Mul sai lõpuks villand sellest, et Encyclopædia Britannica't või Aristotelest lugedes muudkui kohtan (enda jaoks) üha uusi pütagoorlasi. Näiteks Apollonios Tyanast tundus kohe niivõrd vapustavalt huvitav, et hakka või tema elulugu Philostratus'e sulest lugema.
Tegin siis sellise nalja, et kraapisin Wikipedia'st kokku kõik kohad, kus Pythagorast või pütagoorlasi mainitakse, ja hakkan neid kohti eesti keelde tõlkima. Nii toidan kaks lindu ühest peost: saan Pythagorasest ja pütagoorlusest selgema pildi ning tõlkimist harjutada. Lõpuks ehk täidan tühimikud eestikeelses Vikipeedias. Seniks aga tõlgin nii toorelt kui süda lustib - näiteks võõraid nimesid ei proovigi esiotsa (ise) eestindada vaid joonin alla (ja märgin heledama taustavärviga), küll ajapikku leian ka õiged eestindused üles. Käesolev on valikust pikim, Pythagorase enda kohta. Edaspidi pütagoorlastest, neopütagoorlastest, ja katkendeid muist artiklitest, kus teda või neid mainitakse.
Pythagoras [Vikipeedia]
Pythagoras of Samos oli Kreeka filosoof ja omanimelise, pütagoorlaste koolkonna rajaja. Tema poliitilised ja religioossed õpetused olid Magna Graecia's hästi tuntud ja mõjutas Platoni ja Aristotelese filosoofiaid, ja, läbi nende, kogu Lääne filosoofiat. Teadmisi tema elust varjutavad legendid, aga näib, et ta oli Mnesarchus'e, Samose saare kalliskivide graveerija, poeg. Uurijad ei ole tänapäeval üksmeelel Pythagorase hariduse ja tema mõjutajate suhtes, aga nad nõustuvad, et umbes aasta 530 eKr kandis reisis ta Lõuna-Itaaliasse Croton'i linna, kus ta asutas kooli, mille liikmed pidid vanduma, et nad hoiavad koolkonna saladusi, ja elasid ühiselt kogukondlikku, askeetlikku elustiili. Selle elustiiliga kaasnes hulk piiranguid toitumise osas, mille kohta traditsiooniliselt öeldakse, et see hõlmas taimetoitlust, kuigi tänapäevased uurijad kahtlevad, et ta oleks kunagi toetanud täielikku taimetoitlust.
Pythagorasele kõige kindlamalt omistatud õpetus on metempsühhoos või "hingede rändamine", mille järgi kõik hinged on surematud ja sisenevad pärast surma uude kehasse. Samuti võis ta töötada välja õpetuse nimega musica universalis, mille järgi planeedid liiguvad matemaatilisi võrrandeid järgides ja seetõttu resoneeruvad, tekitades inimkõrvadele tajumatut muusikalist sümfooniat. Uurijad vaidlevad selle üle, kas Pythagorasele omistatud numeroloogilised ja muusikalised õpetused olid päriselt tema poolt välja arendatud või olid nende autoriteks tema hilisemad järgijad, eriti Philolaus of Croton. Pärast otsustavat lahingut, milles Croton võitis Sybaris'e linna umbes aastal 510 eKr, sattusid Pythagorase järgijad konflikti demokraatia pooldajatega ja majad, kus pütagoorlased kohtusid, põletati maha. Pythagoras võib-olla tapeti nende tagakiusamiste ajal ära või siis põgenes Metapontum'isse, kus ta lõpuks suri loomulikku surma.
Antiikajal omistati Pythagorasele palju matemaatilisi ja teaduslikke avastusi, sealhulgas Pythagorase teoreem, Pythagorean tuning, viis regular solids'it, proportsioonide teooria, Maa sfäärilisus, hommiku- ja õhtutähe samasus Veenusega, jne. Öeldakse, et ta oli esimene inimene, kes nimetas ennast filosoofiks ("tarkusearmastajaks") ning jaotas maakera viieks kliimavööndiks. Klassikalised ajaloolased vaidlevad selle üle, kas Pythagoras tegi need avastused, sest paljud talle omistatud saavutustel oli tõenäoliselt varajasem päritolu või olid tegelikult tema kaastööliste või järeltulijate omad. Mõned ülevaated mainivad, et Pythagorase filosoofia oli seotud matemaatikaga ja numbrid olid tema jaoks väga tähtsad, aga selle üle, kui palju, või kas üldse, ta päriselt matemaatikasse ja loodusteadustesse panustas.
Pythagoras mõjutas Platonit, kelle dialoogid, eriti tema Timaios, näitlikustavad Pythagorase õpetusi. Pythagorase ideed matemaatilisest täiuslikkusest mõjutasid ka Vana-Kreeka kunsti. Tema õpetused elasid läbi suuremat taaselustamist esimesel sajandil eKr keskplatonistide seas, mis langes ajaliselt kokku neopytagoorlusega. Pythagorast peeti suureks filosoofiks läbi kogu keskaja ning tema filosoofial oli suur mõju sellistele teadlastele nagu Nicolaus Copernicus, Johannes Kepler, ja Isaac Newton. Pütagoorlikku symbolismi kasutati läbivalt varauusaegse Euroopa esoteerikas, ja tema õpetused, nagu neid kujutati Ovidiuse Metamorfoosides, mõjutas tänapäeva taimetoitlaste liikumist.
Autentseid kirjutisi Pythagoraselt endalt pole säilinud ja tema eluloost pole peaaegu mitte midagi täieliku kindlusega teada. Varajaseimad allikad Pythagorase elu ja uskumuste kohta on ebamäärased ja sageli satiirilised. Varajaseim allikas Pythagorase õpetuste kohta on satiiriline luuletus, mille tõenäoliselt kirjutas pärast tema surma Xenophanes of Colophon, kes oli üks tema kaasaegsetest. Tolles luuletuses kirjeldab Xenophanes Pythagorast sekkumas koera peksmisesse väites, et ta tunneb koera karjatustes ära oma surnud sõbra hääle. Alcmaeon of Croton, arst, kes elas Croton'is umbes samal ajal kui Pythagoras, kaasab rohkesty pütagoorlikke õpetusi oma kirjutistesse ja vihjab, et ta võis Pythagorast isiklikult tunda. Luuletaja Heraclitus of Ephesus, kes sündis mõne kilomeetri kaugusel Samose saarest ja võis elada Pythagorasega samal ajal, pilkas Pythagorast kui kavalat petist, täheldades, et "Pythagoras, Mnesarchuse poeg, tegeles [kirjanduse] uurimisega rohkem kui keegi teine, ja neist kirjutistest [noppeid tehes] valmistas ta endale [omamoodi] tarkuse - palju õpetatust, kavalat kelmust."
Kreeka luuletajad Ion of Chios ja Empedocles of Acragas mõlemad väljendasid oma luuletustes Pythagorase suhtes imetlust. Esimene kokkuvõtlik kirjeldus Pythagorasest pärineb ajaloolaselt Herodotus of Halicarnassus, kes kirjeldas teda kui "mitte kõige tähtsusetumat" Kreeka tarkadest (sages) ja väidab, et Pythagoras õpetas oma järgijatele, kuidas saavutada surematus. Kirjutised, mis on omistatud pytagoorlikule filosoofile Philolaus of Croton, kes elas viienda sajandi eKr lõpul, on varaseimad tekstid, mis kirjeldavad numeroloogilisi ja muusikalisi teooriaid, mis hiljem omistati Pythagorasele. Ateena retoorik Isocrates oli esimene, kelle sõnul Pythagoras külastas Egiptust. Aristoteles kirjutas raamatu On the Pythagoreans, mis ei ole säilinud. Osaliselt võis see säilida tema teoses Protrepticus. Aristotelese õpilased Dicaearchus, Aristoxenus ja Heraclides Ponticus kirjutasid samuti samal teemal.
