Tamm, Markek 2022. Ühest intellektutaalsest sõprusest: Juri Lotman ja Boriss Uspenski. Sissejuhatuseks. In: Lotman, Juri; Uspenski, Boriss, Vene kultuuri semiootika: valik artikleid. Koostanud Marek Tamm; tõlkinud Peet Lepik, Kajar Pruul ja Margus Ott; toimetanud Silvi Salupere; kujundanud Sirje Ratso. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 7-25. [ESTER]
[|7|] Juri Lotmani ja Boriss Uspenski intellektuaalne koostöö on üks 20. sajandi teise poole humanitaarteaduste huvitavamaid episoode.[1] Esmapilgul ei ühendanud neid palju, nad kuulusid eri põlvkondadesse (vanusevahe on viisteist aastat), neil oli erinev väljaõpe (üks oli kirjandus-, teine keeleteadlane), nende maailmavaates oli suuri erinevusi (üks oli ilmalik, teine religioosne inimene), nad elasid eri linnades (üks Tartus, teine Moskvas) ja tagatipuks erines ka nende kasv suuresti (üks lühike, teine pikk). Kummati sündis juba esimesest kohtumisest 1963. aasta sügisel lähedane sõprus ja tihe koostöö, mis jättis sügava jälje meie ajastu humanitaarsele mõtlemisele.
Kui Lotman ja Uspenski esimest korda Moskvas kokku said, oli esimene 41-aastane ja teine saanud 26. Lotman oli tulnud Moskvasse ettepanekuga alustada koostööd Moskva ja Tartu strukturalistlikult meelestatud teadlaste vahel, pakkudes Tartu ülikooli välja uue kogunemis- ja avaldamiskohana. Pakkumine oli taktikaliselt läbi mõeldud, sest nõukogude [|8|] tsensuuri haare oli impeeriumi perifeerses ülikoolilinnas võrratult väiksem kui metropolis. Uspenski on hiljem meenutanud, et nende esimene kohtumine leidis aset Aleksandr Pjatigorski korteris: "Juri Mihhailovitš kui vanamoodne ja provintsist kohale sõitnud inimene tuli sinna ülikonnas ja lipsuga."[2] Vaidlused olid elavad, kuid Lotmani ettepanek langes viljakale pinnale, sest moskvalaste hiljutine kogumik oli tsensuuri survel hävitatud. Sellest algatusest sündiski teadus-ajalooline nähtus, mida tunneme Tartu-Moskva semiootika-koolkonna nime all.[3] Esimest korda koguneti 1964. aasta augustis suvekooli Tartu ülikooli spordibaasis Käärikul; ühtlasi oli see Uspenski esimene külaskäik Tartusse.[4] Kohe [|9|] esimesest kohtumisest sai alguse Lotmani ja Uspenski regulaarne suhtlus, nii sagedaste külaskäikude kui ka mahuka kirjavahetuse näol.[5] Viimane ongi tänapäeval kõige olulisem allikas nende ühisloome uurimisel.
Moskva ja Tartu õpetlaste koostöö kuldne kümnend oli 1970. aastad. Vaid mõne aastaga sündis terve rida silmapaistvaid artikleid, mis tõlgiti võrdlemisi kiiresti paljudesse keeltesse ja mida loetakse laialdaselt siiani.[6] Üldises vaates liigituvad need kahte mõttelisse tervikusse. Esiteks teoreetilise iseloomuga artiklid, mis panid aluse kultuuri semiootilisele analüüsile (neist kõige mõjukamad on kindlasti 1971. aastal ilmunud "Kultuuri semiootilisest mehhanismist" ja 1973. [|10|] aastal ilmunud "Müüt - nimi - kultuur"), teiseks vene kultuuri semiootilisele mõtestamisele pühendatud artiklid, sh krestomaatilise väärtusega "Duaalsete mudelite rollist vene kultuuri dünaamikas" (1977) ja "Kontseptsiooni "Moskva kui kolmas Rooma" vastukajad Peeter I ideoloogias" (1982). Nagu on kinnitanud Uspenski ja nagu on näha kahe autori kirjavahetusest, oli ühisartikli algatajaks enamasti Lotman, mis ei ole üllatav, arvestades tema rolli vanema ja kogenuma kolleegina. Uspenski on hiljem meenutanud, et tema vaatenurgast põhines nende koostöö noorema inimese suhtel vanemasse, lisades: "Kuid samal ajal tundsin end täiesti vabalt. Ma suutsin tema üle naerda - ja tema loomulikult minu üle."