"Semiootilisest seisukohast võib ajalooprotsessi ette kujutada kommunikatsiooniprotsessina, milles uue informatsiooni pidev sissevool määrab ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) ühe- või teistsuguse vastureaktsiooni." - Oma arutelus klapitan enda äranägemise järgi eesti- ja ingliskeelset tõlget. Siin on põhiline see, et uus informatsioon kui selline (igasugused uudised, teated, kajastused sündmustest, jne) toimivad kui sõnum. Oluline tõlkeerinevus on see, et see sõnum kas põhjustab või määrab ("determines") vastuse või reaktsiooni, mis võib olla ühe- või teistsugune, sõltuvalt sootsiumi nö "koodist" ("keelest").
"Siinsel juhul toimib koodina mingi "keel" (mida tuleb tõlgendada semiootilises mõttes, mitte kitsalt lingvistilises mõttes), mis määrab erinevate tõsiasjade - kas tegelike või tõenäoliste - tajumust vastavas ajaloolis-kultuurilises kontekstis." - St loomuliku keele asemel on ajalooprotsessi "kood" midagi laialdasemat või ebamäärasemat kui keel harjumuspärases (loomuliku keele) tähenduses. Samuti tuleb täheldada, et kellegi konkreetse adresseerija/saatja sõnumi asemel tõlgendatakse seda, kuidas mingeid juhtumusi tajutakse - kuidas tõsisaju mõtestatakse; mingikultuurikood määrab kuidas vastavas ajaloolis-kultuurilises kontekstis mingeid sündmusi tajutakse.
"Seega omistatakse sündmustele tähendus: sootsium loeb sündmuste teksti. Võib öelda, et oma algfaasis näib ajalooprotsess uute "fraaside" loomise protsessina mingis "keeles" ja nende lugemisena ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) poolt." - "Sõnumi" asemel on siin korraga "tekst" ja "fraasid": loomulikult fraasidest moodustub tekst. Väiksematest ühikutest (fraasidest) pannakse kokku suurem ühik (tekst). Mulle näib et "tekstualiseerib" siin semiootiline ajaloolane, kes paneb - nagu Uspenski selles artiklis teeb - paljud muidu eraldiseisvad sõnumid/"fraasid" kokku ühtseks ladusaks tekstiks.
"Vastav "keel" ühest käest ühendab antud sootsiumi, määrab selle esindajate vahelise kommunikatsiooni võimalust ja samasugust reaktsiooni toimuvatele sündmustele." - Siin jääb eestikeelses originaaltõlkes märkamata, et need ühele küljele kalduvad aspektid on loetelu kolmest omavahel seotud, aga eraldiseisvast asjaolust: (a) ühine "keel" ühendab ühiskonda - tajutakse ennast tervikuna; (b) ühine "keel" teeb võimalikuks omavahelise suhtlemise ja üksteisemõistmise; ja (c) ühine "keel" determineerib samasuguse reaktsiooni - põhjustab ühetaolisi tõlgendusi. St mulle tundub, et need vastavad laias laastus Saussure'i kolmele osisele: (a) jagatud märgid kui sellised, mille jagatuse tõttu (b) kasutatakse samu tähistajaid ja neist järeldatakse (c) samasuguseid tähistatavaid.
"Teisest käest korrastab see "keel" informatsiooni ennast, määrab oluliste tõsiasjade valiku ja nende vahele konkreetsete ühenduste loomist: mida see "keel" ei kirjelda, seda sootsium justkui ei tajugi, see langeb sootsiumi vaateväljast välja." - Kui see metafooriline "keel" ühest käest ühendab sootsiumi ennast, siis teisest käest ta eraldab sootsiumi neist tõsiasjadest, mida see tõlgendab. See "keel" korrastab uut informatsiooni ehk määrab, (a) milliseid "fraase" antud sootsium tähenduslikuks peab ja (b) kuidas neist "fraasidest" loogiline-arusaadav "tekst" moodustatakse. See "valiku" aspekt on tõenäoliselt kaudselt seotud jällegi Saussure'i nö valiku teljega ("axis of selection"), aga filtrina rakendatud kuulmisele/vastuvõtmisele, mitte kõnelemisele/sõnumimoodustamisele.
