Durant, Will 1936. Lood filosoofia ajaloost. I, Vana-Kreeka: Sokrates, Platon, Aristoteles. Tõlkinud Leo Anvelt; redigeerinud Alfred Koort. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. [ESTER | DSpace]
Filosofeerimises on naudingut ja midagi kütkestavat on isegi metafüüsika ebareaalseis kangastustes. Seda tunneb iga uurija, kuni kehalise olelu karedad vajadused tõmbavad ta mõttekõrgustikelt majandusliku võitluse ja kasupüüdmise turule. (Durant 1936: 5)
Filosoof armastab filosoofiat. Rohkem uudiseid kell üheksa.
Suurem osa meist on tundnud mõningaid kuldseid päevi elu juunis, millal filosoofia oli meile tõesti seda, mida Platon nimetab "kalliks rõõmuks", millal armastus tagasihoidlikult varjuva Tõe vastu meile näis võrdlematult auväärsemana liharõõmust ja maailma kassikullast. Ja sellest varasest tarkusearmastusest on meis säilinud ikka midagi igatsuslikku. (Durant 1936: 5)
Filosoof ei huvitu lihatsemisest ja omakasust.
Me võitleme kaosega enda ümber ja endas; kuid tahame siiski uskuda, et meis on midagi elulist ning tähtsat, kui ainult suudame mõista oma hinge. (Durant 1936: 5)
Soul searching...
Me tahame õppida näkku naerma paratamatule ja naeratama isegi viirastuvale surmale. Tahame olla terviklikud ja kooskorrastada (koordineerida) oma jõud, kritiseerides ja kooskõlastades ihasid, sest koordineeritud energia on viimseks sõnaks eetikas ja poliitikas ja võib-olla ka loogikas ja metafüüsikas. (Durant 1936: 6)
(1) ihad ja (2) jõud tuleb korda seada.
Sellel oma teekonnal pöörakem sisse ainult valgussadamaisse, vältigem metafüüsika poriseid jõgesid ja teoloogilise vaidluse "raskesti looditavaid meresid". (Durant 1936: 6)
Muudkui mõnitab metafüüsikat.
Poliitika on ideaalse sotsiaalse organisatsiooni teadus (ja mitte, nagu mõni võiks arvata, kohasaamise ja -kinnipidamise kunst ja teadus). Monarhia, aristokraatia, demokraatia, sotsialism, anarhism, feminism - need on poliitilise filosoofia dramatis personae (draama tegelased). (Durant 1936: 8)
Platoni Politeia on kõige poliitilisem filosoofiline tekst.
Ja lõpuks metafüüsika (mis on palju segadusi tekitanud, sest et ta ei püüa koordineerida reaalset ideaalse valguses nagu teised filosoofia kujud) on asjade "viimse realiteedi" teadus: "mateeria" reaalse ja finaalse loomuse uurimine (ontoloogia) või "vaimu" uurimine (filosoofiline psühholoogia) või "vaimu" ja "mateeria" vaheliste suhete uurimine, nii nagu nad avalduvad tajumise ja tunnetamise protsessis (tunnetusteooria). (Durant 1936: 8)
Hmm. Subjekti ja objekti vahekord siis.
I. Platon
Vaadates Euroopa kaarti näeme, et Kreekamaa on nagu kondine käsi, mis sirutab oma konksus sõrmi Vahemerre. Lõuna pool temast lebab suur Kreeta saar, millelt need haaravad sõrmed röövisid teisel aastatuhandel enne Kristust tsivilisatsiooni ja kultuuri alged. Idas, teinepool Egeuse merd, asub Väike-Aasia. Praegu on ta rahulik ja apaatne, kuid ajal enne Platonit kihas ta tööstusest, kaubandusest ja mõtterikkusest. Lääne pool, Joonia mere taga, seisab Itaalia nagu kallakil torn meres ja Sitsiilia ja Hispaania, kus kõigil oli neil päevil Kreeka asumaid. (Durant 1936: 10)
Kreekat ma kaardi pealt vist enam kunagi samamoodi ei näe nagu varem.
Esialgu oli filosoofia füüsikaline; ta pidas silmas materiaalset maailma ja küsis, mis on asjade lõplikuks ning taandamatuks moodustajaks. Selle mõtterea loomulikuks lõpuks oli Demokritos'e (460-360 e. Kr.) materialism - "tegelikkuses pole midagi muud kui aatomid ja ruum". See oli üks kreeka filosoofilise spekulatsiooni peaharusid. Platoni ajal kadus ta korraks maa alla, kuid tõusis uuesti üles Epikuros'es (342-270 e. Kr.) ja muutus Lucretius'es (98-55 e. Kr.) kaunikõnesuse vilkaks ojaks. (Durant 1936: 12)
Võib-olla Nõukogude filosoofid ei mõelnudki Platoni ja Demokritose filosoofiate omavahelise võistluse omaenese tarkusest välja.
Poliitikas jagunesid nad kahte koolkonda. Üks väitis nagu Rousseau, et loodus on hea ja tsivilisatsioon paha, et loomu poolest kõik inimesed on samaväärsed ja muutuvad eriväärseks ainult klasside loodud korralduste tõttu ja et seadus on tugeva leiutis nõrga aheldamiseks ja valitsemiseks. Teine koolkond kuulutas nagu Nietzsche, et loodus on sealpool head ja kurja, et loomu poolest inimesed ei ole samaväärsed, et moraalsus on nõrga leiutis tugeva piiramiseks ja heidutamiseks, et võim no inimese ülim voorus ja igatsus ja et kõigist valitsusvormidest kõige targem ja loomulikum on aristokraatia. (Durant 1936: 13)
Esimest tendentsi esindab kahtlemata Diogenes. Teist aga kes? Platon?
