Eelnevalt sai läbi vaadatud kõik Akadeemia ajakirjas esinevad Pythagorase mainimised. Samas vaimus vaatan edaspidi läbi ka ajakirjad Keel ja Kirjandus, Vikerkaar ja veel mõned, millele kannataks Vikipeedias või oma teadustöödes viidata. Kõrvale, enam-vähem puhtmeelelahutuslikel eesmärkidel, mõtlesin ka kõik muud mainimised, mis on Digaris üles leitavad, üle vaadata. Kuna kevadel on plaanis kirjutada Pythagorasega seoses seminaritöö, kujutab see siin mingis mõttes eeltööd - kaen üle, mida eestikeelses kirjanduses üldse Pythagorase kohta teatakse. Eeldatavasti loob see nö suurema pildi, mille põhjal on konkreetsemaid teaduslikke uurimusi hiljem huvitavam ja arusaadavam lugeda.
Ühtlasi on see mingis mõttes eeltöö suuremale, aga ebamäärasemale ettevõtmisele. Nimelt on mul kibe kihk just 1920ndate eesti keeles kümmelda ja unistus võib-olla kunagi proovida ilukirjandust kirjutada mingis ebardlikus, ebakorrektses eesti keeles. Mõtisklen siin, kas hakata näiteks ajakirja Looming otsast pihta (alates 1923) lugema ja käibelt kadunud (või käibele kunagi mitte jõudnudki) keelenditest oma sõnastikulaadset asja koostama, et sellist asja teostada. Sisulise külje pealt sihin ehk selles suunas, et Pythagorase elulugu lennukalt ümber jutustada. Eks näeb. Praegu aga Digari mainimised kuni aastani 1945... (Tol aastal saabub paljude ajakirjade lõpp või vähemalt paus, Pythagorast ei mainita järgmised 10 aastat.)
Bergmann, Jaan 1879. Üleüldine ajalugu: 1. jagu: Wana aeg. Tartu: Schnakenburg. [Digar]
Philosophia idanes ka luuletustest wälja seeläbi, et hakati maailma alguse ja tema looja järele pärima. Wana aja "seitse tarka" ühendasiwad oma õpetuse uurimisega. Kuulus Pythagoras kuuendamal aastasajal arwas arwamise teel põhja pääle saavat ning pidas üht jumalikku "kesktuld" kõigi asjade elustajaks. (Bergmann 1879: 80)
Seda, et "kesktuli" peaks olema kõigi asjade elustajaks, pole ma varem kohanud. See ainujumala ja kesktule samastamine nõuab sissevaatamist. Raamat ise on võrdlemisi lühike (sisu 138 lk jagu) ja tundub päris asjalik. Kaalun, kas võtta ümbertrükeldamisele - saaks Gooti kirjaga sinapeale.
Kurrik, Juhan 1879. Arwuwald: 1, Algebra oma algusõpetustega. Tartu: Shnakenburg. [Digar]
Pythagoras (ütle pütaagoras), kuulus wana-aja tark, andis küsimise pääle: kui palju õppijaid tal oleks - järgmise kostuse: "Pool osa õpib filosoofiat (tarkust), kolmas osa matemaatikat (rehkendust); tõisi, keda weel wait-olemises harjutatakse, on kolme uueste juure wõetud õppijaga (keda enne mitte ligi ei arvatud) ühtekokku niipalju kui filosoofia ja matemaatika õppijate neljas jagu." Mitu õppijat oli seda-mööda Pythagorasel enne kolme uue õppija juure-wõtmist? (Kurrik 1879: 65)
Oluline informatsioon on siin see, kuidas tuleks Pythagorase nime hääldada. Ülesandest endast ei saa hästi aru, eriti konstruktsioonist "ühtekokku niipalju": kas vaikijad+3 on 1/4 filosoofidest+matemaatikutest või on vaikijaid, just nagu uusi õpilasi, 3?
Kurrik, Juhan 1880. Arwuwald: 2, neljaliikme ja ruumi arwamine ning wõrdlused ruut- ja järg-arwudega. Tartu: Wilhelm Just. [Digar]
Pythagoras (ütle: pütaagoras), Kreeklane, ✝ 504 enne Kr., on selle tähtsa õpetuse ülesleidja. Wana jutu järele olla ta selle üle ise nii rõõmus olnud, et Jupiter-jumalale 100 härga ohwerdanud. "Sellest asjast saadik" - üteldakse nüüd naljakombel - "wärisewad kõik härjad, kui kuulewad, et jälle mõni uus tõsidus üles leitud." (Kurrik 1880: 51)
Seda mainiti Encyclopædia Britannica-s: "He discovered several of the propositions of Euclid; and on discovering the 47th of book 1st, he is said to have offered a hecatomb to the gods; but as he was averse to animal sacrifices, this assertion is surely false." (EB XV, 723)
Anon 1886. Lühikene muusika ajalugu. Laulu ja Mängu Leht 1: 23. [Digar]
Küll oliwad wanad Kreeklased wäga imeks pandud rahwas ja on seda weel täna päewani. Nende tarkust õpib noor sugu weel meie ajal kõigis kõrgemates koolides. Kõigis kunstides on nad kõige ilusamaid töösid järele jätnud, nii hästi luuletuse- kui ka ehituse- ja maalimise-kunstis, üksi heli-kunstis otsime asjata ühte põhjusseadust, mille järele iluhelid üles kirjutati ja kokku seati. Meie ei leia midagi. Sellest näeme siis, et Kreeklastel iluheli-kunsti õieti ei olnudki. Nemad ei osanud iluhelisid nõnda kirja panna, nagu meie seda oskame. See, mis nendest järele on jäänud, ei tunnista muud kui kõige esimest algamist heliwõimus. Nende laul ei olnud mitte täieline wiis, waid enam kõne-leelutus, umbes seda wiisi, nagu meil kiriku-palwelaulud ehk -wastulaulud. Nende toonide õpetuses oli kõigest enne 4, pärast 7 heli, nõnda puudusiwad neil siis pooled helid. Ka mõne Kreeka helimeistri nimi on teada, nagu: Nikomachus, Terpander, Timotheus, Pythagoras, Lichaon ja muud. Need oliwad aga enam niisugused mehed, kes helide loomu üle järele mõtlesiwad ja kirjutasiwad, aga ise mitte laulu ega mängu ei loonud. (Anon 1886: 23)
Pythagoras merely pondered on the nature of sound.
Anon 1895. Muusik wanas Egiptuses. Laulu ja Mängu Leht 1: 73-76. [Digar]
Muusikaline jumal Osiris olla ka ühel waimustuse tunnil wile-pilli leidnud. Palju rohkem on wana Egiptuse kirjanduse jumal Thot muusikale teinud. Tema olla all ilmas surmakohtu kirjatoimetaja ja olla suure raamatu 42-s osas neist saladustest kirjutanud mis üksi preestrid uuriwad ja teawad. Selle raamatu nimi on egiptlaste keelel "Thoti ilmutamine" olnud, ja greeklased hüüdsiwad teda "kinni pandid kirjad." Raamatus on kaks osa olnud, mis nime "laulja raamatud" kannawad; selles on hymnused olnud. Thot on ühe keelpilli wälja mõtelnud, mis kolme keelega oli. Need kolm keelt tähendasiwad Egiptuse kolme aasta-aega talwe, suwe ja kewadet. Kord jalutanud jumal Thot Risi jõe kaldal; ta jumalik jalg puudutanud kuiwa konna-karbi külge, mis ilusat heli andnud. Kohe teinud jumal sellest "lyra" kolme keelega. (Anon 1895: 74)
Pole üldse paha lugu. Talletan kontekstiks järgmisele lõigule:
Ka muidu paniwad egiptlased ime usus tooniredeli 7 heli, 7 planeeti ja 7 nädali-päewa kõrwu. Selles leidsiwad nad ülemat kokkukõla, mis Kreeka tark Pythagoras "sfääride muusikaks" (kõrguste mänguks) nimetas, mida ta ise kuulnud. (Anon 1895: 74)
Väga kena. Seda 7 planeedi osa teadsin, et nad tooniredelile ja nädalapäevadele pidid vastama, mitte. Seda, et Pythagoras ise seda "sfääride muusikat" pidavat kuulma, ei ole seni mujal mainitud.
Kõigile jumalatele lauldi, nagu üteldud, hymnusi. Pythagoras, kes, ehk küll greeklane, ise Egiptuse preestri-kooli kaswandik oli olnud, annab teada, et tema laulus ja mängus õpetust saanud ja et talle kohuseks tehtud igal hommikul oma hinge helide läbi puhtaks ja alweliseks häälendama. (Anon 1895: 74)
"Kasvandik" on pentsik, aga ehk kohane sõna selles kontekstis. Õhtul ja hommikul pillimänguga enda "häälestamisest" on olnud juttu küll, aga mitte, et see komme Egiptusest pärit oli ja, et Egiptuse preestrid laulu ja pillimängu vahendusel oma õpetust edastasid.
Nigol, August 1910. Nooresoo kaswatusest: (Pedagogika): Äratuseks, juhatuseks ja järelemõtlemiseks lastewanematele, kooliõpetajatele ja teistele hariduse sõpradele. 1. jagu, Nooresoo kaswatuse ajalugu. Pärnu: J. Reimann. [Digar]
Pythagoras'e kool
Kreeka õpetlastelt ja õpetustest on weel wäga tähelepanemise wäärt ja tähtjas kuulsa arwuteadlase Pythagorase õpeasutust tähelepanna. Ta on kõige tähtsam kaswatusteadlane Sparta wõi doorlaste waimus.
Et ta ise ega tema õpilased mingisugust kirjalikku teadet järele ei ole jätnud, sellepärast on teated selle huwitawa mehe ja tema õpeasutuse üle wäga mitmesugused ja üksteise wastu käiwad. Niipalju näitab aga kindel olewat, et ta 580 aasta ümber enne Kristust Samose saarel sündinud ja meheeas Krotonis ühe õpeasutuse wõi kooli on asutanud, kuhu ta tähtsamate perekondade lapsi kaswatada wõttis. Kaswatuse otstarbe oli usuline, kõlbline ja teadusline. Teadustest õpetati siin fiisikat, maateadust, mõtteteadust ja iseäranis arwuteadust.
Kehalise ja kõlblise kaswatuse peale pandi suurt rõhku. Kaswatuse eesmärk pidi olema: paras ja kaine elu, himudest waba olek, üksmeel, tõearmastus, sõnakuulamine. Õpeaineteks oliwad weel usulise ja kõlblise sisuga kõned, muusika ja laul.
See õpeasutus oli wäga kinnine ja aristokraatlik. Tõendatakse, et õpilased põlgtusega alama rahwa peale olewat waadanud, ja et seal koolis aristokratismuse wõimu kättesaamist rahwa ja rahwawabaduse üle plaanitud.
Selle läbi olewat rahwas ikka enam ja enam wihale äritatud ja ühel ilusal päewal pistetud maja põlema.
Kas Pythagoras ise ka siin surma sai, on teadmata, kuid kindel on see, et ta koolile wägiwaldne ots on tehtud.
Meie näeme, et Sokratesel, Aristotelesel, Pythagorasel ja paljudel teistel head mõtted ja aated kaswatuse kohta oliwad. Aga Kreeka rahwas ei jõudnud ühist kaswatuse sihti ja kindlat, korraldatud kaswatuse süstemi wõi kawa luua, mis põlwest põlwe edasi oleks õpetatud, kaswatatud ja haritud. (Nigol 1910: 35)
Noneh. Rõhutab Pythagorase kooli aristokraatlikule aspektile, nagu seda tegi ka Rudolf Kulpa, kelle lähenemisnurk oli ajastut arvestades arusaadav. Sellest põlgusest alama rahva suhtes ei ole mujal väga midagi kohanud. See võib olla Kyloni ülesässituse järelkaja.
Kogermann, Paul 1915. Olluse ehitusest. Vaba Sõna 2: 323-329. [Digar]
"Seks et meie teadmiste hulk ja anded alatasa kasvaks" - ütleb tuntud Prantsuse õpetlane Perrin, "on vaja otsida uusi teid (metoode) vana meelespidamiseks ning uue ettenägemiseks". Vaimuannete seas, mis seks otstarbeks kohased, etendavad kaks pääosa. Üks neist on analoogiate, sarnasuste loomise oskus. Selle abil võime teatud andmete põhjal järeldusi ette ära ütelda. Sel viisil jõudsid Galilei ja Carnot energeetika printsiipide juure. (Kogermann 1915: 324)
Natuke konteksti. Need kaks teadmiste arendamise teed näivad olevat vanad head Hume'i assotsiatsiooniseadused.
