Inimesed ja märgid

Lotman, Juri 2000[1969]. Inimesed ja märgid. Vikerkaar 1. [Sovetskaja Estonija 27].

Ent piisab, kui noid ulmeromaane põgusaltki lugeda, veendumaks, et teadusloome olemust ennast kujutavad kirjanikud tihti ette (nende arusaamad aga kanduvad üle lugejaskonnale) moonutatud kujul. (Lotman 2000[1969])

"Seevastu formalistide jaoks on kirjandusteos halb ajalooline dokument. Romaanid ei peegelda reaalset elu: nad deformeerivad seda." (Tomaševski 2014c[1928]: 289)

Õpetlane neis [ulmeteostes] meenutab kõige sagedamini Paganeli - tegelast kõigile lapsepõlvest peale tuttavast Jules Verne'i romaanist. See on kahel jalal ringikõndiv entsüklopeedia, kellel on igale mõeldavale küsimusele vastus valmis. Selline väikekodanlik ettekujutus sisendab lugejale mõtet: "Kui ma suudaksin pähe õppida kogu "Suure Nõukogude Entsüklopeedia", oleksin minagi teadlane ja teaksin vastust igale küsimusele." Tavainimesed neis romaanides kahtlevad, teadlased aga (sageli salapäraste masinate abiga, mida välja mõtlema fantastid nii helded on) teavad: "lihtinimesed" küsivad, teadlased annavad vastuse. (Lotman 2000[1969])

Või seltsimees I. Semennikov küsib ja teadlane Juri Lotman annab vastuse. Jacques Eliacin François Marie Paganel "represents the absent-minded professor stock character." Minu lemmik-Paganel on Daniel Jackson, kes vastab päris kenasti Verne'i Paganeli-kirjeldusele ja kes, nagu Lotman välja toob, tundis paljusid keeli, maailma ajalugu ning päästis oma entsüklopeedilise mäluga keerulisi olukordi samamoodi nagu Mägiaivar kleeplindi ja šveitsi noaga. Televisioonitroopide entsüklopeedias on mõlemad (Jackson ja Paganel) ära märgitud Absent-Minded Professor'i kategoorias ja Paganel on ära märgitud kui tõenäoline algupära (trope codifier).

Sugugi mitte alati ei otsi teadus tundmatut seitsme maa ja mere tagant. Sageli võtab ta millegi, mis seni on paistnud arusaadav ja lihtne, ning avastab selle olevat arusaamatu ja keeruka. Sugugi mitte alati ei tee teadus tuntuks tundmatut - tihti toimib ta risti vastupidiselt. (Lotman 2000[1969])

Siit ka semiootiku tegelaskuju - asjapulk kes võtab millegi arusaadava ja lihtsa ning hakkab vestma sellest, kuidas see miski on sotsiaalne konstruktsoon, diskursiivne formatsioon, märgitegevuse tulem, jne jne kuniks mitte-semiootikust pealtkuulaja on segaduses, kas semiootik ise saab aru mida ta suust välja ajab.

Ja lõpuks, sageli ei püüa teadus üldse mitte pakkuda võimalikult palju vastuseid: ta lähtub sellest, et õigel küsimuseasetusel ja õigel arutluskäigul on suurem väärtus kui olgu või tõestel, aga mittekontrollitavatel valmisvastustel. (Lotman 2000[1969])

"These are the questions about the general economy of illegality that one must ask of power, and, since one cannot expect an answer, the point is to analyse these questions." (Foucault 2009: 24)

Semiootika aine on lihtne - ta on teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. (Lotman 2000[1969])

