Asmuse Platon

Asmus, Valentin 1971. Platon. Tõlkinud S. Hallik. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Õpetus, mida Platon oma teostes esitas ja ta õpilased hiljem Akadeemias levitasid, oli täis eksimusi. Meie aja seisukohalt pole tolle õpetuse põhipunktid mitte lihtsalt fantastilised, vaid sõna tõsises mõttes väärad, läbinisti ekslikud. Sellest hoolimata on jäänud Platon üheks inimkonna õpetajatest. (Asmus 1971: 7)

Geniaalne algus, seltsimees! Kohe on aru saada, et on kahte tüüpi mõtlejaid - need, kes eksivad ja need, kes ei eksi. Platon kuulus esimeste hulka. Väga tore.

Platon lõi ja arendas välja ühe kahest peamisest filosoofilise maailmavaate tüübist. Ta on filosoofilise idealismi rajaja. Materialismi arendas edasi ja tästis printsipiaalse filosoofilise maailmavaate tasemele Platoni vanem kaasaegne Demokritos, kreeka geniaalne mõttetark ja entsüklopeediliste teadmistega õpetlane V sajandi lõpust - IV sajandi algusest e. m. a. Idealism aga kui materialismile põhimõtteliselt vastupidine õpetus ja maailmavaade aga sai arengutõuke Platonilt. Kogu edaspidine filosoofia ajalugu on idealismi ja materialismi vahelise võitluse ajalugu. (Asmus 1971: 7)

Idealistid on need, kelle tööd on täis eksimusi. Materialistid on eksimatud. See on omaette naljakas, et Läänes on muudkui Platon ja Aristoteles, kelle filosoofiaid võrreldakse ja seatakse vastamisi; Nõukogude Liidus aga muudkui Demokritos ja Demokritos, kelle tööd ei ole säilinud. Kuidas sa lükkad ümber, et Demokritos oli geniaalne ja entsüklopeediline kui sul pole teksti, mida lugeda ja millest eksimusi leida? *koputab nimetissõrmega oimukohta*

Enne Platonit esineb idealism embrüonaalsel kujul, üksikute elementide näol. See on pütaagorlaste õpetus hingede rändamisest ja ümberkehastumisest. See on ka itaalia filosoofide Parmenidese ja Zenoni õpetus mõistuse abil loodava "tõeõpetuse" ning meelte antud petliku, ebakindla "arvamuseõpetuse" vastastikkusest. Selline idealism on samuti Periklese sõbra ning õpetaja Anaxagorase õpetus "Mõistusest". (Asmus 1971: 8)

Kõik teavad, et see, mis Pythagorase järgi sündides kehasse sisenevad ja pärast surma kunagi uue keha asustab, on ideed. Seepärast nimetataksegi asja ideede surematuse teooriaks.

Dialoogivormilise töötluse jälgi on võimalik leida Demokritose ühe teose fragmendis, mis kujutab vaidlust tunnete ja mõistuse vahel. Kuid nende kõikide jaoks, välja arvatud Demokritos ja hiilgava proosaga, oli luulekeel vaid vahend. (Asmus 1971: 9)

Leidsin lg-st ainult 4 loetavat raamatut Demokritose teemal, aga üks neist sisaldab kõigi tema säilinud fragmentide tõlkeid.

Need dialoogid on stseenid, täpsemini öeldes - filosoofilised komöödiad ja draamad. Võimalik, et taolise vormi prototüübiks olid Epicharmose koomilised stseenid, millega Platon võis tutvuda selle poeedi kodukohas Sitsiilias viibides. (Asmus 1971: 9)

Epicharmos on see "käsi peseb kätt" tüüp.

Ajaloolased ja Platoni uurijad on tihti avaldanud arvamust, et näiteks Kratylose nime taga samanimelises dialoogis on varjul küünikute koolkonna tuntud rajaja Antisthenes, Kalliklese kuju taga "Gorgiases" - kürenaikute koolkonna rajaja Aristippos. (Asmus 1971: 10)

Ja mitte sofist Kratylos, kelle käe all Platon kõigepealt õppis?

Platoni elu

Veel enne Sokratese õpilaseks saamist õppis Platon filosoofiat Kratylose käe all. Kratylos oli Herakleitose poolehoidja. Ta ei jäänud peatuma oma õpetaja kõige äärmuslikumate ja paradoksaalsemate järelduste ees. Kratylos absoluteeris Herakleitose põhiteesi: ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, vaid mitte ükski kord. Täpselt samuti ei ole mitte mingit eset võimalik nimetada: nimi jääb samaks, ese aga muutub pidevalt. On ainult üks pääsetee: esemeid üldse mitte nimetada, vaid näidata sõrmega. Pärastpoole kõneles Platon sellest õpetusest irooniliselt. (Asmus 1971: 13)

Kratylose filosoofia kokkuvõte selle katkendi põhjal: return to monke.

Egiptusest saabus Platon Kyrene rannikule Aafrikas. Siin puutus ta kokku väljapaistva kreeka astronoomi ja asjatundjaga muusika-akustika alal, matemaatiku Theodorosega, kelle ta hiljem tegelasena kolmes dialoogis "lavale tõi". (Asmus 1971: 14)

Leidsin siit blogist vaid nii palju, et pütagorismi Wiki-artiklis mainitakse, et Theodoroselt on säilinud kirjutisi pütaagorliku filosoofia kohta.

Võimalik, et Kyrenes viibimisele järgnes reis niinimetatud Suurde Kreekasse, mis asus Lõuna-Itaalias. Siin oli palju kreeklaste rajatud linnu. Pütaagorlaste õpetusel oli suur menu. Itaalia-reisil oli Platoni üks ülesandeid tutvuda selle õpetusega, eriti aga Pythagorase õpilaste matemaatikauurimuste resultaatidega. Sel ajal oli pütaagorlaste tegevuse keskus Taras, kus väljapaistvaimaks vaimseks jõuks oli pütaagorlane Archytas, riigimees, strateeg ja õpetlane: matemaatik, füüsik, mehaanik. (Asmus 1971: 14)

Sellele väitele, et ta läks sinna pütagorismi uurima, tahaks kunagi allikat ka saada. Tarentum on eestikeeli Taras, tuleb välja.

Mitte üksi kreeka Itaalia, vaid ka kõikide Kreeka alade suurim linn oli Syrakoysa - tähtis poliitiline ning väljapaistev kultuurikeskus. Syrakoysa valitsejad kutsusid oma õukonda väljapaistvaid poeete, muusikante, maalikunstnikke, ehitusmeistreid. Tol ajal oli võim Syrakoysas energilise ja valitsemishimulise türanni Dionysiose käes. 38 aastat valitses ta tänu oma energiale ja sihikindlusele linnriik, milles ei vaibunud klasside ja erakondade vahelise võitluse leek. Dionysiose õukonna juures oli arenenud miimikunst, millest Platon võib-olla õppis oma dialoogide tegelaskujude individuaalse iseloomustamise oskust. (Asmus 1971: 14)

Seda ma küll ei teadnud, et Sürakuusa niivõrd tähtis kultuurikeskus oli.