"Ühiskonna "keel" muidugi muutub aja jooksul; aga see ei välista võimalust, et võib tuvastada sünkroonse läbilõike, mis lubab seda keelt ennast kirjeldada toimiva mehhanismina (võrdle teoreetiliselt analoogse situatsiooniga loomulikus keeles)." - Siin tahab ta nähtavasti osutada sellele, et see, kuidas sootsium mingeid sündmusi tõlgendab, on mingi ühtse keele tuvastamise jaoks ajaliselt piiratud. Konkreetselt käsitleb Uspenski siin Peetri-eelset aega kõrvuti tema kaasaegsetega (apologeedid st pooldajad ning vastased st kriitikud). Lause mõte on nähtavasti see, et ei oleks erilist mõtet uurida neid tõlgendusi diakrooniliselt, st kuidas samadesse asjadesse suhtuti sajandeid varem või kuidas me neist mõtleme tänapäeval.
"Täpselt samu objektiivseid tõsiasju, millest moodustub sündmuste tegelik tekst, võib erinevates "keeltes" tõlgendada erinevalt: sündmustega seotud sootsiumi keeles või mingis teises "keeles", mis kuulub teise aega ja ruumi (seda võib määrata näiteks sündmuste erinev artikulatsioon, st teksti ebavõrdne jaotumine, kui ka erinevus vastavate jagude vahel erinevate põhjus-tagajärg suhete seadmine)." - Siin, ma pakun, ongi küsimuseks see, kas vaadatakse sündmustega vahetult seotud ühiskonna "keelt", ehk kuidas kaasaegsed, keda need sündmused vahetult mõjutasid, neid sündmusi tõlgendasid... Või siis lähtuda näiteks hilisema uurija või kellegi sündmustest geograafiliselt kaugel asuva allika järgi - mõlemad võivad valida (pidada tähenduslikuks) erinevaid "fraase" ja neist koostada erinevas järjekorras "teksti".
"Konkreetselt võib see, mis on antud ajajärgu ja kultuuriala seisukohast oluline, olla teise kultuurilis-ajaloolise piirkonna ideede süsteemis olla tähendusetu, ja vastupidi." - Näiteks Peeter Suure kaasaegsed eestlased oleksid võinud kõiki neid sündmusi tõlgendada hoopis teisiti, sest nad ei olnud enamjaolt õigeusklikud. Muidu üsna ebaoluline lisandus, aga siin on esimene iteratsioon "keele" praktilisest sünonüümist: ametlikus eestikeelses tõlkes "ettekujutuste süsteem", inglisekeelses tõlkes "system of ideas" ja venekeelses originaalis, mis on internetis ligipääsetav, need lõigud puuduvad - ilmselt on 1996. aastal taasavaldatud versiooni lisatud.
"Veel tuleb meeles pidada, et just see sootsiumi ideede süsteem toimib sotsiaalse adressaadina, mis määrab sündmuste otsese lahtivoltimise mehhanismi, st ajalooprotsessi kui sellist." - Teadmisega, et 1976. aasta venekeelsest versioonist see puudub, aga sama aasta inglisekeelses versioonis on olemas, võiks arvata, et siin üritab ta oma "keele" mõistet just Lääne lugeja jaoks lähemalt lahti mõtestada. Võib-olla mõtles ta alati "keele" all system of ideas'i, aga Nõukogude Liidu dialektilise materialismi õhustikus ei olnud võimalik välja öelda, et inimestel on ideede-süsteem (ideoloogia?). Kui sellest ongi võimalik aru saada, et "sotsiaalne adressaat" ei ole otseselt sootsium ise (kuigi ta esimeses lõigus oma sulgudega justkui nii ütleb) vaid umbes midagi sellist nagu ühiskonna ideoloogia, siis jääb natuke arusaamatuks see rõhutatud otsesus: see ei saa olla ühiskondlike ettekujutuste süsteem, mis määrab seda, kuidas ajalooprotsess kulgeb; mida see ettekujutuste süsteem saab vahetult mõjutada on see, kuidas ajalooliste sündmuste "fraasidest" moodustub ajaloo-jutustuse "tekst".