Kirev kari olid need noormehed, kes teda ümbritsesid ja aitasid luua euroopa filosoofiat. Seal oli rikkaid noormehi nagu Platon ja Alkibiades, kellele maitses ta Ateena demokraatia analüüs; seal oli "sofiste" nagu Antisthenes, kellele meeldis õpetaja [|] muretu vaesus ja kes tegi sellest religiooni; nende keskel oli isegi üks või kaks anarhisti nagu Aristippos, kes ihkasid maailma, kus poleks ei isandaid ega orje ja kus kõik oleksid nii tülinata vabad nagu Sokrates. (Durant 1936: 14-15)
Kasulik ülevaade Sokratese õpilaste poliitilistest hoiakutest.
Tal [Sokratesel] oli oma religioosne usk: ta uskus ühte Jumalasse ja lootis oma tagasihoidlikul viisil, et surm teda täiesti ei hävita. Kuid ta teadis, et püsivaid moraaliseadusi ei või rajada nii kindlusetule teoloogiale. Kui keegi võiks ehitada kõlblussüsteemi, mis oleks täiesti olenematu religioossest õpetusest, kehtiv niisama hästi jumalasalgaja kui vagatseja jaoks, ainult siis võiks teoloogiad tulla ja minna, ilma et puruneks see moraalne tsement, mis teeb isekaist inimestest ühiskonna rahulikud liikmed. (Durant 1936: 18)
See, et Sokrates võis olla monoteist, seletab nii mõndagi.
Kas pole ebausk see arvamus, et lihtsalt inimeste arv võib anda tarkust? Kas pole vastupidi üldiselt nähtud, et inimesed hulgi on rumalad, ägedamad ja õelamad kui inimesed lahus ja üksi? (Durant 1936: 19)
Rahvamassi negatiivsete omaduste triaad: (1) õelus; (2) ägedus; ja (3) rumalus.
Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Ta oli kasvanud mugavuses ja võib-olla rikkuses; ta oli kaunis ja tugev noormees - Platoniks hüütud, nagu räägiti, oma laiade õlgade tõttu. Ta oli silma paistnud sõdurina ja kaks korda võitnud auhindu Istmose mängudel. (Durant 1936: 22)
"Laiaõlgne" Aristokles.
Ta näib esmalt olevat läinud Egiptusesse. Siin hämmastus ta pisut, kuuldes maad valitsevalt preestriklassilt, et Kreekamaa on alaealine riik ilma sügava kultuuri stabiliseerivate pärimusteta, mispärast teda ei pruugi tõsiselt võtta need Niiluse sfinkslikud õpetlased. Kuid miski ei kasvata meid sel määral kui hämmastus; Platoni mõttemaailmas jäi elavaks mälestus sellest õpetlaskastist, kes teokraatlikult valitseb tasakaalukat põllutööga tegelevat rahvast, ja see mälestus mängis oma osa ta Utoopia kirjutamisel. (Durant 1936: 23)
"Tasakaalukas" - mõõdutundeline.
Ja siis purjetas ta edasi Sitsiiliase ja Itaaliasse. Seal ta ühines suure Pythagoras'e poolt rajatud koolkonna ehk sektiga; ja veel kord jäi ta vastuvõtlikku vaimu mälestus väikesest inimestegrupist, [|] kes on valitud välja teaduse ja valitsemise jaoks ja elab lihtset elu hoolimata võimu omamisest. Kaksteist aastat rändas ta, imedes tarkust igast allikast, seistes iga altari ees, maitstes iga usku. (Durant 1936: 23-24)
Ikka veel ei väsi kogumast tsitaate pütaagorlaste mõjust Platonile. Võib juhtuda, et kunagi siiski väsin.
Möönakem sedagi, et Platonil on küllaldasel määral neid omadusi, mida ta hukka mõistab. Ta noomib poeete ja nende müüte, kuid läheb edasi vana teed, lisades poeetide arvule veel ühe ja müütide arvule sada. Ta kaebab preestrite üle, kes käivad ringi jutlustades põrgust ja pakkudes tasu eest pääsemisvõimalusi - vt. Politeia (Riik, 364), kuid ta ise on niisamuti preester, teoloog, jutlustaja, ülimoralist, Savonarola, kes süüdistab kunsti ja nõuab maailmahiilguse tulleheitmist. (Durant 1936: 25)
See on omaette huvitav, kuidas erinevad inimesed tähtsustavad ja tähendustavad erinevaid asju Politeia-s. Seda kohta näiteks ei pidanud ma ise millekski. Preestrid teevad, mida preestrid on alati teinud - pühaduserüvetust.
Kuid see on ka kõige halvem, mida võime tast öelda; ja pärast selle ütlemistki dialoogid jäävad üheks maailma hindamatuist varandustest. Parim neist, Politeia, on täiesti enesessuletud arutlus, üheks raamatuks kokku võetud Platon. Siit leiame ta metafüüsika, ta teoloogia, eetika, psühholoogia, pedagoogika, poliitika ja kunstiteooria. Siit leiame moodselt ning kaasaegselt lõhnavaid probleeme: kommunism ja sotsialism, feminism ja sündimuste kontroll ja tõutervishoid, Nietzsche moraali- ja aristokraatia-probleemid, [|] Rousseau loodusesse tagasi pööramise ja vaba kasvatuse probleemid, Bergson'i élan vital ja Freud'i psühhoanalüüs - kõike on siin. See on pidu eliidile heldelt peremehelt. "Platon on filosoofia ja filosoofia on Platon", ütleb Emerson. (Durant 1936: 25-26)
Siis ikkagi õige koht, kust Platoni lahtiharutamist alustada.
