African Mythology A To Z

Patricia Ann Lynch - African Mythology A To Z. Facts On File, 2004

Entsüklopeedia vormis kirjutatud raamatust saab vaid segase ülevaate Aafrika mütoloogiast. Jumalused, tegelaskujud jm. on järjestatud tähestikuliselt, panteonid, rahvad ja riigid on aga kõik segamini. Õige pisut aitas müütide jaotusest selgemat pilti saada kaart tänapäevasest Aafrikast, mistõttu vähemasti riikide asukohad on nüüd paremini selged. Olulisim uus teadmine on vist see, et klikkidega rääkivad Aafrika rahvad (Bantud) elavad tänapäeva Angolas ja Namiibias.
Selgus, et Aafrika mütoloogias on kontinendi eri osades väga sarnased motiivid. Vaheldust neile pakuvad vaid Ida-Aafrika kristlikud mõjutused ja Põhja-Aafrika islami mõjutused - neist toodi vaid paar üksikut näidet. Levinuimad motiivid on järgnevad: loomislugu, surma päritolu, taevakehade päritolu, välk ja müristus, side maa ja taeva vahel ning (pea)jumala kaugenemine inimestest. Kõige rohkem on juttu nelja põhilise panteoni (Abosom - Ashanti; Lubaale - Gadanda; Orisa - Yoruba; Vodun - Fon) kõikvõimalikest jumalatest. Kuna iga väiksemagi jumala kohta jutustatakse mõni näide, siis kipub tüütuks muutuma uuesti ja jälle nt Mawu-Lisa kohta lugemine. Samuti on raamatus üheksa korda defineeritud mõiste ENFANT-TERRIBLE, e mütoloogia klassifikatsioon imepäraselt sündinud lastest kel on üleloomulikud võimed. Mõni neist ütleb ema kõhus "tahan sündida" ja kasvab pärast sündi kiiresti täiskasvanuks, mõni tuleb ilmale täies sõjavarustuses (ilma komplikatsioonidega muidugi).
Peaaegu igal Aafrika hõimul tundub olevat oma peajumal, kes elab taevas. Jumaluste sekka on sattunud ka mõned eeposed ja jutustused loomadest või tricksteritest (kust pärinevad ka Onu Remuse jutud). Märkimist väärib ka see, et Vodun või voodoo on veel elav religioon Beninis, Kuubal, Haitis ja kohtades kuhu Haitilased asusid (meelde tuleb USA trio The Fugees).
Tähelepanuväärne on see, kui paljudes müütides esineb 'eksituslik sõnum'. A la Jumal saadab inimestele ühe loomaga sõnumi, et nad elavad igavesti aga mingisugune teine loom jõuab enne kohale ja räägib teistsuguse sõnumi. Variatsioonid esinevad loomades, sõnumi sisus kui ka selles, kas sõnum saadetakse jumalale, või jumal saadab inimestele (mõlemal juhul on esimese sõnumiga lepitud ja teist ei peeta tõeks). Paljuski annab see tunnistust Aafrika rahvaste animismist. Sellal kui judokristlikes religioonides jumal suhtleb inimesega läbi nägemuste või inglite, on Aafrikas vahelülideks loomad või linnud.

Comedy writing secrets

Mel Helitzer with Mark Shatz - Comedy Writing Secrets (2nd Edition). Writer's Digest Books, 2005