"Selleks, et kirjeldada kindla ajaloolise või kultuurilise areaali keelt, on eriti indikatiivsed just vastuolulised konfliktisituatsioonid, mida põhjustavad erinevate keelte suhe samasse reaalsusesse, ja mis üldiselt paljastavad samade sündmuste ebaadekvaatset tajumist." - St selline semiootiline lähenemine ajalooprotsessile on eriti kasulik just siis kui ühte ja sama sündmust tõlgendatakse kahe erineva "keele" kaudu - see, mis jääb tajumata (mida ei "valita") tuleb eriti teravalt esile sellisel juhul. Tähendab, sellise olukorra juures on eriti ilmekas just nende "keelte" omavaheline vasturääkivus - kuidas nad valivad erinevaid "fraase" ja moodustavad neist vahetult või mehhaaniliselt erinevaid "tekste".
"Äärmisel juhul on võimalik selline olukord, milles sõnumi saatja ja vastuvõtja kasutavad põhimõtteliselt erinevaid keeli, millel on samad välised väljendusvahendid." - Jälle on tunne, et tantsitakse selle ümber, et "keel" kujutab siin ettekujutuste süsteemi, st sisu või tähistatvat. On kaks erinevat "keelt", mille väljendusplaan on sama, aga sisuplaan (ettekujutuste süsteem - ideed) on erinev. Huvitav on siin võib-olla see, et siin on juttu saatjast ja vastuvõtjast. Kui ennist jäi mulje, et "saatja" on abstraktne, lihtsalt ajaloo kulg, siis siin mõeldakse tõenäoliselt saatja all Peeter Suurt ennast ja vastuvõtjana sootsiumi (Vene ühiskonda). Hiljem, kui Uspenski puudutab Peeter Suure enda metafoorilist "ema-"keelt"", võib autokommunikatsiooni mõiste osutuda täitsa pädevaks vahendiks, aga eks näeb.
"Eriti rikkalikult materjali Peetri-eelse Venemaa assotsiatiivsete seoste süsteemi kirjeldamiseks pakub Peetri enda ajastu, täpselt oma sisemise järjekindlusetuse või kultuurilise heterogeensuse tõttu." - Uurimisküsimuse all on tegelikult justkui Peetri-eelse Venemaa "keel" ja selle uurimiseks on Peetri enda elulugu väga praktiline vahend, sest see "keel", millega tema omaenda tegevusi mõtestab, on ülejäänud Venemaa "keelega" vastuolus. Jälle võib märgata "keele" sünonümiseerimist: EST "assotsiatiivsete seoste süsteem", ENG "system of associative links", RUS "системы ассоциативных связей". Jällegi tundub, et assotsiatiivsed seosed on lihtsalt dialektilise materialismi ajastul üks viis kuidas öelda "ideed".
"Samal ajal on asjaloo arvestamine sellest vaatenurgast vahetult huvitav Peeter Suure enda isiksuse kirjeldamiseks." - Lõppkokkuvõttes niivõrd-kuivõrd. Artiklis üldisemalt on Peeter ise nagu keskne, aga tegelikult kõrvaline tegelane, kelle enda kohta saame võrdlemisi vähe midagi uut teada.
"Üks selle ajastu võimalikest tõlgendustest on tunda ära, et sõnumi saatja (Peeter Suur) ja vastuvõtja (sootsium) kasutasid fundamentaalselt erinevaid "keeli". Allpool näeme siiski, et selline tõlgendus ei ole ainus, mis on võimalik." - See konkreetne võimalik tõlgendus teostub siinses artiklis. Peeter Suur on sõnumi ("fraaside") autor või saatja ning Venemaa ühiskond (sootsium) on vastuvõtja, kes kasutab oma "keelt" (ettekujutuste või assotsiatiivsete seoste süsteemi), et moodustada neist mehhaaniliselt "tekst". Asja iva siinkohal on see, et Peeter Suur kõneleb teistsuguses "keeles" kui Vene ühiskond tema tegevust mõistab (kuuleb midagi muud kui Peeter Suur justkui tahab öelda oma käitumisega). See nö alternatiivne tõlgendus, millele siin vihjatakse, on arusaam, et võib-olla Peeter Suur mõistis suurepäraselt Vene ühiskonna "keelt" ja kasutas teadlikult-tahtlikult teistsugust "keelt".
