·

·

A trans-historical given

Teaduslugu (FLFI.03.098) [Kevad 2021]

Ruse, Michael 2009. The Darwinian revolution: Rethinking its meaning and significance. PNAS 106(s1): 10040-10047. DOI: 10.1073/pnas.0901011106

In response, let us agree at once that focusing on revolutions (in science) does rather skew things in certain ways. Dwelling at length on Darwin carries the danger of ignoring the contributions of others in the 19th century, from the Naturphilosophen (people like the German anatomist Lorenz Oken who saw homologies everywhere) at the beginning to the orthogeneticists (people like the American paleontologist Henry Fairfield Osborn who thought that evolution has a momentum that carries it beyond adaptive success) at the end. Worse, it gives the impression that unless you have something dramatic and crisis-breaking, the science is of little value. (Ruse 2009: 10040)

Even science must have a "hook" if it is to catch any attention.

The same is true of others, like Herbert Spencer. For all that Spencer, too, hit on the idea of selection, he always thought that Lamarckism is the chief cause of evolutionary change, and while his thinking did influence some, including his big friend Thomas Henry Huxley, he likewise did not swing people in the way that the Origin did. (Ruse 2009: 10041)

Naturally. I'll have to keep this in mind if or when I read them both.

Before the Origin, the evidence for evolution just was not there. If you believe in evolution, you were fueled primarily by ideological reasons. It is true that people knew about homologies, the fossil record was starting to fill out, embryology was suggestive, and so forth. But the full picture was not there. After the origin, being an evolutionist was just plain common sense. And people did become evolutionists. Even church people. With the notable exception of American evangelicals, especially in the South, evolution was accepted. (Ruse 2009: 10042)

Reminiscent of how Lavoisier doubted in the phlogiston theory before he could disprove it (cf. Butterfield 1958: 206).

First, he argued analogically from artificial selection (the work and triumphs of the animal and plant breeders) to natural selection, from something known and seen to something not known and seen. Then he turned around, and showed how evolution through selection throws light on topics across biology, instinct, paleontology, biogeography, systematics, anatomy, embryology, and more. (Ruse 2009: 10042)

But God made the banana specifically for the shape of the human hand!

There certainly was professional evolutonism, particularly that around the German biologist Ernst Haeckel. But, increasingly, a lot of what was produced lost touch with reality as fantabulous tales were spun using the unreliable biogenetic law, ontogeny recapitulates phylogeny. (Ruse 2009: 10042)

This I recall from some audiobook about the history of biology. If memory serves, Haeckel's wife died and this sent him spiralling, psychologically, and writing a work that gave us many commonplaces (e.g. "ontogeny recapitulates phylogeny") but also some nonsense that is nearly undecypherable.

And what you want in museums are displays, with an educational and cultural message. So this is what was supplied. Terrific displays of fossils, especially of all of those dinosaurs now being discovered and brought back from the American West, and all put in a progressive fashion to demonstrate that life may have started as blobs but that it ends as humans, especially white humans. (Ruse 2009: 10042)

Life is truly miraculous, from its humble single-celled beginnings to its pinnacle, Josh.

The official Catholic position, for instance, is that we have souls and these are created and inserted miraculously into human frames, actually, human zygotes. And this obviously is but one end of the spectrum that goes all of the way, through the kind of directed evolution allowed by some members of the intelligent design theorists, across the hard-line young earth creationists who think that humans were created miraculously on the sixth day. (Ruse 2009: 10043)

Why stop at zygotes? Perhaps there are billions of half-souls trapped in our testicles and ovaries waiting to be made whole.

When, to take a particularly egregious example, German general Friedrich von Bernhardi claimed that Darwin showed that might is right and that the Motherland has almost an obligation to seize from its neighbors, he owed little to the old evolutionist who had worked away in his study in the English countryside. One might as much credit Plato because the doctrine more closely resembled the thinking of Thrasymachus in the Republic. Today one has similar divisions. For instance, philosopher Peter Singer has claimed the authority of Darwin for an explicitly left-wing manifesto. Philosopher Larry Arnhart has no less enthusiastically claimed Darwin's support for a right-wing view of society. (Ruse 2009: 10043)

"Trasymachus [...] was the first to discover period and colon". What? How do you discover punctuation marks?

And in confirmation of Kuhn, this is where we tend to get the nastiness: Sedgwick writing irate letters to the newspaper about Darwin's methodology; Bishop Wilberforce sneering at Huxley's ancestry; Owen doing everything he could to give the Darwinians a bad name; and so forth. There were certainly vigorous debates about the science, but rarely did the science itself cause unpleasantness. It was always (as in the Huxley-Owen squabble over the brain) in the cause of the bigger metaphysical picture. (Ruse 2009: 10045)

As with flame wars online: whatever particular is in question, ultimately it comes down to the general world-views of the participants.

Less paradoxically, let us say that a complex phenomenon like the Darwinian revolution demands many levels of understanding. Blunt instruments will fail us as we try to understand scientific change. It is necessary to tease strands apart and consider them individually as we try to understand and to assess what is going on. (Ruse 2009: 10046)

Throwing putty does little. What are needed are sharpened instruments.

Ghiselin, Michael T. 2005. The Darwinian Revolution as Viewed by a Philosophical Biologist. Journal of the History of Biology 38:123-136. DOI: 10.1007/s10739-004-6513-2

Even though the crucial breakthrough that resulted from reading Malthus would seem to have come to him in a moment, the Origin was the product of some 20 years of study and reflection. We know that he only gradually abandoned the old ways of thinking and replaced them with the new. (Ghiselin 2005: 124)

Likewise with The Expression of the Emotions, for which he reportedly collected materials for several decades.

The layperson's travesty of evolution has been that man is descended from an ape: it has not changed much since Darwin's day. The twentieth-century historian's travesty of evolution has been that although the [|] Darwinian Revolution succeeded with respect to evolution, so far as natural selection goes, it was a non-event. Both of these travesties are at once closer to reality and farther from reality than one might think. (Ghiselin 2005: 124-125)

It is truly tragic that Harambe was killed before he could evolve into a human.

The problem of intellectual retooling is particularly difficult because the old assumptions and ways of thinking often persist, whether explicitly, implicitly, or unconsciously, as a part of intellectual tradition. A great deal of that which is implied or unconscious is there because it is taken over uncritically, perhaps from every day life, perhaps from what we have been taught in school, perhaps through indoctrination as a graduate student. (Ghiselin 2005: 125)

Permanent dynamic synchrony in the realm of scientific assumptions or ideology.

Pre-Darwinians conceived of change as something superficial, and in that sense they did not treat it as real. This is clear from the way in which they attempted to relate organic evolution to the kinds of change with which they were already familiar. If the world was created, then it had pre-existed in the Mind of the Creator and therefore evolution was the unfolding of something that already existed but had not yet been realized. (Ghiselin 2005: 126)

The archetype/ectype question in the realm of evolution/creation. Cabbits

There is no way in which an "ought" can be justified by an "is" once the teleological assumptions that underlie such efforts have been rejected. Whatever is is trite. But efforts along such lines have been pervasive, and it is obvious that the teleology is still being presupposed, as it is in other contexts, perhaps without the proponents even being aware of what they are doing. (Ghiselin 2005: 129)

A kind of ontology in four words.

Everything could be arranged in a single series from lower to higher. That conception underlay Lamarck's approach to taxonomy. It was also integral to Lamarck's notion of progress: a law of nature necessitated that animals would evolve so as to become increasingly like man, unless something interfered. There was an implicit theosophical assumption driving Lamarck's thinking. (Ghiselin 2005: 130)

Again, they interfered with evolution when they took that shot at the gorilla, hindering him from actualizing his full evolutionary potential and becoming a real estate agent in Akron.

The rejection of typology, or essentialism, has often been treated as one of the most important features of the Darwinian Revolution. However the essences of "essentialism" that are invoked by its critics all too often reveal that essentialism has been dealt with only at a very [|] superficial level. The priority of the concrete implies that what is causally important is particular things, not abstractions. That does imply that individual organisms are important, and that when dealing with evolutionary problems we must not screen out variation or think of groups in terms of stereotypes. (Ghiselin 2005: 130-131)

The problem of essentialism in attempts at typologization should also be examined in semiotics. Abstract typologies without concrete examples are... typical.

Supposedly, Scholastic notions about definition in terms of necessary and sufficient defining properties could be replaced by more "Wittgensteinian" notions of family resemblances, disjunctive or polythetic definitions, fuzzy sets, or whatever. But there is no reason why a Platonic Idea cannot be conceptualized as somewhat elastic, fuzzy, or even muddled. A timeless and eternal pattern can still be assumed to underlie appearances. Both the distinction between essential and accidental characters and the notion that the essential limits cannot be passed are unaffected. (Ghiselin 2005: 131)

As I (currently, without yet having read him) understand it, we don't have, by definition, access to Platonic ideas to confirm their distinctness or indistinctness.

Morphology has been somewhat modernized by the adoption of cladistic techniques and new materials such as sequence data. However, many who have embraced cladism are retread typologists who continue to think as if only the algorithms had changed. One wonders why they continue to use the nomenclature of eighteenth century occult metaphysics rather than modern science. Why do they talk about Baupläne, instead of anatomical diagrams? Why do they talk about archetypes, rather than common ancestry? Why do they say that synapomorphies define groups, rather than diagnose them? (Ghiselin 2005: 132)

A terminological permanent dynamic synchrony in the field of morphology.

Orr, H. Allen 2009. Darwin and Darwinism: The (Alleged) Social Implications of The Origin of Species. Genetics 183: 767-772. DOI: 10.1534/genetics.109.110445

In the decades that followed the publication of The Origin of Species, it was often suggested that Darwin's work had implications for the economic order. Darwinism, it was said, demonstrated the effectiveness of competition and provided a defense of capitalism. This claim is, at best, only partly true. As many have emphasized, the full story is far more complex and interesting. (Orr 2009: 767)

Taking the surplus value of your workers makes you better adapted?

Taken to their extreme, Darwinian defenses of laissez-faire capitalism shaded into arguments for full-blown Social Darwinism of the sort often associated with Herbert Spencer: competition in human society may be ruthless but it is natural, inevitable - and defensible scientifically. (Orr 2009: 768)

This I'll have to find out when I read him beyond that one paper.

Nonetheless, it's tricy to see how an economic situation that suggested a biological theory can be simultaneously justified by that theory, an objection that goes back at least to Engels. In any case, folk sociology probably reveals as much as scholarly history here. (Orr 2009: 768)

"Folk psychology" is familiar enough, but "folk sociology" is new. Is there a "folk politology" or "folk semiotics", too?

To Darwin, the challenge of adaptation was that of simultaneously reforming and preserving a species. A species must be able to change those aspects of its [|] phenotype that require improvement without thereby wrecking the intricate arrangement of parts that characterizes any living thing. Darwin and his intellectual heirs concluded that the answer to this challenge was change that is gradual. In a phrase, successful change must be evolutionary, not revolutionary. (Orr 2009: 768-769)

Not that far off from the "permanent dynamic synchrony" I've evoked several times here already. Innovations reform, archaisms preserve.

The second component of the argument - the necessity of gradual change in complex systems - can also be found in pre-Darwinian political thought. In my own reading, I have been struck by the similarity between Edmund Burke's arguments for the wisdom of gradual change in politics and Darwin and Fisher's arguments in biology. Burke (1729-1797), an Irish political thinker and member of Parliament, is best remembered as a father of modern conservative political philosophy. Shaken by the turmoil that followed the revolution in 1789, Burke (1790) produced his best-known work, Reflections on the Revolution in France. (Orr 2009: 769)

Even Estonian conservatives are bouncing on this guy's D - see Edmund Burke'i Selts.

In the now well-known words of Brooke (1991, p. 321), these historians have concluded that "[t]here is no such thing as the relationship between science and religion." In some places and at some times, science and religion have conflicted (e.g., the Galileo affair, although even here matters were more complex than they first appear). In other places and times, they have lived in harmony (e.g., the Church was a leading patron of astronomical research). And, just as often, science and religion have been indifferent to each other (e.g., Pauling's discovery of beta-sheets caused little stir in Sunday schools). (Orr 2009: 771)

Well, beta-sheets have no bearing upon religious dogmas, whereas evolutionary theory makes the story of genesis look like the fairy-tale it is.

The appearance of The Origin of Species came as a great shock to Victorian culture and many, in the wake of the Darwinian revolution, felt their world to be upended. Darwinism, they concluded, perhaps hastily, had changed everything. Moreover, among those with a political or cultural agenda, the temptation to overextend or otherwise exploit a scientific theory can be strong (if often unconscious). (Orr 2009: 772)

My favourite example, for which I am currently unable to find the citation, is that William James read Darwin and fell into a decade long depression because of it.

Claeys, Gregory 2000. The "Survival of the Fittest" and the Origins of Social Darwinism. Journal of the History of Ideas 61(2): 223-240. DOI: 10.1353/jhi.2000.0014

Darwin was extraordinarily widely read and extraordinarily influential. We are all aware of the great theological debates associated with his name in late Victorian Britain, of the counter-attack against Darwin begun by Bishop Wilberforce in June 1860, and of the tenacious war of attrition conducted by "Darwin's bulldog," T. H. Huxley, who coined the term "agnostic" in 1869 to define the lack of scientific evidence for the existence of God. Much has been written of the moral panic and growing loss of religious faith, paralleling the course of darwin's own "reluctant agnosticism," which followed the conclusion that human beings had been levelled to the status of animals and deprived of a special Providential creation as well as any divine purpose in the perpetuation of their species. (Claeys 2000: 225)

Wow. This is surprising but makes perfect sense.

With the extension of the doctrine that "Might is Right" to international conflict and the rendering of Darwinism "in terms of efficiency resting on force," warfare between nations at a time of critical intra-European economic, military, and imperial competition was increasingly praised as a salutary means of testing the criteria of survival. Selfishness, personal and national, seemed to be the prescribed law of social evolution. To assist the weak by any form of mutual aid was to act as "the persistent enemy of progress." The Darwinian world-view, "red in tooth and claw," thus seemingly legitimated both social and international warfare. (Claeys 2000: 226)

Is this why conservatives/rightists are vehemently opposed to helping anyone but themselves?

It is a mistake, therefore, to presume that there was a single "poritics" of Social Darwinism or that all forms of Social Darwinism were illiberal. Evolutionist perspectives bolstered liberal arguments in a number of notable instances. In Walter [|] Bagehot's Physics and Politics (1872), for example, liberal democracy was touted as most likely to ensure progress towards higher forms of social development, primarily because political freedom ensured the wider circulation of competing ideals and people. (Claeys 2000: 228-229)

This seems to have survived in the figure of "the marketplace of ideas". Bagehot's Physics and Politics is available.

For Malthus of course did propose gradually abolishing the poor laws as a means of ensuring that the natural and necessary course of nature was not stemmed by human error. Benevolent assistance did not aid the poor but weakened their prospects for survival by undermining their desire for independence, augmenting population, and indulging idleness without increasing the food supply. (Claeys 2000: 231)

This reads like a summary of the whole American political discourse about black single mothers. From tha end of the page: "In 1834, poverty was believed to be chiefly a function of character. Assisting the poor prevented them from supporting themselves." (ibid, 231) - Too many Americans appear to believe in this in 2021 still.

In the mid-1860s Darwin himself became in effect a Social Darwinist, and came increasingly to hope that the optimal outcome of human natural selection would be the triumph of "the intellectual and moral" races over the "lower and more degraded ones." It must be stressed that this was not the inevitable outcome of the logic of the Origin of Species nor the only path Darwin might have trod but the specific result of his reaction to a variety of critics and fellow philosophers. In this sense too, then, "Social Darwinism" was not as such "Darwinian" but the result of Darwin's acceptance of other interpretations of evolutionary theory, some of which were incorporated into the Descent of Man. (Claeys 2000: 237)

How is morality hereditary? How does it apply to a whole race? Are there genetic markers for moral choices?

Hull, David L. 2005. Deconstructing Darwin: Evolutionary Theory in Context. Journal of the History of Biology 38:137-152. DOI: 10.1007/s10739-004-6514-1

For almost a half-century students of science have disagreed fundamentally about what influences science. Put too crudely this controversy is between "internalists" and "externalists." The traditional internalist view is that reason, argument and evidence play the major role in science. Other factors at times also enter into science, but the influence of these factors is treated as being extraneous if not downright detrimental. [|] Chief among these "other factors" are sociopolitical factors. Darwin lived in a competitive, individualistic, dog-eat-dog society. So the story goes, Darwin came up with a scientific theory that was just as competitive, individualistic and dog-eat-dog as Victorian society because of his experience in Victorian England. (Hull 2005: 137-138)

A short breakdown of these terms. Internalist factors (reason, argument and evidence) are removed from the context, whereas the externalist factors include economic, social, and political aspects.

What is more, Darwin's contemporaries accepted Darwin's theory because it fit in so nicely with this very same view of society. For example, according to Alexander Vicinich, Karl von Baer thought that the "Darwinian theory was popular not because of its scientific merits but because it was in full harmony with the materialist bent of modern ideologues." (Hull 2005: 138)

For some reason our two-kroon-boy keeps popping up in recent readings (cf. e.g. Gomperz 1901a, where he was mentioned several times, more than anyone else).