Esimene ingliskeelne ja 'varastatud' raamat antud blogis ja üldsegi mitte ajalooteemaline. Selle raamatuga laiendan blogi mõttelisi piire soovitatud kirjandusest kõigile raamatutele, mida lugema juhtun (s.t. ka elektroonilisel kujul).
Olgugi, et mõeldud olema juhend naljakirjutajale, jääb mulje rohkem kui anekdoodiraamatust: igal leheküljel on vähemalt üks näiteks toodud nali tuntud koomikult, mõnikord isegi raamatu autorilt endale.
Naljad on raamatu selgrooks ja just see teeb lugemise nii paeluvaks, et kord alustanud, pidin 350-leheküljelise raamatu juba järgmiseks päevaks läbi lugema. Kõige meeldejäävamad viited minu jaoks on koomikutele, kelle loominguga olen kõige enam tuttav: George Carlin, Richard Pryor, Lenny Bruce, Chris Rock, Lewis Black, Dave Chapelle jne. Neile koomikutele kindla koomilise karakteri omistamisega on Mel saanud hakkama suurepäraselt. Naljad ei piirdu muidugi vaid anekdootide tsiteerimisega. Sitcom-ide kirjutamise peatükis on mõned tsitaadid ka Simpsonitest ja Kollanokkadest, mille võin paadunud fännina vajadusel ka episoodi täpsusega ära määrata.
Raamat on jagatud kolmeks osaks: Huumori kirjutamise põhimõte (miks me naerame, jne); huumori kirjutamise tehnikad ja viimaks huumori kirjutamine kindlatele turgudele (sitcom-id, kõned, artiklid, koomiksid jne.) Eelviimane peatükk juhendab huumorit kasutama õpetajaid.
Täheldasin raamatus vaid ühe selge vea, mis ilmnes 'kolmede' peatükis: väites, et kolmede müstilist jõudu on kasutatud juba sajandeid tõi autor Piiblist näideteks kolm tarka meest, kolmainsust ja juutide kolm esiisa (Abraham, Iisak ja Jaakob). Eksimus seisneb selles, et kolmainsust Piiblis kordagi ei mainita: see on kirikunõukogude vaimuvili.
Autor on taibanud raamatu sissejuhatuses hoiatada, et naljade ülesehituste tundmine võib muuta sind inimeseks, kes naljade üle naermise asemel neid analüüsib. Tunnistan, et see on tõsi: huumor pole enam sama, kui enimkasutatud tehnikad on paljastatud. Kõige lihtsam on märgata pinge tõstmiseks "kolmede tehnika" kasutamist, sest seda on absoluutselt kõikjal. Ja muidugi need kaks kõige põhilisemat asja, mis seisavad iga hea nalja taga: suprise ja superiority.
Ütlen, et raamat on lugemist väärt. Eestikeelses tõlkes läheks kindlasti oluline osa naljast tõlkes kaduma, mistõttu varjamisi loodan, et seda eestikeelseks ei tõlgita. Las eestlastele jäävat Mattias Pöhmi soovitused.
Lõpetuseks tsiteerin raamatu mustmiljonist naljast ühte Dean Martini oma: "You are not drunk if you lie on the floor without holding on."

