135-leheküljeline suure kirjatüübiga raamat võttis vaid mõned tunnid, et läbi lugeda, aga oli tasakaaluks objektiivseim raamat Muhamedist ja islamist. Või, noh, nii objektiivne kui sel teemal üldse võimalik on olla. Raamatu on kirjutanud sakslased ja eesti keelde jõudnud Fr. Tuglase tõlketöö tulemusel juba 1933. aastal. Seetõttu on raamatus rohkesti kentsakaid vanamoelisi sõnu nagu "uperkuuti" ja "kõrverahvas". Pisut harjumist nõudis ka iganenud tegusõnad nagu "pannud" ja "annud". Ja muidugi see "õieti" seal, kus tänapäeval peaks olema "õigesti".
Nimetan raamatut (teistest) objektiivse(ma)ks, kuna see selgelt ei ole kirjutatud moslemite endi poolt ja seetõttu puuduvad ka ülearused ülistused Allahile, millest teised islamiteemalised raamatud kubisevad. Muhamed ja islam räägib ennekõike Muhamedist ja kuidas ta islami formuleerimiseni jõudis. Spekuleeritakse tema noorpõlve üle, jutustatakse tema naisest Hadidšast ja kuidas teda mõjutasid tema sugulussuhted ning teised Mekalased jne. Oluline uus informatsioon minu jaoks oli Muhamedi Mediinasse minek ja tagasitulek, millest teised raamatud kõnelevad Allahi kõiketeadva pühaduse valguses. Käesolev raamat jutustab aga detailselt sellest, kuidas Muhamed tegi uskmatutele järeleandmisi (nt selle nimel et Mekasse jääda tunnistas, et Allah on üks jumal paljudest) ja ümbermõtlemisi; kuidas ta saatis oma järgijaid peitu Abessiiniasse (tänapäeva Eioopia) kust osa neist lihtsalt ei tulnud tagasi; kuidas Muhamed röövis Mediina lähedasi juutide kogukondi ja Meka kaubakaravane... Aga mis kõige tähtsam: see, kuidas Muhamedil õnnestus saavutada sõjaline ülekaal Araabia hõimude vastu. Tol ajal seisnes Araabia sõjapidamine suuresti vastase hirmutamisel e huupi tormijooksu tegemises, kuni vastased õnnestuti põgenema sundida. Muhamed jaotas oma sõjamehed aga salkkondadeks, kes organiseeritult (ja taganemata, tänu usulisele fanatismile) asusid tapma. Oluline uuendus oli ka Mediina ümber kaitsevalli ehitamine, millega suudeti Meka piiramisrõngas 23 päeva vastu pidada.
Raamat pöörab tähelepanu ka Muhamedi usulistele heitlustele ning heidab valgust näiteks Muhamedi suhtumisse naistesse. "Sissejuhatus islamisse" rõhutas korduvalt, et mitmenaisepidamine tehti praktiliselt ebaseaduslikuks, kuna võis omada AINULT nelja naist KUI suutsid neid kohelda võrdselt. "Sissejuhatus islamisse" unustas aga mainida, et Muhamed tegi ühe erandi prohvetile, ehk endale ja tal oli naisi umbes kümmekond. Sealjuures üks neist, Aiša, pandi Muhamedile mehele 6aastaselt ja 9aastaselt kolis ta Muhamedi juurde. Aišast sai hiljem oluline hadithide allikas ning temast sai islamis omamoodi pühak, aga David Waines seda islami ajaloo seisukohast vist oluliseks informatsiooniks ei pidanud. Just selle pärast pean seda raamatut objektiivseks: Holma ja Barthol ei jäta valikuliselt välja huvitavaid detaile. Mulle meeldis see raamat rohkem, kui teised samateemalised, kuid põhjus võib samahästi peituda ka suures kirjatüübis, mille lugemine on mulle meeldiv.
0 comments:
Post a Comment