In Darwin's own day, students of science saw an interplay between Darwin's theory and politico-economical theories. For example, Charles Sanders Peirce claimed that the "Origin of Species of Darwin merely extends politico-economical views of progress to the entire realm of animals and vegetable life." It is the "Gospel of Greed." Here Peirce is explicit with respect to politico-economic views. They are views, not causes. (Hull 2005: 140)

Would not have expected to meet Peirce here, though it's on point. James, Peirce, Baldwin, etc. were all in some sense reacting to Darwin's work (cf. e.g. Peirce's "Evolutionary Love").

The familiar claim is that Darwin and later Wallace read the socio-economic views of Malthus into their biological theories. What is rarely, if ever, mentioned is that Malthus himself begins his treatise by reasoning from biology to human beings. In the opening pages of the 1803 edition of his famous book, Malthus begins by noting the fecundity of plants and animals and then goes on to apply these observations to human beings. For example, if all the people in the world except Englishmen were removed from the face of the earth, within a few ages it would become completely replenished. (Hull 2005: 141)

A sort of scientific "dialogism". From nature to society and back.

The social constructivists are certainly right about Victorian society being dog-eat-dog. All you have to do is read Dickens to get a feel for exactly how brutal the early years of capitalism were in England. The data on the period are staggering. Of the children put in work houses, 85% died before they were old enough to leave. But Victorians could also be extreme maudlin, especially when it came to faithful dogs and little match girls, but not sufficiently concerned to do much about these conditions. Instead they introduce Poor Laws that were so harsh that one might suspect that they were devised to make poor people strive even harder to free themselves from poverty. Herbert Spencer for one thought that these laws were not stringent enough. (Hull 2005: 142)

Never forget that these are your class-enemies.

Numerous scholars have complained that Wallace did not get the credit he deserved for the genesis of evolutionary theory. This tradition has been continued with respect to the reception of evolutionary theory. Wallace gets even less credit - and for good reason. The papers by Darwin and Wallace appeared in 1859 and caused hardly a ripple. It was Darwin's Origin of Species that raised all the hubbub. If Wallace had returned to England immediately upon discovering the fate of his paper and started publishing on the evolution of species, we might today refer to the Darwin-Wallace Theory. As it was, Wallace did not return to England until 1862 and did not publish his Contributions to the Theory of Natural Selection untyl 1870. Whatever the early reception of evolutionary theory, Wallace did not play much of a role in it. (Hull 2005: 148)

An instance of the role of intrigue in science. They say "publish or perish" but if you publish something no-one reads and feels compelled to "forward", how is it different from perishing?

Shapin, Steven 2006. The Man of Science. In: Daston, Lorraine; Park, Katharine (eds.), The Cambridge History of Science Vol. 3: Early Modern Science. Cambridge: Cambridge University Press, 179-191. [ESTER]

The significance of the priestly role for contemporary appreciations of the proper relationship between natural knowledge and religion cannot be overemphasized. When some seventeenth-century practitioners circulated a conception of natural philosophers as "priests of nature," they meant to display the theological equivalence of the Books of Nature and Scripture and also to imbue scientific work with the aura surrounding the formally religious role. (Shapin 2006: 181)

There's a perfect identification in those religionists who consider god to be nature.

The man of science, and almost all specific versions thereof, represented a subset of the early modern learned classes. By construing the investigation of nature as an act within learned culture, one is immediately marking out a massively importance social division in early modern Europe, that between those who were literate and those who were not, between those who had passed through formal schooling and those who had not. European cultures did differ in the extent to which their populations were schooled, and therefore literate, but, in general, the fractions of the literate was very small and that of the learned even smaller. (Shapin 2006: 182)

This cannot be undertaken. There are probably more learned people in modern Estonia today than there were in the whole of europe two to three centuries ago.

Throughout the early modern period, universities outside Italy were widely under church control - the Reformation splitting the institutional nature of that control but not, with some important exceptions, diluting it. The universities had as one of their major purposes the training of individuals for clerical roles, and membership in the clergy, or formal subscription to church doctrine, were very general conditions for matriculation, graduation, or entry to the fellowship and professoriate. (Shapin 2006: 184)

Of course I believe your nonsense, please let me study.

The Royal Society of London was a notable site in which such sentiments were expressed, whereas in Germany Gottfried Wilhelm Leibniz's (1646-1716) plans for a state-supported scientific academy stressed the importance of selecting persons who were not only knowledgeable but who were "also endowed with a unique goodness of mind; in whom rivalry and jealousy are wanting; who will not use despicable devices to appropriate for themselves the labors of others; who are not factitious and have no wish to be regarded as the founders of sects; who labor for love of learning and not for ambition or sordid pay." (Shapin 2006: 185)

Why even take up higher education if you can't become a leader of your own cult?

Scholars might in many cases be genuinely respected by gentle society, but that society importantly distinguished the roles of the gentleman and the professional scholar or pointed to features of the scholar's "character" that handicapped his ability to take part in gentlemanly conversation. Particular targets of criticism were the scholar's traditional isolation, his "morose" or "melancholic" complexion, his tendency toward disputation, and his pedantry. (Shapin 2006: 188)

"For such knowledge as this of yours much servile labor and memory work are required, so that a man is rendered unskilful, since he has contemplated nothing but the words of books and has given his mind with useless result to the consideration of the dead signs of things." (Campanella 1901: 151)

Daston, Lorraine 1992. Objectivity and the Escape from Perspective. Social Studies of Science 22(4): 597-618. [JSTOR]

Current usage allows us to apply the word as an approximate synonym for the empirical (or, more narrowly, the factual); for the scientific, in the sense of public, empirically reliable knowledge; for impartiality-unto-self-effacement [|] and the cold-blooded restraint of the emotions; for the rational, in the sense of compelling assent from all rational minds, be they lodged in human, Martian, or angelic bodies; and for the 'really real', that is to say, objects in themselves independent of all minds except, perhaps, that of God. (Daston 1992: 597-598)

"Objectivity" in premodern usage - archetypes in the mind of god.

Among philosophers, those who have written analytically about objectivity recognize (or exemplify) the conceptual fault lines that sunder its various meanings, but all nevertheless treat it as a trans-historical given. Few of these recent studies, even those most directly concerned with objectivity in the sciences or with the historical context in which objectivity allegedly emerged once and for all, seriously entertain the hypothesis that objectivity might have an ongoing history intimately linked to the history of scientific practices and ideals. (Daston 1992: 598)

The common enemy of all historians - ahistoricity. Objectivity, indeed, comes across as tran-historical almost by definition or tautology - objectivity is objective.

Only in the middle decades of the nineteenth century was aperspectival objectivity imported and naturalized into the ethos of the natural sciences, as a result of a reorganization of scientific life that multiplied professional contacts at every level, from the international commission to the well-staffed laboratory. Aperspectival objectivity became a scientific value when science came to consist in large part of communications that crossed boundaries of nationality, training and skill. Indeed, the essence of aperspectival objectivity is communicability, narrowing the range of genuine knowledge to coincide with that of public knowledge. In the extreme case, aperspectival objectivity may even sacrifice deeper or more accurate knowledge to the demands of communicability. (Daston 1992: 600)

This is curious. Wasn't the medieval intercommunication in latin an analogous case? Did aperspectival objectivity emerge amongst the scholastics?

The terms 'objective' and 'subjective' were native to scholastic philosophy, where they signified something quite different from what they do now: 'objective' pertained chiefly to objects of thought, rather than those of the external world. These terms were of ontological, not epistemological import in late medieval discussions of universals, and were flavoured with a strong Augustinian aftertaste: truly real objects were ideas in the divine mind. (Daston 1992: 600)

Oh, yeah: Latin objectum, 'thing presented to the mind'. Finite human minds naturally a reduced images of infinite divine mind.

These are citations taken more or less at random, and they witness rather than fix the meaning of the word 'objectivity' during this period. It is Kant who appropriated the old scholastic derivative objektiv as a technical term and gave it a new lease on life as a key concept in philosophy, albeit a concept that still differs significantly from our own. Kant's 'objective validity' (objektive Gültigkeit) pertains not to external objects in se, but rather to the relational categories (such as time, space and causality) which are the preconditions of experience. For our purposes, Kant's own use of the term is less important than its adoption and adaptations by less nice-minded followers, such as Samuel Taylor Coleridge. It was Coleridge who seems to have re-introduced the term into English philosophical usage in 1817, and it was his creative misunderstanding of Kant that crystallized an opposition of objective and subjective which we can at last readily recognize if not wholly embrace:
Now the sum of all that is merely OBJECTIVE we will henceforth call NATURE, confining the term to its passive and material sense, as comprising all the phenomena by which its existence is made known to us. On the other hand the sum of all that is SUBJECTIVE, we may comprehend in the name of SELF or INTELLIGENCE. Both conceptions are in necessary antithesis. Intelligence is conceived of as exclusively representative, nature as exclusively represented; the one conscious, the other as without consciousness.
This Gallop throught the eighteenth- and early nineteenth-century usage of the word 'objectivity' and its variants in English, French and German (all deriving and then diverging from the Latin terminology of scholasticism) is intended to make three points. First, 'objectivity' concerned ontology, and, post-Kant, to some measure epistemology in a transcendental vein. It had little or nothing to do with emotional detachment, restraint from judgment, method and measurement, or [|] empirical reliability. Second, its inseparable opposite, subjectivity in the sense of the mental, has yet to become a matter for regret or reproach. On the contrary: Coleridge branded our instinctive belief in the existence of things independent of us a 'prejudice', and though '[t]he highest perfection of natural philosophy would consist in the perfect spiritualization of the laws of nature into the laws of intuition and intellect', Third, the perspectival metaphor that (Daston 1992: 602-603)

Absolutely riveting stuff. Naturally Kant had his hand in this. Quote from Coleridge's Biographia Literaria (1817; Vol. I and Vol. II), which looks exceedingly interesting (cf. e.g. Ch. V, "The laws of association"). As to the use of "objective" and "nature" in his quote, it got me thinking about the "objectification" in young Marx's ramblings about alienation, especially with regard to his odd view of nature.

Kant could use the 'subjective' and the 'empirical', both belittled by a prefatory 'merely', as near-synonyms in his treatment of duty, so remote was his moral conception of objectivity from the natural sciences. (Daston 1992: 606)

Phraseology concerning mereness. I would not have thought to use "prefatory" in this sense.

Charles Sanders Peirce conceived of this necessarily communal form of truth-seeking as proceeding by a kind of symmetric concellation of individual errors:
The individual may not live to reach the truth; there is a residuum of error in every individual's opinions. No matter, it remains that there is a definite opinion to which the mind of man is, on the whole and in the long run, tending [...] This final opinion, then, is independent, not indeed of thought in general, but of all that is arbitrary or individual in thought; it is quite independent of how you, or I, or any number of men think.
The objectively real is not that which eliminates the mental, but that which eliminates individual idiosyncracy through the prolonged 'averaging' of viewpoints by communication. (Daston 1992: 607)

I think about this often whenever "truth" or objectivity is under discussion. The "final interpretant" in the community of inquirers.

Scientific communication also lies near the heart of Gottlob Frege's conception of objectivity, his reputation as a metaphysical Platonist notwithstanding. Frege objected to a psychological treatment of logic because it would make scientific communication impossible: 'Thus, I can also acknowledge thoughts as indepnedent of me. Other men can grasp as much as I: I can acknowledge a science in which many can be engaged in research'. (Daston 1992: 607)

As did Peirce. See his arguments for an unpsychological logic in "On the logic ofscience" (MS 94; 1865).

0 comments | Labels: , ,

Õpikueessõnamarksism

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Stalin, Jossif 1952. Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist: September 1938. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. [ESTER]

Oma dialektilist meetodit iseloomustades viitavad Marx ja Engels harilikult Hegelile kui filosoofile, kes formuleeris dialektika põhijooned. See aga ei tähenda, et Marxi ja Engelsi dialektika on identne Hegeli dialektikaga. Tegelikult võtsid Marx ja Engels Hegeli dialektikast ainult selle "ratsionaalse tuuma", heites kõrvale Hegeli dialektika idealistliku kesta ja arendades dialektikat edasi, et anda sellele kaasaegne teaduslik kuju. (Stalin 1952: 8)

Natuke raske näha mis otsast ta "teaduslik" on.

Mõned antiikaja filosoofid olid arvamusel, et vastuolude avastamine mõtlemises ja vastandlike arvamuste kokkupõrkamine on parima vahend tõe leidmiseks. See dialektiline mõtlemisviis, mida hiljem laiendati looduse nähtustele, sai looduse tunnetamise dialektiliseks meetodiks, mis käsitas looduse nähtusi igavesti liikuvatena ja muutuvatena, looduse arenemist aga looduse vastuolude arenemise tulemusena, looduse vastandlike jõudude vastastikuse toime tulemusena. (Stalin 1952: 10)

Epistemoloogilise meetodi ülekandmine ontoloogiale. Mis on "vastuolud" looduses? Mida väidab loodus?

Vastupidiselt metafüüsikale ei käsita dialektika loodust üksteisest lahutatud, üksteisest isoleeritud ega üksteisest [|] sõltumatute asjade, nähtuste juhusliku koguna, vaid ühtse, seostatud tervikuna, kus asjad, nähtused on üksteisega orgaaniliselt seotud, sõltuvad üksteisest ja tingivad üksteist. (Stalin 1952: 10-11)

Milline metafüüsiline teooria käsitleb loodust "üksteisest sõltumatute asjade, nähtuste juhuslike koguna"? Kas just sellisena ei käsitle loodust Marx, kelle jaoks loodus justkui juhuslik hunnik toorainet? "Inimese universaalsus ilmneb praktiliselt just selles universaalses, mis muudab kogu looduse tema anorgaaniliseks kehaks, sest loodus on esiteks inimese otsene elatusvahend, teiseks aga tema elutegevuse mateeria, objekt ja tööriist." (Marx 1982: 51)

Vastupidiselt metafüüsikale ei käsita dialektika loodust liikumatuse ja üsimise, seisaku ja muutumatuse seisundina, vaid lakkamatu liikumise ja muutumise, lakkamatu uuenemise ja arenemise seisundina, kus alati miski [|] tekib ja areneb, miski hävineb ja läheneb oma elupäevade lõpule. (Stalin 1952: 11-12)

Kõlab nagu oleks ainult üks ainus metafüüsika. Kas Herakleitose metafüüsika vastab ka sellele kirjeldusele?

Sellepärast arvab dialektiline meetod, et arenemisprotsess madalamalt kõrgemale ei toimu nähtuste harmoonilise arenemise teel, vaid esemeile ja nähtustele omaste vastuolude avamise teel, nende vastuolude alusel toimuvate vastandlike tendentside "võitluse" teel. (Stalin 1952: 17)

Siis on hea kui meetod ise kogu mõtlemistöö ära teeb, ei pea oma pead vaevama.

Möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail, sel ajal, kui marksistid võitlesid [|] narodnikute vastu, kujutas Venemaa proletariaat endast tähtsusetut vähemikku võrreldes üksiktalupoegadega, kes moodustasid rahva määratu suure enamiku. Kuid proletariaat kui klass arenes, kuna talurahvas kui klass lagunes. Ja just sellepärast, et proletariaat kui klass arenes, orienteerusid marksistid proletariaadile. Ja nad ei eksinud, sest teatavasti kasvas proletariaat hiljem tähtsusetust jõust esmajärguliseks ajalooliseks ja poliitiliseks jõuks. (Stalin 1952: 20-21)

Kindel, et mitte hoopis selle pärast, et proletariaat on rohkem ja paremini haritud kui talurahvas? Mokaotsast kiidab "arenevat" töölisklassi ja samal ajal tegeleb "töölisklassi kui poliitilise jõu hävitami[sega]" (Kołakowski 2014[1975]: 107).

Puudutades antiikaja filosoofi Herakleitose materialistlikku vaadet, mille järgi "maailm, kõiges ühtne, pole loodud ei ühegi jumala ega ühegi inimese poolt, vaid oli, on ja saab olema igavesti elav, seaduspäraselt süttiv ja seaduspäraselt kustuv tuli", ütleb Lenin: "Dialektilise materialismi põhialuste väga hea sõnastus" (Lenin, "Filosoofilised vihikud", lk. 318). (Stalin 1952: 23)

Hea, et siin mingit vastuolu ei ole, nt et kõik on tuli ja tuli on jumal.

Vastupidiselt idealismile, mis väidab, et reaalselt on olemas ainult meie teadvus, et materiaalne maailm, olemine, loodus eksisteerib ainult meie teadvuses, meie aistinguis, kujutlustes ja mõistetes, lähtub marksistlik filosoofiline materialism sellest, et mateeria, [|] loodus, olemine on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib väljaspool teadvust ja teadvusest sõltumata; et mateeria on primaarne, sest ta on aistingute, kujutluste, teadvuse allikas, teadvus aga on sekundaarne, tuletatav, sest ta on mateeria peegeldus, olemise peegeldus; et mõtlemine on oma arenemises kõrgele täiuslikkuse astmele jõudnud mateeria produkt, ja nimelt peaaju produkt, peaaju aga on mõtlemise elund; et sellepärast ei tohi mõtlemist mateeriast lahutada, kui ei taheta teha jämedat viga. (Stalin 1952: 24-25)

Njaa, meie peas on mateeriast mingisugune peegeldus, kujutis, võiks isegi öelda... eidos.

