"Samamoodi võis Boriss Šeremetjev oma kirjas Peetrile, maalides talle pildi purjus lõbutsemisest uudise puhul, et tsaarile sündis poeg (1715), kasutada kujundit evangeeliumiloost, milles Püha Vaim laskub apostlitele ("Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid." - Apostlite teod 2:2); ja Mentšikov nimetab kirjas Peetrile 10. detsembril 1804 Peterburi "pühaks maaks"." - Eestikeelne piibel ei ütle seda põhilist, mis on vene- ja ingliskeelses versioonis, et nad hakkasid selle peale pidutsema. Eestlased ei saa isegi piiblist lugeda pidutsemise kohta.
"Kui barokse teatraalse kultuuri kontekstis võiks sellist nähtust seostada eranditult väljendusplaaniga, siis Peetri kaasaegsete silmis nägi see koik välja nagu varjamatu jumalateotus: Peeter oli justkui avalikult kuulutanud iseennast Jumalaks ja väitnud, et ta on Jumal kui mitte otseselt lingvistilises, siis semiootilises mõttes." - Jällegi on tugev tunne, et semiootiline tähendab siin midagi sellist nagu sekundaarse modelleeriva süsteemi mõttes - kui üksikud "fraasid" (nt Peterburi nimetamine "pühaks maaks") ongi puhtlingvistilised (primaarse modelleeriva süsteemi tulemus), siis sekundaarsel tasandil moodustub neist "tekst".
"Ja tõepoolest on teada juhtumeid Peetri peaaegu religioossest austamisest. Näiteks üks Peetri invaliidistunud võitluskaaslane, Kirillov, hoidis Peetri portreed oma altarinurga keskel ja kummardas seda nagu ikooni: ta suudles seda iga päev, asetas tema ette küünla, jne." - Kui esimeses pooles täheldasin Peetri enda nö pühaduse-märkide jaotuses eristust tseremoniaalse ja igapäevase vahel, siis siin oleks justkui lisakategooriad Peetri lähikondlaste hulgas, mis on kas teatraalsed või religioosed (justkui oleks tseremoniaalse ja igapäevase jätk, aga tema lähikondlaste seas).
"Võrdle Krekšini hilisema pöördumisega Peetri poole palveliku ülistamise vormis: "Meie Isa, Peeter Suur! Sina oled meid juhatanud olematusest olemisse; kuni sina tulid olime me teadmatuses [...] Enne sind nimetati meid viimasteks, aga nüüd nimetatakse meid esimesteks," ja nii edasi. Seega Peetri kaasaegsed ei saanud mitte näha Peetri käitumises Jumala eesõiguste nõudmist - ja selline käitumine omakorda vastas täpselt nende ettekujutusele antikristuse käitumisest (nagu leiame Uuest Testamendist endast, vt Matteuse 24:5)" - "Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: "Mina olen Kristus!" ja eksitavad paljusid." - Nende kahe lause silmatorkavaim omadus on see, et 1976. aasta venekeelses originaalis neid ei ole. St jällegi üks lisandus, mis ilmus ingliskeelsesse tõlkesse täiendusena. Ja nagu varasemategi lisanduste puhul on siin võtmesõnaks "their idea of the conduct of the Anti-Christ". Tõepoolest jääb mulje, et "idee" oli selline sõna, mida idealismi-süüdistuste vältimiseks vene keeles ei kasutatud, aga ingliskeelsesse tõlkesse pandi sisse.
"Äsja antud näidetega on seotud muidugi ka "Imekometi peakiriku" tegevus, mida ei saa tajuda muudmoodi kui kiriku ja kirikuteenistuse mõnitavat pilkamist. On oluline märkida, et selle karnivali tegevus hõlmas tõelisi elemente pühast riitusest, mis vastavas kontekstis omandas justkui vastupidise tähenduse. Nii näiteks patriarhi lõbusas pulmas 13. detsembril 1715 teostas abielutseremooniat kirikus päris preester (Arhangelski kirikust), üks 90-aastane vanur." - Oluline on siin see vastupidine tähendus, mis antakse päris elementidele: allpool on juttu miinusmärgiga negatiivseks pööramisest (üks TMS eripära on nt -semantika ja -süntaktika).