Aga mis on kommunikatsioonisüsteem? See küsimus mis minu arvates toob teravalt esile Ameerika ja Euroopa semiootika erinevuse. Kas kommunikatsioonisüsteem on süsteem mida kasutatakse kommunikatsioonis, a la märgisüsteem, kood, keel, jne või on see süsteem milles toimub kommunikatsioon, a la kahe inimese näost-näkku suhtlemine, saatja ja vastuvõtja vaheline sõnumivahetus, ühiskondlik situatsioon, interaktsioon, jne? Esimene on Euroopalik ja keskendub keelesüsteemile ehk on koodile orienteeritud. Teine on Ameerikalik ja keskendub kommunikatsiooniprotsessile ehk on sõnumile orienteeritud. Need on suured üldistused, aga siinkohal olulised, sest sõltuvalt ühest või teisest variandist võib öelda, et semiootika on (A) teadus märkidest ja märgisüsteemidest, nagu Tartu semiootikat tänapäeval justkui määratletakse; või (B) teadus märkidest ja kommunikatsioonist. Üks asetab rõhku sellele, et märke kasutatakse tähistamiseks (signifying) - mis on S. Salupere sõnutsi nö kognitiivne-tunnetuslik suund - või sellele, et märke kasutatakse suhtlemiseks. Ei tea kas semiootika aine on ikka nii lihtne - minu arvates tekib päris palju raskusi sellest kui neid kahte suunda hakatakse ühildama ja näiteks kultuuri hakatakse vaatama kommunikatsioonisüsteemina, nagu Lotman teeb kui ta ütleb et kultuur on "ajalooliselt kujunenid semiootiliste süsteemide (keelte) kimp" (Lotman 2010c[1970]: 32), versus kommunikatiivne määratlus, mille järgi kultuur on nagu suhtusvõrgustik milles individuaal on võimetu ära tundma sõnumite allikat ja sihtkohta ning seetõttu ka tõika, et need sõnumid liiguvad võrgustikulises struktuuris (vt Ruesch & Bateson 1951: 281-282). St üks taandab kultuuri kollektiivseks minaks kes suhtleb iseendaga, teine vaatleb kultuuri kui massinähtust milles sõnumid on anonüümsed (nagu internetimeemid ja muud nö kultuuritekstid).

Mis võiks olla lihtsam ja tuttavam olukorrast: "mina ütlesin - sina mõistsid"? Aga samal ajal just see olukord annab ohtralt alust teaduslikeks mõtisklusteks. Milline on informatsiooni edastamise mehhanism? Mis tagab tema edastamise usaldusväärsuse? Millistel juhtudel on põhjus temas kahelda? Ja mis õieti tähendab "mõista"? (Lotman 2000[1969])

Ruesch actually üritas mõistmist määratleda: mõistmine eeldab oma viiteraamistiku (frame of reference) hindamist, teise inimese viiteraamistikust aru saamist (comprehension) ja nende kahe viiteraamistiku kokkukeevitamist suuremaks gestaldiks (Ruesch & Prestwood 1972[1949]: 598). Tahaks öelda, et see on inimkeeli see, kui sa saad aru, et see mida teine mõtleb on sama mida sina mõtled, aga see on Rueschi järgi mitte mõistmine vaid nõustumine (agreeing). Mõistmine põhineb iseenda ja teise inimese erinevuste õigustamiseks rahuldavate selgituste kättesaadavusel (Ruesch 1972[1968b]: 768). Inimkeeli: "mõista" tähendab saada aru, et see mida sina mõtled ja mida teine mõtleb on erinevad ja - mis on siin eriti tähtis - saada aru miks need on erinevad. Näiteks kui ma olen (militantne) ateist, siis ma ei pruugi kristlasega kohe üldse mitte nõustuda, aga ma võin teda mõista.