Esimene ameeriklane

C. W. Ceram. Esimene ameeriklane. Tln, 1978

Nõukogudeaegne, väheste mustvalgete piltide ja üpris väikese kirjaga 270-leheküljeline raamat tundus esmapilgul intimidating. Pärast sissejuhatust esimese peatükini jõudes mu arvamus muutus ning edaspidi oli raske seda raamatut käest panna. Cerami käsitlus on sujuv, rohkete huvitavate faktide ja näidetega ning mis kõige parem: hästi kirjutatud. Tihti kasutab ta olulisemate nüansside rõhutamiseks jämedat kirja ning need on harilikust just need kohad, kus peaks inglise keeles olema mõni mahlane väljend. Autor on sakslane, elanud USA-s ja avaldanud ingliskeelse versiooni aasta varem kui saksakeelse. Olulisim mulje sellest raamatust on see, et autor on väga suur asjaarmastaja alal, millest raamat kõneleb: arheoloogia. Võib öelda, et "Esimene ameeriklane" räägib USA territooriumi esiajaloolistest indiaani kultuuridest ja Ühendriikide arheoloogiast.
Raamatu põhiteemadeks on arheoloogilised meetodid, USA edelaosa vallutamine ja pueblod, idaosa maundid (nö kalmekünkad) ning vanimad või olulisemad arheoloogilised leiud. Väärib mainimist, et raamatus sisalduvad asukohakirjeldused tekitavad suurt soovi (kasvõi interneti abiga) ise silmata selliseid kohti nagu Petrified Forest, Azteci pueblo, Gallina torreonid, Cliff Palace jne.
Suure asjahuvilisena selgitab autor üpris ilmekalt selliseid tehnikaid nagu statigraafia, radiosüsinikdateerimine ja dendrokronoloogia - vähemasti nii hästi, kui neid kasutati raamatu kirjutamisel 60ndate lõpus. Näiteid nende tehnikate kasutamisest on kõik USAst ja statigraafiat tutvustab ta esmajoones Thomas Jeffersoni ülistades. Edelast jutustab ta kõige enam ning "Cibola seistme linna" vallutamisest räägib ta pika ja paeluva loo esiteks sellest, kuidas kolm laevahukust pääsenut (kellest üks on mustanahaline) kaheksa aastat indiaanlaste keskel elavad: vahel orjade, vahel sõprade või isegi meditsiinimeestena. Köitev ja südamlik on ka epiloog, "USA viimas kiviaja inimese" Ishi lugu peidus elamisest muusemis suremiseni. Pueblode juures on huvitav see, et mitmekorruselistesse toakärgedesse pääseb vaid redelitega katuseavadest ning neis on "kivad" e ringikujulised pooleldi maa all olevad kogunemisruumid meestele. Samas kui need rahvad ei omanud muid koduloomi kui koer ja kalkun, ei leiutanud kirja ega ratast, olid nad suurepärased korvipunujad ning savinõude põletajad. Märkimist väärivad mimbrite keraamika kaunistused, millel on kujutised loomadest ja putukatest. Omapärane on see, et neil loomadel on justkui erilised tähised peal, mis mulle seostuvad justkui "juhistega", kuidas mingit olndit tappa: hirvel on eriline kujund küljel, karul kõhu juures jne. Meeldejääv on ka see, et kunagi elasid Põhja-Ameerikas hobused, kaamelid, mammutid ja hiigellaisikud, kes surid selleks ajaks välja, kui Vanas Maailmas tsivilisatsioon hakkas tekkima.
Autorile tahaks ette heita vaid seda, et vähe on seostatud aastaarve ja ajastuid nende sündmustega, mis samal ajal toimusid valgete asukatega. Mainitud on vaid esimest ja teist maailmasõda, mis USAd puudutas nende maal vähe. Erandiks on selles raamatus Willard F. Libby, raadiosüsinikdateerimise leiutaja, kes ühtlasi töötas, nagu ma aru saan, ka Manhattani projekti (tuumapommi leiutamise) kallal. Kokkuvõttes siiski väga viis raamat.

Islam

Matthew S. Gordon - Islam. Valgus, 2001

Kolmas islamiteemaline raamat mida lugema juhtusin on põhjalikum kui "Muhamed ja islam", aga pinnapealsem kui "Sissejuhatus islamisse". Taolisi erinevusi põhjustavad erinevad ajastud ja seisukohad, millelt kirjutades lähtuti. Matthew Gordoni "Islam" on kirjutatud Lähis-Ida ajaloolase vaatevinklist, taotletud on erapooletust. Jõudsin seda lugedes arusaamale, et taolise kirjandusega saab tõepoolest vaid ähmase kujutluse sellest, mida islamimaailm endast tegelikult kujutab. Islami mõistmise teevad keerukaks nii araabiakeelset terminid kui ka Euroopa arengust iseseisev ajakäsitlus. Erinevad autorid tõlgendavad isegi nimesid erinevalt (nt ajatollah Khomein või Saddan Hussein). Nüüdseks olen ka kindel, et islamis ongi kombeks siit elust lahkunud inimeste nimede juurde märkida vaid surmaasta (jättes sünniaasta mainimata). Ometi tähistatakse pühakute ja imaamide sünnipäevi. Käesolev raamat rääkis pisut rohkem ka islami ajaarvamisest. Islami aasta on nimelt 11 päeva meie aastast lühem ning seetõttu läbivad nende usutalitused (sh ka mainitud sünnipäevad) u 30 aasta jooksul kõiki aastaaegu.
Suurt tähelepanu on osutatud islami usukommetele ja kuidas need mõjutavad nt turiste, kes satuvad islamimaadesse. Rõhutatakse sotsiaalsetele probleemidele, mis islamimaailmas on samasugused kui kõikjal mujal (vaesus, kuritegevus) ja paeluvalt kirjeldatakse islami reformiliikumist.
Uusi huvitavaid teadmisi islamimaailmast sain raamatust ohtralt: nt ümberlõikuse ja laste hariduse kohta; kuidas tänapäeval korraldatakse palverännakuid; kuidas kujunes välja Saudi-Araabia riik. Mind üllatas fakt, et moslemid ei tohi süüa loomulikku surma surnud loomi (võivad süüa vaid Allahi nimel veristatud loomi) ning Øiiitide kohta lugedes tekkis mul nüüd seos 12 apostli, 12 imaami ja 12 päkapiku vahel. Teades, et see on kõigest üks raamat Gordoni religiooni-seeriast, soovin kunagi lugeda ka tema käsitlust teistest religioonidest. Millegi pärast arvan, et samalaadne raamat kristluse kohta on oluliselt mahukam kui raamat nt shintost.
Kuigi see oli juba kolmas islamiteemaline raamat mille läbisin, tunnen endiselt, et tean islamist liiga vähe. Ennekõike mõjusid need raamatud huviäratajatena: tekitasid soovi teada rohkemat ja täpsemalt. Kõige enam huvitavad mind islami viimased sajandid, mil islamimaailm on pidanud olema tihedas kontaktis euroopaga. Koraani ja suura vastu, pean tõdema, minu huvi oluliselt kasvanud ei ole.