Oma matemaatikas arendas Platon vaateid, mis olid iseloomulikud ta idealistlikule õpetusele erinevusest meeleliste esemete ja nende ideaalsete prototüüpide vahel. Ta arvas, et matemaatikas on täpsed järeldused võimalikud ainult ideaalsete esemete, mitte aga meeleliselt tajutavate asjade suhtes. (Asmus 1971: 15)

Meelelised esemed nagu armastus, sõprus, õiglus, vagadus, jne.

Matemaatika uuringute tulemused, mis Platoni koolis saadi, kogus IV sajandi lõpul e. m. a. oma töödes kokku Eukleides, eelkõige "Elementides". Proklose teadete põhjal olevat Eukleides ise olnud üks Platoni kooli lõpetanuist. Eukleidese "Elementides", samuti ka ta "Harmooniateoorias" ja "Nähtustes" räägitakse just nendest neljast teadusest, mida Platon "Riigis" soovitas filosoofilise propedeutikana. Need teadused olid aritmeetika, geomeetria, harmooniateooria ja astronoomia. Eukleidese "Elemendid" jätkasid nähtavasti traditsiooni, millele olid aluse pannud Platoni koolkonda kuulunud matemaatikud [|] Hippokrates, Leontis ja Theudias, enne Eukleidese "Elemente" kirjutatud "Elementide" autorid. (Asmus 1971: 16-17)

Minu jaoks uus informatsioon. Eukleidese Wiki-artiklis on kohe teises lõigus kirjas, et "Eukleidese elust on teada väga vähe ja suurem osa teabest pärineb Aleksandria filosoofidelt Prokloselt ja Pappuselt palju sajandeid hiljem. [...] Üldiselt ollakse nõus, et ta veetis oma karjääri Aleksandrias, Ptolemaios I alluvuses ja elas umbes 300 eKr, pärast Platonit ja enne Archimedest. On mõningaid spekulatsioone, et Eukleides oli Platoni Akadeemia õpilane ja hiljem õpetas Musaeumis. Eukleidest peetakse sageli Ateena varajase platoonilise traditsiooni ja Aleksandria hilisema traditsiooni ühenduslüliks."

Platoni filosoofia järgijate matemaatikute poolt teostatud matemaatiliste uurimuste maht Platoni koolis oli väga suur. Hämmastavalt mitmekülgne oli Archytase tegevus. Üliteravmeelse võtte abil lahendas ta niinimetatud deelose probleemi, mis seisnes kuubi mahu kahekordistamises. Seoses oma muusikateooriaga tõestas Archytas ära mitu arvude võrdelisuse teoreemi. Kogu Eukleidese "Elementide" VIII raamat, kus esitatakse katkematute proportsioonide aritmeetiline teooria ja sarnaste arvude teooria, mis on tegelikult Archytase teos. Ptolemaios luges Archytast pütaagorlaste suurimaks muusikateoreetikuks. Archytas lõi teoreetilised alused muusikateooriale, mis on ära toodud Eukleidese töös "Sectio canonis". Suured on Archytase teened ka mehaanika arendamises. Diogenes Laertios teatab, et Archytas oli esimene, kes matemaatilistel alustel töötas välja süstemaatilise mehaanikateooria. Ta üksnes ei kirjutanud masinatest, vaid konstrueeris neid. Muuseas peetakse teda lendava puust tuvi leiutajaks. (Asmus 1971: 17)

Kõik on väga tore, aga miks arvab Asmus, et Archytas oli Akadeemia õpilane?

Astronoomias sai ta [Eudoxos Knidosest] kuulsaks sellega, et esitas matemaatilise lahenduse ülesandele, mille oli üles seadnud Platon: milliste ühtlaste ringliikumiste abil saaks seletada planeetide nähtavat liikumist kinnistähtede suhtes taevavõlvil? (Asmus 1971: 17)

Fixed stars.

Idealism. Õpetus "ideedest" ("eidostest")

Niisiis ei tähendanud mõeldava ja mõtte ühtsus Parmenidesel hoopiski seda, et igasugune ese on mõte ehk "idee", vaid et igasugune mõte on mõte mingist esemest. Esemetuid mõtteid olemas ei ole ja ei saagi olla. Tunnetus on alati esemeline. (Asmus 1971: 23)

Kuidas me mõtleme ükssarvikutest? Kuidas lõputusest?

On üldiselt huvitav, et sõna "idee" ei toonud kreeka filosoofiasse Platon. Seda sõna kasutas ta vanem kaasaegne, materialist Demokritos. On olemas andmed, et Demorkitos nimetas "ideedeks" oma kehalisi aatomeid ehk asjade materiaalseid elemente. (Asmus 1971: 23)

K.

Platoni õpetus ideedest on muidugi mõista objektiivse idealismi õpetus. Mittemeelelist ja samaaegselt objektiivset "ideede" loomust on Platon täpselt iseloomustanud dialoogis "Philebos" (kauni-idee näite varal). "Ma ei püüa seletada kauni vorme nii," selgitab Platon, "nagu enamus seda mõistab, s.t. elavate kehade või maalide ilu; mina pean silmas sirget ja kõverat, sealjuures ka siledaid pindu, mis on valmistatud loodide ja nurklaudade abil, - püua minust hästi aru saada. Ma ei nimeta neid kauniks millegi suhtes, nagu võib ütelda muude asjade kohta, vaid nad on alati iseenesest kaunid oma loomuse tõttu, ja nad pakuvad mingit erilist naudingut, millel pole midagi ühist kõdiga" (Platon, Philebos, 51 C-D). (Asmus 1971: 32)

Märkimisväärne, sest sirge ja kõver on kategooriad Philolaose tabelis.

Platoni "ideede" valdkond ei ole lihtsalt ei olemuste hulk ega summa ega kogum. See on "korrastatud" hulk ehk süsteem. Oma seisukoha üksikasjadesse laskumata selgitab Platon, et "ideede" süsteemis on olemas kõrgemad ideed ja madalamad ideed. Nii on "ideede" süsteemis, kõrvuti tõe ideega üheks kõrgemaks "kauni" idee. Kuid Platoni kõrgeim "idee ei ole tõe idee ega ka kauni idee, vaid hüve (agathon) idee". "Hüve," loeme "Riigist", "ei ole olemine, vaid ületab olemise nii väärikuselt kui jõult" (Platon, Riik, VI, 509 B0. Hüvelt ei saa tunnetatavad esemed "mitte üksnes võime olla tunnetatavad esemed "mitte üksnes võime olla tunnetatavad, vaid ka nende eksisteerimine ja nende olemus tulenevad hüvest" (Platon, Riik, VI, 509 B). (Asmus 1971: 33)

Ideede hierarhia, mille tipus on Üks (hen) või ülim hüve.

Kõik asjad pürivad hüve poole, kuigi meeleliste asjadena ei ole suutelised selleni jõudma. Nii on kõikide elusolendite ülimaks eesmärgiks õnn. Kuid õnn, nagu Platon paljudes dialoogides selgitab, seisneb hüve valdamises. Seepärast püüdlevadki kõik hinged hüve poole ja teevad kõike hüve nimel. (Asmus 1971: 34)

Vähemalt selles küsimuses ei purjetanudki Aristoteles seega oma õpetajast väga palju kaugemale.

