How to read faster and recall more

Gordon Wainwright - Hot to read faster and recall more: Learn the art of speed reading with maximum recall. How To Books, 2007. 129 lk

See lühike juhend kirjutati sama mehe poolt, kes kirjutas "Teach Yourself" seeria raamatu kehakeelest. Kumbki neist polnud eriliselt hea lugemine, kuid see raamat kaotas juba esimeste peatükkidega minu austuse tänu sellele, et sisaldab väga rumalat ülesehituse apsakat. Harjutustekstile järgneb harjutustekst ilma, et vahepeal oleks jagatud informatsiooni selle kohta kuidas kiiremini lugeda. Positiivsest vaimsest suhtumise, enesekindluse ja uute prillide vajalikkusest teadmine ei aita lugemiskiirust tõsta.
Raamat on realistlik selles suhtes, et kiirusi ei ülistata taevani. Autori enda tippkiirus on tema sõnul 600 sõna minutis 70% arusaamisega.
Ühes katses soovitab ta lugeda mõnda kaua järjekorras oodanud lugemismaterjali nii kiiresti kui silmad teksti vaadata suudavad ja siis koostada mandala kinnipüütud informatsioonist. Moraal: pole võimalik lugeda midagi nii, et mitte midagi ei jää meelde.
Skimming on selle autori käsitluses isegi kasulik asi ja ta on selle positiivsed kasutusalad jaganud kolmeks valdkonnaks: previewing, locating ja sampling. Neist toob ta ka näiteid kuidas kasutada.
Raamat lõppeb tsitaadiga, mida kiirlugemisraamatutes kohtan juba vähemalt kolmandat korda: "Some books are to be tasted, others to be swallower, and some few to be chewed and digested." Seda raamatut tuleks pigem maitsta või neelata kui läbi närida ja seedida - see lihtsalt ei ole seda väärt.

Power Reading

Rick Ostrov - Power Reading: The Best Course on Speedreading and Comprehension Improvement Ever Developed! Education press, 2003. 240 lk

Seda raamatut lugema asudes jätsin kaanepildi ja autoriõiguste osa vahele, sest nende poole pöördun nagunii siis, kui arvustust kirjutama hakkan. Seekord pidin üllatuma, sest raamatu alamtiitel võttis mul sõnad suust: seni läbi loetud kiirlugemisraamatutest on see kõige parem. Järgnevalt selgitan miks ja pean nentima, et põhiargumendid langevad valdkonda "mida see raamat ei sisalda" selmet "mida see raamat sisaldab".
Näidistekstid. None of that. Igas kiirlugemise raamatus on oma esialgse kiiruse mõõtmiseks vahendid, aga selles raamatus on meetod kõige lollikindlam: arvutad kokku sõnad mille lugesid 10 minutiga läbi vabalt valitud raamatust ja jagad saadud sõnade arvu kümnega, et saada teada oma wpm. Autor soovitab lugeda raamatuid, mis sulle endale huvi pakub. Soovitab ka omalt poolt päris asjalikke teoseid, millest mõned ühilduvad kiirlugemise valdkonnaga ja mõned on lihtsalt (hea) klassika (nagu Animal Farm).
Enesereklaam. Autor kasutab sõnu Power Reading nii harva või siis nii kavalalt, et need ei hakka silmade ees virvendama ega häirima.
Lakkamatu eneseõigustus ja tõestamine. Realistlikult tunnistatakse, et kiirlugemise tehnika selgekssaamine võtab mitu kuud tihedat praktiseerimist ja enamus kes kursustel saavadki selle selgeks, unustavad seda jätkuvalt kasutada. Ja paljud muidugi annavad alla.
Suured numbrid. Senised raamatud on kiidelnud üha suuremate ja suuremate lugemiskiirustega. Mõned ütlevad, et 1200 on parim, mõned tõstavad seda 1500-ni ja üks lubas isegi 25 000 sõna minutis (ja jättis mainimata, et seda suutis keegi autistic savant?) Rick Ostrov annab mõistliku numbri: kui suudad oma lugemiskiiruse tõsta 300-lt 900-le, oled juba väga kiire lugeja (see on 2-4 lehekülge minutis). Üle selle tähendab juba millegi vahelejätmist ja selle poolt see autor väga ei ole. Ta rõhutab, et kiirlugemine peaks täiendama, mitte asendama normaalset lugemist. Lemmikuid (neid nauditavaid raamatuid) tuleks lugeda aeglaselt. Üldse, kiiruse valimine on tähtis aspekt kiirlugemise juures ja erinevad lõigud/peatükid väärivad erinevaid lugemiskiirusi.
Väga heaks märgiks pean ka seda, et pisut enne raamatu lõppu mainib ta ka kaasaegseid populaarsemaid kiirlugemisraamatuid. See on midagi, mille tegemist eelnevad program, system vms. nimetust kandvad teosed pole vististi ärilistel põhjustel endale lubanud.
Järgnevalt tsiteerin katkendit sellest raamatust, mis minu jaoks seostab (kiir)lugemise semiootikaga:
"To a large extent, reading is working with codes. Each symbol stands for something. The author has encoded the information in words and you must decode it. Look these words (e.g. codes, symbols) up in your dictionary if you're not sure what I mean, because it's the key to our code.
Your ease of understanding is your key. If the material makes sense and you can follow it well, then you probably are understanding it correctly. You are decoding it correctly and getting the message. This does not necessarily make what you are reading true, as we shall see later, but it does indiate that you are correctly understanding what the author is saying. The final test of your understanding is how well you can use what you have read.
Vocabulary is your key to accurate reading. Everything said here is generally applicable to all communication. It can help you communicate in listening, speaking and writing as well as reading."
Senistest kiirlugemisraamatutest on see ainus mida loeksin uuesti, kui tuleb aeg korrata.