"On märkimisväärne, et mitte ainult pealtvaatajad, vaid ka sellistes tegevustes osalejad ise tajusid neid millegi sellisena nagu Must Missa, st kui riitus, millel on negatiivne - saatanlik - vägi (vt vürst I. I. Hovanski pealtnägija-ülestunnistust: "Mind viid Preobraženskisse ja mikita Zotov tegi minust kogu õukonna ees metropoliidi ning andis mulle kirjarulli, et usust lahti öelda, ja vastavalt kirjutatule nii ma ka tegin ja selles oli "Kas sa usud?" asemel kirjas "Kas sa jood?" ja selle lahtiütlemisega kaotasin ma enamat kui oma habeme, sest ma ei vaidlustanud seda, ja mul oleks olnud targem võtta vastu märtrikroon kui teostada selline lahtiütlemine")." - Siin ei ole muud midagi kommenteerida kuiet märkida, et 1976. aasta venekeelses versioonis on ainult "vt nt vürst Hovanski tunnistust", aga hilisemates versioonides on sulgudes pikalt tsiteeritud seda episoodi.
"Ettepanekut, et tsaar ise kuulutas ennast vaimulikuks või isegi pühaks isikuks, oleks pidanud olulisel määral hõlbustama tõsiasi, et Peeter ise käsikis ennast kutsuda ilma patronüümita: lõppude lõpuks hüüti vaimulikke ja pühakuid niimoodi." - Siin on EST "ettekujutust", ENG "the idea that", RUS "представлению" ("submission", 'esitamine, esildamine, esildis, esildus, ettepanek, etendus, kujutlus, aim, ettekujutlus, arusaam'). Mulle tundub, et siia sobiks ettepanek natuke paremini kui ettekujutus, sest siin ei ole juttu otseselt sootsiumi ettekujutuste süsteemist ("system of ideas"), vaid sellest, et Peetri käitumine vastab või haakub nende ettekujutustega; st siin on ettepanek, et Peetri käitumine vastab ettekujutlustele. Vahe niivõrd peen, et on täiesti tähtsusetu, aga siiski.
"Veelgi suuremat muljet oleks pidanud avaldama nimetus "Peeter Suur". Kuulutada ennast esimeseks kahtlemata pidi näima pühaduse nõudena." - See on üks seminariküsimustest. Huvitaval kombel on eesti- ja ingliskeelses tõlkes üks lause, mille ivaks on "Peeter I", aga vene keeles on kaks lühikest lauset: "Еще большее впечатление должно было произвести наименование "Петр Первый". Объявление себя первым несомненно должно было казаться претензией на святость." Lisaks, esimene neist tundub hüpoteetiline (nii oleks pidanud olema) ja teine lihtsalt kinnitav (nii kahtlemata oli).
"Peetri-eelset kultuuri iseloomustas üldiselt kindlate isikute ja esemete samastamine isikute ja esemetega kes või mis on hierarhiliselt primaarses hüpostaasis, kes või mis selles mõttes "esimesed" - ontoloogiliselt esialgsed." - Eestikeelses tõlkes on hüpostaas ära kaotatud ja asendatud "hierarhiliselt esmaste jumalike olendite ja objektidega".
"Nii olid näiteks Konstantinoopol ja Moskva samastatud Roomaga ja neid nimetati vastavalt teiseks või kolmandaks Roomaks. Ivan III nimetati teiseks Konstantinuseks, jne, jne. See on täpselt see samastamine, mis justkui paljastab samamoodi nimetatud isiku tõelise ontoloogilise olemuse." - See osa pani mind mõtlema, kas just sellise mõtlemise jäänukiga on Vene kultuuris väike käputäis nimesid, mis kõik viivad tagasi mõne pühakuni? Venelastel justkui ei olegi originaalseid inimesi - kõik on koopiate koopiad. Sellest seisukohast on tõesti arusaadav miks Peeter ennast "Esimeseks" nimetades justkui üritab ennast ise pühakuks teha: mismõttes sa oled ise omaenda ontoloogiliseks aluseks? Mingi pühak oled enda arvates vä?
