korda üles toonud, et võib jälle teha ühe fraseoloogilise võrdluse:
- "Ükskõik kumma pooluse täielik võit tähendaks nende vastastikusel pingeväljal loodava informatsiooni hävingut. [...] Aga kummagi pooluse täielik võit on teoreetiliselt võimatu ja tegelikkuses oleks see hukutav." (Lotman 2001: 15)
- "Ühe pooluse hävitamine tooks kaasa ka teise kadumise. [...] Meid ei tohiks eksitada, et ajaloolises tegelikkuses esinevad nad vaenlastena, kellest kumbki püüab teist poolust täienisti hävitada. See oleks kultuurile hukutav ja õnneks pole see teostatav." (Lotman 2001: 17)
Varasemalt on neid kirjakohti olnud küll ainult kaks, aga ma olen üsna veendunud, et taolisi leiame käesolevast teosest veel hulgi. Millest see olelusvõitluse troop? Kuna see on tõenäoliselt igal juhtumil põhimõtteliselt sama, võime hakata üldistama: a ja b on olelusvõitluses (elu ja surma peale käivas võistluses), milles üks üritab teist, ja teine esimest, täielikult võita ja hävitada; aga ühe osapoole täielik võit on võimatu ja/või katastroofiline; ja lõpuks on nende või(s)tlus produktiivne - nt toodab uut informatsiooni, siin "ergutab" "vastaspooluse arengut".
Nii näiteks stimuleeris Karamzini ja Žukovski suuna agressiivsus 19. sajandi algus Šiškovi, Katenini ja Gribojedovi suuna agressiivsust ja arengut. "Antiromantikute" Balzaci ja Flauberti'i võidukäiguga kaasnes sünkroonselt Hugo romantismi õitseng. (Lotman 2001: 24)
Ühe osapoole agressiivsus stimuleerib teise osapoole agressiivsust. Kõlab koledasti nagu Baldwini ja Meadi näide üksteise peale urisevatest koertest. Eks ta laias laastus nii vist ole jah; näiteid leiaks kultuuriajaloost kindlasti lõputult - alati kui keegi teeb midagi leidub keegi, kes peab midagi vastu tegema. Inimene on inimesele koer hunt. Ja eks ta ole nii ka, et kui võitled kellegi vastu (intellektuaalselt), siis on asjal rohkem vürtsi. Tagajärjena pole siis imestada, et samal ajal kui ühele moele vastanduv mood on moes, siis ka algupärane mood õitseb; kasvõi selle pärast, et taunitu viljelemine on ka erutav ("keelatud vili on magusam" pehme versioon). Siin on ka järelmärkus, mida tasub tsiteerida juba selle pärast, et kõhutunne oli õige ja kohtame tuttavat tegelast:
Karamzini ja Žukovski suunda on Tõnjanovi järgi nimetatud novaatorlikuks. See oli orienteeritud Lääne-Euroopa moodsale kirjandusele ja maailmavaatele. "Tagurlaste" leeri liidriks oli admiral Šiškov. Seda leeri nimetas Tõnjanov arhaistideks. Katenin ja Gribojedov olid nn neoarhaistid, kes ühelt poolt olid orienteeritud rahvuslikele väärtustele, teiselt poolt aga, erinevalt truualamlikust Šiškovist, osalesid dekabristide liikumises. (Lotman 2001: 200)
Siin näeme, et Tõnjanovi mõisted olid "teesides" samad: arhaistid ja novaatorid. "Tagurlus" on vanamoeline (arhaistlik!) nimetus konservatiivsuse jaoks, mispuhul oleks pentsik aga mitte vale nimetada neokonservatiive neoarhaistideks või "uustagurlasteks". Kummalisel kombel on isegi "orienteeritud rahvuslikele väärtustele" tänapäeva poliitilises olukorras päevakajaline, kuigi - irooniliselt - see rõhk rahvuslikele väärtustele ei ole "taastatud" kuskilt Eesti oma ajaloost (nt ei elustata "tagurlaste parteid") vaid importidakse oma väärtusi üle ookeani; õige nimetus oleks EKRE-le vist import-tagurluse partei.
Erinevate struktuurikorralduste lõikumisest saab dünaamika allikas. Kunstiline tekst kujutab endast dünaamilist süsteemi seni, kuni jääb auditooriumi suhtes aktiivseks. Traditsiooniline strukturalism lähtus printsiibist, mille olid sõnastanud juba vene formalistid: teksti käsitletakse suletud, eneseküllase sünkroonselt organiseeritud süsteemina. Ta pole isoleeritud üksnes ajas - minevikust ja tulevikust -, vaid ka ruumis - auditooriumist ja kõigest, mis asub temast väljaspool. (Lotman 2001: 24)
Liigume vaikselt Lotmani kommunikatsioonimudeli suunas (irooniliselt, siin võiks kobiseda, et see ei ole ka kommunikatsioonimudel vaid teksti, kultuuriteksti, vms mudel). Neist viiest suhtlusvormist, mida tolles artiklis käsitletakse, puudutab see siin neljandat - lugeja suhtlemine tekstiga. Kõrgelt organiseeritud tekstil on intellektuaalsed omadused, läbi mille ta lakkab olemast passiivne vahendaja kommunikatsiooniaktis ja saab aktiivseks osalejaks. Võib aimata, et erinevate struktuurikorralduste (structural organizations) lõikumine on see "kõrge organiseeritus" (Weinreichi hüpersemantiseeritus oleks siin pädev mõiste).