Enamus põhilisi allikaid Pythagorase elu kohta pärinevad Rooma ajast, mispeale Saksa klassitsisti Walter Burkerti järgi "oli pütagoorluse ajalugu juba [...] millegi läinu ja kadunu vaevarikas rekonstrueerimine". Hilisantiigist on säilinud kolm Pythagorase elulugu, mis kõik on põhiliselt täidetud müütide ja legendidega. Neist varajaseim ja austatavaim on Diogenes Laërtius'e Lives and Opinions of eminent Philosophers. Kahe hilisema eluloo autorid on neoplatonistlikud filosoofid Porphyry ja Iamblichus ning olid osaliselt mõeldud poleemikatena kristluse võidukäigu vastu. Hilisemad allikad on varasemast pikemad ja Pythagorase saavutuste kirjeldustes isegi veel rohkem fantastilisemad. Porphyry ja Iamblichus kasutasid materjalina Aristotelese järgijate kadumaläinud kirjutisi ja selliseid allikaid, mida üldiselt peetakse kõige usaldusväärsemateks.
Pythagorase eluloos ei ole mitte ühtegi detaili, mis ei oleks vastuoluline. Nende andmete rohkem või vähem kriitilise valiku põhjal on siiski võimalik koostada usutav ülevaade. (Walter Burkert, 1972)
Herodotus, Isocrates ja teised varajased autorid nõustuvad, et Pythagoras oli Mnesarchus'e poeg ja, et ta sündis Kreeka saarel Samosel, Egeuse idarannikul. Tema isa kohta öeldakse, et ta oli olnud kalliskivide graveerija või jõukas kaupmees, aga tema päritolu on vaieldav ja ebaselge. Pythagorase nime tõttu on teda seostatud Pythian Apollo'ga. Aristippus of Cyrene seletas tema nime 4. sajandil eKr öeldes, et "Ta rääkis tõtt mitte vähem kui seda tegi Pythian". Hilisem allikas väidab, et Pythagorase ema nimi oli Pythaïs. Iamblichus räägib loo, et Pythia ennustas talle ette, et ta oli rase ja sünnitab ülimalt ilusa ja targa mehe, kes on inimkonnale kasulik. Tema sünniaasta osas on Aristoxenus väitnud, et Pythagoras lahkus Samoselt Polycrates'e valitsusajal 40-aastasena, mis seaks tema sünniaastaks umbes 570 eKr.
Pythagorase varajases eas oli Samos õitsev kultuurikeskus, mis oli tuntud oma kõrgeltarenenud arhitektuuriliste saavutuste poolest, nagu näiteks Eupalinos'e tunnel, ja oma mäsleva festivalikultuuri poolest. Samos oli Egeuse mere peamine kaubanduskeskus, kuhu kaupmehed tõid kaupu Lähis-Idast. Christiane L. Joost-Gaugier'i järgi tõid need kaupmehed päris kindlasti endaga kaasa ka Lähis-Ida ideid ja traditsioone. Pythagorase varane elukäik langes kokku ka varajase Ioonia loodusteaduse õitsemisega. Pythagoras oli kaasaegne filosoofidega Anaximander, Anaximenes ja ajaloolase Hecateus'iga, kes kõik elasid Miletus'es, mis asub Samose vastas rannikul.
Traditsiooniliselt arvatakse, et Pythagoras sai enamuse oma haridusest Lähis-Idas. Tänapäevased uurimused on näidanud, et arhailine Kreeka kultuur oli tugevasti mõjutatud Vahemere idaranniku ja Mesopotaamia kultuuridest. Nagu paljud teisedki olulised Kreeka mõtlejad, öeldi Pythagorase kohta, et ta õppis Egiptuses. Isocrates'e ajaks 4. sajandil eKr võeti seda kuuldust, et Pythagoras oli Egiptuses õppimas käinud, juba tõe pähe. Kirjanik Antiphon, kes võis elada hellenismiajastul, väitis oma kadunud teoses On Men of Outstanding Merit, mida Porphyry kasutas allikana, et Pythagoras õppis Egiptuse keelt kõnelema vaaraolt Amasis II-lt endalt, et ta õppis Egiptuse preestrite käe all Diospolis'es (Teebas) ja, et ta oli ainus välismaalane, kellele anti privileeg nende jumalateenistustel osaleda. Keskplatonistlik biograaf Plutarch kirjutab oma teoses On Isis and Osiris, et oma Egiptuse visiidi ajal sai Pythagoras juhendist Egiptuse preestrilt Oenuphis of Heliopolis (samas kui Solon võttis loenguid kelleltki Sonchis of Sais). Kristliku teoloogi Clement of Alexandria järgi "oli Pythagoras Egiptuse archprophet Soches'e jünger, just nagu Platon oli Sechnuphis of Heliopolis'e jünger". Mõned antiikautorid väidavad, et Pythagoras õppis egiptlastelt geomeetriat ja metempsühoosi-õpetust.
Teised vanaaegsed autorid väitsid seevastu, et Pythagoras õppis neid õpetusi Pärsia maagidelt või isegi Zoroasterilt endalt. Diogenes Laërtius kinnitab, et Pythagoras külastas hiljem Kreetat, kus ta käis Epimenides'ega the Cave of Ida's. Foiniiklased õpetasid kuulu järgi Pythagorasele aritmeetikat ja Chaldeans väidetavalt astronoomiat. Kolmandaks sajandiks eKr teatati juba Pythagorase kohta, et ta õppis juutide käe all ka. Kõigile neile teadetele vastu rääkides kirjutas romaanikirjanik Antonius Diogenes teisel sajandil eKr, et Pythagoras avastas kõik oma õpetused ise läbi unenägude tõlgendamise. Kolmandal sajandil pKr väidab sofist Philostratus, et lisaks egiptlastele õpis Pythagoras ka India tarkade ja gümnosoofide käe all. Iamblichus laiendab seda loetelu veel kaugemale väites, et Pythagoras õppis ka keltidelt ja ibeerlastelt.
Vanaaegsed allikad talletavad ka näiteid kuidas Pythagoras olevat õppinud mitmesuguste kohalike Kreeka mõtlejate käe all. Mõned nimetavad Hermodamas of Samos't võimaliku õpetajana. Hermodamas esindas põlist Samose rapsoodilist traditsioon ja tema isa Creophylus olevat olnud konkureeriva luuletaja Homerose peremees. Teised osutavad Bias of Priene'le, Thalesele või Anaximander'ile (Thalese õpilane). Teised traditsioonid väidavad, et müütiline laulik Orpheus olevat olnud Pythagorase õpetaja, millest ka tema seotus Orfiliste müsteeriumitega. Neoplatonistid kirjutasid "pühast arutlusest", mille Pythagoras olevat kirjutanud jumalate kohta Dooria Kreeka dialektis, mida nad uskusid olevat Pythagorasele dikteerinud orfiline preester Aglaophamus kui ta pühitseti orfilistesse müsteeriumitesse Leibethra's. Iamblichus tunnistb Orpheuse Pythagorase kõneviisi, spirituaalse suhtumise ja jumalakummardamisviisi eeskujuks. Iamblichus kirjeldab pütagoorlust kui sünteesi kõigest, mida Pythagoras oli õppinud Orpheuselt, Egiptuse preestritelt, Eleusiini müsteeriumitest ja teistest religioossetest ja filosoofilistest traditsioonidest. Saksa päritolu varajase pütagoorluse uurija Christoph Riedweg väidab, et kuigi need lood on lennukad, olid Pythagorase õpetused orfismi poolt kindlasti märkimisväärsel määral mõjutatud.