"On iseloomulik, et kindlatel juhtudel võib inimene olla nimetatud otseselt oma nimekaimust pühaku järgi. Näiteks metropoliit Paisios Ligarides võis tsaar Aleksei Mihhailovitši poole pöördudes öelda talle "Aleksei, pühamees", st ta näib Aleksei Mihhailovitšis nägevat oma kaitsepühaku - Püha Aleksiuse, kelle auks tsaar oli ristitud - olemuse manifestatsiooni. Samas tähenduses andsid näiteks Pauliaanid (tsaar Paul I järgijad) omal ajal endale nimesid apostel Pauluse, tema õpilaste ja kaaslaste järgi, pidades ennast nonde isikute taaskehastusteks." - Jälle märkimisväärne, et see sulgudesse paigutatud täpsustus on hilisem lisandus. Põhjust otsides võib-olla ei olnud Nõukogude Venemaal just väga halal rääkida kristlikest pühakutest.
"Loomulikult sellise vaadetesüsteemiga peaks "Peeter Suure" nime tajuma õigustamatu nõudmisena, et ollakse lähtepunks, algus, mis on ligipääsetav, üldiselt öeldes, ainult sakraalsele sfäärile (või vähemalt sellele, mis on traditsiooni poolt pühitsetud)." - Veel üks iteratsioon süsteemist. Siin EST "vaadetesüsteem", ENG "a system of views", RUS "системе взглядов" ("belief system", 'uskumuste süsteem'). St maailmavaate või ideoloogia asemel on siin üsna konkreetselt usund. Jällegi tilk sellesse karikasse, et Uspenski käsitletav semiootiline "keel" on siin metafooriliselt lihtsalt "religioon" kui sekundaarne modelleeriv süsteem.
"Tõsiasi, et Peeter hakkas iseennast nimetama "Suureks" oli tema kaasaegsete silmis vähemsiivutu kui tõsiasi, et ta hakkas ennast nimetama "Esimeseks"." - See on see konkreetne seminariküsimus, millele nüüd saab vastata, et "Peeter Suur" on tühine suurustamine või eneseülistus, aga nimetada ennast "Esimeseks" on laetud religioossete konnotatsioonidega, et ta on mingis mõttes iseennast kuulutanud pühakuks. "Suur" võis ta ju ka kehaliselt olla (üle kahe meetri pikk), aga kuidas on ta esimene Peeter kui esimene Peeter on apostel Peetrus?
"Pole mingit põhjust pikemalt peatuda sellistel teada-tuntud tõsiasjadel nagu sunnitud habemepügamine või Vene riietuse asendamine Saksa omaga. Me märgime vaid, et pügamine ja Saksa riietus omandasid kaasaegsete silmis erilise tähenduse selle tõttu, et deemoneid kujutati ikoonidel sellisena." - See eriline tähendus on jällegi miinusmärgi-deela. Inimesel on pikk habe ja rahvariided seljas, põrgulistel on Saksapärane riietus ja habe aetud. Iseenesest huvitav küsimus on jällegi, et miks Vene ikoonidel deemoneid/põrgulisi niimoodi kujutati.
"Seega ei olnud vastav kujutis Vene inimese jaoks sugugi midagi uut: see oli talle just tuttav, sobitudes täiesti konkreetsesse ikonograafilisse esitisse - oma kaasaegsete sõnutsi Peeter "riietas inimesi deemoniteks"." - Siin on huvitav, et inglisekeelsel tõlkel, mille valmimisel võis Uspenski enda käsi mängus olla (nagu osutavad kõik need lisandused ja täpsustused), on see "just tuttav" antud kui "it was specifically a sign", st midagi sellist nagu "konkreetselt märgiline". Vene inimene polnud mitte ainult pöetud habemega Saksa riietes tegelastega tuttav (ikoonidelt), vaid neil asjadel oli ka konkreetne märgiline tähendus - niimoodi näevad kuradikesed välja.