Samas on siin ka eraldiseisev point: kunstiline tekst kaotab oma dünaamilisuse kui ta kaotab oma aktiivsuse, kui teda enam ei loeta. Suuremas pildis võib seda (aktiivset lugemust) seostada kultuuriteksti mõistega - viimane peaks olema mitte ainult aktiivne, vaid ka kultuurilise väärtusega ja seotud kultuurilise normiga (minu eeldus on, et kultuuriteksti mõistet saab arendada ja laiendada Jan Mukařovský teooria põhjal, millel see justkui algupäraselt ka põhineb - aga see on kaugema tuleviku muusika, sest selliste seoste esiletoomine on üsna keeruline ettevõtmine mis nõuab ühes keeles tõlketekstide võrdlust tõlketekstidega teisest, mis ei ole päris täpne teadus).
Iva on siin vastanduse kaudu selles, et kunstiline tekst on "dünaamiline süsteem" selles tähenduses, et ta on avatud ja sõltuv ("eneseküllane" - self-sufficient, sõltumatu, iseseisev). "Sõltuv" ei ole küll parim sõna asja jaoks, aga mida siin on mõeldud on iseenesest selge - nt (ideaalses) teadustekstis on kõik mõisted selgelt määratletud ja omavahel seotud nii, et midagi muud ei ole vaja lugeda (Eukleidese Elemendid pidavat olema sellise teksti musternäidis - sealt ei saa justkui midagi tsiteeridagi, sest iga väide ehitub eelnevatele). Kunstitekst peaks (ideaalis?) toimima vastupidi - vaat, et vestlema sinuga, küsima "a mis sina arvad?"
Struktuur-semiootilise analüüsi praegune etapp muudab need põhimõtted keerukamaks. Ajas tajutakse teksti omamoodi stoppkaadrina, kunstlikult peatatud hetkena mineviku ja tuleviku vahel. Mineviku ja tuleviku suhe on ebasümmeetriline. Minevik avaldub kahel viisil: seesmiselt - vahetu mäluna, mis kehastub teksti struktuuris, selle paratamatus vasturääkivuses, immanentses võitluses oma sisemise sünkroonsusega, ja - väliselt - suhetes tekstivälise mäluga. Asetades end mõtteliselt sellesse "käesolevasse aega", mis on realiseeritud tekstis (näiteks antud pildis hetkel, kui ma teda vaatan), pööraks vaataja oma pilgu justkui minevikku, mis koondub kokku nagu tipuga kaasajale toetuv koonus. Pöördudes tulevikku, sukeldub auditoorium võimalustekimpu, mis pole veel teostanud oma lõplikku valikut. Tuleviku [|] teadmatus lubab pidada tähenduslikuks kõike. Kuulus Tšehhovi püss esimeses vaatuses, mis kirjaniku juhtnööride kohaselt peab näidendi lõpus kindlasti tulistama, ei tulista kaugeltki mitte alati. Tšehhovi reeglil on mõte vaid teatud kindla žanri puhul, mis pealegi on tardunud juba kindlakskujunenud vormidesse. Tegelikult aga annab hetkele süžeelise tähenduse just teadmatus, kas püss tulistab või ei, kas lask osutub surmavaks või imiteerib seda vaid kukkuv purk. (Lotman 2001: 24-25)
Siin läks asi korraga väga esoteeriliseks (kasutan seda sõna õndsast teadmatuses algupärasest tähendusest ehk viimast korda, sest Peirce'i kokkuvõte Pütagorase eluloost tahab seda sõna vist minu jaoks ära rikkuda). Esimese asjana tuleb küsida, mis oli "struktuur-semiootilise analüüsi" etapp selle teksti kirjutamise hetkel? Kaheksakümnendad on juba niivõrd segane aeg, et mina küll sealajul enam orienteeruda ei oska (seitsmekümnendateni, enam-vähem, on lihtne orienteeruda; kaheksakümnendatel aga lähevad üleujutusväravad lahati ja ühtäkki võivad semiootika ja strukturalism tähendada enam-vähem mida iganes - eriti nt Brown University semiootikaprogrammis).
"Stoppkaadri" osas on tajuda Filmisemiootika mõju (nt Blowup, 1966, kus selle "ajas [...] kunstlikult peatatud hetk" saab eriti oluliseks). Mineviku ja tuleviku ebasümmeetriline suhe on lihtne: minevik on toimunud, konkreetne tervik; tulevik on võimalik, nähtav vaid abstraktsetes osades. Küsimust tõstatab teksti struktuuri vahetu mälu paratamatu vasturääkivus, immanentne võitlus oma sisemise sünkroonsusega - milles see täpselt seisneb? On see lihtsalt olelusvõitluse troobi jätk teksti struktuuri tandril? Või lisatud siia ainult selle pärast, et see kõlab hästi (teksti võitlus iseendaga; vb isegi teksti suhtlus iseendaga)? Võib jääda lootma, et mõnes tekstiga lähemalt tegelevas peatükis on midagi, mis valgustab seda küsimust.