[7] Ühisartiklid ei olnud aga nende koostöö ainus väljund. Lisaks pidasid nad mitmel pool ühisettekandeid, koostasid nii enda kui ka lähedaste kolleegide töödest peamiselt välislugejatele mõeldud kogumikke (millele nad kirjutasid kahasse ka uusi sissejuhatusi),[8] samuti töötasid kirjandustekstide editeerimise kallal, sh aastatepikkune töö Karamzini "Vene ränduri kirjade" teadusliku väljaandega. Kirjavahetusest ilmneb, et nii mõnigi artikli-, raamatu- või kogumikuidee ei saanud eri põhjustel teoks. Kuid Lotman ja Uspenski andsid teineteisele [|11|] olulisi impulsse individuaalseski teadustöös. Näiteks rõhutab Lotman oma ingliskeelse raamatu "The Universe of the Mind" 15. peatükis, et see on sündinud dialoogis Moskva kolleegiga: "Mitmed siinse alaosa ideed on läbi arutatud Boriss Uspenskiga ja mu enda mõtted on saanud kuju meie pikaajalises sõpruses ja paljudes vestlustes."[9]
Lotmani ja Uspenski intellektuaalne koostöö toimus peamiselt kahes formaadis: teineteise juures külas, kas Moskvas või Tartus, või siis kirja teel. 1964. aastast alates külastas Uspenski Tartut korduvalt. Juba sama aasta sügisel astus Lotman samme, et korraldada Tartusse tema korrapäraseid [|12|] komanderinguid, millest viimaks siiski kavandatud kujul asja ei saanud.[10] Küll õnnestus Lotmanil korraldada 1966. aasta märtsis Tartu ülikoolis Uspenski loengukursus. See oli Moskva teadlasel üldse esimene kord tudengeid õpetada, ent kogemus kujunes väga oluliseks. Hiljem on ta ühes Tartus antud intervjuus meenutanud: "Ma lugesin Juri Mihhailovitši kutsel loengutsüklit lingvistikast ja poeetikast ning mäletan, kuidas ma närveerisin. Poeetika tsüklist sündis "Kompositsiooni poeetika"[11] ja lingvistilisest poolest minu kõige olulisem keeleteaduslik töö: artikkel rääkija ja kuulaja grammatikast.[12] Need mõlemad sündisid siin, mitte nii, et ma sõitsin kohale valmismaterjalidega, vaid need formeerusid just õpetamise käigus. Siis ma mõistsin, kui oluline on õpetamine."[13] Uspenski õpetas Tartus hiljemgi ja oli regulaarne külaline semiootika suvekoolides ja sümpoosionitel. Lotman seevastu peatub oma Moskva-sõitudel tavaliselt Uspenski juures kodus, mis lubab vahetut dialoogi [|13|] pidevalt elus hoida. Kirjavahetus oli suuresti selle elava läbikäimise jätk, tingituna muu hulgas tõsiasjast, et telefon jõudis Lotmani koju alles 1980. aastate alguses.
Uspenski on mitmel pool rõhutanud, kui suurepärane oli nende üksteisemõistmine. "Me alustasime koos, kui üks ütles lause, siis teine jätkas seda. See oli otsekui koosmõtlemine, kooskogemine [со-переживание]."[14] Mainimata otsesõnu Lotmanit, kuid tuginedes selgelt nende koostöökogemusele, kirjutab Uspenski sellest üksteise sõnatust mõistmisest oma raamatus "Ego loquens": "Lähedased inimesed võivad üksteist nii hästi tunda, et intellektuaalses tegevuses tekib kaasosaluse tunne: igaüks neist loeb justkui vestluskaaslase mõtteid. Näiteks on teada, et pidevas loomingulises kontaktis töötavad kaasautorid ei suuda sageli kindlaks teha kummale neist kuulub see või teine mõte, see või teine sõnastus. Juhtub, et üks neist alustab lauset ja teine jätkab seda nii, et lause alustajale tundub, et just nii ta kavatses selle lõpetada. On olemas täpsed väljendid: "poolelt sõnalt mõistma" (prantsuse entendre à demi-mot), "mõtet haarama" (vrd inglise to be quick on the uptake) - need iseloomustavad kirjeldatud situatsiooni õnnestunult."[15]
