Uspenski, Boriss 2013[1976]. Historia sub specie semioticae. In: Uspenski, Boriss, Vene kultuuri jõujooni: valik artikleid. Koostanud Peet Lepik ja Boriss Uspenski; tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik, kirikuslaavikeelsete tsitaatide reaalused tõlkinud Malle Salupere, luuletsitaadid tõlkinud Andres Ehin; toimetanud Silvi Salupere. Tartu: Ilmamaa, 136-150. [ESTER]
[|136|] Semiootilisest vaatevinklist on ajalooprotsessi[1] võimalik kirjeldada kommunikatsiooniprotsessina, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon põhjustab ühiskonna (sootsiumi) kui adressaadi nii- või teistsuguse vastureaktsiooni. Koodina toimib seejuures teatav "keel" (mõistagi ei käsitata seda terminit siin kitsas, lingvistilises, vaid avaras, semiootilises tähenduses), mis määrab ühtede või teiste nii reaalsete kui ka potentsiaalselt võimalike faktide retseptsiooni nendele vastaval kultuurikontekstis. Niisiis sündmustele omistatakse tähendus: sootsiumis loetakse sündmuste teksti Võib öelda, et oma elementaarses faasis kangastub ajalooprotsess uute lausungite loomise protsessina teatud "keeles" ja lausungite lahtimõtestamisena ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) poolt.
See "keel" on ühest küljest ühiskonda ühendav, võimaldades selle liikmete kommunikatsiooni, ühetaolist reageerimist toimuvatele sündmustele. Teisest küljest korrastab see informatsiooni ennast, võimaldades tähendusväärsete faktide valikut ja nendevaheliste seoste loomist: seda, mis selles keeles kirjeldatav ei ole, ühiskondlik adressaat justkui üldse ei tajukski; see lihtsalt irdub tema vaateväljast.
[|137|] Antud ühiskonna keel ajapikku loomulikult muutub, mis ei välista võimalust fikseerida sünkroonlõikeid, mis lubavad keelt kirjeldada toimiva mehhanismina (vrd. põhimõtteliselt analoogilise situatsiooniga loomulikus keeles).
Ühed ja samad objektiivsed faktid, mis moodustavad reaalsete sündmuste teksti, võivad eri keeltes saada erineva interpretatsiooni - vastava sootsiumi keeles ja mingis muus, teise ruumi ja aega kuuluvas keeles (selle võib näiteks tingida sündmuste erinev liigendumine, s.t. teksti erinev segmenteerimine, aga samuti erisused vastavaid segmente suhestavate põhjuste ja tagajärgede kehtestamisel). Näiteks sellel, mis antud epohhi ja antud kultuuriareaali vaatepunktist on tähendusväärne, võib teise kultuuriajaloolise areaali ettekujutuste süsteemis tähendus üldse puududa, ja vastupidi. Seejuures tuleb silmas pidada, et just selle sootsiumi ettekujutuste süsteem, millel on sotsiaalse adressaadi roll, määrab sündmuste, s.t. ajalooprotsessi kui niisuguse vahetu hargnemismehhanism.
Teatava kultuuriajaloolise areaali keele kirjeldamiseks on eriti ilmekad konfliktsed, kontroverssed situatsioonid, mille põhjustavad eri keelte kokkupõrked ühe ja sellesama tegelikkuse raames ning milles ilmneb nendesamade sündmuste täiesti ebaadekvaatne retseptsioon. Äärmisel juhul võib tekkida olukord, kus teate edastaja ja saaja kasutavad sisuliselt erinevaid keeli, kuigi nende eksplitsiitsed väljendusvahendid on kokkulangevad. Näiteks Peetri ajastu pakub rikkalikku ainest kirjeldamaks Peetri-eelse Venemaa assotsiatiivsete seoste süsteemi - ja seda nimelt ajastu seesmise vastuolulisuse, kultuurilise heterogeensuse tõttu. Nagu näib, pakub selle käsitlemine osutatud vaatenurgast samal ajal otsest huvi Peetri enda iseloomustamisel. Üheks selle ajastu võimalikest tõlgendustest just ongu see sedastus, et teate saatja ja vastuvõtja (Peeter ja sootsium) kasutasid [|138|] põhimõtteliselt erinevaid keeli. Allpool siiski näeme, et niisugune interpretatsioon ei ole ainuvõimalik. Igatahes leiame eest ilmeka konfliktsituatsiooni, sest laiad rahvahulgad olid Peetri ja tema mõttekaaslaste tegevusele kahtlemata andnud eitava hinnangu, kasutades selleks äärmiselt negatiivseid termineid. Nagu teada, tajusid kaasaegsed (mõnetiisegi jargnevad põlvkonnad, kui silmas pidada vanausulisi[2]) Peetrit antikristusena, mis omakorda põhjustas rea Peetrivastaseid väljaastumisi. Leidub märkimisväärne hulk (eri liiki) dokumente, mis niisugust retseptsiooni sedastavad. Just nende analüüs võimaldab ühtlasi avada sellise reaktsiooni vahetult formaalseid, semiootilisi (vahel ka koguni kitsalt lingvistilises mõttes keelelisi) tagamaid. Võib resoluutselt kinnitada, et Peetri tegusid ei saanudki teisiti tajuda: enamasti oli nende retseptsioon Peetrieelse Venemaa ettekujutuste foonil enam-vähem üheselt ette määratud - umbes sama täppiminevalt, nagu ütlenuks Peeter seda enese kohta ise.