Tekstiväline mälu võib-olla vajab samuti mingit täpsustamist, sest see võib olla saatja/vastuvõtja ühise mälu kandja, kultuuritraditsiooni või kultuurikonteksti mälu, kolmanda-osapoole lugeja mälu (keegi, kellele tekst ei ole addresseeritud, aga kes sattus teksti lugema), jne. (Ma eeldan, et võimalusi, või nimetatute peenestamisi, võib siia tahtmise korral lisada veel ja veel.) Koonuse-kujund on äge; sellest ei oska hetkel midagi enamat arvata, pole ikka veel Daniele Monticelli analüüse Lotmani geomeetriliste kujundite kasutusest lugenud.
"Võimalustekimp" tuleb ära märkida ja meelde jätta, sest see näib olevat veel üks püsivaid troope. Seni on näiteks üles tulnud "avatud hulk üksteisele hädavajalikke keeli" (Lotman 2001: 10). Kõige olulisemaks osutub "kimbu" mõiste siisi alles autokommunikatsioonini jõudes. Loodetavasti, kui hoida kiivalt kinni kõikidest kasutustest, saab lõpuks igasugustest võimalikest kimpudest Lotmani kirjutistes midagi huvitavat või põhjapanevat öelda, sest põhimõtteliselt on see siiski varjatud viide hierarhilisele funktsionalismile (kimp keelefunktsioone). P.S. Tšehhovi püss müüdi maha.
Tuleviku ebamäärasusel on siiski omad, olgugi et hajusad piirid. Temast välistatakse see, mis antud süsteemi raames teadaolevalt temasse kuuluda ei saa. Tulevik kangastub võimalike seisundite ruumina. Oleviku ja tuleviku suhet võib kujutada järgmiselt. Olevikuhetk on veel lahti rullumata mõttelise ruumi sähvatus. Ta kätkeb endas potentsiaalselt kõigi tulevaste arenguteede võimalusi. On oluline rõhutada, et tegelikku valikut ei määra ei põhjuslikkus- ega tõenäosusseadused - need mehhanismid lülituvad plahvatushetkel täielikult välja. Tuleviku valik teostub juhusena. Seetõttu on tema informatiivsusaste väga kõrge. Valiku hetk tähendab ühtaegu nende teede äralõikamist, millele on määratud jäädagi vaid potentsiaalseteks võimalusteks, ja samas on see ka hetk, mil kausaalsed seaduspärasused hakkavad taas toimima. (Lotman 2001: 25)
Tulevikku võib ette aimata, aga ei saa ette teada. St plahvatuste kõrval on teistel kihtidel ka järjepidevad protsessid. "Võimalustekimp" on siin ümber formuleeritud kui "võimalike seisundite ruum". See "sähvatus" meenutab natuke Pauli ettenägelikkust Düünis. Huvitav visuaalne esitis oli ka Donnie Darko filmis - õhuvirvendused, mis näitavad teed. Kuidas põhjuslikkus- ja tõenäosusseadused plahvatushetkel välja lülituvad, ma ei tea, sest füüsiline plahvatus siiski allub neile? Naljaviluks peaks kunagi ikkagi René Thom'i ette võtma. Praegu ei oskagi midagi arvata asjast - it's all just random. (Sellistest asjadest, millest ma ei oska ise midagi arvata võiks lõpuks moodustada nimekirja, millega õppejõude ja lotmaniste kiusata.)
Ühtlasi kaasneb plahvatushetkega kogu süsteemi informatiivsuse järsk suurenemine. Arengukõver hüppab siin üle täiesti uueks, ettearvamatuks ja senisest keerulisemaks teeks. Domineerivaks elemendiks, mis määrab tulevase liikumise, võib plahvatuse tagajärjel saada süsteemi iga element või isegi plahvatuse poolt juhuslikult tulevase liikumise võimalustevõrgustikku haaratud teise süsteemi element. Järgmisel etapil aga loob ta juba ettemääratud sündmusteketi. Sõduri hukkumine mürsukillu tõttu, mille tee tema omaga juhuslikult ristus, katkestab terve võimalike tulevikusündmuste ahela. Vanim vendadest Turgenevitest suri päris oma loometee hakul juhusliku haiguse tagajärjel. See, Küchelbeckeri sõnul geniaalne nooruk, kelle andekus oli tõenäoliselt kõrvutatav Puškini omaga, jätnuks vene kultuuri tähelepandava jälje. Siin võiks meenutada Puškini sõnu Lenski kohta: [|]Ta oleks võinud inimsooleKui kõrvaldame ajalooprotsessist ennustamatuse, muutub see protsess täiesti liiaseks. Protsessi suhtes välist vaatepunkti hõivava Mõistuse esindaja seisukohalt (selleks võib olla näiteks Jumal, Hegel või ükskõik milline "ainuõiget teaduslikku meetodit" valdav filosoof) puudub sel liikumisel informatiivsus. Samal ajal aga näitavad kõik katsed ennustada kardinaalse plahvatuse hetkel tulevikku, et ajaloo järske pöördeid on võimatu ühetähenduslikult ette näha. (Lotman 2001: 25-26)
tõtt näidata ehk lähemalt,
eelkäijaks olla õnne poole;
või saada kuulsaks vähemalt.