Lotmani ja Uspenski tihedat koostööd tuleb mõistagi vaadelda laiemas Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengu kontekstis. Teatud mõttes kujuneski nende koostööst üks [|14|] olulisemaid koolkonna mootoreid, mis kõige selgemalt nähtub 1973. aastal koostatud kultuurisemiootika teesidest - Tartu-Moskva koolkonna omalaadi manifestist -, mis sündis Lotmani algatusel ja Uspenski kodus Moskvas. Teesidesse panustasid nende kahe kõrval veel teisedki koolkonna juhtfiguurid - Vjatšeslav Ivanov, Aleksander Pjatigorski ja Vladimir Toporov -, kuid lähtekohaks on selgelt Lotmani ja Uspenski 1971. aasta artikkel kultuuri semiootilisest mehhanismist.[16] Kõnekas on seegi, et 1977. aastal kirjutasid Lotman ja Uspenski Itaalia Feltrinelli kirjastuse palvel kultuurisemiootika teesidele ühise postskriptumi.[17]
Kui Uspenski seletas 1987. aastal Tartu-Moskva koolkonna edukust Moskva keeleteadusliku ja Leningradi (Peterburi) kirjandusteadusliku traditsiooni ühildamisega,[18] siis tõenäoliselt pole vale seda seletust kohaldada ka tema ja Lotmani koostööle. Ühenduslüliks võib sealjuures pidada mõlema sügavat huvi ajaloo vastu, isegi kui Uspenski on [|15|] rõhutanud, et ajalooliselt õpetas teda mõtlema ennekõike Lotman. "Mind on ajalugu alati huvitanud, ent arutlused Lotmaniga sundisid mind sellega tegelema professionaalselt."[19]
Kokku ilmus Lotmanil ja Uspenskil kahasse neliteist publikatsiooni, neist kõige olulisemad peamiselt Tartu ülikooli väljaannetes: kolm sarjas "Töid märgisüsteemide alalt" ja kaks sarjas "Töid vene ja slaavi filoloogia alalt". Ülejäänud avaldati pohiliselt konverentsikogumikes, lisaks võõrkeelsetes antoloogiates sissejuhatusena.[20]
[|16|] -
Lotmani ja Uspenski kirjalik koostöö sai alguse 1967. aasta alguses, kui viimane vahendas Tartu kolleegile "Filosoofia-entsüklopeedia" toimetuse ettepaneku Moskvast kirjutada 4-leheküljeline artikkel pealkirjaga "Tinglikkus kunstis".[21] Paar nädalat hiljem, veebruari keskel, vastas Lotman, et kirjutab selle hea meelega, ent tegi seejärel ettepaneku kirjutada artikkel kahasse.[22] Kaastöö esimene versioon valmis 1967. aasta mais. Juunis kommenteeris Uspenski tagasihoidlikult: "Artikkel tinglikkusest mulle üllatuslikult meeldis. Mul on mulje, et selles leidub mõningaid mõtteid."[23] Järgmiseks retsenseeris artiklit Vjatšeslav Ivanov, kelle märkuste toel läbis artikkel uue redaktsiooni ja saadeti pärast mõningaid viivitusi 1970. aasta alguses avaldamiseks.[24]
Rööpselt kirjutasid autorid koos sissejuhatust Tartu-Moskva koolkonna itaaliakeelsele antoloogiale, mis esialgsel kujul valmis 1968. aasta kevadel,[25] ent ilmus alles 1973. aastal.[26] Kümnendi lõpus algas aga Lotmani algatusel koostöö kultuurisemiootika üldiste põhimõtete sõnastamisel. [|17|] Avalikult kuulutas Lotman kultuurisemiootika programmilise uurimise vajadust esimest korda neljandas semiootika suvekoolis Käärikul 1970. aasta augustis.[27] Sama aasta oktoobris pidas ta koos Uspenskiga kultuurisemiootikast ettekade üleliidulisel küberneetika konverentsil Tbilisis.[28] Kuid töö kultuurisemiootika aluste väljatöötamise kallal oli alanud juba varem. 1. jaanuaril 1970 on Lotman Uspenskile kirjutanud, et ta sai valmis artikli "Kultuur ja semiootika" esimese versiooni.[29] Kümmekond päeva hiljem pakkus ta välja, et parem pealkiri artiklile oleks "Kultuuri semiootiline mehhanism".[30] Kui Uspenski oli artikli läbi lugenud, kinnitas ta, et tulemus talle "üldiselt väga meeldis", lisades, et "kirjutan seda võltsi tagasihoidlikkuseta, sest selles on Teid palju rohkem kui mind".[31] Uspenski tegi artiklisse mitu väiksemat täiendust ja täpsustust ning 12. märtsil kirjutab Lotman, et sai artikli uue versiooni kätte: "Mu meelest on see õnnestunud [|18|] ja ma panin selle Teie redaktsioonis kogumikku."[32] Artikkel ilmuski väljaande "Teid märgisüsteemide alalt" 5. köites 1971. aasta sügisel.[33]