"Habemete pügamist võis otseselt seostada ketserlusega: on iseloomulik, et patriarh Filareti needis kirikukogus seda "koera-laadset häbiasja" ja mõlemad Peetri-aegsed patriarhid, Joakim ja Adrian, vastandusid talle ja viimane ähvardas otseselt habemepügajaid ekskommunikeerida." - Siis kui kirikus käimise põhiküsimus ei ole mitte see, mis on sul peas, "hinges" või südames, vaid kui pikad on kehakarvad su alanäol.
"Mis puudutab Vene ja Lääneliku riietuse vastandamist, on iseäralik, et juba 1652. aastal keelati Venemaal elavatel välismaalastel karistuse ähvardusel riietuda venepäraselt; seda rõhutas tollane patriarh (Nikon) eriliselt. Ühest käest tuleb meeles pidada, et Peetri-eelsel Venemaal oli Saksa riietus mõeldud lõbustuseks (maskeraadiks). Näiteks vürstid ja nende lähikondlased võisid tol ajal Saksa riideid kanda. Teisest käest jällegi peeti Peeter Suure ajal narride Šanski ja Kokoškini pulmapidusid venepärases riietuses, mis olid nüüd omastanud maskeraadi iseloomu (samamoodi nagu hiljem 18. sajandi keskkooliõpilasi ja tudengeid karistati maamatsideks riietamisega, st Vene rahvuriietega). Võib öelda, et sellisel viisil säilis vastandus Vene ja Lääne riietuse vahel, aga märgid olid samal ajal vastupidiseks muutunud." - Veel üks näide sellest kuidas mingite nähtuste pluss- ja miinusmärk vahelduvad ühiskondlikus tähendussüsteemis. Väljanägemine, mida Peetri-eelne Vene inimene seostas deemonitega sai õpilaste ja tudengite hulgas normiks ja põlguse objektiks said hoopis traditsioonilised rõivad. Siin on sekundaarne iva jällegi dualismis - vastandus jäi püsima, ainult väärtushinnang lülitus ümber (ja kolmandat vahepealset alternatiivi justkui ei eksisteeri).
"Esitatud tõsiasju võiks arvestatavalt mitmekordistada, aga nad annavad juba aluse kindlatele järeldustele. Teatud seisukohast ilmneb Peeteri käitumine mitte kui kultuurirevolutsioon, vaid kui antitekstid, miinus-käitumine sama kultuuri piirides. Igal juhul võinuks seda selliselt käsitleda tema kaasaegsed, ja see on põhiliselt oluline." - Siin on see alternatiivne tõlgendus, millele ennist vihjati: mitte vana süsteemi asendamine uue süsteemiga, vaid miinusmärgiga, vastustav käitumine vana süsteemi sees.
"Teiste sõnadega, Peetri käitumine, paradoksiline nagu see näib, ei läinud olulisel määral väljapoole traditsiooniliste ideede ja normide raamistikku: see sobitus täielikult antud raamistikku, aga pelgalt miinusmärgiga." - Ja siin on järjekordne iteratsioon sekundaarse "keele" sünonüümist: EST "traditsiooniliste ettekujutuste ja normide raamid", ENG "the framework of traditional ideas and norms", RUS "рамки традиционных представлений и норм" ("рамки традиционных представлений и норм", 'frameworks of traditional predestination and norms'; ikkagi 'ettekujutused ja normid'). GT huvitav tõlke-apsakas on tegelikult päris kõnekas: ettemääratus ongi enam-vähem see, millest käis jutt artikli alguses: kuidas assotsiatiivsete seoste süsteem määrab millegi tõlgenduse.
"Sellele vastavalt ei olnud võimalik selle ajastu "keeles" Peetri tegevusi ühelgi muul viisil tajuda: oma kaasaegsete silmis oli Peeter justkui avalikult kuulutanud ennast antikristuseks. Aga Peeter muidugi teadis seda "keelt" ja järelikult võis ette aimata oma tegevuse mõju." - Juba mitmes kord on rõhutatud seda, et sootsiomi traditsiooniliste ettekujutuste ja normide "keeles" ei saa Peetri käitumise teksti muudmoodi lugeda kui nii, nagu Uspenski on siin lahti seletanud. Küsimus on siis selles, et kui sootsiumi tõlgendus on ette määratud, siis kas Peeter ise oli sellest teadlik ja "kõneles" selles keeles nimme nii.