Retseptsiooni niisugune semiootiline tingitus võib teatud juhtudel olla eriti ilmekas. Vaadelgem mõningaid sellega seotud fakte, pöörates teadlikult tähelepanu peamiselt just formaalsetele, "keelelistele" teguritele.
Näiteks Peetri abielu Katariinaga ajendas järsult negatiivse reaktsiooni, ja mitte ainult sellepärast, et Peeter abiellus teist korda, kuigi tema sunniviisiliselt nunnaks pühitsetud naine oli elus - sääraseid pretsedente oli ju (olgugi et üksikuid) aset leidnud varemgi. Pretsedenditu oli veresuguluse [|139|] ja vaimse suguluse segiajamine. Asi oli selles, et Katariina ristiisaks, kui ta õigeusku pöördus, oli olnud tsaari poeg Aleksei Petrovitš. Järelikult oli Katariina Aleksei ristitütar (isegi "Aleksejevnaks" hakati Katariinat kutsuma ju ristiisa järgi, s.t. nime võidi käsitama hakata just isanimena - selle sõna otseses mõttes!), aga Peetri enda jaoks sattus ta vaimulikus[3] suguluses oleva lapselapse staatusesse. Seejuures vaimulikku sugulust veresugulusest antud juhul ei lahutatud, vaid seda peeti veelgi tähtsamaks. Niisiis Peeter, lastes end Katariinaga laulatada, otsekui abiellus oma lapselapsega. Seda ei saadud käsitada teisiti kui vaimuliku intsestina, põhiliste kristlike seaduste jämeda rikkumisena.
On kerge märgata, et vastava reaktsiooni mäaras lõppkokkuvõttes sõna "isa" semantika. Selle sõna semantika mängis olulist rolli ka seoses suhtumisega Peetri ja Feofan Prokopovitši kirikureformidesse.
1721. aastal võttis Peeter endale uue tiitli: teda hakati ametlikult nimetama "Imperaatoriks", "Suureks" ja ühtlasi "isamaa isaks". Viimane nimetus oli Peetri kohta kasutusel olnud varemgi: näiteks Feofan Prokopovitš nimetab teda "isamaa isaks" juba 1709. aastal, oma "Võidulaulus", mille ta pühendas Poltaava lahingu võidule[4]. See väljend ei ole midagi muud, kui ladinakeelse pater patriae - Rooma imperaatoreid austava tiitli tõlge. Kuid vene kultuuri kontekstis kõlas see täiesti teistmoodi. Kuivõrd isadus üldse saab sündida kas vere- või vaimuliku suguluse teel, misjuures Peeter, nagu on ilmne, ei saanud olla inimeste isaks [|140|] veresuguluse kaudu, siis mõisteti seda nimetust pretensioonina olla isa vaimu poolest. Ent isaks vaimu poolest võis olla ainult preester; omakorda võis tiitlit "isamaa isa" kasutada üksnes ülemkarjase - arhierei[5], ja eeskätt patriarhi kohta[6]. Ja tõepoolest - niimoodi tituleeriti üleilmseid (Konstantinoopoli ja Aleksandria) patriarhe. Kuna selle tiitli ametlik omaksvõtt langes kokku patriarhiameti kaotamisega ja järgnevalt monarhi kuulutamisega Vaimuliku kolleegiumi "Kõrgeimaks kohtunikuks"[7], siis võidi kõnealusest nimetusest aru saada nii, et Peeter on asunud kiriku etteotsa ja kuulutanud end patriarhiks.