Kui looduse nähtuste seos ja nende vastastikune tingitus kujutavad endast looduse arenemise seaduspärasust, siis järeldub sellest, et ka ühiskondliku elu nähtuste seos ja vastastikune tingitus ei väljenda juhuslikke asju, vaid ühiskonna arenemise seaduspärasusi. Järelikult ei ole ühiskondlik elu, ühiskonna ajalugu enam "juhuste" kogum, sest ühiskonna ajaloost saab ühiskonna seaduspärane arenemine ja ühiskonna ajaloo uurimine muutub teaduseks. (Stalin 1952: 30)

Kui kõik taimed vajavad kasvamiseks vett, vajab seda ka sülearvuti, et kasvada lauaarvutiks.

Järelikult ei pea proletariaadi parteid tea praktilises tegevuses juhtima mingid juhuslikud motiivid, vaid ühiskonna arenemise seadused, neist seadustest tehtud praktilised järeldused. (Stalin 1952: 32)

Ainult kolmele-neljale autorile valikuliselt toetumine ei sisalda endas mitte midagi juhuslikku.

Kui loodus, olemine, materiaalne maailm on primaarne, teadvus, mõtlemine aga sekundaarne, tuletatav, kui materiaalne maailm on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib inimeste teadvusest sõltumata, teadvus aga on selle objektiivse reaalsuse peegeldus, siis sellest järeldub, et ühiskonna materiaalne elu, tema olemine on samuti primaarne, tema vaimne elu aga - sekundaarne, tuletatav, et ühiskonna materiaalne elu on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib [|] inimeste tahtest sõltumata, ühiskonna vaimne elu aga on selle objektiivse reaalsuse peegeldus, olemise peegeldus. (Stalin 1952: 32-33)

Paneb mõtlema kas "sekundaarsete modelleerivate süsteemide" mõiste, mille selle leiutaja (Uspenski) väitis olevat vajadusel õigustatav (vt Semiootika õpik, 2018: 83) - nt kui keegi peakski nõudma ametlikku seletust, mida see tähendab, oleks olnud seletatav just millegi sellise varal nagu see siin.

Niisiis, et poliitikas mitte eksida ega tühiste unistajate seisukorda sattuda, ei pea proletariaadi partei oma tegevuses lähtuma abstraktseist "inimmõistuse printsiipidest", vaid ühiskonna materiaalse elu konkreetseist tingimustest kui ühiskonna arenemist määravast jõust, mitte "suurte meeste" headest soovidest, vaid ühiskonna materiaalse elu arenemise reaalseist vajadustest. (Stalin 1952: 34)

See fraas ("et poliitikas mitte eksida") käib juba mitmendat korda läbi ja iga kord kõlab see nagu Gulagi või mahalaskmisega ähvardamine.

Utopistide, nende hulgas narodnikute, anarhistide ja esseeride langemine seletubki [|] muide sellega, et nad ei tunnistanud ühiskonna materiaalse elu tingimuste primaarset osa ühiskonna arenemises ja langedes idealismi ei rajanud oma praktilist tegevust ühiskonna materiaalse elu arenemise vajaduste alusele, vaid rajasid selle - nendest sõltumata ja nendest hoolimata - "ideaalsete plaanide" ja "universaalsete projektide" alusele, mis olid irdunud ühiskonna reaalsest elust. (Stalin 1952: 34-35)

Kindel, et anarhistid ei langenud ära, sest bolševikud tapsid nad maha?

Marksismi-leninismi jõud ja elulisus seisab selles, et ta toetub oma praktilises tegevuses just ühiskonna materiaalse elu arenemise vajadustele, irdumata kunagi ühiskonna reaalsest elust. (Stalin 1952: 35)

Lol. Nõukogude Liit, kus "kõik oli salastatud või vähemalt "üksnes ametialaseks kasutamiseks", kus isegi tavalised maakaardid olid võltsitud, rongiavariisid ja kuritegevust aga lihtsalt ei eksisteerinud" (Randalu 1989: 6).

Uued ühiskondlikud ideed ja teooriad tekivad alles pärast seda, kui ühiskonna materiaalse elu arenemine on ühiskonnale seadnud uued ülesanded. (Stalin 1952: 37)

Lõplik vastus küsimusele "Kust tulevad mõtted?" - ühiskonna materiaalsest seisukorrast.

Geograafiline keskkond on vaieldamatult üks ühiskonna arenemise alatisi ja paratamatuid tingimusi ja ta mõjutab muidugi ühiskonna arenemist, - ta kiirendab või aeglustab ühiskonna arenemise käiku. Kuid tema mõju pole määrav mõju, sest ühiskonna muutumine ja arenemine toimub võrratult kiiremini kui geograafilise keskkonna muutumine ja arenemine. (Stalin 1952: 41)

Ühiskonna areng on siin justkui üks sirgjooneline asi, mis saab vaid kiiremini või aeglasemini edasi liikuda, aga mitte tagasi langeda ega hoopis teistsugust suunda võtta.

Inimesed ei võitle loodusega ega kasuta loodust materiaalsete hüvede tootmiseks üksteisest isoleeritult, üksteisest eraldunud üksikisikutena, vaid ühiselt, [|] rühmadena, ühiskondadena. Sellepärast on tootmine alati ja kõigis tingimustes ühiskondlik tootmine. (Stalin 1952: 46-47)

Kuna looma- ja kalaliha saame töööstusfarmidest ei käi mitte keegi enam jahil või kalal.

Ja vastupidi, näiteks tootmissuhete täielikust vastavusest tootlike jõudude iseloomule on sotsialistlik rahvamajandus NSV Liidus, kus tootmisvahendite ühiskondlik omandus vastab täielikult tootmisprotsessi ühiskondlikule iseloomule ja kus seetõttu pole ei majanduskriise ega tootlike jõudude purustamist. (Stalin 1952: 53)

Paradiis maa peal, kus keegi kunagi puudust ei tundnud.

Kui tootlike jõudude olukord vastab küsimusele, missuguste tootmisriistadega toodavad inimesed neile vajalikke materiaalseid hüvesid, siis tootmissuhete olukord vastab juba teisele küsimusele: kelle valduses on tootmisvahendid (maa, metsad, veed, maapõuevarad, toorained, tootmisriistad, tootmishooned, liiklemis- ja sidevahendid jne.), kelle käsutuses on tootmisvahendid, kas kogu ühiskonna käsutuses või üksikute isikute, rühmade ja klasside käsutuses, kes kasutavad neid teiste isikute, rühmade ja klasside ekspluateerimiseks. (Stalin 1952: 54)

Kelle käsutuses on majandus käsumajanduses?

Uued tootlikud jõud nõuavad, et töölisel oleks tootmises mingi initsiatiiv ja töötahe, et ta oleks tööst huvitatud. Sellepärast loobub feodaal orjast kui tootjast, kes pole tööst huvitatud ja kellel pole mingit initsiatiivi, ning eelistab pärisorja, kellel on oma majapidamine, omad tootmisriistad ja kes on mõnevõrra huvitatud tööst, mida on vaja selleks, et maad harida ja maksta feodaalile natuuras oma viljasaagist. (Stalin 1952: 59)

Ja Nõukogude Liidus olid kõik töölised tulise initsiatiiviga? Siin on väga imelik, lapitine narratiiv, justkui see initsiatiiv oleks olnud mingisugune ajalooline agent ja mitte, et ühel hetkel tehti cost-benefit analysis ja leiti, et pärisorjuse ärakaotamine on majanduslikult tulusam.

Tootmise kolmas iseärasus seisab selles, et uute tootlike jõudude ja neile vastavate tootmissuhete tekkimine ei toimu vanast korrast eraldi ega pärast vana korra kadumist, vaid vana korra rüpes; ei toimu inimeste ettekavatsetud, teadliku tegevuse tagajärjel, vaid stiihiliselt, ebateadlikult, inimeste tahtest sõltumata. Stiihiliselt ja inimeste tahtest sõltumata toimub see kahel põhjusel. (Stalin 1952: 67)

Ei imestaks kui "stiihiline" (vt nt Vihalemm 1981: 24) siseneski eestikeelsesse teadussõnavarasse just siit.

Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eestis stalinismi tingimustes: Stalinismi sünd marksismi vaimust jaselle mõju filosoofia käekäigule Eestis.

Eesti Vabariigi annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal katkes paljuski Eesti senine areng, filosoofia vallas oli see katkestus aga iseäranis järsk. Nõukogude Liidul oli ametlik ideoloogia, millest kinni pidamist tagati totalitaarse riigi vahenditega. Kõik mõttevoolud, mis ei olnud kooskõlas ametliku ideoloogiaga, olid represseeritud. Seda ametlikku ideoloogiat nimetati marksismiks-leninismiks ja see hõlmas marksistlik-leninlikku filosoofiat, poliitökonoomiat ja sotsiaalfilosoofiat, mida nimetati teaduslikuks kommunismiks. (Tool n.d.)

Nii palju siis Lenini ja Stalini tekstidest kumavast kujutelmast, et teised seisukohad langesid ära, sest ei suutnud marksism-leninismi teaduslikkusega võistelda.

Stalinistlikus ühiskonnas sai filosoofia eksisteerida üksnes mõnes sellises nišis, kuhu stalinism ei ulatunud. Stalinistlik ühiskond on aga definitsiooni kohaselt totalitaarne ühiskond, seega peab neis tingimustes niisuguste niššide hulk lähenema nullile. Seega filosoofiat stalinismi tingimustes eksisteerida ei saanud ja antud teemale võiks punkti panna. Kuid Nõukogude Liidus mõisteti stalinism 1956. aastal ametlikult hukka, mitte küll kui filosoofia, vaid kui teatud poliitiline praktika. Peale sellist hukkamõistu ei olnud Stalin aga enam autoriteet ka filosoofia alal ning tema vaateid võis kritiseerida. (Tool n.d.)

Meenutab lugu Hiina keisrist, kes lasi ära põletada kõik raamatud peale nende mis tegelesid põllumajanduse ja meditsiiniga.

Karl Marxi (1818-1883) maailmavaatelise evolutsiooni lähtepunktiks oli Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770-1831) filosoofia, mis oli ka peale Hegeli surma domineeriv Berliini ülikoolis, kus Marx 1830. aastatel õppis. (Vt. Hogrebe 1987: 90-112; Boucher 2014: 13-46.) Kuid selle filosoofia ülemvõim lähenes lõpule - 1840. aastatel kaotas Hegeli filosoofia märgatavalt oma mõjujõudu. Selline muutus oli esile kutsutud mõistagi paljude erinevate tingimuste teisenemisega, kuid avalikkuse silmis nägi asi paljuski välja nii, et Hegeli filosoofia kaotas prestiiži eelkõige selle tõttu, et sattus vastuollu eriteaduslike teadmiste kasvu, teadusliku maailmapildi kujunemise ning teaduslik-tehnilise progressiusu levimisega. (Tool n.d.)

Täitsa huvitav, mis need vastuolud olla võiksid.

Dialektilise mõtlemise sihiks oli neile Saksamaal valitsenud poliitiliste ja sotsiaalsete olude ületamine. Esiplaanil oli radikaalne religioonikriitika, kuivõrd religioonis nähti vastuvõetamatute poliitiliste olude tugisammast. Sellise kriitika väljakujunemisele andis tõuke David Straussi raamat "Jeesuse elu" (1835), mille tekstikriitiline Uue Testamendi käsitlus lähtus eeldusest, et Jeesus oli tavaline ajalooline isik. Sammu veelgi kriitilisemas suunas tegi Bruno Bauer, kes pidas evangeeliume fiktsioonideks ja Jeesuse isikut väljamõeldiseks. Uushegeliaanide jaoks oli keskne küsimus, kuidas tekivad väärkujutelmad ühiskonna kohta ja mil viisil omandavad nad võimu inimeste üle. (Tool n.d.)

Strauss, David Friedrich 1902. The Life of Jesus Critically Examined. Translated by George Eliot. London:Swan Sonneschein & Co. Lim. - Lebo 800 lehekülge 10-punktise kirjasuurusega.

Hegeli positiivne panus Feuerbachiga võrreldes seisneb Marxi silmis selles, et ta käsitleb tööd inimese olemusena. Samas puuduseks on see, et Hegel peab silmas üksnes abstraktset vaimset tööd. (Tool n.d.)

Johhaidi. Hegelil on ka omad headused.

1844/45. a. Pariisi[s] valminud käsikirjades käsitles Marx Hegeli töökontseptsiooni "Vaimu fenomenoloogias" ja tuletas sellest humanistlikult interpreteeritud kommunismi kui võõrandumisteraapia. Marx analüüsib fenomeni, mida ta nimetab töö võõrandumiseks. Hegelil tähendab võõrandumine seda, et idee, mis on objektiveerunud väliseks nähtuseks, võib ilmneda kui midagi subjektile võõrast ja vahel ka kui sundiv allutav jõud. Marx nägi selle protsessi põhjusi mitte ideedes, vaid inimese eksistentsi materiaalsetes tingimustes - eraomandis, mis jaotub ühiskonna klassideks, ja ühiskondlikus tööjaotuses. Eraomandi institutsioon ongi töö võõrandumise produkt, millest tuleneb ühiskondlikult peale sunnitud tööjaotus. (Tool n.d.)

Dayum. Järjest huvitavamaks läheb.

Neljas, eelmisega osaliselt kattuv periood oli taas poliitilise aktiivsuse periood, mil sai alguse Euroopa tööliskonna nn Esimese internatsionaali loomisega 1864. aastal, mille tegevusest Marx kuni 1872. aastani aktiivselt osa võttis ja mis köitis neil aastatel peaaegu kogu tema tähelepanu. Tema nende aastate kirjutised on taas pühendatud aktuaalsete poliitiliste sündmuste kommenteerimisele. 1872. aastast kuni surmani Marxi loominguline ind vaibus peaaegu täielikult. (Tool n.d.)

Marx viskas 54-aastaselt juba loomingulise lusika nurka. Kolm aastat vanemana avaldas Kant alles esimese kriitika.

Engels oli seejuures tugevasti mõjutatud loodusteaduste prestiižist, imetledes iseäranis Charles Darwinit. Teaduslikkust ennast mõistis ta tolleaegse tavakäsituse kohaselt kui üldiste seaduste avastamist, mida omakorda käsitati mehhanistliku determinismi vaimus. Tulemuseks oli teoreetiline doktriin, mis väitis end toetuvat mateeria üldiste liikumisseaduste tundmaõppimisele, mille kehtivust ka ühiskonna ja ajaloo vallas oli Marx tõestanud. Marxi enda vaated selles osas on mitmekesisemad - vahel esitab ta oma ajaloolist materialismi üksnes üksikute ühiskondade seletamise teooriana, mis toetub klassikalise poliitökonoomia materialistlikule tõlgendusele ja konkreetsematele vaatlustele, teisal aga faktilisele alusele toetuvate seletavate üldistuste kogumina, mis on rakendatav kogu ajaloole üldiselt. Viimased seisukohad pakuvad tekstilist tuge Engelsi marksismi variandile, mida on nimetatud ka "tootlike jõudude determinismiks". (Tool n.d.)

Täpselt seda voogas ka Stalini teosest (ülal).

Kuid 19. sajandi viimasel veerandil tuli klassikalisel marksismil rinda pista suure väljakutsega, mis viis sajandi lõpus marksismi esimese kriisini. Marx ja Engels eeldasid, et kapitalism kukub kokku juba nende elu ajal. Eriti suuri lootusi tekitas neis 1867/68 a. majanduskriis. Mure oli pigem selles, et jõuda teooria enne valmis kui see rõõmustav sündmus aset leiab. Kuid kapitalism osutus kohanemisvõimelisemaks kui nad olid eeldanud. (Tool n.d.)

Ka Jeesus naaseb oma jüngrite eluajal, mistõttu keegi peab olema neetud tänini surematuna ringi uitama.

Olukord muutus 1890. aastatel, kui tsaarivõim - lootes selle sammuga nõrgestada narodniklust, mida ta pidas kõige suuremaks ohuks - lubas sotsialistide lõhestamise eesmärgil nn legaalset marksismi, st marksismi sellist tutvustamist legaalses ajakirjanduses, kus see oli taandatud põhiliselt sotsiaalmajanduslikuks kriitikaks narodnikluse aadressil. Seda olukorda kasutades sai Plehhanov avaldada Venemaal - küll varjunime all - oma keskse filosoofilis-teoreetilise teose "Monistliku ajalookäsituse arengu küsimusest" (1895), mis kujunes kõige mõjukamaks marksismi tutvustuseks vene keeles ja mõjutas terveid vene marksistide põlvkondi, teiste seas ka Vladimir Uljanov-Leninit. Plehhanovi lähenemine marksismile on ajalooline - ta esitab seda dialektilise arenguprotsessi kulminatsioonina. Selle protsessi kirjeldamisel lähtub ta Marxi ja Engelsi jälgedes käies sellest, et filosoofia ajaloos on alust rajavaks materialismi ja idealismi vastasseis. (Tool n.d.)

Marksism sai Venemaal alguse kasuliku idiootsusena. Seda materialismi ja idealismi vastasseisu olen juba küllalt näinud Lenini tekstides ja Koorti enesekriitikas.