Muhamed ja islam

H. Holma, V. Barthol. Muhamed ja islam. Tln, 1993

135-leheküljeline suure kirjatüübiga raamat võttis vaid mõned tunnid, et läbi lugeda, aga oli tasakaaluks objektiivseim raamat Muhamedist ja islamist. Või, noh, nii objektiivne kui sel teemal üldse võimalik on olla. Raamatu on kirjutanud sakslased ja eesti keelde jõudnud Fr. Tuglase tõlketöö tulemusel juba 1933. aastal. Seetõttu on raamatus rohkesti kentsakaid vanamoelisi sõnu nagu "uperkuuti" ja "kõrverahvas". Pisut harjumist nõudis ka iganenud tegusõnad nagu "pannud" ja "annud". Ja muidugi see "õieti" seal, kus tänapäeval peaks olema "õigesti".
Nimetan raamatut (teistest) objektiivse(ma)ks, kuna see selgelt ei ole kirjutatud moslemite endi poolt ja seetõttu puuduvad ka ülearused ülistused Allahile, millest teised islamiteemalised raamatud kubisevad. Muhamed ja islam räägib ennekõike Muhamedist ja kuidas ta islami formuleerimiseni jõudis. Spekuleeritakse tema noorpõlve üle, jutustatakse tema naisest Hadidšast ja kuidas teda mõjutasid tema sugulussuhted ning teised Mekalased jne. Oluline uus informatsioon minu jaoks oli Muhamedi Mediinasse minek ja tagasitulek, millest teised raamatud kõnelevad Allahi kõiketeadva pühaduse valguses. Käesolev raamat jutustab aga detailselt sellest, kuidas Muhamed tegi uskmatutele järeleandmisi (nt selle nimel et Mekasse jääda tunnistas, et Allah on üks jumal paljudest) ja ümbermõtlemisi; kuidas ta saatis oma järgijaid peitu Abessiiniasse (tänapäeva Eioopia) kust osa neist lihtsalt ei tulnud tagasi; kuidas Muhamed röövis Mediina lähedasi juutide kogukondi ja Meka kaubakaravane... Aga mis kõige tähtsam: see, kuidas Muhamedil õnnestus saavutada sõjaline ülekaal Araabia hõimude vastu. Tol ajal seisnes Araabia sõjapidamine suuresti vastase hirmutamisel e huupi tormijooksu tegemises, kuni vastased õnnestuti põgenema sundida. Muhamed jaotas oma sõjamehed aga salkkondadeks, kes organiseeritult (ja taganemata, tänu usulisele fanatismile) asusid tapma. Oluline uuendus oli ka Mediina ümber kaitsevalli ehitamine, millega suudeti Meka piiramisrõngas 23 päeva vastu pidada.
Raamat pöörab tähelepanu ka Muhamedi usulistele heitlustele ning heidab valgust näiteks Muhamedi suhtumisse naistesse. "Sissejuhatus islamisse" rõhutas korduvalt, et mitmenaisepidamine tehti praktiliselt ebaseaduslikuks, kuna võis omada AINULT nelja naist KUI suutsid neid kohelda võrdselt. "Sissejuhatus islamisse" unustas aga mainida, et Muhamed tegi ühe erandi prohvetile, ehk endale ja tal oli naisi umbes kümmekond. Sealjuures üks neist, Aiša, pandi Muhamedile mehele 6aastaselt ja 9aastaselt kolis ta Muhamedi juurde. Aišast sai hiljem oluline hadithide allikas ning temast sai islamis omamoodi pühak, aga David Waines seda islami ajaloo seisukohast vist oluliseks informatsiooniks ei pidanud. Just selle pärast pean seda raamatut objektiivseks: Holma ja Barthol ei jäta valikuliselt välja huvitavaid detaile. Mulle meeldis see raamat rohkem, kui teised samateemalised, kuid põhjus võib samahästi peituda ka suures kirjatüübis, mille lugemine on mulle meeldiv.