"Nii elaksid nad magusas üksmeeles ja hoolitseksid selle eest, et perekonnad ei kasvaks suuremaks, kui lubavad elatusvahendid; sest nad on valvel vaesuse või sõja vastu.... Muidugi oleks neil vürtse - soola ja oliive, juustu ja sibulaid ja kapsaid ja muid maarohte, mis kolblikud keetmiseks; ja järelroaks peame neile andma viike ja herneid ja ube ja mürdimarju ja kastaneid, mida nad küpsetaksid tulel, juues sealjuures mõõdukalt. Ja niisuguse dieedi juures võib loota, et nad elavad rahulikult kõrge vanuseni ja parandavad säärase elu oma lastele endi järel" (372).Pange tähele möödaminnes tehtud vihjeid sündimuse kontrollile (arvatavasti laste tapmise abil), taimetoitlusele ja "tagasipööramisele loodusesse", primitiivsesse lihtsusse, mida heebrea legend kujutab Eedeni aias. See kõik on otsekui häälestatud "küünik" Diogenes'e vaimuga, kes, nagu juba sõna küünik ütleb, mõtles, et peame "pöörama ümber ja elama koos loomadega, sest nad on nii vagurad ja enesega-rahulolevad". Hetkeks me kaldume Platonit klassifitseerima ühte gruppi St. Simon'i ja Fourier', William [|] Morris'e ja Tolstoi'ga. Kuid ta on pisut skeptilisem kui need hea usuga mehed. Rahulikult läheb ta edasi küsimuse juurde: mispärast ei saabu iialgi niisugune lihtne paradiis, mida ta kirjeldas? Mispärast ei jõua iialgi maakaardile need utoopiad? (Durant 1936: 29-30)
Ma ei oleks ise seda arvanud, et pelgalt selles kohas loomaliha söömist mainimata toetab ta taimetoitlust. Fourieri nime võib ka ikka igal pool kohata. Mis mulle praegu koitis on põhilised ühiskondlikud pahed: (1) vaesus ja (2) sõda.
Ahnuse ja luksuse pärast, vastab ta. Inimesed pole rahul lihtse eluga: nad on omandamishimulised, auahned, võistlevad ja adedad. Ruttu tüdivad nad sellest, mis neil on, ja igatsevad valusalt seda, mida neil pole. Harva ihkavad nad midagi muidu, kui see ei kuulu kellelegi teisele. (Durant 1936: 30)
Siin: (1) omandamishimu; (2) auahnus, mille nimel võisteldakse ja ollakse kadedad. Kuigi, kui soovida, siis võib ka nii, et (1) kadedus ja (2) võistlemine.
Kaubandus ja rahandus arenevad ja toovad endaga uusi klassideks jagunemisi. "Iga tavaline linn on tõelikult kaks linna, teine rikaste, teine vaeste linn, mõlemad teineteisega sõjas. Ja kummaski osas on omakorda väiksemad osad - tehakse suur viga, kui võetakse linna ainsa linnriigina" (423). (Durant 1936: 30)
Ah, naiss! Lehekülje number, mille Liiw (1919: 9) jättis andmata.
"Ja mis puutub rahvassse, siis tal pole arusaamist ja ta ainult kordab seda, mis juhtidele meeldib talle öelda" (Protagoras, 317). Selleks, et mingi seisukoht vastu võetaks või hüljataks, on vaja ainult seda kiita või naeruvääristada populaarses näidendis (kahtlemata piste Aristophanes'ele, kelle komöödiad ründasid peaaegu iga uut ideed). Pööbli-valitsus on tormiseks mereks sõitvale riigilaevale; iga kõnekustuul ajab seal kihama veed ja muudab kurssi. Säärase demokraatia lõpuks on türannia või autokraatia. Rahvahulk armastab nii väga meelitamist, on nii "näljas mee järele", et lõpuks kõige kavalam ja hoolimatum meelitaja, nimetades end "rahva kaitsjaks", tõuseb kõige kõrgemale võimule (565). (Durant 1936: 31)
Mul on üha enam tunne, et võib-olla peaks "faatika" seisukohalt uurima just seda arvamuste levimise küsimust (a la 492b-c).
Inimese käitumine voolab Platoni järgi kolmest peaallikast: ihast, emotsioonist (tundmusest) ja teadmisest. Iha, himu, impulss, instinkt - need on üks; emotsioon, julgus, auahnus, vaprus - need on üks; teadmine, mõtlemine, aru, mõistus - need on üks. Iha asukoht on niudeis; see on pakitsev energiareservuaar, põhiliselt seksuaalne. Emotsiooni asukoht on südames, vere voolus ja jõus; see on kogemuse ja iha orgaaniline kajastus. Teadmise asukoht on peas; ta on silmaks ihale ja võib olla hingele lootsiks. (Durant 1936: 34)
Hmm. Ikka veel suudab mind üllatada, kui erinevalt võib ühte ja sama asja kajastada. Ja väga tüüpiliselt on just teisesus see, mis varieerub kõige enam.
Need jõud ja omadused on kõik inimestes, kuid erineval määral. Mõned inimesed on ainult kehastunud iha, rahutud ja omandamishimulised hinged, kes upuvad täiesti ainelistesse otsinguisse ja tülidesse, kes põlevad luksus- ja enesenäitamis-ihast ja oma võite alati peavad ei-miskiks võrreldes oma üha kaugemale minevate sihtidega. Need on mehed, kes valitsevad ja tegelevad tööstuses. (Durant 1936: 34)
Lihalevad ihalejad. Huvitav, kas kõik need omadused on erinevates Platoni dialoogides laiali? Sest Politeia-s küll kõiki neid ei näi olevat.
Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest võitlevad, kui võidust "iseendas ja ta enda pärast". Nad on enam võitlemis- kui omandamishimulised, nende uhkus on enam võimus kui omamises, nende lõbu on enam lahinguväljal kui turul. Need on mehed, kes moodustavad maailma maa- ja merevägesid. (Durant 1936: 34)
Mitte millegi muu jaoks, vaid asja enda pärast vms.
Ja lõpuks vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõistmine; kes ei ihka hüviseid ega võitu, vaid teadmusi; kes hülgavad nii turu kui ka lahinguvälja, et kaotada end üksildase mõtlemise rahulikku selgusse; kes soovivad pigemini valgust kui tuld, kelle taevas pole võim, vaid tõde: need on tarkuseinimesed, kes seisavad kõrval, maailma poolt kasutamatult. (Durant 1936: 34)
Filosoofid, kes lähevad mängudele mitte selleks, et sissepääsu juures oma kaupa müüa ega areenil võistelda, vaid vaadata, milliseid raamatuid esimesed müüvad ja istuda publiku seas ning vaadata, kuidas teised võistlevad.
Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, [|] olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest, nii täiuslikus riigis tööstuslikud jõud peaksid tootma, kuid mitte valitsema, sõjalised jõud kaitsma, kuid mitte valitsema; teadmise ja teaduse ja filosoofia jõud aga leiaksid toitu ja kaitset, ja nemad valitseksid. (Durant 1936: 34-35)
Vaesuse ja sõja antipoodid: toit ja kaitse.
Katse peab olema erapooletu ning isikut mitte arvestav; seda, kas kellestki saab põldur või filsooof, ei määrata mingi ainuliselt varutud võimaluse ega sugulasliku soosingu kaudu; valik peab olema demokraatlikum kui demokraatia. (Durant 1936: 41)
põldur <-i, -it 2> <s> - "põlluharija, põllumees. Põldurid ja karjakasvatajad. Tänapäeva põldurit abistavad masinad. *Kui aed on vajunud madalaks, tõstab pahkunud kätega põldur harjale uusi kivilahmakaid. J. Peegel."
Need, kes ei soorita katset, saavad riigis abijõudeks, täidesaatvaiks ametnikeks või ohvitsereks sõjaväes. Neis suurtes luutmistes me vajame kõiki veenmisvahendeid, et luudetud võtaksid oma saatuse vastu lahkelt ja rahulikult. (Durant 1936: 41)
luutma <luudan 46<> - HRV "välistama, võimatuks tegema. Ka ülim täpsus ei luuda eksimisvõimalust."
Mis keelaks neid siis seal rajamast maailma, milles jälle valitseks paljas häälte arv või jõud ja milles paistelise demokraatia komöödia korduks de capo ad nauseam (s. o. algusest tülgastuseni)? (Durant 1936: 41)
Ma õpin siit ikka päris palju keelendeid. Mul ei olnud aimugi, et ad nauseam on osa natuke pikemast ütlusest.
Kuid see kuulus ideedeõpetus, mida on ilustanud ja tumestanud Platoni fantaasia ja luuleanne, mis on moodsele uurijale heidutavaks labürindiks, pidi osutuma veel üheks rangeks katseks mitmest sõelast läbi pääsenuile. Mingi asja idee võib olla selle klassi "üldmõiste", millesse asi kuulub (Juhani või Jaani või Jaagu idee on inimene); või ta võib olla see seadus või seadused, millele vastavalt asi toimib (Juhani idee oleks kogu ta käitumise tagasiviimine "loomulikele seadustele"); või ta võib olla täiuslik eesmärk [|] ning ideaal, mille poole areneb asi ja ta klass (Juhani idee on utoopia Juhan). Väga tõenäoliselt idee on seda kõike - idee, seadus, ja ideaal. Nende pinnaliste fenomenide ja eri nähtuste taga, mis tervitavad me meeli, on üldistused, korrapärasused ja arengusuunad. (Durant 1936: 42-43)
Kuidagi taandub asi jällegi kolmele omadusele või tunnusele.
Seadused on Jumal, mis hoiab silda ülal oma peopesal. Aristoteles vihjab millelegi sellisele, kui ta ütleb, et idee all Platon mõtleb sama, mida Pythagoras mõtles "arvu" all, kui ta õpetas, et me maailm on arvude maailm (mõeldes arvatavasti, et maailma valitseva matemaatilised [|] muutumatused ja korrapärasused). (Durant 1936: 43-44)
Peaaegu, jah. Ainult, et Platon inkorporeerib arvude maailma oma ("jagatud joone") skeemi - arvud on madalamad, maisemad kui ideed.
Ilma nende ideedeta - nende üldistuste, korrapärasuste ja ideaalideta - maailm oleks meile niisugune, nagu ta peaks paistma lapse esmakordselt avanenud silmile, klassitamata ja korraldamata aistlikkude üksiknähtuste maailm; sest tähendus antakse asjule ainult neid klassitades ja üldistades, leides nende olemasolu seadused ja nende aktiivsuse otstarbed ja eesmärgid. (Durant 1936: 44)
Vrd kuidas keel "varustab koosluse liikmed intuitiivse struktuuritajuga; oma võimega muuta reaalide "avatud" maailm nimede "suletud" maailmaks" (Lotman & Uspenski 2013: 211). Lapse kasvades lakkab igal toolil olemast oma nimi ja kõik need istumisvahendid rühmuvad üldmõiste "tool" variantideks.
Hüva, pärast viieaastast ettevalmistust ideedeõpetuse salatarkuses, kunstis tabada meelte-maailma kihinas [|] ja juhuslikkuses tähenduslikke vorme, kausaalseid järjestusi ja ideaalseid võimalikkusi, pärast nende printsiipide viieaastast inimeste käitumisele ja riigivalitsemisele rakendama harjutamist, pärast seda pikka ettevalmistust lapsepõlves läbi noorea kolmekümne viie aasta küpsesse ikka kindlasti nüüd need täiuslikud kasvatustooted peaksid olema valmis võtma enda peale kuninglikku purpurit ja riigielu kõrgemaid funktsioone - kindlasti nad on filosoofid-kuningad, kes peavad valitsema ja vabastama inimkonna? (Durant 1936: 44-45)
Huvitav, et just 5 aastat - sama kaua kestis väidetavalt pütaagorlaste kogukonna katseaeg. Ühtlasi ei saa ma jätta märkamata, et Durant surus idee, seaduse ja ideaali peaaegu, et peirceaanlikku järjendisse.