Just nii sellest aru saadigi. Kuid kanooniliste reeglite järgi nõuab kiriku juhtimine ülipühitsetud (piiskopi-)seisuse õnnistust toovaid volitusi. Juba patriarh Nikon[8] oli ilmaliku võimu tungimist kiriku juhtimisse nimetanud antikristliku vaimsuse ilminguks. Vastavalt sellele pandi Peetrile süüks, et ta on isepäi "nimetanud end isamaa isaks, tõstes end ülipühitsetute võimutäiusse". Tarvitseb rõhutada, et formaalselt kooskõlastub see järeldus mõneti Peetri apologeetide [|141|] arvamusega. Näiteks Feofan Prokopovitš püüdis oma "Uurimuses pontifeksi[9] asjus" (1721) igati põhjendada seisukohta, et kristlikud valitsejad võivad end teatud mõttes nimetada "piiskoppideks" ja "arhireideks". Mõistagi ei pea Feofan silmas nende sõnade rangelt kanoonilist tähendust, kuid traditsiooniliste vaadete kandjatele oli see kasuistlik erinevus pohimõtteliselt vastuvõtmatu[10]. See kõik langes täpselt kokku teada-tuntud ettekujutusega Antikristusest, kes hõivab ülipühitsetute aujärje.
Peetri-vastastes poleemilistes kirjatükkides süüdistatakse Peetrit selles, et ta ei piirdunud "enese tõstmisega" ainult (ülem)hingekarjase aujärjele, vaid tõstis enda ka Jumala aujärjele; seetõttu nimetatakse teda "valekristuseks". Tuleb [|142|] tunnistada, et ka see järeldus võib Peetri-eelse maailmavaate seisukohast toetuda küllaltki kaalukale alusele. Peeter lubas end tõesti nimetada "Jumalaks ja Kristuseks". Näiteks mitmes Feofan Prokopovitši, aga ka Feofilakt Lopatinski kirjutises (mõnda nendest oli Peeter oma käega redigeerinud!) põhjendatakse teesi, mille järgi monarhid on "Issandad ja Kristused", ja Peetrit nimetatakse sellele vastavalt. Seejuures sõna "kristus" kasutatakse siin monarhiks salvitu tähenduses, kuid on täiesti ilmne, et seda tuli eeskätt võtta kui pärisnime, mitte kui üldnime. Seda soodustas oluliselt Peetri enda käitumine, muuhulgas teda ümbritsevad kombetalitused. Näiteks pärast võitu vaenlaste üle võeti Peetrit Moskvas (21. detsembril 1709) vastu kirikulauluga, millega palmipuudepühal pöördutakse Kristuse poole: "Kiitus, taevane hosianna[11] sellele, kes tuleb Issanda nimel: Jumal on Issand ja Tema on meie ette ilmunud". See tähendab, et Peeter justkui kujutanuks endast Jeruusalemma saabuvat Kristust. Analoogiliselt sellele tervitati Peetrit tema väljumisel Sposski kloostrist lauluga "Taevane hosianna [...]"; tema poole pöörduti jälle kui Jumala poole, kusjuures väljumisel kandis ta krooni, mis tekitas hõlpsasti assotsiatsiooni okaskrooniga.
On iseloomulik, et sama komme, sama kerglane suhtumine sakraalsetesse tekstidesse ilmneb ka argioludes. Näiteks Feofan Prokopovitš võis Peetrit, kes saabus, kui Feofan öösel sõpradega pidu pidas, tervitada tropaari[12] sõnadega: "Südaööl üks peig seal tuleb". Täpselt samuti võis Boriss [|143|] Šeremetjev[13], kui ta maalis kirjas Peetrile pildi joomapeost tsaari poja sünni puhul (1715), kasutada kujundit evangeeliumi loost Püha Vaimu allatulemisest apostlite peale ("Ja äkitselt kostis taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja nad andsid au Jumalale"); aga kirjas Peetrile 10. detsembrist 1704. aastal nimetab Menšikov[14] Peterburi "pühaks maaks". Kui niisuguseid nähte võiski seostada barokse teatraliseeritud kultuuri kontekstis eranditult väljendusplaaniga, siis Peetri kaasaegsete silmis nägi see kõik välja varjamatu pühaduserüvetamisena: Peeter oli otsekui avalikult end Jumalaks kuulutanud, hakanud endast - kui mitte just otse lingvsitilises, siis semiootilises mõttes küll - rääkima kui Jumalast. Ja tõepoolest on teada juhtumeid peaaegu et religioossest Peetri-kummardamisest. Näiteks Peetri võitluskaaslane invaliid Kirillov hoidis Peetri portreed ikooninurgas pühapiltide keskel ja kummardas seda kui ikooni: andis sellele iga päev suud, asetas selle ette küünla jmt. Vrd. Krekšini hilisema pöördumisega [|144|] Peetri poole palvet matkiva kiidulaulu vormis: "Meie isa Peeter Suur! Sina oled meid toonud olematusest olemasolusse. Enne sind me olime harimata [...] Enne sind pidasid kõik meid viimasteks, aga nüüd peavad esimesteks" jmt. Peetri kaasaegsetele ei saanud märkamatuks jääda tema pretensioonid Jumalast antud erilistele eesõigustele[15]. Aga seeläbi vastas säärane käitumine täpipealt kaasaegsete ettekujutusele sellest, kuidas käitub Antikristus (mis on tagasiviidav Uue Testamendi tekstile; vrd. Mt 24:5[16]).