Ehkki jumal on tõeline olemine, eeldab ta ennast paratamatult teises olemises, mis ei ole enam tõeline olemine. Teisest küljest aga ebatõeline olemine ehk "teisitiolemine", mis on loodud algupärase olemise poolt, püüab end paratamatult kinnitada viimases. Sellepärast tõmbab inimest möödapäästmatult jumaluse poole. Soovides hüve tunnetada, püüab inimene tunnetada jumalat; soovides hüve omada, püüab inimene jumala olemusest osa saada, ehk nagu Platon "Seadustes" selgitab (Platon, Seadused, 716 A), jumal on kõikide asjade algus ja nende keskkoht ja lõpp. Ta on algus, kuna kõik tast pärineb, ta on keskkoht, sest ta on kõige päritoleva olemus; ja ta on lõpp, kuna kõik pürib tema kui oma eesmärgi poole. (Asmus 1971: 34)

Märkimisväärne selle tuttava sõnastuse poolest, et midagi on millegi muu algus, keskkoht ja lõpp.

Siin tekib loomulikult küsimus: millises vahekorras "ideede" ja "mateeria" ("mitteolemise", "ruumi") maailmadega on meeleliste asjade maailm? Meeleline maailm, nagu Platon teda kujutles, ei ole ei "ideede" ega ka "mateeria" valdkond. Ta on midagi "vahepealset" (to metaxy) nende kahe vahel. Meeleliste asjade "vahelmist" asetust olemise ja mitteolemise maailmade vahel ei tule, muuseas, mõista nii, nagu Platon arvaks, et "ideede" maailm kõrgub vahetult meeleliste asjade kohal. "Ideede" ja asjade maailma vahel paikneb Platonil peale selle veel "maailma hing" (hē toy kosmoy psychē). Meeleline maailm pole küll "ideede" ja "mateeria" maailmade otsene sünnitis, ent sünnitis siiski. Seejuures on "ideede" maailm mehelik ja aktiivne alge, "mateeria" maailm - naiselik alge ehk passiivne pool, ja meeleliste asjade maailm - nende laps. (Asmus 1971: 37)

Siin on võib-olla juttu sellest "mõeldavast" tema jagatud joonel. Kahtlane, kuniks näen konkreetset kirjakohta.

Kogu see keeruline konstruktsioon seisab juurtega Platoni-eelse kreeka filosoofia pinnas. Parmenidese antud tõeliselt oleva olemise iseloomustuse kandis Platon üle oma "ideedele". Sealt ta "ideede" igavesus, samasus iseendaga, absoluutsus, sõltumatus aja ja ruumi tingimusist ning määratlusist, terviklikkus ja ühtsus. Herakleitose antud olemise iseloomustuse kandis Platon üle meeleliste asjade maailmale. Siit nende pidev muutlikkus ja liikuvus, teiseks muundumine, suhtelisus. (Asmus 1971: 38)

"We have been told, almost too often, that if we divide the 'flux' of Heraclitus by the 'being' of Parmenides the result will be the Platonic 'idea'" (Stocks 1915: 207-208).

Kuna meeleliste asjade maailmal on, Platoni õpetuse kohaselt, "vahepealne" asend olemise ja mitteolemise valdkondade vahel, ning olles nende mõlema sünnitatud, ühendab see eneses mingil määral vastandeid. See on vastandite - olemise ja mitteolemise, muutumatu ja muutuva, samase ja mittesamase, liikumatu ja liiuva, ühese ja paljuse - ühtsus. (Asmus 1971: 38)

Vastandite kooskorraldus.

Teadmiseõpetus

Teadmiseküsimust ei püstitanud Platon eraldi seisvana, isoleeritult, veel vähem filosoofia põhiprobleemina. Gnoseoloogia probleemid omandasid alustpaneva tähtsuse alles XVII sajandist alates, ja siis ka ainult mõningates filosoofilistes suundades ja õpetustes. Endastmõistvalt leidub ka Platonil uurimusi ja arutlusi (eriti "Riigis") teadmise ja selle liikide üle. Kuid Platoni teadmiseõpetus on lahutamatu ta olemisõpetusest, psühholoogiast, ta inimeseõpetusest (antropoloogiast), maailmaõpetusest (kosmoloogiast), dialektikast. (Asmus 1971: 39)

Hmm. Vist oli küll mingi tüütu arutlus kuuendas või seitsmendas raamatus, mis tuhmistas pilku (made eyes glaze over).

Platoni tunnetusteooria sõltuvuse ta filosoofia teistest osadest, sealhulgas psühholoogiast allakriipsutamine on hädavajalik mõningate Platoni õpetuse väärtõlgenduste parandamiseks. XIX sajandi lõpul ilmus Saksamaal trükist hulk töid kreeka filosoofiast, sealhulgas ka Platonist. Nende tööde autorid kaldusid kõrvale ajaloolise realiteedi tundest. See väide kehtib esmajärjekorras neokantiaanlaste Marburgi koolkonna ajaloolaste tööde kohta. Nii selle koolkonna rajaja Herman Cohen kui ka hiljem koolkonnaga liitunud Paul Natorp ning veelgi hiljem õpetlaseks kujunenud Ernst Cassirer on kirjutanud mitmeid töid Platoni ja kreeka filosoofia kohta. Neis töödes, eriti Natorpi kapitaalses "Platos Ideenlehre", 1903, ei rõhutatud ainult ja ei suurendatud gnoseoloogiaprobleemide osatähtsust Platoni õpetuses, vaid ka lähendati ta tunnetusteooria Kanti teooriale. Mõnikord näeb Platon välja peaaegu nagu Marburgis vermitud antiikne "transtsendentalist". Ajaloo seisukohalt võttes oli see vaieldamatult Platoni "moderniseerimine", ehk nagu omal ajal kõneldi, "stiliseerimine" Coheni ja Kanti näo järgi. (Asmus 1971: 39-40)

Kui Nõukogude filosoof ruigab, siis järelikult on väärtuslikud pärlid.

Õiguspärane ja viljakas on suurima nõukogude platonismi-uurija, professor A. F. Lossevi käsitus. A. F. Lossevi arvates on Platoni nn. transtsendentalism ainult üks ning oma tähtsusele vaatamata kaugeltki mitte esimene ja viimane aspekt, vaid see on allutatud kaalukamatele printsiipidele, sealhulgas kõigepealt dialektilisele. (Asmus 1971: 40)

Aleksei Losev. Tartus on isegi olemas tema Знак. Символ. Миф: труды по языкознанию (1982) [ESTER]. Samuti 3 kirja ja 1 postkaart Juri Lotmanile [ESTER]. Eesti keeles näib, et on tema sulest ainult selles samas "Suuri Mõtlejaid" sarjas ilmunud biograafia, Vladimir Solovjov (1994) [ESTER].

Mõtet hinge "vahepealsest" paiknemisest puhta olemise ja kehast tingitud kirgede ning soovide maailmade vahel edasi arendades kujundas Platon välja õpetuse hingede kolmest koostisest. (Asmus 1971: 41)

Ikka ihade ja tundmuste maailm ju?