Erinevatest kreeka tarkadest, kelle kohta väidetakse, et nad õpetasid Pythagorast, mainitakse kõige sagedamini Pherecydes of Syros't. Pythagorase ja Pherecydes'e kohta räägitakse sarnaseid imelugusid, muuhulgas ühte, milles kangelane ennustab laevahukku ette, üks, milles ta ennustab Messina vallutamist, ja üks, milles ta joob kaevust ja ennustab maavärinat. Apollonius Paradoxographus, paradoksograaf, kes võis elada teisel sajandil eKr, tuvas Pythagorase imetegude-alastes (thaumaturgic) ideedes Pherecydese mõju. Ühes teises loos, mille võib jälitada neopütagoorlasest filosoofi Nicomachus'eni, on öeldud, et kui Pherecudes oli vana ja Delos'e saarel suremas, naases Pythagoras tema juurde, et tema eest hoolt kanda ja talle austust avaldada. Duris, ajaloolane ja Samose türann, olevat patriootlikult kiidelnud väidetavalt Pherecydese kirjutatud hauakirjaga (epitaph), mis olevat teatanud, et Pythagorase tarkus ületab tema oma. Kõigi nende viidete põhjal, mis ühandavad Pythagorast ja Pherecydest, järeldas Riedweg, et Pherecydest Pythagorase õpetajaks pidaval traditsioonil võib olla ajalooline tõepõhi. Pythagoras ja Pherecydes näivad jagavat ka sarnaseid vaateid hingest ja selle rändamisest.
Enne aastat 520 eKr, ühel oma visiidil Egiptusesse või Kreekasse, võis Pythagoras kohtuda Thales of Miletus'ega, kes oleks olnud umbes 45 aastat temast vanem. Thales oli filosoof, teadlane, matemaatik ja insener, tuntud ka piirdenurga teoreemi erijuhtumi poolest. Pythagorase sünnikoht, Samose saar, asub Egeuse mere kirdeosas Miletosest mitte väga kaugel. Diogenes Laërtius tsiteerib Aristoxenus'e seisukohta (neljandast sajandist eKr), et Pythagoras sai enamuse oma moraalsetest õpetustest Delfi preestrinnalt Themistoclea'lt. Porphyry nõustub selle väitega, aga nimetab preestrinnaks Aristoclea. Vanaaegsed autoriteedid märgivad lisaks sarnasusi Pythagorase religioossete ja askeetlike iseärasuste ja Orfiliste ning Kreeta müsteeriumitega, või Delfi oraakliga.
Porphyry kordab jutustust Antiphon'ilt, kes teatas, et kui ta oli veel Samosel, oli Pythagoras asutanud kooli, mida tuntakse "poolringina". Siin vaidlesid Samose elanikud avalike mureküsimuste üle. Väidetavalt sai see kool niivõrd tunnustatuks, et kogu Kreeka helgemad pead tulid Samosele Pythagorase õpetamist kuulama. Pythagoras ise elas salajases koopas, kus ta õppis eraviisiliselt ja pidas mõnikord arutlusi mõne oma lähema sõbraga. Riedwegi järgi on täiesti võimalik, et Pythagoras õpetas Samosel, aga hoiatab Antiphon'i jutustuse eest, mis viitab kindlale hoonele, mis oli tema ajal veel kasutuses, ja näib olevat motiveeritud Samose patriootlikest huvidest.
Umbes 530 eKr, kui Pythagoras oli 45 eluaasta kandis, lahkus ta Samoselt. Tema hilisemad austajad väitsid, et ta lahkus kuna ta ei nõustunud Samose türanni Polycrates'ega. Riedweg märgib, et see seletus ühtib lähedalt Nicomachus'e rõhuasetusega Pythagorase väidetavale vabadusearmastusele, kuid Pythagorase vaenlased kujutasid teda kalduvustega türannia poole. Teised ülevaated väidavad, et Pythagoras lahkus Samoselt, sest ta oli üle koormatud avalike kohustustega, mis johtusid kaaskodanike kõrgest hinnangust tema suhtes. Ta saabus Kreeka kolooniasse Croton'isse (tänapäeval Crotone, Calabria-s), mis asus tollases Magna Graecia's. Kõik allikad nõustuvad, et Pythagoras oli karismaatiline ja omandas uues keskkonnas kiiresti suure poliitilise mõjukuse. Ta teenis Crotoni eliidi nõustajana ja andis neile sageli nõu. Hilisemad biograafid jutustavad lennukaid lugusid tema osavate kõneluste mõjust Crotoni rahvale, juhendades neid loobuma luksustest ja korrumpeerunud eluviisist ning pühenduma puhtamale süsteemile, mida ta tuli tutvustama.
Diogenes Laërtius nendib, et Pythagoras "ei andunud armastuse naudingutele" ja, et ta hoiatas teisigi seksima ainult "siis kui sa tahad olla iseendast nõrgem". Porphyry järgi oli Pythagoras abielus ja saanud mitu last Theano'ga, naisterahvaga Kreetalt, kellegi Pythenax'i tütar. Porphyry kirjutab, et Pythagorasel oli kaks poega nimedega Telauges ja Arignote, ja tütar nimega Myia, kes "oli Crotoni näitsikute hulgas esirinnas ja, kui abiellunud, [samamoodi] abielunaiste hulgas". Iamblichus ei maini ühtegi neist lastest ja mainib hoopis vanaisa järgi nimetatud poega, Mnesarchus't. Seda poega kasvatas Pythagorase määratud järglane Aristaeus. Kui Aristaeus jäi liiga vanaks, et kooli juhtida, võttis Mnesarchus lõpuks kooli juhtumise üle. Suda's [Bütsantsi entsüklopeedias] on kirjas, et Pythagorasel oli 4 last (Telauges, Mnesarchus, Myia ja Agrinote).
Maadleja Milo of Croton öeldi olevat Pythagorase lähedane kaaslane ja talle omistati filosoofi elu päästmine kui katus oli sisse kukkumas. See seos võis tuleneda segiajamisest ühe teise mehega, kelle nimi oli Pythagoras, kes oli kergejõustikutreener. Diogenes Laërtius märkis Milo abikaasa nimeks Myia. Iamblichus nimetab Theano't Brotinus of Croton'i abikaasana. Diogenes Laërtius väidab, et see sama Theano oli Pythagorase õpilane ja, et Pythagorase abikaasa Theano oli tema tütar. Diogenes Laërtius märgib ka, et väidetavalt Theana poolt kirjutatud teosed olid tema eluajal veel olemas ja tsiteerib mitmeid talle omistatud arvamusi. Nüüd on teada, et need kirjutised on pseudepigraafilised.
Pythagorase rõhutatud pühendumisele ja askeesile omistatakse abistav mõju Crotoni otsustavale võidule naaberkolooni Sybaris'e üle 510. aastal eKr. Pärast seda võitu pakkusid mõned Crotoni silmapaistvamad kodanikud välja demokraatliku põhiseaduse, mille pütagoorlased lükkasid tagasi. Demokraatia toetajad, keda juhtisid Cylon ja Ninon, kellest viimase kohta öeldakse, et teda ärritas see, et teda lükati tagasi Pythagorase vennaskonnast, ja ta ässitas elanikkonna pütagoorlaste vastu üles. Cyloni ja Ninoni järgijad ründasid pütagoorlasi ühel nende koosolekutel, mis toimus kas Milo kodus või mõnes teises kohtumispaigas. Aruanded sellest rünnakust on sageli üksteisele vasturääkivad ja paljud tõenäoliselt ajasid seda segamini hilisemate pütagoorlaste-vastaste mässudega. Hoone pisteti ilmselt põlema ja paljud kokkutulnud liikmed hukkusid; ainult noorematel ja aktiivsematel liikmetel õnnestus põgeneda.