Kujutlegem, et meil on tegu automaatseadmega, mis käivitatakse teatud kindla signaalidega. Meie anname signaali ja masin hakkab tööle. Kas masin "mõistab" meid? (Lotman 2000[1969])

Kui ma lülitan sülearvuti nupust tööle, siis on kahtlane rääkida mõistmisest, sest see protsess on natuke liiga automaatne, et lubada sellist võrdlust. Mõistmine peaks ikkagi eeldama ka mittemõistmise võimalust. Ainus viis kuidas sellises olukorras arvuti ei "mõista" seda nupuvajutust oleks tehislikult tekitatud olukord kui, näiteks, pärast emaplaadi vahetamist ma ühendan lauaarvuti esikorpuse juhtmed valesti, niiet tööle-lülitamise nupp hoopis teeb restarti. Sellisel juhul pole aga arvutil valikut ega võimalust vääriti mõista - vääriti mõistsin mina, kui asetasin juhtmed valesti. Natukene teistsugune alukord on näiteks võrgunduses. Sellised ütlused nagu "server ei saa aru" on küll harjumuspärased, sest võrgunduses on tõepoolest võimalik, et sinu arvuti ja võrgumasina tarkvara töötavad erinevate süsteemidega ja peavad "kokkuleppele" jõudma läbi konfiguratsiooni. Aga see kõik on täiesti mööda, sest küsimus on kas masin "mõistab" meid, mitte kas üks seade "mõistab" teist. Praegu veel ei tundu tehisintellektid piisavalt kaugele arenenud olevat, et meid mõista.

Kas me suudaksime vahetada nendega ["mõistuslike olenditega teistelt planeetidelt või maaväliste tsivilisatsioonidega"] informatsiooni, teineteist mõista? Mittemõistmisest tingitud kollisioonid lõpevad üldjuhul traagiliselt. (Lotman 2000[1969])

Seda teemat on väga ägedalt käsitlenud ulmeromaan Ender's Game (millest vorbiti 2013 ka samanimeline film). [Spoiler alert!] Kõrgeltarenenud tulnukad ründav Maad, aga me saame neist jagu ja arendame tehnoloogia, et minna vasturünnakule ja hävitada tulnukate koduplaneet. Alles siis kui tapatöö on tehtud saame aru, et tulnukad ründasid meid, sest nad ei pannud tähele, et me oleme intelligentsed olendid ning taandusid kui sellest aru said. St mittemõistmisest sai küll tragöödia, aga ohvriks jäi kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon.

See, kes teist ei mõista, kaldub ikka arvama, et siin polegi midagi mõista, hävitada on vaja. (Lotman 2000[1969])

Kurb geopoliitiline reaalsus?

Meid ei üllata asjaolu, et me ei mõista raamatut, kui see on kirjutatud keeles, mida me ei valda. Küll oleme vägagi hämmastunud (ja isegi pahased), kui me ei saa aru kunstiteosest - mis on kas liiga uudne või liiga vana. (Lotman 2000[1969])

Kes siis kunstiteose peale pahaseks saab? Näiteks kas Nikita Hruštšov reageeris modernse kunsti suhtes nii nagu ta reageeris selle pärast, et tal oli ebausklik hirm ja võimetus saada aru ja aktsepteerida mitte-midagi-kujutavat maali, nagu Roman Jakobson väitis, või äkki oli Hruštšov teadlik, et abstraktne ekspressionism on C.I.A. rahastatud kultuuriline relv? See tõik sai avalikkusele teatavaks alles käesoleval sajandil, aga me veel ei tea kas Nõukogude Liidu juhtkond teadis sellest Hruštšovi ajal. Kohandades Freudi ja sigari ütlust võib öelda, et mõnikord on kunstitöö lihtsalt kunstitöö, aga mõnikord on see midagi enamat.

Lev Tolstoi ei mõistnud Shakespeare'i ja tal oli julgust seda tunnistada. Meie ei tunnista, aga kas me sellepärast veel mõistame? (Lotman 2000[1969])

Siin on see kolmas protsess mida Ruesch võrdleb mõistmise ja nõustumisega: teadvustamine (acknowledging). Otsetõlkes oleks see tunnustamine, tunnistamine või kinnitamine, aga teadvustamine kõlab minu jaoks õigemalt. Kui ülal tõin näite, et ma ei pruugi (militantse) ateistina nõustuda kristlasega, aga ma võin teda mõista, siis siia võib vabalt lisada, et moslemiga ei pruugi ma nõustuda ega teda mõista, aga ma võin teadvustada, et ma teda ei mõista (ja temaga ei nõustu).