Teine seisab ses, et meie mõttes nägemata mehanisme võime luua, mis nähtavaid, väga keerulisi fenomeene aitavad selgitada. Selle andele võlgneme tänu aatomite-õpetuse eest. Olluse ehitus huvitas juba ajaloo koidikul mõttetarku. Greeka filosoofia kõige vanemad esitajad olid hüülikused [Sõnast hyle = ollus, mateeria], nad käsitasid pääasjalikult algolluse (Urstoff) küsimust. Nende arvamise järele seisvat kõik kehad ühest argainest koos. Thales pidas niisuguseks algolluseks vett. üks teine hüülikus ütles, et õhk otsitav alguollus olla. Anaximandros jõudis juba otsusele, et algollus meile tuntud asjade (kehade) seast ei pea otsima: ta peab midagi lõpmatut, igavest olema. See mõte leidis omale hää pinna Pythagorase ja Xenophanese juures. Sest vaatepunktist välja minnes, et maailm korrapärane suurus on, kus iga osa teisega kokkukõlas, kus kõik ilma kehad matemaatiliselt kindlaks määratuid teid mööda liiguvad, jõudis Pythagoras otsusele, et arv ainsam maailma algprintsiip on. (Kogermann 1915: 324)
Kenasti toodud välja ka filosoofiline eeldus - see, milles maailm koosneb, peab olema muutumatu (energia on hävitamatu). Kogermanni seletus "All is number"-ile on samm kõrval mõõdetavusest: universum toimib matemaatiliste seaduste järgi.
Wallner, Artur 1919. Proletariaadi kultuura põhijooned II. "Üleinimliku" ehk walitsewate ja warandusteomanikkude klasside kultuura pärandus. Töörahwa Kultuur 5-6: 143-170. [Digar]
Esimesed mõttetargad on füüsikud ehk looduseuurijad. Nemad seawad oma ülesandeks looduse algainet üles otsida, maailma ja inimese olemise olu ning eesmärki ära määrata. Siin leiame rikkaliku arwu julgeid, kuid ühes sellega ka naiiwseid oletusi ilma- ja elumõtte kohta, milleks näitusena wõib VI ja V aastasaja mõttetarkasid tuua. Mõttetark Thales peab maailma ja elu algoluseks wett ehk selletaolist ainet, Anaximenes õhuku, Heraklit näeb tules algallikat, kuna Anaximandros kõigi asjade ja nähtuste algallikaks mingisugust määramata mõttelist ainet tunnistab, mis suremata, kadumata, loomata ja lõpmata on. Pythagoras arwab aga, et see aine arwus peitub, millena ilmanähtused ja elu oma kokkukõlas awalduwad. (Wallner 1919: 147)
Maailma algaine peitub arvus. Kõik nähtused ja nende kooskõla avalduvad arvuliselt. See on mingi kommunistlik ajakiri, aga see artikkel tundub küll huvitav.
Kurrik, I. 1919. Tähtede alalt. Uudismaa 3-4: 81-83. [Digar]
Meie kirjatähed on vanast hallist ajast pärit. See eelhistooriline pärandus on kole kirivane. Kriipsurikas on iga tähe kuju; suur on nende kujude mitmekesisus. Kõnehäälte nähtavaks muutmiseks tarvitame meie suuri ja väikseid tähti; nende hulgas leidub ühe- ja kahepääga tähti, ristiga ja konksuga tähti, pikk s ja lühike s, kahe tulbaga v ja kolme tulbaga w. Meil on kirjutuse- ja trükitähed, Gooti ja Slaavi tähed, Rooma ehk Ladina tähed; kõnelemata kõiksugu ida- ja lääne-, lõuna- ja põhjapooliste rahvaste tähtedest. - Meil sünniks ütelda, nagu setuveli teatavat sihtmärki tabada kavatsedes oli ütelnud: "Vaja mõistust pruuki!" Vaja järjekindlalt loobuda Gooti tähtedest, sellest vinderlikust vänderlikust munkade kirjast. Gooti trükikirjaga ühtlasi vaja ka saksa pikk s ja kolmetulbaga w kolikambrisse heita. Seda enam, et vastupidi sunnitud oleme, oma tähtede arvu mõne võhikuga rohkendama. Sest võõraste sõnade ja nimede kirjutamiseks peame niisugustele kodanikuõiguse juba andma. Kui meie ka mõnd vana laensõna vana viisi kirjutame, näiteks wabrik, krahw, siis oleks ometi veider ja vastik kirjutada waata-morgaana, woorum, wotokrahw, wiisiolog, Pütagoras, Pwalts, Tsoroaster. Peame juba kirjutama faata-morgaana, foorum, fotograf, fusiolog, Pythagoras, Pfalz, Zoroaster. (Kurrik 1919: 81-82)
Kuramus, ma poleks ise selle peale tulnudki, et keegi võiks "Pütagoras" kirjutada. Digar annab siiski mitu lehekülge tulemusi (kummalisel kombel see neist varajaseim), mille kaasan ka siia.
Plutarchos 1919. Vegetariaansus. Tõlkinud J. A. Uudismaa 6-7-8: 161-164. [Digar]
Te küsite mult, mil põhjusel Pythagoras looma liha ei söönud. Mina omalt poolt ei saa aru, missugune tunne, mõte või põhjus juhtis inimest, kes esimest korda otsustas oma suud verega roojastada ja lubas omi huuli hapetud olevuse liha puudutada. Ma imestan seda, kes sallis oma laual surnud kehade vigastatud kujusid ja nõudis omaks igapäevaseks toiduks seda, mis veel natukese aja eest oli elav olevus, mis liikus, häälitses ja mõtles. Kuidas võisid ta silmad välja kannatada vigastatud liigete vaatlust, milt nahk on nülitud? Kuidas võis ta väljakannatada seesugust vastikut haisu? Kuidas, küsin ma, ta ei tunnud südame pööritust puudutusest mõdanema löönud haavaga, rüvetusest mädanema hakanud vere ja mahladega...? (Plutarchos 1919: 161)
Mis põhjusel Pythagoras loomaliha ei söönud, jäigi vastamata.
Ode, René 1920. Loomakaitse kultuurina. Uudismaa 5-6: 59-60. [Digar]
Ja vaatame veel, mis ütleb kultuuriilm jüngrite südametunnistus. Ja me näeme, et kõik kuulsamad geeniused, kirjanikud, teadusmehed ja iseäranis poeedid, on alati loomile kaasa tunnud. See on arusaadav, sest kas voib mõni röövel, lihunik ehk jahimees tõelik loomade seltsiline olla. Kas on kunagi lihunik loodusilust ehk loomade graatsiast vaimustet. Kas on jahimees kunagi luulet loonud, mis on pühendet loomade armastusele ja kaastundmisele. Ei need koledad inimesed, "inimesed" jutumärkes, neil pole inimsust, armastust ühegi ilusa looma ega linnu vastu. Ja kui neis ärkab mõnikord armastushoog loomade vastu, siis on see ajutine, mis ilmub momentaalselt rõõmsa tuju ehk viinajoomise tagajärjel ja kaob jälle momentaalselt... Neil inimesil puudub tõsine, südamlik armastus loomade vastu...
Paljud ilma tähtsamad isikud nagu tähendasime, on loomile sümpaatiat avaldand ja loomakaitsele kaasa tunnud. Nii Plato, Pythagoras, Plutarchos, Ovidius, Seneca, Tertullianus, Montaigne, Struve, Voltaire, Rousseau, Linné, Franklin, Schiller, Byron, Schopenhauer, Leo Tolstoi. (Ode 1920: 60)
Pean tunnistama, et see Uudismaa ajakiri tundub päris lahe. Sikutasin selle ka alla.
Kikas, Elmar 1921. Ladina keele õpiraamat keskkoolidele: kolmes jaos. I, Lugemik. Tartu: Odamees. [Digar]
Titulus est: Eram, quod (mis); eris, quod sum. Notum est proverbium: Invidia gloriae comes est. Livius: Ea, inquit, natura multitudinis est: aut servit himiliter aut superbe imperat. Aristotelem discipulus interrogavit: Quid est amicitia? Ille: Unus, inquit, animus in duobus (kahes) corporibus. Lacaena filio: Aut in scuto, inquit, aut cum scuto! Pythagoras: Amicus, inquit, alter ego est. (Kikas 1921: 47)
Sõber on teine mina.
Siimer, Jaak 1921. Muusikaajaloo põhijooned. Viljandi: E. Hunt. [Digar]
Greeklaste muusika arenes juba vabakunstiks, mida kõrgemate ideaalide hulka arvati. Seda tõendas juba muusika väljendusvahendite valik: kõige esiti vokaal-muusika, siis kunstiliselt tarvitatud keelpillid. Nende eeposed ja legendid lauldi laulikute (rhapsoodide) poolt instrumentide saatel või retsiteeriti, ja tragöödiad kõrgemal õitseajal (Aeschilos, Sophokles, Euripides) olid liidus luule-, maali- ja muusikakunstiga, moodsa draamaga sarnane olles. Iga aasta pandi toime muusika võistluspidud, millest üle 12.000 laulja ja instrumentalisti osa võttis. Keelpillest olid tähtsamad lyra (7 keelega, kandle moodu) ja tema sarnane kithara. Iseäralik oli paanflööte, rida flöötesarnaseid torusid, ühendatult instrumendi sünnitades.
Vanaaja rahvastest oli ainult greeklastel noodikiri, mille märgid olid võetud alfabeedist või planeetide kujutuste märkidest. Pythagoras jagas helid mitmesse teatavasse järku. Ptolomäus seadis üles täis- ja poolheliastme, mis helikunstile määratu tähtsusega oli. (Siimer 1921: 8)
Kõlab krüptiliselt, aga ilmselt mõeldakse seda, et "inimese harmooniataju on seotud arvuliste vahekordadega" (Wilczek 2005: 940).
Niggol, Carl Heinrich 1921. Kasvatuse radadel: täieline kasvatusõpetus viies jaos. II jagu, Kasvatus enne kooli. Tallinn: Eesti Kirjastuse Ühisus. [Digar]
Pythagorase koolis vaadati laulu peale kui kasvatusabinõu peale ja tarvitati teda siis ka seks. Pythagoras arvas, et paremat abinõu ei ole kirgete üle valitsemiseks ja mõtete ja tundmuste puhastamiseks, - kui muusika. Sündsate viiside kokkukõlade läbi arvas ta võivat iga halba tundmust oma kasvandikkude juures ümber muuta ja hingeolu teiseks muuta. Sellepärast seadis ta oma koolis meeletusa, ülemääraliste hingeliigutuste ja himude vastu laulmise sisse. Tema kasvandikud pidid enne magamaheitmist ennast kirgetest puhastama, mis neid päeva jooksul olid roojastanud; nad pidid äritust, mis mitte veel ei olnud rahustatud, vaigistama ja täiesti ära kaotama, ja abinõud seks olid sündsad laulud. Niisamuti hakati ka iga uut päeva lauluga peale, et und ära peletada ja tööjõudu uuesti äratada. (Niggol 1921: 138)
Teises jaos on klassivõitlus välja jäetud ja lõpuks lisatud ka see, et pillimäng (laulu kohta ei ole kindel) saatis nii magamaminemist kui ülesärkamist.
Faragó, József 1923. Ungari uuemast kirjandusest. Looming 4: 280-285. [Digar]
Maailmasõja järele, paar aastat tagasi, algas uus ja jõuline vool ungari kirjanduses. Ma ei nimeta nimesid, sest neil pole veel aega olnud küpseda. Nad on rühmitunud turaani-idee ümber. Neil tärkas pähe suur mõte. Miks on kõik meie suhulasrahvad kerjused, kui Jumal on nad loonud maailma valitsejaiks? Nende sihiks on selle eesmärgi saavutamine. Nad tarvitavad sõjariistu, mis aga saavad. Nad ei pea kirjandust stiiliharjutuseks ja mängukanniks, vaid tõsiseks sõjariistaks, edenemise teeks ning trepiks. Nad ei kaitse luulet kõrvalhoopisid jagavate paganate vastu, vaid ootavad kannatlikult nagu Messias, kuni maailm neist aru saab. Nad ei nõrke mõistmatute mõnituste all. Nad teavad, et sest ajast pääle, kui Pythagoras uue geomeetria teoreemi ülesleidmise järel Zeusile 100 härga ohverdas - härjad uusi aateid kardavad. Selle voolu edustajad ei austa süsteeme. Nad on mõistnud, et süsteemid ja korrapärasus kuuluvad toatüdruku vooruste hulka. Nende töö on loomine. Nad on mõistnud, et varakirst ja võtmed pole tähtsad, vaid see, mis kirst sisaldab. (Faragó 1923: 285)
Seda sama anekdooti saab ilmselt veel küllaga üle leierdada.