Otsene seos toodud näidetega on muidugi ka "Imekometi peakiriku" tegevusel, mida ei saadud käsitada teisiti kui mõnitavat irvitamist kiriku ja jumalateenistuse aadressil. Oluline on märkida, et sellesse karnevalitoimingusse kaasati [|145|] sakraalse kombetalituse tegelikke elemente, mis omandasid vastavas kontekstis vastupidise tähenduse. Näiteks patriarhi tembutamispulmas 13. detsembril 1715. aastal toimetas kirikus laulatustseremooniat tegelik (Arhangelski kiriku) preester, üheksakümneaastane rauk. Tähendusväärne on see, et mitte ainult pealtvaatajad, vaid ka säärastest toimingutest osavõtjad võisid toimuvass suhtuda kui omamoodi põrgumissa analoogi, kui kombetalitusse, millel on negatiivne, saatanlik vägi (vrd. vürst I. I. Hovanski[17] ülestunnistusega: "toodi mind Preobraženskisse ja Mikita Zotov[18] tegi minust peoplatsil metropoliidi, ja mulle anti kirjarull usust lahtiütlemiseks ja selle kirja järgi ütlesin ka lahti, aga salgamise ajal küsiti minu käest "kas sa usud" asemel "kas sa jood"; ja selle ärasalgamisega, et ei hakanud vastu, saatsin ma end rohkem hukka kui habeme äraajamisega, ja etem olnuks mulle märtripärgu, kui niisugune ärasalgamine toime panna").
Ettekujutust sellest, et tsaar on end kuulutanud vaimulikuks või koguni pühaks isikuks, võis olulisel määral soodustada ka tõik, et Peeter oli käskinud end kutsuma hakata isanime kasutamata - nii hüüti ju vaimulikke ja pühakuid. Veelgi suuremat mõju pidi avaldama enese nimetamine esimeseks, mis pidi vaieldamatult tunduma pretensioonina pühadusele. Peetri-eelsele kultuurile oli üldse iseloomulik ühtede või teiste isikute ja objektide mütoloogiline samastamine nendele vastavate hierarhiliselt [|146|] esmaste jumalike olendite ja objektidega, mis lubas neid selles mõttes pidada "esimesteks" - ontoloogiliselt algseteks. Nii näiteks samastati Konstantinoopol ja Moskva Roomaga ning neid hakati vastavalt nimetama teiseks ja kolmandaks Roomaks; Ivan III hüüti teiseks Constantinuseks jne. jmt. Kõne all on seejuures nimelt samastamine, mis otsekui avaks sääraselt nimetatu tõelise ontoloogilise olemuse. (On iseloomulik, et teatud juhtudel võidi inimest nimetada otse tema nimepäevapühaku jargi. Näiteks metropoliit Paisios Ligarides võis tsaar Aleksei Mihhailovitši poole pöördudes kutsuda teda "Aleksei, Jumal-inimene"; ta otsekui nägi Aleksei Mihhailovitšis tema patrooni - püta Aleksiuse, kelle auks tsaar ristitud oli - olemuse ilmutust. Samas vaimus panid näiteks Pauli [tsaar Paul I - tlk] jüngrid endale omal ajal nimesid apostel Pauluse ja tema õpilaste ning jüngrite järgi, tunnistades end nende isikute kehastuseks.) Niisuguse vaadetesüsteemi taustal pidigi nimetus "Peeter Esimene" olema tajutav õigustamatu pretensioonina olla lähtepunktiks, alguseks, millele oli ligipääs vaid sakraalse sfääri (või äärmisel juhul traditsioonis pühitsetu) kaudu. See, et Peeter hakkas end "Suureks" nimetama, oli kaasaegsete silmis tunduvalt vähem sündsusetu kui see, et ta hakkas end nimetama "Esimeseks".