Ja mida tähendab mõista iseennast? (Lotman 2000[1969])

Miljoni krooni küsimus.

On ilmselge, et ühelegi neist küsimustest (aga vastuseid neile ootavad nii esteetika, pedagoogika, psühholoogia kui ka lihtsalt elupraktika) ei saa me vastata seni, kui pole määratletud sõna "mõistma" sisu, kui pole muutnud teda teadusterminiks. (Lotman 2000[1969])

Noh, Ruesch nagu üritas seda väga täpselt määratleda, aga välja kukkus midagi mida tuleb inimkeelde tõlkida, et tihkest sõnastusest point esile tuua. Hermeneutikas on ju mõistmine mingil määral eritermin.

Kõigil kõnealustel juhtudel oli meil tegemist mingite kommunikatsioonisüsteemide ja teatud informatsiooni edastamisega nende kaudu. (Lotman 2000[1969])

Siin kukub ülal arutletud eristus tähistamisele ja suhtlemisele orienteeritud semiootikate vahel pea peale, sest siin on kommunikatsioonisüsteemi mõistet kasutatud kahe inimese näost-näkku suhtlemise, saatja ja vastuvõtja vaheline sõnumivahetuse, ühiskondliku situatsiooni, interaktsiooni, jne tähenduses.

Nii eristub teatav üldine uurimisaine. Kas räägime või kirjutame mõnes keeles (eesti, inglise, vene, tšehhi või mis tahes muus), peame tänaval silmas valgusfoori märgutulesid, loeme romaani või vaatame filmi, püüame signaale kosmosest või dešifreerime delfiinide keelt - ikka püüame lülituda mingisse kommunikatsioonisüsteemi ja saada informatsiooni, mita tema abil edastatakse. (Lotman 2000[1969])

Rääkimine ja kirjutamine on kahtlemata osa kommunikatsioonisüsteemist - olgu see kasvõi autokommunikatiivne süsteem, aga ikkagi kommunikatsioonisüsteem. Valgusfoori ees peatumine ei ole Rueschi tähenduses kommunikatsioonisüsteem, sest kuigi siin on tegu märgisüsteemiga (fooritulede kood), ei ole siin tegu suhtlussüsteemiga - v.a. juhul kui ristmikul on veel inimesi, kas jalgsi või autoga, kes teadvustavad mingil moel üksteise kohalolu. Kommunikatsioonisüsteemi tingimuseks on mitte ainult vastastikkune üksteise mõjutamine vaid ka teadlikkus üksteise reaktsioonidest (kui sa suhtled teise inimesega siis teine inimene teab, et sa temaga suhtled ja, et tema suhtleb sinuga, ja vastupidi - vastastikkus on õige sõna). Valgusfoori märgutulesid silmas pidades, romaani lugedes või filmi vaadates on tegu kommunikatsioonisüsteemi erijuhuga - kultuurilise võrgustikuga. Valgusfoori leiutaja või paigaldaja, romaani autor ja filmi loojad ei suhtle liikleja, lugeja või vaatajaga õiges kommunikatsioonisüsteemis. St siin on tegu märgisüsteemidega, aga mitte kommunikatsioonisüsteemidega. Küsimus nr 9. "Mis vahe on märgisüsteemil ja kommunikatsioonisüsteemil?" tundub siin kõige keerulisem. Kui teistele küsimustele on suhteliselt lihtne vastata siis siin ei saa vististi läbi ilma tehniliste eristuste sissetoomiseta.