Ei ole kerge otsustada, kust Platon võis hinge kolmeksjagamise idee ammutada. Diogenes Laertios, vana-kreeka filosoofide andmeterikaste elulookirjelduste autor ja õpetuste edasiandja oletas, et esimesena tuli sellele ideele Pythagoras. Ent juba Eduard Zeller tuli välja kaalutlusega, et Pythagorasele omistatav hingede osade või võimete klassifikatsioon on tekkinud hilispütaagorlaste töödes ja kannab endas Platoni mõjutuste jälgi. (Asmus 1971: 41)

Nii see Zeller tõesti kirjutas (vt 1881: 318, fn2).

Teiselt poolt on säilinud Stobaiose teade Pythagorase õpilasest Krotoni Aresest, kes olevat visandanud õpetuse, mille järgi inimese hing seisab koos kolmest osast. Need osad on mõistus (noos), afektiivne ehk kirgede alge (thymosis) ja soovide alge (epithymia). Sellele vastavalt eristab Platongi hinges ("Riik", IV, 435 C; 411 C; IX, 580 E) kolme osa: 1) mõistuslikku (to logistikon), 2) afektiivset (to thymoeides) ja 3) ihaldavat (to epithymetikon). Juba pütaagorlastel kaasnesid hinge funktsioonide klassifikatsiooniga [|] naiivsed viited nende funktsioonide kehas paiknemise piirkondadele. Nii toimis ka Platon: mõistuse paigutas ta pähe, afektiivse alge rinda ja ihaldava - vahelihast allapoole, maksa. (Asmus 1971: 41-42)

Geniaalne! Ainult, et mingi Ares see küll olla ei saanud. Keda ta siin väga tõenäoliselt mõtleb on Aresas, kelle koha Ritter kirjutab, et "Philolaus, Clinias, and Eurytus, were the disciples of one Aresas, a teacher in Italy of the Pythagorean philosophy" (1836: 347-348). Seal samas annab Ritter ka kasuliku vihje, et "Plutarch, de Gen. Soc., means possibly Aresas, when he talks of the Pythagorean Arkesos" (1836: 348, fn4). Mis siis ikka. Tuleb võtta päev (või nädal) ja punnitada kreekakeelse Ioannis Stobaei kallal. Indeksis on Pythagorase mainimised olemas (Vol. 1, Vol. 2, Vol. 3, Vol. 4).

Ühtse mõistmise tee viib Platoni arvates läbi mälestuse (anamnēsis). "See ühtne," selgitab Platon, "on mälestus sellest, mida meie hing kunagi nägi, kui ta koos jumalaga taevaid mööda sammus ja ülalt selle peale alla vaatas, mida me praegu olemasolevaks hüüame, ning niiviisi tõeliselt olevasse "sukeldus" (Platon, Phaidros, 249 B-C). (Asmus 1971: 43)

Transtsendentaalne klaaslagi.

"Pidusöögi" omapära, mis muudab ta - parast "Theaitetost" ja "Menonit" - teadmiseprobleemi arenguloo uueks astmeks, nagu väga hästi on näidanud professor A. F. Lossev, seisab selles, et teadmise ja meelelisuse ühtsust ei käsitata "Pidusöögis" mitte "fikseeritud" ühtsusena, vaid ühtsusena saamises: "Surematu ja surelik, igavene ja ajalik, ideaalne rikkus ja reaalne vaesus, teadmine ja meelelisus, ilu ja inetus on siin ühinenud üheks terviklikuks eluks, üheks koossünnitiseks, üheks iseseisvaks resultaadiks, üheks saavaks samasuseks" (Лосев 1930: 400). (Asmus 1971: 48)

Kooskorrastatud koossünnitis.

Kogu kujutletav pilt on Platoni arvates meie, inimeste elu, õigemini, meie tunnetuse võrdkuju. Me oleme koopas vangis. Me ei näe asju endid, vaid asjade varje, mis koopaseinale langevad. Me nimetame ainult meile nahtavaid varje, aga kujutleme, et nimetame asju endid. (Asmus 1971: 49)

Andrus Tool ütleb "võrdpilt".

Valgust ja nägemist Päikese-sarnasteks pidada on õige, lugeda neid aga Päikeseks eneseks on väär. Niisamuti on teadmise ja tõe tunnistamine hüvenäoliseks õige, ent väär on ühtegi neist pidada hüveks endaks, sest hüve loomus tuleb seada kõrgemale teadmisest ja kõrgemale tõest (vrdl. Platon, Riik, VI, 508 E - 509 A). (Asmus 1971: 51)

Arusaadav (vt 508a-b), aga natuke pentsike sõnastusega.

Tunnetatava liiki mida ei saa tabada ei meelte ega kujutlusvõimega, vaid ainult mõttega, nimetab Platon mõeldavaks (noẽton). "Mõeldavas", selgitab Platon, on olemas kaks "osa". Esimese ülesleidmiseks peab hing tuginema oletustele ega jõua alguseni, sest ta ei saa oletustest kõrgemale tõusta; hing kasutab kujundeid endid ehk sarnaskujusid, mis on maistele esemetele jätnud oma jälje (Platon, Riik, VI, 511 A).
Ja on mõeldava teine osa, "ideede" vaatlemise teine juhtum. Sel juhul ei liigu hing "lõpu", vaid "alguse" suunas; ta taandab kõik hüpoteesid "hüve" ideele kui niisugusele, mis seisab igasugusest "oletusest" kõrgemal. (Asmus 1971: 51)

Jällegi niivõrd pentsik, et Marju Lepajõe andis oma tõlkes isegi kreekakeelse originaali kui Platon räägib hinge tõusmisest "mõteldava valda [τόπος νοητός]" (1997: 1823).

Kuid sellessamas "Riigi" VI raamatus töötab Platon välja teadmise liikide mõiste. Platoni klassifikatsioonis on teadmine jaotatud kaheks põhiliigiks - meeleliseks ja intellektuaalseks teadmiseks. Meeleline teadmine on madalam liik, intellektuaalne - kõrgem. Kumbki neist kahest sfäärist jaguneb omakorda kaheks liigiks. Intellektuaalne teadmine jaguneb "mõtlemiseks" (noẽsis) ja "aruks" (dianoia). (Asmus 1971: 52)

Joon jaguneb neljaks tükiks. Kaks on meelelised ja kaks on intellektuaalsed. Viimased kaks on mõtlemine ja aru.

Meelelise teadmise jaotab Platon samuti kahte ossa: "usuks" (pistis) ja "sarnaseks" (eikasia). "Usu" läbi tajume me asju olemasolevatena ja jaatame neid sellistena. "Sarnasus" ei ole enam asjade taju vaid ettekujutuse liik ehk intellektuaalne opereerimine asjade meeleliste kujunditega. "Mõtlemisest" erineb ta selle poolest, et siin ei ole tegu puhaste "eidostega". Aga "sarnasus" erineb ka "usust", mis tõendab olemasolu. "Sarnasus" - see on "usul" põhinev mõttekonstruktsioon. (Asmus 1971: 53)

Joone meeleline osa jaguneb omakorda arvamusteks ja järeleaimamisteks.

