How to Talk About Books You Haven't Read

Bayard, Pierre 2007. How to Talk About Books You Haven't Read. Bloomsbury USA, New York

Sain vihje selle raamatu kohta ja järgmisel hommikul ärgates tundsin vajadust seda lugeda. Internet tuli läbi ja pakkus allalaadimise. Lühidalt räägib see teos sellest, kuidas hinnata mitte raamatute sisu, vaid seda, mis neid ümbritseb: "The interior of the book is less important than its exterior, or, if you prefer, the interior of the book is its exterior, since what counts in a book is the books alongside it." Siin on näha strukturalistliku semioloogi mõttekäiku. Bayard kohtlen "raamatuid" süsteemina ja kogu süsteemi tundmiseks tuleb tunda süsteemi elemente - selleks, et tunda ühte raamatut, tuleb tunda ka teda ümbritsevaid raamatuid. Mulle meenus kohe Saussure - samasuse loob erinevuste süsteem. Sama käsitlust jätkab ta eksplitsiitselt hiljem:

A book is an element in the vast ensemble I have called the collective library, which we do not need to know comprehensively in order to appreciate any one of its elements. The trick is to define the book's place in that library, which gives it meaning in the same way a word takes on meaning in relation to other words. (Bayard 2007: 117)

Raamatu sügavam point on see, et raamatute lugemine hoiab ennast tagasi loomisest. Autor innustab lugejat mitte lugema põhjalikult ja looma raamatute sisu enda jaoks ise. Seda mõtet järgides loob ta väidetavalt ka raamatus kasutatud ilmekad tsitaadid. Siin on katkend, mis võib ja võib mitte olla Umberto Eco teoses "Name of the Rose":

...laughter is weakness, corruption, the foolishness of our flesh. It is the peasant's entertainment, the drunkard's license; even the church in her wisdom has granted the moment of fest, carnival, fair, this diurnal pollution that releases humors and distracts from other desires and other ambitions . . . Still, laighter remains base, a defense for the simple, a mystery desecrated for the plebeians.

Ja veel mõned meeldivad tsitaadid:

Even as I read, I start to forget what I have read, and this process is unavoidable. It extends to the point where it's as though I haven't read the book at all, so that in effect I find myself rejoining the ranks of non-readers, where I should no doubt have remained in the first place. At this point, saying we have read a book becomes essentially a form of metonymy. When it comes to books, we never read more than a püortion of greater or lesser lenght, and that portion is, in the longer or shorter term, condemned to disappear. When we talk about books, then, to ourselves and to others, it would be more accurate to say we are talking about our approximate recollections of books, rearranged as a function of current circumstances. (Bayard 2007: 47-48)

Authority is an essential element at play in our discussion of books, if only because citing a text is most often a way of establishing one's own authority or contesting that of others. (Bayard 2007: 70)

It is these inner books that make our exchanges about books so difficult, rendering it impossible to establish unanimity about the object of discussion. They are part of what I have called, in my study of Hamlet, an inner paradigm - a system for perceiving reality that is so idiosyncratic that no two paradigms can tryly communicate.
The existence of the inner book, along with unreading or forgetting, is what makes the way we discuss books so discontinuous and heterogeneous. What we take to be the books we have read is in fact an anomalous accumulation of fragments of texts, reworked by our imagination and unrelated to the books of others, even if these books are materially identical to ones we have held in our hands. (Bayard 2007: 85-86)

In the numerous situations where we find it necessary to charm another person, such a mathod might allow us to indicate to him or her that we share a common cultural universe. By training himself in Rita's preferred reading material and thus penetrating as deeply as possible into her private world, Phil is straining to create the illusion that their inner books are the same. And perhaps an ideal and deeply shared love should indeed give each lover access to the secret texts of which the other is composed. (Bayard 2007: 108)

Nonverbal Communication In Human Interaction

Knapp, Mark L. 1972. Nonverbal Communication In Human Interaction. Purdue University

Not bad at all. Knappi olen selle valdkonna kirjanduse viidetes kohanud tihti. Ta kirjutas selle ülikooli aine täienduseks ja seetõttu on tegu kokkuvõtetega, mis on küll lühikesed, kuid mitte liialt lihtsustatud. On tajuda, et Knapp on tõlgendanud eelnevaid ja oma aja autoriteete ja 80ndatel sai temast endast üks, sest käesolevat teost tõlgendati veel edasi. Seetõttu oli ka enamus raamatu sisust tuttav. Muidugi oli ka uut ja huvitavat. Out of nowhere oli esitatud üpris põhjalik kokkuvõte notatsioonisüsteemidest, sh ka Birdwhistelli omast. Minu jaoks oli tabeleid liiga palju (rohkem kui 0), kuid enamus jooniseid on sellised, mida kaalutlen sisse skänneerida. Vahva on ka see, et kui Rueschi ja Keesi teos lõppes pildiga teetupikust, siis käesolev lõpeb pildiga tühjast tualettrullist, mille kõrval on kohe ka uus. Kokkuvõttes: meeldis!

A final, but important, note. In the Preface to this book, we observed that a book devoted entirely to nonverbal communication might be considered misleading - that nonverbal systems should not be portrayed as separate processes, independent from verbal behavior. To overcome this danger, we have stressed the integral relationship between verbal and nonverbal systems whenever possible. (Knapp 1972: 202)

Armastuse Märgid

Givens, David 2007. Armastuse Märgid - Praktiline kurameerimiskeele õpik. Pilgrim

