Platoni idealne riigikord

Liiw, J. 1919. Platoni idealne riigikord ja meie aegne kommunismus. Kiiev: Nõukogude trükikoda. [ESTER | DIGAR]

Ukski politiline partei, üheski rewolutsioonis, pole sarnase ägeduse ja elawusega "põranda alt" awalikule wõitluse wäljale ilmunud, kui praeguses suures Wene rewolutsioonis Kommunistline Partei ehk n.n. "enamlased". Kommunismuse lipu all on end ühiskonna elujôulisem klass - maa ja linna proletariat koondanud ja peab selle lipu all otsustawat wôitlust rahwuswahelise kodanlusega, kes surma krampides wiskledes igasuguseid abinôusid ja wôtteid tarwitab, et silmapilgukski weel wee peale jääda. (Liiw 1919: 3)

Platoni Politeia kohta ei ole just väga palju kirjandust eesti keeles. Naljaviluks kõlbab ka selline kummaline trükis läbi lugeda. Eriti veel kuna see pärineb niivõrd segasest ajast, mil Nõukogude Liidu süsteem oli veel paika loksumata ning ka Platoni ideid võidi uurida ja puurida enne kui ta aristokraatiat pooldavaks idealistiks kuulutati (vt Aleksadrov jt 1947).

Kommunistide üheks peanôudmiseks on eraomanduse ärakaotamine ja ühiskondline warade walmistamine ja tarwitamine. Ja kuidas ka praegu kapitalistlise korra kodanlus selle wastu ka ei seisaks, kui palju ta ka omast "pühast eraomandusest" ei jutlustaks, ühiskonna, arenemise protsess edeneb wääramatult. Nagu feodal ajajärgu orjapidajad kodanluse arenemist ja wôimulepääsemist takistada ei suutnud, nii ei suuda kapitalistlise korra mädanenud sambad - kodanlus ühes oma sabarakkudega - ühiskonna arenemise protsessi takistada. Kapitalistline kord wariseb paratamatult kokku, et ühiskonna arenemise järgmise astmele - kommunismusele - ruumi anda. (Liiw 1919: 3)

Tagasi vaadates on sürreaalne, et niimoodi mõeldakse ja kirjutatakse 20 aastat parast seda kui Eduard Bernstein on majanduslikku arengut analüüsides jõudnud sellele järeldusele, mida me nüüd peame iseenesestmõistetavaks, et kapitalism on võimeline kohanema ja ei varise iseenesest kokku midagi.

Platoni ideaalne riigikord, millest meie järgnewas broschüres kôneleme, ei wasta praeguse aja kommunismusele mitte ja meie ei tutwusta seda lugejale mitte soowitamise môttes, waid, et ära näidata, et juba siis, niipaljude aastatuhandete tagant - Platon sündis umbes 429 ja 427 aastate wahel enne meie ajaarwamise algust - arusaajamad inimesed leidsid, et ainult kommunismus teatud wastolud kaotada ja küsimused lahendada suudab. (Liiw 1919: 4)

Ainult, et Platoni ideaalses riigikorras ei ole "eraomanduse ärakaotamine ja ühinkondline warade [...] tarvitamine" universaalne, vaid ainult valvuritele ja valitsejatele, st just nendele klassidele, keda Aleksandrov jt tahavad samastada aristokraatiaga. Käsitöölised, põlluharijad, kaupmehed, jne omavad jätkuvalt eraomandit. Võib-olla oleks isegi Nõukogude Liidu süsteem õnnestunud, kui parteiliikmete rikastumise ja keskmise inimese vaesumise asemel oleks proletariaadil lubatud jätkata omakasu teenimist ning just parteiliikmetele kehtestanud täieliku eraomandi puudumise.

Kommunismuse idee ei ole mitte eilase päewa sünnitus, seda pole mitte môni üksik "ullumeelne enamlane" wäljaarwanud, waid kommunismus on ühiskonna arenemise protsessi aastatuhandete järele saawutatud produkt. (Liiw 1919: 4)

Nagu mina aru saan, on kommunismuse idee ja selle aastatuhandetepikkuse arengu välja mõelnud hoopis mõni üksik "hullumeelne prantslane" nagu Charles Fourier.