Allikad ei ole üksmeelel, kas Pythagoras oli ise kohal kui rünnak toimus ja kui oli, siis kas tal õnnestus põgeneda või mitte. Mõnedes aruannetes ei olnud Pythagoras koosolekul kui pütagoorlasi rünnati, sest ta oli Delos'es ja hoolitses sureva Pherecydes'e eest. Dicaearchus'e aruande järgi oli Pythagoras koosolekul kohal, aga tal õnnestus põgeneda ja juhatas väikese oma järgijate grupi lähedalasuvasse Locris'e linna, kust nad palusid varjupaika, aga neile öeldi ära. Nad jõudsid Metapontum'i linna, kus nad võtsid varju Muusade templis ja surid sealsamas pärast 40 päeva söömata olemist nälga. Veel üks Porphyry talletatud lugu väidab, et samal ajal kui Pythagorase vaenlased maja põletasid, heitsid tema pühendunud õpilased põrandale maha, et teha talle teed, et ta saaks kõndida üle nende kehade leekidest läbi nagu üle silla. Pythagorasel õnnestus küll põgeneda, aga oli oma armastatud õpilaste surmadest niivõrd meeleheitel, et sooritas enesetapu. Diogenes Laërtius ja Iamblichus räägivad teistsuguse legendi, mille järgi Pythagorasel õnnestus peaaegu põgeneda, aga talle sattus teele ette oapõld, millest ta keeldus läbi jooksmast, sest seeläbi rikuks ta iseenda keelde, mistõttu ta peatus ja ta tapeti. See lugu näib pärinevat kirjanikult Neanthes, kes vestis seda hilisemate pütagoorlaste kohta, mitte Pythagorase enda kohta.
Kuigi Pythagorase õpetuste täpsed üksikasjad on ebakindlad, on võimalik rekonstrueerida üldine ülevaade tema põhiideedest. Aristoteles kirjutab pikaldaselt pütagoorlaste õpetustest, aga Pythagorast ennast otseselt mainimata. Üks Pythagorase peamisi õpetusi näib olevat metempsühhoos, ehk usk, et hinged on surematud ja, et pärast surma kantakse hing uude kehasse. Sellele õpetusele viitavad
Empedocles vihjab ühes oma luuletuses, et Pythagoras võis väita, et tal oli võime tuletada meelde oma eelnevaid elusid. Diogenes Laërtius edastab teadet Heraclides Ponticus'elt, et Pythagoras ütles inimestele, et ta oli eelnevalt elanud neli eluaega, mida ta suutis üksikasjalikult meenutada. Esimene neist eludest oli Aethalides, Hermese poeg, kellele viimane oli kinkinud võime mäletada oma eelnevaid elusid. Järgmiseks kehastus ta Euphorbus'eks, kes oli vähetähtis kangelane Trooja sõjas, keda Ilias-es korraks mainitakse. Seejärel sai temast filosoof Hermotimus, kes tundis Apollo templis ära Euphorbus'e kilbi. Viimaks kehastus ta Pyrrhus'eks, kes oli kalur Delos'e saarel. Ühes oma eelnevatest eludest, teatab Dicaearchus, olevat Pythagoras olnud ilus seltskonnadaam (kurtisaan).
Teine veendumus, mida Pythagorasele omistatakse, on "sfääride harmoonia" oma, mille järgi tähed ja planeedid liiguvad vastavalt matemaatilistele võrranditele, mis vastavad muusikalistele nootidele ja seetõttu toodavad hääletut sümfooniat. Porphyry järgi õpetas Pythagoras, et seitse Muusat olid tegelikult seitse planeeti koos laulmas. Oma filosoofilises dialoogis Protrepticus laseb Aristoteles oma kirjanduslikul vastel lausuda:
Kui Pythagoraselt küsiti [miks inimesed eksisteerivad], ütles ta, "selleks, et jälgida taevast," ja tavatses öelda, et ta ise on loodusvaatleja ja selle nimel tuligi ellu.
Niinimetatud pütagoorlased, kes hakkasid esimestena matemaatikaga tegelema, mitte ainult ei edendanud seda ainet, vaid küllastusid sellest, nad kujutlesid, et matemaatika põhimõtted on kõigi asjade põhimõtted. (Aristoteles, Metafüüsika, 1-5)
Aristotelese järgi kasutasid pütagoorlased matemaatikat üksnes müstilisteks eesmärkideks, millel puudus praktiline rakendus. Nad uskusid, et kõik asjad on tehtud numbritest. Number 1 (monaad) esindas kõiki asjade algust ja number 2 (düaad) esindas mateeriat. Number 3 oli "ideaalne number", sest sellel oli algus, keskkoht ja lõpp ja oli väikseim arv punkte, millega sai määratleda kolmnurga tasapinda, mida nad austasid jumala Apollo sümbolina. Number 4 tähistas nelja aastaaega ja nelja elementi. Number 7 oli samuti püha, sest nii palju oli planeete ja lüüral pillikeeli, ja Apollo sünnipäeva tähistati iga kuu seitsmendal päeval. Nad uskusid, et paaritud arvud on mehised ja paarisarvud naiselikud ja, et number 5 esindab abielu, sest see oli 2 ja 3 summa.
Number 10-t peeti "täiuslikuks arvuks" ja pütagoorlased austasid seda sellega, et ei kogunenud kunagi kümnest suurematesse rühmadesse. Pythagorasele omistati tetractys'e kavandamine. See on neljarealine kolmnurkne kujund, mille moodustavad punktid (1+2+3+4) annavad kokku täiusliku arvu, 10. Pütagoorlased pidasit tetractys'i ülimalt müstilise tähtsusega sümboliks. Iamblichus nendib oma raamatus Life of Pythagoras, et tetractys oli "nii imetlusväärne ja niivõrd jumalikustatud nende poolt, kes [seda] mõistsid", et Pythagorase õpilased andsid seda kasutades vandeid. Andrew Gregory järeldab, et traditsioon, mis seob Pythagorast tetractys'ega, on tõenäoliselt ehtne.
Tänapäevased uurijad vaidlevad selle üle, kas need numeroloogilised õpetused töötas välja Pythagoras ise või hilisem pütagoorlik filosoof Philolaus of Croton. Oma märgilises uurimuses Lore and Science in Ancient Pythagoreanism väidab Walter Burkert, et Pythagoras oli karismaatiline poliitiline ja religioosne õpetaja, kuid talle omistatud arvufilosoofia oli tegelikult Philolaus'i uuendus. Burkerti sõnul ei tegelenud Pythagoras arvudega üldse, rääkimata siis matemaatikasse märkimisväärse panuse andmisest. Tema hinnangul oli ainus matemaatika, mida pütagoorlased tegelikult harrastasid lihtne, tõestusteta aritmeetika, kuid need aritmeetilised avastused aitasid oluliselt kaasa matemaatika algusele.