Givensit tsiteeris Navarro "romantiliste jalgade" katkendis, korrates üle Givensi tähelepanek, et jalad ja suguorganid on mingite ventraalsete närvidega ühendatud niiet ühe puudutamine mõjub samaaegselt ka teise puudutamisena. Iseenesest mitte midagi rabavat, sest Desmond Morris pühendab taolistele aspektidele palju rohkem tähelepanu ja läheb isegi nii kaugele, et kirjeldab naiste masturbeerimistaktikat mis seisneb reite kokku hõõrumises. Navarrole ilmselt lihtsalt meeldis see jalgade teema, sest tema 'suur avastus' oli jalgade käitumise tõeväärtus (millega ta ehk läks isegi liiga kaugele). Givensi jaoks tundub selleks vaimustuse objektiks olevat hoopis pea. Ja sellegagi tsiteerib ta Desmond Morrist, kelle tsiteeritud statistika järgi puudutavad romantilises suhtes paarid pead oluliselt rohkem kui mitte-romantilises suhtes paarid. Njah, eks see aimekirjandus ole üks kaudsete tsiteerimiste võrgustik. Akadeemilises kirjanduses tsiteeritakse teisi igasuguse valehäbita.
Ootasin midagi enamat. Kui seda poleks eesti keeles igas kohalikus raamatukogus olemas olnud, oleksin kulutanud 20 eurot ja tellinud selle RVLi kaudu (mis nüüd tundub ülearusena). Olgu see mulle järjekordseks hoiatuseks, et autorid kes asetavad monograafia kaanele nime järele "PhD" teevad seda tuntavast vajadusest ennast valideerida. Tähendab, sel enese-õigustamisel on põhjus. Kui Navarro saab veel, nagu Bachmann, natukene respekti selle eest, et on ise ka akadeemiliselt midagi panustanud, siis Givens on selles suhtes veel küsimärgi all. Terve teos näib olevat uurimistööde tõlgendus. Mitte, et see oleks halb. Mehrabian, kelle peale ma ned 20 eurot lõpuks kulutasin, teeb täpselt sama. Erinevus seisneb aga selles, et kus Mehrabian uurib implitsiitset suhtlemist ja UURIB asja, siis Givensi raamat on pigem krestomaatiline - kasulik teada, kuid muidu suhteliselt kasutu. Desmond Morrise 12-sammuline mudel üllatas, sest näis pidavat paika. Givensi 5-sammuline on lihtsalt liiga obvious (isegi shock value jäi vajaka). Ja liiga palju juttu oli spetsiifilistest toodetest (kindlate subkultuuride poolt kantud jalanõud) ja riietumisest üldisemalt. Kokkuvõttes ongi see raamat "üldine". Kerge lugeda ja hariv, kuid pinnapealne ja püändita. Kahtlemata loen korra uuesti, kuid kolmandat ja neljandat korda oleks teda juba mõttetu lugeda.

Intimate Behaviour

Morris, Desmond 1973. Intimate Behaviour. Bantam Books of Canada Ltd.

Kohe pärast Paljast Ahvi mõjus suur osa sellest repetiivsena. Õnneks mitte teadvustamatult - autor on harilikult märkinud, mida ta väitis Paljas Ahvis ja seejärel täiendab spetsiifilisema sisuga. Esimesel lugemisel häirisid mind eestikeelse tõlke iseärasused, mida inglise keeles on raske ettegi kujutada. Ja tähelepanekud toodete kohta, mis raamatu kirjutamise ajal olid uued ja nüüdseks on ammugi iganenud, ei olnud enam pinnuks silmas. Pigem keskendusin seekord spetsiifilistele ülestähendustele, mis laiendaksid teadmisi intiimkäitumisest. Argumentatiivsus, mis Palja Ahvi puhul oli meeldiv, kisub käesolevas teoses pisut käest ära. Näiteks loomkatsete teemal eksleb ta rajalt päris pikalt kõrvale, et tuua välja palju olulisi punkte mõlemast leerist ja... ei mäletagi, millega seoses ta sellest kõneles.
Eestikeelset tõlget lugedes torkasid ajastu-võrdlused silma. Seekord hoopis see, et Morris lõpetab raamatu müütide ümber lükkamisega. Näiteks ümberlõikuste teema tundus seekord asjakohane, sest meenusid Penn and Tellers Bullshit saatest nähtu ümberlõikamise kohta. Masturbeerimise osa - nii väga tahaks, et äärmuslastest kristlased seda loeksid ja lõpetaksid "puhtuse ülistamise". Mõlemad Morrise raamatud mida olen lugenud, lõpevad hoiatuse või sügava pointiga. Paljas Ahv sai lõpetatud ülerahvastatusega. Intiimkäitumine lõpeb "tagasipõõrdumisega intiimsusesse".
Kokkuvõttes on mõlemad teosed head ja harivad, kuid akadeemiliselt kaheldava väärtusega. Aimekirjandusena on Morris pigem tõesti öökapikirjandus millega meelt lõbustada.

The Naked Ape

Morris, Desmond 1969. The Naked Ape. Dell Publishing Co., Inc.

"Paljas ahv" üllatas. Ootasin labasemat sorti kehakeeleõpikut. Sain zooloogi kirjelduse inimesest ja tema käitumisest. Paljud tähelepanekud on kehakeeleõpikutele olnud tõepoolest väga mõjukad, sest D. Morrise tähelepanekud šimpansite ja inimeste sarnasustest/erinevustest olid omal ajal ilmselt väga uudsed. Raamatu ülesehitus oli huvitav (Origins, Sex, Rearing, Exploration, Figting, Feeding...) ja lõpetuseks oli Morrisel ja oma üldideeline sõnum: peatselt saabuv ülerahvastatus. Võttis kaua aega, et raamat läbi lugeda, sest iga järgnev peatükk nõudis teatavat kaalutlemist (savor the knowledge). See sisaldas tõepoolest rohkem (minu jaoks) uusi ideid kui olin oodanud. Erinevalt mõnest teisest kirjutajast kes kuhjab tähelepanekuid üksteise otsa, vaevub Morris oma seisukohti põhjalikult argumenteerima. Kuigi ta väldib akadeemilist (autoriteetidele) viitamist, jätab raamat üpris tõsiseltvõetava ja asjaliku mulje. See on peaaegu, et õpikulik. Mulle meeldis. Paar kasutatavat katkendit ka:

Much of what we do as adults is based on this imitative absorption during our childhood years. Frequently we imagine that we are behaving in a particular way because such behaviour accords with some abstract, lofty code of moral principles, when in reality all we are ding is obeying a deeply ingrained and long 'forgotten' set of purely imitative impressions (along with out carefully concealed instinctive urges) that makes it so hard for societies to change their customs and their 'beliefs'. Even when faced with exciting, brilliantly rational new ideas, based on the application of pure, objective intelligence, the community will still cling to its old home-based habits and prejudices. This is the cross we have to bear if we are going to sail through our vital juvenile 'blotting-paper' phase of rapidly mopping up the accumulated experiences of previous generations. We are forced to take the biased opinions along with the valuable facts. (Morris 1969: 104)