"Igal juhul kohtame selget konfliktisituatsiooni, kuna rahvastiku laiem avalikkus hindab Peeter Suure ja tema lähikondlaste tegevust üsna negatiivselt äärmiselt negatiivsetes terminites." - Küsimus ei ole ainult selles, et nad kasutavad justkui erinevaid "keeli". See konfliktisituatsioon tuleb selgelt esile, sest sootsium tõlgendab Peeter Suurt kui antikristust. Ilma selle negatiivse hinnanguta oleks raske tuvastada, kus nad üksteisest nö "mööda räägivad" (sealjuures sama loomulikku keelt kasutades). Siinkohal tabab mind huvitav mõte, et see ebamäärane-metafooriline "keel", millest siin on juttu, on arvatavasti näide sekundaarsest modelleerivast süsteemist. Ehitub seegi ju loomuliku keele (vähemalt selle väljendusvahendite või väljendusplaani) peale, aga on võrreldav kirjandusteose või muu sellisega, milles on loomuliku keele märkidele antud mingi lisatähendus. Veel üks hüpotees või vähemalt küsimus, mida võib seminaris küsida.
"Nagu te teate, tajusid Peeter Suure kaasaegsed (ja osaliselt ka järeltulevad põlvkonnad) teda antikristusena, mis omakorda viis terve hulga Peetri-vastaste kõnede pidamiseni." - Etteruttavalt juba mainisin seda. Siin on võib-olla huvitav ebamäärasus tõlke osas: EST "väljaastumised", ENG "acts", RUS "выступлений" ('esinemine, etteaste; sõnavõtt', GT annab "speeches"). Igal juhul on konkreetne näidustus nende ideoloogiate põrkumisest just see, et Peetrist räägitakse halbu asju (ja ajaloolastel on selle materjali põhjal teha omi oletusi).
"Nende dokumentide analüüs võimaldab meil samal ajal paljastada selliste reaktsioonide vahetult formaalset, semiootilist ("keelelist" - mõnikord isegi kitsalt lingvistilises tähenduses) reaalsust." - Need nö väljaastumised on seega ajaloolised dokumendid, milles kajastuvad kaasaegsete arvamusavaldused Peetri kohta. Kuidas tõlgendada sõna "formaalne" selles kontekstis, ei oska ma veel öelda. Igal juhul jääb tugev mulje, et loomuliku keele primaarse modelleeriva süsteemi peale ehitub siin semiootiline sekundaarne modelleeriv süsteem - sootsiumi assotsiatiivsete seoste süsteem või ideoloogia (mis on minu arvates täiesti kohane termin, arvestades, et kaasaegsete tõlgendused Peetrist kui antikristusest on religioosse sisuga).
"Võib otsusekindlalt väita, et Peetri tegusid ei oleks saanud teistmoodi tajuda: paljud tema tegevused määrasid enam-vähem ühemõtteliselt ette vastava tajumuse Peetri-eelse Venemaa tagamõtete süsteemis - umbes sellise täpsusega, nagu Peeter oleks ise neid enda kohta väitnud." - Siin on jällegi huvitav variatsioon või iteratsioon, selle sekundaarse "keele" sünonüüm: EST "ettekujutuste foonil", ENG "system of background ideas", RUS "системе фоновых представлений". Need assotsiatiivsed seosed oleksid siin justkui tausta-ideed, aga võtmasõna saab siin peale ideede tõlkida ka kui "representation", mis annaks tegelikult sellise kummastava moodustise nagu taustaesitiste süsteem.