Järgmine suurem ühistöö sai alguse millalgi 1972. aasta alguses, kui hakati kahasse kirjutama artiklit "Müüt - nimi - kultuur". Artikli esimene versioon valmis hiljemalt sama aasta suve alguses, sest juuni lõpus on Lotman Uspenskile kirjutanud, et sai kokkuleppe filosoof Merab Mamardašviliga artikli avaldamiseks Moskva filosoofiaajakirjas Voprosö filosofii.[34] Artikli käsikiri liikus Moskvas mõnda aega käest kätte, ent avaldamisest siiski asja ei saanud. Lõpuks otsustas Lotman selle üllitada väljaande "Töid märgisüsteemide alalt" 6. köites, mis ilmus trükist 1973. aasta kevadel.[35] On huvitav märkida, et juba 1972. aasta novembris on Lotman teinud Uspenskile ettepaneku kirjutada artiklile järgi, kuid sellest plaanist paraku asja ei saanud.[36]
Pärast jõulist teoreetilist avangut keskendusid Lotman ja Uspenski peamiselt 18. sajandi vene kultuuri semiootilisele lahkamisele. Artiklis "18. sajandi vene kultuuri semiootilisest tüpoloogiast" rõhutavad nad, et "semiootiline lähenemine vene 18. sajandi kultuurile ei ole peale sunnitud: [|19|] vaevalt võib vene kultuuri ajaloost leida perioodi, mis oleks niisugusel määral küllastatud erinevat tüüpi semioosist".[37] Osundatud artikkel oligi nende esimene ühistöö selle vallas. Artikkel põhineb 25. aprillil 1973 Moskvas konverentsil "18. sajandi kunstikultuur" peetud suulisel ettekandel, mille kirjalik versioon ilmus konverentsikogumikus järgmisel aastal.[38]
Kuid juba veidi varem oli alanud Lotmani ja Uspenski koostöö 18. ja 19. sajandi vene kultuuriajaloo allikate editeerimisel. Ajaliselt esimesena tuleb mainida tööd vene kirjaniku Semjon Bobrovi (1763/65-1810) senitundmatu satiirilise kirjatöö kommenteerimise ja trükiks ettevalmistamise kallal, mis algas millalgi 1971. aasta keskel, ent avaldamiseni jõudis 1975. aastal.[39] Kõige pikemaks ja ajamahukamaks kujunes aga kahe õpetlase koostöö Nikolai Karamzini (1766-1826) "Vene ränduri kirjade" kommenteeritud väljaande ettevalmistamisel akadeemilises raamatusarjas "Kirjandusmälestised". See töö sai alguse juba 1975. aastal,[40] ent venis [|20|] erinevate, nii sisuliste kui ka formaalsete takistuste tõttu pea kümne aasta peale[41] ja nägi ilmavalgust alles 1984. aastal.[42]
Vene kultuuri semiootikale pühendatud ühisartiklite seeria jätkus 1977. aastal, kui väljaandes "Töid vene ja slaavi filoloogia alalt" ilmus programmiline artikkel "Duaalsete mudelite rollist vene kultuuri dünaamikas 18. sajandi lõpuni".[43] Töö selle artikli kallal algas autorite kirjavahetuse põhjal otsustades millalgi 1976. aasta hiliskevadel, artikli korrektuur toimus sama aasta novembris.[44] 11. novembril 1976 on Uspenski Lotmanile kirjutanud: "Meie artikkel on aga minu erapooletul hinnangul esmaklassiline! Ainult rõhub mulje miski lõpuni mitteväljaöeldust [недосказанность]."[45] Rööpselt kirjutasid autorid pikema retsensiooni Dmitri Lihhatšovi ja Aleksandr Pantšenko raamatule "Vanavene [|21|] "naerumaailm"" (1976).[46] Arvustuse esimese mustandi saatis Lotman Uspenskile 1976. aasta juuni lõpus,[47] juba sama aasta septembri keskel teatas ta kaasautoritele, et on saanud kirja Lihhatšovilt, kes oli arvustuse käsikirja läbi lugenud ja kellele see kriitikast hoolimata meeldis.[48] Kuigi esitatud pelgalt retsensioonina, tõstatab Lotmani ja Uspenski artikkel väga olulisi küsimusi Mihhail Bahtini teooriate ja mõistete kasutamisest vanavene kultuuri analüüsimisel; sellisel kujul on see oluline panus Bahtini töid puudutavasse üldisemasse diskussiooni, mis neil aastail hoogu kogus.[49] Veel 1981. aasta novembris kirjutab Lotman Uspenskile, et "midagi Bahtini-vastast [нечто антибахтинское] küpseb mu meeles, jätkuna meie retsensioonile "Naerumaailmast"".[50] Sellest uuest mõttest siiski mingit kirjatööd välja ei kasva.