In discussing all these aggressive and submissive behaviour patterns, it has been assumed that the individuals concerned have been 'telling the truth' and have not been consciously and deliberately modifying their actions to achieve special ends. We 'lie' more with our words than our other communicative signals, but even so the pheneomenon cannot be overlooked entirely. It is extremely difficult to 'utter' untruths with the kind of behaviour patterns we have been discussing, but not impossible. As I have already mentioned, when parents adopt this procedure towards their young children, it usually falls much more drastically than they realize. Between adults, however, who are much preoccupied with the verbalized information content of the social interactions, it can be more successful. Unfortunately for the behaviour-liar, he typically lies only with certain selected elements of his total signalling system. Other, which he is not aware of, give the game away. The most successful behaviour-liars are those who, instead of consciously concentrating on modifying specific signals, think themselves into the basic mood they wish to convey and then let the small details take care of themselves. This method is frequently used with great success by professional liars, such as actors and actresses. Their entire working lives are spent performing behavioural lies, a process which can sometimes be extremely damaging to their private lives. Politicians and diplomats are also required to perform an undue amount of behavioural lying, but unlike the actors they are not socially 'licensed to lie', and the resultant guilt feelings tend to interfere with their performances. Also, unlike the actors, they do not undergo prolonged training courses. (Morris 1969: 140)

Navarro Kehakeelest

Joe Navarro koos Marvin Karlinsiga - Kehakeelest : kehakeele kiirlugemise kursus endise FBI agendi sulest. Varrak 2010

Inglise keeles lugesin seda täpselt aasta aega tagasi. Siis meeldis ka. Navarro esitab kehakeelt aimekirjanduslikus formaadis, kuid oluliselt paremini kui Pease seda teeb. Ehk on asi lihtsalt selles, et Navarro kirjutas 2007. aasta, mitte 80ndatel? Eitea. Nüüdseks on kogemus olemas, et isegi viiekümnendatel kirjutati teemast asjalikumalt kui Pease seda teeb (mulle ikka meeldib teda nöökida).
Eesti keeles oli seda raskem lugeda. Tähendab, esimene lugemine venis mitme päeva peale, sest iga lehekülg tõi mälus esile nüansse, mis ausalt öeldes olid aastaga kuskile (aju plastilisuse tõttu) ära kadunud. Pärast lõpetamist olin aga rahul, sest Navarro käsitlus on momendil saadavalolevatest tõepoolest kõige lihtsam ja tõsiseltvõetavamaid. Läksin kohe teisele ringile ja see oli kõigest mõnetunnine raund. Kui seda eest ära ei laenutata, loeksin kuu lõpus kordamiseks veel kord kiiresti üle.
Sain ka häid viiteid, mida proovin edaspidi jälitada. Muud pole tarviski öelda. Jätan siia tema käsitluse kümme käsku:

1. Ole ümbritseva keskkonna kompetentne vaatleja.
2. Kehakeele mõistmise võti on vaatluse kontekstis.
3. Õppige tundma ja dekodeerima kehakeele universaalseid sõnumeid.
4. Õppige tundma ja dekodeerima kehakeele idiosünkraatilisi sõnumeid.
5. Suheldes püüdke kindlaks määrata oma partnerite põhilisi käitumisviise.
6. Püüdke alati jälgida kehakeele korduvaid signaale - nii neid, msi avalduvad korduvalt kui neid, mis ilmnevad seeriate või klastritena.
7. Tähtis on otsida käitumises muutusi, mis võiksid märku anda mõtete, tunnete, huvi või kavatsuste muutumisest.
8. Oluline on õppida tundma ka kehakeele eksitavaid või valeteateid.
9. Teadmine, kuidas teha vahet end kindlalt ja ebakindlalt tundva inimese vahel aitab teil keskenduda kehakeele lahtimõtestamise kõige olulisemale.
10. Jälgi märkamatut.

Nonverbal means

Tenjes, Silvi 2001. Nonverbal means as regulators in communication: sociocultural perspectives. Tartu: Tartu University Press

AT FIRST I WAS LIKE
Vau! Kümme aastat tagasi kirjutas keegi Tartu Ülikooli lingvistika õppetoolil mitteverbaalsest suhtlemisest doktoritöö mille pealkiri annab aimu mitteverbaalse suhtlemise rakendamisest suhtlemise reguleerimisel ja selles on viidatud nii Rueschi ja Keesi raamatule millega ma just lõpetasin ja Birdwhistelli raamatule mille lugemiseks ma kulutasin oma raha. Ja seda oponeerisid Ameeriklane Kendon ja kultuurisemiootika professor Peeter Torop!

m i l l i n e e m a a r m a s t a v s u u r e j o o n e l i s u s !

BUT THEN I WAS LIKE
See raamat koosneb artiklitest ja paljud tähelepanekud korduvad läbi raamatu kuniks sõnastus on kulunud pähe. Ja Birdwhistelli ega Rueschiga ei tee ta muud midagi kui mainib neid. Kui mul oleks võimalus lugeda Mehrabiani (mida ma ausalt ei tea kust saadagi), tuleks sealt sellist sotsiokultuurilist perspektiivi, et maa oleks must... Tenjes aga ei tee midagi muud kui võtab kokku teiste uurimustööd, selgitab põhjalikult McNeilli ja Kendoni žestiteooriaid ja analüüsib nendega kohalikku materjali.

Olen pettunud, sest juhtus midagi mida ma ei arvanud, et juhtub. Aimekirjanduslikud kehakeeleraamatud on iseenesestmõistetavalt ümber vormistatud kordused sellest, mida keegi teine ja kolmas on juba ise ümber vormistanud tõsistest akadeemilistest töödest. Olen pettunud, sest esmakordselt kohtan sama nähtust akadeemilise töö puhul. Olen pettunud, sest olen seda raamatut korra juba lugenud, lihtsalt teise isiku sulest ja selle erinevusega, et empiiriliseks materjaliks oli The Big Brother House reality-saade, mitte dokumentaalfilmid stagnategelastest.
Kord pärast loengut mainisin McNeilli teooriat Randviirule ja tema vastus oli "no seda ei ole küll väga raske teha". Nüüd mõistan miks. Randviiru käsitlus Peirce'i semiootikast on mindboggling, complicated as shit, mitte poolpõhjalik ülekanne. Kui "Visible Thought" puhul omandas "experimental psychologist" repetiivsuse tõttu halvustava tähenduse, saab Tenjes samaväärse sildi: "experimental linguist". Õpetas nii palju, et artiklite formaat ei pruugi olla doktoritöö jaoks väga hea.