Platoni dialektika ja vasturääkivuse seadus

Õnneks ei ole sellele printsipiaalsele küsimusele vastamiseks vaja konstrueerida mingeid hüpoteese: Platon ise on meile jätnud täiesti ühemõttelised selgitused. Need on järgmised: kuigi Platon tõestab, et üks ja seesama olemine on ühel ja samal ajal ühene ja paljune, selgitab ta, et "üheseks" ja "paljuseks" osutub olemine erinevates suhetes. Olemine on "ühene", kuivõrd seda käsitletakse iseenese suhtes, oma samase aluse suhtes. Ja seesama olemine on "paljune", kuivõrd seda käsitletakse teises uhtes - oma "muu" suhtes. (Asmus 1971: 62)

"Asjade ja ideede vastastikust vahekorda formuleerib Platon ka niiviisi, et meelelised asjad on ideedega osaduses. Siis rõhutab ta eriti ideede ja asjade ning üldise ja üksiku, ainsa ja paljusliku suhte küsimust" (Aleksandrov jt 1947: 186-187). - Paljune vs paljuslik.

Niisamuti ei saaks nõustuda inimesega, kes väidab, nagu seisaks vurr uhtaegu paigal ja liiguks, oma telje ja ühe otsaga maha toetudes, telje ümber pööreldes. Sellega ei saa otsaga maha toetudes, telje ümber pööreldes. Sellega ei saa nõustuda sel põhjusel, arutleb Platon, et niisugused asjad "ühes ning samas suhtes ei saa kord paigal seista ja ka tiirelda". (PLaton, Riik, IV, 436 D-E). Et päris täpne olla, tuleks niisuguste asjade kohta öelda, et "neis peitub niis irge kui ringjoon ja sirge suhtes seisavad nad paigal (sest nad ei kaldu mitte kummalegi poole kõrvale), kuid ringjoone suhtes liiguvad edasi" (sealsamas, IV, 436 E). (Asmus 1971: 63)

Pani mõtlema, kas need on "sirge ja kõver": "we would say that these objects have both a straight axis and a circumference in them, and that with respect to the straight axis they stand still - since they do not wobble to either side - whereas with respect to the circumference they move in a circle" (Plato 2004: 123, 436d-e).

Nende selgituste mõte on silmanähtav. Vastandite ühtimine on Platoni arvates lubatav meelelistes asjades, kuid lubamatu mõttelistes määratlustes. Selliseid määratlusi tuleb vaadelda kui iseendaga samaseid. (Asmus 1971: 64)

Oluline punkt tõesti. (Phaidon 102e-103b)

Me teame juba, et Platoni õpetuse kohaselt on hing kõiketeadev. Surematuna, palju kordi sündides ja kehastudes, on hing kõike näinud küll siin, küll allilmas, nii et pole asja, mida ta ei teaks (Platon, Menon, 81 A-D). Aga selleks, et hingesse maetud hinge poolt unustatud teadmisi välja tuua, tuleb hing mõtisklema ajendada. Ent Platoni arvates ei ole mitte igasugune mulje või mõte võimeline seda tegema. Hinge võib mõtlema ajendada vaid niisugune mulje või mõte, mis eneses vasturääkivusi sisaldab. "See ei erguta mõtteid mõlgutama," räägib Platon, "mis ei lähe üle vastupidiseks aistinguks. Kus vastupidine aisting aga esile tuleb, seal see ei selgita [|] mitte millegi kohta põrmugi rohkem kui näiteks tema vastandi kohta, ja seda pean ma mõttemõlgutustele ergutavaks" (Platon, Riik, VII, 523 C). (Asmus 1971: 65-66)

Mõtlesingi, et see on jube tuttav - viimasest Politeia raamatust, mida lugesin.

Platoni enesekriitika "ideede"-õpetuse vastu dialoogides "Parmenides" ja "Sofist"

Me nägime, et õpetus "ideedest" on mitmetahuline. Selles ühitusid ontoloogia, eetika ja gnoseoloogia aspekt, metodoloogia ja loogika aspekt. Kõikides nimetatud aspektides esineb "idee" või "eidos" kehatu ja üksnes mõistusega tabatava põhjusena. Ainult osaduse tõttu "ideedega" saavadki olemas olla kõik meelelise maailma asjad, "idee" eksisteerib kui kõigi ebatäiuslike asjade kaunis ja täiuslik eeskuju, kui eesmärk, mille poole inimesed ja asjad püüdlevad, kui asjade ühist olemust haarav mõtlemise mõiste. (Asmus 1971: 71)

Idee, seadus, ideaal (vt Durant 1936: 42-43).

Ülalnimetatud dialoogides esitab ta rea kaalukaid argumente, mis kõnelevad sellest, et "ideede"-õpetuse õigeksvõtmine on kaheldav või isegi lausa võimatu. (Asmus 1971: 71)

Ma ei ole eesti keelt ikka piisavalt lugenud, sest mõnikord mõni suvaline liitsõna ikka veel jahmatab. See oleks inglise keeles "taking it as correct" vms. Tont teab mis ta venekeelses originaalis oli. Aga eesti keeles näen esimest korda.

Põhiline kahtlus tekib Platonil kõigepealt niisuguste omadustega "ideede" olemasolu võimaluse küsimuses, millele me eespool iseloomustuse andsime. Ent isegi siis, kui me selliste "ideede" olemasolu mööname, kerkib küsimus "ideede" vahekorrast asjadega. nimelt tuleb kas tunnistada, et ühtne ja igavene idee on tema enda poolt arvutul hulgal sünnitatavates asjades just nagu pihustatud, laiali hajunud või tuleb - mis veelgi halvem - oletada, et asjades asudes asub idee tervenisti nii väljaspool iseennast kui ka iseendas ning on seejuures iseendaga sarnane. Keskaja filosoofias ("skolastikas"), nimetatud vaidluses "universaalide" ehk üldnimede üle [|] ärkasid kõik need küsimused ja seisukohad taas ning muutusid detailse läbitöötamise objektideks. (Asmus 1971: 71-72)

Uhh, hullumaja puhvet.

Edasi pole võimalik kujutleda mitte ainult "ideede" olemist, vaid ka moodust, mille abil mõistus nende tundmisele jõuab. "Ideede"-teooria eelduseks on oletus, nagu tekiks sarnaste asjade vaatlemisel peas kõikide nende asjade jaoks ühine kujutis ehk idee. Ent kui me kõrvutame seda ideed asjadega, mille kujutiseks idee peas on, siis - kuivõrd peas on asjade ja nende idee vahel olemas sarnasus - peab paratamatult tekkima uus idee asjade ja nende esimese idee jaoks. Edasi peab täpselt samal viisil tekkima uus idee kahe esimese idee ja neile vastavate asjade jaoks jne. lõputult. Aga kui see nii on, siis seisame ootamatu ja paradoksaalse järelduse ees: iga asja tarvis peab eksisteerima juba mitte enam üksainus "idee" (asja algkuju) nagu teooria algselt kinnitas, vaid lõputu hulk asja tingivaid "ideid". (Asmus 1971: 72)

See kirjeldus meenutab kahtlasel kombel Peirce'i lõputut semioosi.