Informatiivsuse seisukohta saab siin kõrvutada ühe varasema seigaga: "[...] mida raskem ja ebaadekvaatsem on tõlge ühest mittekattuvast ruumist teise, seda väärtuslikum on see paradokksaalne suhtlus nii informatsiooniliselt kui sotsiaalselt. Võib öelda, et tõlge tõlkimatust osutub väärtusliku informatsiooni kandjaks." (Lotman 2001: 15) - Siit võib välja lugeda teatud analoogia, milles plahvatushetk on nagu tõlkimatu äkiline tõlkimine. Sellisena haakub väljavaade sujuvalt järgnevaga, st "süsteemi iga [juhuslik] element" ja plahvatuses ümber paiskunud "teise süsteemi element" (nt tõlketeos) võibb saada dominantseks, määrata "tulevase liikumise". Kõrvalise märkusena toon välja, et siin on määramine ikka väga huvitav sõna, millega nt Kant (1855: 96) ja Schiller tegid imevigureid. Mingi "võimalustekimbuna" näen siin selle määramise, määravuse, määratavuse, jne. lahkamist plahvatuse mõistetes, mida abistab tugevalt see, et sellest kirjeldusest kumab jälle läbi see vormikoolkondlik mudel, milles on keskus ja ääreala, sisemist ja välist eristav piir jne. lühidalt kõik vajalik, et rääkida semiosfäärist.
Ühtlasi pani siinne sõnastus mõtlema plahvatushetke sotsiokultuurilistele aspektidele. Ma ei mäleta nüüd millisest Ööülikooli episoodist ma seda kuulsin, aga 1917. aasta revolutsioon pidavat olema kunsti- ja kirjandusmaastikul just selline plahvatuslik moment, mil näljased ja pidevat eluohtu kogevad loomeinimesed lõid meeleheitliku agarusega. Midagi sarnast pidavat olema Hispaania gripiga (mõned kirjandusajaloo tähtteosed pidavat olema kirjutatud tol hetkel karantiinis istunud kirjanike poolt) ja nüüdse pandeemia (esimese laine) haripunktis oli ka tajuda, et ühtäkki oli nii mõnelgi loomeinimesel justkui elu ja surma peale võitlus midagi tehtud saada.
Ajalooprotsessi kirjelduse seik on juba liigagi tuttav ja seda võib lihtsate sõnadega seletada: plahvatuse hetkel on kõik võimalik, aga tagantjärgi tundub, et kõik läks just nii nagu pidi. Plahvatuse hetkel toimub "kogu süsteemi informatiivsuse järsk suurenemine", aga tagasivaates on kerge ennustamatust eirata ja näha ajalooprotsessi põhjuslikkus- [ja] tõenäosusseaduste" poolt ette määratuna, mispuhul tolle "võimalustekimbu" kasutamata jäänud võimalused tunduvad liiased (redundant), justkui nad oleksid pidanud tooma meid samasse punkti kus me praegu oleme. (Vb selle pärast, et teistsugust maailma, tolle võimalustekimbu täiesti teistsugust realiseerimist, on raske ette kujutada.)
Ajalooprotsessi võib kõrvutada eksperimendiga. Kuid see pole näidiskatse, mida füüsikaõpetaja klassile demonstreerib, ise tulemust täpselt ette teades. See on katse, mida teeb teadlane avastamaks talle endale veel tundmatuid seaduspärasusi. Meie vaatepunktist ei ole Peaeksperimentaator oma teadmisi demonstreeriv pedagoog, vaid oma katse spontaanset informatsiooni avastav uurija. (Lotman 2001: 26)
Siin on vististi üks neist momentidest nagu too "teaduse ja tehnika" arutelu eelmises peatükis (vt Lotman 2001: 17-18), mil Lotman tundis vajadust tõmmata mingi paralleel tõsiteaduse või vähemalt tõsisema teadusega. Neid katkendeid saab omavahel ka võrrelda: teadlane, kes sooritab eksperimendi, et avastada midagi uut - siin on üks-ühele "teaduslik avastus" (teadusidee sünd sarnaneb plahvatusega; "plahvatus" on siin ka võimalustekimbus - eksperiment võib õhku lennata); füüsikaõpetaja demonstratsioon on seevastu ennustatavate tulemustega (muutujad on kontrolli all, et vältida katse õhk lendamist, parameetrid on ette teada) - selline on ka "tehniline teostus", idee või plaan on juba olemas, katsed viiakse läbi ootuste realiseerimiseks. (Metatasandil on huvitav täheldada, et erinevates peatükkides korduvad motiivid, mis üksteist komplementeerivad.)