Võib öelda ka mõne hea sõna. Mitteverbaalse suhtlemise uurimise ajalugu on Tenje poolt kokku võetud põhjalikumalt kui ma seni olen üldse kohanud (mainis isegi Charles Belli!). Kasutatud kirjanduse hulgas on kahtlemata kasulikke viiteid, mida tuleks üle vaadata kui ma oma uurimisega tõsisemale rajale satun. Ja tegelikult ei saa ma viriseda selle üle, kuidas lingvist sellele teemale läheneb. Hea on, et üldse lähenes. Jah, OLEKS saanud paremini (nt Lotmanilt võttis ta ainult ühe lause mis puudutas heterogeensust ja kasutas seda kokku kaks korda), kuid ilmselgelt oli tema eesmärgiks žestide uurimine, mitte kogu valdkonna surumine kahesaja lehekülje vahele (rohkem nagu minu unistus). Kes teab, võib olla kunagi isegi loeksin üle (50/50 chance).

• Gestures play an important role in maintaining and supporting conversation as a social system. Interactive gestures help to involve the listener and to regulare conversation. Gestures receive the attention of the listener and thereby become components of conceptual understanding. Gestures are functionally adapted to the requirements of understanding in human communication. lk 7
• Christianity, the central ideology of the Middle Ages, changed the world view and attitudes of people, including the attitudes to gestures. Gestures had to fit new social and religious models. Gestures expressed the moral values, feelings, the 'inner motions of the soul' of a human being. The symbolical values of the Word changed the balance between speech and gestures. The social conditions of public communication were changing as well. lk 10
• One of the main functions of a speaker's gesutre is to help convey meaning to the addressee in an immediate conversational context. Both the addressee and the moment-by-moment context in which the gesture occurs are important. A gesture can simultaneously have more than one function (Tenjes 1996: 190). Bavelas and her associates thus proposed a new distinction for conversational gestures: most function as topic gestures, which refer directly to the topic of the conversation; some function as interactive gestures, which refer instead to the addressee (Bavelas, Chovil, Coates, Roe, in press). Conversational gestures are part of speech, in two senses:
  (1) they contribute to meaning just as words and phrases do;
  (2) their meaning depends upon the whole of which tehy are a part of (Bavelas, in press).
  An interpretation of gestures as interactive or topical in function depends on the interpretation of the meaning of the gesture at the particular moment it occurred. In other words, we must "translate" or explicate the gesture's meaning. This means taking into account both its physical encoding and what it seemed to be conveying in conjunction with the accompanying words, intonation, and facial displays at that precise moment. Conversational gestures are spontaneous and transient. lk 10-11
• Kõneldes me sageli osutame ja viitame, nii on keele referentsiaalne funktsioon üks olulisemaid. Kuid keelel on teisigi funktsioone. Kuigi neid funktsioone tuuakse vähem sile keele üle peetavates diskussioonides, on nad samavõrd olulised, sest nad arvestavad meie võimete läbitöötamisega kõnelemiseks, enne kui me kasutame keelt. A. Kendom peab siin silmas kõnelise kommunikatsiooni faatilist funktsiooni (Kendon 1991: 8) - viis, kuidas häälduslikkust muudetakse, kui me arvestame üksteisega. Küllap on kõigil mõnikord ette tulnud vajadus teha pööre vestluse käigus - mitte seoses sellega, millest parasjagu räägiti, vaid koosolu pärast, jagatuse pärast. A. Kendon väidab, et keele päritolu küsimuses tuleb sellele probleemile rohkem tähelepanu pöörata. Kõne kui selline võib olla läbi töötatud häälelisuse kasutamise arendamise käigus faatiliste funktsioonide jaoks. lk 19 [91. Kõne faatiline funktsioon]

Nonverbal Communication

Ruesch, Jurgen & Kees, Weldon 1956. Nonverbal Communication: Notes on the visual perception of human relations. University of California Press : Berkley and Los Angeles