Habemete sunniviisiline mahaajamine ja venepäraste rõivaste vahetamine saksapäraste vastu on tuntud faktid ja neil ei ole põhjust üksikasjalikult peatuda. Osutagem vaid, et sile lõug ja saksa rõivad omandasid kaasaegsete silmis erilise tähenduse seoses sellega, et niisuguse välimusega kujutati ikoonidel põrgulisi[19]. Seega polnud säärane kuju [|147|] vene inimese jaoks mingil moel uus: see oli talle just tuttav ja sulandus täiesti selgepiirilisse ikonograafilisse kujutelma. Kaasaegsete sõnutsi oli Peeter "ehtinud inimesed põrgulisteks". Habemeajamist võidi otseselt seostada hereesiaga. Patriarh Filaretile iseloomulikul viisil oli ta kirikukogus niisuguse "krantsliku nurjatuse" ära neednud; selle vastu astusid välja ka mõlemad Peetri-aegsed patriarhid - Joakim ja Adrian, kusjuures viimane ähvardas habeme mahaajajad kirikuvande alla panna. Mis vene ja lääne rõivaste vastandamisse puutub, siis on iseloomulik, et juba 1652. aastal oli Venemaal elavatel välismaalastel karistuse hirmus keelatud kanda venepäraseid rõivaid; seda nõuet rõhutas patriarh (Nikon) eriti. Teisest küljest peab arvesse võtma, et sakspärane riietus oli Peetri-eelsel Venemaal lollitav (maskeraadlik). Saksa rõivaid võisid sel ajal kanda tsareevitšid ja nende lähikondlased. Peetri ajal aga peeti Šanski ja Kokoškini narride pulmapidusid venepärastes rõivastes, mis mõjusid nüüd maskeraadlikena. (Hiljem, XVIII sajandil karistati just samamoodi gümnasiste ja üliõpilasi, kui nende riided vahetati ümber talumeeste, s.o. vene rahvapäraste rõivaste vastu). Seega saab väita, et iseenesest oli vene- ja läänepäraste rõivaste vastandamine säilinud, kuid märgid olid seejuures vastupidiseks muutunud.
Antud faktidele saaks tuua märgatavat lisa, kuid juba nendegi alusel võib teha mõningaid järeldusi. Teatavast vaatevinklist ei ole Peetri käitumises näha kultuurirevolutsiooni, vaid see on endise kultuuri piiridesse jäävate antitekstide kogum - miinuskäitumine. Vähemasti nii võisid seda hinnata kaasaegsed, ja see on põhimõtteliselt oluline. Peetri käitumine, nii paradoksaalne kui see ka on, ei väljunud märgataval määral traditsiooniliste ettekujutuste ja normide raamidest: see mahub nendesse täiel määral - ainult miinusmärgiga. Sellele vastavalt ei võinud Peetri [|148|] tegudest ajastu keeles aru saada teisiti: kaasaegsete silmis oli Peeter enda kohta otsekui avalikult öelnud, et ta ongi Antikristus.
Kuid kindlasti Peeter ju tundis seda "keelt" - järelikult ta oleks võinud oma tegude mõju ette näha. Üks tema käitumise võimalikest seletustest on omaksvõtt, et oma ema-"keelt" kui vale keelt ignoreeris Peeter teadlikult, tunnistades ainuõigeks lääne-euroopa kultuuriarusaamade importeeritava "keele". Seejuures jääb Peeter tegeliku suhtumise poolest "keelde" - peaaegu irratsionaalselt! - oma kultuuri ustavaks pojaks. "Õige" keele omaksvõtt ja "valest" keelest loobumine osutub subjektiivselt märgatavalt tahtsamaks faktoriks, kui vastavate tegude võimalikud tagajärjed. Sellest seletusest järgneb, et Peeter sünnitas tekste teadlikult keeles, mis oli keele suhtes, milles neid (sootsiumis) loeti, võõras keel. See torkab silma ka kitsalt lingvistilises mõttes (vt. näiteks ülal väljendi "isamaa isa" kasutamise kohta ladina pater patriae tõlkena - vaatamata sellele, et vene tekstides on sellel väljendil teine tähendus. Niisamuti võidakse tõlgendada mõnd teistki ülal toodud fakti)[20].