"Mõnel juhul tuleb taju selline semiootiline tinglikkus eriti selgelt välja." - Siin on EST "tingitus", ENG "determination", RUS "обусловленность" ("conditionality") - see oleks justkui see sama vana Pavlovi "tingimine", aga semiootilises kontekstis oleks tinglikkus palju sobivam (arvestades, eriti, et Uspenski ja Lotmani üks varajasemaid koostööartikkleid oli "Tinglikkus kunstis", vt Tamm 2022).
"Vaatame kõigest mõnda olulist tõsiasja, pannes teadlikult tähele peamiselt formaalseid, "keelelisi" aspekte." - Tuleb välja, et formalne osutabki siin lihtsalt loomuliku keele semiootilistele teguritele.
"Niisiis, Peetri abielu Katariinaga põhjustas teravalt negatiivse reaktsiooni, ja mitte ainult selle pärast, et Peeter abiellus teistkordselt samal ajal kui ta esimene abikaasa, kellel sunniviisiliselt pea paljaks pöeti [keda sunniti nunnaks hakkama], oli veel elus. Sarnaseid juhtumeid (kuigi erijuhtudel) oli ka varem olnud." - Õppisin siit uue sõna - tonsuur.
"Pretsedenditu oli vaimse ja kehalise suguluse segamine." - Vaimne on siin spirituaalne, kehaline on siin karnaalne; sugulus on siin "kinship". Kontekst järgneb.
"Küsimus oli selles, et kui Katariina pöördus õigeusku, oli tema ristiisaks olnud tsaari poeg Aleksei Petrovitš." - Vaimne-spirituaalne sugulus tsaari pojaga, kehaline-karnaalne sugulus tsaari endaga. Katariina ristiisaks oli tema tulevane kasupoeg.
"Järelikult oli Katariina Aleksei ristitütar (isegi nii, et Katariinat hakati oma ristiisa järgi kutsuma "Aleksejevnaks", st seda võib pidada patronüümiks sõna otseses tähenduses!); ja oma suhtes Peetri endaga sai Katariinast vaimses suguluses tema lapselapseks." - Lihalik abikaasa on korraga vaimne vanaisa.
"Samal ajal ei eristatud vaimsed sugulust kehalisest vaid peeti seda isegi kõrgemaks." - See, et Katariina oli Peetri spirituaalne risti-lapselaps oli tähtsam kui abielu-staatus.
"Seega Katariinaga abielludes abiellus Peeter justkui omaenda lapselapsega." - Sellel nö vaimsel sugulusel on muidugi ainult niivõrd palju tähendust kui sootsium sellele omistab; praktiliselt võttes on ristimise kaudu sugulaseks saamine täiesti tähendusetu.
"Seda ei saanud pidada millekski muuks kui teatud vaimseks intsestiks, elementaarsete kristlike seaduste jumalatteotavaks rikkumiseks." - Vaatasin järgi, Uus Testament ei ütle intsesti kohta poolt sõnagi. Vanas Testamendis on küllaga keelde, aga see on ju Juudi seadus. Huvitav paradoks - kui Jeesus sõlmis kristlastega oma eneseohverduse kaudu uue lepingu, kas see tähendab, et ka Vana Testamendi intsestikeelud on tühistatud?
"Pole raske näha, et vastavat reaktsiooni määras lõppkokkuvõttes sõna "isa" semantika." - Selle vastava reaktsiooni all peetakse silmas sootsiumi reaktsiooni. Huvitav kas - arvestades, et jutt käib jälle sekundaarse "keele" kaudu reaktsiooni ettemääramisest - see on ka näide sellest kuidas Peetri sekulaarne "keel" on konfliktis Vene Ühiskonna sakraalse "keelega"?
"Selle sõna semantika mängus ka olulist rolli seoses Peetri ja Feofan Prokopovitši kirikureformidega." - Feofan Prokopovitš oli kirikureformija? Vastus: jah.