Ons see aristokraatlik kord? Me tahame, et parimad meist valitseksid, ja seda tähendab aristokraatia. Kuid me oleme harjunud mõtlema aristokraatiat päritavana: olgus iin hoolikalt rõhutatud, et Platoni aristokraatia pole seda laadi. Tahaks hüüda seda pigemini demokraatlikuks aristokraatiaks. Sest selle asemel et pimesi valida väiksem kahest pahest, üks kahest kandidaadist, kes on esitatud neid nimetavate kildkondade poolt, iga rahvaliige on siin ise kandidaadiks; ja kasvatuses toimuva valiku kaudu on tal võrdselt võimalusi riigiameteisse pääsemiseks. (Durant 1936: 46)
Mul oli sama küsimus Aleksandrovi jt teksti lugedes, sest nad nimetavad Platoni süsteemi ilmtingimata aristokraatlikuks, aga samas tunnistavad, et andekaimad võivad selle klassiga liituda (vt Aleksandrov jt 1947: 205).
Valvureid valitsegu painduv mõistus, mida ei kitsenda pretsedent (eelik, varem juhtum). (Durant 1936: 47)
Väga huvitav, et "eelikut" saab kasutada igasuguse eelneva asja kohta. Sõnastik tunnistab, et selline nimetus oli vanasti kaarikul, "mille taha rännakul kinnitati suurtükk, väliköök vm."
Nad sööksid koos nagu pühitsetud mehed; nad magaksid koos lihtseis barakkides nagu sõdurid, keda on vannutatud lihtsusele. "Sõpradele olgu kõik ühine", nagu armastas öelda Pythagoras (Nomoi - Seadused, 807). Nii tehakse valvurite autoriteet kahjutuks ja nende võim mürgituks. Nende ainsaks tasuks on au ja rühmale-kasulik-olemise tunne. (Durant 1936: 48)
Ei tea kas Platon on seda sümbolit kasutanud veel mõnes dialoogis peale Politeia ja Nomoi
Valvuritel ei olegi naisi. Nende kommunism on niisamuti naiste- kui hüviste-kommunism. Neid ei tule vabastada mitte ainult isiklikust, vaid ka perekonna-egoismist. Neid ei pea kitsendama piinatud abielumehe murelik kasupüüdlus; nad pole pühendatud naisele, vaid ühiskonnale. Isegi nende lapsed ei või olla eriliselt ega eraldatavalt nende omad; kõik valvurite lapsed võetagu nende emadelt sündimisel ja kasvatagu üles ühiselt. Nende eriline päritolu hävib üldises laste hulgas (460). (Durant 1936: 49)
Siit võib jääda mulje, et ainus põhjus miks paljud mehed tööd rügavad, äri sehkendavad ja raha soetavad on selleks, et mitte kodus maitsta taignarulli.
Naiste ühisus ei tähenda valikuta paaritumist; pigemini kõigi sigitavate suhete üle olgu terav tõutervishoidlik järelevalve. Sest pole küllalt sellest, et last õieti õpetatakse, ta peab olema sündinud õieti, valitud ning terveist vanemaist; "kasvatus peab algama sündimisega" (Nomoi, 789). (Durant 1936: 50)
Milline kena sõnapaar eugeenika jaoks.
See viimane ehk majanduslik klass säilitaks eraomanduse, era-abikaasad ja era-perekonnad. Kuid kaubandust ja tööstust reguleeriksid valvurid, et vältida [|] liialeminevat individuaalset rikkust või vaesust. Igaüks, kes on omandanud varandust enam neljakordsest kodaniku keskmisest varandusmäärast, peab andma ülejäägi riigile (Nomoi, 714 jj.). Võib-olla keelatakse kasvik ja piiratakse vaheltkasu (Nomoi, 920). (Durant 1936: 51-52)
Valvurite siseriiklik roll on ka majandust reguleeriv.
Õiglane inimene on inimene õigel kohal, kes teeb parimat, mis ta võib, andes täiesti samaväärselt vastu selle eest, mis ta saab. Õiglaste inimeste ühiskond oleks seega kõrgelt harmooniline ja tõhus rühm; sest iga element oleks oma kohal, täites oma sobivat ülesannet nagu muusikarisitad täiuslikus orkestris. Õiglus ühiskonnas oleks nagu see suhete harmoonia, mille tõttu planeedid püsivad oma õiges (või, nagu Pythagoras oleks öelnud, muusikalises) liikumises. Nii korraldatud ühiskond on võimeline edasi elama; ja õiglus saab sel kombel mingisuguse darvinistliku kinnituse. (Durant 1936: 53)
Isegi Durant üritab Sokratese õigluse-määratluses näha pütagorismi.
Ja ka indiviidis on õiglus tõhus koostöö, elementide harmooniline toimimine inimeses, kusjuures igaüks neist on oma õigel kohal ja teistega koos toimides määrab omalt poolt inimese käitumist. Iga indiviid on kas ihade, tundmuste ja ideede kosmos või kaos. Kui need on kooskõlas, indiviid elab ja on edukas; kui nad kaotavad oma õige koha ja talitluse, kui tundmus tahab olla niisamuti teo valgus kui selle soojus (nagu fanaatikus) või mõte tahab muutuda teo soojuseks niisamuti kui ta on selle valgus (nagu intellektualistis), - siis lagab isiksuse laostumine, langus laheneb nagu vältimatu öö. Õiglus on taxis kai kosmos - hinge osade korrastus ja ilu. (Durant 1936: 53)
Endiselt natuke sürreaalne näha "tundmuse" mõistet sellises kasutuses. Mis värk selle valguse ja soojuse eristusega on? Kust see tuleb?