Tammsaare, Anton Hansen 1924. Sic transit... Tartu: Noor-Eesti Kirjastus. [Digar]
Piibel oli veel Lutheruselegi kõige tarkuse allikas, nagu ta oli seda ristiusu algul neile, kes püüdsid tõendada, et vanast testamendist laenanud oma tarkuse Plato, Homeros oma luule, Demosthenes oma ilusad kõned; Miltiades omandanud sõjalise oskuse viiest Moosese raamatust, Pythagoras olnud isegi ümberlõigatud juut (vististi Eseckiel!). Platot olevat Egiptuses õpetanud Jeremias. Egiptlaste jumal Serapis ei olevat midagi muud kui Joosep või tema vana-vanaema Saara. (Tammsaare 1924: 119)
Misasia.
Rootsman, D. 1923. Kopernik, tema ideed ja nende filosoofiline tähtsus. Loodus 1: 21-32. [Digar]
Nii täidab Kopernik ustavalt temale pealepandud kohuseid, kuid oma võimu ja kuulsuse kindlustamiseks ei näe me iial teda sõrme liigutavat. Tähtsailt kohtadelt, kuhu teda valiti, näeme teda jälle tagasi pöörduvat, oma tähtedele ja üldinimlikule mõttele. Ta ei tahtnud kirjas avaldada oma elutöödki, kavatsedes seda ainult suuliselt edasi anda üksikuile pühendatuile, nagu tegi Pythagoras.
Kuid sõpradele - kardinalide, piiskoppide, vaimustatud õpilaste - hoogsal pealekäimisel andis Kopernik viimaks järele ja ilmutas oma teose. (Rootsman 1923: 27)
Pütagorismiga saab ka liiale minna, tuleb välja.
Anon 1925. Pisut pöömurdmist. Vikerkaar 19: 316. [Digar]
Keegi küsis Pythagoraselt [kuulus Greeka matemaatik, elas umbes 600 a. enne Krist. s.]: "Palju kell praegu näitab?" Pythagoras vastas: "Ööpäeva lõpuni on jäänud veel kaks korda kaks kolmandikku sellest, mis ööpäeva algusest on möödunud!" Mis oli kell? (Anon 1925: 316)
Pythagorasele omistatakse ikka parajaid pähkleid.
Zielinski, Tadeusz 1926. Vana-kreeka kirjandus. I, Iseseisvuse ajajärk. Tõlkinud Linda Metslang. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. [Digar]
Enne kui jälgida Ateena, Hellase filosoofiliste püüete keskuse, edaspidist arengut, tähistame mõjuva ja tulevikku tõotava kooli tekkimist Kreeka läänes; see oli Pythagorase kool. Ta rajaja Pythagoras oli algupäraselt joonlane, kuid ta tegevus möödus Lõuna-Itaalia Krotonis; sealt levis ta kool piki Kreeka Itaaliat ja Sitsiiliat ning andis V ja järgmisil aastasadadel rea filosoofe-kirjanikke (Pythagoras ise, sarnaselt Thalesega, õpetas ainult, kuid ei kirjutanud). Sellele koolile on iseloomustav prohvetliku filosoofia liitmine usundilise müstitsmi ja täpsa matemaatilise teadusega; ta kirjanikkude keel oli - olenevalt dooria hegemooniast Kreeka läänes (Tarentum Itaalias ja Sürakuus Sitsiilias) - dooria oma. (Zielinski 1926: 160)
Kreekakeelses maailmas hulkus ringi sadu pütaagorlasi. Zielinski, nagu paljud teised, rõhutavad sellele kummalisele kahetisusele, et pütaagorlased ühendasid müstilise-okultistliku religiooni matemaatikaga.
Platon (427-347) tahtis end pühendada nooruses traagilise poeedi tegevusele. Meile kõneldakse, et ta põletanud oma tragöödiad, tutvunud kahekümnendal eluaastal Sokratesega. Õigupoolest muutis ta ainult oma traagilise loomingu heerose: selleks sai siit peale Logos, kelle ta samastas oma õpetajaga. Haigus ei lasknud tal olla viimase surma (399. a.) tunnistajaks; pärast seda uuesti sündinud demokraatia ülekohtune, kuid mõistetav viha Alkibiadese ja Kritiase vastu sundis tedagi Sokratese teiste õpilaste hulgas lahkuma Ateenast ja vastu võtma oma seltsilise, megarlase Eukleidese suurmeelset võõrustust, ja siis üldse minema rännakuile, mis viisid ta samutigi Kreeka läände. Tutvus viimasega oli kahekordse tähtsusega filosoofi edaspidisele tegevusele: esiteks lähendas see teda mõlema kreeka-itaalia filosoofilise kooliga, eleaatiku ja Pythagorase omaga; esimeselt laenas ta õpetuse kaksik-maailmast ja aistliku maailma petlikkusest, teiselt - usundilise müstitsismi, mis toetub Orpheuse müsteeriumidele, ja armastuse matemaatika vastu. (Zielinski 1926: 166)
Muidugi kusiganes on paremini informeeritud arutelu Pythagorasest, ei ole ka Platon kaugel maas.
Raskem on meile nende Platoni dialoogide mõistmine, mis ta võlgneb oma rikka elu õhtule. Sokrates-Logos püsib nendegi heerosena, kuid ta kuulab "Parmenides'es" oma kaaskõneleja suust vastuväiteid õpetusele ideedest, ja suureviisiline pilt kosmose tekkimisest "Timaios'es" maalitakse mitte temalt, vaid ta kaasvestlejalt, Pythagorase pooldajalt. (Zielinski 1926: 169-170)
Ja muidugi nentimine, et Timaios on Platoni kõige pütaagorlikum dialoog.
Cantacuzène, Alexandrine 1927. Naisliikumisest. Naiste Hääl 2: 40-41. [Digar]
Vanaaja naisliikumise vastased on vaimlised isad selle praegusaja vastastele; nii ühed kui teised näevad selles hukkamõistetavat ajavaimu avaldust ja on pannud vande alla ning kuulutanud linnupriiks selle väikese sõna. Kuid hoolimata sellest sammub naisliikumine edasi ja avab enesele ikka jälle uued teed. See pole väike võit, kui arvesse võtta kõik ennustused, mis on kuulutanud ses suhtes nõrgema soo allajäämist.
Juba vana Pythagoras kuulutas: "kõik, mis teevad mehed, on täiuslik, naised loovad ainult pimeduse ja segaduse".
Aeschylos ütles: "targad mehed peavad vihkama naissugu."
Isegi ristiusu kirik ei tunne alguses kristlikult naiste suhtes. Tema kuulutajad hüüavad isegi: "Häbi mehele, kes võtab kuulda naise nõu!" kuna ometi lugematud naised on olnud oma meestele heaks vaimuks. (Cantacuzène 1927: 40)
Huvitav, kust see tsitaat pärit on. Ei tundu kuidagi klappivat selle Pythagorasega, kes võttis naisi õpilasteks ja kelle koolkonnast pärinevad ühed esimesed teadaolevad naisfilosoofid.
Ewers, Hanns Heinz 1929. Alraune: lugu ühest elavast olendist. Loodus. [Digar]
Alraun, Alraune, Mandragora - nimetatud ka Mandragolaks - mandragora officiniarum. Taim, mis leidub Vahemere kaldail, siis Kagu-Euroopas ja Aasias kuni Himaalajani. Lehed ja õied sisaldavad narkootikumi, varemini tarvitati neid tihti unerohuks, ka just operatsioonide juures kuulsas arstide ülikoolis Salernos. Ka suitsetati lehti ja pandi vilja armujookidesse. Nad pidid ärritama lihahimule ja seejuures tegema sigivaks. Juba Jakob tegi sellega väikest pettust Laabani karjade juures: Moosese raamat nimetab taime dudaimiks. Ent saagas mängib peamist osa juur. Ta kummalist sarnasust vana mehega või eidega mainib juba Pythagoras; juba tol ajal usuti võivat tema abil teha end nägematuks, tarvitada teda nõidumisvahendina või ümberpöördult - talismanina nõidumise vastu. (Ewers 1929: 30-31)
Okei, ma ei ole päris kindel mida ma just lugesin. Taim on Mandrake, ehk Harry Potteris need karjuvad beebitaimed. Jälle oleks jube huvitav teada saada, kust autor võttis informatsiooni Pythagorase kohta. Millisest tema paljudest raamatutest see välja loeti.
Anon 1930. Keskkooli õppekavad: Gümnaasiumi humanitaar-, reaal- ja majapidamisharu. Tallinn: Hariduse- ja sotsiaalministeerium. [Digar]
Pythagoras'e lause ja teised meetrilised sidemed täisnurkses kolmnurgas. (Anon 1930: 32)
Pythagorase teoreem = Pythagorase lause.
Tasapinna meetrilisi probleeme tuleb koondada Pythagorase lause kui tsentraalse tähtsusega tõe ümber. (Anon 1930: 98)
Nii palju kui ma olen näinud, on Pythagorase teoreem tõepoolest geomeetria jaoks tsentraalse tähtsusega tõde, vb isegi 100 härga väärt.
Täisnurkse kolmnurga kateetidele ehitatud ruutude summa on võrdne hüpotenuusile ehitatud ruuduga (Pythagoras). (Anon 1930: 107)
See sõnastus erineb Irmscher'i Antiigileksikon'is ja seetõttu Vikipeedias antud sõnastusest ainult selle poolest, et viimastes on lisatud "kateetidele ehitatid ruutude pindalade summa", mis võrdub "hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga". See kummaline aegunud "ehitatud" võib osutada, et Lalla Gross võib-olla võttis selle siit.
Ramul, Peeter 1930. Üldise muusika-ajaloo põhialused I. Tallinn: Esto-Muusika Kirjastus. [Digar]
Teine suurem kõrgkultuuriline vana-ida maa kõrvuti Assüüro-Babülooniaga oli Egiptus, kus usk tungis samuti sügavale kõigisse inimese elu sfääridesse, personifitseerides looduse jõude; hiljem, püüdes lahendada inimese olemasolu otstarbe suurt mõistatust, tulid egiptlased teadvusele, et maine elu on mööduv ja hing surematu. See müstiline egiptuse ilmavaade, mis oli läbi imbunud suurusest ja salapärasusest, avaldus samasuguste suurejooneliste ning kolossaalsete ehitiste loomises templite, püramiidide, sfinkside ja obeliskide näol, millel olid kujutatud mitmesugused igapäevase elu stseenid.
Need egiptuse kujutised ja kreeka õpetlaste (Platoni, Plutarchose) tööd osutuvad meile teadeteallikaks vana-egiptuse muusika kohta. Nende kaudu teame, et egiptlased ühendasid poeesia ja tantsud muusikaga ja tarvitasid seda laialt oma elus: lossides, pidustustel, sõjakäikudel, ühistel töödel ja lõbusatel koosviibimistel.
Muusika organiseerimine seisis preestrite käes, kellest mõned olid kohustatud andma oma muusikalisi teadmisi edasi põlvest põlve. Esialgu, muusika kõrgema õitsengu perioodil, olid ettekandjateks preestrid ise; hiljem aga kujunes ettekandmine igal pool päämiselt naiste osaks, alates jumalateenistusest ja lõpetades orgiatega, sest, nagu idarahvad üldiselt, ei tundnud ka egiptlased elurõõmu ilma mängijannade ja tantsijannadeta. Koori ja orkestri ettekanne oli alati unisoonis või oktaavis, kusjuures massid ainuld kõvendasid meloodiat.