Kiiewi Eesti organisatsioonide kirjastus kawatseb meie aegse kommunismuse eelkäijatest terwe rea broschürede abil lugejale asja selgemaks teha.
Algus selleks on käesolewa broschürekesega tehtud. (Liiw 1919: 4)

Mõte on täitsa äge. Kui see oleks jätkunud, vb oleks jõudnud ka Campanellast ja Fourierist analoogne broschüre ilmuda, aga praegu näib otsingu järgi, et sarjas ilmus veel vaid Liiwi tõlge G. Sinowjewi kirjutisest Proletaarse rewolutsiooni arenemise wõimalusest [ESTER | DIGAR] - Grigory Zinoview oli üks neist põhitegelastest, kelle Stalin kõigepealt ässitas Trotsky vastu ja siis lasi maha koksata.

Midagi ei ole ekslikumat, kui arwamine, et kommunismus looduse ja inimese arenemise tingimistele wastu käib, - neile kahjulik on. Oopis selle wastu, juba inimesesoo älli juures seisis kommunismus ning praegusel ajal on ta maakeral olewate kôigi rahwuste ühiskondlise elu aluseks.
Ainult ühteoidmise, suuremate ehk wähemate ühisuste abil on alasti ja sôjariistuta minewiku inimesel wôimalik kôrbes end oma irmsate waenlaste wastu kaitsta. Alg aja inimene elas ainult ühiskonnas ja ühiskonnale. Tema isik ei olnud neid sidemeid weel katkestanud, mis teda kogukonnaga ühendasid. Uhiselt muretsesid inimesed siis enestele elutarbeaineid, ühiselt käidi jahil ja kalal; ühiselt elati ja kaitseti kodukohta ja maad. (Liiw 1919: 5)

Beduiinid on kõrbes elanud võib-olla tuhandeid aastaid enne meie ajaarvamise algust. Kuulduse järgi elatuvad nad sellest, mida nende kaamlid neile pakuvad (piima, liha, karva riieteks) ja mida neil õnnestub naabritelt ja ränduritelt röövida. Inimolendil ei ole tõenäoliselt kunagi olnud sõjariistadeta minevikku - inimese eellane tõenäoliselt ikka vehkis kaikaga ja viskas kiviga kaua enne kui temast sai homo sapiens.

Esialgne sarnadus kadus. Uhiskond jagunes kaheks: walitsewateks eraomanikudeks ja nendest ärrarippuwateks waranduseta inimesteks. Eraomanduse soetamine sai ühiskondliseks tarwiduseks. Raha ilmumine muutis aga selle tungi ilma igasuguse piirita kireks. (Liiw 1919: 6)

Jällegi, tõenäoliselt oli ahnureid ja "rikkureid" juba enne raha tekkimist. Raha vb kergendas üleliiase kogunemist, sest seda on kergem hoida ja peita kui näiteks ülisuurt loomakarja.

Uhes sellega muutub inimeste wahekord. Kui waremalt ühiskonna kasuks töötamine, eneseohwerdamine, inimese üks päaomadustest, oli, siis kaob see nüüd ikka rohkem ja rohkem ära. Iga ühele saab enda särk ihule kôige lähemaks. Uhiskond jaguneb klassideks, kes enda wahel meeleheitliku wôitlust peawad. Igaüks neist oolitseb ainult oma uwide eest ja püüab ühiskonnale wähem anda, kuid talt wôimalikult rohkem wôtta. Sidemed, mis üksikut inimest ühiskonnaga seowad ning sellega omakord ühiskonda tugewneda aitawad, lähewad ikka nôrgemaks... (Liiw 1919: 7)

Kõlab nagu kommunistlik kuldaja-müüt.

Ka Platon kaswis sarnastes ajaloolistes tingimistes. Ta sündis pisut peale Pelopennosuse sôja algamist wanas Athena aristokraatlises perekonnas. Ta ei salganud enese aristokraatlist seisukohta ja oli demokraatia wastu kuni elu lôpuni waenuline. Materjaalsest küljest kindlustatud olles, oli tal wôimalik end täielikult waimlisele enese arimisele pühendada. Umbes kahekümne aasta wanuselt sai ta Sokraatesega tuttawaks, mis tema kohta otsustawa [|] tähendusega oli. Ta pühendas nüüd end lôpulikult philosophiale ja sai Sokratese üheks silmapaistwamaks ôpilaseks. Peagi asus ta Athenas awalikult ariduse tööle, tihti pikemaid reisusid ette wôttes. Platon loos terwe süsteemi politika pôhjusmôtteid, kuid tal ei tulnud nähtawasti kordagi môttesse enda waateid tegelikult elusse wiia, wähemalt ei teinud ta kordagi selleks mitte kôige nôrgemadki katset. (Liiw 1919: 7-8)

Platon rajas poliitika põhimõtted. See, et ta oma vaateid ellu ei üritanud viia ignoreerib kogu tema Sürakuusa-tegevust (vt Aleksandrov jt 1947: 181).