Protsessi pöördepunktiks on plahvatuse ammendumishetk. Ajaloosfääris pole see üksnes tulevase arengu lähtepunkt, vaid ka enesetunnetuse paik. Lülituvad sisse need ajaloomehhanismid, mis peavad ajaloole enesele toimunut selgitama. (Lotman 2001: 26)
Siin puutume esimest korda natuke lähemalt kokku enesekirjelduse küsimusega. Enesetunnetus tundub võib-olla natuke laiem kui pelgas "kirjeldus", aga konteksti kaudu ka arusaadav - "plahvatusena realiseeruv muutus" (Lotman 2001: 17) ja "sellest lähtuvat uut pideva arengu perioodi" (Lotman 2001: 22) on vaja endale seletada just selle tõttu, et plahvatus määrab järgneva järjepidevuse perioodil inimese ja kultuuri (isologism!) enesetunnetust. Lihtne näide on Eestlase enesekuvand, mida 20. sajandil vapustas mitu suurt plahvatust (peamiselt iseseisvuse saavutamine ja taasiseseisvumine) ja mis seetõttu on olulised koostisosad eestlase enesetunnetusest.
Edasine areng justkui tooks meie teadvuse tagasi plahvatuse lähtepunkti juurde. Toimunu sünnib uuesti, peegeldudes vaatleja kujutlustes. Sealjuures transformeeritakse sündmused põhjalikult: see mis juhtus, nagu nägime, juhuslikult, tundub ainuvõimalikuna. Vaatleja teadvuses asendub ettemääratus seaduspärasusega. Tema vaatepunktist oli valik fiktiivne, "objektiivselt" oli ta eelnevate sündmustega kausaalselt kindlaks määratud. (Lotman 2001: 26)
Oleksin pidanud aimama, et lihtsaim seletus (plahvatuse hetkel on kõik võimalik, aga tagantjärgi tundub, et kõik läks just nii nagu pidi) on samas tekstis enam-vähem sõna-sõnalt olemas. Huvitav seik siin on see pidev tagasipöördumine plahvatuse lähtepunkti juurde. See kalduvus on niivõrd tugev, et eelmises peatükis tõi Lotman välja "prantsuse ajaloolaste "la longue durée"-koolkonna" (Lotman 2001: 18) just selle tõttu, et vanem ajalookirjutus keskendus peaasjalikult suurtele sundmustele ja suurtele meestele (great men, kes peaasjalikult olidki mehed); lihtrahva eluolu ja aeglased muutused on pigem uuemapoolsed nähtused ajaloo valdkonnas.
Midagi analoogset leiame jälle Jakobsoni ja Tõnjanovi ühisteesidest. Oma tõlge kolmandast punktist: "Kirjanduse evolutsiooni ei saa mõista enne kui evolutsiooni probleemi ei lakka varjutamast küsimused episoodilistest, mitte-süsteemsetest teketest, olgu need kirjanduslikud (näiteks nn "kirjanduslikud mõjutajad") või kirjandusvälised" (J&T 1980: 29). Plahvatuse lähtepunkte võib siin võrrelda episoodiliste ja mitte-süsteemsete teketega. Kui juba siia pöördusime, siis võib Lotmani siinseid seisukohti võrrelda ka kaheksanda punktiga: "Kindla, võhemalt dominantse, tee/raja valimise küsimust saab lahendada ainult läbi kirjandusliku ja muude ajalooliste seeriate vaheliste seoste vordlemise" (samas, 29-30). Nii plahvatuslike kui järjepidevate, süsteemisiseste kui -väliste, protsesside ja aspektidega arvestades arendas Lotman minu arvates just seda lähenemist olulisel määral edasi.
Just selline protsess leiab aset, kui põhjuslikult tingitud ja juhuslike sündmuste keerukast põimingust, mida nimetatakse "ajalooks", saab esialgu kaasaegsete, siis aga ajaloolaste kirjeldusobjekt. See kahekordne kirjeldustekiht on suunatud juhuslikkuse kõrvaldamisele sündmustikus. [|] Säärast muutust on kerge teostada neis ajaloovaldkondades, kus valitseb kontinuaalsus ja plahvatuslike sündmuste osa on tühine. See on ajalookihistus, kus esiteks, tegevus areneb kõige aeglasemalt ja teiseks, üksikisiku roll on kõige väiksem. Nii annabki prantsuse L'histoire nouvelle'i koolkond ajalookirjeldus kõige veenvamaid tulemusi aeglaste ja järjepidevamate protsesside uurimisel. Niisama seaduspärane on see, et tehnika ja ajalugu tajutakse anonüumsena. (Lotman 2001: 26-27)
"Dünaamiline dialoog" põimib ka põhjuslikke ja juhuslikke sõndmusi, mida plahvatused (juhuslikud, ennustamatud, määramatud) ja järjepidevused (põhjuslikud, ennustatavad, ettemääratud) ka kehastavad. Lõpuks peaks vist kokku koguma ka kõik tuvastatud näited dünaamilisest dialoogist.
See "Kahekordne kirjeldustekiht" on ka eelmisest peatükist juba tuttav: just nagu "tõelise plahvatuse [...] kaheastmelisus" (Lotman 2001: 22) seisneb selles, et tõelist kirjandust loovad geeniused on kaasaegsetele mõistetamatud ja neid matkivad talendid teevad plahvatuses toimunud muutuse üldiselt kehtivaks uueks seaduspäraks, kirjeldavad plahvatusi kõigepealt kaasaegsed ja seejärel valivad ajaloolased nende kirjelduste hulgast välja need, mis kõige paremini seletavad järgnenud järjepidevust ja kõrvaldada sündmustikust juhuslikkust. Selle "valiku" momendi pistsin ise sinna sisse, sest nii see kahtlemata peab olema - ajaloolased ei kajasta kõike, mida kaasaegsed kirjeldasid.