Egiptuse muusikaliste mälestiste täielise puudumise tõttu ei ole meil midagi täpselt teada nende helisüsteemist ega üldse muusikateooriast. Arvesse võttes, et vanakreeka muusikateoreetik Pythagoras (VI s. e. Kr.) õppis egiptuse preestrite juures, võib oletada, et Pythagorase õpetuse põhialused olid egiptlaste muusikateooriaga üldistes joontes ühtivad; sellest võib järeldada, et egiptlastele olid tuntud kvindi- ja kvardiring, tetrahordisüsteem, seitsmeastmeline diatooniline skaala ja toonide sümboolne sidumine taeva ning maa nähtustega, nagu näit. tetrahordi võrdlemine aasta-aegadega. Samuti pole meil ka ainustki originaalset egiptuse meloodiat; võib-olla, et koptide, vana-egiptlaste osaliste järeltulijate, [|] praegustes kirikulauludes on säilinud mõnesuguseid jälgi nende lauludest. Võib ka olla, et egiptlastel oli oma noodikiri mingisuguste hieroglüüfiliste märkidena, kuid sellestki ei ole meil midagi teada. (Ramul 1930: 36-37)
Tsiteerisin pikemalt, sest see on üsna hästi kirjutatud. Kohe tunda, et olen jõudnud 1930ndatesse ja, et tegu on kodumaise autoriga. Sisu kordab suuresti seda, mida Laulu ja Mängu Lehes võis 35 aastat varem lugeda, aga märksa arusaadavamalt. Mõlemal Ramulil oli suur perekond, aga tundub, et Konstantin Ramuliga ei ole seost.
Kreeka muusika ajaloolist epohhi tuleb lugeda alates kreeka ajaarvamisest olümpiaadidena (776. a. e. Kr.), s. o. täpsete kronoloogiliste andmete ajast. Asudes ajaloolisele teele peab märkima tähtsamad kreeka muusikakirjanikud, muusikalised allikad ja mälestusmärgid. Tähtsamateks muusikateoreetikuteks olid Pythagoras ja Aristoxenos. Pythagoras (VI s. e. Kr.) on helide matemaatilise ja füüsikalise õpetuse looja; ise ta ei kirjutanud midagi ja tema õpetus on pääasjalikult väljendatud ta järeltulija Ptolemaiose (II s. p. Kr.) töös "Harmoonika". Aristoxenos (IV s. e. Kr.) on helide harmoonilise õpetuse looja; tema töödest on meieni säilinud "Harmoonia elemendid" ja katked tööst "Rütmika elemendid". Sellele järgnevad Euklidese (III s. e. Kr.), Plutarchose (I s. p. Kr.), Aristides Quintilianuse (II s. p. Kr.) ja paljude teiste tööd. Suuremateks esteetikuteks olid Platon ja Aristoteles. Platon (V s. e. Kr.) on moraalse esteetika esindaja, kes tunnustas kõlbelist vaadet muusikale; tema tähtsam töö on "Riik". Aristoteles (IV s. e. Kr.) on kunstiesteetika esindaja, kes nägi muusikas pääle eetika ka puhtkõlalist kunsti; tema tööd on "Poeetika" ja "Poliitika". Keskaja kirjanikkudest paistab silma Boëthius (V s. p. Kr.), kelle töö "De musica" oli keskajal ainukeseks teadeteallikaks kreeka muusika kohta. (Ramul 1930: 41)
Väga informatiivne. Lähemalt tahaks teada mille poolest täpselt Ptolemaiost Pythagorase "järeltulijaks" võib nimetada. Ainus, mis mulle siit silma paistab, on mõiste "harmoonia" kasutuselevõtt muusikateooria mõistena.
Lõpetades kreeka helidesüsteemi üldist ülevaadet peame mõne sõnaga puudutama veel kaht vastupidist voolu kreeka muusikateaduses: need on "kanoonikute" kool esirinnas Pythagorasega ja "harmoonikute" kool - Aristoxenosega. Kogu Pythagorase õpetuse aluseks on arv ja mõõt; tema heliõpetus seisab pääasjalikult helide suhete määramises arvude abil. Oma katsed tegi ta Egiptusest laenatud monohordi abil, mis koostus nelinurksest kastist ühe pingutatud keelega, mida liikuva roobi ja vastava jaotise varal võis jagada igasugustesse osadesse. Säärasel teel näitas Pythagoras, et pool keelt annab oktaavi, kaks kolmandikku keelt - kvindi, kolm neljandikku - kvardi terve keele põhitoonist; või väljendudes matemaatiliselt: priim suhtub oktaavisse kui 2:1, kvindisse kui 3:2 ja kvardisse kui 4:3. Neid intervalle loeti oma arvulise suhtumise lihtsuse tõttu täielikkudeks muusikalisteks kooskõladeks, s. o. konsonantsideks, millel on määratu suur tähtsus muusikateooria üldises arenemises. Priimi suhtumine tertsisse andis väga keerulise proportsiooni (84:61) ja seetõttu loeti tertsi, kõlaliselt tähtsaimat intervalli, dissonantsiks, mille tagajärjel mitmehäälse muusika ja harmoonia arenemine kreeklastel osutus võimatuks. Neid reaalseid arvude vahekordi helidevallas vaatles Pythagoras kui kõrgema "taevasfääride harmoonia" kajastist, kus kõik maailmakehad liiguvad täpsete arvusuhete järele, tekitades nõiduslikke helisid; lühemalt öeldud, helid ja maailma harmoonia on samased, mistõttu näit. seitsmekeelse püha lüüra helid seisid suguluses seitsme planeedi liikumisega, milleks tolle aja arusaamise järele loeti: Kuu (mi), Saturn (re), Juupiter (do), Marss (si), Päike (la), Veenus (sol) ja Merkuur (ja). Vastupidiselt Pythagorasele arvestas Aristoxenos esimeses järjekorras kuulmist, eitades muusikateoorias arvude tähtsust. Eriti lõi Aristoxenos kuulmise alusel transponeeritud skaaladesüsteemi mitmesuguse dieeside ja bemollide arvuga igal kromaatilise astmiku pooltoonil, s. o. jõudis ühtlase ehk tempereeritud häälestuse mõisteni, mis kõikidest unustatuna 2000 aasta pärast uuesti esile kerkis tänu suurele Bachile. Sellegipoolest ei läinud Aristoxenosel korda leida õiget tertsi määramist. (Ramul 1930: 46)
Jällegi, väga informatiivne ja väga hästi kirjutatud. Mul on karvane tunne, et kui ma peaksid eestikeelse Vikipeedia-artikli Pythagorasest ümber kirjutama inglisekeelse sektsioone järgides (aga eestikeelseid allikaid kasutades), läheks "muusikateooria" sektsiooni arvestatav osa just sellest lõigust.
Klaveri prototüübiks peetakse vanakreeka monohordi, mida Pythagoras ja tema õpilased kasutasid helisuhete määramiseks. Esialgu kujutas monohord kasti, mil oli üks pääletõmmatud keel ja üks roop; viimast võis edasi nihutada mööda mõõdetud skaalat; hiljem suurendati Aristides Quintilianuse (II s. p. Kr.) teadete järgi monohordi keelte ning vastavate roopide arv neljani, nii et samaaegselt võis kuuldavale tuua mitu heli; heli saavutati plektroni või sõrmega. (Ramul 1930: 168)
Vau. Pythagoras seisab ka klaveri taga. Digari andmetel on seda raamatut seni "Alla laetud 4 korda", mis on kuritegelik - see teos vääriks küll tagantjärgi laiemat lugejaskonda.
Haljaspõld, Herbert 1930. Võõrsõnade leksikon: ligi 24.000 võõrsõna seletuste ja päritolumärkustega. Tallinn: ELU. [Digar]
autos epha, krk., s. o. ta ise on seda ütelnud, nimelt Pythagoras (Pythagorase sõna lahendas iga tüli ta õpilaste vahel). (Haljaspõld 1930: 64)
"Tema ise ütles nii." Või: "Kõrgeimaks autoriteediks peeti viitamist Pythagorasele: "ise ütles"." (Kulpa 1947: 49)
pütaagorlane, Pythagorase õpilased ja poolehoidjad. (Haljaspõld 1930: 597)
Boom! Minu, Rudolf Kulpa, Jane Lahe ja Piret Kuuse kõhutunne on õige. Läheb päisepildiks ja järgmine kord kui on vaja toimetaja ees ennast õigustada, siis on, mida ette näidata.
sfääridemuusika, Pythagorase arvates maailmakehade liikumisest tekkiv taevalik muusika, ka: sfääride harmoonia. (Haljaspõld 1930: 667)
Liitsõnana natuke kummastav, aga omistavas vms käändes või sihitisena tõenäoliselt tehtav. Pean ütlema, et Eesti Entsüklopeedia kõrval võtaks hea meelega selle 800-leheküljelise leksikoni läbilugemiseks ette.
Letsar, Minna 1931. Naise teovõime arendamise tarvidusi. Lembitlane 4(6): 103-104. [Digar]
Vanaaja feministliku liikumise vastased on vaimlised isad selle praegusaja vastastele. Nii ühed kui teised näevad selles hukkamõistetavat ajavaimu avaldust ja on pannud vande alla ning kuulutanud linnupriiks selle väikese sõna - feminism. Hoolimata sellest sammub feministiline liikumine edasi, avades uusi teid. See on teadagi - võit, kui arvestada kõike ennustusi, mis kuulutavad ses suhtes nõrgema soo allajäämist.
Juba vana Pythagoras väitis: "Kõik, mis teevad mehed, on täiuslik, naised loovad ainult pimeduse ja segaduse" (Letsar 1931: 103)
See on kas räme plagiaat või Alexandrine Cantacuzène on Minna Letsari varjunimi.
Alty, Pen 1932. Poksi ajalugu. Eesti Spordileht 6: 7. [Digar]
Kreekas seisis kehakultuur võrdses olukorras vaimuga, sest oli ju vanasti kehaline tublidus peaaegu tarvilikum ja tähtsam vaimust. Ka üksikute suurvaimud olid tunnustatud kehaliste võimete poolest, nii oli "ajaloo isa" Sofokles väga hea atleet, ning Plato, kuulus mõttetark, oli tulnud tihtigi võitjaks rusikavõitlustel, samuti Aristoteles [ja?] Pythagoras. (Alty 1932: 7)
Platoni kohta ei tea, aga Pythagorase kohta arvatakse, et olümpiamängudel osales keegi teine? Igal juhul on Wikipedia-s eraldi lehekülg Pythagoras (boxer). Asjalugu ei kergenda sugugi see, et mõlemad olid pärit Samoselt. Neetud kreeklased oma nimedega.
Louÿs, Pierre 1933. Aphrodite. Tõlkinud Mart Luht. Tartu: Loodus. [Digar]
"Noh, istugem lauda!" tähendas Bacchis ja heitis ühes oma armukesega asemele laua otsas. Temast paremale heitsid pikali Philodemos ja Faustina ühes Phrasilasega. Naucratesest paremale võttis aset Seso, sisi Chrysis [|] ja viimaks noor Timon. Kõik pidulised lamasid diagonaalselt, nõjatudes siidpadjale, pea ehitud lillepärjaga. Üks orjataridest tõi sisse veel punastest roosidest ja sinistest lootostest pärgi ja söömaaeg algas.
Timon tundis, et ta vemp oli mõjunud naistesse pisut võõrastavalt. Seepärast ei alustanud ta ka nendega kohe kõnelust, vaid pöördudes Philodemose poole, lausus väga tõsiselt:
"Öeldakse, sa olevat suur sõber Ciceroga. Mida arvad sa temast, Philodemos? On ta valgustatud filosoof või otsustusvõimetu ja maitsetu kompileerija? Sest olen kuulnud nii ühte kui teist arvamust tema kohta."
"Just sellepärast, et olen tema sõber, ma ei või sulle vastata," kostis Philodemos. "Tunnen teda liiga hästi: see tähendab, et teda halvasti tunnen. Küsitle Phrasilast, kes olles teda vähe lugenud, otsustab tema üle eksimatult."
"Noh, ja mis ütleb Phrasilas?"
"See om imesteldav kirjanik," sõnas väike mehike.
"Mida tahad sellega öelda?"
