Lotman, Juri; Uspenski, Boriss 2022[1979]. Kultuuride heterogeensus ja homogeensus. Postskriptum ühisteesidele. Lotman, Juri; Uspenski, Boriss, Vene kultuuri semiootika. Koostanud Marek Tamm; tõlkinud Peet Lepik, Kajar Pruul ja Margus Ott; toimetanud Silvi Salupere; kujundanud Sirje Ratso. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 221-225. {Л·460} [ESTER]
[|221|] 0. Kultuuri sisemehhanismi ühe põhitunnusena rõhutatakse paljukeelsust, aga pidevalt tuleb meeles pidada, et igasuguse kultuurimudeli aluseks on binaarne vastandus kahe radikaalselt erineva keele vahel, mis on vastastikuse tõlkimatuse seisundis. Nendevaheline kommunikatsioon käib metakultuurilise mehhanismi abil, mis sätestab kahes keeles tekstide vahele suhtelise ekvivalentsuse.
1.0. Kultuuri arengu immanentseid protsesse võib seetõttu vaadelda interaktsioonina kahe vastassuunalise kalduvuse vahel:
- rohkendada kultuuri keeli ja süvendada nend eripärasid, mis suurendab kommunikatiivseid raskusi kultuuri sees, aga ühtlasi aitab ka paindlikumalt ja keerukamalt tegelikkust modellerida;
- Luua metakeeli (mille hulka kuuluvad nii kultuuri toodetud normatiivsed enesekirjeldused kui ka teaduse abivahenditega tehtud kirjeldused), mis hõlbustavad kommunikatsiooni kultuuri sees (sealhulgas indiviidide vahel) selle abil, et rajavad ühemõtteliste ja stabiilsete tekstide süsteemi, mis aga samal ajal lihtsustavad kultuuri ja vähendavad tema paindlikkust modelleeriva süsteemina.
[|222|] 1.1. Kultuuri võime muuta teda ümbritsevat entroopiat informatsiooniks, luua enda sees radikaalselt uusi keeli ja tekste, nagu ka tema seos kollektiivse mälu mehhanismidega võimaldavad pidada teda kollektiivseks isikuks, kes omab ka kollektiivset intellekti.[1]
1.2. Selles suhtes tuleb rõhutada funktsionaalset isomorfismi ühelt poolt individuaalse teadvuse vahel, mis on seotud üksikisiku aju strukturaalse asümmeetriaga (mida praegu intensiivselt uuritakse), ning teiselt poolt semiootiliste süsteemide fundamentaalse asümmeetria vahel, mis leiduvad igas kultuuri minimaalses mudelis.
2.0. Väide, et mistahes üksus kultuurimehhanismis eeldab osade semiootilist spetsialiseerumist ning et sisemine strukturaalne heterogeensus on kogu kultuurimehhanismi tingimus, võimaldab sõnastada mõned lähte-eeldused kultuuride vastastikuse mõju kohta.
2.1. Kultuuride võrdlemisel on üsna levinud arusaam, et kultuuriline mõju eeldab seda, et asjassepuutuvad kultuurid oleksid jõudnud mingile ühisele arengustaadiumile. Sarnane mõjutab sarnast ning olemasolevate tekstide heterogeensest repertuaarist valib iga kultuur välja need, milles ta näeb iseennast. Selline valik kahtlemata tõesti toimub. Ometi oleks ekslik jätta tähelepanuta see, et tihti on just erinevus kultuurimõju algseks eelduseks. Kui juhuslikud ja sporaadilised kultuurikontaktid, milles kumbki kokkupuutuv osapool säilitas oma autonoomia, loovutavad koha ühtsusele ning [|223|] varem eraldi olnud kultuurid moodustavad üheskoos teatava organismi, siis semiootilis-strukturaalne erinevus nende vahel mitte ei vähene, vaid süveneb. Nad astuvad sarnasus-asümmeetria vahekorda.
2.2. Selle protsessi semiootilist mehhanismi võib kujutleda järgnevalt: iga kokku puutub kultuur on omaenda algses "eraldi" eksistentsis seesmiselt heterogeenne. Liikudes "välise" sfäärist "sisemisse" sfääri ning lakates teatud vaatepunktist olemast "võõras" või võttes "lähi-võõra" vahepealse asendi (Kiievi-Venes oli termin kumaanide kohta, kes olid elama asunud piirialadele, loobunud nomaadlikust eluviisist ning saanud vene vürstide liitlaseks nomaadlike kumaanide vastu: naši poganii, ühtaegu "meie paganad" ja "meie võõrad"), võtab üks kultuur mingi kindla asendi oma partneri seesmiselt asümmeetrilises struktuuris, tuues ühtaegu teise iseenda sisse, samastades ta analoogsel moel omaenda seesmise ülesehituse mingi kindla komponendiga. See viib kummagi struktuuri suuremale individualiseerimisele tolles uues ühtsuses ning rohkendab metaformatsioone, mida on vaja nendevaheliste kontaktide süsteemis. Lisaks on see, kuidas kultuur teadvustab oma eripära, tihtipeale strukturaalselt seotud välise vaatepunktiga iseendale (sisemisest vaatepunktist pole ükski nähtus eriline), see tähendab "välise" kultuuriga, kellega ta on ühendatud keerukamaks üksuseks.