Lenin ei pidanud ennast filosoofiks, oma kirjavahetuses ta ka tunnistab, et tal puudub selleks piisav ettevalmistus. Intellektuaalselt võimeka inimesena oleks ta muidugi võinud vastava kvalifikatsiooni omandad, kuid tema kireks oli poliitiline võitlus. Seetõttu on Nõukogude Liidu ametlik käsitlus, mille kohaselt olevat Lenin andnud sedavõrd olulise panuse marksismi arendamisse, et temast peale tulebki rääkida marksismist-leninismist, mis on ka filosoofilise mõtte absoluutne tipp, mis mäekõrguselt ületab kogu muud laadi filosoofilise mõtte, üks nõukogude aja pentsikusi. Tõsi, ta on kirjutanud vähemalt ühe filosoofilise teose, 1909. aastal ilmunud üle kolmesaja leheküljelise raamatu "Materialism ja empiriokrititsism". Kuid nii selle kirjutamise ajend kui ka eesmärk oli peamiselt poliitilist laadi. (Tool n.d.)

Pentsik ta tõesti on.

Filosoofia käekäigule Nõukogude Liidus omas see raamat aga suurt pärssivat mõju, kuivõrd sealse "absoluutse autoriteedi filosoofia" vaimus abstraheeriti see oma sünni kontekstist ning käsitati seda ajatute filosoofiliste tõdede manifestatsioonina. Iseäranis halvavaks sai selles esitatud lihtsakoeline epistemoloogia, mis leninliku peegeldusteooria nime all jäi kogu nõukogude ajaks ametlikuks doktriiniks selles vallas. Kaasaegset terminoloogiat kasutades võiks seda positsiooni nimetada epistemoloogiliseks realismiks, mida käsitati materialismiga ainsana ühitatava gnoseoloogia või tunnetusteooriana nagu epistemoloogiat tookord enamasti nimetati. Tunnetusprotsessi iseloomustamine peegeldusena, mis on ju passiivselt-retseptiivne hoiak, raskendas aga subjekti aktiivsuse käsitlemist tunnetusprotsessis. (Tool n.d.)

Näide sellisest probleemist: "Teadvus peegeldab välismaailma. Seetõttu on ka eesmärgid välismaailma peegeldused. See seisukoht ei ole aga silmanähtavalt selge, sest loomingulise tegevuse korral on eesmärk ideaalne kujund sellest, mida veel ei ole." (Makarov 1966: 5)

Filosoofiline maailmapilt kas on või ei ole vastuolus teadusliku maailmapildiga. Kui ta on vastuolus, siis on ta ekslik. Kui ei ole vastuolus, siis milleks teda teaduse kõrvale vaja on - teadus ajab oma asja väga hästi ilma filosoofia sekkumiseta. (Tool n.d.)

Varaseim selline instants, mille otsa ise olen koperdanud, teise khalifi Omari suust: "if those books contained the same doctrine with the koran, they could be of no use, since the koran contained all necessary truths; but if they contained any thing contrary to that book, they ought not to be suffered; and therefore, whatever their contents were, he ordered them to be destroyed." (Encyclopædia Britannica, Vol. I, 1797: 391)

1931. aastal Londonis toimunud II Ülemaailmsel teaduse ja tehnika ajaloo kongressil esines veel deborinlane Boris Hessen (1893-1936) suurt tähelepanu pälvinud ettekandega "Newtoni mehhaanika sotsiaalmajanduslikud juured", mis sai nn eksternalistliku teadusajaloo paradigmat kujundanud teaduskäsitluseks. Ja selle rahvusvahelised kontaktid hääbusid, Nõukogude Liit sulgus üha enam endasse, nii Luppol kui ka Hessen kaotasid stalinlike repressioonide käigus elu. (Tool n.d.)

Kuramus, just hiljuti mõtlesin, et see idealismi ja materialismi vastuseis meenutab kangesti internalismi ja eksternalismi vastuseisu teadusfilosoofia ajaloos.

Mõningast kimbatust võis põhjustada kolmas Engelsi poolt esile tõstetud "dialektika seadus" - etise eitamise seadus, mille kohaselt pidanuks ka nõukogude ühiskonnas tärkama jõud, kes viimaks kukutavad revolutsioonilise katkestuse vormis ka selle ühiskonnakorra. Stalin lahendas selle kimbatuse osutades, et peale ekspluataatorlike klasside likvideerimist on nõukogude ühiskonda jäänud ainult kaks klassi - töölised ja talupojad. Nende erinevused küll tõukuvad ühiskonda edasisele arengule, kuid kuna tegemist on mitteantagonistlike klassidega, kelle põhilised huvid ei ole vastandlikud, siis ei toimu ühiskonna areng enam revolutsioonilisel teel. (Tool n.d.)

Kommunistliku partei liikmed oma privileegidega ei moodusta eraldiseisvat klassi?

Juba enne sõda, 1941. aasta mais, oli Stalin kutsunud enda juurde Filosoofia Instituudi tookordse direktori Judini ja teinud ülesandeks loogikaõpiku kirjutamise. See tuli nagu välk selgest taevast, sest nn formaalne loogika oli seni olnud Nõukogude Liidus varjusurmas. Deborini koolkond oli oma uurimistööd mõtlemise kategoriaalse struktuuri vallas käsitanud uue nn dialektilise loogikana, mida nad ekslikult vastandasid nn formaalsele loogikale. Mitini ja Judini rühm jätkas sama vastandamist veel raevukamalt - formaalne loogika olevat sündinud staatiliste ühiskonnasuhete peegeldusena mõtlemises ja teenivat sealtpeale valitsevate klasside huve. Stalini motiiv oli aga puht praktiline. Ta kaebas, et ettekanded, mida tal tuleb erinevatelt funktsionääridelt kuulata, on tihti litsalt arusaamatud, kuna inimesed ei oska loogiliselt mõtelda. See olukord tuli muuta, inimesi tuli õpetada loogiliselt mõtlema. Samas naeris Stalin välja jutud loogika klassiiseloomust - pole mingit erinevat loogikat kodanlasel ja proletaarlasel, loogika on üks. Nii soovitas ta tulevase loogika õpiku aluseks võtta Tšelpanovi tsaariaegse gümnaasiumiõpiku. Ka ei tahtnud ta tulevases õpikus näha mitte mingit dialektilist loogikat, vaid lihtsas arusaadavas vormis elementaarloogikat, mida saaks üldhariduses kasutada. Kuid selleks, et loogikat koolis õpetada, tuli valmistada ette õpetajaid, mis omakorda tähendas loogikakateedrite loomist ülikoolides. Tänu sellele tekkis võimalus loogika alaseks uurimistööks ja sellest sai üks väheseid valdkondi, kus oldi lääne arengutega ühe lainel. (Tool n.d.)

Tõsiste tagajärgedega naeruväärsus.

van Ree, Erik 2000. Stalin as a marxist philosopher. Studies in East European Thought 52: 259-308. DOI: 10.1023/A:1008778427629

The question of Joseph Stalin's contribution to Marxist philosophy has not fired the imagination of many researchers. Evert van der Zweerde characterises the years 1935-1938 as those of the domestication of philosophy, which was reduced to a "supervised instrument in the hands of the Party." Philosophy was put in a state of deep-freeze. Moreover, however lenient we are, the writings of Stalin that can count as philosophical at all are few. (van Ree 2000: 259)

Pretty much what the previous paper was about.

Concerning dialectics, according to Loszek Kolakowski, Stalin's 1938 exposition was copied from Nikolaj Bukharin's Historical Materialism. But Kolakowski notes that one of the 'laws', the so-called "negation of the negation," was omitted. (van Ree 2000: 260)

The Soviet Union, too, must eventually fall - as it did.

John Kautsky points to one particular formula in Lenin's work to the effect that, as only two ideologies can possibly exist in this world - bourgeois and socialist - and as, moreover, the spontaneous trade-unionism of the workers is not socialist, that trade-unionism is a form of bourgeois ideology, representing the "ideological enslavement of the workers to the bourgeoisie." (van Ree 2000: 263)

Black-and-white thinking.

Furthermore 'Anarchism or socialism?' confirms that Dzugashvili also followed Plekhanov's general concept of basis and superstructure. Robert Tucker noted that the work displayed Marxist erudition, but contained "nothing notably original." Its significance lies in proving that the author was attracted to Marxism and philosophically awakened. That may be so, but the problem is that there was no such thing as a standard Marxism to be [|] summarised without originality. Different Russian Marxists gave different interpretations. As a follower, Dzugashvili had no choice but to decide whom he wanted to copy. (van Ree 2000: 267-268)

This explains a lot about marxism. How deep into Hegelianism do you have to be to grasp Marx?

Hegel's original dialectics had been a form of logic - if one understands logic not in the usual sense of a set of deductive, formal operations, but as a self-induced movement of concepts. The essence of the world is made up of concepts, which are inherently contradictory [|] and 'solve' themselves by turning into something else. The consecutive 'negations' are the changes the tangible world lives through. (van Ree 2000: 271-272)

The triadic "protocol of degeneracy" (Deledalle 2000: 123) is a "logic" in this sense, though markedly different from Hegel's, I assume (without having read Hegel yet).

In 1925 Engels' manuscript Dialektik der Natur was published for the first time. It listed three "general laws" of dialectics, namely "the transition from quantity to quality and conversely," "the interpenetration of the manuscript was an unpleasant surprise for the mechanists. Most of them denied the very existence of the first and the last 'laws', and their colliding physical forces did not correspond to Engels' "interpenetration of opposites," which preserved a logical-Hegelian flavour. The next blow fell in 1929, when Lenin's Filosofskie tetradu were published, betraying his admiration of Hegel's Wissenschaft der Logik. All this supported Deborin and the concept of dialectics as Plehanov had defended it, and which had not allowed Hegel to be drowned in the waters of modern science and positivism. Deborin scored his great triumph in April 1929, when mechanicism was officially condemned as a deviation from Marxism-Leninism. (van Ree 2000: 278)

The inconvenience for authoritarians when their authorities turn out to contradict the orthodox dogma formed on their basis.

Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eestis pärast stalinismi hukkamõistmist I: teoreetiline filosoofia.

Esiteks ametlikult seatud ülesanne astuda vastu kaasaegsele "kodanlikule" filosoofiale. Nii nagu A. Ždanov 1947. aastal selle püstitas, pidi see seisnema selles, et vastavates publikatsioonides paljastatakse erinevate mitte-marksistlike filosoofiate idealistlikku loomust ning seda, kuidas need teenivad kodanluse klassihuve. Kuid niisugust võimude poolset suunist sai kasutada ka selleks, et legitimeerida süvenemist kaasaegsesse mitte-marksistlikku filosoofilisse mõttesse. (Tool n.d.)

Ühte sellist olen lugenud: Yury Melvil (1966) avaldas Peirce'i ajakirjas religioonikriitilise tüki Peirce'ist.

Iljenkovi juhtumit võib käsitleda järgneva aja jaoks pretsedente loovana. See markeeris vaimse vabaduse piirid - õppetöö pidi jääma ametliku õpikumarksismi raamesse. Uurimistöö jaoks olid piirid avaramad - seal sai legitiimseks suunaks "teaduse metodoloogia ja loogika", mis kujunes järgnevatel aastatel nõukogude marksismi peamiseks innovaatiliseks väljundiks teoreetilise filosoofia alal. Filosoofiliste distsipliinide ametlikus nomenklatuuris käsitati seda küll dialektilise materialismi ühe haruna, kuid tegelikkuses võis seos viimasega jääda pelgalt formaalseks piirdudes vahel nn eessõna-marksismiga. (Vt. Loone 1993: 136.) (Tool n.d.)

Hiljuti kohtasin seda "eessõna-marksismi" teoses keemia ajaloost (vt Vihalemm 1981: 6). Lotmani teostes (nt Filmisemiootikas) on mõnikord esimestel lehekülgedel midagi Marxi, Engelsi või Lenini üllitistest.

Kui mittevabaduse määr peale Stalini isikukultuse hukkamõistmist mõnevõrra alanes hakkasid ka filosoofiaga tegelemise praktikad aegamööda muutuma. Asjaolu, et stalinism mõisteti hukka kui kõrvalekalle marksismist-leninismist, ajendas pöörduma tagasi marksismi algallikatele. Järgnevatel aastatel, tinglikult kuni "Praha kevade" nime all tuntud reformiliikumise mahasurumiseni Nõukogude Liidu poolt 1968. aastal, leidus Nõukogude Liidus veel piisavalt filosoofe, kes siiralt pooldasid "tõelist", "autentset" marksismi. Varasemast suuremat tähelepanu pöörati Marxi varastele käsikirjadele, iseäranis tema võõrandumiskäsitlusele. (Tool n.d.)

Võõrandumine nähtavasti ongi Marxi kõige populaarsem idee.

Kõigel sellel ei puudu seos Eesti filosoofiaga - Bonifati Kedrov oli juhendajaks keskse eesti teadusfilosofi Rein Vihalemma (1938-2015) väitekirjale, mis käsitles keemiaalase teadusliku tunnetuse probleeme. R. Vihalemm kaitses oma väitekirja 1969. aastal NSVL Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituudis. Ta oli aastali 1966-2015 Tartu ülikooli filosoofiaõppejõud. Tagasivaates on R. Vihalemm tollel ajal olulisena nii enda kui Eesti teadusfilosoofia jaoks esile tõstnud Kedrovi 1963. aastal ilmunud raamatut "Dialektika, loogika ja tunnetusteooria ühtsus". (Vt. Vihalemm 2015: 200-201.) 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel oli Vihalemm ja paljud teised eesti teadusfilosoofid mõjutatud Valgevene filosoofist Vjatšeslav Stjopinist (1934-2018), kes arendas marksistlikust praktikakäsitusest välja teaduskontseptsiooni, milles teadust käsitleti sotsiaalse praktikana. R. Vihalemm nimetas oma teadusekäsitust, mis liikus lähedastel radadel ja mida ta elu lõpuni edasi arendas, praktiliseks realismiks. 1992. aastal rajas ta Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetooli, ta on juhendanud paljude eesti teadusfilosoofide, teiste seas Leo Näpineni ja Endla Lõhkivi väitekirju. (Tool n.d.)

Teadusfilosoofia õppetool siiani eksisteerib ja "Teadusloo" aine tõttu on pooled liikmed juba tuttavad hääled.

R. Vihalemma hinnangul oli Eesti filosoofidest olulisel määral ontologistlikul vaatekohal Gustav Naan. Akadeemikuna omas ta filosofia hierarhilises võimuorganisatsioonis positsioon, mis eeldanuks "filosoofia politsei" rolli täitmist ka teaduse suhtes. Kuid 1950. ja 1960. aastatel kasutas ta seda positsiooni pigem selleks, et kaitsta teadust pseudofilosoofiliste kallaletungide eest. (Tool n.d.)

Ikkagi inimene.

Kuid ajastule iseloomulikult põrkus sedalaadi filosoofia viljelemine pidevalt takistustele nagu L. Valt on hiljem meenutanud. 1964. aastal ilmus temalt vene keelne monograafia "Mõttemudelite kognitiivne tähtsus füüsikas". Raamat oli juba raamatukogudesse laiali saadetud ja lühikest aega müügil olnud, kui realiseerimata tiraaž kokku koguti ja hävitati. Kui autoril avanes hiljem võimalus sellise talitamise põhjuste kohta EKP KK ideoloogiasekretärilt L. Lentsmanilt järele pärida, siis olevat too mõista andnud, et tekkis kahtlus kas modelleerimisteooria on ikka marksismiga ühendatav, kuna Marx pole sõna "mudel" kasutanud - kujukas näide absoluutse autoriteedi filosoofia pärssivast mõjust filosofeerimisele. (Tool n.d.)

Nõukogude Liit oli tõesti peast põrunud. Ime, et üldse millestki kirjutada sai, mida Marxi ajal veel ei eksisteerinud.

Vihalemm, Reini; Müürsepp, Peeter 2016. Eesti teadusfilosoofia arengust tänapäevani. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 361-395. [ESTER]

Lisaks oli teadusfilosoofia valdkond, mis polnud nõukogude aja ametliku filosoofia otsese ideoloogilise surve all. Selles tegeldi teadusega ja teadust hinnati kõrgelt. Teadusfilosoofias oli [|] võimalik teha tegelikku uurimistööd ja anda sellesse mingil määral ka oma originaalne panus. See on teine põhjus, miks Nõukogude Eesit filosoofia selle tõelises tähenduses, s.t mitte lihtsalt ideoloogilis-propagandistliku distsipliinina, seisnes peamiselt teadusfilosoofias. Selles valdkonnas oli võimalik kasutada lääne kirjandust (selleks, et "lääne filosoofiat kritiseerida") ja sellest isegi midagi "positiivset üle võtta" marksismi jaoks. (Vihalemm & Müürsepp 2016: 361-362)

Neh.

Eesti autorid avaldasid oma teadusfilosoofilisi töid Nõukogude Liidu juhtivates filosoofia-ajakirjades "Voprosõ filosofii" ("Küsimusi filosoofiast") ja "Filosofskie nauki" ("Filosoofiateadused") ning samuti temaatilistes kogumikes. Sarjas "Tartu Ülikooli toimetised / Uchonye zapiski Tartuskogo gosudarstvennogo universiteta" ilmunud venekeelsed kogumikud "Töid filosoofia alalt / Trudy po filosofii" (36 köidet, 1958-1991) ja "Füüsika metodoloogilised (1. köide: filosoofilised" probleemid" (4 köidet, 1974-1980) olid samuti üleliiduliselt tuntud. Kuna Tartu Ülikooli peeti Nõukogude Liidus üheks juhtivaks ülikooliks, siis ülikooli toimetiste sarjas ilmunud teoseid tunnistati ametlikult kui üleliidulise tähtsusega publikatsioone. (Vihalemm & Müürsepp 2016: 362)

Tõenäoliselt eestlase ego. Juhtivam kui Läti ülikool? Kuidas sellist juhtivust mõõdetakse?