"Seda, et kõik kirjanikud, Timon, on imesteldavad mingisuguses asjas, nagu kõik maastikud ja kõik hinged. Mina ei oskaks eelistada näiteks meregi vaadet kõige tuhmimale lagendikule. Samuti ei oskaks ma määritella oma poolehoiu astet mõne Cicero väitekirja, Pindarose oodi või Chrysise kirja vastu, isegi kui tunneksin meie hea sõbratari stiili. Olen rahuldatud, kui, sulgenud raamatu, säilitan mälestuse mõnest mind mõtlema pannud reast. Seni [|] on kõik minu poolt avatud raamatud sisaldanud sellise rea. Aga ükski neist pole andnud ka teist rida. Võib-olla kõigil meist on elus vaid üks asi öelda ja need, kes on püüdnud enam rääkida, on olnud suured auahnitsejad. Ma ei oska öelda, kuivõrd enam kahetsen nende miljonite hingede parandamatut vaikimist, kes pole üldse kõnelnud."
"Ma ei jaga su arvamust," ütles Naucrates silmi tõstmata. "Maailm loodi selleks, et väljendataks kolm tõde, ja meie ränk saatus on tahtnud, et see sündis viissada aastat enne tänast õhtut. Heracleitos on mõistnud maailma; Parmenides on paljastanud hinge; Pythagoras on mõõtnud Jumala: meil ei jää enam muud üle kui vaikida." (Louÿs 1933: 125-127)
Pole üldsegi paha. Samastun Phrasilasega, vähemalt muusika vallas, kus minu eluaegne moto on, et igal albumil on vähemalt üks hea lugu. Siin on point veel parem: kahju on sellest, et nii paljud ei ole isegi oma ühte rida kirja pannud. Filosoofiliselt-sisuliselt korratakse siin Kanti Puhta Mõistuse Kriitika lõppu, et on kolm asja, millest me ei saa midagi teada - jumal, vaba tahe, ja pärastelu - ja millest on targem vakatada. Mu oma teooria, jättes vakatamata, on, et ta põhines selles teemavalikus ühel iidsel hümnil (vt Encyclopædia Britannica, I, 665), st see on järjekordne variatsioon kolmainsusest.
Taska, Eduard 1932-1933. Eesti entsüklopeedia. 1, A - Chamdi. Tartu: Loodus. [Digar]
Apollon [-po'll-] (lad. Apollo, lisanimi Phoibos), kreeka jumal, Zeus'i ja Leto poeg, Artemise vend, esineb sageil valguse- ja päikesejumalana, kes viibib talvekuudel hüperborealaste maal ja saabub uuesti suvel; tappis müüdi järgi mao Pythoni Delfi kohal ja asutas sinna oma oraakli; kes vaimustatuna Pythia suust ennustas inimesile saatust. Kujutlus [Apollonist] kui ekstaatilise ennustuse jumalast on tihedalt seotud tema avaldusvormiga vaimustatusest sünnitatud luule ja muusika kaitsejana. Valguse elemendist [Apolloni] olemuses selgub tema austamine puhtuse, selguse, mõõdu ja enesetunnetamise jumalana (käsk Delfi templisse sisseastujaile: "tunneta iseend"). [Apolloni] kultuse tähtsaimaks keskkohaks oli peale Delfi Deelose saar. Kuulsaimad [Apolloni] kujud on Skopaselt, Praxiteleselt ja Belvedere A. (Vatikanis). (EE, I: 480)
Põgus meeldetuletus, et Eesti kuulub tehniliselt Hüperbooreasse, st Apollon talvitub umbes siinkandis.
Baltia (lad. k. Balcia), Plinius'e (vanema) järgi põhjapoolses Euroopas asetseva suure merivaigusaare nimetis. Palju sajandeid otsiti seda Läänemere kagupoolsest otsast ja ühenduses sellega hakati kogu merd, kus mainitud saar pidi asetsema, hüüdma Barti mereks, mare Balticum [esmakordselt Breemeni Adami (←) poolt XI s.]. Pliniuse järgi on Balcia identne Pytheas'e avastatud Basilia, ka Balisia saarega, mis asetseb Põhjameres, Võimalik, et see on Helgoland. (EE, I: 825)
Kui see on see koht, kus Apollon talvitub, siis on ikka üsna nukker värk - mingi Lääne-Saksa saareke.
Apollonios Tüaanast [-loo'-], uuspütaagoraline filosoof ja imetegija, ✝ u. 100 p. Kr.; esines Roomas. (EE, I: 479-480)
Väga lühike. "Tüaanast" üllatab. Samuti "uuspütaagoraline".
Taska, Eduard 1932-1933. Eesti entsüklopeedia. 2, Chamfort - Feralia. Tartu: Loodus. [Digar]
Damon ja Phintias, antiikaegse jutustise järgi kaks eeskujulikku sõpra-pütaagorlast; et nende sõprus proovile panna, süüdistati Phintiast türann Dionysios'e elule kallaletungimise kaitses ja mõisteti surma; enda asjade korraldamiseks palus Phintias endale õhtuni aega, jättes timukaile Damoni pandiks, ja lunastas sõbra õigel ajal. (EE, II: 169)
Damon and Pythias on mõistagi vikipeedias pütaagorlaste kategooria-leheküljel olemas. Lugu ise on as old as time, nagu öeldakse. Lugu jutustavad Aristoxenos ja Cicero. Pärast neid on pikk nimekiri kultuuritoodetest, mida need pütaagorlastest sõbrad on inspireerinud - Schilleri balletist Disney filmideni.
Druiidid, keldi preestriseisus Gallias, omas Caesar'i ajal suurt tähtsust ülima valitseva kihina aadli kõrval; [Druiidid] toimetasid ohvreid (ms. ka inimohvreid), mõistsid kohut, esinesid arstidena, ennustajaina ja noorsoo õpetajaina; [Druiidide] hingeõpetust võrreldi antiikajal pütaagorlaste hingederändamis-teooriaga. (EE, II: 418)
Wikipedia-st käis läbi, aga eesti keeles näen esimest mainimist sellest asjast.
Esseenid (aramea k., "puhtad", "vagad"), mungaordu-taoline juudi vendkond Palestiinas Jeesuse aegu. [Esseenid] asusid "perekonniti" laialipillatult linnades ja külades, tegeldes peam[iselt] põllu- ja käsitööga. [Esseenide] vagadus on "sünkretistlik" (→ Sünkretism), koondades endas variserluse, uuspütaagorluse, parsimismi ja mandaismi olluseid. (EE, II: 1244)
Tuleb täiesti uudisena - variserlusest olen vähemalt kuulnud, teised kaks on mis?
Taska, Eduard 1933-1934. Eesti entsüklopeedia. 3, Ferda - Jaanus. Tartu: Loodus. [Digar]
Fermat' lause [-ma'], mat., väide, et iga n puhul, mis on suurem kui 2, ei ole võimalik rahuldada võrdust xn + yn = zn täisarvuliste x, y ja z väärtustega. n väärtusel 2 on see võimalik, mida teadis juba Pythagoras. Näit. 32 + 42 = 52, 52 + 122 = 132. Fermat' väide on senini tõestatud eriväärtustel n = 3, n = 4 ja mitmel teisel; puudub aga ikka veel tõestus, mis kindlustaks lause kehtivuse iga n-i puhul (>2), kuigi selle tõestuse leidmiseks on tehtud erakordseid pingutusi. (EE, III: 7)
Pythagoras ise muidugi teadis kõike. Pean ütlema, et Eesti Entsüklopeedia 1930-ndatest oleks päris kena komplement Encyclopædia Britannica 3. väljalaskele, mida juba kaks aastat telefonist loen (ja mida loen samamoodi tõenäoliselt veel järgmised 15 aastat). Nn EE-d on ainult 8 köidet (samuti 800-leheküljelised köited). Väga ahvatlev väljavaade.
Üldine [filosoofia ajalugu] käsitleb kõikide rahvaste maailmavaadet, iseäranis aga hiina, india ja euroopa filosoofiat, kitsamas mõttes aga ainult euroopa filosoofiat. [Filosoofia ajalugu] liigitatakse ajaloo eeskujul vana, keskaegse ja uuema filosoofia ajalooks. Vanas (antiik-) filosoofias eristatakse: 1) eelsokraatikuid (Thales, Anaximandros, Anaximenes, Pythagoras, Herakleitos, eleaadid, Empedokles, Anaxagoras, atomistid ja sofistid), 2) Sokrates'est lähtunud Attika filosoofiat kahe suure esindajaga: Platon ja Aristoteles, 3) järelaristotelese aega, nn. hellenistlik-rooma aega (stoikud, epikuurlased, uusplatonism). (EE, III: 44)
Njaa, taolisi ülevaateid Pythagorase kohta informatsiooni otsides saan tõenäoliselt veel küllaga külastada. Isikliku heietusena võin nentida, et mu enda huvi eelsokraatikute suhtes, eriti, nagu kukkus välja, Pythagorase vastu, sai alguse ühest Semiootika Sügiskoolist, kus Ahto Lobjakas rääkis kuidas ta 5 aastat vaagis eelsokraatilist filosoofiat ja sõrmitses nende katkendeid peos nagu kivikesi.
Harmoonia (kr.), kokkukõla; hingeline tasakaal; meeldiv kaunis kõla - Muus. 1) Vanul kreeklasil gamma e. astmik (←). 2) Kesk- ja uusaja muusikas akordi kokkukõla, s. o. sugulashelide üheaegne kolamine; vastand dish. 3) Kitsamas mõttes kolmkõla (konsoneeriv akord). 4) Prantslasil ja sakslasil ka puhkpillide-orkestri muusika (sks. Harmoniemusik). 5) Õpetus akordide ehitusest, nende ühendamisest ja tarvitamisest muusikalise viisi või meloodia kokkukõlastamisel (harmooniaõpetus, harmoniseerimine). 6) Peenelt teravakõlaline oreliregister (lad. harmonia aetherea, pr. harmonie céleste). - Filos. 1) Pütaagolsatel on [harmoonia] toimiv maailmaseadus, sfäärideh[armoonia]. (←). 2) Leibniz'il esinev "etteseatud h[armoonia]" (pr. harmonie préétablie) on üks tema metafüüsika põhimõisteid. - Esteetikas. Kunstiteose üksikosade ja -elementide tundetooniline ühtlus, eriti samaaegsete elementide meeldiv kokkukõla (→ Stiil). Teol. Vrd. Evangeeliumideharmoonia. - Anat. Luude serviühend. (EE, III: 722)
Vau. Ma ei märganudki varem, et Leibnizi konkreetne mõiste on "ettemääratud harmoonia". Clay lähendus, orderly concurrence of aptitudes, ehk "võimete korrapärane kokkulangevus" ei anna aimugi, et selle keskmes on Pythagorase harmoonia.
Ficino [-tši'-] Marsiglio [-si'ljo], lad. Marsilius Ficinus [-si'- -tsii'-], itaalia humanist ja filosoof, * 1433, ✝ 1499; oli õpetaja Platoni-akadeemias Firenzes. Platon'i filosoofia, eriti ka uusplatonismi pooldaja on [Ficino] kuulsaks saanud Platoni tööde, samuti ka uusplatoonikute Jamblichos'e, Proklos'e ja Plotinos'e tööde ladinakeelsete tõlgetega. [Ficino] õpetus, mõjustatud uusplatonismist ja uuspütagoreismist, kaldub müstitsismile. Peateos: "Theologia Platonica" (1482). (EE, III: 24)
Viimasel ajal olen nii palju tema nimega kokku puutunud. Sõna "uuspütagoreism" jätab soovida.
Taska, Eduard 1934. Eesti entsüklopeedia. 4, Jaapan - käolina. Tartu: Loodus. [Digar]
Jamblichos, kreeka filosoof, ✝ u. 330 p. Kr., pärit Süüriast, esindas uusplatonismis teosoofilis-müstilist suunda, milles filosoofia peaaegu täiesti muutus sünkretistlikuks õpetuseks jumalaist ja deemoneist ning nende suhteist inimestega. [Jamblichose] mõju all seisis ms. keiser Julianus. Tema arvukaist töist on mainitavad: "Pythagoras'e elulugu" ja "Õhutus filosoofiale". (EE, IV: 41)
Hea meelega loeks ka tema teisi teoseid.