Speed Reading For Dummies

Richard Sutz - Speed Reading For Dummies. Wiley, 2009. 291 lk

Raamatusse suhtumise iva on sama, mis Teach Yourself-i puhul: sama seeria raamat mis puudutas kehakeelt oli teistega võrreldes kehvem, siin aga vastupidi, parem. Seda nähtust võib esile kutsuda ka käesoleva raamatu ilmumisaeg: 2009. aastal ilmunud raamat on loomulikult parem kui need, mis ilmusid üheksakümnendate alguses.
Sissejuhatuses kirjutab autor, et oli Evelyn Wood-i isiklik sõber. Richard hakkas kiirlugemisega tegelema üle 30 aasta tagasi, aga tehnika ise pidavat olema umbes 100 aastat vana.
Selle raamatu tehnika võib kokku võtta kolme punkti: esiteks ära (sub)vokaliseeri, ära astu sammugi tagasi (regress) ja vaata sõnu mitte iseseisvalt, vaid puntratena. Eelmistest raamatutest jäi meelde katse, milles tehti selgeks, et inimene võib korraga meeles hoida umbes seitse mäluühikut (nt telefoninumber) või siinpuhul sõna. Selle raamatu eesmärk on treenida lugejat haarama sõnu puntratena. Tagajärjeks on nähtus, et raamatus on rohkem harjutustekste kui midagi muud. Alguses on puntraharjutused mõne sõnaga, aga mida kaugemale raamatus jõuad, seda suuremaks need puntrad muutuvad.
Skimming and scanning saab samuti tähelepanu. Richard arvab, et see tehnika on vahel vägagi kasulik ja juhendab kuidas jätta lugedes vahele vähetähtsat ja märgata olulist (propositional phrases mis vastavad küsimustele mis, kus, kuna, milline ja kuidas). Veel juhendab ta lugejat ära kasutama kirjutamisstruktuuri ja märkama signaalsõnu (contrast, comparison, example, causation jne).
Silmade treenimisest oli palju. Mõne neist võtan hea meelega kasutusele: nt silmade pööritamine (lihtne!), erinevatel kaugustel olevaid objekte 10 sekundit vaadata (nn 10-10-10 harjutus) ja muidugi see, et hõõrud käed soojaks ja siis toetad 10-15 minutiks silmadele.
Meeldib see, et raamat ei vajunud lõpus ära nagu mõned eelmised, aga tasakaaluks oli terve raamatu ulatuses justkui lõputult harjutustekste. Raamatu lõpus on 2000 enimkasutatavat inglisekeelset sõna, mis moodustavad 75% Project Guternbergi 13000st raamatust. Nende 2000 enimkasutatud sõna seas olid ka "Israel" ja "Jerusalem", mis minu arvates ütleb midagi Gutenbergi raamatute kohta.
Kokkuvõttes taastas see minu usu For Dummies seeriasse ja nii mõnegi kiirlugemise nüansi kohta sain ka uusi teadmisi. Põial püsti.