Alates 1964. aastast korraldas vene kirjanduse professor Juri Lotman (1922-1993) koos kolleegidega nii Tartust, Moskvast, Peterburist kui ka muudest keskustest regulaarseid suvekoole "sekundaarsete modelleerivate süsteemide" teemal. Nende käigus loodi uus lähenemine komplekssete kommunikatsiooniprotsesside (tekstilised protsessid) analüüsiks ja kirjeldamiseks. 1964 asutati ka ajakiri Sign Systems Studies ("Trudy po znakovym sistemam"), millest sai maailma vanim semiootikaajakiri. Tartu (või Tartu-Moskva) semiootiakoolkonna kohta on kirjutatud mitmeid töid (Chernov 1988; Gasparov 1989; Torop 1992, 2000). (Vihalemm & Müürsepp 2016: 370)

Mõtlesingi, kas mõni neist kirjutistest mainib ka Tartus viljeletavat semiootikat.

Peeter Müürsepp on põhjalikult analüüsinud René Thomi filosoofiat, eriti tema semiofüüsikat (tema nö salientsi ja pregnantsi teooriat) ja Aristotelese tõlgendusi (Müürsepp 1998, 2001, 2002, 2003). (Vihalemm & Müürsepp 2016: 376)

Esimest korda kuulen.

Stolovitš, Leonid 2009. Naer totalitaarse filosoofia vastu. Akadeemia 7: 1251-1277.

Nõukogude ühiskonnateadlaste hulgas oli palju enam või vähem maskeeritud küünikuid, kelle kohta Lifšitsi sõnade kohaselt "ei saa isegi surmaähvardusel öelda, milles seisnevad nende veendumused". Need nõukogude sofistid kehastasid Homo sovieticus'ele üldiselt omast topeltteadvust. Isekeskis irvitasid nad ideoloogiaülemuste ja nürimeelsete ortodokside üle, aga teadustöötaja või õppejõu, parteibüroo liikme või administraatori rolli täites võisid nad olla ideeliselt ranged ja lausa karmid, kui see tuli kasuks nende võimu või karjääri kindlustamisele. Paljud selle rühma "marksistid" muutusid pärast perestroikat ägedateks "antimarksistideks", kuigi iga inimest, kes on siiralt oma veendumusi muutnud, ei saa kuidagi pidada küünikuks. (Stolovitš 2009: 1253)

Süsteem tootis omanäolisi inimesi.

Tookord oli populaarne definitsioon: "Mõte on lühim vahemaa kahe tsitaadi vahel." Meie elu on "elu tsitadellis", rääkisime meie, muutes pisut tookord mängitud paljastusideoloogilise näidendi Elu tsitadellis pealkirja. Viktor Šklovski avaldatud ütluste hulgas on üks katkend 1955. aasta kirjast: "Selle, mille ma välja mõtlen, pean ma võõraste tsitaatide peale üles riputama." Nii et meie seinaleht võis lubada endale karikatuuri, mis kujutas üliõpilast, kes ütles marksismi-leninismi klassikute teoste riiuli ees: "Õnnelikud inimesed - kirjutasid ainult tsitaatidega!" (Stolovitš 2009: 1257)

Mul ei ole siinkohal sünnis suud pruukida.

Ja kuigi tulevased dialektilise ja ajaloolise materialismi õppejõud asusid kõhklemata Mitšurini ja Lõssenko poolele, ei suutnud nemadki keelata endale lõbu kuulata ja rääkida niisuguseid lugusid: "Kas te teate, kuidas suri Mitšurin? Kukkus maasika otsast alla." - "Sündis laps. Kui ta on oma vanemate nägu, siis ta sündis idealistide-geneetikute meetodil. Kui ta on aga naabrimehe nägu, siis ta tuli ilmale vastavalt Lõssenko õpetusele, mille järgi määrava tähtsusega on keskkond." (Stolovitš 2009: 1257)

Hea.

Oma gradioossuses totter kunstis formalismi ja abstraktsionismi vastu võitlemise kampaania seisis alles ees. "Sulaaja" loikudes, mille peagi kaanetas seisakuaja jääkirme, võrsus arutul hulgal vulgaarset ja võhiklikku lektüüri, mis oli sihitud "modernismi" vastu selle erinevates avaldumisvormides. 5. rahvusvahelisel esteetikakongressil Amsterdamis 1964. aastal jagas Irina Kulikova, üks Nõukogude delegatsiooni juhte, hiljem aga Vladimir Žirinovski nõunik, delegatsiooni liikmetele otsekui isevärki instruktsiooni oma äsjailmunud brošüüri Kodanlik esteetika on kunsti vaenlane. Muide, osa delegatsiooni oli selle brošüüri juba ümber ristinud: "Kunst on rahvavaenlane". (Stolovitš 2009: 1266)

Tabav kujund.

Filosoofia Instituudis toimus arutelu küsimuses "Kas sotsialismi ajal esineb võõrandumist?" Öeldi välja erinevaid arvamusi. Üks kõrvatöötaja (Filosoofia Instituudi töötaja, kes kohakaasluse alusel töötas KGBs) kuulutas: "Kes tunnistab võõrandumist sotsialismi ajal, see valab vett Ameerika imperialismi veskile." Vastuseks märkis filosoof Evald Iljenkov: "Aga kes eitab võõrandumist sotsialismi ajal, see lihtsalt valab vett." (Stolovitš 2009: 1271)

Võõrandumist ei ole, sest öeldakse, et ei ole.

0 comments | Labels: , ,

Astendumusi

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Keyserling, Hermann von 2003[1922]. Filosoofi reisipäevik (Katkendeid). Tõlkinud Kairit Kaur. Akadeemia 9: 1806-1818.

Igaüks püüdleb küpse inimesena just neist motiividest lähtuvalt süvenemise ja astendumise poole, olles noorusaastail suunanud oma tähelepanu avardumisele ja rikastumisele. (Keyserling 2003[1922]: 1806)

Njaa, ma annan endale veel vähemalt aastakümne avardumist ja rikastumist enne kui süvenema ja astenduma hakkan.

Praegu ei lähe mulle ükski tõsiasi iseenesest enam korda. Loen vastumeelselt, inimesi eriti ei vaja, ja aina enam ja enam tõmbab mind erakuelu poole, sest see laseb mul kõige paremini elada vastavalt oma kutsumusele. Ma olen kord juba metafüüsik ning saan olla vaid see (ükskõik kui palju muuga, kord edukalt, kord edutult ma ka tegeleksin); see tähendab, et tõeliselt ja tõsiselt huvitab mind maailm vaid kui võimalus, mitte tema olemas- ja niiolu. (Keyserling 2003[1922]: 1807)

Ma kardan hoopis seda, et võib saabuda päev mil ma ei viitsi enam lugeda ja areneda. Minu arvates saab süvendada ja rikastumise käigus. Senine lugemiskogemus ütleb, et kui oled midagi pähe võtnud võid lugeda enam-vähem ükskõik mida ja ikka tiirelda ümber samade probleemide. Näiteks arhetüübi/ektüübi/koopa küsimus ei jäta mind viimasel ajal rahule ja kohtan seda kõikjal, aga olen üsna kindel, et niipea kui olen selles rahuldavale selgusele jõudnud ja sel teemal kirjutanud/avaldanud, ei ole enam põhjust seda märgatagi.

Hakkasin sarnaselt nii paljudega uskuma, et maailma kulg on ammendatud mingis kindlas isiklikus valemis, hindama isiklikke ja juhuslikke iseärasusi olemuse paratamatute atribuutidena. Olin muutumas "isiksuseks". Siis mõistsin, kui targalt olid talitanud Pythagoras ja Platon, kui jätkasid oma rännuelu kuni hilise meheeani välja: nii kaua kui võimalik tuleb paratamatut kristalliseerumisprotsessi takistada; nii kaua kui vähegi võimalik peab Proteus jääma proteuslikuks, sest vaid [|] proteuslikud loomused on kutsutud metafüüsika preestriteks. Nii otsustasin maailma tagasi pöörduda. (Keyserling 2003[1922]: 1808-1809)

Pythagoras rändas nooruses, vanaduses jäi Krotoonasse paikseks. Platon reisis, et ajada Pythagorase jälgi, et leida üles pütaagorlasi.

Muutumatule aga ei ole maailmast, niipea kui ta on täiskasvanud, mitte mingisugust kasu. Mida enam ta näeb, läbi elab, teada saab, seda pealiskaudsemaks ta muutub, sest ta peab nüüd organitega, mis on kohandatud vaid ühe tegelikkuselõigu jaoks, hakkama saama paljudega, ja saab seetõttu paratamatult valede muljete osaliseks; tollele on parem, kui ta jääb oma sfääri. (Keyserling 2003[1922]: 1809)

Triaad: (1) nägemine [tajumine]; (2) läbielamine [tegemine]; (3) teadasaamine [mõtlemine].

Teiste puhul mõistetakse kõige teravamalt hukka seda, mida enda juures ei armastata; pühak ei tauni kedagi, tark ei pea kedagi rumalaks. (Keyserling 2003[1922]: 1813)

Profound - sügav, südame põhjast tulev, tähendusrikas, põhjalik, põhjatu.

Keyserling, Hermann von 1990[1919]. Ida ja Lääne kultuuriprobleemide seesmistest seostest: Läkitus Ida rahvastele. Tõlkinud Krista Läänemets. Looming 11: 1536-1545.

Massi aitas uus usk ainult niipalju edasi liikuda, et tõi endaga kaasa elukorralduse paranemise, mis siis omakorda tuli kasuks hinge iseeneslikule arengule. Igaüks võib ju loota vaid omaenese mõtlemise, kogemuste, püüdluste ja lõpuks tegude peale, kuidas ta sellesse ka ei suhtuks. (Keyserling 1990[1919]: 1537)

Triaad: (1) kogemused; (2) püüdlused; ja (3) mõtlemine. Püüdlusedja teod võib kokku lükata.

Ses mõttes tundsid "väljavalitud" Kristuse ja Buddha aegadel neis ära iseennast või õigemini öeldes, tundsid ennast ette ära, samas mõttes on igaüks meist kogenud, et mõni ammutuntud, seni aga tühiseks peetud mõttekäik võib ühekorraga omandada põhjapaneva tähenduse: see on iga kord sündinud täpselt sel hetkel, kui me loomuliku arengu käigus olime jõudnud punkti, kus võisime mõtet täielikult haarata. (Keyserling 1990[1919]: 1537)

Isiklikust kogemusest meenub ainult üks selline näide, kus Jakobsoni "Lingvistikas ja poeetikas" sisalduv lause funktsioonide hierarhiast oli kõigil varasematel lugemistel jäänud tähtsusetuks, aga kui kohtasin sama lauset tsitaadis kellegi teise tekstis ühtäkki koitis kui tähtis just see üks lause on terviku õigeks mõistmiseks.

Varaseimad kreeka mõtlejad rääkisid küll sügavaimast hingepõhjast, ja sama kehtib ka varasemate kristlike õpetajate puhul. Hilisemad filosoofid, kes said päranduseks väljakujunenud mõisteaparaadi ja keda kool kasvatas oma põhitähelepanu täiesti sellele pühendama, ainult sellele lootma jääma, kaotasid üha enam ja enam oma vahetu sideme seesmise tegelikkusega. Kuna nad olid aga teadlikud, et selline tegelikkus eksisteerib, otsisid nad seda sealt, kus tundsid end kodus olevat: nimelt väljaspool iseennast. On aga täiesti võimatu avastada oma sisemist mina, kui vaadatakse väljapoole. (Keyserling 1990[1919]: 1538)

Kui seesmist tegelikkust väljaspoolt otsimine on mõttetu, siis mis see veel on? - "Kui üldse miski, siis ringiminek ümber maailma juhatab mind iseenda juurde." (Keysrling 2003[1922]: 1810)

Need varased filosoofid ei mõistnud seda asjaolu - täpselt samamoodi kui moodsad sotsiaalpoliitikud, kes ei näi mõistvat, et õnn on midagi sisemist ja seda ei saa kätte võita väliste elutingimuste parandamisega. (Keyserling 1990[1919]: 1538)

Miks ta tundis ennast siis pärast maailmasõda Raikkülla naasedes kodukäijana? Kui õnn on midagi sisemist, siis ei oleks pidanud väliste elutingimuste muutumine talle üldse korda minema.

Kuid kõigest hoolimata kerkis esile suurim kriitilise mõtlemise vägilane, keda maailm kunagi andnud: sakslane Immanuel Kant. Tõestades, et mõistusel on piirid, et tegelikkuse sfäär on avaram kui mõistetavuse oma, õnnestus Kantil anda surmahoop nii sensualismile kui ka ratsionalismile. (Keyserling 1990[1919]: 1539)

Kiiduväärt ümbersõnastus: tegelikkuse sfäär - Ding an sich; mõistetavuse sfäär - Ding für uns.

Siin on üks rahvas tulnud toime ennekuulmatu teoga, teostades end täielikult metafüüsikas. Aga loomulikult ei ole selline edu jäänud kompenseerimata. Nagu nii sageli sünnib üksiku mõtlejaga: empiiriline tegelikkus on sellele juurdlevale rahvale võõraks jäänud ja üha võõramaks ning võõramaks muutunud. Saavutatud eneseteostus mõjutas india eluvormi, poliitilist ja sotsiaalset organisatsiooni vähe. Neile inimestele ei olnud - ja ei ole veel tänagi - see maailm kuigi tähtis; nad ei ole kunagi püüdnud rajada taevariiki maa peal, nad on juba selles elus tõusnud taevasse. (Keyserling 1990[1919]: 1540)

Indias mattutakse prügisse, inimesed situvad päise päeva ajal keset tänavat ja grupiviisiliselt vägistatud tüdruku perekond tapetakse, sest nad ei lõpetanud selle üle kaebamist, aga vähemalt nad usuvad hinge!

Ja siin tuleb mängu teine kaalutlus. Ma ütlesin, et tõeliselt meie oma on ainult see, mille me ise oleme omandanud. On täiesti võimatu väliste mõjutuste kaudu seesmiselt rikastada. (Keyserling 1990[1919]: 1543)

"If, therefore, you learn from another person, that which you learn is foreign; but what you discover yourself is through yourself, and is your own." (Archytas 1818: 181)

Undusk, Jaan 2003. Eesti kui Belgia: Viimne baltlane Hermann Keyserling. Tuna 2: 48-71.

Raikküla krahv Hermann Keyserling (1880-1946), too seni kuulsaim Eestist pärit filosoof, elas Darmstadtis alates aastast 1919, mil kirjastaja Otto Reichl kutsus värske abielumehe sinna endise suurhertsogi Ernst Ludwigi eeskostel ja toetusel rajatavat "filosoofide kolooniat" juhtima; sellest sai 1920. aastal alguse Keyserlingi Tarkuse Kool, mille aktiivne tegevusperiood kestis küll aastani 1933, kuid mis natsirežiimi üha tugevnevast survest hoolimata hingitses formaalselt edasi kuni Keyserlingi surmani. (Undusk 2003: 48)

Ilmselt nii ongi, kui just Jakob von Uexküll ei ole kuulsamaks saanud. Mingit "filosoofide kolooniat" oleks tänapäevalgi vaja.

H. Keyserlingi hiiglaslik dokumentaalne pärand on üks Saksa suurimaid 20. sajandi esimesest poolest, see on säilinud 310 nn. pärandikastina, mis sisaldavad ka näiteks 40 000 kirja ning teoste käsikirju umbes 50 000 leheküljel. (Undusk 2003: 49)

Seniloetud tükkide pikaldasele stiilile mõeldes ei imest. Mõni lause oli suisa kantiaanlikult pikk.

Keyserlingide perekonna teiseks eestlasest tundjaks oli Bernhard Linde, mees, kes soetas endale prestiižseid tutvusi sama geniaalse kergusega nagu H. Keyserling ise. Linde jõudis oma eluajal isiklikult kohata nii L. Keyserlingi, Eduard v. Keyserlingi kui ka H. Keyserlingi; viimane oli olnud ta aastailt vanem legendaarne koolivend Pärnu gümnaasiumis, keda ta külastas 1910. a. (ja mitmel järgneval suvel) Raikkülas ning 1919. a. Londonis. (Undusk 2003: 49)

Tõepoolest, Bernhard Linde tundub iseenesest huvitav tegelane. Tema esseekogud Omad ja võõrad (1927) ja Loova Kesk-Euroopa poole (1930) on väga lugemakutsuvate pealkirjadega.

Tema esimeseks mentoriks Viinis aastatel 1901-1903 oli tollal oma tähelennu kõrgkaarde jõudnud, austerlaseks naturaliseerunud ja saksa keeles kirjutav inglise päritolu kultuurifilosoof Houston Stewart Chamberlain. Keyserlingil oli kohati imeline anne jätta mulje oma isiku möödapääsmatusest. Nii pühendub tollal maailmakuulus Chamberlain oma 1905. a. ilmunud paksu köite "Immanuel Kant" üsna ootamatult 25-aastasele Raikküla noormehele, kes teeb filosoofilises enesessesüüvimises alles esimesi samme (järgmistes trükkides see pühendus lahkhelide tõttu Keyserlingiga kaob). (Undusk 2003: 50)

Immanuel Kant: A study and a comparison with Goethe, Leonardo da Vinci, Bruno, Plato and Descartes.