Platoni kirjatöödest uwitab meid siin ainult üks: esimene philosophiline, süstemaatiline kommunismuse kaitse: "Raamat riigist", mis arwatawasti 368 aastal enne Kr. s. kirjutatud on.
Raamat on parema ühiskondlise ja riiklise korra uurimisele pühendatud. (Liiw 1919: 9)

Kas "Raamat riigist" on parem kui "Riik"? (vt Lepajõe 2022: 15-16)

Selles, et maksew ühiskonna ja riigiworm kôlbmatada on, ei kahtle Platon pôrmugi. Ta räägib: "Eraomandus, wastolud, mis rikaste ja waeste wahel tekiwad, wiiwad riigid kokkulangemisele. Tôepoolest sisaldab üks nn. riik, eneses kahte riiki, üks neist seisab waesetest koos, teine aga - rikastest. Kumbki neist püüawad üksteisele paha teha. Walitsewal jôukate klassil pole wôimalik sôda pidada, sest selleks peab ta rahwahulkasid teisest klassist tarwitama, kes aga sôjariistades olles wälisest waenlasest irmsam on. Ilma nendeta aga oleks sôdima minna wäga ädaohtlik ja tuleks sinna wäga wähese ulgaga minna... Peale selle ei taha rikkad weel maksusid maksta, sest nad armastawad wäga raha"... (Liiw 1919: 9)

Tõepoolest ei õnnestu leida Politeia-st sellist katkendit.

Kuid Platon on selleks liiga aristokraat, et klassiwahesid ära kaotada. Kommunismus peab riiki toetama, kommunismus peab alaloidliseks elemendiks saama ja ainult - walitsewa klassi kommunismus peab see olema. Kui walitsewa klassi eraomandus ära kaotatud saab, siis körwaldatakse sellega koos ka igasugune katse töötawat rahwast eksploateerida. Siis pole walitsewad isikud mitte undid, waid truuid - oowikoerad, kelle ülesanne rahwast köige kurja eest kaitsta on...!!? (Liiw 1919: 10)

Valvurite ja valitsejate kommunismus neh, aga tööliste ekspluateerimine sellega ei lakka - nemad peavad siiski valvureid ja valitsejaid toitma.

Töötawatele kihtidele, - talupoegadele ja käsitöölistele, niisama aga ka kaupmeestele, jääb Platonilises riigikorras eraomandus alale. See oli ka selleaegseid tingimisi arwesse wöttes arusaadaw.
Platoni ideaalse riigikorra walitsew klass ei saawuta midagi. Ta elab töötawate kihtide kulul. See kommunismus ei ole mitte ühise walmistamise kommunismus, waid - ühise tarwitamise kommunismus. (Liiw 1919: 10)

Siin tuleb täpsustada, et Platoni Politeia "valitsev klass" koosneb ainult kõige parimatest (the best of the best), keda on kõige vähem, võib-olla isegi ainult üks. Ja mis mõttes ei saavuta midagi?

Kuid weel peale selle tuleks:

"...Nende elukorterid ja seisukord sarnaselt sisse seada, et mingi asi neid ei takistaks paremini edada kui teised ja et neil sellega pôhjust ei oleks teistele kodanikudele kahju teha... Nad peaksid umbes nii elama: Keegi ei tohiks endal mingit omandust pidada, kellegil ei tohiks sarnast elumaja ehk aita olla, kuhu mitte igaüks, kes seda soowib sisse astuda ei saaks. Kôik, mis neil tarwis läheb, peaks nad teistelt kodanikudelt riigikaitse tasuna saama. Nad peawad ühes elama ja ühes sööma. Neile on tarwis ütelda, et jumalad neile hingesse jumaliku sädemena kulda ja ôbedat juba pannud on, nii et nad inimeste kulda ja ôbedat ei tarwita. Kui nad enestele maad, eluooneid ja kulda omandaks, siis oleks nad maja ja maaomanikud, aga mitte riigikaitsejad; nad oleksid kurjad käskijad, aga mitte teiste kodanikude seltsimehed, nemad elaksid siis teisi wihates ja kahtlustades, niisamma nagu neid endid wihkama ja kahtlustama saadaks. Nad kardaksid sisemisi waenlasi rohkem kui wäliseid, mille tagajärg paratamata kokkulangemine oleks"...

(Liiw 1919: 11)

Algus on äratuntavalt 458c-e, aga edasi on kahtlane. Huvitav on siin see, et Platon kirjutab, et "neil on ühised eluruumid ja toitlustus ning ühelgi neist ei ole sellist eraomandit" ning sellise eraomandi all kujutab meie autor ette aita.