Teach Yourself Speed Reading

Tina Konstant - Teach Yourself: Speed Reading. McGraw-Hill, 1996. 191 lk

Pean tunnistama, et viimasest (ehk tegelikult esimesest) kokkupuutest Teach Yourself seeriaga ei jäänud mulle sellest kõige parem mulje. See kord oli mulje parem, mis paneb mind arvama, et asi oleneb valdkonnast (või autorist). Sain sellest teosest nii mõnegi uue asja teada ja kokkuvõttes oli hariv lugemine. Kui lõppu jõudsin, olin pisut üllatunud, et nii kiiresti läbi sai (oleksin hea meelega jätkanud).
Selle teose järgi pärsivad kiiremini lugemist kaks asja: et me loeme oma kõrvade mitte silmadega (vokaliseerime) ja et lehekülgedel ning meie ümber olevad asjad tähelepanu nii kergesti kõrvale juhivad.
Ühes kiirlugemise raamatus hoiatati (tekstist) üle libisemise (skimming) eest. See raamat aga soovitab seda ära kasutada ja kasutada "skimmimise ja skännimise" tehnikat - otsida leheküljelt vajalikku informatsiooni. Veel soovitab autor kasutada passiivset ja aktiivset lugemist, et leida raamatust kõige olulisemad kohad ja neile pöörata tähelepanu. Nagu eelmisedki, leiab ka see kirjutaja, et raamatut tuleks läbi lugeda/vaadata mitu korda, erinevate süvenemisastmetega. Eelkõige selle sisuga tutvumise eesmärgil.
Hea mõte tundub olevat ka enne tundmatu valdkonna raamatute lugemist läbi lugeda mõni väiksem artikkel või wikipedia lehekülg internetist. Seega tegin õigesti, et enne kiirlugemise raamatute kallale minemist vaatasin üle ühe blogipostituse olulisemate kiirlugemise punktidega (või "lugemise müüdid"). Kui sa loed millegi kohta, millest sa enne lugemist mitte midagi ei teadnud, siis on peaaegu võimatu loetut meelde jätta.
Veel sain teada, et stress vallandab ajus hormooni cortisol, mis hävitab glükoosi e "ajutoitu". Selle pärast võib ekstreemse stressi all mitte moodustuda uusi mälestusi ja see "pingeline hetk" läheb meelest. See on huvitav, kuidas kehakeele ja kiirlugemise raamatud võivad rikastada arusaamist kehakeemia kohta.
Tähelepanuväärne on ka see, et see on esimene raamat, mis annab soovitusi kiirlugejatele kes loevad arvutimonitorilt ja kelle emakeel pole inglise keel (tundsin ennast positiivselt puudutatuna). Paberkandjal raamatu (kiir)lugemine on kergem kui vähem pilgutad, monitori jõllitades tuleb tihti ja teadlikult pilgutada.
Minu arvamus: üsna hea.