Peamees Dellingshausenile ei olnud tähtis mitte see, millist poliitikat Keyserling inglise ajakirjas ajas, vaid see, et ta inglise ajakirjas üldse mingit poliitikat ajas. See oli märk headest rahvusvahelistest sidemetest. Keyserling oli ainus baltlane, kes valdas seda masti avaliu esinemise tribüüni. Veendunud diplomaadina tahtis Dellingshausen sellist sidet igal juhul hoida, hoolimata ka Keyserlingi tülikast kalduvusest Saksamaad epateerida. Poliitilisi arenguid võis ju veel ette tulla igasuguseid. Bresti rahu oli küll alla kirjutatud ja suurem osa Baltikumi jäänud esialgu Saksa kontrolli alla, kuid see ei olnud rüütelkonna unistuste lõpp-produkt: autonoomia nimel liidus Preisi krooniga tuli veel vaeva näha. Eestimaa rüütelkonna soov oli küll kuuluda edaspidi Saksamaa mõju- ja kaitsesfääri, kuid jääda seejuures omariikluse vundamendile; sellise poliitilise staatuse arhetüüp oli kunagine Liivi orduriik. (Undusk 2003: 52)

Sellise kirjelduse põhjal jääb tugev mulje, etrüütelkond lootis Keyserlingist "kasulikku idiooti".

Olgu, kuidas on, aga Keyserlingi juba ligi aasta varem kirjas Dellingshausenile väljendatud radikaalsed ideed olid äkki muutunud peaaegu Saksamaa ametlikuks poliitikaks ning loomulikult tõtati nüüd temaga ühendust võtma. Baltlaste uus lootus oli iseseisev Balti ühisriik, kus liidriroll kuulunuks neile. (Undusk 2003: 56)

See oleks ikka päris kummaline kui eestlased, lätlased ja leedukad elaksid praeguseni edasi sakslaste võimu all.

Võib arvata, et see tema edevust meelitas, kuid ta ütles pakkumisest ära, sest palju mondäänsem filosoofilis-seltskondlik perspektiiv oli talle avanemas Darmstadtis. Mis aga veelgi tähtsam: valminud ja kohe-kohe ilmumas oli talle avanemas Darmstadtis. Mis aga veelgi tähtsam: valminud ja kohe-kohe ilmumas oli tema opus magnum, "Filosoofi reisipäevik", mis pidi maailma teiseks muutma. 1918. a. detsembris see ilmuski, ning kui ta ka maailma ei muutnud, siis tõi ometi pöörde Keyserlingi isiklikku ellu: siit alates oli ta umbes aastakümne jooksul tuntumaid filosoofilisi esseiste Euroopas. Ja tegeliklt ju kõige tehtum mees baltisakslaste seas. (Undusk 2003: 57)

Tõttasin selle peale kohe JSTOR'i, aga vahemikus 1918-1928 leidub ainult 268 sissekannet, mis sisaldavad Keyserlingi nime, 137 neist inglisekeelsed, ja viimastest mitte ükski ei tegele otseselt temaga, vaid on ülevaatelised: "The Trend of Literature in Germany since the War" (Zeydel 1925), "Contemporary Metaphysics in Germany" (Liebert 1926), ja "A Glimpse into the German Mind" (Rockwell 1927).

Sel teravate debattide ajal asus taas aktsiooni ka Keyserling, avaldades 17. septembril 1919 Inglise konservatiivses ajalehes The Daily Telegraph pika Eesti agraaroludele pühendatud kriitilise kirjutise "Eesti tulevik. Maaküsimus", mille põhimotiiv on põllumajanduse ning kogu maa laostumine mõisate võõrandamise tagajärjel ja endiste omanike väljavaade jääda õiglaste hüvitisteta. Ühtlasi mainib Keyserling selles ära metsade armetu laastamise ja puidu mahamüümise võileivahinna eest. See oli küsimus, mis teda isiklikult puudutas. Oma 1911.-1912. a. maailmareisi, ühtlasi oma filosoofiks-saamise võlgnes ta majanduslikult just Kõnnu mõisa metsale. (Undusk 2003: 59)

Pagana eestlased võtavad metsa maha ja ei saa sellest isegi head tulu. Mulle aga kuluks nende metsade müümine ära, et minna laia maailma ennast otsima...

Keyserling jutustab, kuidas ta Eestisse saabudes viieks tunniks eeluurimisvanglasse pandi, tema enda ilmselt õige oletuse kohaselt seoses kahe ülalmainitud ingliskeelse artikliga, milles Eesti valitsevad vasakpoolsed jõud olevat näinud riigivaenulikku "kihutustööd" (selle sõna ütleb Keyserling muuseas eesti keeles ning lisab ajakirjaniku vastava küsimuse peale sama varmalt juurde, et valdab eesti keelt nii sõnas kui ka kirjas täielikult). (Undusk 2003: 60)

Kirjutas ta midagi ise eesti keeles või oli see passiivne oskamine?

Essee lõpposas väidab Keyserling nimelt, et baltisakslased pole ei venelased ega riigisakslased, vaid omaette vahepealne, mitteeksporditav rahvatüüp, kes on fataalselt seotud Balti maakamaraga ning kes mitte ainult venestamisel, vaid ka saksastamisel kaotab paratamatult oma iseloomulikud rahvuslikud tunnused: "Me ei ole mitte väljaveo kaup. [...] meie ei või ei Slaavi tõu raamides ega ka mitte Riigisaksa germansuses endale kahjuta elutseda. [...] Et sellele muganeda, peab ta [baltisakslane] lakkama baltlane olemast..." Sellest sakslust tõrjuvast baltluse-filosoofiast arendab Keyserling hiljem välja palju üldisema idee konkreetsete kultuuri ja konkreetse geograafilise ruumi vastastikusest seotusest ("kultuuri abielust maapinnaga"). Kummaliselt veetleval kombel seguneb siin kosmopolitism tugeva paiksusevaimuga. (Undusk 2003: 63)

Glocal.

Keyserling väidab, et just Stackelbergi-taoliste kõiksaksluse (pangermanismi) pooldajate tõttu, kes diskrediteerisid end juba 1918. a. okupatsiooni ajal ja ei olnud valmis kokkuleppeks eestlastega, kaotati Balti kodumaa; et kõiksaksa šovinism ei too iial kaasa midagi head ei Saksamaal ega väljaspool seda (aastal 1921 täpne prohvetlus!). (Undusk 2003: 65)

Tõepoolest, sõrm on pulsil, haamer tabab naela, jne.

1922. a. avaldas Keyserling kõneka varjunime Robert Baltenius all ingliskeelse brošüüri "Baltlased Eesti ajaloos", kus esineb terve kogukonna nimel, püüdes äratada rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu nii kodumaale jäänud kui ka pagulusse siirdunud baltisakslaste raske olukorra vastu. Antakse lühike ja mõnes mõttes trafarentne sakslaste rolli kergitav ülevaade Eesti ajaloost: sakslased tõid mahajäänud Eestisse Lääne tsivilisatsiooni hüved ja arendasid eesrindlikult põllumajandust, kusjuures hästi korraldatud agraarses struktuuris ei esinenud antagonismi seisuste vahel; viimast põhjustas alles eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kasv, mida baltisaksa omavalitsus oli valmis arvestama uute sotsiaalsete väljundite loomisega, kuid mida Vene keskvõim kasutas teadlikult ära rassivaenu õhutamiseks. (Undusk 2003: 68)

Mitte ükski sarivägistajast mõisnik ei saanud järjekordselt ohvrilt saunas surmavalt nuga ega kedagi. The Balts in the History of Esthonia.

Schmied-Kowarzik, Wolfdietrich 2016. Walther Schmied-Kowarziku teadvusanalüütiline filosoofia. Tõlkinud Juhan Hellerma. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 214-230. [ESTER]

Filosoofia, psühholoogia ja pedagoogika seminari juhatajana pidi Schmied-Kowarzik koos eradotsent Walter Freymanni ning kaastöötajate Konstantin Ramuli ja Alfred Koortiga, kellest viimased hoolitsesid ennekõike psühholoogia ja pedagoogika eest, kogu õppevaldkonna uuesti üles ehitama. 13 semestri jooksul, mil Walther Schmied-Kowarzik Tartus õpetas, viis ta lisaks filosoofia ajaloo loengute sarjale läbi sissejuhatusi loogikasse, tunnetusteooriasse, kultuurifilosoofiasse, eetikasse ja esteetikasse, mida saatsid seminarid uusaja suurtest mõtlejatest ja kaasajafilosoofiast. Lisaks ülikoolis peetud pidulikele ettekannetele Dante (1921), Kanti (1924) ja Meister Eckharti (1926) kohta korraldas ta ka avalikke ettekannete sarju, nagu "Sasa filosoofia ajalugu 19. sajandil ja kaasajal" (1923/24) ja "Kõikide rahvaste ja aegade suured müstikud" (1925/26). (Schmied-Kowarzik 2016: 216)

Walther Schmied-Kowarziku Vikipeedialehekülg on praeguse seisuga täpselt kaks lauset: "[...] oli Austria filosoof. Ta töötas Tartu Ülikoolis filosoofia ja psühholoogia professorina aastail 1920–1925." Konstantin Ramul seevastu tundub huvitav juba selle pärast, et vähemalt üks tema artikkel on inglisekeelne.

Walther Schmied-Kowarziku filosoofia lähtekohaks on mõtleva subjekti transtsendentaalfilosoofiline tagaspöördumine omaenese teadvuse vormide juurde. Meie teadvuse enese-tõsikindlusel (Selbstgewissheit) ei põhine mitte üksnes kogu meie tunnetus, tundmine ja püüdlemine, vaid see on [|] ühtlasi selle võimalikkuse tingimus, et me analüütiliselt, see tähendab mõtlevas suhtes iseendaga võiksime oma teadvuse vormidest teadlikuks saada. (Schmied-Kowarzik 2016: 217-218)

Self-certainty, self-assurance, self-cretitude. Mis on teadvuse vormid, ei oska öelda. Tundmine ja püüdlemine on minu silmis esmasus ja teisesus.

Meie konteksti silmas pidades piisab, kui viidata asjaolule, et Walther Schmied-Kowarziku filosofeerimise lähtepunkt on subjektiivse vaimu ja selle vormide transtsendentaalfilosoofilises analüüsis. Põhialuseks on seejuures "teadvust kui tervikut" kandev mina ja nüüd'i eneseseos, teadvuse enese-tõsikindlus ning mina ja nüüd'i seose enese-presentsus. Sellest vundamendist lähtuvalt saab analüüsida ja eristada tegelikkuse-elamuste kolmikut - aistinguid, tundeid ja püüdlusi. (Schmied-Kowarzik 2016: 220)

Loeb nagu filosoofiline huinamuina.

Hans Freyer nimetab oma raamatus viit objektiivse, täpsemalt öeldes objektiveeritud vaimu vormi, milles kogu meie kultuuriline elu esemeliseks muutub: seade, kujutis (Gebilde), märk, sotsiaalvorm ja haridus. Walther Schmied-Kowarzik toob välja, et need viis vormi ei ole mitte ainult - nagu ütles juba Jonas Cohn - "rapsoodiliselt" üles korjatud, vaid lisaks on neis üles rivistatud täiesti heterogeenseid märksõnu, mis pärinevad erinevatelt probleemitasanditelt. Teatud modifikatsioonidega on esimesed kolm vaadeldavad objektiivse vaimu vormidena, sellal kui haridus ja sotsiaalvorm esindavad subjektiivse, täpsemalt öeldes ideelise vaimu vorme. (Schmied-Kowarzik 2016: 222)

Kultuurilise elu esemestamise juures ei ole see vast väga tähtis, et nad on heterogeensed, sest kategooria ise on niivõrd abstraktne.

Märgi vormi iseloomustamisel on Freyer ja Schmied-Kowarzik aga taas igati ühel meelel. Märgi kui objektiveeritud vaimu vormi alla kuuluvad esmalt keel, kiri, number ja valem, samuti aga ka märguanne ja sümbol; seega kõik, mille tähendusse kuulub viide millelegi muule. (Schmied-Kowarzik 2016: 223)

Peaaegu, et peirceaanlik märgimääratlus.

Siiski on mõned seda usutõsikindluse ankurdatust tundesse mõistnud pelga "metafüüsilise vajadusena" meie sees (Arthur Schopenhauer), mitte aga tegeliku suhtena olemise või jumalaga. Ainuüksi sellest tundest kinni hoides ja vastakuti seatuna teadusliku tunnetusega jumalata maailmast jõuame Hans Vaihingeri just-kui-vaatepunktini (Vaihinger 1911). "Just-kui-filosoofia eitab usuettekujutuste tõesisu ja jumaliku olemasolu" (Schmied-Kowarzik 1918b: 139). Ta teeb ettekujutuse jumalast üheks "näivkujutiseks", milleta me küll hakkama ei saa, kuid millel sellegipoolest ei ole meie jaoks "olemasolu tähendust" ja "tõesisu"; see viib lõpuks religioosse tähendusetuseni. (Schmied-Kowarzik 2016: 226)

The Philosophy of 'As if'. Kes ei saa ilma ettekujutuseta jumalast hakkama, kes saab.

Religioosse jumalakujutluse laad on seega alati subjektiivne, mitte jumaliku peegelpilti edasiandev, vaid pilt erilisest inimesest ja tema ainuomasest positsioonist maailmakõiksuse tervikus. (Schmied-Kowarzik 1918b: 147)
"Subjektiivne" ei tähenda siin aga midagi halvustavat, nõnda paistab see üksnes end absoluudiks seadnud teaduslikule tunnetusele, religioosse teadvuse jaoks on see vastupidi meie eksistentsiaalse olemasolu vahetu suhe olemisega, milles me võime jumalale loota. (Schmied-Kowarzik 2016: 227)

The old man in the sky.

Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eesti Vabariigis 1918-1940.

Et kaasaegsete keelte õpetamine ei olnud selles õppeasutuses kuigi heal järjel, siis asus ta iseseisvalt õppima saksa, prantsuse ja inglise keelt. Neljandas klassis, filosoofiakursuse lõpu poole ostis ta endale Kanti "Puhta mõistuse kriitika" saksa keelse väljaande ja hakkas seda tudeerima. Kristliku apologeetika kursuse raames puudutati teiste ristiusu vastaste seas ka darvinismi, mis paelus Kaelast sedavõrd, et ta kirjutas darvinismi kummutava artikli ka ühele Viljandis ilmuvale ajakirjale. (Tool n.d.)

Meenub kuidas Peirce hakkas 12-aastaselt Puhta mõistuse kriitikat tudeerima.

1917. aastal teeb ta veel ühe katse kodumaal, Tartu Ülikoolis tööd saada. Käies ajaloo-keeleteaduse teaduskonna dekaani Petuhhovi jutul saab ta aga äraütleva vastuse põhjendusega, et Tartu Ülikoolis vajatakse "vene orientatsiooniga inimesi". (Tool n.d.)

Kas ikka vajatakse.

Psühholoogia õpetamise taseme tõstmiseks kirjutas ta "Psühholoogia õpiku" (1932, 1933), mis on esimene originaalne eestikeelne psühholoogia õpperaamat, seda kasutati ka ülikoolis. (Tool n.d.)

2. parandatud trüki saaks isegi kätte, esmatrükk on hoidlas kohalkasutamiseks.

WSK [Walther Schmied-Kowarzik] poeg, samuti filosoof Woldietrich Schmied-Kowarzik iseloomustab isa positsiooni teadvusanalüütilise filosoofiana, st. filosoofiana, mille lähtekohaks on subjekti transtsendentaalfilosoofiline refleksioon oma teadvusvormide üle. Kõik inimese kognitiivsed, emotsionaalsed ja tahtelised funktsioonid põhinevad selle käsituse kohaselt meie teadvuse enese-tõsikindlusel, mis on ühtlasi võimalikkuse tingimuseks selle tarvis, et me saame oma teadvuse vorme teadvustada ka analüütiliselt. (Tool n.d.)

Klassikaline triaad: (1) emotsionaalsed; (2) tahtelised; ja (3) kognitiivsed funktsioonid.

Walther Schmied-Kowarziki ja Konstantin Ramuli kõrval töötas aastatel 1918-1939 Tartu Ülikooli filosoofia eradotsendina Walther Freymann (1883-1960). [...] Doktorikraadi kaitses ta Tartu Ülikoolis 1928. aastal saksa keeles kirjutatud tööga "Platons Suchen nach einer Grudnlegung alles Philosophie" (avaldatud 1930. aastal). Kirjutanud õpikuid "Tunnetusteoreeia põhiprobleemid" (1924), "Loogika" (1936) ja "Filosoofia peaküsimusi" (1939). (Tool n.d.)

Tunnetusteooria põhiprobleemid on ainult 83 lehekülge (lihtne sisse pildistada) ja isegi TÜ eetikakeskus ja filosoofia osakonna raamatukogus olemas.

Freymanni tuntumaid eestlastest õpilasi on Rudolf Kulpa (1906-1997), kes kaitses 1934. aastal magistritöö "Oleva probleem Gustav Teichmülleril". Hiljem on andnud panuse eesti kultuuri filosoofilise kirjanduse tõlkijana, näiteks tõlkides 1936. aastal Rene Descartesi teose "Arutlus meetodist". (Tool n.d.)

