Nõukogudeaegne, väheste mustvalgete piltide ja üpris väikese kirjaga 270-leheküljeline raamat tundus esmapilgul intimidating. Pärast sissejuhatust esimese peatükini jõudes mu arvamus muutus ning edaspidi oli raske seda raamatut käest panna. Cerami käsitlus on sujuv, rohkete huvitavate faktide ja näidetega ning mis kõige parem: hästi kirjutatud. Tihti kasutab ta olulisemate nüansside rõhutamiseks jämedat kirja ning need on harilikust just need kohad, kus peaks inglise keeles olema mõni mahlane väljend. Autor on sakslane, elanud USA-s ja avaldanud ingliskeelse versiooni aasta varem kui saksakeelse. Olulisim mulje sellest raamatust on see, et autor on väga suur asjaarmastaja alal, millest raamat kõneleb: arheoloogia. Võib öelda, et "Esimene ameeriklane" räägib USA territooriumi esiajaloolistest indiaani kultuuridest ja Ühendriikide arheoloogiast.
Raamatu põhiteemadeks on arheoloogilised meetodid, USA edelaosa vallutamine ja pueblod, idaosa maundid (nö kalmekünkad) ning vanimad või olulisemad arheoloogilised leiud. Väärib mainimist, et raamatus sisalduvad asukohakirjeldused tekitavad suurt soovi (kasvõi interneti abiga) ise silmata selliseid kohti nagu Petrified Forest, Azteci pueblo, Gallina torreonid, Cliff Palace jne.
Suure asjahuvilisena selgitab autor üpris ilmekalt selliseid tehnikaid nagu statigraafia, radiosüsinikdateerimine ja dendrokronoloogia - vähemasti nii hästi, kui neid kasutati raamatu kirjutamisel 60ndate lõpus. Näiteid nende tehnikate kasutamisest on kõik USAst ja statigraafiat tutvustab ta esmajoones Thomas Jeffersoni ülistades. Edelast jutustab ta kõige enam ning "Cibola seistme linna" vallutamisest räägib ta pika ja paeluva loo esiteks sellest, kuidas kolm laevahukust pääsenut (kellest üks on mustanahaline) kaheksa aastat indiaanlaste keskel elavad: vahel orjade, vahel sõprade või isegi meditsiinimeestena. Köitev ja südamlik on ka epiloog, "USA viimas kiviaja inimese" Ishi lugu peidus elamisest muusemis suremiseni. Pueblode juures on huvitav see, et mitmekorruselistesse toakärgedesse pääseb vaid redelitega katuseavadest ning neis on "kivad" e ringikujulised pooleldi maa all olevad kogunemisruumid meestele. Samas kui need rahvad ei omanud muid koduloomi kui koer ja kalkun, ei leiutanud kirja ega ratast, olid nad suurepärased korvipunujad ning savinõude põletajad. Märkimist väärivad mimbrite keraamika kaunistused, millel on kujutised loomadest ja putukatest. Omapärane on see, et neil loomadel on justkui erilised tähised peal, mis mulle seostuvad justkui "juhistega", kuidas mingit olndit tappa: hirvel on eriline kujund küljel, karul kõhu juures jne. Meeldejääv on ka see, et kunagi elasid Põhja-Ameerikas hobused, kaamelid, mammutid ja hiigellaisikud, kes surid selleks ajaks välja, kui Vanas Maailmas tsivilisatsioon hakkas tekkima.
Autorile tahaks ette heita vaid seda, et vähe on seostatud aastaarve ja ajastuid nende sündmustega, mis samal ajal toimusid valgete asukatega. Mainitud on vaid esimest ja teist maailmasõda, mis USAd puudutas nende maal vähe. Erandiks on selles raamatus Willard F. Libby, raadiosüsinikdateerimise leiutaja, kes ühtlasi töötas, nagu ma aru saan, ka Manhattani projekti (tuumapommi leiutamise) kallal. Kokkuvõttes siiski väga viis raamat.
0 comments:
Post a Comment