Tehnika ajaloo suhtes on mul tunne, et oluline on ka vastupidine tendents, omistada kõik olulisemad arengud - isegi kui nad tegelikult olidki sadade või tuhandete anonüümsete töötajate ühispanus - kuulsamatele figuuridele. Nii näiteks võib ette kujutada, et Steve Jobs leiutas isikliku arvuti, nutitelefoni, jne. eirates oma isikukultuslikus lummuses seda, et Jobs näppas Xeroxi laborist kõik ideed, mida talle omistatakse. Arvutinduse ajaloos oli Jobsi ekskursioon ja intervjuud Xeroxi töötajatega tol päevad vististi "plahvatuslik". Midagi analoogset võib kogeda ka nende ajalookäsitluste puhul, mis otsivad naiste ja mustanahaliste panuseid peaasjalikult valgete meeste tööstustest; nii saab muidu anonüümsest mustanahalisest töötajast ajalooline figuur, "transistorite leiutaja" (või vähemalt mingi transistorite omaduse parendamise projekti juht), ja esimese tekstipõhise seiklusmängu (Colossal Cave Adventure) looja abikaasast keegi, kelle olemasolust arvutite ajaloo huviline peaks midagi teadma.
Maali mäletatakse kunstniku nime järgi, automarke aga firmade ja mudelinimetuste järgi. Tšehhovi jutustuse "Esimese klassi reisija" peategelane, oma elu jooksul palju sildu ehitanud tuntud insener, mitme tehnikaleiutise autor, on nördinud selle üle, et tema nimi on avalikkusele tundmatu. "Oma elu kestel olen ma Venemaa pinnal püstitanud paarkümmend suurepärast silda, kolmes linnas olen ehitanud veevärgi, olen töötanud Venemaal, Inglismaal, Belgias... Teiseks, olen kirjutanud rohkesti artikleid oma erialalt. [...] ...olen leiutanud mõningate orgaaniliste hapete saamisviisi, nii et te leiate mu nime kõigist välismaa keemiaõpikutest. [...] Ma ei hakka teie tähelepanu koormama oma teenete ja tööde üleslugemisega, ütlen ainult, et olen teinud hoopis rohkem kui mõni kuulus mees. Ja mis te arvate? Nüüd olen ma juba vana, võib öelda - ühe jalaga hauas, aga tuntud olen ma niisama palju kui see must koer seal, kes teetammil jookseb." Edasi häirib jutustuse kangelast, et tema armuke, andetu provintsilauljatar on laialt tuntud ja ta nimi esineb sageli ajalehtedes: "Tühine, tujukas, ahne tüdruk, ja lisaks veel ka rumal." Nördinult jutustab insener järgmise episoodi: "Ma mäletan selgesti, meil toimus pidulik liikluse avamine üle äsjavalminud silla. [...] "Noh," mõtlesin ma, "Nüüd vahib rahvas mind nii, et silmad kukuvad peast. Kuhu küll varjule minna?" Kuid paraku, mu härra, ma muretsesin ilmaaegu." Kangelane ei pälvinud avalikkuse tähelepanu. "Järsku läks rahvas ärevile: suss-suss-suss... Näod tõmbusid naerule, õlad hakkasid liikuma. "Nähtavasti märkasid mind," mõtlesin mina. Aga võta näpust!" Rahva elevuse põhjuseks oli selle sama lauljatari ilmumine, kellele peategelane nii iroonilise [|] hinnangu oli andnud. Jutustuse kangelane süüdistab rahvast teadmatuses ja kultuurituses. Tõsi küll, kohe satub ta ise koomilisse olukorda, sest pole kuulnudki oma kaasvestlejast, kes osutub tuntud teadlaseks. Jutustaja kurdab ebaõigluse üle. Kuid Tšehhovi jäädvustatud nähtuse juured ulatuvad sügavamale. Täheldatud ebaõigluse põhjuseks ei ole pelgalt ühiskonna pealiskaudsus ja kultuuritus. Asi on selles, et isegi halva laulja looming on oma loomult isiklik, isegi hea inseneri looming aga justkui lahustuks üldises anonüümses tehnika progressis. Inseneri nime mäletatakse arvatavasti siis, kui sild kokku variseks, sest see oleks ebatavaline sündmus. Hea sild lahustub tehnika üldises arenguvoos. Tema väärtusi, kui nad pole just erakordsed, ei märka keegi. Tehnika areng on üldjoontes ettearvatav - seda tõestab kas või ulmekirjanduse paremik. Kuni mingi avastus ei ole lülitatud järjepideva arengu seaduspärasesse protsessi, ei võta tehnika teda omaks. (Lotman 2001: 27-28)
Isikulised ja ebaisikulised valdkonnad. Suures pildis kena katkend, mida pookida sellise teema külge nagu tuntus (renown). Ambitsioon (tahtmine poliitikuna läbi lüüa) ja tüpomaania (tahtmine oma nime trükimustas näha) on siin tuntusega omavahel seotud. Katkend paneb kohe mõtlema neile inimestele, kes on nö "vaiksed mõjutajad", kelle nimesid me ei pruugi teada (või teame vähemate saavutuste kaudu), aga kelle mõju ümbritsevatesse on neid kergitav. Lotmani point on jälle üsna kergestimõistetav: isikulised valdkonnad kalduvad plahvatuslikkusele (või vähemalt neid on kergem vaadelda plahvatuslikena) ja ebaisikulised rohkem järjepidevusele. Tehnika arengu ja ulmekirjanduse seos õigustab minu heietusi näidetest nagu robotkoerad ja sisuliselt kordab sealses katkendis esinevat mõtet, et "Üksikisik oma avastuste ja leiutistega teostab end vaid sel määral, mil annab end selle voolu meelevalda" (Lotman 2001: 18).