See Arutlus meetodist samuti kõigest 89 lehekülge ja isegi LR välis/vana osakonnas olemas (üks koopia isegi praegu välja laenutatud). Nii lühikese teksti puhul võiks isegi kaaluda terve teose ümbertrükkimist paralleelselt mõne inglisekeelse tõlkega.

Sooväli, Jaanus 2020. Indogermaanlus, soomeugrilus ja keelerelativism: Friedrich Nietzschest Uku Masinguni ja kaugemale. Tuna 1: 116-127.

Nii kaugele ajas tagasi pole käesoleval juhul siiski tarvis minna, piisab, kui mõelda valgustusaja universalismile, mille kõige silmapaistvamaks esindajaks on Immanuel Kanti filosoofia. Nii Kant kui ka teised valgustusaegsed mõtlejad opereerivad teatava universaalse inimmõistusega, mis - eeldusel muidugi, et see ei ole rikkis ja on korralikult "valgustatud" - jõüab alati samade printsiipide ja tõdedeni, olenemata sellest, kas seda kasutab naiteks indoeurooplane või indiaanlane. Sellel mõtteviisil võivad olla küllaltki otsesed ja "praktilised" tagajärjed: kui peaks juhtuma, et põlisameeriklane eurooplasega ei nõustu, tuleb esimest nähtavasti valgustada või siis kinnitada, et ta mõistus on rikkis, ei tööta hästi. Muidugi ei saa välistada võimalust, et nii see ongi. (Sooväli 2020: 116)

Valesid on lõputult, tõde on ainult üks.

Niisiis esiteks, subjekti ja objekti terav grammatiline vastandus on Nietzsche järgi (üheks) aluseks kogu lääne filosoofia tunnetusteooriale (Erkenntnistheorie, theory of knowledge), nimelt probleemile, kuidas subjekt, mis olemuse poolest olla iseendasse sulgunud, saab üldse teada, tunnetada objekti kui temast midagi olemuslikult erinevat. (Sooväli 2020: 119)

"Tunnetusteooria" on seega epistemoloogia.

Subjekti-objekti grammatiline struktuur võrgutas filosoofe sedastama fenomenide taga peituvat kausaalset agenti-tegijat, luues niiviisi substantside muutumatu metafüüsilise maailma ja nende efektide muutuva fenomenaalse maailma. Selle kohta toob Nietzsche näiteks välgulöömise: "Kui ma ütlen, "välk lööb", nii olen ma sedastanud välkumise kord teona ja teisel korral subjektina: niisiis toimumisele pookinud külge olemise, mis ei ole toimumisega üks [...]". Ühes oma viimastest teostest "Götzen-Dämmerung" ("Ebajumalate hämarik") lisab ta üsna samas vaimus: "See [keel] näeb kõikjal tegijaid ja tegusid: see usub, et tahtel on kausaalne mõjujõud: see usub "minasse", minasse kui olemisse, minasse kui substantsi, ja ta projitseerib selle usu mina-substantsi kõigile asjadele - nii loob ta üldse "asja" mõiste... Olemine kujutletakse kõigesse - tõugatakse kõige alla - kui põhjus; "olemise" mõiste ongi tuletatud "mina" mõistest..." (Sooväli 2020: 119)

Ise laidan üsna sagedasti "agentiivsust", kui subjektistatakse midagi elutut. Mu lemmiknäide tuleb Reggie Wattsi "prantsuse teaduse" paroodiast: "It is the space we are listening to divided as such which gives us the information in comparison to something other that gives us the idea of what the idea that wants to be transmitted wants to be."

Nimisõnad aitavad meil isoleerida individuaalseid objekte kogemuse voolust. Väikses noorpõlvekirjutises "Tõest ja valest moraalivälises mõttes" ("Über Wahrheit und Lüge im aussermoralischen Sinne") toob ta näiteks sõna "puuleht". See tuleneb mitte-sama (s. t. miljonite erinevate puulehtede) samastamisest ja lõpuks "tekitab mõtte, et looduses võib leiduda midagi, [|] mis on "puuleht" - mingi algne vorm, mille järgi kõik puulehed on kootud, visandatud, kopeeritud, värvitud, kahandatud ja maalitud, aga oskamatute käte poolt, nii et ükski koopia ei juhtunud olema originaalse vormi korrektne, usaldusväärne, truu pilt". Nietzsche sõnul on just see üks Platoni ideede kui lääne filosoofia võib-olla kõige mõjuvõimsama teooria allikaid, mis toob endaga uuesti kaasa tõelise ja nähtava maailma saatusliku eristuse. (Sooväli 2020: 119-120)

Arhetüübi (idee puulehest) ja ektüübi (tegelike puulehtede) küsimus. Või, Peirce'i mõisteid kasutades, tookeni ja tüübi küsimus.

Soome-ugri keeltes (ja Masingu järgi mitte üheski indoeuroopa keeles) on aga võimalikud mitmesugused tuletised verbist "olema", mis kõik väljendavad "olemist" ja olemasolu natuke teisiti, nt. 'olelema', 'olesklema', 'olenema', 'olevlema' etc. Mees, kes on, ja mees, kes olelem, ei ole samamoodi, samal viisil, ka mitte samal määral. (Sooväli 2020: 123)

Mitte just kõige parem näide. Olesklema on "logelema, jõude olema". Olenemine on pmst sõltumine. Olevlemine on sama mis olemine - eksisteerimine, olemas olemine.

Hea näitena toob ta inimese määratluse: indogermaani mõtlejad on analüüsinud inimese kümneteks instinktideks ehk tungideks, samas kui "lihtsale sugriinimesele tundub, et inimesel ei ole ESSENTIAt; inimene ei ole defineeritav üldse sünkrooniliselt, vaid ainult diakrooniliselt suunalise nähtena ehk protsessina". [|] Sugrilase kogemuse järgi olla iga asi teatav sündmus-toiming, mida saab kirjeldada kord nii, kord teisiti, olenevalt vaatekohast, ja mille kohta polevat kuidagi võimalik avastada sellele seesmiselt omaseid olemuslikke karakteristikuid, seda, mis see asi "päriselt" ja "tõeliselt" on. Masing toob selle kohta kujuka näite: saksa sõna "fest" olla aluseks eesti sõnale "vist", kuid selle laenamise teel on muutunud tähendus otse vastupidiseks. Saksa keeles tähendab "fest" midagi kindlat, "vist" aga osutab just millelegi ebakindlale, sellele, mis võib olla nii, kuid võib olla ka teisiti. Selline kahtlevus olla soome-ugri keeltele tervenisti omane. Indogermaani määratlemis- ja mis-see-on-tung välistanudki huvi muutumise, kulgemise, liikumise vastu. Nimisõnade loomise kergus vanakreeka keeles võimaldanud lõpuks indoeuroopa teadused, milles huvi ajaloo ja evolutsiooni vastu olid pikka aega võõrad elemendid. (Sooväli 2020: 123-124)

See on juba natuke veenvam. Vähemalt selline ebalev "vistitamine" tundub väga loomuomane meie rahvale.

Indogermaani "mina" eraldab ennast kõigest muust olevast ja mõistab maailma oma tegutsemistandrina ja uurimisobjektina, mida tuleb valitseda, süstematiseerida, katalogiseerida, klassifitseerida. Ta mõistab ennast asjade ja sündmuste põhjuse ja põhjustajana, mitte osana neist; see toob kaasa näiteks liberum arbitrium'i, vaba tahte problemaatika jne. Soomeugrilasega, kelle keel on verbaalne ja ei soosi "mina" substantsiaalseks algpõhjuseks muutumist, olla asjalood tesiti, tema ei eralda ennast maailmast. (Sooväli 2020: 124)

Miks ma varem ei taibanud, et see seda tähendab? Clay ütleb ju üsna otse: "They suggest to Will to apply what was known to the Latins under the name arbitrium [...]" (1882: 10).

Lenin, Vladimir Iljitš 1966[1913]. Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Marxi õpetus tekitab kogu tsiviliseeritud maailmas enda vastu suurimat vaenulikkust ja vihkamist kogu kodanliku (nii kroonu- kui ka liberaalse) teaduse poolt, mis näeb marksismis midagi "kahjuliku sekti" taolist. Teistsugust suhtumist ei võigi oodata, sest ühiskonnas, mis on rajatud klassivõitlusele, ei saa olla "erapooletut" ühiskonnateadust. Kogu kroonu- kui ka liberaalne teadus kaitseb nii või teisiti palgaorjust, marksism aga on kuulutanud sellele orjusele halastamut sõja. Oodata palgaorjuse ühiskonnas erapooletut teadust on samasugune rumalavõitu naiivsus, nagu oodata vabrikantidelt erapooletust küsimuses, kas ei tuleks suurendada tööliste palka, vähendades kapitalismi kasu. (Lenin 1966[1913]: 14)

Kui ma õigesti aru saan - näiteks Hermann Keyserlingi näitel - tekitas paljudes õõva hoopis see, et bolševikud rikkamalt ühiskonnakihilt nende vara riisumist või isegi tapmist õigustatuna nägid. Palgaorjusevastasus tundub tühi jutt selle teadmise taustal, et Nõukogude Liit samuti seda ära ei kaotanud ja töötamise vahest veel mõttetumaks muutsid.

Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige. Ta on täielik ja harmooniline, andes inimestele tervikulise maailmavaate, mis ei lepi mingisuguse ebausuga, mingisuguse reaktsiooniga ega mingisuguse kodanliku rõhumise kaitsmisega. Ta on selle parima seaduslik järglane, mis inimkond on loonud XIX sajandil saksa filosoofia, inglise poliitilise ökonoomia ja prantsuse sotsialismi näol. (Lenin 1966[1913]: 14)

Terviklikkus, mis rajab teed totalitarismile. XIX sajandi saksa filosoofia all peetakse silmas Hegeli hämamist.

Filosoofilist materialismi süvendades ja arendades viis Marx ta lõpule, laiendas tema looduse tunnetamiselt inimühiskonna tunnetamisele. (Lenin 1966[1913]: 15)

Eelnevas lõigus kiidetakse Hegeli dialektikat, mis olevat "õpetus igavesti arenevat mateeriat peegeldavate inimteadmiste relatiivsusest" (ibid, 15). Kõik muutub, v.a. Marxi õpetus, mis sündis täiuslikuna.

Täpselt samuti, nagu inimese tunnetus peegeldab temast sõltumatult eksisteerivat loodust, s. o. arenevat mateeriat, nii ka inimese ühiskondlik tunnetus (s. o. mitmesugused vaated ja õpetused - filosoofilised, usulised, poliitilised jne.) peegeldab ühiskonna majanduslikku korda. Poliitilised asutused on majandusliku aluse pealisehitused. (Lenin 1966[1913]: 16)

Seda, et filosoofia ja religioon peegeldavad majanduslikku korda, on kerge postuleerida, aga on seda tõestatud? Oleks "idealistlik" filosoofia Nõukogude Liidus ajapikku iseenesest (ilma repressioonideta) ära kadunud?

Kui feodalism oli kukutatud ja ilmavalgust nägi "vaba" kapitalistlik ühiskond, siis selgus otsekohe, et see vabadus tähendab uut töörahva rõhumise ja ekspluateerimise süsteemi. Selle rõhumise vastukajana ja protestina selle vastu hakkas sedamaid tekkima mitmesuguseid [|] sotsialistlikke õpetusi. Kuid esialgu sotsialism oli utoopiline sotsialism. Ta arvustas kapitalistlikku ühiskonda, mõistis hukka ja needis teda, unistas tema hävitamisest, fantaseeris paremast maailmakorrast ja püüdis rikkaid veenda, et ekspluateerimine on kõlblusvastane. Kuid utoopiline sotsialism ei suutnud näidata tõelist väljapääsu. Ta ei osanud selgitada ei kapitalistliku palgaorjuse olemust, avastada kapitalismi arenemise seadusi ega leida seda ühiskondlikku jõudu, kes on suuteline saama uue ühiskonna loojaks. (Lenin 1966[1913]: 17-18)

Võistlejate laimamine. Nt Charles Fourierilt võttis Marx lahenduse "võõrandunud tööle", st põhilise, mis inimestele (noore) Marxi juures meeldib, ja siis laitis utopistiks. Umbes nagu rööviks kellegi paljaks ja siis mõnitaks, et tal ei ole midagi.

Poliitikas on inimesed alati olnud ning jäävad alati pettuse ja enesepette rumalateks ohvriteks, niikaua kui nad ei õpi mistahes kõlbeliste, usuliste, poliitiliste ja sotsiaalsete fraaside, deklaratsioonide ja lubaduste tagant üles otsima ühe või teise klassi huvisid. Vana ühiskondliku korra kaitsjad veavad reformi ja paranduste pooldajaid alati ninapidi, kuni need ei taipa, et iga vana institutsioon, nii metsik ja mäda kui ta iganes paistabki olevat, püsib ühe või teise valitseva klassi jõu varal. (Lenin 1966[1913]: 18)

Ühelt poolt on see mingil määral semiootiline. Teiselt poolt on loosungite tagant klassihuvide otsimine ääratult tühine.

Lenin, Vladimir Iljitš 1970[1922]. Võitleva materialismi tähtsusest. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Venemaa eesrindliku ühiskondliku mõtte peasuundadel on õnneks olemas soliidsed materialistlikud traditsioonid. Rääkimata juba G. V. Plehhanovist, on küllalt, kui nimetada Tšernõševskit, kellega võrreldes tänapäeva narodnikud (rahvasotsialistid, esseerid jne.) on läinud [|] tagurpidi, ajades sageli taga moodsaid reaktsioonilisi filosoofilisi õpetusi, lastes end pimestada Euroopa teaduse näilisi "viimase sõna" kassikullast ja oskamata näha selle kassikulla taga kodanluse, tema eelarvamuste ja kodanliku reaktsiooni ees lömitamise üht või teist eriliiki. (Lenin 1970[1922]: 5-6)

Ei tea küll mille arvele kirjutada Venemaa praegune teaduslik mahajäämus? I guess we'll never know...

Dietzgen-isa, keda ei tohi ära vahetada tema pojaga - samavõrd pretensioosse kui äpardunud literaadiga -, avaldas õigesti, tabavalt ja selgesti marksismi põhiseisukoha nende filosoofiliste suundade suhtes, mis valitsevad kodanlikes maades ning milledele nende maade õpetlased ja publitsistid pühendavad suurt tähelepanu, kui ta ütles, et tänapäeva ühiskonnas ei kujuta filosoofiaprofessorid endast enamikul juhtudel tegelikult midagi muud kui "papimeelsuse diplomeeritud toapoisse". (Lenin 1970[1922]: 6)

Tugev projektsioon. Kas parteimeelsuse diplomeeritud toapoiss on parem olla?

Öeldust nähtub, et ajakiri, kes tahab olla võitleva materialismi häälekandjaks, peab olema võitlusorgan, - esiteks selles mõttes, et ta järjekindlalt paljastaks ja jälitaks kõiki kaasaegseid "papimeelsuse diplomeeritud toapoisse", [|] esinegu nad siis kas ametliku teaduse esindajatena või vabaküttidena, kes nimetavad end "demokraatlikeks pahempoolseteks ehk ideelis-sotsialistlikeks" publitsistideks. (Lenin 1970[1922]: 6-7)

Ei imesta, et kõik helgemad pead kel vähegi võimalik Läände ära pagesid.

Sellepärast on äärmiselt oluline, et ajakiri, mis pühendab ennast ülesandele - saada võitleva materialismi häälekandjaks, arendaks väsimatut ateistlikku propagandat ja võitlust täienduseks vastavate riigiasutuste tööle, selle töö parandamiseks ja elustamiseks. (Lenin 1970[1922]: 7)

Keelatud vili on magusam, nagu on selgelt näha Vene rahva tagasilibisemist õigeusu jaburustesse.

Prof. R. J. Vipper andis 1918. aastal välja raamatukese "Ristiusu tekkimine" (kirjastus "Faros". Moskva). Autor, ümber jutustades tänapäeva teaduse tähtsamaid tulemusi, ei võitle sugugi eelarvamuste ja pettuse vastu, mis on kiriku kui poliitilise organisatsiooni relvaks, hiilib nendest küsimustest mööda ja esitab peale selle otse naeruväärse ja kõige reaktsioonilisema pretensiooni: tõusta kõrgemale mõlemast "äärmusest" - nii idealistlikust kui ka materialistlikust. (Lenin 1970[1922]: 8)

Kompromissitu, põikpäine, idiootlik.

Hiljuti saadeti mulle ajakirja "Ekonomist" nr. 1 (1992. a.), mida annab välja Vene Tehnikaühingu XI osakond. Noor kommunist, kes saatis mulle selle ajakirja (arvatavasti ei olnud tal aega ajakirja sisuga tutvuda), andis ettevaatamatult ajakirjale äärmiselt heatahtliku hinnangu. Tegelikult on ajakiri, ma ei tea, kuivõrd teadlikult, kaasaegsete pärisorjuse pooldajate häälekandja, kes varjavad end muidugi teaduslikkuse, demokratismi jne. rüüga. Keegi hr. P. A. Sorokin avaldab selles ajakirjas ulatuslikke näiliselt "sotsioloogilisi" uurimusi "Sõja mõjust". Õpetatud artikkel kirendab õpetatud viidetest autori ja tema rohkearvuliste välismaiste õpetajate õpetajate ning mõtteosaliste "sotsioloogilistele" töödele. (Lenin 1970[1922]: 12)

Pitirim Sorokin, kes pärast Nõukogude Liidust põgenemist aitas Harvardi sotsioloogiaosakonda asutada. Teda loeks vabatahtlikult millalgi, olen tema kultuurikäsitlusest head kuulnud.