Sissejuhatus islamisse

David Waines - Sissejuhatus islamisse. Avita, 2003

Usaldades Cristopher Hitchensi ütlemist, kirjutasin ajalooeksami arutlevas osas lõpetuseks, et "kaitsku lendav spagettikoletis meie armast maamuna, kui islam peaks kord reformatsioonini jõudma". Teemat täielikult valdamata ei tasu taolisi vihjeid teha. Islami ajaloost selgub, et omamoodi reformatsioon on islamit juba läbinud 19. ja 20. sajandil, mil islam pidi tunnistama sekulaarse euroopa ülemvõimu. David Waines pühendas terve peatüki sellele, kuidas reformimeelsed moslemid üritasid uuendada islamivõimu - millest hiljem sündis nt Øari'ast põhiseaduse kasuks loobunud Türgi Vabariik. Aga see selleks.
Raamat ise on tõepoolest täpselt seda, millele nimi viitab: sissejuhatus islamisse. Ütleksin, et kasulik lugemine kellelegi, kes soovib islamisse pöörduda. Üks esimene peatükk on "Pole jumalat peale Allahi...", mis tundub olevat kogu usu põhialus. Minu jaoks seisneb suur erinevus kristluse ja islami vahel selles, et kristlikut jumalat tuleb armastada, islami jumalale aga alluda. Kui oleks vastav kirjandus mis seda soosiks või nõuaks, võiks muidugi ka jõuluvana armastada ja temale alluda, aga sellele ei pööra autor tähelepanu. Keeruliste araabia nimede ja Muhamedi Mediinasse kolimisest alanud ajaarvamise järgi paika pandud aastaarvud teevad mingisuguse ajaloolise kokkuvõtte tegemise raskeks, aga vähemasti üldpilt islamist kujuneb selle raamatu abil välja küll. Järgnevalt tooksin välja asjad, mis mind mingil moel üllatasid.
Lk 133: "Abiellumine on keelatud ka inimeste vahel, keda lapsepõlves on imetanud sama amm, sest juristide väitel on see võrreldav toitmisega, mis langeb osaks loodetele pärisema kõhus." See on hea näide, milliste absurdsusteni võib jõuda, kui seadusi tuletatakse pärimusjutukestest (hadithidest). Tundub, et keskajal polnud ka kõiketeadval ja kõikvõimsal Allahil teadmisi geneetikast.
Lk 134: "...[mehe tunnistus omab] kahekordset kaalu kohtus, kus ühe mehe tunnistus võrdub kahe naise tunnistusega." Veel üks suur ebavõrdsus meeste ja naiste vahel islamimaailmas, mis hoiab tagasi naise ja mehe võrdseks saamist selles maailmajaos. Praktiliselt tähendab see seda, et kui kaalul on üksteist vastustava mehe ja naise tunnistused, siis mehe tunnistus on automaatselt väärtuslikum.
Lk 312: Abu A'la Mawdudi kirjutas eelmisel sajandil nii: "ilmalik riigikord kujutab moslemitele [...] ohtu, sest islami põhiolemuseks on usuline valitsemine. Poliitika eraldamine religioonist, mis iseloomustab lääne sekulaarseid riike, oleks islamis mõeldamatu." Raamatu autori väitel on see nii, kuna kristlus tuli Rooma impeeriumis võimule; islam aga lõi kohe pärast tekkimist oma impeeriumi.
Kokkuvõttes oli raamat paks ja üksjagu igav. Tajusin mingisugust ebaobjektiivsust: väga palju ülistati islami usku ja riigikorda, kuid vist kordagi ei mainitud islamis esinevaid julmusi nagu näiteks usutaganejate, abielurikkujate jm ohvriteta kuritegude sooritajate kividega surnuks loopimist. Islami sõjakast laienemisest jäi raamatus mulje kui millesti ilusast ja loomulikust, kristlikust rekonkistast aga kui tülinorijatest. Islami ajaloo tundmise poolest olen nüüd targem, kuid Fr. Tuglase tõlgitud raamatult "Muhamed ja islam", mida loen järgmisena, loodan rohkemat.