Kaks viimast olulist ühisartiklit vene kultuuri semiootikast nägid ilmavalgust 1982. aastal. Kirjavahetuses nähtub, et töö artikliga "Kontseptsiooni "Moskva kui kolmas Rooma" vastukajad Peeter I ideoloogias" algas 1980. aasta varasügisel,[51] trükis ilmus see Moskvas paar aastat hiljem.[52] Kohe pärast [|22|] selle teksti lõpetamist alustati järgmise kirjatööga ""Heidik" ja "väljatõugatus" kui peamiselt Peetri-eelse perioodi sotsiaalpsühholoogiline hoiak vene kultuuris", mille algversioon valmis hiljemalt 1981. aasta aprilli alguses, trükis ilmus see väljaande "Töid märgisüsteemide alalt" 15. köites.[53] Mõni kuu varem on Uspenski enesekriitiliselt kommenteerinud, et artikkel "pole paha, nagu see võiks olla, kuid järsk. Nõnda haugub koer: igale haukumisele vastab oma järsk tees".[54]
Viimaseks trükis ilmunud ühistööks jäi sissejuhatus Ann Shukmani koostatud ingliskeelsele kogumikule, mis koondab Lotmani ja Uspenski olulisemaid artikleid vene kultuuri semiootikast.[55] Kuigi raamat nägi ilmavalgust 1984. aastal, algas töö sellega juba 1970. aastate lõpus[56] ja teos pidi algselt ilmuma Lotmani 60. sünnipäevaks 1982. aasta alguses.[57]
[|23|] -
Lotmani ja Uspenski väga viljakas koostöö sai otsa 1980. aastate alguses. Peamiseks põhjuseks võib pidada ühiskondlik-poliitilisi muutusi, esmalt režiimi üha suurenevat survet semiootika-alase uurimistöö tõrjumisel, mis väljendus nii semiootika suvekoolide traditsiooni hääbumises 1970. aastatel kui ka avaldamisvõimaluste piiramises nii Tartus kui ka Moskvas. Mõneti paradoksaalselt pärssis Lotmani ja Uspenski koostööd aga veel enam perestroika ja sellest tingitud välispiiride avanemine. Uspenski ongi seletanud ühiste kirjatööde hääbumist lihtsalt: "Maailm muutus meile avatuks, me hakkasime käima välismaal ega kohtunud enam eriti omavahel."[58] Tõepoolest, alates 1988. aastast töötas Uspenski peamiselt külalisprofessorina paljudes mainekates ülikoolides nii Euroopas kui ka Ameerikas. Lotmangi pääses alates 1986. aastast läände reisima ja veetis igal aastal mõned kuud välismaal, sh suurema osa 1989. aastast Saksamaal. Sealsamas tabas Lotmanit maikuus ajuinfarkt, mis muutis ta edaspidi sõltuvaks lähedaste abist. Kuid välistele mõjuteguritele lisaks võib oletada, et pärast intensiivset ühistööd artiklite kirjutamisel ja allikate avaldamisel soovisid mõlemad autorid keskenduda omaenda mahukamatele teadustöödele. Lotmani sulest ilmusid 1980ndatel raamatud Puškinist ja Karamzinist, [|24|] Uspenski avaldas mitu uurimust vene kirjanduskeele ajaloost.[51]
Kuigi koostöö jäi 1980ndate teisel poolel tagaplaanile, kestis lähedane sõprus edasi, nagu ka pisteliselt näha ka viimase kümnendi kirjavahetusest. 1993. aasta 21. jaanuaril dikteeris Lotman oma viimase kirja Uspenskile, tunnistades, et viimsele piirile lähenedes tunneb ta kõige rohkem puudust [|25|] minevikust, samas kui ei hooli sugugi olevikust ega tulevikust: "See-eest on minevik lahutamatult minuga ja minus. Sealhulgas ka minu ja Teie ühine minevik, mil me kohtusime iga päev ja töötasime koos." Oma kirja lõpetab Lotman järgmise mõttega: "Minu jaoks on see aeg, kui me elasime ja kohtusime iga päev [...], materiaalsem ja tõelisem kui see elu, mida ma praegu elan, kuigi ka see viimane kujutab endast mingit ebareaalset, aga ikkagi elu."[60]
[1] Pole huvituseta mainida, et tuntud briti kultuuriajaloolane Peter Burke tõi 20. sajandi polümaatide ühe kõige olulisema koostöönäitena hiljuti esile just Lotmani ja Uspenski tandemi, vt Peter Burke, The Polymath: A Cultural History from Leonardo da Vinci to Susan Sontag. New Haven and London: Yale University Press 2020, lk 211.