Kiriklikud heliliigid e. kiriku-helitõud, muus., heliread, mis koostati vanade kreeka muusikateoreetikute Pythagoras'e, Aristokenos'e ja Ptolemaios'e põhjal. Lääne-Euroopa [kiriklikud heliliigid] erinevad nimetuste suhtes põhjalikult Kreeka omist; nende täpsa liigituse õi Alkuin (←) VIII s. K. [heliliigid] liigitati autentseiks (põhiheliliikideks) ja plagaalseiks (tuletatud heliliikideks). Neli autentset heliliiki sanktsioneeris kirikuisa Ambrosius (IV s.) kiriku tarvituseks, neid täiendas plgaaalsetega paavst Gregorius I Suur (←). Plagaalsed heliliigid tuletati autentseist nii, et võeti viimaste esimeseks astmeks autentse heliredeli [|] ülemine kvint (või kvart alla: hypo = madal). (EE, IV: 773-775)
Lisandusi pütaagorlikust muusikateooriast.
Eelsokraatikute hulka kuuluvad järgmised koolkonnad: Miletose koolkond, tegeleb tegelikkuse, nn. reaalolemise algprintsiipidega [Thales, Anaximandros, Anaximenes]; pütaagorlaste koolkond, püüab reaalolemise tegelikkust selgitada ideaalolemise printsiibiga, arvudega, kuigi arvud on seejuures veel ruumilis-meelelised kujundid; Herakleitos tõstab esikohale saamise ja selle olu, logos'e. (EE, IV: 1131)
Mida see tähendab, et arvud on sealjuures ruumilis-meelelised kujundid?
Kroton, antiikaegne kaubalinn Bruttiumi idarannikul, praegune Croton, asut. VII s. e. Kr. ahhailaste poolt; oli V s. e. Kr. pütaagorlaste asukoht. (EE, IV: 1208)
Bruttium? Ühel hetkel otsisin hea 5 minutit "ahhailaste" tõlget taga.
Taska, Eduard 1934-1935. Eesti entsüklopeedia. 5, Käolised - Mute. Tartu: Loodus. [Digar]
Monaad (kr.). Filos. Algselt ühik, mida rakendasid juba Eukleides ja Pythagoras; ka Platon nimetas oma ideid [monaadideks] e. henaadideks. Metafüüsikas on [monaad] substantsiaalne ühik, lihtne, immateriaalne psüühiline olemus. G. Bruno järgi on [monaadid] tegelikkuse koostise viimsed elemendid (minima). Monadoloogia e. [monaadide] õpetuse loojaks on G. W. Leibniz; tema järgi on tõelised substantsid, [monaadid], isetegevad, hingelised ühikud, kelle tegevus seisab kujutlemises. [Monaadide] õpetust pooldavad ka H. Lotze, H. Ulrici, I. H. Fichte, G. Teichmüller, L. Busse, Ch. Renouvier jt. (EE, V: 1285)
Vau. Ideed = monaadid. Peaaegu, nagu Dawkinsi meemid. Mida asja. Lööb natuke teisiti kui tead, et hēn on kreeka keeles 1.
Taska, Eduard 1935-1936. Eesti entsüklopeedia. 6, Muther - Rakitse. Tartu: Loodus. [Digar]
Numenios Apameia'st [-meé- -pa'-], Kreeka filosoof II s. p. Kr.; uuspütagoreismi esindajaid, püüdis siduda Pythagoras'e õpetust Platoni'i omaga. (EE, VI: 288)
See tüüp.
Orfikud, Vana-Kreekas usulise voolu, nn. orfismi esindajad, mille müütiline algataja oli Orpheus. Orfism tekkis arvatavasti VII s. e. Kr., olles arenenud Dionysos'e kultusest; pärast seda kui viimane oli sattunud Apollon'i usundi mõju alla. [Orfikute] õpetuse järgi, mis oli arendanud omapärase kosmogoonia, eetika ja eshatoloogia, koosneb inimene 2 elemendist: dionüüsilis-jumalikust ja titaanlik-maisest. Inimese ülesandeks on puhta, kõlbla elu läbi vabaneda maisest elemendist, et lõplikult liituda jumalusega, kuna patune, maisi lõbusid harrastav elu on individuatsiooni põhjuseks ja viib uuele maapealsele sündimisele, mõnikord ka looma kehas. Pärast surma ootab hinge hauatagune kohus, mis määrab tema edaspidise saatuse. Patuta hing murrab lõpuks läbi "sündimise ringist" ja leiab rahu ühinemises Dionysos'e olemusega. Orfism avaldas suurt mõju Kreeka vaimuelule, leides endale esindaja Pythagoras'e isikus ja kajastudes Platon'i töödes. Ka kristluse eshatoloogia on mõjustatud [orfikute] õpetusest. (EE, VI: 409)
Hea kraam, üsna tuttav juba. Meenutab väga Nietzsche esimest raamatut.
Pütagoreism, kreeka filosoofi Pythagorase ning tema koolkonna filosoofiline õpetus arvudest kui asjade printsiipidest, maailma tulest, mille ümber keerlevat päike, planeedid ja kinnistähed, selle liikumise läbi tekkivast sfäärideharmooniast; käsitleb ka hingede rändamist. Pütaagorlaste kui religioossete, valjult eetiliste põhimõtetega poliitilise koondise juhtlauseiks olid: karskus, vaikimine, õpetaja autoriteedi tunnustamine, kooselu, poliitiline tegevus. [Pütagoreismi] pooldajad olid Philolaos, Simmias, Kebes, Timaios Lokri'st, Archytas Tarentum'ist, Lysis jt. [Pütagoreismi] uuendas nn. uuspütagoreism. (EE, VI: 1287)
Still not loving the -eism, but it'll do. Üldkokkuvõttena võrdlemisi pädev.
Pythagoras [-a'g-], kreeka filosoof, matemaatik ja astronoom, * u. 580 Samos'es, ✝ u. 500 e. Kr., asutas Krotonis eetilis-religioosse koolkonna, milles tegeldi matemaatiliste ja filosoofiliste uurimistega ja mis aristokraatselt-konservatiivse poliitilise koondisena haaras mõneks ajaks võimu Krotonis ja paljudes Lõuna-Itaalia linnades. Pütaagorlaste koolkond püsis IV s. lõpupooleni e. Kr. (EE, VI: 1292)
Väga ei armasta seda "aristokraatset-konservatiivset" kirjeldust, sest mõne teise kirjelduse järgi asutas Pythagoras maailma esimese kommunistliku kommuuni ja kõik ülejäänud revolutsionäärid läbi ajaloo, nagu ütles Sylvain Maréchal, on Pythagorase järeltulijad.
Pythagoras'e arvud [-a'g-], mat., täisarvude kolmiku nimetus juhul, kui need arvud sobivad sama täisnurkse kolmnurga külgede mõõtarvudeks, s. t. kui kahe arvu ruutude summa võrdub kolmanda arvu ruuduga. Säärase kolmiku moodustavad näit. arvud 3, 4 ja 5. (EE, VI: 1292)
Egiptuse sõlmed näitlikustavad Pythagorase arve.
Pythagoras'e lause [-a'g-], mat., täisnurksete kolmnurkade kohta kehtiv lause, mille järgi hüpotenuusile kui küljele ehit. ruud pindala on võrdne sama kolmnurga kateetitele ehit. ruutude pindala summaga. [Pythagoras'e lause] tõestamiseks näidatakse, et täisnurkse kolmnurga kõrguse pikendus [|] jaotub hõpetonuusile ehit. ruudu kaheks ristkülikuks, mille pindalad on võrdsed juuresolevaile kateeteile ehit. ruutude pindaladega. (EE, VI: 1292-1293)
Jälle see kummaline aegunud "ehitamine", aga justkui seda häbenedes "ehit."
Philolaos [filo'-], kreeka filosoof, elas V s. lõpul ja IV s. alguses e. Kr.; pärit Kroton'ist, oli tähtsaimaid pütagoreismi esindajaid. (EE, VI: 731)
Juba üsna tuttav nimi.
Taska, Eduard 1936. Eesti entsüklopeedia. 7, Rakk - Tanukad. Tartu: Loodus. [Digar]
Ratsionaalsed kolmnurgad, mat., kolmnurgad, mille külgede pikkuste mõõtarvud ja pindala mõõtarv on ratsionaalsed. Iga ratsionaalne [|] kolmnurga kõrgus jaotab ta kaheks Pythagoras'e kolmnurgaks. (EE, VII: 42-43)
Mõõtväärtus ja mõõtarv.
Sfäärideharmoonia (kr.), pütaagorlaste õpetus inimestele tajumatust taevatähtede kokkukõlast, mis tekib nende keerlemisest maailma tule ümber. (EE, VII: 713)
Kena sõnastus.
Taska, Eduard 1936. Eesti entsüklopeedia. 8, Tanulane - Yvon. Tartu: Loodus. [Digar]
Uusplatonism e neoplatonism, filos., Plotinos'est lähtunud filosoofiline suund, mis püüab uuendada Platon'i õpetust, sidudes teda pütagoreismiga, Aristoteles'e ja stoikute õpetusega ning idamaiste religioossete spekulatsioonidega terviklikuks, dünaamiliseks maailmavaateks. Jumaluse transtsendentsust seob [uusplatonism] dünaamilise panteismiga, taotelles jumalusega vahetut liitumist ekstaasis. Selle emanatsiooniõpetuse järgi kiirguvad jumalikust ühikust, hen'ist üksteise järel vaim (nuus), hing ja aine. [Uusplatonismi] rajajad olid Ammonios Sakkas ja Plotinos. [Uusplatonismis] on eristatavad kolm peavoolu: 1) metafüüsilis-spekulatiivne, mille peaesindajaid on Plotinos, Porphyrios, Jamblichos, Plutarchos, Proklos jt.; 2) usundilis-teurgiline, mille peaesindajad olid Eusebios Caesarea'st, Maximos, Julianus Apostata jt.; 3) teaduslikum vool, mida esindasid aleksandria koolkond (Hypatia, Synesios, Hermeias, Olympiodoros, Nemesias jt.) ja läänepoolne ladina koolkond (Th. Macrobius, A. Boëthius jt.). [Uusplatonism] on mõjustanud kesk- ja uue aja filosoofiat. (EE, VIII: 604)
Selle "emanatsiooniõpetusega" tuleb gnostitsismis rinda pista.
Uuspütagoreism e. uuspütagoreism, filos., pütagoreismi uuendav ja seda idamaiste usundite kaudu muundav filosoofiline õpetus (I s. e. Kr.), milles ilmnevad ka Platon'i ja stoikute õpetused. [Uuspütagoreismi] peatunnuseisks on ilmutususk ja müstika (eriti arvude müstika). [Uuspütagoreismis] eristatakse kahte peavoolu: 1) pütagoorilis-platoonilist dualismi, mille järgi jumalus on transtsendentne, ja 2) stoilist monismi, mille järgi jumalus on immanentne. [Uuspütagoreismi] peaesindajad on Nigidius Figulus, Apollonios Tüaanast, Moderatos Gades'est, Nikomachos Gerasa'st, Numenios Apameia'st, Stoion jt. (EE, VIII: 604)
Väga kena ülevaade. Sellest dualismi ja monismi eristusest uuspütagorismis ei olnud ma teadlik.
Xenokrates [-no'-], kreeka filosoof, * 396, ✝ 314 e. Kr.; toimis 339. a-st surmani Speusippos'e järel akadeemia juhatajana Ateenas. [Xenokrates] liigitas filosoofia dialektikaks, füüsikaks ja eetikaks ning arendas Platon'i hilisema aja õpetust, sidudes seda veel enam kui Platon pütagoreismiga. (EE, VIII: 1424)
Pütagorismi Wikipedia leheküljelt: "The role of harmony had its roots in the triadic thinking of Plato and Aristotle and included the trivium of grammar, rhetoric and dialectic." - Seal on füüsika ja eetika asemel grammatika ja retoorika.
Läte, Aleksander 1934. Klaverist ja selle ehitusest: Sprenk-Läte leiutised ja uuendused klaveriehituse alal. Tartu: Postimees. [Digar]
Kuninga [oreli] esiisaks osutub leiutaja Ktesibos, Aleksandrias, 3. sajandil e. Kr.
Kuninganna [klaveri] esiisa on isegi vanem veel, nimelt Pythagoras 6. sajandil e. Kr. Samose saarel.
Kuningas oreli ürgisa asus Aegyptuses, Ktesiboselt leiutatud vesiorelis.