Nii Platon kui Isocrates väidavad, et ennekõike tunti Pythagorast uue eluviisi rajajana. Organisatsiooni, mille Pythagoras asutas Croton'is nimetatakse "kooliks", aga paljuski sarnanes see kloostrile. Pythagorase jüngreid sidus talle ja üksteisele antud vanne, millega tõotati järgida Pythagorase religioosseid ja askeetlikke kombeid ja uurida tema religioosseid ja filosoofilisi teooriaid. Selle ususekti liikmete vahel oli kogu nende vara ühine ja nad olid pühendunud üksteisele, kõrvalisi isikuid välistades. Vanaaegsed allikad märgivad, et pütagoorlased einestasid koos spartalaste kombe kohaselt. Üks pütagoorlik maksiim oli "κοινά τά φιλων" [koinà tà phílōn] ("Sõprade vahel on kõik ühine"). Nii Iamblichus kui Porphyry annavad üksikasjalikke ülevaateid kooli ülesehitusest, kuigi mõlemad autorid on peamiselt huvitatud Pythagorast jumalate poolt inimkonna hüvanguks saadetud pühakujuna esitamisest, mitte ajaloolisest täpsusest. Eriti Iamblichus esitab "pütaagorlikku eluviisi" paganliku alternatiivina omaaegsetele kristlikele kloostrikogukondadele.
Varajases pütagoorluses oli kaks rühma: mathematikoi (matemaatikud - "õppijad") ja akusmatikoi (akusmaatikud - "kuulajad"). Uurijad samastavad "akusmaatikuid" traditsiooniliselt müstika, numeroloogia ja religioossete õpetuste "vanausulistega", samas kui "matemaatikuid" samastatakse traditsiooniliselt rohkem intellektuaalse ja modernistlikuma fraktsiooniga, kes olid ratsionalistlikumad ja teaduslikumad. Andrew Gregory hoiatab, et tõenäoliselt ei olnud nende vahel teravat eristust ja paljud pütagoorlased tõenäoliselt uskusid, et need kaks lähenemist olid ülidatavad. Matemaatika ja muusika uurimine võis olla seotud Apollo kummardamisega. Pütagoorlased uskusid, et muusika puhastab hinge just nagu meditsiin puhastab keha. Üks anekdoot Pythagorase kohta jutustab, et kui ta kohtas purjus noormehi, kes üritasid voorusliku naise majja sisse tungida, siis ta laulis pikkade värsijalgadega pühalikku laulu ja poiste "pahatahtlikud kavatsused" vaibusid. Pütagoorlased pöörasid samuti erilist tähelepanu kehalise trenni tähtsusele; terapeutiline tants, igahommikused jalutuskäigud maalilistel maastikel ja sportlikkus olid pütagoorliku eluviisi olulised koostisosad. Soovitati ka mõtisklemishetki iga päeva alguses ja lõpus.
Pythagorase õpetusi nimetati "sümboliteks" (symbola) ja kooli liikmed andsid vaikimisvande, et nad ei paljasta neid sümboleid mitteliikmetele. Need, kes ei allunud kogukonna seadustele, visati kogukonnast välja nii, et järelejäänud liikmed püstitasid neile hauakivid, justkui nad oleksid ära surnud. Säilinud on mitmeid Pythagorasele omistatud "suulisi ütlusi" (akoúsmata), mis käsitlevad seda, kuidas Pythagorase kogukonna liikmed peaksid teostama ohverdusi, kuidas nad peaksid kummardama jumalaid, kuidas nad peaksid "siit ära kolima", ja kuidas neid tuleks matta. Paljud neist ütlustest rõhutavad rituaalse puhtuse ja rüvetumise vältimise tähtsust. Näiteks ütlus, mille kohta Leonid Zhmud järeldab, et seda võib tõenäoliselt algupäraselt Pythagorase endani tagasi jälitada, keelab tema järgijatel kanda villaseid rõivaid. Teised säilinud suulised ütlused keelavad pütagoorlastel leiba murda, mõõgaga lõkkeid torkida ja leivapuru üles korjata ning õpetavad, et parem sandaal tuleb alati jalga panna enne vasemat. Nende ütluste täpne tähendus on aga sageli hägune. Iamblichus talletab mõned Aristotelese kirjeldused algupärastest, rituaalsetest taotlustest mõnede nende ütluste taga, aga need nähtavasti läksid hiljem moest välja, sest Porphyry esitab nende kohta märgatavalt erinevaid eetilis-filosoofilisi tõlgendusi.
| Pütagoorlik ütlus | Algupärane rituaalne eesmärk Aristotelese/Iamblichus'e järgi | Porphyry filosoofiline tõlgendus |
| "Ärge võtke avalikkuse poolt kasutatavaid teid" | "Kartke saada ebapuhaste poolt rüvetatud" | "sellega keelas ta järgida masside arvamusi, kuid järgida neid, mis kuuluvad vähestele ja haritutele" |
| "ja [ärge] kandke sõrmustel jumalakujutisi" | "Karda neid kandes neid rüvetada" | "Jumalate õpetus ja teadmised ei tohiks olla kiiresti käepärast ja nähtavad [kõigile] ega ära edasta neid massidele" |
| "ja valage joogitopsi käepidemest [kõrvast] veiniohvrit jumalatele" | "Näha vaeva, et hoida jumalik ja inimlik rangelt lahus" | "sellega vihjab ta salamisi, et jumalaid tuleks austada ja kiita muusikaga, sest see käib kõrvadest läbi." |
Uutel, asjasse pühendamata, liikmetel ei olnud väidetavalt lubatud Pythagorasega kohtuda enne, kui nad olid läbinud viieaastase initsiatsiooniperioodi, mille jooksul nad pidid vaikima. Allikad näitavad, et Pythagoras ise oli naiste suhtes ebatavaliselt progressiivne ja Pythagorase kooli naissoost liikmed mängisid aktiivset rolli kooli tegevuses. Iamblichus esitab nimekirja 235-st kuulsast pütagoorlasest, kellest 17 olid naissoost. Hilisematel aegadel aitasid paljud silmapaistvad naissoost filosoofid kaasa neopütagoorluse edendamisele.
Pütagoorlus hõlmas ka mitmeid toitumiskeeldusid. Uurijad on enam-vähem ühel meelel, et Pythagoras keelas põldubade ja selliste mitte-ohvriandide liha nagu kala ja linnuliha söömise. Mõlemad eeldused on aga ümber lükatud. Pütagoorlikke toitumiskeeldusid võis motiveerida metempsühhoosi-õpetus. Mõnede vanaaegsete autorite järgi kehtestas Pythagoras range taimetoitluse. Eudoxus of Cnidus, Archytas'e õpilane, kirjutas, et "Pythagorast eristas selline puhtus ja ta vältis tapmist ja tapjaid nõnda, et ta mitte ainult ei hoidunud loomsest toidust, vaid isegi hoidis eemale kokkadest ja jahimeestest." Teised autoriteedid vaidlevad sellele väitele vastu. Aristoxenus'e järgi lubas Pythagoras tarvitda igasugust loomset toitu, välja arvatud kündmiseks kasutatavate härgade ja jäärade liha. Heraclides Ponticus'e järgi sõi Pythagoras ohverdatud liha ja kehtestas dieedi sportlastele, kes sõltusid lihast.
Pythagorasest räägiti juba tema eluajal keerulisi hagiograafilisi legende. Aristoteles kirjeldas Pythagorast kui imetegijat ja mõneti üleloomulikku kuju. Ühes fragmendis kirjutab Aristoteles, et Pythagorasel oli kuldne reis (thigh - puusareis, kints), mida ta eksponeeris avalikult olümpiamängudel ja näitas Abaris the Hyperborean'ile tõestusena, et ta oli tõesti "Hyperborean Apollo". Väidetavalt kinkis see Apollo preester Pythagorasele võlunoole, millega ta lendas pikki vahemaid ja teostas puhastusrituaale. Väidetavalt nähti teda korraga samal ajal Metapontum'is ja Croton'is. Kui Pythagorase ületas Kosas'e jõe (tänapäeval Basento), teatas "mitu tunnistajat", et nad kuulsid jõge Pythagorast nimepidi tervitamas. Rooma ajal väitis legend, et Pythagoras oli Apollo poeg. Moslemite pärimuse kohaselt olevat Pythagorast sisse õnnistanud Hermes (Egyptian Thoth).