Veelgi enam. Oletame, et ideed on ainult mõtted, ja eri asjad on olemas vaid "osavõtu" tõttu ideedest. Sel juhul tuleb paratamatult oletada üht kahest: kas kõik asjad koosnevad mõtetest ja järelikult kõik mõtleb, või on kõik hoopis mõttetu mõte (Platon, Parmenides, 132 B-C). (Asmus 1971: 73)

Pigem kõik on hoopis mõttetu mõte - simulatsioon.

"Ideede"-õpetuse kriitika, mis "Parmenideses" ja "Sofistis" (ka "Phileboses") sisaldub, tõstab need dialoogid sisu poolest Platoni ülejäänud teoste hulgas reljeefselt esile. Seejuures torkab silma üks tähtis asjaolu - nimelt Aristotelese vaikimine Platoni "enesekriitikast". Platoni õpilasena oleks Aristoteles pidanud oma õpetaja töid muidugi oivaliselt tundma, seda enam neid, milles olid käsitlusel tähtsaimad filosoofia küsimused. Paraku ei kõnele Aristoteles mitte kuskil poole sõnagagi sellest, et Platon arvustas ise omaenese "ideede"-teooriat. Veel enamgi. Aristoteles teatab oma "Metafüüsias" lausa, nagu ei oleks Platon asjade "osavõtu" probleemisse "ideedest" iial laskunudki. (Asmus 1971: 74)

"Platoni-küsimus" tõstab pead.

Tuntud antiikfilosoofia ajaloolane, Ukraina NSV Teaduste Akadeemia akadeemik Aleksei Nikititš Giljarov, samuti nõukogude õpetlane professor Aleksei Fjodorovitš Lossev ei ole "Parmenidese" ja "Sofisti" ehtsuse vastu esitatud argumente lugenud ei otsustavateks ega veenvateks. Akadeemik A. N. Giljarov peab PLatonile kõige enam iseloomulikuks tõe uurimise meetodiks (Lutosławski 1905: 354) kahtluse äratamist selle suhtes, mida ta ise täie veendumusega, bona fide, väitis. (Asmus 1971: 75)

Leidsin temast ainult selle ühelõigulise sissekande Ukraina Internetientsüklopeediast: "Giliarov, Aleksei [1855-1838] on lõpetanud Moskva Ülikooli ja oli Kiievi Ülikooli professor alates 1891. aastast. Platonistina leidis ta, et filosoofia ei ole teadus, vaid püüdlus mõistuse ja südame tõde [truth of the heart] ühitada. Lisaks Kreeka sofistide ja Platonismi uurimustele kirjutas ta teosed Znachenie filosofii (Filosoofia Tähendus, 1888) ja Filosofiia v ee sushchestve, znachenii i istorii (Filosoofia olemus, tähendus ja ajalugu, 2 kd, 1916-1919). Oma lõpetamata teoses Skhema istorii filosofii v osveshchenii istoricheskogo materializma (Filosoofia ajaloo skeem ajaloolise materialismi valguses, 1926-1927) üritas ta oma filosoofilist vaadet marksismi kohandamiseks revideerida." - Ilmselt seda ei suutnud, sest ta suri Moskvas ajal mil paljud Nõukogude Liidu helgemad pead leidsid oma lõpu.

"Ideede"-teooria, Platoni kosmoologia ja pütaagorlaste õpetus arvudest

Platon töötas oma õpetuse kallal enam kui pool sajandit. Nende aastate jooksul ei jäänud see sellekssamaks, vaid arenes ja muutus. Platoni ideelises arengus osutus tahtsaks etapiks liginemine pütaagorlastele, mis leidis aset veel Platoni Itaalias olles. Platonile avaldas mõju pütaagorlaste eetilis-religioosne õpetus, nende arvufilosoofia ja kosmoloogia. (Asmus 1971: 78)

Ikka veel ei väsi.

Varased pütaagorlased (VI sajand e. m. a.) kujutasid endast pigem religioosset kõlbelist sekti kui teaduslikku koolkonda. Ent juba Pythagoras, koolkonna rajaja, jõudis matemaatika, muusikalise akustika ja astronoomia uurimise tagajärjel veendumusele, et kõik olev pärineb "arvudest". Niisugusele mõttele, mis võib kummaline näida, viis Pythagorast ja ta õpilasi eelkõige arvuliste seaduspärasuste avastamine, mis on kaunikõlaliste muusikaintervallide oktaavi, kvindi ja kvardi aluseks. (Asmus 1971: 78)

Kõik on arv.

Pütaagorlased üleüldistavad nende valdkondade najal põhjendatud printsiibi ja muudavad oma olemisõpetuse põhiprintsiibiks. Kõik põlvneb arvust. Kõikide kvalitatiivsete omaduste ja erinevuste alusks on arvude suhted ja omadused. (Asmus 1971: 79)

"Pärineb" ja "põlvneb". Öelgu siis juba kohe, et kõik sünnib arvust.

IV sajandi ja V sajandi lõpu pütaagorlaste (näiteks Archytase ja Philolaose) matemaatika- ja kosmoloogiaalased õpetused olid Platonile kaheldamatult teada, ning oleksid pidanud ta tähelepanu köitma. On võimalik, ja tõenäoline, et mitte üksnes pütaagorlased ei avaldanud Platonile mõju, vaid pütaagorlaste IV sajandi teooriad ise kujunesid ja arenesid platonismi mõju all. Hilises, platonismist arusaamiseks küllalt tahtsas dialoogis "Timaios" esitabki Platon oma kosmoloogilise õpetuse lausa pütaagorlase suu läbi. (Asmus 1971: 79)

Üsna julge hüpotees. 1. saj. eKr neopütaagorlaste juures ei ole selles kahtlustki, aga kes on need 4. saj. eKr pütaagorlased, keda siin silmas peetakse?

Selle õpetuse kohaselt on maailm kerakujuline elusolend. Nagu elusolendil ikka, on maailmal hing. See on maailmahing (hē toy kosmoy psyhē). Hing ei ole maailma osa. Hing ümbritseb tervet maailma ja koosneb kolmest algest: "samasest", "teisest" ja "olemusest". Need alged on "piiratud" ja "piiritud", s. t. ideaalse ja materiaalse olemise põhialuseks. Nad on jaotatud muusikalise oktaavi seadustele vastavalt ja peale selle ringidesse, mis omaenese liikumisega taevakehi kaasa tõmbavad. Maailma keha seisab koos maa, vee, tule ja õhu elementidest. Neist elementidest tekivad - kooskõlas arvude seadusega - proportsionaalsed ühendid. "Samase" ring moodustab kinnistähtede ringi. "Teise" ring on planeetide ring, mis taevavõlvil tähtede ja üksteise suhtes ümber paiknevad (Platon, Timaios, 36 B). (Asmus 1971: 79)

Maailma "hing" on põhiliselt maakera atmosfäär? Täpselt ei saa siin aru kuidas kolm alget (samane, teisene, olemus) ja kaks alget (piiratud ja piiritu) üksteisega suhestuvad.