Vaadeldud tendentsid paistavad eriti selgelt silma kultuuride puhul, mis on ajalooliselt asunud suurte kultuuriareaalide piiridel (nõnda on need aktuaalsed vene kultuuri ajaloo puhul). Kultuurides, mis asuvad suhteliselt homogeensete kultuuride suurema kogumi keskmes, ei avaldu [|224|] need kalduvused nii selgesti. Nõnda on näiteks vene kultuuri sisestruktuuri vaikimisi hõlmatud väline vaatepunkt, nii et geograafilise piirialana tõlgendatakse seda kord "läänelikuks", kord "idalikuks". Seetõttu esitab see kultuur ennast iseeendale kord "läänelikuna" ("ida" vaatepunktist), kord "idalikuna" ("lääne" vaatepunktist).
3.0. Eespool öeldu näitab, et struktuuri binaarsuse printsiip ei kuulu kultuuri puhul ainult metakeelelisse kirjeldusse, vaid et see on ka tema ülesehituse immanentne omadus. Peale selle peegeldub metakeelte binaarses struktuuris see fundamentaalne asümmeetria, mis leidub igas mõtlevas mehhanismis ja teadvuse mehhanismis eneses. Muidugi on binaarne printsiip üksnes algne generatiivne mudel, mis kaldub seejärel laienema vastandusteparadigmaks.
3.1. Kuna kultuuri dihhotoomne olemus peab "iseenesest" esitama end millegi ühtsena (see on kultuuri eksisteerimise paratamatu tagajärg), siis rõhutatakse jõuliselt enesekirjelduste tähtsust. Kultuuri ja looduse evolutsiooni olemuslik erinevus seisneb enesekirjelduste aktiivses rollis ehk selles, et objekti representatsioonid mõjutavad objekti ennast. Seda mõju võiks laias laastus määratleda kultuuri evolutsiooni subjektiivse tegurina. Kuna kultuurikandjale enesele ilmneb see väärtussüsteemina, siis just see subjektiivne tegur määrab kultuuri aksioloogilist aspekti.
3.2. Kultuuri dünaamiline areng toimub kaht tüüpi tegurite mõjul: ühest küljest mõjuvad talle mitmesugused välisjõud, teisest küljest tõlgitakse see mõju tema sisestruktuuri keelde, mille käigus see mõju transformeerub, kusjuures selle [|225|] juures mängivad aktiivset rolli ka kultuuri enesekirjeldused, mida me äsja mainisime. Kui jätta välismõjud kõrvale, siis on asjakohane tõmmata analoogia diakroonsete muutuste mudeliga keeleteaduses. Mõlemal juhul püsib stabiilsena strukturaalselt invariantne toestik, see tähendab, teatud põhivastanduste konfiguratsioon. Kultuuri pindsete tekstide dünamism võib aluskorrastuse tasandil ilmutada vägagi suurt stabiilsust.
3.3. Sellises raamistikus võib kultuuri evolutsiooni teatud aspektist esitada elementide süstemaatilise ümbernimetamise protsessina invariantsete vastanduste kontekstis. Kultuuri strukturaalselt invariantne toestik saab objektiivselt kultuurikogukonna mälu kandjaks ja annab ühtlasi uurijale alust tuvastada eri aegadest pärit tekstide massis kultuuri ühtset kontseptsiooni.
3.3.1. Tuleb eristada muutusi tekstide tasandil, kus säilib strukturaalne toestik, ning muutusi (või katkestusi, hävitusi) strukturaalse toestiku tasandil tekstide suhtelise stabiilsuse juures. Eri ajalooetappidel antakse üsna sageli samadele tekstidele erinev tõlgendus. Pragmaatilisest vaatepunktist toimivad nad eri tekstidena.
[1] Selle kohta vt Lotman 1977 = Юрий М. Лотман, Культура как коллективный разум и проблема искусственного разума. Москва: Научный совет по комплексной проблеме "Кибернетика" АН СССР 1977. Предварительная публикация.
0 comments:
Post a Comment