[2] Михаил Трунин, "...такое явление природы: утвержает, что Бога нет, хотя сам как ангел": Борис Успенский и Михаил Лотман о семиотике и советском научном быте. - Colda.ru, 06.04.2016. https://www.colta.ru/articles/literature/10671-take-yavlenie-prirody-utverzhdaet-chto-boga-net-hotya-sam-kak-angel (18.12.2021). Eesti keeles (lühendatud versioon): Mihhail Trunin, Püüdlus täpsuse poole ühendas Tartu-Moskva koolkonda: Intervjuu Boriss Uspenskiga. - Postimees, 08.04.2016.
[3] Vt viimati ja kokkuvõtlikult: Marina Grishakova, Silvi Salupere, A School in the Woods: Tartu-Moscow Semiotics. - Theoretical Schools and Circles in the Twentieth-Century Humanities: Literary Theory, History, Philosophy. Ed. by M. Grishakova and S. Salupere. New York, London: Routledge 2015, lk 173-195; Natalia Avtonomova, Yury Lotman and the Moscow-Tartu School of Semiotics: Contemporary Epistemic and Social Contexts. - The Palgrave Handbook of Russian Thought. Ed. by Marina. F. Bykova, Michael N. Forster and Lina Steiner. Cham: Palgrave Macmillan 2021, lk 737-753; Merit Rickberg, Silvi Salupere, Lotman and the Tartu-Moscow School of Semiotics. - The Companion to Juri Lotman: A Semiotic Theory of Culture. London: Bloomsbury Academic 2022, lk 81-104.
[4] Tasub märkida, et 1964. aastal sattus esimest korda Eestisse - Elvasse suvitama - ka Boriss Uspenski vanem vend Vladimir Uspenski (1930-2018), [|8|] tuntud vene matemaatik, loogik ja keeleteadlane. Noorema venna vahendusel tutvus ta ka Lotmaniga ja temastki sai Tartu õpetlase pikaaegne sõber ja mõttekaaslane, sh esimese semiootika suvekooli aktiivne osaline. Vt Vladimir Uspenski, Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine. - Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. Mihhail Lotman. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2010, lk 391-436.
[5] Lotmani ja Uspenski trükis ilmunud kirjavahetus sisaldab ajavahemikust 1964-1993 kokku 424 kirja, telegrammi ja lühiläkitust, ent tegelik kirjavahetus oli mõneti suuremgi, sest mitte kõik läkitused pole säilinud. Vt Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993. Составление, подготовка текста и комментарии О. Я. Кельберт и М. В. Трунина. Под общей редакцией Б. А. Успенского. Таллинн: Издательство ТЛУ 2016. Vt ka selle raamatu arvustust koos mõne üldisema tähelepanekuga: Roman Leibov, Sõprus kui kultuurifenomen. - Keel ja Kirjandus 2017, 2, lk 139-143.
[6] Vt nt David K. Danow, Lotman and Uspensky: A Perfusion of Models. - Semiotica 1987, 64, 3/4, 343-357; Maria Cristina Gatti, Pratiche di analisi semiotica in Jurij M. Lotman e Boris A. Uspenskij. - Semiotica II: Configurazione disciplinare e questioni contemporanee. A cura di Gianfranco Bettetini, Sergio Cigada, Savina Raynaud, Eddo Rigotti. Brescia: La Scuola 2003, lk 141-165.
[7] Трунин, "...такое явление природы: утверждает, что Бога нет, хотя сам как ангел".
[8] Ricerche semiotiche: Nuove tendenze delle scienze umane nell' URSS. A cura di Jurij M. Lotman e Boris Uspenskij. Torino: Einaudi 1973; Travaux sur les systèmes de signes: École du Tartu. Textes choisis et présentés par Y. M. Lotman et B. A. Ouspenski, Bruxelles: Complexe 1967; Ju. M. Lotman, B. A. Uspenskij, The Semiotics of Russian Culture. Ed. by Ann Shukman. Ann Arbor: Department of Slavic Languages and Literatures, University of Michigan 1984.
[9] Yuri M. Lotman, Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture. Transl. by Ann Shukman. Bloomington, Indiana: Indiana University Press 1990, lk 221. Lotmani seisukohtade mõjust Uspenski ajaloosemiootilistele töödele vt: Mikhail Trunin, Semiosphere and History: Toward the Origins of the Semiotic Approach to History. - Sign Systems Studies 2017, 45, 3/4, lk 335-360.
[10] Lotman lootis toona panna Tartu ülikoolis aluse semiootikalaboratooriumel, kuhu pidi tööle asuma ka Uspenski; plaan paraku ei teostunud. Vt Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 39-44; Juri Lotman, Valik kirju. Koost. Marek Tamm, tlk Jüri Ojamaa ja Maiga Varik. Tallinn: Kultuurileht 2007, lk 61-63.