"1721. aastal võttis Peeter endale uue tiitli: ta hakkas ennast ametlikult kutsuma "Keisriks", "Suureks" ja ühtlasi "isamaa isaks". Viimane nimetus oli Peetrile rakendatud ka varem: näiteks Feofan Prokopovitš hakkab teda "isamaa isaks" nimetama juba 1709. aastal oma panegüürikus, mis oli pühendatud Poltaava võidule." - Siit loen välja, et Feofan Prokopovitš kutsus teda "isamaa isaks" juba 12 aastat varem, aga probleemiks sai see siis, kui ta hakkas ise ennast niimoodi kutsuma. Kahjuks vene keelt oskamata ei saa originaalteksti analüüsimata - GT annab, et teda hakati ametlikult kutsuma, mitte, et ta ise oleks seda teinud. Dno.
"See väljend ei ole midagi muud kui ladinakeelse pater patriae tõlge - autiitel Rooma keisritele. Kuid vene kultuuri kontekstis kõlas see täiesti teistmoodi." - Siin on kohaseim näide formaalsest keelelisest semiootikast. Mul on tugev kahtlus, et just seda peab Uspenski silmas oma viimases järelmärkuses haruldase tehnilise terminiga, "calques". (Keele "faatilise" ossifitseerumise seisukohalt väga asjalik mõiste!)
"Kuna isadus võib üldiselt olla kas veresugulus või vaimne sugulus ja samal ajal Peeter ilmselgelt ei saa olla rahva isa veresuguluse tähenduses, mõisteti seda nimetust just täpselt oma vaimse suguluse kuulutusena." - Siit ilmneb, et (selle ajastu?) venelane oli lihtsalt mats ja ei mõistnud metafoorilist keelekasutust.
"Aga ainult preester võis olla vaimne isa; "isamaa isa" omakorda võis rakenduda ainult ülempreestrile - piiskopile (ülempiiskopile), ja üle kõige patriarhile. Tõepoolest, see oli nimetus, milleks kutsuti (Konstantinoopoli ja Aleksandria) oikumeenilisi patriarhe." - Ilmselt "riigivanema" ("riigipea") mõiste oli neile sel ajal tundmatu.
"Veel enam, kuna selle tiitli ametlik omaksvõtt langes ajaliselt kokku patriarhaadi ärakaotamisega ning seejarel monarhi kuulutamisega "Kõrgeimaks Kohtunikuks" Vaimuliku Kolleegiumi poolt, sedavõrd võidi eelmainitud tiitlit tajuda ainult selles tähenduses, et Peeter oli saanud kirikujuhiks ja kuulutanud iseennast patriarhiks. Ja just niimoodi seda ka tajuti." - Oli see tema tegelik taotlus? Kaotada patriarhaat ja hakata ise patriarhiks? Või oli see ainult see, kuidas sootsium asjast aru sai?
"Kuid kanooniliste reeglite järgi oli kiriku valitsemiseks (selles ulatuses, et õnnistada või jätta õnnistamata) vajalik hierarhiline piiskopiseisus. Isegi patriarh Nikon tunnistas sekulaarse võimu tungimist kirikujuhtimisse antikristliku vaimsuse ilminguks. Sellele vastavalt süüdistati Peetrit selles, et ta meelevaldselt "usurpeeris endale piiskopivõimu, nimetades ennast isamaa isaks"." - Nüüd saan aru, miks tõlkija lisas Nikoni kohta biograafilise joonealuse märkuse, mis muu hulgas täpsustab, et ta "Väitis, et kirik on ilmalikust võimust kõrgem." Klassikaline võimuvõitlus kiriku ja riigi vahel.
"Tuleb rõhutada, et see järeldus nõustub oma formaalsel poolel mingis ulatuses Peetri apologeetide arvamusega. Näiteks Feofan Prokofovitš seadis oma "Uurimuses pontifeksi asjus" iseendale ülesandeks täpselt põhjendada, et mingis mõttes võib kristlikke valitsejaid nimetada "piiskoppideks" või "ülempiiskoppideks". Feofan muidugi ei pidanud silmas nende sõnade rangelt kanoonilist tähendust, aga see kasuistlik eristus oli põhimõtteliselt vastuvõtmatu traditsiooniliste vaadete hoidjatele." - Siin tundub, et Peetri enda taotlus oligi ennast ka mingis mõttes ilmalikuks patriarhiks kuulutada kui ta seadis oma põhilise kirikutegelase otsima põhjendusi, kuidas sellist liigutust võiks teoloogiliselt õigustada. Kogu krempel meenutab kangesti Henry VIII janti ja anglikaani kiriku tekkelugu.