Kuivõrd maa, vee, tule ja õhu elemendid [|] on kehalised, koosnevad nad nagu geomeetrilised kehadki tasapindadest. Maa stereomeetriline vorm on kuup, veel - ikosaeeder (kakskümmendtahukas), tulel - püramiid, õhul - oktaeeder (kaheksatahukas). Taevas on kaunistatud dodekaeedri (kaksteisttahuka) eeskujul. Maailma elu valitsevad arvsuhted ja harmoonia. (Asmus 1971: 79-80)

Väga hea. Nüüd on karbis, kuidas neid viite figuuri eesti keeles nimetatakse.

Too tunnistussõna on ühtviisi tõene nii "teise" kui ka "samase" suhtes. (Asmus 1971: 80)

Witness testimony.

Platoni ja pütaagorlaste õpetuste sarnasus hõlmab mitmeid punkte. Platon ise tõendas seda sarnasust "Phileboses". "Muistsed (inimesed), kes olid meist paremad ja elasid jumalatele lähemal, on meile edasi andnud pärimuse, et kõik, mille kohta me kõneleme, et see eksisteerib igavesti, koosneb nii ühestainsast kui paljust ja selles [|] on ühendatud nii kindel piiritletus kui piiramatus" (Platon, Philebos, 16 C-D). (Asmus 1971: 80-81)

Ikka veel ei väsi, kuigi viidet sellele Philebos-e kirjakohale kohtan juba jumal teab mitmendat korda.

Platon kõneleb selles punktis pütaagorlastest kui sugude ja liikide üksteisest eristamise ning nende alluvusvahekordade kindlaksmääramise kunsti rajajatest. Operatsioonid mõistetega on pütaagorlastel seotud nende õpetusega arvudest. Kõigel tunnetataval on pütaagorlaste õpetuse kohaselt oma arv. Arvus eristatakse omakorda kaht sugu: paaris- ja paaritu arvu. Peale nende on olemas segatud sugu - paaris-paaritu arv. Kõik sood jaotuvad liikideks, liigid omakorda neisse kuuluvateks alaliikideks. (Asmus 1971: 81)

Okei, see on küll minu jaoks informatsioon. Ma olen kohanud märkusi, et pütaagorlased olid esimesed, kes tegelesid definitsioonidega vms. Et see võis olla see sama tüütu soo ja liigi teema, ma ei oleks küll arvanud.

Oma õpetuse lähedust pütaagorlaste õpetusega nendib Platon ka dialoogis "Poliitik". Samas mõistab ta pütaagorlasi ka hukka selle eest, et nood enda leitud tõde õigesti rakendada ei mõista. Pütaagorlaste dialktika pole täiuslik. Nad ei oska asjade tõelist alluvusvahekorda avada. Nad kas taandavad eri asjad ühtsuseks või lahutavad need, nagu teevad halvad kokad, kellest Platon "Phaidroses" kõneleb - ebatõeliseks, ebaloomulikeks osadeks. Platoni arvates eeldab tõeline meetod - vastupidiselt pütaagorlastele - oskust ühendada kaks asja: soolise ühtsuse äranägemisel mitte kahe silma vahele jätta [|] liigilisi erinevusi ja liigiliste erinevuste käsitlemisel raugematult viia uurimine sinnamaale, et kõik need erinevused saaksid vastava soo piiresse lülitatud. (Asmus 1971: 81-82)

Mis on ühtsuseks taandamise ja ühendamise erinevus?

Oma arengu lõpp-perioodil jõudis Platon selleni, et lihtsalt samastas "ideed" pütaagorlaste "arvudega".
Taandades kogu olemasoleva "arvudele", esitasid pütaagorlased olevas selle põhiliste ja kõikemääravate vastanditena piiri ja piiritu (peras ja apeiron). Seejuures iseloomustasid nad "piiri" kui tublit, mehist, mõistlikku ja liikumatut alget, "piiritut" aga kui halba, naiselikku, arutut ja liikuvat alget. (Asmus 1971: 82)

Väike vastanduste tabel: (1) piir ja piiritu; (2) tubli ja halb; (3) mehine ja naiselik; (4) mõistlik ja arutu; (5) liikumatu ja liikuv. Philolaose omaga võrreldes on (4) ja (5) innovatsioonid ja "tubli" asemel peaks olema "hea".

Oma hilisemates vaadetes lähtub Platon samal viisil ka sellest mõttest, et maailmakõiksus on loodud paratamatuse poolt, mis allus mõistlikule veendumusele (Platon, Timaios, 48 A ja 28 A). Platon räägib seetõttu kahesugustest põhjustest: nendest, mis mõistusega käsikäes loovad kaunist ja head, ning nendest, mis mõistusest ilmajäänutena teevad igakord korratult seda, mis ette juhtub. (Asmus 1971: 82)

Jälle see necessity.

Platon lähendab oma kosmoloogias paratamatuse ruumile ja nimetab seda oma poolmütoloogilises keeles nagu ruumigi "põlvnemise ammeks" (sealsamas, 46 E).
Rolli, mida pütaagorlastel olemasolevate asjade mitmekesisuse suhtes mängib piiritu (apeiron), mängib sama mitmekesisuse suhtes Platoni filosoofias "põlvnemise amm". Idee-arvu loodud asjade mitmekesisus, on tühja ruumi piiritlemise, eraldumise ja määratlemise resultaat. (Asmus 1971: 82)

Ei tea kust see siis tuleb, sest vähemalt inglisekeelses tõlkes (vt Timaeus 46e) ma midagi sellist küll ei näe.

Füüsilise maailma elemendid on tuli, vesi, õhk. Igaüks neist eraldi võetuna kujutab endast tühja, tasapindadega piiristatud ruumi. Need tasapinnad ise koosnevad kolmnurkadest. Looduse asjade piiritu hulk ongi tekkinud omavahel segatud kolmnurkade liikidest. (Asmus 1971: 82)

"Füüsilised kehad minetavad oma materiaalsuse ja saavad müstilis-matemaatilise tõlgenduse, mille kohaselt need on koostatud kolmnurkadest" (Aleksandrov jt 1947: 190).

Ning lõpuks on olemas tähelepandav Platoni ja pütaagorlaste lähedus õpetuses algest, mis on vahendajaks ideaalse ja ainelise sfääri vahel. Pütaagorlased nimetasid seda keskmist kosmoseks ehk õige liikumise alaks, see vahetalitab üleva Olympose, puhaste stiihiate asupaiga ja maise Uranose saamise koha vahel. Pütaagorlaste vahetalitavale algele vastab Platonil "maailmahing". Platoni "maailmahing" vahetalitab ideaalse ja kehalise maailma vahel, samuti viib täide liikumise alget, mis allub mõõdule. (Asmus 1971: 83)

Midagi sellist ei ole ma küll inglisekeelses kirjanduses seni kohanud. See ei aita, et Asmus allikaid ei nimeta.

Pütaagorlased täiendavad õpetust "maailmahingest" oma õpetusega - mis on astronoomiline ja üheaegselt filosoofiline - "kesksest tulest". See tuli, mis lähtub maailma keskpunktist, sünnitab taevakehad, ümbritseb maailma; tuli on maailmakõiksuse korra alus. (Asmus 1971: 83)

Varasem täiendas hilisemat. Hobune jooksis kaariku järel? Nii võiks öelda kui võiks kindel olla, et pütaagorlaste kesktule ja Platoni maailmahinge vahel on mingigi ühendusside.