The PhotoReading System

Paul Scheele - The PhotoReading Whole Mind System. Learning Strategies Corporation, 1996. 169 lk

See raamat algab ülistuslausetega inimestelt väga erinevatest paikadest. Ja siis jätkub see ülistusteema mitme peatüki lõpus olevates uskumatutes edulugudes. Kui jätta kõrvale fakt, et reaalseid kiirlugemise juhiseid on vaid mõnikümmend lehekülge siis ülejäänud raamat on pooleldi veenmine ja pooleldi soovitused kuidas seda treidmargitud tehnikat tuleks kasutada (sõna PhotoReading tundub olevat igal leheküljel vähemalt kuus korda). Siiski, kõik ei ole paha. Raamatul on hea ülesehitus ja täpselt paika seatud terminid - st kerge lugeda ja mõista.
Autor soovitab mõnda raamatut lugema valmistudes seada endale kindel eesmärk (miks seda loen, millist informatsiooni ma otsin). Siis seada end lugemisvalmis: võtta kasutusele avatud kehakeel ja sügav, ühtlane hingamine. Veel mainib ta seda, et suuremad pupillid lasevad sisse rohkem informatsiooni, mistõttu soovitab lugeda pehmes valguses. Lugema asudes tuleks enne lehekülje läbilugemist vaadata hoolsa pilguga mõned sekundid see läbi, otsida välja sind huvitavad märksõnad ja formuleerida mõned küsimused, millele sa teksti lugedes võid saada vastused. Ja siis alles alustada seda intensiivset lugemist.
See intensiivne lugemine tähendab autori sõnutsi teadlikust tähelepanust "lahti laskmist". Alateadliku ja teadliku meele mahutavus pidavat olema võrreldav kümne miljardiga ühele. Seepärast tuleb loobuda teadlikust lugemisest ja lasta nö taustaprotsessidel teksti sisu mõista (lasta tekstil end "sisse imeda").
Raamatuid soovitab lugeda enne magamaminekut, kuna päeva jooksul vastu võetud informatsioon mängib suurt rolli meie unenägudes. Magamise ajal pidavat aju konstrueerima uuest infost uusi ühendusi ja nii võib enne magaminekut mõne raske tüki kirjandust läbi (kiir)lugeda ja hommikul mõista paremini selle sisu.
Minu nõustuv noogutus kuulub lausele: Often, in fact, you must read several books on the same subject to gain a deeper understanding.

The Alpha-Netics Program

Owen D. Skousen - The Alpha-Netics Rapid Reading Program. Media Arts International, 1991. 114 lk

Esimene mõte: Sa tead, et see peab olema hea, kui see algab piiblitsitaadiga. Iga peatükk algab mõne huvitava tsitaadiga lugemise/õppimise kohta, mõni isegi üllatas.
Raamatuks on seda raske nimetada, sest selle läbilugemine võttis paar tundi. Ta on mõeldud käima kaasa audiokassetiga (oli aasta 1991), mis õpetab kiirlugemist. Mul tekkis küsimus, kas kõik vanemad kiirlugemise raamatud on võtnud endale mingisuguse "programmi" tiitlisse? On see ajastu, asukoha või valdkonna eripära?
Võrreldes esimese kiirlugemisraamatuga on see otsekohesem, selgem ja veel mitmeti parem. Formaadist (audio) tuleneb omapära, et ülearused asjad puuduvad. Autor ei ürita veenda, et asi tegelikult päriselt ka töötab onju. Omapärane on ka see, et teksti sees on juhised ja tihtipeale lõppevad need kolme trükitähtedes sõnaga: DO IT NOW!
Erinevalt eelmisest raamatust selgitab see rohkem tehnika tagamõtteid. Eelmine autor mainis kord, et kiirlugemine on lõbujanusele kes tahab lugemisest rohkemat. Käesolev autor on vist samal arvamusel, sest ta kasutab isegi lühendiga mõõtühikut wpm (words per minute). Selles raamatus on rõhk asetatud sellele, kuidas pilk peaks liikuma. Mida kiiremini, seda parem. Teisalt hoiatab ta skimmimise eest (mis eestikeeli oleks (piima vm) koorimine, üle libisemine või katmine - tõenäoliselt see keskmine). Pilku tuleb kiiresti liigutada, kuid mitte kiirustada. Eesmärk on vaadata kõiki sõnu ja näha kiiremini rohkemat. Väga hea visuaalne näide on loodud looksulgudega, milline erinevus on keskenduda kahele sõnale või tervele lausele. See erinevus hüppab silma.
Veel rõhutab autor seda, et lugemine on oskus ja nagu iga oskust, annab ka seda treenida. Seetõttu käsib ta harjutada, harjutada, harjutada! Ja mis puudutab raamatuid, siis kirjutab ta: There are no interesting books, only interested readers.