Venemaa töölisklass suutis võimu enda kätte võita, kuid ta pole veel õppinud seda võimu kasutama, sest vastasel korral oleks ta säärased õppejõud ja õpetatud ühingute liikmed ammugi viisakalt kodanliku "demokraatia" maadesse sõidutanud. Seal on sääraste pärisorjuse pooldajate jaoks kõige õigem koht. (Lenin 1970[1922]: 14)

Ajalugu näitab, et ta seda ära ei õppinudki ja võimekad inimesed tõesti lahkusid, kokkuvõttes Venemaa edasise arengu kahjuks.

Matjus, Ülo 2016. Filosoofiast Tartu ülikoolis 1940/1941 ja 1944-1991: Filosoofia ajalugu, esteetika, filosoofiliste teoste tõlkimine. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 298-313. [ESTER]

Teiseks mindi õppetoolikeskselt (õppetool kui ainuisikuliselt ja sõltumatult toimiv professor koos [|] mõne abiõppejõuga) süsteemilt üle kateedrikesksele (ühe eriala õppejõude koondav "kollektiiv"), üliõpilase poolt individuaalselt valitavalt-koostatavalt õpingukavalt ainesüsteemi alusel, mis täielikult valitses filosoofia- (ajalookeele-) ja õigusteaduskonnas, mujal osaliselt, kursusesüsteemile: üks kursus e. üks õppeaasta, mis tõi kaasa ka loengutel käimise kohustuse. (Matjus 2016: 298-299)

Mul oleks juba doktorikraad käes kui seda muutust poleks kunagi toimunud.

Neljandaks hakati 2. oktoobrist 1940 üle minema uutele õppekavadele, seejuures kohaldati enne 1. septembrit 1939 immatrikuleeritud üliõpilaste jätkamiseks ja lõpetamiseks erisundust õiendada täiendavalt ka marksismi-leninismi aluste ja vene keele eksamid. Viiendaks ilmnes järsku, et eesti keeli polnud saada uute õppekavade kohast õppe- ja teadusliteratuuri, mis omakorda sundis üliõpilasi eksamisoorituse nimel loenguid käima ja ka tähelepanu pöörama vene keele õppimisele. (Matjus 2016: 299)

Kord võtsin raamatukogus riiulilt suvalise Tartu Ülikooli Aastaraamatu taolise köidise lahti ja lugesin lehekülje, mis rääkis täpselt sellest. Esimene asi, mida okupatsioonivõim Tartu Ülikooliga tegi oli marksism-leninismi ja vene keele kõigile kohustuslikuks tegemine.

Kui vaadelda esimesel nõukogude aastal 1940/1941 ilmunud filosoofilist literatuuri üldse, siis jättes kõrvale "klassika" Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini teoste kujul, millest ausalt öeldes jõudis samuti ilmuda ainult vähemaid mittefilosoofilisi üksikteoseid - nende tõlkimise-avaldamise "õitseaeg" algab alles pärast Teist maailmasõda -, leidsin mainimisväärsena ainult paar mahukamat - üle 300 lk - trükist, kõigepealt nimelt "Lühikese filosoofilise leksikoni", mis tõlgitud Stalini "õukonnafilosoofide" Mark Rosentali ja Pavel Judini toimetusel ilmunud venekeelsest väljaandest (vt Lühike ... 1941). Tõlkijaiks olid omal ajal Tartu Ülikoolis filosoofia alal magistriväitekirju kaitsnud Rudolf Kulpa (1934) ja Leo Anvelt (1936), kes teadupärast uue võimu ajal ei leidnud enam võimalusi algu- ja meelepäraseks filosofeerimiseks ja õpetamiseks. Nende tõlkes ilmus leksikon kordustrükkes ka pärast sõda. (Matjus 2016: 300)

Üks neist vähestest raamatutest, mida isiklikult oman (küll 1945. aasta trükk). Isegi kaanele on trükitud "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" Seni pole veel lugenud, sest midagi väga asjalikku ei näi selles olevat, kubiseb sissekannetest nagu "ühiskond - vt. tootmissuhete tüübid; ühiskondlik-majanduslik formaatsioon".

Ja kui me oleme nüüd pealiskaudseltki tuttavad "filosoofilise situatsiooniga" noil aegadel, siis peaks olema selge seegi, mida võis ja mida mitte ei võinud tõlkida. Võis ainult vene keelest või vene keele vahendusel - tulemas olid üldse Eesti raamatuturu kõige vaesemad aastad. On tõsi see, et jõuti tõlkida ja veel 1947 avaldada "Filosoofia ajaloo" 1. köide, mis hõlmas antiik- ja feodaalühiskonna filosoofiat ja mille üks toimetajaid oli samuti G. F. Aleksandrov (vt Filosoofia ajalugu 1947), kuid järgmist, 2. köidet, mis oli vene keeli samuti ilmunud, eesti keelde enam ei saadud. Muide - selle ajaloo 3. köide, mis oli pühendatud klassikalisele saksa filosoofiale ja mis jõudis Moskvas isegi trükikojast välja, keelati ilmselt levitamise käigus. Teadaolevalt leidus see haruldane köide siiski ka ülikooli filosoofiaprofessori Rem Blumi raamatukogus Tartus. (Matjus 2016: 304)

Filosoofia ajalugu. I köide, Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Ütle mis tahad, praegusel hetkel on lausa kaks koopiat välja laenutatud.

Väidan edasi, et mingi filosoofiline tõus algas filosoofia kateedris 1956. aastal, kui filosoofiat hakati dialektilise ja ajaloolisematerialismina õpetama ülikoolis kõigile kohustusliku õppeainena. Ilmselt sellal nimetati ka kateeder ümber dialektilise ja ajaloolise materialismi kateedriks, kuid hiljem uuesti tagasi filosoofia kateedriks, millena ta säilis oma "katedraalse" lõpuni. (Matjus 2016: 305)

Ilmselt vastusena kodanliku idealismi ja kapitalistide tallalakkumise teaduskondadele Läänes.

Õppejõudude koosseisu suurenedes avanesid võimalused teistegi filosoofiliste distsipliinide (eriti filosoofia ajalugu, esteetika) õpetamiseks ja uurimiseks. See ilmneb ka võimaluses hakata 1958. aastast peale avaldama seeriat "Töid filosoofia alalt", mis oli algselt kavandatud isegi kakskeelse, nii vene- kui ka eestikeelseid artikleid avaldava seeriana (vt Töid filosoofia alalt 1960), kuid kuna enamik tollal olulisi õppejõude valdas emakeelena vene keelt ning ka väitekirjade keeleks vähemalt filosoofias oli vene keel, siis mindi peagi otsustavalt üle ainult vene keelele. (Matjus 2016: 305)

Tormasin rutuga dspace.ut.ee-sse ja siis lugesin edasi, et ajakiri läks täielikult venekeelseks. Köide, milles olid mõned eestikeelsed artiklid ja inglisekeelsed kokkuvõtted oli pühendatud Leninile.

Tagasi tulles esteetika juurde, nimetan paari olulist teost, mille tõlkimine eesti keelde sellest ajast on tähenduslik tänapäevani: F. Schiller "Esseesid" (1961), mis sisaldas sarja kirju esteetilise kasvatuse kohta; G. E. Lessing "Valitud teosed" (1965), mis sisaldas ka "Lakooni..." tõlke Rudolf Kulpalt; Aristoteles "Luulekunstist" (1982) - Jaan Undi tõlkes ajakirjas Keel ja Kirjandus (2. trükis 2003); Platon "Pidusöök. Sokratese apoloogia" (1985) Astrid Kurismaa tõlkes. Need kõik tõlgiti algkeelest, mitte vene keele kaudu vahendatult. Peale esteetikaalaste klassikaliste traktaatide tõlgiti üht-teist olulist ka filosoofia ajaloo klassikast, ent ei midagi moodsast filosoofiast. (Matjus 2016: 306)
Nõukogude ajal alustati ka nn valge sarjaga, mille algusse kuuluvad filosoofiliselt väga tähtsad teosed: I. Kant "Prolegomena..." (1982, Marcus Aurelius "Iseendale" (1983), Voltaire "Filosoofiline sõnaraamat" (1986), Konfutsius "Vesteid ja vestlusi" (1988), J. G. Fichte "Inimese määratlus" (1988). Hiljem käis sari valiku poolest veidi alla, jätkudes siiski ka tänapäeval. Ida-filosoofia tõlgete eest oleme tänu võlgu Linnart Mällile, kellelt kõnealusel ajal ilmus mulle teadaolevalt seitse tõlget algkeeltest - peamiselt Loomingu Raamatukogus. Kõik muu filosoofiline tõlkeliteratuur on pärit vene keelest. (Matjus 2016: 307)
Peaaegu täielikult kuulub nõukogude aega tõlkeseeria "Suuri mõtlejaid", milles ilmus 1971-1994 kokku 24 eri filosoofele pühendatud käsitlust. Ehkki nende hulgas polnud ühtki moodsat filosoofi, olid nad täiendavalt väärtuslikud selles mõttes, et mõned neist olid tõesti kirjutatud oma ala asjatundjate poolt (nt V. Asmus, A. Gulõga, F. Kessidi jt) ning teiseks oli neid kunati täiendatud ka vähemate tõlketükkidega mõtlejailt endilt. Ainsa algupärandina ilmus sarjas Igor Gräzini "Jeremy Bentham" (1990). (Matjus 2016: 307)

Täisnimekirja kõigist 24st sarjas ilmunud teosest (Vikipeedias on rivistatud ainult 11) koos ESTER-ilinkidega pakub Eesti rahvusbibliograafia.

Lisaks olid kõigil filosoofiaõpetajail oma head või paremad eraraamatukogud, millede "koostisi" vastastikku samuti teati. Kõik püüdsid kõike endale koju hankida. Nii et reaalselt olid tarvilikud raamatud olemas laialipillatult, kuid koos olid nad kujutletult, näivalt - imaginaarselt. Me teadsime, kellel midagi oli. Moodsat välismaist literatuuri oli selles imaginaarselt koospüsivas, kuid reaalseid eksemplare sisaldavas "raamatukogus" vähe, neid oli peamiselt professoreil, kes kasutasid õigust teatud valuutasumma eest keskselt, Moskva kontrolli all tellida nende filosoofilisele [|] "profiilile" vastava profiiliga kirjandust välismaalt. Lisaks kasutati võimalust eriloaga töötada nii Eesti kui ka nt Moskva suurte raamatukogude erifondides, kuhu telliti pidevalt välismail ilmuvat "keelatud" kirjandust. Muidugi jäi pilt sellest, mis toimub filosoofias seal "eesriide" taga, sellegipärast äärmiselt lünklikuks. (Matjus 2016: 307-308)

Sellise kirjelduse põhjal võib elavalt ette kujutada põnevat, keelatud maiguga raamaturinglust.

Nagu oli osalt juhus ka see, et nimelt Tartusse sattus filosoofia ajalugu õpetama Rem Blum, kes luges seda kohustusliku ainena ka kõigile filoloogidele. Mina olin filoloog. Luges ta vene keeles, kuid eksamit võis talle teha eesti keeles. Ta sai eesti keelest aru, tean sellepärast, et kui ma püüdsin talle eksamil Fichte eluloo asemel Schellingi oma jutustada, katkestas ta mind kohe heatahtlikult. (Matjus 2016: 309)

Naljatilk.

Kas ja kuidas võidi siin Tartu ülikoolis õpetada teisiti kui Moskvas? Nii küsitakse vahel. Kõigepealt tuleks öelda, et mitte kõik ei õpetanud Eestis teisiti kui Moskvas. Fenomenoloogilises mõttes ei peakski vahest niimoodi - kuidas ja mismoodi? - küsima, kuid teaduslikult mõtlevad, põhjusi otsivad ometi küsivad ja nõudvad vastust - ning siis võiks rahustuseks vahest kõigepealt viidata eestikeelsele õpetusele, millest umbkeelsed seatud või seadmata kontrollijad niikuinii aru ei saanud, edasi levinud kujutlusele filosoofiast kui millestki äärmiselt keerukast, millest ei saagi aru saada. Ning see on tõsi, et kui ollakse harjunud umbmõtteliselt mõtlema peamiselt hea ja halva, õige ja väära kategooriais, siis muutub teistsugune filosoofiline mõtlemine oma loomuse poolest küsiva mõtlemisena ligipääsmatuks ka eestikeelseile umbmõtlejaile. (Matjus 2016: 311)

"Umbmeelsus" - sõna, mida ajakirjanduses päriselt ka kasutatakse - oleks justkui üks neist kodumaistest mõistetest, mida ei anna (vähemalt inglise keelde) tõlkida ilma olulise kohmakuseta (ma ei hakka üritamagi).

Rees, John 1998. The Algebra of Revolution: The Dialectic and the Classical Marxist Tradition. London; New York: Routledge. [ESTER] [Ch. 4, "Lenin and Philosophy", pp. 165-196.]

It was, after all, Lenin who made one of the most detailed assessments of the prospects for Russian capitalism, The Development of Capitalism in Russia, at the very beginning of his political career. And it was the same Lenin who, faced with an unprecedented world war, made notes running over some eight tundred printed pages before finishing his own study of imperialism. Similar reseach accompanied his path-breaking analysis of the marxist theory of the state in State and Revolution. (Rees 1998: 165)

No-one doubts that Lenin was fanatical.

As early as 1894, in his What the "Friends of the People" Are and How They Fight the Social Democrats, Lenin spent considerable time arguing against the Narodniks precisely on the question of the dialectic. In answer to the Narodnik writer Mikhailovsky, Lenin argues that marxism is "based, firstly, on the materialist conception of history, and, secondly, on the dialectical method." Mikhailovsky had revived Duhring's criticism of Marx: that Marx relied on Hegelian triads as an abstract framework into which he forced the real pattern of historical development. Lenin replied using arguments arguments drawn from Marx's Capital, Engels's Anti-Duhring, and Plekhanov. (Rees 1998: 166)

Hegel does seem to have a heap of triads, only one of which appears to be the one I'm operating with. It's a bit frustrating that they don't follow the accustomed logic of triads.

The mood spread well beyond the confines of those interested in philosophy:
In poetry symbolism and "decadence" flourished.... Interest in religion, mysticism, oriental cults, and occultism was almost universal.... Pessimism, Satanism, apocalyptic prophecies, the search for mystic and metaphysical depths, love of the fantastic, eroticism, psychology and self-analysis - all these merged into a single modernistic culture.
This air of intellectual crisis was, in Europe, ultimately a product of the atmosphere of impending doom that attended the years before the First World War. (Rees 1998: 170)

Lenin's description of the decadent West could very well describe modern Russia.

The point at which this weakness manifested itself most strongly is in the 'copy theory of knowledge' which Lenin defends in Materialism and Empirio-criticism. Lenin insists that the theoretical vision in our heads is a simple copy of the real world. For instance, he explains the difference between Newtonian mechanics and the new physics in these terms:
...it is... beyond question that mechanics was a copy of the real motions of moderate velocity, which the new physics is a copy of real motions of enormous velocity. The recognition of theory as a copy, as an approximate copy of objective reality, is materialism.
Time after time Lenin repeats that knowledge is a simple reflection of material reality:
Our sensation, our consciousness is only an image of the external world, and it is obvious that an image cannot exist independently of thta which images it. Materialism deliberately makes the "naive" belief of mankind the foundation of its theory of knowledge.
Our thoughts are, Lenin bluntly insists, "copies, photographs, images, mirror-reflections of things." (Rees 1998: 176)

An already familiar theme in Soviet philosophy: everything is a simple reflection. With this simple theoretical machinery one can accomplish everything almost mechanically: dreams and visions are reflections of reflections, etc.

The important thing about a marxist understanding of the distinction between the appearance of things and their essence is twofold: 1) by delving beneath the mass of surface phenomena, it is possible to see the essential relations governing historical change - thus beneath the appearance of a free and fair market transaction it is possible to see the exploitative relations of class society, but, 2) this does not mean that surface appearances can simply be dismissed as ephemeral events of no consequence. In revealing the essential relations in society, it is also possible to explain more fully than before why they appear in a form different to their real nature. To explain, for instance, why it is that the exploitative class relations at the time of production appear as the exchange of "a fair day's work for a fair day's pay' in the polished surface of the labor market. (Rees 1998: 182)

Very reminiscent of his suggestion to analyze phrases and slogans so as to uncover the class interests hidden underneath (cf. Lenin 1966[1913]: 18; above).

Those who rose by manipulative means also fell from power by the same means. Within a year, some of Deborin's estwhile allies, Mitin and Yudin, were using the same metods of abuse and slander against him. The Deborinites were accused of having fought the "right-deviation" but neglected the party's other enemy, Trotsky's "left-deviation." In 1930, Stalin himself dubbed the Deborinites "Menshevising Idealists," and they would later be described as "Trutskyite agents on the philosophical front." (Rees 1998: 191)

The unrelenting abuse and slander is exactly what makes reading Soviet philosophy so off-putting.

0 comments | Labels: , ,
Subscribe to: Posts (Atom)