Üsna vana (momendil 55a) ja kummalise väljanägemisega raamat. Raamatu mõõtude tõttu oli teda mõneti ebamugav lugeda kuniks harjumus end sisse seadis. Augustikuine kehakeele-maraton on selle teosega avatud. Mineval augustikuul õnnestus mul läbi lugeda 15 selleteemalist raamatut, tänavu püüdlen rohkema poole. Olukord on pinev, sest möödunud aastal tegin alustust populaarsete kehakeeleõpikutega, mis nüüdseks on mulle kasutud, sest kirjeldavad intuitiivset kehakeelt. Tänavu on valik parem, olgugi, et sisse lipsavad kindlasti ka mõned aimeteaduslikud raamatud. Olukorda ei kergenda ka see, et head-keerulised raamatud pidevalt juhivad lugemisisu mujale. Näiteks käesoleva teose biobliograafiast leidsin, et Norber Wiener, küberneetika isa, on kirjutanud teose mille pealkiri isegi eesti keeles (tõlge 1961) kõlab kutsuvalt: "Küberneetika ehk Juhtimine ja side loomas ning masinas". Nii palju siis lugemistaustast.
Raamatu autorite kohta tean nii palju, et Ruesch oli psühhiaater kes võttis väga semiootilise suuna (bibliograafias oli kohustusliku elemendina ka Morrise "Sign, Language, and Behavior" mille ainus TÜRi koopia on endiselt välja laenutatud) ja kelle 1972. aasta tööd "Semiotic Approaches to Human Relations" kasutas Randviir oma doktoritöös. Tema esimene raamat, avaldatud mõned aastad enne käesolevat, on kirjutatud kahasse Gregory Batesoniga. Keesi kohta saab öelda vähem. Ta oli luuletaja. Mõned arvustused üritavad seda fakti peita ja ütlevad tema kohta lihtsalt "kirjutaja".
Üldiselt võib raamatut kirjeldada... "üldisena". See sõna sobib hästi. Autorid võtsid ette päris suure ampsu kirjeldada mitteverbaalset suhtlemist üldiselt ja lõpetuseks koostasid nad tüpoloogia kolmest keelest: märgikeel (sign language), tegevuskeel (action language) ja objektikeel (object language). Peale selle tüpoloogia oli raamatut läbivaks teemaks eristus analoogse ja digitaalse kommunikatsiooni vahel, mis on äärmiselt sarnane TMK mõistetele diskreetsest ja kontinuaalsetest märgisüsteemidest. Sarnasusi nende käsitluste vahel võiks isegi analüüsida (hint hint).
"Üldine" kirjeldab raamatu sisu hästi, set paljud lõigud võiksid tänapäeval taolisest raamatust lihtsalt välja jääda. Raamatu alguses kirjeldatakse erinevate rahvuste käitumismüüte (žestikuleerimiserinevused ameeriklaste, sakslaste, prantslaste, itaallaste ja juutide vahel), siis tutvustatakse suure õhinaga fotograafiat ja nimetatakse hulk erinevaid fotoaparaate. Ja "tänapäeva piktogrammide" näitlikustamiseks on terve lehekülg pühendatud ajast ja arust (õigemini ajaloolisele) mudelile sellisest tehnoloogilisest imesaavutusest nagu seda on automobiil. Viiekümnendad olid selle raamatu järgi kummalised ajad. Hoolimata rohketel fotodel kujutatud ameerika 50ndate idüllilistest nähtustest sisaldab raamat rohkesti väärtuslikke tähelepanekuid, mis kutsuvad seda tulevikus üle lugema. Möödaminnes meeldis ka see, et kohtasin 52. leheküljel sellist lauset: "Movement may be along horizontal or vertical lines, or may occur in frontal or saggital planes vis-á-vis the observer." Mis on minu jaoks erutav, sest alles mõned päevad tagasi õppisin ma kinesioloogia kaudu selgeks sellise väljendi nagu "saggital plane".
Üllataval kombel pakub see raamat tsitaate, mis on kasulikud mitte kauges tulevikus, vaid juba praegu olemasolevas uurimuses - kuidas ideoloogiat väljendatakse ja taastoodetakse mitteverbaalselt. Usutlen, et järgnevatest ümbertrükkidest saan mitmeid ideid järgnevate raamatutega laiendada.