The Evelyn Wood Program

Stanley D. Frank - The Evelyn Wood Seven-Day Speed Reading and Learning Program. Fall Rivers Press, 1994. 224 lk

Esimene kiirlugemise teemaline raamat (jah, neidki tuleb nüüd hulk). Olen kiirlugemise suhtes olnud skeptiline ja mõelnud sellest tehnikast kui millestki üleliigsest. Milleks ennast vaevata? Nüüd aga kui raamatud on muutunud minu põhihuviks, tuleb see tehnika vägagi kasuks ja alustuseks loen ma sama tehnikaga läbi mõned selleteemalised raamatud. Evelyn Wood'i seitsmepäevaline programm oli juhuslik valik. Mind hämmastab pisut, et selle naise õppimisstrateegiatest on kirjutanud keegi teine. Mulle on jäänud mulje, et Evelyn pole sugugi mitte esimene, kes selle kasutusele võttis või isegi seda õpetama hakkas.
Mitu asja selle raamatu juures on häirivad. Nt see, et kasutatakse veidraid termineid nagu mental soaring ja subsonic. Reklaamtekstidena kõlavad lõigud tahtsin lihtsalt vahele jätta. Peale selle, et raamat õpetab seda tehnikat, üritab ka jätkuvalt tõestada, et see tehnika toimib. Alguses on need lubadused, kuidas minuti jooksul rohkem sõnu lugeda ja pärast on selle tehnika toimimisest pikemaid jutustusi.
Uus teadmine on see, et keskmine õpilane loeb umbes 250 sõna minutis, kuid see sama keskmine õpilane võib mõelda enam kui 50 000 sõna minutis. Kiirlugemisega saab lugemiskiirust tõsta neli kuni kuus korda ja arusaamist samuti suurendada. Oluline märkus oli see, et meie ajud on ehitatud mitte piirama informatsiooni omastamist selle järgi, kuidas sõnad on leheküljel esitatud. Seepärast kirjeldab autor tehnikaid, mis esialgu tunduvad olevat nonsensical - nt lugeda paremalt vasakule või ülevalt alla. Jah, ülevalt alla! Seda võib tõlgendada nii, et aju konstrueerib sõnad mõteteks (mitte lauseteks!) nagunii, kui tähelepanelikult neist sõnadest üle vaadata. Kogu selle kiirlugemise tehnika mõte on sõnu mitte vokaliseerida (ei suu kaudu ega ka peas) vaid lasta sõnadel muutuda mõteteks ja kujutluspiltideks.
Peale kiirlugemise on raamatus ka palju soovitusi muudeks akadeemilisteks saavutusteks: kirjutamiseks, märkmete tegemiseks, eksamite sooritamiseks jne. Näiteks, et 10 kuni 15 minutit pärast loengut tasuks endale meelde tuletada, millest loengus kõneleti. Märkmete tegemiseks on raamatus samuti oma tehnika - mitte niivõrd palju kirjutada, kuiet joonistada. Parim tehnika olevat jaotada paber kolmnurkadeks või lihtsalt läbi kriipsutada ja siis hakata teema järgi märkmeid sinna kandma. Nii aitab sõna asetsus ja konteks meelde jätta põhjuse, miks see märge vääris ületähendamist. Ja allajoonimine ei julgusta meelt jätma allajoonitu meelde - see tuli ka üllatusena.
Ausalt öeldes loodan, et leian samal teemal mõne parema raamatu (nagu kehakeeleraamatute puhul avastasin, esimene =/= parim).