"Üks võimalik seletus tema käitumisele oleks ära tunda, et Peeter üsna teadlikult ignoreeris oma ema-"keelt" kui väära ja tunnistas Lääne-Euroopast imporditud kultuuriliste ideede keelt ainuõigeks. Omaenda suhtumises "keelde" - peaaegu irratsionaalselt! - jääb Peeter samaaegselt oma kultuuri truuks pojaks: "õige" keele omaksvõtt ja "väära" tagasilükkamine osutub subjektiivselt palju olulisemaks teguriks kui võimalikud tagajärjed vastavatele tegudele." - Minu jaoks on oluline siin jällegi "keele" seletus: EST "lääne-euroopa kultuuriarusaamad", ENG "Western European cultural ideas", RUS "западноевропейских культурных представлений", ehk siis 'Lääne-Euroopa kultuurilised arusaamad'. Uspenski iva on siin siis selles, et Peeter võis pidada Lääne kultuuri arusaamu, ettekujutusi, ideid "õigeteks", omaaegse Venemaa omi "vääraks" ja ei hoolinud tagajärgedest - kuidas tema tegevust võidakse Venemaa rahvastiku poolt tõlgendada. Aga siin on veel üks lisakonks, see "peaaegu irratsionaalne" osa, et Uspenski järgi on justkui see, et ta pidas niimoodi ühte õigeks ja teist vääraks ja ei hoolinud tagajärgedest, et just see on temast tegelikult oma kultuurile truuks jäämine. St kui ma õigesti aru saan, siis selline absoluutne mõtteviis, pidada ühte täielikult "õigeks" (mitte paremaks, arenenumaks, jne. vaid konkreetselt "õigeks") on iseloomulik sellele samale "väärale" kultuurile, mis on tema kultuuriliste arusaamade "emakeel". Mulle tundub, et just selles mõttes opereeris Peeter Suur siin ikkagi traditsiooniliste ettekujutuste ja normide raamide sees: hilisemat Lotmanit pruukides, on duaalne "uus" ja "vana" ja nende vahel lülitumine; ei ole sellist võimalustki, et vana juurest areneda uue suunas nii, et on vahepealne etapp ja vana ei kuulu täielikule hävitamisele. Ei, kui juba, siis ikka totaalselt!
"Sellest seletusest järgneb, et Peeter lõi tekste tahtlikult teises keeles kui see, milles neid loeti (sootsiumi poolt). Seda võib, üldiselt rääkides, jälitada ka kitsalt lingvistilises tähenduses (vt nt ülal väljendi "isamaa isa" kohta, mida kasutatakse tõlkena ladinakeelsele pater patriae, hoolimata tõsiasjast, et venekeelsetes tekstides on sellel väljendusel teistsugune tähendus; samamoodi võib tõlgendada teisi ülal tsiteeritud tõsiasju." - Tõstatab minu jaoks tõlkimatuse probleemi. See on muidugi eriti tabav, et Peeter ei "kõnelenud" oma rahvaga sama primaarset ega sekundaarset "keelt". Siin vahepeal "väljendusplaani" küsimuse üle mõeldes olen hakanud kalduma selles suunas, et see sekundaarne kultuuriliste arusaamade "keel" on sisuplaan. St Uspenski ütleb siin põhimõtteliselt, et sootsium ei mõistnud tema väljendeid (sest need on ladina keeles) ega tema sisu (sest need olid Lääne kultuuri arusaamad).