Vähemalt viimase küsimuse peab vastama Platoni kasuks. Sest tuhat aastat valitseti Euroopat ühe valvuriteordu liikmete poolt, kes väga sarnlesid nendega, kelle visiooni oli näinud me filosoof. Läbi keskaja oli kombeks klassitada ristirahvast kui laboratores (töötegijad) bellatores (sõdurid) ja oratores (vaimulikud). Viimane grupp, kuigi väike arvult, tegi oma monopoliks haridusvahendid ja -võimalused ja valitses peaaegu piiramatu hooga maakera võimsaimast maailmajaost poolt. Kleerus (vaimulikud), nagu Platoni valvurid, ei pääsenud võimule mitte valimiste läbi rahva poolt, vaid kiriklikes õpinguis ja haldamistegevuses osutatud talendi tõttu, eelsoodumuse tõttu lihtsele ning mediteerivale elule ja (võib-olla peab seda lisama) oma sugulaste mõju tõttu riigi- ja kirikuvõimudele. (Durant 1936: 55)
Keskaeg oli utoopiline?
Palju katolitsismi poliitikas on tuletatud Platoni "kuninglikest valedest", või mõjutatud nende poolt: taeva, puhastustule ja põrgu ideed oma keskaegsel [|] kujul on jälgitavad kuni Politeia viimase raamatuni: skolastika kosmoloogia tuleb suurelt osalt Timaiosest; nn. realismi-õpetus (üldmõistete objektiivsest reaalsusest) oli üks ideedeõpetuse interpretatsioone; isegi kasvatuslik kvadriivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika) on kujundatud Platoni poolt visandatud kava järgi. (Durant 1936: 55-56)
Okei, need on tegelikult päris pädevad punktid.
Teda oli mõjutanud [|] Egiptuse teokraatia: siin valitses kitsas preestriklass suurt ning vana tsivilisatsiooni. Itaalias oli ta viibinud mõne aja pütaagorlaste taimetoitlaslikus ning kommunistlikus ühiskonnas, Spartas oli ta näinud väikest valitsevat klassi elavat üheskoos rasket ning lihtset elu alistatud rahva keskel. Kahtlemata oli ta kuulnud Euripides't soovitavat naiste ühisust, orjade vabastamist ja kreeka maailma rahustamist üldhellasliku liidu kaudu (Medeia, 230; Fragm., 655). Kahtlemata ta tundis ka mõningaid küünikuid, kes olid arendanud tugeva kommunistliku liikumise nende keskel, keda võiks nimetada pahempoolseiks sokraatikuiks. (Durant 1936: 56-57)
Kui kindel see oli, et ta pütaagorlaste kogukonnas aega veetis? Selleks ajaks oli ju enamus neist juba Kreeka maismaale lahkunud?
Kõigele sellele kriitikale võib vastata väga lihtselt, et ta hävitab õlgnuku. (Durant 1936: 58)
Straw-man ei olegi põhimehike vaid "õlgnukk"!
A. 387 e. Kr. Dionysios, õitsva ning võimsa Sürakuusa, Sitsiilia pealinna valitseja, kutsus Platonit, et see tuleks ja muudaks ta kuningriigi Utoopiaks. Ja filosoof nõustus, mõeldes nagu Turgot, et kergem on õpetada ühte inimest - olgugi kuningat - kui kogu rahvast. Kuid kui Dionysios leidis kava nõudvat, et ta peaks kas muutuma filosoofiks või lakkama olemast kuningas, ta katkestas ettevõtte, ja tulemuseks oli kibe tüli. Jutt räägib, et Platon müüdi orjaks ja vabastati alles oma sõbra ning õpilase Annikeris'e poolt. See kogemus (ja kui võime uskuda Diogenes Laertios't, veel üks teine niisugune) võib olla põhjustanud Platoni viimase teose, ta seaduste (Nomoi) tagurlust. (Durant 1936: 63)
Saan nüüd nime ka külge panna sellele, et "Orjade laadal Aiginas ostsid Platoni välja tema pooldajad" (Aleksandrov jt 1947: 181).
II. Aristoteles ja kreeka teadus.
Aristoteles sündis a. 384 e. Kr. Stageiras, Makedoonia linnas, umbes kakssada miili Ateenast põhja pool. Ta isa oli kuningas Amyntas'e, Aleksander Suure vanaisa sõber ning arst. Aristoteles ise näib kah olevat saanud Asklepiose suure arstivennastuse liikmeks. Ta kasvas arstiteaduse õhustikus, nii nagu mitmed hilisemad filosoofid kasvasid pühaduse õhustikus. Kõik võimaldavda ja ergutavad asjaolud olid selleks olemas, et ta vaimulaad areneks teaduslikuks. Juba algusest peale ta oli ette valmistatud selleks, et tast saaks teaduse rajaja. (Durant 1936: 64)
Seletab nii mõndagi.
Platoni all ta õppis kaheksateist või kakskümmend aastat. Tõepoolest kõneleb pikemast õppimisperioodist [|] platonism, mida imbub läbi kõigist Aristotelese mõttekäikudest, isegi kõige antiplatoonilisemaist. (Durant 1936: 65-66)
Antiplaatonlik platonist.
Aristoteles oli kulutanud pillavalt raha raamatute (s. o. neil trükikunstita päevil käsikirjade) kogumisele; tema oli esimene pärast Euripidest, kes korjas endale kokku raamatukogu. Ja raamatukogu liigitamise põhimõtete alged on üks neist paljudest lisandeist, mis ta tõi teadusele. Seepärast Platon kõneleb Aristotelese kodust kui "lugeja majast" ja näib olevat seega tahtnud öelda koige siiramat komplimenti. Kuid mõni antiikaegne tühjajutu-kandja loeb siit välja, et Meister tahtis salalikult, kuid tugevasti torgata teatud raamatukoilikkust Aristoteleses. (Durant 1936: 66)
Miks ta sai allikatele viidata.
Uus kool ei olnud lhitselt koopia sellest, mis Platon oli surres maailmale pärandanud. Akadeemias anduti eelkõige matemaatikale ja spekulatiivsele ja poliitilisele [|] filosoofiale; Lykeionis aga kalduti bioloogiasse ja loodusteadustesse. Kui uskuda Plinius't, siis Aleksander käskis oma kütte, metsavahte, aednikke ja kalureid varustada Aristotelest kõige selle zooloogilise ja botaanilise materjaliga, mida ta võiks soovida; üks teine vanaaegne autor kõneleb meile, et kord oli Aristotelese käsutuses tuhat meest, laiali pillatud üle Kreekamaa ja Aasia, kes korjasid tema jaoks kõigi maade looma- ja taimeriigi eksemplare. (Durant 1936: 69-70)
Väga... empiiriline.