Pythagoras olevat riietanud üleni valgesse. Räägitakse ka, et tal oli sündides kuldne pärg peas ja, et ta olevat kandnud traakialaste kombe kohaselt pükse. Diogenes Laërtius'e järgi olevat Pythagorasel olnud märkimisväärne enesevalitsemine; ta oli alati rõõmsameelne, aga "hoidus täielikult naermisest ja kõigist sellistest naudingutest nagu naljad ja tühijutt". Pythagorasel oli kuulu järgi erakordne edu loomade kantseldamises. Üks Aristotelese fragmend märgib, et kui mürgine madu hammustas Pythagorast, hammustas ta madu vastu ja tappis ta. Nii Porphyry kui Iamblichus teatavad, et Pythagoras olevat kord veennud härga mitte sööma põldube ja, et üks veenis ta kurikuulsalt hävitavat karu, et ta enam kunagi ei teeks ühelegi elusolendile liiga, ja karu olevat nii ka toiminud.
Riedweg arvab, et Pythagoras võis neid legende isiklikult õhutada, aga Gregory sõnutsi puuduvad selle kohta otsesed tõendid. Levitati ka pütagoorluse-vastaseid legende. Diogenes Laërtes jutustab ümber Hermippus of Samos'e räägitud loo, milles öeldakse, et Pythagoras oli kord läinud maaalusesse tuppa, öeldes kõigile, et ta laskub allilma. Ta viibis seal toas kuid, samal ajal kui ta ema talletas salaja kõik, mis tema äraoleku ajal juhtus. Pärast sellest toast naasemist luges Pythagoras üles kõik, mis vahepeal oli juhtunud, veendes kõiki, et ta oli tõepoolest allilmas olnud ja pani neid niimoodi usaldama, et teda võib nende naistega üksi jätta.
Kuigi Pythagoras on tänapäeval kõige enam tuntud ona väidetavate matemaatiliste avastuste poolest, vaidlustavad klassikalised ajaloolased seda, kas tema ise on kunagi andnud sellesse valdkonda märkimisväärse panuse. Pythagorasele omistati palju matemaatilisi ja teaduslikke avastusi, sealhulgas tema kuulus teoreem, aga ka avastused muusika, astronoomia ja meditsiini vallas. Alates vähemalt esimesest sajandist eKr on Pythagorasele tavaliselt omistatud omanimelise teoreemi avastamise eest, mille järgi geomeetrias "täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi ruut on [võrdne] kahe ülejäänud külje ruutude summa[ga]" - see tähendab, a2 + b2 = c2. Populaarse legendi järgi ohverdas Pythagoras pärast selle teoreemi avastamist jumalatele härja või isegi hekatombi (100 härga). Cicero lükkas selle loo võltsinguna tagasi, sest palju laialdasemalt levinud veendumuse tõttu, mille järgi Pythagoras keelas vereohvreid. Porphyry üritas seletada seda lugu väitega, et too härg oli tegelikult tehtud taignast.
Pythagorase teoreemi teati ja kasutati Babüloonias ja Indias sajandeid enne Pythagorast, kuid ta võis olla esimene, kes seda kreeklastele tutvustas. Mõned matemaatika-ajaloolased on isegi oletanud, et tema või tema õpilased võisid moodustada esimese tõestuse. Burkert lükkab selle ebaveenva oletuse tagasi, märkides, et Pythagorasele ei omistatud vanaajal ühegi teoreemi tõestamist. Veel enam, viis kuidas Babüloonias kasutati pütagoorlikke arve viitab sellele, et nad teadsid, et see põhimõte on rakendatav ja tundsid mingisugust tõestust, mida ei ole veel leitud (seni suuresti avaldamata) kiilkirja-allikates. Pythagorase biograafid väidavad, et ta oli ka esimene, kes tuvastas viis regular solids'it ja, et ta oli esimene, kes avastas võrdelisuse (Theory of Proportions).
Legendi järgi avastas Pythagoras, et muusikanoote saab tõlkida matemaatilisteks võrranditeks kui ta möödus üks päev töötavatest raudseppadest ja kuulis nende haamrite kõlksumist vastu alaseid. Arvates, et haamrite helid olid kõik ilusad ja harmoonilised, peale ühe, tormas ta sepikojja ja asus haamreid katsetama. Seejärel taipas ta, et toon, mida haamrilöök mängib, oli otseselt võrdeline haamri suurusega ja seepärast järeldas, et muusika on matemaatiline. See legend on siiski tõendatavalt vale, sest need suhted kehtivad ainult pillikeele pikkusele (näiteks monokordi keelele), ja mittte haamri kaalule.
Vanaajal omistati Pythagorasele ja tema kaasaegsele Parmenides of Elea'le mõlemale au õpetada esimesena, et Maa on ümar, et maailm on jaotatud viieks kliimavööndiks ja, et hommiku- ja õhtutäht on sama taevakeha (praegu tuntud kui Veenus). Neist kahest filosoofist oli Parmenidesel tugevam hagi olla esimene ja nende avastuste Pythagorasele omistamine näib tõenäoliselt pärinevad pseudepigraafilisest luuletusest. Empedocles, kes elas Magna Graecia-s vahetult pärast Pythagorast ja Parmenidest, tedais, et Maa on ümar. Viienda sajandi eKr lõpus oli see tõsiasi Kreeka intellektuaalide seas üldtunnustatud. Hommiku- ja õhtutähe samasust tunti Babüloonias üle tuhande aasta varem.
Mõõduka suurusega pütagoorlikke kogukondi eksisteeris Magna Graecia's, Phlius'es ja Teebas 4. saj eKr alguses. Umbes samal ajal oli pütagoorlik filosoof Archytas väga mõjukas Tarentum linna poliitikas Magna Graecia's. Hilisema traditsiooni järgi valiti Archytas strategos'eks (kindraliks) seitse korda, kuigi teistel oli keelatud teenida rohkem kui aasta. Archytas oli samuti tunnustatud matemaatik ja muusik. Ta oli Platoni lähedane sõber ja teda tsiteeritaks Platoni Vabariigis. Aristoteles väidab, et Platoni filosoofia tugines oluliselt pütagoorlaste õpetustele. Cicero kordab seda väidet, täheldades, Platonem ferunt didicisse Pythagorea omnia ("Nad ütlevad, et Platon uuris kõiki pütagoorlikke asju"). Charles H. Kahni järgi on Platoni keskmised dialoogid, sealhulgas Meno, Phaedo ja Vabariik tugeva "pütagoorliku värvinguga" ja, et mõned tema viimased dialoogid (eriti Philebus ja Timaios) on iseloomult äärmiselt pütagoorlikud.
R. M. Hare'i arvates võis Platoni Vabariik osaliselt põhineda "sarnaselt mõtlevate mõtlejate rangelt organiseeritud kogukonnal", mille Pythagoras asutas Croton'isse. Lisaks võis Platon laenata Pythagoraselt ettekujutuse, et matemaatika ja abstraktne mõtlemine on filosoofia, teaduse ja moraalsuse jaoks kindel alus. Platon ja Pythagoras jagasid "müstilist lähenemist hingele ja selle kohale materiaalses maailmas" ja on tõenäoline, et mõlemat mõjutas orfism. Filosoofia-ajaloolane Frederick Coplestone nendib, et Platon tõenäoliselt laenas oma kolmeosalise hinge teooria pütagoorlastelt. Bertrand Russell, oma A History of Western Philosophy-s väidab, et Pythagorase mõju Platonile ja teistele oli niivõrd suur, et teda tuleks pidada kõigi aegade mõjukaimaks filosoofiks. Russelli lõppjäreldus on, et "Me ei tea ühtegi teist inimest, kes oleks olnud mõtlemise koolis [the school of thought] samavõrd mõjukas."