Mustad Lastid

D. P. Mannix & M. Cowley : Mustad Lastid - Atlandi Orjakaubanduse Ajalugu 1518 - 1865

Oma lugemisseeriat alustasin raamatuga, mis jutustab orjakaubanduse ajaloost. Olles suur afro-ameeriklaste kultuuri tarbija, võtsin ma selle raamatu ette suure huviga ja ei pidanud pettuma. Atlandi orjakaubanduse ajalugu saab alguse 16. sajandi algusest, kui eurooplased jõudsid uuele mandrile. Avastanud, et indiaanlased pole orjastamiseks parim valik (on tõrksad, haigestuvad ja surevad kergesti), hakatakse juba varakult tooma Aafrikast laevatäisi vangistatud mustanahalisi. Ameerika kolooniad kosuvad tasuta tööjõu arvel kiiresti ja mustanahalisi orje hakatakse peagi kasutama istandustes, millest kolooniad hiljem satuvad majanduslikku sõltuvusse. Kujuneb välja omalaadne sõltuvussuhe: istandustes toodetakse suhkurt ja siirupit, mida muudetakse brändiks ja vahetatakse Aafrikas kuningatele orjade vastu, et istanduste tööjõudu täiendada. Hispaania, portugali, hollandi, aga eriti prantsuse- ja inglismaa tegelevad orjakaubandusega kõige enam, luues Aafrika rannikule forte ja spetsiaalselt orjakaubanduse jaoks sisse seatud tugipunkte faktooriaid.
Raamat alustab orjakaubanduse algpäevist ja põhjustest, selgitab põhjalikult orjakaubanduse toimimist e marsuute, vahendeid, juhtumeid jne ja lõpuks ka kokkuvõtet orjakaubanduse keelustamisest ning tagajärgedest (15 miljoni mustanahalise sundemigratsioon, Aafrika riikide koloniseerimine jne). Jutustus on sorav ja paeluv, puudutab mitmeid valdkondi (majandust, poliitika, kultuur) ja maalib ilmekaid olustikupilte. Rohked aastaarvud ja ajaloosündmustega seostamine võimaldavad kergesti hoomata raamatu kulgu 16. sajandist 19. sajandisse. Igat sajandit käsitlevad autorid eraldi ja tulemuseks on läbilõige uusaja inimeste suhtumiste aeglasest kuid järjekindlast muutumisest-
Kirjutamisel on kasutatud kättesaadavat lugemismaterjali orjakaubanduse kohta ning ka ajalooallikatest tuuakse mõningaid näiteid. Mitmel korral jutustavad autorid andmusega orjakaubanduse kangelastest ja legendidest, millele on hea kaasa elada. Suurt rõhku asetatakse orjade ja meremeeste olukorrale neil retkedel ning kirjeldatakse kõikvõimalikke haigusi, mis tabasid mõlemat poolt. Kahetsen vaid, et ei lugenud seda raamatut enne ajaloo eksamile minemist. Uusaja mõttelaadi ja sündmuste kohta loob raamat väga värvika ja kergesti meeldejäetava panoraami.
Sain sellest raamatust vastuse mind kaua painanud küsimusele, miks on Jamaical mustanahalised. Vastus on väga lihtne: "Lääne-India" saared avastati Cristph Columbuse enda poolt ja need olid esimesed kohad, kuhu loodi istandused. Samuti selgitab orjakaubanduse ajalugu seda, miks USA lõunaosariikides on tunduvalt rohkem mustanahalisi. Siis, kui orjakaubandus oli juba keelatud, jätkus seal orjade sissetoomine (kasvõi Lääne-Indiast) suure hooga edasi, sest istandused olid väga tulusad. Ühtlasi sain palju targemaks Aafrika kohta ning tean nüüd päris kindlasti, kus räägitakse joruba keelt või mis seos on Dar as-Salamil ja Sansibaril: u tänapäeva Nigeerias; islami kultuuri keskus loodi sinna, kus edenes kõige tõhusam orjakaubandus Ida-Aafrikas.