Aristotelese kirjutiste arv ulatub sadadesse. Mõned vanaaegsed autorid omistavad talle neljasadat köidet, teised tuhat. Säilinud on ainult osa, kuid juba see moodustab omaette raamatukogu, mis laseb aimata terviku ulatust ja suurust. Kõigepealt näeme siin loogilisi töid: Kategooriad, Toopika, esimene ja teine Analüütika, Otsustused ja Sofistide vääramine. Hilisemad peripateetikud kogusid ja andsid välja need tööd Aristotelese Organini üldtiitli all - sellega mõeldi õige mõtlemise organit või instrumenti. Teiseks on seal teaduslikud teosed: Füüsika, Taevast, Kasvatamisest ja mandumisest, Meteoroloogia, Looduslugu, Hingest, Loomade osad, Loomade liigutused ja Loomade tekkimine. Kolmandaks leiduvad seal esteetilised teosed: Retoorika ja Poeetika. Ja neljandaks filosoofilised teosed sõna kitsamas mõttes: Eetika, Poliitika ja Metafüüsika. (Durant 1936: 71)
Kasulik ülevaade. Aristotelest on ka eesti keelde minu teada juba rohkem tõlgitud kui Platonit.
Selle asemel et anda sõnu ilukirjandusele, nagu tegi Platon, ta ehitas teaduse ja filosoofia terminoloogiat. Vaevalt võime me tänapäev kõnelda mingist teadusest, tarvitamata tema poolt loodud termineid. Nagu kivistised lebavad nad me keele kihtides: võime, tähendus, maksiim (mis Aristotelesel tähendas süllogismi suuremat eeldust), kategooria, energia, aktuaalsus, motiiv, eesmärk, printsiip, vorm - need filosoofilise mõtlemise vältimatud rahad müntis tema vaim. Ja võib-olla oli paratamatuks sammuks filosoofia arengus see üleminek sulnilt dialoogilt täpsele teaduslikule arutlusele; ja teadus, see filosoofia alus ning selgroog, ei võinud kasvada, enne kui ta oli välja töötanud omad täpsed töö- ja väljendusmeetodid. (Durant 1936: 72)
Samuti kasulik ülevaade. Võib-olla tuleb kunagi ka nende mõistetega tegeleda.
Esieseks suureks iseloomustavaks jooneks Aristotelese juures on, et ta lõi peaaegu ilma eelkäijateta, peaaegu täiesti oma raske mõtlemise abil uue teaduse - loogika. Kreeka intellekt oli kaootiline ja distsiplineerimata, seni kui Aristotelese ranged reeglid lõid käepärase metodi mõtlemise läbikatsumiseks ja korrigeerimiseks. Isegi Platon oli valitsematu ja korratu hing (kui ta austaja tohib kõnelda nii vabalt). (Durant 1936: 73)
Mind tõmbab pigem korratu hinge kui vääramatult range selguse poole.
Lähtudes sellelt loogika tagapõhjalt me tuleme suurele lahinguväljale, millel Aristoteles võitles Platoniga kohutava "universaliate"-küsimuse pärast. See [|] oli esimene kokkupõrge sõjas, mis pidi kestma meie päevini ja pani kogu keskaegse Euroopa helisema "realistide" ja "nominalistide" sõjakärast. Universale on Aristotelesele iga üldmõiste, iga nimi, mida võib üldiselt kasutada teatud klassi liikmete kohta: nii 'loom', 'inimene', 'raamat', 'puu' on universaliad. Kuid need universaliad on subjektiivsed kujutlused, mitte haaratavad objektiivsed realiteedid; nad on nomina (nimed), mitte res (asjad). Kõik, mis eksisteerib väljaspool meid, on individuaalsete ning eri objektide maailm; inimesed eksisteerivad ja puud ja loomad; kuid inimene kui soomõiste või universaalne inimene ei eksisteeri mujal kui mõttes; ta on käepärane vaimne abstraktsioon, mitte miski valjaspool meid olev, mitte mingi realiteet. (Durant 1936: 74-75)
Sadu aastaid kõige tüütumast tüütumat filosoofilist jagelemist.
Aristoteles mõistab Platonit nii, et viimane arvab üldmõisteil olevat objektiivse olelu; ja tõesti oli Platon öelnud, et üldine on võrdlematult püsivam, tähtsam ja substantsiaalsem kui individuaalne. Viimane on ainult väike laineke lakkamatus murdlainetuses; inimesed tulevad ja lähevad, aga inimene ei kao iial. Aristoteles on asjalikum, visa, aga mitte õrn vaim. Ta näeb Platoni "realismis" lõpmatu müstitsismi ja õpetatud mõttetuse juurt; ja ta ründab seda kogu esimese poleemika jõuga. (Durant 1936: 75)
Hegel kirjutab "Platonist aga määratu hulk müstilist soga" (Lenin; Aleksandrov jt 1947: 189).
Aristoteles jutlustab tagasipööramist asjade juurde, "looduse kortsumatu näo" ja reaalsuse juurde. Ta eelistab lõbusaid konkreetseid üskikasju, lihast ja verest individuaalsust. Kuid Platon armastas nii väga üldist, et Politeias ta hävitab indiviidi, et luua täiuslikku riiki. (Durant 1936: 76)
Päris karmilt öeldud. Tavaline kodanik elab rahus ja puudust tundmata, aga kuna teda ei valitud valvuriks või valitsejaks, ei ole tal üldse enam individuaalsust?