[11] Б. А. Успенский, Поэтика композиции (Структура художественного текста и типология композиционной формы). Москва: Искусство 1970.
[12] Б. А. Успенский, Проблемы лингвистической типологии в аспекте различения "говорящего" (адресанта) и "слушающего" (адресата). - To Honor Roman Jakobson: Essays on the Occasion of his Seventieth Birthday, vol. III. The Hague, Paris: Mouton 1967, lk 2087-2108.
[13] Silvi Salupere, Intervjuu Boriss Uspenskiga, septembris 2002 Tartus. - https://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Uspenski.htm (18.12.2021). (Lühendatud versioon intervjuust on ilmunud Postimehes, 21.09.2002).
[14] Boriss Uspenski e-kiri siinkirjutajale, 07.12.2021. Vt ka Salupere, Intervjuu Boriss Uspenskiga; Трунин, "...такое явление природы...".
[15] Б. А. Успенский, Ego Loquens: Язык и коммуникационное пространство. Издание 2-e, исправленное и дополненное. Москва: Российск. гос. гуманит. ун-т 2011, lk 120.
[16] Kultuurisemiootika teeside sünniloost vt: Silvi Salupere, Peeter Torop, On the Beginnings of the Semiotics of Culture in the Light of the Thesis of the Tartu-Moscow School. - Beginnings of the Semiotics of Culture. Ed. by Silvi Salupere, Peeter Troop, Kalevi Kull. Tartu: University of Tartu Press 2013, lk 15-37.
[17] Jurij M. Lotman, Boris A. Uspenskij, Postscriptum alle tesi collettive sulla semiotica della cultura. - La semiotica nei paesi slavi: Programmi, problemi, analisi. A cura di Carlo Prevignano. Milano: Feltrinelli 1979, lk 221-224. Kordustrükk: J. M. Lotman, B. A. Uspenskij, Eterogeneità e omogeneità delle culture: Postscriptum alle tesi collettive. - J. M. Lotman, Tesi per una semiotica delle culture. A cura di Franciscu Sedda. Roma: Meltemi 2006, lk 149-153.
[18] Б. А. Успенский, К проблеме генезиса тартуско-московской семиотической школы. - Труды по знаковым сыстемам 20 (Ученые сапискии Тартуского государственного университета 736). Тарту 1987, lk 20-21.
[19] Boriss Uspenski e-kiri siinkirjutajale, 07.12.2021. Vt ka Трунин, "...такое явление природы...".
[20] Kahe autori ühispublikatsioonide bibliograafia on esitatud siinse sissejuhatuse lisana.
[21] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 89.
[22] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 93.
[23] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 96.
[24] Vt Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 119, 186, 1988, 189. Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Условность в искусстве. - Философская энциклопедия, Т. 5. Под редакцией Ф. В. Константиножа. Москва: Советская энциклопедия 1970, lk 287-288.
[25] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 121, 125, 132-133.
[26] Jurij M. Lotman, Boris A. Uspenskij, Introduzione. - Ricerche semiotiche: Nuove tendenze delle scienze umane nell' URSS. A cura di Jurij [|17|] M. Lotman e Boris A. Uspenskij. Edizione italiana a cura di Clara Strada Janovič. Torino: Einaudi 1973, lk XI-XXVII.
[27] Ю. М. Лотман, Предложения по программе IV Летней школы по вторичным моделирующим системам, 17-24 авг. 1970. г. Тарту: Тартуский государственный университет 1970, lk 3-7.
[28] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Семиотика культуры. - Унформационные процессы, эвристическое программирование, проблемы нейрокибернетики, моделирование автоматами, распознавание образов, проблемы семиотики (Материалы V Всесоюзного симпозиума по кибернетике, Тбылиси, 25-29 октября 1970 г.). Тбилиси: Ин-т кибернетики АН ГССР 1970, lk 307-308.
[29] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 186.
[30] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 189.
[31] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 192.
[32] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 199.
[33] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, О семиотическом механизме культуры. - Труды по знаковым системам 5 (Ученые саписки Тартуского государственного университета 284). Тарту 1971, lk 144-166.
[34] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 276.
[35] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Миф-имя-культура. - Труды по зноковым системам 6 (Ученые саписки Тартуского государственного университета 308). Тарту 1973, lk 182-303.
[36] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 289.
[37] Siinses kogumikus, lk 111.
[38] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, К семиотическои типологии русской культуры XVIII века. - Художественная культура XVIII века: Материалы научной конференции. Москва: Советский художник 1974, lk 259-282.