1. sajandil eKr leidis aset pütagoorlike õpetuste taaselustamine, kui keskplatonistlikud filosoofid nagu Eudorus ja Philo of Alexandria tervitasud "uue" pütagoorluse tõusu Aleksandrias. Umbes samal ajal tuli esile uuspütagoorlus. 1. saj pKr filosoof Apollonius of Tyana püüdis jäljendada Pythagorast ja elada pütagoorlike õpetuste järgi. Hilisem 1. sajandi uuspütagoorlik filosoof Moderatus of Gades laiendas pütagoorlikku arvufilosoofiat ja tõenäoliselt mõistis hinge kui teatud tüüpi "matemaatilist harmooniat". Neopütagoorlik matemaatik ja musikoloog Nicomachus samuti laiendas pütagoorlikku numeroloogiat ja muusikateooriat. Numenius of Apamea tõlgendas Platoni filosoofiat pütagoorlike õpetuste valguses.
Kreeka skulptuur üritas esitada igavest tegelikkust pinnapealsete näivuste taga. Varajane arhailine skulptuur esitas elu lihtsates vormides ja seda võisid mõjutada varaseimad Kreeka loodusteadused. Kreeklased üldiselt uskusid, et loodus väljendab ennast ideaalvormidest ja teda esitab tüüp (εἶδος), mis on matemaatiliselt välja arvutatud. Kui ehitiste mõõtmed kasvasid, üritasid arhitektid vahendada püsivust läbi matemaatika. Maurice Bowra usub, et need ettekujutused mõjutasid Pythagorase ja tema õpilaste teooriat, kes uskusid, et "kõik asjad on arvud".
6. saj eKr jooksul vallandas pütagoorlaste arvufilosoofia Kreeka skulptuuris revolutsiooni. Kreeka skulptorid ja arhitektid üritasid leida matemaatilisi suhteid (canon) esteetilise täiuslikkuse taga. Võib-olla Pythagorase ideedele toetudes kirjutas skulptor Polykleitos oma teoses Canon, et ilu seisneb mõõtmetes, aga mitte elementide (materjali) omas, vaid osade omavahelistes suhetes tervikuga. Kreeka arhitektuurilistes orderites on iga element välja arvutatud ja üles ehitatud matemaatilistele suhetele. Rhys Carpenter väidab, et 2:1 suhe oli "Dooria orderi generatiivne suhe ja hellenismiajal lööb korrapärane Dooria sammastik välja nootide rütmi."
Vanim teadaolev pütagoorlike õpetuste järgi kujundatud hoone on Porta Maggiore Basilica, maaalune basiilika, mis ehitati Rooma keisri Nero valitsemisajal pütagoorlaste salajaseks pühamuks. Basiilika ehitati maa alla, sest pütagoorlased rõhutavad salatsemist ja legendi tõttu, mille järgi Pythagoras ise eraldus Samosel koopasse. Basiilika apsiid on idas ja aatrium läänes, austusest tõusva päikese vastu. Sel on kitsas sissepääs, mis viib väikessesse basseini, milles sissepühitsetud võisid ennast puhastada. Ehitis on ühtlasi projekteeritud pütagoorliku numeroloogia järgi nii, et pühamu igas lauas on ruumi seitsmele inimesele. Kolm vahekäiku viivad ainsa altarini, mis sümboliseerib kolme hingeosa lähenemist Apollo ühtsusele. Apsiid kujutab stseeni, milles luuletaja Sappho hüppab Lefkáda kaljuservalt lüürat keha ligi hoides ning Apollo seisab tema all ning sirutab oma paremat kätt kaitsvas žestis, mis sümboliseerib pütagoorlaste õpetust hinge surematusest. Pühakoja sisemus on peaaegu täielikult valge, sest seda värvi pidasid pütagoorlased pühaks.
Keiser Hadrianuse Pantheon Roomas ehitati samuti pütagoorliku numeroloogia alusel. Templi ümar plaan, kesktelg, poolkerakujuline kuppel ja joondus nelja põhisuunaga sümboliseerivad pütagoorlikke seisukohti universumi korrastusest. Üks ainus silmaaken kupli tipus sümboliseerib monaadi ja päikesejumal Apollo't. 28 silmaaknast välja ulatuvat ribi sümboliseerivad kuud, sest pütagoorlikus kuukalendris oli sama arv kuid. 5 kaetud ringi ribide all esindavad päikese ja kuu abielu.
Paljudel varakristlastel oli Pythagorase vastu sügav austus. Caesarea piiskop Eusebius kiitis Pythagorast oma kirjutises Against Hierokles tema vaikimiskorralduse, kokkuhoidlikkuse, "erakordse" moraalsuse ja tarkade õpetuste eest. Ühes teises kirjutises võrdles Eusebius Pythagorast Moosesega. Ühes oma kirjadest kiitis kirikuisa Jerome Pythagorast tema tarkuse eest ja ühes teises kirjas tunnustab Pythagorase usku hinge surematusesse, mille kohta ta oletab, et kristlased võisid selle temalt pärida. Augustinus lükkas tagasi Pythagorase õpetuse metempsühhoosist, teda nimepidi nimetamata, aga muidu väljendas tema suhtes imetlust. Kirjutises "Kolmainsusest" kiidab ta heaks tõsiasja, et Pythagoras oli piisavalt alandlik, et öelda enda kohta philosophos ehk "tarkusearmastaja", mitte "tark" (sage). Ühes teises katkendis kaitseb Augustinus Pythagorase mainet, väites, et Pythagoras kohe kindlasti ei õpetanud kunagi metempsühhoosi.
Keskajal austati Pythagorast matemaatika ja muusika, 2/7 liberaalsetest kunstidest, rajajana. Ta esineb lugematutel keskaegsetel kujutistel, käsikirjalistel raamatumaalidel ja Notre-Dame'i katedraali portaali reljeefskulptuuridel. Timaios oli Platoni ainus dialoog, mis säilis Lääne-Euroopas ladinakeelses tõlkes, mistõttu William of Conches kuulutas, et Platon oli pütagoorlane. 1430ndatel aastatel tõlkis Camaldolese munk Ambrose Traversari Diogenes Laertiose Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest kreeka keelest ladina keelde ja 1960ndatel aastatel tõlkis filosoof Marsilio Ficino Porphyriose ja Iamblichose Lives of Pythagoras samuti ladina keelde, võimaldades seeläbi Lääne õpetlastel neid lugeda ja uurida. 1494. aastal avaldas Kreeka neopütagoorlasest õpetlane Constantine Lascaris ladina keelde tõlgituna raamatu The Golden Verses of Pythagoras oma Grammatica'ga samade kaante vahele trükituna, tuues nad seeläbi laiema lugejaskonnani. 1499. aastal avaldas ta Pythagorase esimese renessansiaegse biograafia oma teoses Vitae illustrium philosophorum siculorum et calabrorum, mis anti välja Messinas.
