Usaldades Cristopher Hitchensi ütlemist, kirjutasin ajalooeksami arutlevas osas lõpetuseks, et "kaitsku lendav spagettikoletis meie armast maamuna, kui islam peaks kord reformatsioonini jõudma". Teemat täielikult valdamata ei tasu taolisi vihjeid teha. Islami ajaloost selgub, et omamoodi reformatsioon on islamit juba läbinud 19. ja 20. sajandil, mil islam pidi tunnistama sekulaarse euroopa ülemvõimu. David Waines pühendas terve peatüki sellele, kuidas reformimeelsed moslemid üritasid uuendada islamivõimu - millest hiljem sündis nt Øari'ast põhiseaduse kasuks loobunud Türgi Vabariik. Aga see selleks.
Raamat ise on tõepoolest täpselt seda, millele nimi viitab: sissejuhatus islamisse. Ütleksin, et kasulik lugemine kellelegi, kes soovib islamisse pöörduda. Üks esimene peatükk on "Pole jumalat peale Allahi...", mis tundub olevat kogu usu põhialus. Minu jaoks seisneb suur erinevus kristluse ja islami vahel selles, et kristlikut jumalat tuleb armastada, islami jumalale aga alluda. Kui oleks vastav kirjandus mis seda soosiks või nõuaks, võiks muidugi ka jõuluvana armastada ja temale alluda, aga sellele ei pööra autor tähelepanu. Keeruliste araabia nimede ja Muhamedi Mediinasse kolimisest alanud ajaarvamise järgi paika pandud aastaarvud teevad mingisuguse ajaloolise kokkuvõtte tegemise raskeks, aga vähemasti üldpilt islamist kujuneb selle raamatu abil välja küll. Järgnevalt tooksin välja asjad, mis mind mingil moel üllatasid.
Lk 133: "Abiellumine on keelatud ka inimeste vahel, keda lapsepõlves on imetanud sama amm, sest juristide väitel on see võrreldav toitmisega, mis langeb osaks loodetele pärisema kõhus." See on hea näide, milliste absurdsusteni võib jõuda, kui seadusi tuletatakse pärimusjutukestest (hadithidest). Tundub, et keskajal polnud ka kõiketeadval ja kõikvõimsal Allahil teadmisi geneetikast.
Lk 134: "...[mehe tunnistus omab] kahekordset kaalu kohtus, kus ühe mehe tunnistus võrdub kahe naise tunnistusega." Veel üks suur ebavõrdsus meeste ja naiste vahel islamimaailmas, mis hoiab tagasi naise ja mehe võrdseks saamist selles maailmajaos. Praktiliselt tähendab see seda, et kui kaalul on üksteist vastustava mehe ja naise tunnistused, siis mehe tunnistus on automaatselt väärtuslikum.
Lk 312: Abu A'la Mawdudi kirjutas eelmisel sajandil nii: "ilmalik riigikord kujutab moslemitele [...] ohtu, sest islami põhiolemuseks on usuline valitsemine. Poliitika eraldamine religioonist, mis iseloomustab lääne sekulaarseid riike, oleks islamis mõeldamatu." Raamatu autori väitel on see nii, kuna kristlus tuli Rooma impeeriumis võimule; islam aga lõi kohe pärast tekkimist oma impeeriumi.
Kokkuvõttes oli raamat paks ja üksjagu igav. Tajusin mingisugust ebaobjektiivsust: väga palju ülistati islami usku ja riigikorda, kuid vist kordagi ei mainitud islamis esinevaid julmusi nagu näiteks usutaganejate, abielurikkujate jm ohvriteta kuritegude sooritajate kividega surnuks loopimist. Islami sõjakast laienemisest jäi raamatus mulje kui millesti ilusast ja loomulikust, kristlikust rekonkistast aga kui tülinorijatest. Islami ajaloo tundmise poolest olen nüüd targem, kuid Fr. Tuglase tõlgitud raamatult "Muhamed ja islam", mida loen järgmisena, loodan rohkemat.
0 comments:
Post a Comment