[39] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Споры о языке в начале XIX в. как факт русской культуры: ("Происшествие в царстве теней, или судьбина русского языка" - неизвестное сочинение Семена Боброва). - Труды по русской и славянской филолоии: Литературведение 24 (Ученые записки Тартуского государственного университета 358). Тарту 1975, lk 168-322. (Nii mahulistel kui ka sisulistel põhjustel see publikatsioon siinsesse kogumikku ei pääsenud.)
[40] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 348.
[41] Karamzini väljaandega seotud probleeme dokumenteerib hästi Lotmani ja Uspenski kirjavahetus, kus sellest on juttu kümnetes kirjades. Tasub mainida, et selle pikaajalise töö üks kõrvalsaadusi oli Lotmani, Uspenski ja Nikita Tolstoi ühisartikkel 18. sajandi vene kirjandusteoste akadeemilisest editeerimisest, vt Ю. М. Лотман, Н. И. Толстой, Б. А. Успенский, Некоторые вопросы текстологии и публикации русских литературных памйатников XVIII века. - Узвестия Академии наук СССР. Серия литературы и языка 1981, 40, 4, lk 312-324.
[42] Н. М. Карамзин, Письма русского путешественника. Издание подготовили Ю. М. Лотман, Н. А. Марченко, Б. А. Успенский. Ленинград: Наука 1984.
[43] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Роль дуалиных моделей в динамике русской культуры (до конца XVIII века). - Труды по русской и славянской филологии: Литературоведение 28 (Ученые записки Тартуского государственного университета 414). Тарту 1977, lk 3-36.
[44] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 380-383, 388, 389.
[45] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 391.
[46] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Новые аспекты изучения культуры Древней Руси. - Вопросы литературы 1977, 3, lk 148-166.
[47] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 383.
[48] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 388. Lihhatšovi kiri Lotmanile 9. septembrist 1976 on säilinud Lotmani arhiivimaterjalide seas (Tartu Ülikooli raamatukogu, f. 135, s. Bl801, lk 90).
[49] Vt lähemalt Caryl Emerson, Lotman and Bakhtin. - The Companion to Juri Lotman, lk 83-84.
[50] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 533.
[51] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 494, 496.
[52] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Отзвуки концепции "Москва - третий Рим" в идеологии Петра Первого (К проблеме средневековой [|21|] традиции в культуре барокко). - Художественный язык средневековья. Москва: Наука 1982, lk 263-249.
[53] Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, "Изгой" и "изгойничество" как социально-психологическая позиция в русской культуре преимущественно допетровского периода. ("Свое" и "чужое" в истории русской культуры). - Труды по знаковым системам 15 (Ученые записки Тартуского государственного университета 576). Тарту 1982, lk 110-121.
[54] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 517.
[55] Ju. M. Lotman, B. A. Uspenskij, Author's Introduction. - Ju. M. Lotman, B. A. Uspenskij, The Semiotics of Russian Culture. Ed. by Ann Shukman. Ann Arbor: Department of Slavic Languages and Literatures, University of Michigan 1984, lk IX-XIV. Sissejuhatuse venekeelne originaal ilmus 2016. aastal: Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, От авторов: Предисловие к сборнику "The Semiotics of Russian Culture" (1984) - Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 460-461.
[56] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 460-461.
[57] Ann Shukman, Editor's Preface. - The Semiotics of Russian Culture, lk VII. Tasub veel mainida, et 1984. aastal koostas Uspenski koos Morris [|23|] Halle ka Krystyna Pomorskaga pühendusteose Lotmani 60. sünnipäevaks: Semiosis: Semiotics and the History of Culture. In honorem Georgii Lotman. Ed. by Morris Halle, Krystyna Pomorska, Boris Uspensky. Ann Arbor: University of Michigan 1984.
[58] Boriss Uspenski e-kiri siinkirjutajale, 07.12.2021.
[59] Ю. М. Лотман, Александр Сергеевич Пушкин: Биография писателя: Пособие для учащихся. Ленинград: Просвещение 1981; Ю. М. Лотман, Сотворение Карамзина. Москва: Книга 1987; б. А. Успенский, Из истории русского литературного языка XVIII - начала XIX века: Языковая программа Карамзина и ее исторические корин. Москва: Изд-во Моск. ун-та 1985; Б. А. Успенский, История русского литературного языка (XI-XVII вв.). München: Verlag Otto Sanger 1987.
[60] Ю. М. Лотман - Б. А. Успенский, Переписка 1964-1993, lk 615, 616; Juri Lotman, Valik kirju, lk 75, 76.
0 comments:
Post a Comment