"Sellegipoolest on vajalik pidada meeles, et Venemaal oli kindel "vastupidise käitumise" (antikäitumise) traditsioon, mille mõju võiv Peeter mingis ulatuses - kuigi alateadlikult - kogeda (nagu seda koges ka Ivan Julm omal ajal). Musta maagia kultuur (mis peegeldub eriti vandenõudes) oli suuresti ehitatud üles antiteetilisele vastandusele kirikukultuuriga." - See antikäitumise teema on jube põnev ja tahaks rohkem teada. Siin aga torkab silma, et üks sõna on täiesti mööda: EST "posimises", ENG "incantations", RUS "заговорах" ("conspiracy", 'vandenõu', a la "участник заговора", 'vandenõulane, vandeseltslane'). Posimine/inkantatsioonid meikiksid musta maagia kontekstis rohkem senssi, aga pole välistatud, et kirikukultuuri ja musta maagia vastandudes oli viimane võrreldav vandenõupidamisega.
"Selles tähenduses on huvitav ümberriietumise ja lõhestunud isiksuse motiiv, mis on Peetri igapäevasele käitumisele niivõrd iseloomulik. Pole sugugi vähem iseloomulik, et paljudel juhtudel näivad Peetri tegevused õigustavat ühiskonna suhtumist temasse, st Peeter justkui allub sellele, mida nad temast arvavad." - Siin tean ainult seda, et välismaal olles ta kandis tavalist riietust, aga kuna ta oli ülejäänud delegatsiooni-seltskonnast peajagu pikem, ei olnud see just kõige mõjusam maskeering. Lõhestunud isiksuse teemal meenub Vikipeediast loetu, et kuniks Peterburi ehitati, elas ta Katariinaga tavalises puumajakeses ja Katariina kokkas, kasvatas ise lapsi, jne. justkui nad oleksid tavalised inimesed.
"Esiteks, tema tegevused vastasid ajastu eshatoloogilistele ootustele. Antikristuse saabumist oodati 1666. aastal, aga kui see ootus ei täitunud, hakati 1666 aastat arvutama mitte Kristuse sünnist, vaid tema ülestõusmisest, st nad hakkasid antikristuse saabumist ootama aastal 1699 (1666 + 33 = 1699)." - Misasi on üldse kognitiivne dissonants?
"Ja vaid mõned päevad enne selle aasta algust (25. augustil 1698; peab meeles pidama, et uusaasta algas 1. septembril) ilmus Peeter oma esimeselt välisreisilt ja tema saabumist markeerisid vahetult terve seeria kultuurilisi innovatsioone (sunniviisiline habemepügamine hakkas juba järgmisel päeval pihta; habemete hävitamine markeeris ka 1699. aasta uusaastat; samal ajal algasid võitlused Vene rahvariiete vastu ja hulk teisi reforme)." - Uut sajandit võiks küll ajatud habemega alustada, jah.
"Sellega olid loomulikult ühendatud kuulujutud, et päris Peeter tapeti välismaal ja need kuulujutud hakkasid liikuma juba enne Peetri naasemist. Tuleb eeldada, et karnevali-maskeraad Peeter, kes välisreisi ajaks võttis konstaabel Pjotr Mihhailovi nime, panustas samuti "asendustsaari" legendi." - Võib-olla. Kus meie tsaar on? Ei leia keegi. Pjotr Mihhailov, sa ei ole meie tsaari näinud? Mees, tee oma tööd, oled ihukaitsja või ei ole?!
"Veel hämmastavam on see, et kuulujutud sellest, et Peeter kippus oma poja Aleksei elu kallale hakkasid levima, (K. V. Tšistovi järgi) justkui seda oleks ette oodatud, kümme aastat enne tegelikke sündmusi. (On märkimisväärne, et nende kuulujuttude alusel ilmus välja esimene isehakanud vale-Aleksei juba kuus aastat enne Aleksei hukkamist!) Seega, Peetri tegevused sobitusid täielikult kujunditega, mis olid juba eelnevalt olemas." - Siin läheb asi juba natuke filosoofilisemaks, justkui Peeter Suur lihtsalt etendas rolli, mida sootsium omalt poolt kirjutas ette oma ootuste ja kuulujuttudega.