Et meil eelolevas kirjutises peamiselt kuninganna Klaveriga tuleb tegeleda, siis vaatleme vähe tema arenemiskäiku. Klaver põlvneb monochordist, mille leiutas Pythagoras, kuulus Kreeka mõttetark. Monochord on ühekeelne mänguriist. Selle keeltkandvat roopi võib ühest kohast teise asetada. Tema asetamise läbi muutub keele kõla. Asetame roobi otse kesk keele alla, siis on heli kõrgus poole kõrgem algkõlast, mida oktaaviks nimetatakse.
Asetame roomi aga keele ⅔ koha alla, siis saame selle kotaavi kvinti kuulda. ¾ keele kohal kuuleme kvarti.
Monochord on mänguriist, millel Pythagoras heliastmestiku peaastmed, oktaavi, kvinti ja kvarti, kindlaks määras.
Monochordist kasvas välja polychord. Polychordist on saanud meie praegune tahvelklaver, tiib- ja püstklaver - pianiino. (Läte 1934:6)
"Klaveri prototüübiks peetakse vanakreeka monohordi, mida Pythagoras ja tema õpilased kasutasid helisuhete määramiseks" (Ramul 1930: 168, ülal).
Luiga, Juhan 1934a. Päevamured: Artikleid, arvustusi, vesteid. I. Toimetanud Friedebert Tuglas. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus. [Digar]
Vennaksed Gracchused, oma meele ja ettevõtete poolest meie aja ideaalid - said tuld ja toetust oma suurepärastes püüetes jälle Scipionide poolt, Scipio vanema tütre Cornelia kaudu. Kas ei ole väikene see ringkond, mille kaudu Rooma oma elule sisu juurde sai?!
Ja Kreekas eneses - missuguses väikeses "perekonnas" sündis haridus. Pythagorase ümber kogunes mehi ja naisi, [|] kes sealt kitsast ringist mõtteid ja kõrgeid tegusid üle maa laiali kandsid. (Luiga 1934a: 124-125)
Siinsetest esimene, kes täheldab, et Pythagorase õpilasi oli terve plejaad.
Kes ei tunne meie autodidakte-raamaturottisid: tuhmide silmadega, kahvatanud paletega, kartliku vaatega õppijaid-tuhnijaid, kes eksamid on teinud, pool eluaega õpperaamatutesse vahtinud ja elus iga nähtuse juures kohmetud ja iseseisvuseta on ning targad niipalju, kuipalju neil teatava eluküsimuse juures - vastav raamatu lehekülg meelde tuleb, kus nähtuse üle seletus oli.
Ka kiidan ma vaba kõnet ja vaidlusi kõneõhtutel.
Meie haritlased ei salli kõneõhtuid: meie haritlased on enamasti raamatuharitlased. Sellepärast usuvad nad vähem elavat sõna ja kinnitavad tegudega: kiri ei valeta.
Ka meie kirjanikud kardavad elavat sõna: julged on nad ja targad, kui nad sulepead peos hoiavad.
Hoopis teisiti oli Pythagorase aeg, olid Ateenas Sokratese, Platoni ja Aristotelese ajad, missuguseid aegasid [|] vahel kõvasti tagasi igatsevad. Elav sõna - viva vox - oli seal midagi pühalikku.
Platon katsub ka kirjas elava kõne vormi alal hoida ning selle aine ja küsimuse tõelisust markeerida, meie kõneleme jutus - ebaloomulikku raamatukeelt.
Vanasti pidi, et targaks saada, palju rändama ja oma silmaga nägema asju ja inimesi ja elavast elust õppima. (Luiga 1934a: 226-227)
Miks Juhan Luiga mind isiklikult ründab?
Luiga, Juhan 1934b. Päevamured: Artikleid, arvustusi, vesteid. II. Toimetanud Friedebert Tuglas. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus. [Digar]
Kahtlemata on usu funktsioonis tähtsam osa armastusel (svõrdle ka minu väiteid usust "Eesti Kirjanduses" 1918. a.: "Usu psühholoogilised sugemed").
Aga just see külg usust ongi, mis ei kuulu õpetuse alale, mida õieti ei õpetata teatava süsteemi järele. Armastus, nii sugudevaheline kui üldinimlik, ei käi kooliõpetuse eeskavva, aga sellest hoolimata ei kahane armastuse võim inimkonnas, vaid just ümberpöördult: mida vähem meie armastust seome loogilise süsteemiga, mida vähem meie teda teadlikult harjutame, teda seades ning sidudes eluliste, majanduslikkude nõuetega, seda kõrgemal ta seisab. (Luiga 1934b: 207)
Luiga artiklid ajakirjas Eesti Kirjandus on juba valmis pandud, sest ka seal mainitakse Pythagorast.
Küll on ka "õpetatud koolis" armastust, kuid ikka on [|] siis armastus kõdunenud värdjaks. Aleksandrias olid armastuse koolid, kus tütarlapsi ette valmistati noorest east, - armastuse kohusteks vilunud õpetajatelt. Ka Kreekas oli armastus tähtsal kohal tütarlaste ettevalmistuses elule koolis. Kuid õpetada saab, ja harilikult õpetatakse lastele seda, mis inimesele elus kasulik, millest temale kasu tuleb pärastises elus. Seep see ongi, et armastus, õige armastus, ei lase end siduda kasulikkusega ega rahaga. Armastus kasulik, maksuline ei ole armastus, vaid erootika või silmakirjalikkus paremal juhtumisel. Sellepärast ei lase õige armastus ega õige usk end õpetada koolides: ta ei ole kasulik. Vanas Kreekas Thalese, Herakleitose, Pythagorase, Sokratese ajal oli ka mõtteteadus ala, mille õpetamise eest ei tihanud filosoofid maksu võtta. Maks, tasu filosoofia õpetuse eest peeti filosoofia müümiseks, tarkuse alistamiseks kasulikkusele. Sofistid alles tegid äri oma tarkusega, aga nende käes kõduneski tarkus, sest ta muutus targutuseks - (sofismiks). Kreeklastel oli kõrgem filosoofia tarkuse tõsine armastus, ei kuulunud "kooli", vaid anti üksikutelt edasi isiklikus läbikäimises. (Luiga 1934b: 207-208)
Luiga mõtleb siin tõenäoliselt sellist Vana-Egiptuse värki nagu "Alme" või "Alma" (vt EB I: 481) - tüdrukute kool, kus õpetati laulu ja tantsu.
Sokrates, Pythagoras ei pidanud isegi kirja, kirjutamist tarvilikuks oma filosofiale, nad ei tahtnud teha sellest müüdavat ega kivinevat "kirjandust". Mida kõrgem on armastus, seda puhtinimlikum ta on, seda vahem on ta seotud ainega. (Luiga 1934b: 208)
Sokratese osas võib nõustuda, Pythagorase osas väga mitte - erinevalt Sokratesest ta luges ja kirjutas raamatuid. Viimased ei ole lihtsalt meieni jõudnud.
Sütiste, Juhan 1936. Haakrist ja lihased. Looming 7: 807-811. [Digar]
On vist võimata kunagi idealiseerimata hinnata seda tähendust, mida omasid antiiksed olümpiamängud Kreekas. Need olid suured rahvuspühad, kus liitus keha ja vaim, usk ja elav inimene, kus liitusid killunenud helleenid üheks rahvuseks. Võitude laulik Pindaros hüüab: "Vesi elementide seas, kuld varade seas, päike tähtede seas, see on Olümpia Kreekamaa pidupaikade seas". Esimestele olümpiapidustustele - 776 e. Kr. - toetasid kreeklased oma ajaarvamise ja neil pidustustel leidis kajastuse kogu rahvusliku elu teojõud. Vana aja kuulus oraator Demosthenes ei pannud paljuks siin pidada kord mängude kõrgema korraldaja ametit. Gorgias kutsus siin kreeklasi ühinema perslaste vastu. Olümpial hõiskasid tribüünid Salamise lahingu võitjale Themistokles'ele. Pidustuste kestel nõutleti riigiasjade üle. (Sütiste 1936: 809)
Olümpiamängudega seoses määratles Pythagoras end ka esmakordselt filosoofina (vt Iamblichus 1818: 28). - Tuleks kätte võtta Iamblichose uuem tõlge.
Matemaatik Pythagoras lõi siin vastast rusikavõitluses. Samuti olevat pärastine mõttetark Platon lahkunud maadluspaigast võidupärjaga. Siin töötas kujude suurmeister Phidias, kelle siinse Zeusitempli jaoks loodud jumalateisa kuju kohta lausub Chrysostomos: "Õnnetuim inimene unustab kujule vaadates ära kõik oma kannatused. Niipalju valgust ja niipalju hääd on kunstnik pannud jumala joontesse." Templite väljakul seisis ka Praxiteles Hermes. Pühakodade eelõuedel lugesid kirjanikud ette oma teoseid. (Sütiste 1936: 809)
Endiselt kahtlen, kas see oli ikka sama Pythagoras.
Tennmann, Eduard 1936. Üldine usundipsühholoogia. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus. [Digar]
Nagu matemaatikas ühe ainsa elemendi muutmine toob kaasa kõigi antud koordinaatide muutumise, nõnda on ka mujal terves looduses ja vaimuelus. Iga mõiste sisaldab rida elemente, mis on seotud isekeskis ühise vaatepunktiga. Muutub vaatepunkt või üks suhtepunkt, siis on mõiste juba teine. Nii tuleb, näiteks, et Jumala mõiste, usundi mõiste, hinge mõiste ja suur hulk teisi mõisteid esinevad väga mitmesuguses mõttes ja annavad põhjust paljudeks arusaamatusteks ja segadusteks. Mis on siin loomulikum kui see, et hingeteaduses hinge mõiste selgitus kõne alla tuleb? (Tennmann 1936: 157)
Minu mõiste-uurimine (konkreetselt faatilise osaduse mõiste uurimine) kinnitab siinöeldut.
Hinge on oletatud veres, hingeõhus, südames, sisikonnas, pearakukeses, isegi peaaju fosforis. Need vaated kuuluvad naiivsesse ja "teaduslikku" materialismi. Spiritualistid lahutavad hinge ihust peenendatud mateeriana. Mõlemad liigid kokku moodustavad dualistliku vaateviisi. Siit on pärit praegunegi kõneviis nähtavast ja nähtamatust ehk materiaalsest ja vaimsest (vaim = spiritus) maailmast. (Tennmann 1936: 157)
Eestlase hing on "hingeõhk".
Monistliku hinge mõistena esineb Pythagoras'e õpetus hingest kui kooskõlast ja Platoni ja Aristotelese hülozoistlik entelehhia.
Mõlemad liigid tulevad arvata projektiivseiks, sest hing esineb projektsioonina, mis erineb ja lahkub inimesest, nii et inimesel on hing, aga mitte inimene ise ei ole hing.
Projektiivsete mõistete ja kujutluste vastandiks on kriitilised mõisted, millistes lähtekohaks on teadvus.
Siin on hing sageli asetatud ainult ühte hinge funktsiooni. Nõnda näeme idealismis Platonist Hegelini ja brahmanismis hinge samastatavat mõtlemisega, Schopenhaueri ja teiste voluntaristide juures tahteeluga. Siia tuleb arvata ka tundeelu eelistajaid, sest siin on tegemist sellesama funktsiooniga. Teaduslikke esindajaid kolmandale funktsioonile on raskem leida, sest liikumist ehk tegevust ei ole ikka veel erifunktsioonina tähele pandud, olgugi et temast tegelikult väga palju kõneldakse. Muidu võiks siia kuuluda Wundt'i hinge kui aktuaalsuse mõiste. Ilukirjanduses on selle vaatekoha vääriline esindaja Goethe Faust, kes parandab Johannese evangeeliumi esimese lause, üteldes: "Alguses oli tegu." (Tennmann 1936: 157)
Väga kena arutelu. Nimetatud on kõik triaadi koostised, ehk kolm hingejagu: tunne, tahe ja mõtlemine. See raamat tundub täitsa lugemisvääriline. Praegu on Digaris allalaadimisi ainult 6 - jällegi, kuritegelikult vähe.