• Cybernetic engineers and biologists have dealt with the communication networks and feedback patterns; psychiatrists, cultural anthropologists, and social workers have studies problems of social action and interpersonal and group relations.
  The trend of a number of these approaches has been toward an essential concern with nonverbal forms of communication and with the verbal form largely in its pragmatic aspects. Such a reaction against the overevaluation of the spoken and printed word, and against both commercialism and the relative exclusion of nonverbal elements, can in one sense be interpreted as a move toward safety. In a time of political and ideological crisis, there exists a tendency to censor words in the naive belief that thought can be brought under absolute control. Although books can be burned, the use of certain words legally outlawed, and even the act of listening to particular broadcasts of speeches marked as a criminal offense, communication through silent action is more difficult to suppress. It has been widely noted how, under authoritarian regimes, human beings turn more and more toward the perception of the nonverbal, the evaluation of nonverbally codified things, and expression through gesture and action. lk 5
• The requirement that a sign be interpersonal in order to qualify as a language, however, is not icompatible with individual variations of interpretation. Variations in understanding are not necessarily due to a failure of the signifying function of a sign but to the fact that ideas remain unexpressed. In daily life human beings are rarely able to do more than to hint at what they desire to express, inasmuch as the very nature of their needs often forces them to exchange messages without delay in time. Thus it is left to the receiver to fill in unexpressed details. But whereas discrepancies in interpretation of detail are permissible as long as signs remain interpersonal, they cease to qualify as language symbols if their significance is known to only one person. lk 8
• Nonverbal communication obviously utilizes analogic codification devices. Thus various kinds of actions, pictures, or material objects represent analogic types of denotation.
  In terms of codification, "digital" contrasts with "analogic"; in language terms, "discursive" contrasts with "nondiscursive." lk 8-9
• Agreement should not be confused, however, with understanding. People shaking hands, for example, are responding to each other and carrying out complementary actions, although internally they may disagree on the significance or sincerity of this action. lk 9
• Within the framework of modern communication theory, communicative actions are conceived of as events that occur in a certain context. The perception and evaluation of signals, both spatial and temporal, cannot be separated from the perception and evaluation of the situation in which they occur. A present-day study of communication, therefore, does not aim at compiling a dictionary of gestures or other motions, but instead emphasizes all possible information about the physical and social settings in which the exchange of messages takes place. In addition to considering symbolic movements and gestures and practical, adaptive actions with communicative value, such a study must take into account all those objects with which human being surround themselves and which affect social interaction. lk 13
• Although the systematized action languages are based on prior verbal agreement and merely substitute for human speech, there are other forms of action that serve as codification and that exist quite independently of words. Darwin (33) postulated that certain emotional states are associated with reflexlike motions - for example, rage with gritting teeth, of fright with recoiling. His theory - that many of the expressive movements observed in men constitute residuals of lower levels in phylogenetic development - may or may not be correct. The important issue is that, for purposes of communication, people make the assumption that feelings are linked with certain expressive movements and that these movements escape voluntary control. In criminal investigations and in court, this notion is exploited in goading suspects to betray their "real" emotions. lk 36
• All expressions of an individual, when perceived by another person, must be interpreted if they are to be understood. Except for the lack of attribution of intention to statements that are regarded as personal or emotional expressions, this process of interpretation in no way differs from that used with consciously formulated messages. Thus, in the process of daily living, emotional expression, ordinary adaptive actions, and gestures are treated in somewhat the same manner. In all three, the identification of the context of a statement comes first (128). Our language has words for these contexts, and such nouns as "breakfast," "wedding," "coctail party," "shopping," and "waiting" designate the occasions. After the discovery of an appropriate label for a particular situation, the attempt is made to fit the observed statement to the situation as well as to what is known about the individuals concerned. In pursuit of this aim, the identification of roles, including one's own, is necessary. Since the eye is a much faster scanning organ than the ear, and because action is frequently silent, a large part of such initial assessment is carried out visually; if such evaluation were not possible, we would be at a considerable loss in interpreting appropriately, as is evident from the limited and often confusing kind of impressions received in conversations over the telephone.
  Photography is capable of recording most of the emotional and action expressions of an individual, although not necessarily in the sense of the nineteenth-century investigators of the human behavior. In their accounts of expressive behavior, such pioneers as Wundt (169) and Darwin (33) used sketches and still photographs to illustrate body posture, gesture, and facial expression, but failed altogether to take into account such considerations as those of social context and the role and position of the human observer. It is well to keep in mind that any kind of observation of behavior - with the exception of behavior observed through one-way screens - occurs in two-person or group situations. The very fact of being observed changes, through feedback, the actions and emotions of the observed individual; actions formely intended for self-consumption then become a statement to others. lk 46
• Each individual, through the gestures he chooses to make and the way in which he makes them, adds an idiosyncratic note that may have particular communicative significance only to close acquaintances. lk 76
• In social intercourse, the person who can derive useful information from apparent contradictions - resulting from a comparison of the various means of codification - has the advantage over others. The person who manages apparent contradictions by disregarding part of the message - those statements that are codified in different terms - loses much information, is likely to misinterpret the message, and is generally less capable of successful communication. lk 86
• In the course of living, new social relations are established and old ones dissolved. Thus, mutually agreed upon approaches and separations occur without imposing undue stress upon the participants. Sometimes, however, agreement cannot be reached. Even though mutual understanding may exist, partisan interests, satisfaction of bodily needs, or matters involving personal security bring about clashes that are frustrating to all concerned. Hence, it is inevitable that people who live together are bound to interfere with one another, but it must be understood that not every interpersonal conflict is the result of psychopathology on the part of the participants. Only when a conflict is perpetuated for its own sake, and when mutual interference has become a goal in itself, do social conflicts become abnormal. Perpetual or repeated conflicts between the same individuals are sometimes even provoked to ease unbearable internal tension. But, more often than not, social conflict increases anxiety.