"Aga hoolimata Peetri käitumise sisemistest motivatsioonidest, vastavate tekstide sootsiumi "keeles" lugemise tegelik tulemus näib täiesti õigustatud. Selle tagajärjed on teada - see on Peetri reformide ebaorgaaniline loomus, mida on tunda palju hiljem." - Fin.
1. Mina arvan, et "keel" selles avaramas semiootilises tähenduses kujutab endast (a) sekundaarset modelleerivat süsteemi, (b) mingis mõttes "sisuplaani", ja (c) sünonüümi selliste mõistetega nagu maailmavaade, ideoloogia, või uskumussüsteem.
(a) Vastanduses formaalsele loomulikule keelele, kitsalt lingvistilises mõttes keelele, ehitub avaramas tähenduses semiootilise "keele" süsteem siiski üles loomuliku keele lausungitele - mida kaasaegsed Peeter Suure käitumisest arvasid on talletatud ajaloolistele dokumentidele, mis sisaldab nende väljaütlemisi.
(b) "Äärmisel juhul on võimalik selline olukord, milles sõnumi saatja ja vastuvõtja kasutavad põhimõtteliselt erinevaid keeli, millel on samad välised väljendusvahendid." - Vihjab justkui, et erinevus erinevate 'avaramas tähenduses semiootiliste "keelte"' vahel on sisuline. Tähistajad võivad olla samad, aga tähistatu erinev. Konkreetselt ka see, et "Kui barokse teatraalse kultuuri kontekstis võiks sellist nähtust seostada eranditult väljendusplaaniga, siis Peetri kaasaegsete silmis nägi see kõik välja nagu varjamatu jumalateotus." - Nende kahe, omavahel konfliktis olevate "keelte" tõttu tehakse mingis mõttes 'sisuliselt' erinevaid tõlgendusi samadest nähtustest.
(c) Jälgisin lugemisel väga tähelepanelikult, mis on selle "keele" ümbersõnastatud sünonüümid ja sain kolmes keeles teksti võrdlemisest tulemuseks järgneva nimekirja:
- "ettekujutuste süsteem" / "system of ideas"
- "assotsiatiivsete seoste süsteem" / "system of associative links" / "системы ассоциативных связей"
- "ettekujutuste foonil" / "system of background ideas" / "системе фоновых представлений"
- "Peetri-eelse maailmavaate" / "the pre-Petrine worldview" / "зрения допетровского мировоззрения"
- "ettekujutust" / "the idea that" / "представлению"
- "vaadetesüsteem" / "a system of views" / "системе взглядов"
- "traditsiooniliste ettekujutuste ja normide raamid" / "the framework of traditional ideas and norms" / "рамки традиционных представлений и норм"
- "lääne-euroopa kultuuriarusaamad" / "Western European cultural ideas" / "западноевропейских культурных представлений"
Esimesel neist puudub venekeelne vaste, sest see sisaldub ühes neist katkendites, mida 1976. aasta venekeelses versioonis ei olnud, aga sama aasta inglisekeelsesse tõlkesse jõudsid sisse (ja on tõenäoliselt ka 1996. aasta venekeelses taasavaldatud tekstis, aga seda ma kindlalt ei tea). Ma kahtlustan, et ta ei oleks saanud venekeelses originaaltekstis seletada, et jutt kõib "ideede-süsteemist", sest Nõukogude Liidu dialektilise materialismi viljastavates tingimustes oleks see võib-olla riskinud idealismis süüdistamisega. Seetõttu on siin nii mõnigi huvitav variatsioon (assotsiatiivsed seosed, maailmavaade, vaated/uskumused), mis kõik tiirlevad - tantsivad nagu kass ümber palava pudru - ideede ümber. Seepärast arvan, et kohaseim sõna, millega meie ajal võib selle avaramas tähenduses semiootilise "keele" kokku võtta, on 'ideoloogia'.