Platon ei luba siiski korratut sugulist ühendust, waid määrab selleks järgmise korra: naisterahwad wôiwad "riigile sünnitada" ainult 20-40 aastani: mehed wôiwad "riiki luua" ainult 30-55 eluaastani. See, kes ennem tähendud wanadust, ehk peale selle, lapsi sünnitab, loetakse kurjategijaks ja sarnased lapsed tulewad ära ukata. Kuid, määratud wanaduses olewaid inimesi tuleks wôimalikult nii korraldada, et tugewad ja terwed mehed sammasuguste naisterahwastega ja nôrgad nôrgematega ühes elaksid, nii saaks tugewa ja terwe soo eest oolitsetud. (Liiw 1919: 12)

Seda, et "nõrgad nõrgematega ühes elaksid", mina Politeia-st välja ei lugenud - Platon justkui ei räägigi neist midagi.

Nii polnud siis Platoni aegsete inimeste silmis selles midagi imelikku ega wastikut, kui walitsus teatud küsimusi lahendada ja reguleerida püüdis. Perekonna ärakaotamine, suguline kommunismus oli ainult kommunistlise tarwitamise wiisi loogiline järeldus. Tôepoolest oleks ju seal, kus kôik elumônusused ühised olema peawad, wôimata sarnast suurt ja wägewat, nii ütlemata sügawalt ühiskonna elusse tungiwat elutungi awaldust teistest ära eraldada, nagu seda sugutung on. (Liiw 1919: 14)

Seksuaalne kommunism.

Eelpool ütlesime, et Platon täiswerd aristokraatia wôsu oli. Kommunismusest kôneledes, môtles ta ainult walitsewa klassi, s. o. aristokraatia kommunismusest. Sarnase "kommunismuse" abil ühiskonna wahekordasid lahendada katsuda, sunnib meie päiwil muidugi iga inimest naeratama. Kommunismus, mida meie proletariadi diktaturi abil elusse wiia tahamie, ei ole mingisugune ühe walitsewa klassi - ka mitte proletariadi - kommunismus. Selles korras on kôik warad kogu ühiskonna omandus ja igasuguste warade loomine sünnib ühtlase, seltsimeheliku töö alusel. (Liiw 1919: 16)

1919 oli ikka väga varajane ja idealistlik aeg.

Kuni meie aga weel kapitalistlisest korrast ülemineku ajajärgus oleme, sunnime meie enda klassilise wôimuwalitsuse - proletariadi diktaturi - abil wastast klassi - kapitalistisi, kodanluse ja nende poolehoidjaid - tóód tegema. Nii saawad kôik ühiskonna loowad jôud igakülgselt ära kasutatud. Eksploateerimine kaob iseenesest ära ja ühiskond sammub ühise tóó lipu all ôitsewale tulewikule wastu. (Liiw 1919: 17)

Meil on sunnitöölaagrieid!

Meie, kommunistid, oleme ka siin nagu igas asjas awalikud. Meie rehkendame tundmustega, mis inimest alles ôieti inimeseks teewad. Ja kui wastastikkuse poolehoidmise tôttu inimesed ühinewad, siis on see ühinemine tugewam, kui seda ükski paragrahw ehl lobiseja papp oma ônnistamise abil teha suudab. Mis Platoni sugulisse wäljawalikusse puutub, siis wôib sellel ju ka omad ääd küljed olla, kuid meie arwates peaks ikkagi inimese tundmused esimesele kohale jääma, mis juba iseenesest küllalt tugew kindlustus selleks on, et abielu ônnelik oleks, mis omakorda muidugi ka järeltulewa soo peale enda môju awaldamata ei jäta. (Liiw 1919: 20)

Kommunistid, saate are, need on tunnete inimesed.

Utopistilised kommunismuse jutlustajad, Platon ühesarwatud, on siiski ühiskonna iseloomustamise alal paljugi teinud. Wihase FOURIERILE, kes oma aja kodanlist ühiskonda alastamalt paljastas ja piitsutas; ütlemata anderikka SAINT-SIMONILE, kes terwet inimese soo ajalugu mône sônaga walgustada suutis; OUENILE, kes armastusega ühiskonna pahesid uuris, ja pôhjalikult sônas ning kirjas majanduslisest arenemisest olenewat ühiskonna seisukorda ära näitas, wôlgneb meie aegne kommunismuse ôpetus paljugi. (Liiw 1919: 21)

Ma eeldan, et need kolm oleksid seeriat jätkanud kui seeria oleks jätkunud.