  An entire series of visual or auditory cues betrays the presence of social conflict to an observer. Among the most common of these cues are those indicating such disturbances of emotions as anger, fear, anxiety, shame, guilt, and depression; all these are the result of either internal psychological conflicts or interference by other people. Regardless of the cause, the manifestations of the alarm in themselves can be communicated to other people, and may become the source of social conflict. Indeed, no normal individual is eager for the company of depressed or anxious persons if he can possibly avoid it. Thus the nonverbal signs of alarm are the foremost cues telling others to be on the guard, to apply a different yardstick to the interpretation of messages, or to undertake the necessary steps to change the situation.
  The presence of conflict is, however, not detected exclusively by means of cues indicating people's alarm. Stress is often diagnosed, not by the presence, but by the absence of certain cues that, if they were present, would tend to reassure people. For example, we all expect certain such emotional reactions as signs of grief on the occasion of the loss of a loved one, signs of anger after an insult, an expression of pain following an injury. If these expected reactions are not forthcoming, we are more alarmed than we would be if they were present. An angry man who is trying to pick a fight is likely to become more infuriated if his opponent remains cool and dispassionate. Similarly, icy silence in a group situation is more indicative of stress than a smooth flow of conversation. The absence of a handshake where it might normally be expected is more suggestive of hostility than even a painful poke in the ribs. The awareness of the absence of cues presupposes a familiarity with a particular situation and other similar situations. A friend can detect whether or not a couple has just been quarreling; a mother can tell whether a tussle between children is friendly or hostile; an employee is able to sense whether an employer's seeming praise is actually to be taken as an insult.
  The detection of conflict and stress is thus based upon the observation of a multitude of cues. The perception of actual signs of alarm, their comparison to expected signs of alarm, the impact of the alarm upon bystanders, and the feedback of this reaction to those who were alarmed in the first place - all are functions that can be perceived by an observer and that may contribute to his evaluation of the situation. The longer he observes the events, the more accurate his assessment is likely to be. But it is not always possible for people to wait until they have fully grasped what is happening. On many occasions a quick assessment and an on-the spot decision is necessary; therefore the question presents itself as to whether visual cues exist that can inform an onlooker quickly about the presence of stress or social conflict or the existence of emergencies. In answer to this question, we might point to the fact that in the animal world all creatures seem to recognize sounds and movements that indicate the presence of danger. These are obviously related to the perception of cues that are unusual and that differ from the cues indicating safety or "business as usual", as well as to the perception of stimuli that are extremely intense and those that are known to signify danger. The same applies to human beings. The cues that warn of known danger imply the knowledge of the mechanical tasks of daily life, of weapons, and of other dangers, and the ability to distinguish friends and enemies. Those situations that contain strange and unusual stimuli - particularly those that exceed the tolerance limit of the organism - are of relevance here. lk 163-164
• The symptoms under observation in psychopathology reveal themselves as disturbances of perception, evaluation, or expression. Since signals must be decoded in some way, it is obvious that such disturbances must involve an individual's internal codification, which are generally referred to as thinking and feeling, as well as his external codifications, the language used to communicate with others.
  In the course of the development of language, the earliest forms of codification involve the human body as a means of denotation, a phenomenon that makes it possible for parents to understand in part what is happening within the child. For example, the child shows, through an erhytema on his skin, where he itches. That such a statement is perhaps uninentional is not important, since it is language in the sense that it is understandable to both mother and child. At a later period of development, when the child is learning to move, such body language is supplemented by action language. In the initial stages of its development, the child makes use of both organ and action language. In organ language, the smooth muscles obviously predominate; in action language, the striped muscles. As the child develops further, the external concomitants of earlier internal codifications recede. Inner events are less and less expressed through bodily manifestations of the intestinal, respiratory, and vascular systems, or through the skin and the smooth muscles, but more and more through physical and social action. Finally, when symbolic mastery has been achieved, verbal, gestural, and other more arbitrary forms of denotation replaced some of the previous employed actions. lk 165
• Nonverbal language is frequently used to effect social control. In interpersonal situations, many ideas, concepts, and things must be stated in ways that will not be considered obtrusive or offensive. Among such considerations is the definition of boundaries. Marks of ownership, expressed by means of objects, may be found near entrances, at gateways and doors, identifying owners or residents of a certain property and indicating how they may be reached. Such marks are particularly suitable for denoting statements to whom it may concern. Objects stand permanently in one place and can be seen at any time impose prohibitions through their impact. Some objects are addressed to particular people; appealing interpersonally, they may invite, seduce, or repel, or demand to be looket at, touched, or tried out. We all consciously look for nonverbal clues in buildings, landscapes, and interiors, for we know that these clues have something to say about the status, prestige, taste, and other values of those who own them. Such an awareness is used by architects, decorators, and owners to set the scene for social encounters. lk 191
• The relationship between verbal and nonverbal codifications can be conceptualized best through the notion of metacommunication. Any message may be regarded as having two aspects: the statement proper, and the explanations pertaining to its interpretation. The nature of interpersonal communication necessitates that these coincide in time, and this can be achieved only through the use of another channel. The effect is similar to an arrangement of a musical composition for two instruments, where the voices in one sense move independently and in another change and supplement each other but nonetheless are integrated into an organic and functional unity.
  Combinations of the verbal and the nonverbal may be employed not only to enlighten but also to obscure the issues involved. In politics, business, advertising - indeed in every walk of life - words may be used to conceal forthcoming actions, and contradictiory expressions are consciously used to create confusion, since human communication almost always involves object, action, and word. If all the symbolic expressions of an individual refer to the same event, then the referential aspects of the statements are clear. But when action codifications contradict verbal codifications, then confusion is almost certain to result. For example, when a mother repeatedly claims, "Darling, you're sweet," simultaneously pinching her child to the extent of producing black and blue marks, the child has to learn to disregard either the action or the verbal statement in order to avoid confusion. lk 192-193
• When verbal and digital symbols are not repeatedly checked against the things they purport to stand for, distortions of signification may develop that nonverbal languages seldom bring about. Since in everyday communication these shortcomings of verbal language are difficult to avoid, people often intuitively resort to the use of nonverbal, analogic language, which is more closely tied to actual events. But this is not enough. If human beings are to protect themselves against the onslaught of modern communications machinery and the distortions of propaganda, they must ultimately learn once again the use words scrupulously and with a sense of integrity. Only by a renewal of emphasis on the individual, with all his personal and unique characteristics - and this involves to a great extent the nonverbal - can a sense of proportion and dignity be restored to human relations. lk 193