2. Antikristusega samasse temaatikasse jäädes meenub üks veebilehekülg, milles on põhjalikult läbi vaadatud kõik Piiblis sisalduvad ennustused antikristuse kohta. Seda lingitakse internetis mõnikord, kui tuleb teemaks Ameerika evangeelsete kristlaste kummaline arusaam, et Donald Trump on Jeesuse teine tulemine või, et Trump on mingis mõttes Jeesuse parema-käe-mees. See on vahva lugemine, sest kõik need ennustused on sõnastatud sellisel viisil, et on väga kerge Donald Trumpi neis ära tunda. "Could American Evangelicals Spot the Antichrist? Here Are the Biblical Predictions:" - https://www.benjaminlcorey.com/could-american-evangelicals-spot-the-antichrist-heres-the-biblical-predictions/
3. See on tõepoolest natuke kummaline vastuolu, et Katariina ristiisa oli ühtlasi ta kasupoeg. Ta sai seeläbi iseenda vaimulikuks lapselapseks, mis on võib-olla tõesti inimkonna ajaloos pretsedenditu. Seda vaimulikku sugulust kahjuks lähemalt seletada ei oska - ristimine ei erine minu jaoks hookus-pookusest.
4. Mulle jäi mulje, et ennast "Suureks" nimetada on küll ennast-ülistav, aga temaaegse Venemaa "traditsiooniliste ettekujutuste ja normide" seisukohast täiesti tähendusetu. Nimetada ennast aga "Esimeseks" tähendas, et ta ülendas iseennast pühaku seisusesse, sest Vene ühiskonnas oli pühakute nimede järgi nimetatud inimesed mingis mõttes nende hierarhiliselt primaarsete hüpostaatiliste manifestatsioonid või taaskehastumised. 'Mismõttes on ta "esimene Peeter"? Mis sai apostel Peetrusest? Jumalateotus!'
5. Peetri ja tema lähikonna käitumises oli mitu nö "märki", mille järgi teda võis pidada Antikristuseks:
- Ennast "isade isaks" nimetades ta justkui usurpeeris endale patriarhi staatuse ja "Nikon tunnistas sekulaarse võimu tungimist kirikujuhtimisse antikristliku vaimsuse ilminguks".
- Ta nimetas ennast või lasi ennast nimetada Jumalaks ja Kristuseks.
- Tseremooniatel, nt sõjavõidu tähistamisel või kloostrist väljudes, hõisati talle piiblilaulude sõnu ("Hoosanna Taaveti Pojale!").
- Igapäevaelus tarvitati sakraalseid loosungeid samavõrd kergekäeliselt, a la Feofan Prokopovitši peole minnes tervitatakse teda religioossete lausungitega. Samuti poja sündimise puhul on tema kirjavahetuses kindralfeldmarssal Boriss Šeremeteviga kahtlased religioossed loosungid.
- Kirillov austab teda nagu pühakut, kummardab ja musitab tema pilti altaril.
- Krekšin pöördub tema poole palvega nagu pühaku poole.
- Hovanski on väga solvatud, sest ta peab oma usust lahti ütlema kirjarullilt vannet lugedes ja selles on "Kas sa usud?" asemel "Kas sa jood?" - no milline narrus!
- Peeter käskis ennast adresseerida ilma patronüümita - just nagu toimitakse vaimulike ja pühakute puhul.
- Peeter käskis habemed maha lõigata ja Saksa moodi riietuda - aga nii on ikoonidel kujutatud deemone!
- Peeter naases oma esimeselt välislähetuselt enam-vähem täpselt aastaks 1699. Kõik on loogiline: 666 on põrgulise number, millele tuleb lisada Jeesuse eluaeg e 33 aastat, pluss naljaviluks 1000 aastat (miks mitte). Ilmselgelt Antikristus!
Muid väikeseid seiku oli veel, aga kõik need tunduvad ausalt öeldes (ajaloolistest dokumentidest, sh privaatsed kirjavahetused) otsitud või siis näitavad üles kui vähe võis Vene inimene pelgalt ikoone põrnitsedes aimata, mida Piibel tegelikult Antikristuse kohta ütleb. Artikli semiootilise teooria seisukohast jällegi on märgiline, et peaaegu kõik need "märgid" põhinevad keelelisel materjalil.
0 comments:
Post a Comment