Siiski peab arvesse võtma sedagi, et Venemaal oli olemas "pahupidise käitumise" (antikäitumise) teatav traditsioon, mille mõju võis mingil määral - kas või mitteteadlikult - Peetris avalduda (võib-olla nii, nagu omal ajal ka Ivan Groznõis). Musta maagia kultuur (mis ilmneb posimises jmt.) [|149|] toetub suuresti antiteetilisele vastandumisele kirikukultuuriga. Selles plaanis pakub huvi Peetri tavakäitumises nii iseloomulik ümberriietumise motiiv, isiksuse kahestumine. Sama iseloomulik on, et mitmel juhul Peetri tegevus otsekui õigustanuks sootsiumi suhtumist temasse, s.t. Peeter justkui alistunuks sellele, mis temast arvati. Tema teod vastavad eeskätt ajastu eshatoloogilistele ootustele. Antikristuse ilmumist oodati 1666. aastal; kui aga seda ei sündinud, hakati aastat 1666 arvestama alates Kristuse ülestõusmisest, mitte sündimisest, s.t. teda hakati ootama 1699. aastal (1666 + 33 = 1699). Ja vaid mõni päev enne selle aasta saabumist (25. augustil 1698; meenutagem, et uus aasta algas 1. septembril) naasis Peeter oma esimeselt välisreisilt, kusjuures tema saabumist tähistati kohe kultuuriuuenduste tsükliga (sunniviisiline habemete mahaajamine algas lausa järgmisel päeval; habemete hävitamisega tähistati ka 1699. aasta saabumist; kohe algas ka võitlus vene rahvapärase riietuse vastu ning rida teisigi samalaadseid reforme). Sellega liitus loomulikult tekkinud kuuldus, et tõeline Peeter on välismaal maha löödud; seejuures need kuuldused hakkasid levima juba enne Peetri saabumist. Tundub, et legendi teket "ümbervahetatud tsaarist" soodustas ka karnevalitaoline maskeraad, kus Peeter reisis inkognito urjadnik Pjotr Mihhailovi nime all. Veel hämmastavam on, et kuuldused tsareevitš Aleksei elu kallale kippumisest said alguse (nagu on osutanud K. V. Tšistov) kümme aastat enne, kui Peetri tegu aset leidis, ja need olid seda otsekui ette kuulutanud (on tähendusväärne, et nende kuulduste toel ilmub kuus aastat enne tsareevitši hukkamist lagedale esimene isehakanud Vale-Aleksei!). Seega Peetri teod sobisid nagu valatult kokku nende kujutelmadega, mis olid juba ammiulma olemas.
[|150|] Kuid Peetri käitumise sisemistest ajenditest olenematult on täiesti seaduspärane vastavate tekstide sootsiumi keeles lugemise tulemus ise. Tagajärjed on teada - nendeks on Peetri reformide ebaloomulikkus, mis annab tunda veel palju hiljemgi.
[1] [Artikli pealkiri on eesti keeles] Ajalugu semiootilisest vaatevinklist.
[2] Tuleb arvestada, et Peetri ajastul oli niisugusel ettekujutusel nähtavasti küllalt üldine iseloom ja see ei olnud üldse seotud üksnes vanausulise sootsiumiga. Tähtis on arvesse võtta sedagi, et vanausuliste koosseis Peetri ajal muutus, saades täiendust just Peetri uuenduste vastaste arvel. Sellepärast võivadki vanausuliste hilisemad arusaamad kajastada Peetri ajastu üldist häälestatust.
[3] Vn. духовное võib tõlkida sõltuvalt kontekstist kui "vaimulik" kui ka "vaimne". - Tlk. märkus.
[4] See oli Peetri ja Feofan Prokopovitši esimene kokkupuude, mis mängis Feofani hilisemas edutamises olulist osa. Prokopovitši tervituskõne, mille ta pidas Poltaava võidu puhul, meeldis Peetrile sedavõrd, et ta käskis selle kohe vene ja ladina keeles ära trükkida.
[5] arhirei - õigeusu kiriku kõrgem vaimulik (piiskop, peapiiskop, metropoliit). - Tlk. mrk.