"Filosoofia isa" Thales (640-550 e. Kr.) oli algselt astronoom, kes hämmastas Mileetose elanikke seletusega, et päike ja tähed (mida nad austasid kui jumalaid) on ainult tulikerad. Ta õpilane Anaximandros (610-540 e. Kr.), esimene kreeklane, kes tegi taeva- ja maakaarte, uskus, et universum oli alguses diferentseerumata mass, millest on tekkinud kõik asjad vastuolude eraldumise teel. (Durant 1936: 78)
IMO ka pütaagorlaste ja Platoni "Üks" tuleb siit.
Juba toodud põhjustel Aristotelese astronoomia tähendab väga väikest edu võrreldes ta eelkäijatega. Ta hülgab Pythagorase vaate, et päike on meie süsteemi keskpunkt, ja eelistab selle au andmist maale. Kudi ta väike arutlus meteoroloogiast on täis sädelevaid tähelepanekuid ja isegi ta mõttespekulatsioonid löövad siin heledat tuld. (Durant 1936: 81)
Mingid head põhjused pidid tõepoolest olema, et nii valele järeldusele jõuda.
Siiski, oma tavalise jarjekindluse-puudusega, Aristoteles esitab Jumalat kui eneseteadlikku vaimu. See on tõesti salapärane vaim; sest Aristotelese Jumal ei tee iialgi midagi; tal pole mingit soovi, mingit tahet, mingit eesmärki; ta on nii puhas aktiivsus, et ta iialgi ei tegutse. Ta on absoluutselt täiuslik; seeparast ta ei saa midagi soovida; seepärast ta ei tee midagi. Ta ainsaks ametiks on asjade olemuse kontemplatsioon; ja et ta ise on kõigi asjade olemus, kõigi vormide vorm, ta ainsaks tööks on enesekontemplatsioon. (Durant 1936: 88)
Siit lähtub ka võimalus samastada jumalat matemaatika- või loodusseadustega.
Aristotelese psuhholoogiat rikub sama ebamäärasus ja kindlusetus. Seal on palju huvitavaid kohti: [|] harjumuse jõudu rõhutatakse ja esmakordselt hüütakse teda "teiseks loomuseks"; assotsiatsiooniseadused, kuigi lähemalt arendamata, leiavad siin kindla sõnastuse. Kuid mõlemad filosoofilise psühholoogia peaprobleemid - tahtevabadus ja hinge surematus - on jäetud uduseks ja segaseks. (Durant 1936: 88-89)
Asjad, mida ma oleksin muidu pidanud märksa hilisemaks.
Aristotelese hingeteooria algab huvitava definitsiooniga. Hing on iga organismi täielik eluprintsiip, ta võimete ja protsesside summa. Taimedes on hing ainult toitev ja sugu jätkav jõud; loomades on ta niisamuti aistimise ja liikumise jõud; inimeses aga on ta niisama hästi mõistuse ja mõtlemise jõud. Hing kui keha jõudude summa ei või eksisteerida ilma kehata; need kaks on nagu vaha ja selle kuju, eristatavad ainult mõttes, kuid reaalsuses üks orgaaniline tervik. (Durant 1936: 89)
See on juba tuttav muusika (vt Aristoteles 1996: 16-17).
Osa inimhinge mõistuslikust jõust on passiivne: ta on seotud mäluga ja sureb ühes kehaga, mis kannab mälu; kuid "aktiivne mõistus", puhas mõtlemisjõud on olenematu mälust ja hävimatu. Aktiivne mõistus on universaalne, erinev individuaalsest elemendist inimeses. See, mis ellu jääb, pole isiksus oma mööduvate kalduvuste ja soovidega, vaid vaim oma kõige abstraktsemal ja mitteisikulisemal kujul. Lühidalt, Aristoteles lõhub selleks koost hinge, et anda talle surematust. (Durant 1936: 90)
See, mis inimesest järele jääb pärast surma on tema puhas mõistus.
Aristoteles algab avameelselt tunnistades, et elu eesmärk pole headus ta enda pärast, vaid õnn. "Sest me valime õnne ta enda parast ja ei iial millegi kaugema pärast; kuna au, rõõmu ja arukuse me valime... seepärast, et usume nende kaudu õnnelikuks saavat." (Durant 1936: 92)
Felicity.
Iseloomu-omadusi saab korrastada kolmikuisse, millest igas esimene ja viimane omadus oleks äärmus ning patt ja keskmine omadus voorus ehk tublidus. Nii on arguse ja hulljulguse vahel julgus, ihnsuse ja pillamise vahel heldus, tuimuse ja kire vahel püüdlikkus, alandlikkuse ja uhkuse vahel mõõdukus, salatsemise ja liialt-lobisemise vahel ausus, Hamleti otsustamatuse ja Quijote impulsiivsuse vahel enesevalitsemine. (Durant 1936: 93)
Mis on kuldne kesktee tarkuse ja rumaluse vahel?
Ta mõtleb, et süllogism on inimese mõtlemistee kirjeldus, kuigi ta ainult kirjeldab viisi, kuidas inimene riietab oma mõtteid teise vaimu veenmiseks. Ta oletab, et mõte algab eeldustega ja otsib neist järeldust, kuna tegelikult mõte algab hüpoteetiliste järeldustega ja otsib neid õigustavaid premisse (eeldusi) - ja otsib neid kõige meelsamini üksikjuhtude vaatlemise teel katse kontrollitud ning eraldatud tingimustes. (Durant 1936: 107)
Natuke on sellist küsitavust ka Peirce'i semiootikaga.
Ta unustab, et Platoni kommunism oli mõeldud ainult eliidile, omakasu-püüdeta ning mittehimukaile vähestele; ja keerdkäike pidi tuleb ta ometi Platoni tulemusele, öeldes, et kuigi peab olema eraomandus, selle tarvitamine olgu võimalikult ühine. (Durant 1936: 109)
Sama häda vaevab Aleksandrovit jt Nõukogude filosoofia-ajaloolasi, kes maalivad Platoni tuimalt aristokraatia-pooldajaks.
0 comments:
Post a Comment