Mapping The World

Randviir, Anti 2004. Mapping The World: Towards A Sociosemiotic Approach To Culture. Tartu : Tartu University Press

See oli teistkordne lugemine ja nagu teistkordsete lugemistega ikka, sain sellest oluliselt rohkem kui esimesel korral. Kahtlemata loen uuesti, sest mõned olulised semiootilised osad jäid ähmaseks - minu arusaam Peirce' semiootikast ei ole piisavalt tugev, et kõike sellest hoomata. See-eest leidsin kümmekond lehekülge, mille prindin välja ja uurin lähemalt: "Semiosic limits of a semiotic reality" kõnetab täpselt neid küsimusi semisofääri kontsepti juures, millega ma hätta jäin. Esmapilgul tundub, et Randviiru enda arutlust saab kasutada selleks, et muuta semiosfäär ühiskonnateooriate suhtes kasulikuks, kuid tema üleminek "semiootilise reaalsuse" mõistele on ehk isegi kutsuvam.

• Tekstuaalseid omadusi võib ära tunda kartograafilistes töödes kui ka teistes ruumilistes representatsioonides. Need väljenduvad nii artifaktides (asustuse struktuur) kui ka mentifaktides (kognitiivsed kaardid). lk 7
• "Sotsiaalsüsteemide" rakedamine aitab näha ühendusi sotsiokultuurilise analüüsi stukturaalsete ja protsessuaalsete aspektide vahel, samuti kaartide representatsioonilist väärtust seoses varjatud modelleerimisprotsessidega. lk 8
• Igasugune modelleerimine kultuuris ja kultuurilistes olendites on piiritletud semiootilise reaalsusega. lk 8
• Kõik semiootilised nähtused on loomult sotsiaalsed. lk 9
• Üks kõige olulisemaid tegureid on seega - peale nõudmise, et hõlmataks ka informaatorite lausungid tähenduslike üksuste kohta mida nad kasutavad - üritada uurida sotsiokultuurilisi nähtusi kui keerulisi semiootilisi ilmutusi mitte ainult loomulikul keelel põhinevate märgisüsteemide mõttes, vaid ka aspektis mis ühendab inimese kui kultuurilise ja bioloogilise olendi. Nagu me näeme on inimese semiootiline võimekus ühendatud nende kahe tahuga ja asetab need omavahel sõltuvatesse suhetesse. lk 9
• Nii kauaks kui uurija on subjektina alati osaline oma tegevuses, on võimatu eemaldada tema mõju materjalide valikule nii objektide, informaatorite kui ka meetodite suhtes. Seega näeme, et on tõenäoliselt võimatu kunagi piiritleda "semiosfääre" või semantiliselt ühehäälselt defineeritud entiteete. Enne kui inimest saab asetada analüütilisele vaatepunktile väljaspool semiootilist reaalsust, ei näi olevat alternatiivi kui aktsepteerida igasuguse uurimise tinglikku loomust. lk 9
• Tekst-kood (nt Piibel, eepilised tekstid ja taoline) on seega ideaalne tekst mis on osaliselt kehastunud representatsioonilistes tsüklites läbi tsuktuurilise või funktsionaalse intertekstuaalsuse. Sel viisil mõistetuna näib tekst-kood ühendavat grammatikale orienteeritud kultuure milles "tekst on antud kollektiivile enne keelt, ja keel on "arvutatud" tekstist" (Lotman). lk 22
• Piibel oli tekst selle mõiste kitsamas tähenduses, samas kui seda ümbritsevat kultuuri võib vaadelda tekst-koodina läbi mille kultuurilisi asjaolusid järjepidevalt taastoodeti, ühendades seega kultuuritraditsiooni läbi suhteliselt piiratud arvu kriteeriumite ja reeglite. lk 23
• Rääkides kultuuritekstide moodustamisest tegeleme teiste sõnadega semiotiseerimise teemaga ja vaadates semioosi regulaarsusi puudutame keskkonnanähtuste struktureerimise teemat tähenduslikult. Mõlemal juhul saavad "tekst" ja "semioos" kokku, eriti läbi kommunikatsiooni mõiste. lk 25
• Erinevate semiootiliste väljade/sfääride eelistamine erinevatele ontoloogilistele subjektidele näib olevat eelistatud traditsioonis mis näeb semioosi kui "protsessi läbi mille märgid ilmnevad organismile" (Morris). lk 25
• Selleks, et rääkida loodusest, räägime me harilikult interaktsioonist looduse ja kultuuri vahel tekstuaalse tähenduslikkuse tasandil. Me ei saa kirjeldaval (ja tõestataval) moel sekkuda looduslikku semioosi. Et sellega tegeleda, peame me seda "tõlgendama" (construe) iseseisvalt oma kultuuriliste tööriistade abil. lk 27
• Selline tingimus on taustaks semiosfääri kontseptsioonile, mis väidab "objektiivse reaalsusega" tegelemise võimatusega, sest "füüsiline reaalsus" mis on lülitatud diskursusesse, on samuti hõlmatud semiosfääri struktuuri. lk 27-28
• On tähtis, et "teksti" kontseptuaalne ulatus ei oleks piiratud ainult kirjalike ülestähendustega: peab pidama meeles, et omamata teksti formaalseid tunnuseid, jagavad kognitiivsed kujutised sarnaseid semiootilisi omadusi artefaktidega. Tekstist tuleks mõeda kui millestki, mis võimaldab erinevaid nähtusi iseloomustada ja kirjeldada. lk 29
• Sotsiokultuurilised süsteemid on reflektiivsed süsteemid ja kultuurilistes tunnustes paljastuv varjamatu käitumine sõltub varjatud käitumises mida juhivad kognitiivsed stuktuurid nagu kuvandid, väärtused, käitumisskeemid jne. Seega on kultuuride mõistmise eesmärgiks kirjeldada neid kui teadmissüsteeme, intersemiootilisi märgisüsteeme, reflektiivseid süsteeme Korrates kognitiivse antropoloogi W. H. Goodenoughi ideid, on kultuurid kogumik otsustamisstandardeid, intellektuaalseid vorme, tajumudeleid, suhestumismudeleid, tõlgendamismudeleid, eelistatud hinnanguid ja organisatsioonilisi mustreid (Goodenough). lk 34
• Veel enam, on ilmselge, et kõik märgisüsteemid on loomult vältimatult ideoloogilised ja see ilmneb meie igapäevases käitumises läbi transformatsioonireeglite mis juhivad varjamatut käitumist. lk 44
• ...kultuurilise käitumise uurimine peab sisaldama kolmikut: käitumine, informaatorite väited käitumise kohta ja etnograafi tõlgendus mõlemast. Näib et see teavitus on kohane ka semiootilisele analüüsile: tähenduse uurimiseks peab seostama (konkreetsed või abstraktsed) referendid, väited nende referentide tähenduse ja kasutamise kohta ja semiootilist tööriistakomplekti (mis võib, kui vaja, sisaldada meetodeid teistest distsipliinidest) et uurida mõlemat. lk 51

• the semiological approach presupposes the inspection of the sociocultural construction of signs and sign systems, while the semiotic angle adds attention towards relations between the physical reality and sign systems. Sign systems are used by individuals who modify them in a limited range; at the same time social institutions (from dictionaries to formal social organisations) set norms for the usage of semiotic systems, and (social) construction as an act of modelling applies to all levels of semiosis, beginning from the creation of signs to the use of them in communication. (Randviir 2004: 52)

  Semioloogiline lähenemine eeldab märkide ja märgisüsteemide sotsiokultuurilise konstruktsiooni inspekteerimist samas kui semiootiline vaatenurk lisab tähelepanu füüsilise reaalsuse ja märgisüsteemide suhetele. Märgisüsteeme kasutavad individuaalid kes kohandavad neid piiratud ulatuses; samal ajal sotsiaalsed institutsioonid (sõnastikest kuni ametlike sotsiaalsete organisatsioonideni) seavad norme semiootiliste süsteemide kasutamiseks ja (sotsiaalne) konstuktsioon kui modelleeriv tegevus kehtib kõigil semioosi tasanditel, alates märkide loomisest kuni nende kasutamiseni kommunikatsioonis.

• The construction of a communicative situation from the standpoint of an agent depends largely on the motivation of the self: only in the case of motivated attitude towards a situation, can we talk about social action proper (Parsons 1952: 4, 543ff). Motivation has to do with psychological, just as well as with cultural drives (let us remind of Parsons as a student of B. Malinowski), whereas the arrangement of action elements is a function of the agent’s relation to his/her situation and to the history of that relation (Parsons 1952: 5). In that sense communicative action is dependent on the system of expectations (Parsons 1952: 5, 32ff), and similar to the logic of C.S. Peirce’s notion of habit as a determinant of semiosis (CP 5.491). (Randviir 2004: 56)

  Kommunikatiivse situatsiooni konstuktsioon agendi vaatepunktist sõltub suuresti enese motivatsioonidest: ainult situatsiooni suhtes motiveeritud suhtumise puhul saame rääkida päris sotsiaalsest tegevusest. Motivatsioon on seotud psühholoogiliste kui ka kultuuriliste ajamite poolt (meenutagem, et Parsons oli Malinowski õpilane), samas kui tegevuse elementide asetus on agendi suhte tema situatsiooni ja selle ajaloo funktsioon. Selles mõttes on kommunikatiivne tegevus sõltuv ootuste süsteemis ja sarnane Peirce'i mõistele harjumusest kui otsustavast tegurist semioosis.
  

• The current work will try to demonstrate that semiosphere cannot be, if this notion is applicable at all, a “[...] semiotic space outside which the existence of semiosis is impossible” (Lotman 1992: 13).

  -Käesolev töö üritab demonstreerida et semiosfäär ei saa olla, kui see mõiste on üldsegi rakendatav, "semiootiline ruum väljaspool mida semioosi ei saa olla" (Lotman).