Nurkse, Rein 1937. Adjektiiv-atribuudi kongruentsist eesti keeles. Tartu: Akadeemilise Emakeele Seltsi Kirjastus. [Digar]
Paraku ei päästaks meid seegi valestimõistetavuse nuhtlusest. Kurja juured tungivad märksa sügavamale - kongrueeritud kaasustesse. Kaksipidi-mõistetavus adjektiiv-atribuudi kaug-asendi korral on omane ka genitiivile ning võib esineda teisteski kongrueeritud kaasustes. Andkem juba toodud näidetele genitiivne kuju: iga teaduskonna liikme, suure nokaga mütsi, vana venna ostetud maja (ühtlasi ka nom. ja part.), valge korstnaga maja (ühtlasi ka nom.), kange kesvamärjukese sõbra, parima kirjanduse arvustaja, kehva mõisamoonaka poja, lõbusa lõokese lõõritamise, suure rahva enesetunde tõusu - on ilmne, et arusaamatused, mis esinevad kongruentsita kaasustes, püsivad ka kongrueeritud genitiivis. Kuulsa Pythagorase teoreemi järgi hüpotenuusi ruut võrdub kateetide ruutude summaga. Kumb on kuulsaks arvatud, kas Pythagoras ise või tema teoreem? (Nurkse 1937: 59)
Mõlemad on kuulsad. Meeldib, et teoreem on 6 sõnaga võimalik kokku võtta.
Dubois, R. 1938. Suure Euroopa sõja looduslikud põhjused. Tõlkinud A. Rängel. Jaanipäev: Noor-Eesti Suvealbum 1938: 12-14. [Digar]
Umbes kahe tuhande aasta eest elas Kreekamaal tark mees, kelle nimi on tuntud tänapäevani. See oli Pythagoras. Tema õpetas inimese keha sõltumisest kogu maailmasüsteemist ja tõendas, et loodusnähtused ja kõik eluavaldused alluvad matemaatika seadustele.
Milline bioloog, kes selle nime vääriline, julgeb meie päevil vaielda Pythagoras'e väite vastu? Kui meie ei ole veel lõplikult selgusel, siis vähemalt püüame jõuda selgusele tiheda sõltumuse kohta elavate olevuste ja nende kosmilise ümbruse vahel... Pidades kinni puhtteaduslikust klassifikatsioonist tuleb sõda asetada just bioloogiliste nähtuste liiki. (Dubois 1938: 12)
Ma olen üsna veendunud, et selliseid biolooge, kelle arvates eluavaldused ei allu matemaatika seadustele, on tänapäeval jalaga segada.
Koort, Alfred 1938. Fenomenoloogiline filosoofia (Edmund Husserli surma puhul). Looming 6: 656-666. [Digar]
Psühhologismi all tuleb eeskätt mõista katsetust loogilisi seadusi interpreteerida paljasteks psühholoogilisteks seaduspärasusteks. Husserl seevastu näitab, et loogilisi seadusi ei tule käsitada seadustena psühholoogilis-empiiriliste faktide kohta. Loogilised seadused ei väljenda seda, kuidas mõningaid olesed [sic] mõtlevad. Nad ei eelda ka mõtlevate inimeste reaalset olemasolu. Loogiline vasturääkivuse seadus kehtiks ka siis, kui poleks inimesi, kes vasturääkivaid lauseid mõista suudaks või ei suudaks. Et inimesed olemas on, see on empiiriliselt antud fakt, ent vasturääkivuse seadust tuleb pidada apriooriliselt antud seaduseks. Loogilisi seadusi võiks nende kehtivuselt võrrelda matemaatiliste lausetega. Et kaks korda kaks on neli, see lause kehtib ka siis, kui pole olemas mõtlevaid ja arvutavaid olevusi. Ja Pythagorase lause kehtis sellisena ka enne kui Pythagoras selle avastas. Niihästi loogiliste seaduste kui ka matemaatiliste õppelausete kehtivust ei saa põhjendada üksikute kogemustega. Nende üldist kehtivust ei saa seega kindlustada, kui näitame, et kogemuses antud kaks vasturääkivat väidet osutuvad ühildamatuiks või et kaks korda kaks hobust on kokku neli hobust. (Koort 1938: 659)
Koort! Kraamisin kohe tema Inimese meetod'i välja (minu füüsiline raamatute kollektsioon on tilluke, ümbes üks sületäis, aga midagi seal ikka on) ja raamat langes suvaliselt leheküljelt (106) lahti, kust vaatas samuti Pythagoras vastu. See artikkel on ka seal kogumikus. Oluline iva siin meenutab kangesti seda: "Aritmeetika, arvuseadus, oli olemas enne, kui loodi midagi, mida arvutada või mõistus, mis arvutaks" (Charles Peirce, W 1: 169 - vt siia).
Põldmaa, Kusta 1939. Sõnad ja teod: saateainet klassijuhataja-tundideks. Tartu; Tallinn: Loodus. [Digar]
Ühes vanas kreeka asunduses oli kord tõsiste ja vagade meeste ordu. Selle asutaja oli Pythagoras. Kes tahtis oldu liikmeks saada, pidi andma tõotuse kolm aastat vaikida. (Põldmaa 1939: 88)
Mitte ainult meeste. Pythagorase kool oli oma aja kohta üllatavalt võrdõiguslik.
Velmet, A. 1940. Koolilaulmise meetodeist. Kasvatus 4: 170-175. [Digar]
Kreeka matemaatik Pythagoras (500 a. e. Kr.) ehitas säärase diatoonilise heliredeli, kus praegusaja dieeside ja bemollide enharmoonia esines loomulikus puhtuses. Sellest nähtub, et sol diees on la bemollist pisut kõrgem (ligik. ⅑ tooni). Neid toonide funktsionaalseid erinevusi näitab siin muutuv vokaal, kuna konsonant jääb samaks. (Velmet 1940: 174)
Muusikateooria-võõrana pole mul aimugi, millest siin räägitakse.
Anon 1940. Tõe Waim ja eksituse waim. Kristlik Kaitsja 2: 25-26. [Digar]
Jeesus andis maailmale - nagu Buddha, Konfuutsius, Plaato, Pythagoras j. t. - wäärtuslikke teooriaid ühe maailma usundi põhitõdedeks. (Anon 1940: 26)
1940. aastal ikka veel Gooti kiri? Kuradi kristlased.
Härma, Anton 1943. Ladina keele lugemik: gümnaasiumi III klassile. Tartu: Eesti Kirjastus. [Digar]
Pythagoram philosophum discipuli adeo venerabantur et sapientiam eius tantopere admirabantur, ut iis, quae dixissent, maius argumentum affere non possent, quam ut dicerent: "Ipse dixit." (Härma 1943: 47)
"Tema ise ütles" ehk autos epha (Haljaspõld 1930: 64, ülal).
Etverk, Elmar 1945. Geomeetria õpik II. Keskkooli IX klassile. Tartu: Teaduslik Kirjandus. [Digar]
Eukleidese teoreemi abil saab kergesti tõestada, ettäisnurkse kolmnurga hüpotenuusile ehitatud ruud pindala võrdub kateetitele ehitatud ruutude pindala summaga.Tõestus. Eukleidese teoreemi järgifc = a2Nende võrduste vastavate poolte liitmisel saame
ja
gc = b2fc + gc = a2 + b2et f + g = c, siis saame võrduse vasakut poolt on võimalik teisendada, millega saame
ehk
c(f + g) = a2 + b2;c2 = a2 + b2,m.o.t.t.
Seda teoreemi nimetatakse kreeka matemaatiku Pythagorase nime järgi Pythagorase teoreemiks.
Mõnede teadete järgi olevat Pythagoras selle teoreemi tõestanud. Pythagorase tõestus on aegade vältel kaotsi läinud, kuid on säilinud mitmed teised vanad tõestused. Üldse on sellele teoreemile leitud tõestusi enam kui ühelegi teisele; nende üldarv küünib 100-ni! (Etverk 1945: 31)
Panin otsingusse - praegu on vähemalt 371 tõestust.
Sööt, Bernard 1945. Eesti keele grammatika: keskkooli VIII klassile I. Tartu: Teaduslik Kirjandus. [Digar]
Märkus 3. Kodunenud võõrsõnades ja pärisnimedes asendab x-i ks, näit.: Aleksander, Maks, eksam, eksport, ksülofon.
[|] y-i hääldatakse ü-na: Pythagoras (l. püthágoras), Jyväskylä (l. jüväskülä). (Sööt 1945: 6-7)
Hea teada.
Lang, Juhan 1945. Füüsika keskkooli XI klassile. Tartu: Teaduslik Kirjandus. [Digar]
Vanast ajast pole midagi säilinud lainetusõpetuse, samuti ka üldse hääle kohta. Küll aga tegelesid vanaaja teadusmehed muusikaga, mis oli tahtsaks õppeaineks koolides (Pythagoras, VI saj. e. Kr.). Kuulub ju muusika vanimate ja levinumate kunstide hulka, mis esineb kõigil rahvastel. Platon (IV saj. e. Kr.) oma töödes annab koguni toonide tabeli ja mainib, et kiire võnkumine tekitab kõrge, aeglane madala tooni. Need võnkumised anduvad edasi õhu kaudu kõrvale ja sealt edasi peaajule. (Lang 1945: 15)
Olgu.
Nägemisprotsessi kohta oli vanaaja teadusmeestel kujunenud mitu vaadet. Pythagorase (umb. 500. a. e. Kr.) jt. arvates saadab silm välja erilisi nägemiskiiri, mis vastu esemeid põrgates meile need nähtavaks teevad. Vaatleja silma nägemiskiired nagu puudutavad või kombivad vaadeldavaid esemeid.
Sellise nägemisteooria aluseks olid ekslikult tõlgendatud tähelepanekud, et mõned inimesed ja loomad ka hämaras küllalt hästi näevad ja et mõnede loomade silmad hämaras läigivad ("põlevad"). Samuti esitati selle vaate põhjenduseks asjaolu, et silm on väljapoole, kõrv aga sissepoole kumer. Sellest taheti järeldada, et silm saadab ise kiiri välja, kuna kõrv võtab vastu väljaspoolt meid tulevaid.
Hoopis vastupidisel seisukohal asusid Leukippos (V saj. e. Kr.) ja Demokritos (460-370). Nende arvates esemetest vahetpidamatult eralduvad aatomid moodustavad neist nagu õrnad kestad või kujutised, mis liiguvad kiiresti läbi ruumi, tungivad silma ja seega võimaldavad esemete nägemist. (Lang 1945: 104)
Nii ka veel Platoni Timaios'es: "silmas on tuli, mis moodustab sealt väljudes väljas oleva valgusega "homogeense keha" ja see keha tajub objekte ja värve, kandes need edasi inimese hinge" (Friedenthal 2008: 62). Selle teooria järgi on just keskpäeval, kõige valgemal ajal, võimalik kõige paremini tähti vaadelda.
Pint, A. 1945. Kasvatuse ja õpetuse põhiprintsiipe nõukogude koolis. Nõukogude Kool 11: 521-538. [Digar]
Järgnevaks teaduslikkuse tingimuseks on historism. Meie kooli ees seisab ülesanne kasvatada põlvkonnas dialektilis-materialistliku maailmavaate aluseid. Dialektika nõuab aga nähtuste vaatlemist "nende liikumise, nende muutumise, nende arengu vaatekohalt, nende [|] tekkimise ja väljasuremise vaatekohalt" [ÜK(b)P ajaloo lühikursus]. Historism tähendab, et tutvudes selle või teise nähtusega, me vaatleme mitte ainult kaasaegselt vaatepunktilt, vaid ühtlasi anname õpilastele andmeid selle kohta, kuidas ja millest niisugune nähtus ajalooliselt sündis, millised etapid ta oma arengus on üle elanud ja millised muutused temaga kaasusid. Näiteks grammatikas meie mitte ainult õpime tundma üksikuid sõnavorme, vaid anname õpilastele teada, millest tulenesid need vormid, millega seletatakse, põhjendatakse nende sõnade õigekirjutust. Matemaatika alal meie mitte ainult räägime teoreemidest, vormelitest, vaid tutvustame õpilasi ka matemaatika ajalooga, selliste matemaatikutega nagu Pythagoras, Lobaševski, Kovalevskaja jt. Õppides võrrandeid tuleb ütelda, millal ajaloos esmakordselt inimesed õppisid neid kasutama ja lahendama. (Pint 1945: 530-531)
Ja hakkab pihta... Peaaegu pool sajandit okupatsiooni. Keeleline erinevus on nagu koheselt tajutav. Tülgastav, tülgastav värk, aga eks kuidagi tuleb (mõnes järgmises postituses) ka nõukogudeaegne kirjandus üle vaadata.
0 comments:
Post a Comment