Informatsiooni saamata, säilitamata ja edastamata pole inimelu võimalik - ei maailma tundmaõppimine, ei inimühiskonna korraldamine. Seetõttu on ilmne, et semiootikal, sel üsna noorel teadusel, mis uurib kommunikatsioonisüsteeme, on õigus oma kohale teadusteperes ja et aja jooksul osutub see koht arvatavasti võrdlemisi oluliseks. (Lotman 2000[1969])

Minu senine kogemus semiootikaga ütleb, et semiootika tegeleb rohkem märgisüsteemide kuiet kommunikatsioonisüsteemidega. Kommunikatsioonisüsteemid on tihti märgisüsteemide toimimise eelduseks (a la loomuliku keele kasutamine sageli eeldab rääkimist - suhtlemist teise inimesega), aga rõhk näib olevat märkidel, mitte suhtlemisel endal. Ka eriterminoloogia põhjal võib seda järeldada: Jakobsonist ja metakeeltest pajatatakse Tartus kogu aeg, aga Cherryst ja metakanalitest ei kuule teps mitte. Mõni semiootik vb ei teagi, et metakanal on jälgija (observer, nt pealtkuulaja või pealtvaataja) kanal. Kui range olla, siis tuleks eristada semiootikat, mis tegeleb märkide ja märgisüsteemidega, kommunikoloogiast, mis tegeleb kommunikatsioonisüsteemidega kui sellistega (sui generis).

Selle jaotise [John Locke'i semiootikamääratluse] ülesanne oli tema arvates "vaadelda nende märkide olemust, mida mõistus kasutab, et mõista asju ja anda oma teadmisi edasi teistele". See semiootikamääratlus on jäänud teaduslikust seisukohast täiesti rahuldavaks tänini. (Lotman 2000[1969])

Ma nõustun. Ka Locke on välja toonud need kaks poolt. Mida mina nimetan tähistamiseks/märgistamiseks ja S. Salupere kognitsiooniks/tunnetuseks on siin märkide kasutamine selleks, et mõista asju ja kommunikatsiooni olemus ongi teadmiste edasi andmine märkide abil. Natuke iganenuna näiks see määratlus kui neid kahte protsessi vaadelda järjestikulisena nii, et kõigepealt mõistad midagi ja siis kasutad märke, et panna ka teist inimest mõistma. Tänapäeval on soositum selline seisukoht, et asju ei mõisteta juba ette ära ning siis kommunikeerita, vaid, et kommunikatsiooni käigus jõutakse mingi asja mõistmiseni. Kohe hüppab pähe erinevus eestlaste ja ameeriklaste vahel loenguruumis: eestlane näib arvavat, et õppejõud mõistab asju ja üritab oma teadmisi edasi anda; ameeriklase jaoks näib asi käivat nii, et õppejõud on rohkem nagu moderaator ja õpilased suhtlevad selleks, et mõistmisele jõuda. Ühe jaoks eelneb märgiloome ülekandele, teise jaoks on märgiloome ja ülekanne omavahel seotud. Jällegi, koletult suured üldistused.

Kuid kaua aega ei leidnud Locke'i ideed edasiarendamist. Et semiootika saaks sündida, oli vaja üldist murrangut terves reas traditsioonilistes teadustes. See teadus tekkis meie sajandi 50. aastatel mitme teadusharu - strukturaallingvistika, informatsiooniteooria, küberneetika ja loogika - ristumiskohal (säärasest "hübriidsest" päritolust tingituna mõistavad nende teadusalade esindajad semiootika ainet ja olemust seniajani mõneti erinevalt). (Lotman 2000[1969])

Ma ei nõustu. 50ndatel saavutas semiootika vb teaduse staatuse, aga semiootikaküsimustega tegeleti üksjagu adekvaatselt juba 1930ndatel ja 40ndatel. Locke'i suhtes on siin täielikult eksitud - näiteks Bernard Bolzano (1781-1848) ja Josef Durdík (1837-1903) arendasid edasi Locke'i ideed semiootikast. Aga siin ei saa Lotmanit vist teadmatuses väga süüdistada, sest viimasest tüübist pole tänini veel inglise- ega venekeelset Vikipeediaartiklit (ja eesti keeles, ebaharilikult, on).