[6] Sõna отечество võis tähistada nii "isamaad" kui ka "isadust", seejuures ka "vaimulikku isadust".
[7] Selle nimetusega tullakse esmakordselt lagedale Vaimuliku kolleegiumi vandetekstis, mille redigeeris Peeter isiklikult. Sõnad "Korgeim kohtunik" oli oma käega juurde kirjutanud Feofan Prokopovitš. Asjakohane väljend kanti hiljem üle Sinodi liikmete vandeteksti ja see tunnistatu kehtetuks alles 1901. aastal.
[8] Nikon (sünni poolest Nikita Minov) (1605-1681) - vene kirikutegelane ja poliitik, päritolult mordva talupoeg, pühitseti mungaks 1635. Tõusis 1648 Novgorodi metropoliidiks, 1652 Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Viis aastatel 1653-1656 kiriku tugevdamiseks läbi mitu reformi, mis põhjustasid kirikulõhe. Saavutas suure mõjuvõimu ka riigiasjades. Väitis, et kirik on ilmalikust võimust kõrgem. 1666.-1667. a. kirikukogul tunnistati Nikoni kirikureformid õigeks, kuid ta ise kõrvaldati patriarhiametist. - Tlk. mrk.
[9] Pontifeks - Vana-Rooma kõrgema preestrite kolleegiumi liige; pontifeksid pidasid tähtsaid usutalitusi, valvasid rituaalsete eeskirjade täitmise järele. Pontifex maximus valiti rahvakoosolekul eluajaks, seda tiitlit kandsid a-ni 383 kõik Rooma keisrid, hiljem sai see paavsti tiitliks (ja püsib sellisena tänini). - Tlk. mrk.
[10] Niisiis võib öelda, et Peetri iseloomustamisel Peetri apologeedid ja vastased ei lahknegi eriti teineteisest formaalsete tunnuste poolest, kuid erinevad omavahel olulisel määral suhtumise poolest sellesse karakteristikasse. Ses plaanis on tähendusrikas see mõju, millist antud ettekujutus hakkas etendama Vene valitsejate eneseteadvuses oma volituste kohta. Näiteks Paul I [Paul I (1754-1801) - Peeter III ja Katariina II poeg. Kehtestas riigis politseirežiimi (tugevdas tsensuuri, 1797 laskis sulgeda eratrükikojad ja 1800 keelas väliskirjanduse sissetoomise) ja juurutas sõjaväes - Preisi armee eeskujul - drilli ja karmi distsipliini. Pauli isekus ja tema poliitika põhjustasid aadli opositsiooni. Pauli tapsid vandenõulased tema poja, tulevase keisri Aleksander I teadmisel. - Tlk. mrk.] kirjutas 5. aprillil 1797. a. seadusandlikku akti troonipärimisest: "Venemaa tsaarid on Kiriku peamehed"; ja see läks Seaduste kogusse. "Kirikupeaks" nimetas end ka Katariina II.
Paul I ja hiljem Aleksander I pidasid talitusi, milleks saab volitatud olla üksnes vaimulik: pärimuse järgi olevat nad näiteks pidanud altari-jumalateenistusi. Täpselt niisamuti sai Paul olla Malta mungaordu juht. Nii paradoksaalne kui see ka on, ilmneb nähtavasti just siin see Peetri uuenduste retseptsioon, millest eespool juttu oli.
[11] hosianna (hbr. aita, päästa) - juudiusuliste palve- ja rõõmuhüüd (pärineb Taaveti lauludest); võetud kristlikku liturgiasse. - Tlk. mrk.
[12] tropaar (vn. тропарь < kr. troparion, hümn) - üks õigeusu jumalateenistuse kanoonilistest lauludest, mis avab selle sündmuse või tähtpäeva olemuse, millele teenistus on pühendatud. - Tlk. mrk.
[13] Šeremetjev, Boriss Pavlovitš (1652-1719) - Vene sõjaväelane ja diplomaat, kindralfeldmarssal (1701). Juhtis Põhjasõda (1700-1721) Narva lahingus (1700) ratsaväge ja oli 1701-1704 Vene vägede juhataja Baltimail. Tema juhtimisel löödi Erastvere ja Hummuli lahingus Rootsi vägesid, tehti 1703. a. rüüsteretk läbi Eesti (Peetri esialgse, hiljem küll muutunud plaani järgi tuli kõik kohalik hävitada), piirati 1704. a. Tartut (linn tehti maatasa ja elanikkonnast jäi vähe elama) ja aastatel 1709-1710 Riiat. - Tlk. mrk.