Plahvatushetk tähistab niisiis uue arengujärgu algust. Protsessides, mis toimuvad enesetunnetuse aktiivsel osalusel, on see pöördemomendiks. Teadvus kanduks justkui tagasi plahvatusele eelnenud hetke juurde, mõtestaks toimunu retrospektiivselt ümber. Reaalselt kulgev protsess asendatakse tema mudeliga, mille loob asjaosalise teadvus. Leiab aset retrospektiivne transformatsioon. Toimunu tunnistatakse ainuvõimalikuks - "peamiseks, ajalooliselt ettemääratuks". Seda, mis jäi juhtumata, käsitatakse kui võimatut. Juhuslikule omistatakse seaduspärase ja vältimatu kaal. (Lotman 2001: 28)
Kordab mõtet, et "see mis juhtus, nagu nägime, juhuslikult, tundub ainuvõimalikuna" (Lotman 2001: 26; ülal). Siin on lisatud täiendavaid detaile. Esimesel vaatusel tundub krüptilisena katkendi teine lause - mis on need protsessid, "mis toimuvad enesetunnetuse aktiivsel osalusel"? Jääb mulje, et see on ajaloo uurija teadvuse protsess, milles toimub see transformatsioon reaalsest ajalooprotsessist tema mudeliks ("protsess" esineb sellises formulatisoonis liiga sageli). Vastanduse kaudu tuleb küsida ka, millised on need protsessid, mis toimuvad ilma enesetunnetuse aktiivse osaluseta? Vastust ei pea vist kaugelt otsima - tehnika areng (Lotman 2001: 26-27; ülal), on vistist selline - keegi meist ei pea ju üksikasjalikult järge tehnoloogia püsivast, aga aeglasest, arengust - see toimub siinsest vaatepunktist justkui alateadlikult, ilma tegelikult aset võtvat arengut mudeliks vähendamata, kaasajas on liiga palju juhuslikku.
Sellisel kujul kanduvad sündmused ajaloolase mällu. Temani jõuavad need juba mälu esmase valiku mõjul muundatuna. Iseäranis oluline on, et tema allikaist on kõrvaldatud kõik juhused, plahvatus on transformeeritud seaduspäraseks lineaarseks arenguks. Kui plahvatusest rääkimist peetaksegi võimalikuks, siis mõiste ise on muutnud otsustavalt oma sisu. Temasse kätketud kujutlus energiast ja sündmuste kiirusest, neile vastu seisvate jõudude vastupanu ületamisest; kindlalt välistatakse aga mõte, et ühe võimaluse valik paljude seast on ennustamatu. [|] Sel moel välistatakse plahvatuse mõistest informatiivsus - see asendatakse fatalismiga. (Lotman 2001: 28-29)
Siin leiab õigustust see "valiku" moment, mille ma ülal toppisin selgitusse sisse (vt Lotman 2001: 26-27). Põhiline, millele viitab ka sõna "mudel", on vähendamine (mudel on vähendatud esitis sellest, mida ta modelleerib). Isegi kõige töökamal ajaloolasel on tegelikult raske rekonstrueerida "plahvatusele eelnenud hetke" ja taastada loetava jutustuse vormis realiseerumata võimalustekimbu paljusus ja juhuslikkus. Lisa siia veel kaasaegsete piiratud väljavaade samal ajahetkel kõikjal nende ümber toimuvast, eriti nt kriisi tüüpi plahvatuse ajal (koroonaviiruse pandeemia oli terav meeldetuletus, kui palju valeinformatsiooni võib korraga igast kanalist läbi uhada). Sellest johtub ka see ennustamatus - kui palju oleme viimaste kuude jooksul kuulnud inimesi ütlevat "ma ei tea, mis saab" või isegi "ma ei tea, mis toimub"?