Keeled, mida kõnelevad maailma rahvad (neid nimetatakse "loomulikeks keelteks"), on kõige tähtsam, kõige levinum ja küllaltki hästi uuritud kommunikatsioonisüsteem. (Lotman 2000[1969])

Mis on siin kommunikatsioonisüsteem: kas (A) loomulik keel ise või (B) selline kommunikatsioonisituatsioon milles kasutatakse loomulikku keelt?

Peagi märgati, et paljuski sarnaselt loomulike keeltega on korraldatud kõik märgilised kommunikatsioonisüsteemid, mis ühiskonnas toimivad, olgu tegu tänavasignaalide süsteemida, morsetähestikuga või kunsti väljendusvahendite struktuuriga. (Lotman 2000[1969])

Wat. Kas eksisteerivad ka mittemärgilised kommunikatsioonisüsteemid? Mis on siin kommunikatsioonisüsteem? Ainus seletus "märgilisele kommunikatsioonisüsteemile" oleks Charles Morrise lan-sign system ehk umbes midagi nagu suhtlus-märkide süsteem, aga ma ei ole enam milleski kindel. Jääb mulje, et vene keeles on need terminid natuke teistsuguste tähendustega, et siin on mingi nihe millele ma pihta ei saa. Inglise keeles ma vähemalt saan aru, et Charles Morrise ajal olid keel ja kommunikatsioon sageli sünonüumsed, aga siin läheb see nihe minu jaoks kaduma. // Muideks, põgusalt enne 1970. aastat mil body language tuli laialdaselt kasutusele, pakkus keegi John P. Spiegel 1967. aastal välja sõnapaari body communication (ja rääkis sellistest asjadest nagu body messages), aga kuna ta oli psühhiaater ja hüüdis selle välja mingis psühhiaatriaajakirjas jäid see mugav ja täpne termin üheks kirjakohaks - tookeniks millest ei saanud tüüpi.

Iga kord, kui puutume kokku informatsiooni edastamise või säilitamisega, võime püstitada ka küsimuse selle informatsiooni keelest. Nii tekkis kommunikatsioonisüsteemide üldteooria. (Lotman 2000[1969])

Aasta varem (1968) avaldas Ludwig von Bertalanffy oma mõjuka teose General System Theory, aga seda nimetatakse üldsüsteemiteooriaks - äkki on tõlkes tekkinud selline kummaline back-formation nagu "kommunikatsioonisüsteemide üldteooria"?

Selgus, et informatsiooniteooria põhimõisted - "sidekanal", "kood", "sõnum" - sobivad ülimalt hästi paljude semiootiliste probleemide interpreteerimiseks. (Lotman 2000[1969])

Või nii vähemalt näivad paljud semiootikud arvavat. Mulle meeldib kommunikatsiooniteooria vahest rohkem kui mõnele teisele, aga kogemus ütleb, et semiootikutel on komme mõelda koodidest, sõnumitest, saatjatest ja vastuvõtjatest pahatihti olukordadest mis nende mõistete järele ei hüüa. Kommunikatsioon on mugav paradigma, aga sellega võib ka liiale minna.

Küberneetikule on teadus informatsiooni edastamisest niisiis vaid üks osa tema probleemist. Kuid on teada, et informatsiooni edastamine nõuab üht vältimatut tingimust - märgi olemasolu. (Lotman 2000[1969])

Aga ka semiootikule peaks informatsiooni edastamine olema vaid üks osa tema probleemist. Üks kohane näide kus edastamise paradigmaga flirtides on tähenepanuta jäetud midagi märkimisväärset on Jakobsoni järgi keele faatiline (phatic) funktsioon. Ta mitte ainult ei heitnud kõrvale selle termini esialgse tähtsuse (phatic communion oli Malinowski järgi ühiskondlike pingete alandamist täitev kõne) ja asendanud selle jabura ning mõttetu näitega inimese ja papagoi vahelise suhtlemisega (Orval Hobart Mowrer'i 1950. tööst), vaid jättis täiesti tähelepanuta selle mida Charles Morris ja tema järgi Jurgen Ruesch käsitlevad terminiga communization - et jagatus (communion) ei sõltu alati nö "märgilistest kommunikatsioonisüsteemidest". St lühidalt, informatsiooni edastamise kõrval eksisteerib ka väga reaalne ja argine võimalus, et minul ja sinul on juba olemas ühine informatsioon. Kommunikatsioon toimib tihti nt jagatud kogemuse põhjal, aga semiootikud on selles vallas näppinud ainult jagatud koodi küsimust.