[14] Menšikov, Aleksandr Danilovitš (1673-1729) - Vene riigitegelane, generalissimus (1727). Sündis õukonna tallipoisi perekonnas, sai 1686 Peeter I tentsikuks ja peagi lähikondlaseks. Oli a-st 1703 Ingerimaa (hiljem Peterburi kubermang) kuberner, juhtis uue pealinna ja Kroonlinna kindluse ehitamist. Väepealikuna paistis silma Põhjasõjas, eriti Poltaava lahingus. Oli aastatel 1710-1719 Eestimaa kindralkuberner, aastatel 1718-1724 ja 1726-1727 Sõjakolleegiumi president. Pärast Peeter I surma (1725) aitas kaardiväe abil troonile Katariina I ja sai Venemaa tegelikuks valitsejaks. Kõrvaldati 1727. a. võimult; suri asumisel Berjozovis. - Tlk. mrk.
[15] Jumaliku ja ilmaliku võimu samastamistendents (mida mõistagi ei saa pidada Venemaa monopoliks) on olnud Vene poliitilise kultuuri permanentne tegur. Peetriga võrreldes tõuseb see veelgi ilmekamalt - võib isegi öelda grandioossetes mastaapides - esile nõukogude kultuuris. Sügava õigeusutraditsiooniga Venemaal, kus pärast kommunistlikku riigipööret kirik praktiliselt hävitati, tõusid funktsionaalselt ja märgiliselt Jumala staatusesse Lenin ja Stalin. Nende sõna oli Tõe etalon, neid kummardati sakraalse hardusega, sõjas mindi surma nende nimi huultel, neile alistuti, ja mitte sugugi ainult hirmust. Lenini ja Stalini teostest olid "issameie", millega pidid - kohustuslikult - vähemalt algama kõik väitekirjad (olgu nad kas või kanakasvatusest)! Semiootiliselt saab nii Leninit kui ka Stalinit pidada maise ka "taevaliku" (sakraalse) võimu sümbioosi märkideks. Ühtlasi meenutagem, et ka Peeter (seades end taevalikku aupaistesse) võttis kirikult igasuguse võimaluse võimuga konkureerida ja lubas endale teha kiriku arvel barokselt siivutuid nalju. Lenini ajal, mil Marxi lendlauses "usk on oopium rahvale" asendati oopium kohalikele oludele vastavalt puskariga, lisandus mõnitamistele terror. Ja on mõneti hämmastav, et nüüdis-Venemaalgi (olenemata Vene õigeusukiriku õiguste vormilisest legaliseerimisest) võib täheldada poliitilis(t)e liidri(te) sakraliseerimise poliitilisi, ideoloogilisi ja sotsiaalpsühholoogilisi reministsentse. - Tlk. mrk.
[16] "Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: "Mina olen Messias!" ja eksitavad paljusid." - Tlk. mrk.
[17] Hovanski on tõenäoliselt endale ajaloos nime teinud vürst Ivan Andrejevitš Hovanski poeg. Ivan Hovanski oli streletside 1682. a. ülestõusu, nn. hovanštšina juht (siit ka ülestõusu nimetus); Hovanski hukati sama aasta septembris. Sündmus on muuhulgas olnud aineks Mussorgski ooperi "Boriss Godunov" loomisel. - Tlk. mrk.
[18] Zotov, Nikita (u. 1644-1718) - aastatel 1677-1680 Peetri õpetaja, hiljem tema sekretär ja kantseleiülem ning pitsatihoidja. Mikita on vananenud ukraina/poola variant nimest Nikita. - Tlk. mrk.
[19] Vrd. Gogoli loodud saksapäraselt rõuvastatud kuradi kujuga, milles on täheldatav teatud ikonograafiline traditsioon.
[20] Tuleb silmas pidada, et võõraste keeltefga kontakteerumise tulemusel ilmuvad Peetri ja tema lähikonna tekstidesse arvukad tõlkekonstruktsioonid (kõikvõimalikud kalkad, tõlkefraseologismid jmt.), mis omakorda põhjustasid vene sõnade kasutamist ülekantud, metaforiseeritud tähenduses (sest troope saab tegelikult käsitada tõlkena mingisugusest teisest keelest). Kuid paljukeelne sootsium sai vastavatest metafooridest aru sõnasõnaliselt, mis põhimõtteliselt tekitas võimalusi metafooride aktualiseerimiseks.
0 comments:
Post a Comment