Eessõnas oma raamatule De revolutionibus orbium coelestium (1543), viitab Mikołaj Kopernik mitmele pütagoorlasele kui kõige olulisematele mõjutajatele oma heliotsentrilise universumi mudeli väljatöötamisel, jättes tahtlikult mainimata Aristarchus of Samos'e, mitte-pütagoorlasest astronoomi, kes arendas välja täielikult heliotsentrilise mudeli 4. sajandil eKr, üritades seeläbi kujutada oma mudelit põhimõtteliselt pütagoorlikuna. Johannes Kepler pidas ennast pütagoorlaseks. Ta uskus pütagoorlikku õpetusse musica universalis'est ja tema otsingud seda õpetust õigustavate matemaatiliste võrrandite järele viis teda planeetide liikumise seaduste avastamiseni. Kepler pani oma raamatule sel teemal pealkirjaks "Maailma Harmoonia[õpetus]" (Harmonices mundi / Harmonics of the World) teda inspireerinud pütagoorliku õpetuse järgi. Raamatu lõpus kirjeldab Kepler ennast suikumas unne taevase muusika saatel, "soojendatud lahkest joogist, mis on rüübatud [...] Pythagorase karikast." Ta nimetas Pythagorast ka kõikide koperniklaste (Copernicans) "vanaisaks".
Isaac Newton uskus veendunult pütagoorlikku õpetust universumi matemaatilisest harmooniast ja korrapärast. Kuigi Newton oli kurikuulus selle poolest, et ta andis harva teistele tunnustust nende avastuste eest, omistas ta oma gravitatsiooniseaduse (Law of Universal Gravitation) avastamise Pythagorasele. Albert Einstein uskus, et teadlane võib olla ka "platonist või pütagoorlane, kuivõrd ta peab loogilise lihtsuse seisukohta asendamatuks ja tõhusaks vahendiks oma uurimistöös." Inglise filosoof Alfred North Whitehead väitis, et "Teatud mõttes seisavad Platon ja Pythagoras kaasaegsele füüsikateadusele lähemal kui Aristoteles. Esimesed kaks olid matemaatikud, samas kui Aristoteles oli arsti poeg". Selle mõõdupuu järgi kuulutas Whitehead, et Einstein ja teised temasugused kaasaegsed teadlased "järgivad puhast pütagoorlikku traditsiooni."
Ovidiuse Metamorfooside 15. raamatus on Pythagorasest ilukirjanduslik kujutus, kus ta peab kõne, milles ta manitseb oma järgijaid pidama kinni rangest taimetoidulisest dieedist. Arthur Goldingu 1567. aasta tõlkes Ovidiuse Metamorfoosidest oli Pythagoras kõige enam tuntud inglise keele kõnelejatele varauusajal. John Donne Progress of the Soul arutleb tolles kõnes edastatud õpetuse implikatsioone ja Michel de Montaigne tsiteeris toda kõne oma traktaadis "Julmusest" ("Of Cruelty") vähemalt kolm korda, et väljendada oma moraalset vastuseisu loomade väärkohtlemisele. William Shakespeare viitab samale kõnele oma näidendis Veneetsia Kaupmees (The Merchant of Venice). John Dryden kaasas tõlke Pythagorasega stseenist oma 1700. aasta teosesse Fables, Ancient and Modern ja John Gay 1726. aasta muinasjutt "Pythagoras ja maamees" ("Pythagoras and the Countryman") kordab selle peamisi teemasid, seostades lihasöömist türanniaga. Lord Chesterfield teatab, et tema pöördumine taimetoitlusesse oli motiveeritud Pythagorase kõne lugemisest Ovidiuse teoses. Enne sõna "vegetarian" vermimist 1840ndatel aastatel nimetasid taimetoitlased end inglise keeles "pütagoorlasteks". Percy Shelley kirjutas ülistuslaulu (ode) "Pütagoorlikule dieedile" ("To the Pythagorean Diet") ja Lev Tolstoi võttis ise pütagoorliku dieedi omaks.
Varauusaegne Euroopa esoteerika sai Pythagorase õpetustest palju mõjutust. Saksa humanistlik õpetlane Johannes Reuchlin (1455-1522) sünteesis pütagoorlust kristliku teoloogia ja juudi kabalaga, väites, et nii kabala kui pütagoorlus olid mõlemad inspireeritud Moosese traditsioonist ja, et Pythagoras oli seega kabalist. Oma dialoogis De verbo mirifico (1494) võrdles Reuchlin pütagoorlikku tetractys't sõnulseletamatu püha nime YHWH-ga, omistades igale neljast selle tetragrammaton'i tähest sümboolse tähenduse pütagoorlike müstiliste õpetuste järgi.
Heinricus Cornelius Agrippa populaarne ja mõjukas kolmeköiteline traktaat De Occulta Philosophia nimetab Pythagorast "religioosseks maagiks" ja osutab, et Pythagorase müstiline numeroloogia toimib supercelestial tasandil. Vabamüürlased modelleerisid oma ühingu kaalutletult kogukonna järgi, mille Pythagoras Krotonis asutas. Roosiristlased kasutasid pütagoorlikku sümbolismi, nagu ka Robert Fludd, kes uskus, et tema enda muusikalised kkirjutised olid Pythagorasest inspireeritud. John Dee oli tugevalt mõjutatud pütagoorlikust ideologiast, eriti tema õpetusest, et kõik asjad on tehtud arvudest. Adam Weishaupt, illuminaatide asutaja, oli Pythagorase suur austaja ning oma raamatus Pythagoras (1787) propageeris seda, et ühiskonda tuleks reformida, et see sarnaneks rohkem Pythagorase kommuuniga Krotonis. Wolfgang Amadeus Mozart kaasas Vabamüürlaste ja pütagoorlikke sümboleid oma ooperisse "Võluflööt" (The Magic Flute). Sylvain Maréchal kuulutas oma kuueköitelises biograafias The Voyages of Pythagoras (1799), et kõik revolutsionäärid kõigil ajaperioodidel on "Pythagorase pärijad".
Dante Alighieri oli lummatud pütagoorlikust numeroloogiast ja tema kirjeldused Põrgust, Purgatooriumist ja Taevast põhinesid pütagoorlikel arvudel. Dante kirjutas, et Pythagoras nägi ühtsust heana ja paljusust halvana ning Paradiso (XV, 56-56) kuulutab: "viis ja kuus, kui neid mõistetakse, kiirgavad ühtsusest esile." Number 11 ja selle korrutused läbivad kogu Jumalikku komöödiat, mille igas raamatus on 33 cantot (kulminatsiooni, põhiosa) peale Põrgu, mis sisaldab 34, millest esimene on üldine sissejuhatus. Dante kirjeldab üheksandat ja kümnendat kraavi (bolgia) Põrgu Kaheksandas Ringis vastavalt 22 ja 11 miili pikkusena, mis vastavad murdarvule 22/7, mis oli pütagoorlaste ligikaudne väärtus pi-le. Põrgut, Purgatooriumi ja Taevast kirjeldatakse kõiki ringikujulistena ja Dante võrdleb jumala majesteeti matemaatilise mõistatusega, ringi ruudustamisega (squaring the circle). Number 3 esineb samuti silmapaistvalt: Jumalikul komöödial on kolm osa ja Beatrice'i seostatakse number 9-ga, mis võrdub kolm korda kolmega.
[Ralph Waldo Emersoni ümber koondunud] Transtsendentalistide Klubi luges Pythagorase elulugusid juhenditena, mille järgi kujundada oma elu. Henry David Thoreau'd mõjutasid Thomas Taylori tõlked Iamblichose Life of Pythagoras ja Stobaeus'e Pythagoric Sayings ning tema arusaama loodusest võisid mõjutada Pythagorase arusaam arhetüüpidele vastavatest kujunditest. Pütagoorlik õpetus musica universalis'est on korduv motiiv Thoreau suurteoses Walden.
0 comments:
Post a Comment