Märkide uurimine avab võimalusi laiaulatuslikeks praktilisteks rakendusteks: alates kõnepuuete raviga seotud probleemidest ja tõhusamate viiside leidmisest pimedate hõlmamiseks kollektiivi ellu kuni masintõlkeni, automaatsüsteemide juhtimiseni ja maavälise suhtluse viiside leiutamiseni. (Lotman 2000[1969])

Kõnepuuete (language disorder) nimetamine on nagu peanoogutus Jakobsonile, kes uuris afaasiat. On märkimisväärne, et ka Ruesch tegeles selle millegi samalaadsega, aga mitte ainult keelega, rääkides vaimuhaigete suhtlemishäiretest (communication disturbances). St kui võtta semiootilise kallakuga psühhiaatriat tõsiselt, siis võiks siia praktiliste rakenduste nimekirja lisada ka vaimse tervise küsimuse. Sel juhul tuleks muidugi omaks võtta nii mõnigi aksioom mis Rueschile oli iseenesestmõistetav, aga igaühele vb ei ole - nt, et inimene on psühhosomaatiline tervik (mitte ainult homo loquens) ja üksikisiku vaimsed probleemid võivad tegelikult olla grupi (perekonna või töökollektiivi) kommunikatsiooniprobleemide manifestatsioon, st et üksikisik on samaaegselt ka sotsiokultuuriline osa.

Selle tundmaõppimine, kuidas kunst kogub endasse ühiskondlikult tähenduslikku informatsiooni, on ülimalt huvitav ülesanne. (Lotman 2000[1969])

Selle väitega nõustun täielikult. See kuidas kultuurilised märgisüsteemid - kunst, kirjandus, aga ka uude vormid nagu internetimeemid, -foorumid ja -blogid - kätkevad endasse nö kehasõnumeid, on minu jaoks üks huvitavamaid asju. Hiljuti näiteks viskasin redditi otsingusse termini "nonverbal" ja terveks õhtuks oli tegevust.

Juba praegu on olemas teadus nimega bioonika, mis uurib bioloogilise maailma ehitusvorme, et kasutada neid ära inimese poolt loodavais mehhanismides. Ehk tekib kunagi ka "artistika" - teadus, mis uuriks kunstiliste konstruktsioonide seadusi, et siis "pookida" mõnesid nende omadusi informatsiooni säilitamise ja edastamise süsteemidele? (Lotman 2000[1969])

Praegu on ajakohane see, et bioloogilise maailma ehitusvorme tahetakse ära kasutada selleks, et ehitada informatsiooni säilitamise vahendeid. Viitan siin tõigale, et kui informatsiooni saaks talletada DNA moodi, siis oleks võimalik üks jotabait (yottabyte) salvestada andmekandjale mis on väiksem kui üks kuupmeeter (praegu tuleks kogu Tartumaa suurune pindala ehitada täis terabaidiseid kõvakettaid hoidvaid andmeladusid, et saavutada sama jotabait). Ma kujutan ette, et artoonika oleks rakenduslik alles siis kui on ületatud inimaju neurokaardistamise ülesanne ja õpitud nende andmetega midagi reaalselt pihta hakkama - siis tuleksid kunstiliste konstruktsoonide seadused mängu inimkogemuse vahetu (nö RAW) talletamise alternatiivina vms. Näiteks sellises ulmesises protsessis nagu unenägude salvestamine oleks artoonika roll saavutada unanäos kontinuiteet, täita tühjad kohad mingisuguste kunstiliste üleminekutega jne. Aga see kõik on veel liiga ulmeline.