"Kõik see sobitus täiuslikult teada-tuntud ettekujutusega antikristusest, kes hõivab piiskopitrooni. Poleemilistes Peetri-vastastes kirjutistes süüdistati Peetrit selles, et ta oli "röövinud endale" mitte ainult spirituaalse (piiskopliku) vaid ka Jumala autoriteedi, ja vastavalt nimetati teda vale-Jeesuseks. Tuleb tunnistada, et selle järelduse jaoks on Peetri-eelse maailmavaate vaatekohast üsna kaalukaid aluseid. Peeter ise lubas ennast nimetada "Jumalaks" ja "Kristuseks"." - Siinkohal tahaks rohkem informatsiooni Peetri-eelse maailmavaate kohta, sest just selle mõiste poole justkui küündivad need ümbersõnastused nagu assotsiatiivsete seoste süsteem ja taustateadmiste süsteem vms. Lõppkokkuvõttes lihtsalt maailmavaade (e ideoloogia).
"Näiteks mitmes Feofan Prokopovitši, aga ka Feofilakt Lopatinski, kirjutises (veel enam, mõnda neist kirjutisest oli Peeter ise toimetanud!) oli põhjendatud teesi, et monarhid on "Jumalad ja Kristused"; Peetrit nimetati vastavalt [Jumalaks ja Kristuseks]. Samal ajal kasutatakse sõna "Kristus" siin "võitud" [sissepühitsetud] tähenduses, aga on üsna ilmselge, et seda võidi kaasaegsete poolt tajuda peamiselt pärisnime, mitte üldnime, tähenduses. Peetri käitumine, eriti teda ümbritsev tseremoonia panustas selles osas arvestataval määral." - St kui ta oleks lihtsalt "anointed" (sissepühitsetud), siis see oleks tavaline nimisõna (common noun), aga tema enda käitumisest ja ümbritsevast kombetalitusest järeldatu, et ta peab seda pärisnimeks (proper noun), ehk ta peabki ennast "Kristuseks" (messiaseks).
"Näiteks pärast vaenlase võitmist (21. detsembril 1709) tervitati Peetrit Moskvas kirikulaulu sõnadega, mis on adresseeritud Jeesusele palmipuudepühal: "Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!" [Matteuse 21:9], st Peeter justkui kehastaks Kristust, kes siseneb Jeruusalemma. Sarnaselt, Peetri lahkumisel Posski kloostrist tervitati teda sama lauluga, st jälle adresseeriti teda nagu Jumalat. Veel enam, ta tuli välja kroon peas, mida võib kergesti seostada okaskrooniga." - Kummaline, et eestikeelses tõlkes ei antud piibliviidet. Samas, eestlaste ateismi arvestades ei ole ka kummaline.
"On iseloomulik, et samal viisil ilmnes samasugune kerglane suhtumine sakraalsetesse tekstidesse igapäevaelus. Näiteks Feofan Prokopovitš võis tervitada Peetrit, kes külastas Feofani tema öisel pidusöömingul oma sõpradega tropaari sõnadega: "See on peigmees, kes tuleb südaööl."" - Siin torkab mulle silma, et eelnevad näited puudutasid tseremoniaalseid kontekste ja siin on nüüd igapäevaelu kontekstid. St pidulik/igapäevane on siin toimiv eristus, millele allpool lisandub veel teatraalne jne. Tahaks küsida, et kas Uspenskil on mingi süsteem, mille järgi ta selliseid eristusi teeb.
Tänaseks aga aitab. See on enam-vähem pool teksti. Mõnele seminariküsimusele olen vist juba võimeline vastama, aga üritan alles siis, kui kogu tekst on samamoodi läbi töötatud.
0 comments:
Post a Comment