Ajaloolase vaade sündmustele toob kaasa teisese retrospektiivse transformatsiooni protsessi. Ajaloolase pilk on suunatud olevikust minevikku. See pilk muundab kirjelduse objekti juba olemuslikult. Lihtvaatajale avanev kaootiline sündmustepilt tuleb ajaloolase käe alt teistkordselt organiseerituna. Ajaloolasele on loomuomane lähtuda toimunu paratamatusest. Kuid tema loominguline aktiivsus avaldub milleski muus: säilinud mälufaktide varamust konstrueerib ta järjepideva arengujoone, mis kõige kindlamalt viib teadaoleva lõpp-punktini. See punkt, mis rajaneb terve kihi meelevaldsete oletuste ja näiliselt veenvate põhjuslike seostega kaetud juhusel, omandab ajaloolase sule läbi peaaegu müstilise iseloomu. Temas nähakse jumaliku või ajaloolise ettemääratuse võitu, kogu eelnenud protsessi mõtte kandjat. Ajalukku tuuakse ajaloole objektiivselt täiesti võõras eesmärgi-mõiste. Ignatius Loyola julges kord välja öelda mõtte, et eesmärk pühitseb abinõu, kuid see põhimõte oli üldtuntud juba enne jesuiite ja temast juhindusid inimesed, kes polnud kunagi jesuiitidest mõelnud ega neist kuulnudki. See on ajaloo õigustamise ja talle Kõrgema Mõtte andmise aluseks. Kuid see on ajaloofakt, mitte tema tunnetamise vahend. Ja pole juhuslik, et iga selline sündmus - "ajaloo sool" - vahetatakse välja uue plahvatusega ja ta vajub unustusehõlma. Tegelikkus on milleski muus. (Lotman 2001: 29)
Siin ei ole koheselt selge, mis on esmase ja teisese retrospektiivse transformatsiooni erinevus. Kui ma eelmist lehekülge õigesti loen, siis esmase transformatsiooni "loob asjaosalise teadvus" - milles võib leida seletust ka see "enesetunnetuse aktiivsel osalusel" (kaasaegne üritab ise enda ümber toimuvast aru saada, seda mõistetavaks mudeliks vähendada, plahvatusele eelnenud hetkest ainult kõige olulisemat välja valides). Teisene transformatsioon on "Ajaloolase vaade sündmusele". Seega, mida siin tegelikult rõhutatakse on vististi see, et ajaloolane transformeerib retrospektiivselt seda, mida kaasaegne on juba retrospektiivselt transformeerinud. St nende transformatsioonide erinevus ei ole otseselt kvalitatiivne - asjaosalised ise tunnistavad toimunu ainuvõimalikuks ja ajaloolane samuti lähtub toimunu paratamatusest.
Mingi erinevuse võib siit siiski leida: ajaloolane "konstrueerib [...] järjepideva arengujoone", samas kui asjaosaline/kaasaegne ainult "omistab seaduspärase ja vältimatu kaal[u]" juhuslikule. St esimene transformatsioon vähendab juhuslikkuse rolli aga teine transformatsioon annab toimunule juba eesmärgipärase seletuse. Niimoodi suureneb juhuslike sündmuste seletuse kindlus või põhjendatus. Või, teistmoodi sõnastades, kaasaegsed arvavad, et toimunu ei olnud juhuslik ja ennustamatu, aga ajaloolane konstrueerib järjepideva seletuse, mille järgi toimunu ei saanud mitte kuidagi olla juhuslik ja ennustamatu; asjaosaline veel ei tea, milline saab olema plahvatusele järgnev ja sellest lähtuv uus pideva arengu periood, samas kui ajaloolase jaoks on plahvatus sellele järgnenud arengu vaieldamatuks seletuseks.
Eshatoloogilised ideed, nagu usk peagi saabuvasse Viimsesse Kohtupäeva või ülemaailmsesse revolutsiooni, alaku see siis Pariisist või Peterburist, ja teised selletaolised ajalootõigad pole plahvatushetkel tähenduslikud mitte seetõttu, et neist sünniks "viimane ja otsustav lahing", mille järel peaks saabuma jumalariik maa peal, vaid seetõttu, et kutsuvad esile rahva jõudude ennenägematu pingestumise ja toovad dünaamika neisse ajaloo kihistustesse, mis näisid liikumatud. Inimesele on loomupärane anda neile hetkedele hinnang talle omastes positiivsetes ja negatiivsetes kategooriates. Ajaloolasele piisab, kui ta neile osutab ja teeb neist talle jõukohase objektiivsuse piires oma uurimisaine. (Lotman 2001: 29)
Peatükki lõpetav katkend näib juba justkui käsitlevat uut teemat, nagu see peatükk võiks nüüd edasi minna mineviku teemalt üle tuleviku teemale. Iseenesest on see loomulik jätk eelmises lõigus käsitletud järjepidevat arengujoont, "mis [...] viib teadaoleva lõpp-punktini". Viimnepäev ja Revolutsioon on tõesti lõpp-punktid, aga mitte ainult, nad on ka - kummastaval kombel - ennustatud plahvatused. Siin on siis tegu ümberpööramisega: ajalookirjelduses järgneb plahvatusele järjepidevus, aga eshatoloogilistes ideedes järgneb järjepidevusele plahvatus. Siia saaks väga palju lisada. Näiteks, "retrospektiivse transformatsiooni" asemel võiks siin rääkida prospektiivsest transformatsioonist, mis korrastab liikumatuna näivad ajaloolised kihistused (kõik eelnenud ajaloolised ajastud) ümber üheks eesmärgipäraseks järjepidevuseks. Võib-olla Marina Grishakova toimetatud inglisekeelse tõlke ülelugemisel leian sel huvitaval teemal veel midagi.
0 comments:
Post a Comment