Sama näeme Platonilgi: "maailmahing" väljub keskpunktist, ümbritseb ehk mässib enda sisse terve maailma; ta on korra ja seaduspärase korralduse alus; temalt saavad elu valguskehad taevas. Isegi maailmahinge kujunemiskäigul on paralleel pütaagorlaste arvudeõpetuses. (Asmus 1971: 83)

Ja nii jäetaksegi meid rippuma peatüki lõpus.

Platoni õpetus ühiskonnast ja riigist

Vabadust (isonomia) ja võrdsus (isogonia) ülistas Herodotos, Protagoras töötas välja demokraatia teoreetilise põhjenduse ja kirjutas demokraatliku konstitutsiooni projekti Ateena koloonia Thuria jaoks. (Asmus 1971: 84)

Vabadus on samaseaduslikkus?

"Riigiga" võrreldes on "Seadused" hoopis "kompromislikum" teos: selles on empiirilise reaalsuse nõuetele tehtud mitmeid järeleandmisi.
Nende kahe suure traktaadi juurde kuuluvad omamoodi täiendustena dialoogid "Poliitik" ja osaliselt "Kritias". (Asmus 1971: 87)

Tuleb Kritias ka poliitilisemate dialoogide nimekirja arvata.

Olemasolevatele ja Platoni arvates ebatäiuslikule riigikorralduse vormidele eelnes muiste, Kronose valitsuse müütilisel ajastul ühiselu täiuslik vorm. Noil aegadel juhtisid jumalad ise jumalike karjastena eri paiku, ning ühiskonnas oli kõike eluks vajalikku küllalt, ei peetud sõdu, puudusid riiud ja tülid. Tol ajal sündisid inimesed otse maast, nad ei vajanud elamut ega aset. Neil oli küllaldaselt vaba aega filosoofiaga tegelemiseks. Need inimesed olid vabad loodusega võitlemise vajadusest ja neid ühendasid sõprussidemed. (Asmus 1971: 87)

Jälle (1) vaesus, (2) sõda - välise vaenlasega ja (3) sisemised lahkhelid - tülid ja riiud ühiskonna liikmete vahel.

Muide, kättesaamatu ja taastamatu "kuldse aja" näide heidab valgust neile tingimustele, milledes tuleb elada kaasaja inimesel: vaadates "kuldset aega" näeme me, milles seisneb pahe, mis takistab õige ühiskonnakorralduse loomist, pahe, mis sünnib majanduslikest vajadustest, perekondlikest suhetest ja rahvaste võitlusest. (Asmus 1971: 87)

Eelnevas järjekorras (kuigi 2 ja 3 peaksid vist olema vastupidi): (1) majanduslikud vajadused; (2) rahvaste võitlus; (3) perekondlikud suhted.

Kodanike üksmeele asemel valitsevad neis lahkhelid, kohustuste õiglase jaotamise asemele on asunud vägivald ja sundus, valitsejate ja sõjameeste-valvurite püüde asemel ühisellu kõrgemate eesmärkide poole on maad võtnud võimutaotlus madalate eesmärkide nimel, materiaalsetest huvidest lahtiütlemise asemel - kasuahnus. (Asmus 1971: 88)

(1) ihad - kasuahnus; (2) meelekindlus - võimutaotlus; (3) mõistus - üksmeel; (4) õiglus - kohustused.

Aga erinevalt ilma astlateta leskmesilased on paljud neist kahejalgsetest leskmesilastest asteldega: nad on kurjategijad, roimarid, vargad, pühaduserüvetajad, kõiksugu alatute tegude meistrid. (Asmus 1971: 88)

(1) kaupmehed - vargad; (2) sõdurid - roimarid; (3) preestrid - pühaduserüvetajad; (4) kohtunikud - kurjategijad.

Ent türann peab pidevalt sõda sepitsema, et lihtrahvas juhi järele vajadust tunneks. Kuna aga katkematu sõda, millega kaasnevad kaotused, raskused, ülejõukäivad maksud, vaesumine, sünnitab türanni vastu viha, ja et kodanikud, kes omal ajal türanni võimuletulekule kaasa aitasid, hakkavad sündmuste käigus toimunud pööret hukka mõistma, siis peab türann, kui ta võimu säilitada tahab, oma hukkamõistjaid tasapisi hävitama hakkama, "kuni järele ei jää enam ühtki sõpra ega vaenlast, kellest mingit kasu oleks" (Platon, Riik, VIII, 567 D). (Asmus 1971: 90)

Vt: Vladimir Putin.

Ideaalse riigikorralduse põhiprintsiibiks peab Platon õiglust. Ent kuidas seda abstraktset mõistet riigi ja kodanike ühiskondliku tegevuse suhtes dešifreerida? Seda mõistet lähemalt uurides näeme, mil viisil see Platoni [|] õpetuses täitub majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse sisuga. (Asmus 1971: 90-91)

Hmm. (1) majanduslik; (2) sotsiaalne; ja (3) poliitiline.

Parimal riigisüsteemil peab Platoni arvates olema rida kõlbelise, majandusliku ja poliitilise organisatsiooni tunnuseid, mis ühendatud jõul oleksid võimelised riigile garanteerima kõige tähtsamate ülesannete lahendamise. Säärane riik peab evima jõudu enda organiseerimiseks ja vahendeid selle kaitseks; teiseks, riik peab kõiki ühiskonnaliikmeid süstemaatiliselt ja küllaldasel määral varustama materiaalsete hüvedega; kolmandaks, riik peab juhatama vaimuelu ja loomingut. Nende kolme ülesande täitmine tähendaks "hüve-idee" kui maailma valitseva ülima idee elluviimist. (Asmus 1971: 91)

Järjekord vajab ikka ja jälle korrigeerimist: (1) materiaalsete hüvedega varustamine; (2) ühiskonna kaitsemine; (3) vaimuelu ja loomingu juhatamine. Vajadusel võib õigluse osas (4)-ks seada kõlbluse - kui võtta tõsiselt arvamust, et "riigi ideaalne alus seisneb moraalis" (Aleksandrov jt 1947: 203) ja moraal puudutab seda, et igaüks tegeleb sellega, mis on tema ülesanne.

Marx hindas väga kõrgelt Platoni tööjaotuse analüüsi. Ta nimetab seda tolle aja kohta lausa "geniaalseks": "...Platoni oma aja kohta geniaalse tööjaotuse käsitus, mis pidas tööjaotust linna (mis kreklastel oli identne riigiga) loomulikuks aluseks" (Engels 1954: 201). (Asmus 1971: 91)

Mis sai sellest, et "Kuivõrd Platoni vabariigis on tööjaotus riigistruktuuri põhiprintsiibiks, kujutab see vabariik enesest ainult Egiptuse kastikorra ateenalist idealiseeringut" (Marx; Aleksandrov jt 1947: 204)?

Kõige täiuslikumal hüvelisel riigil on Platoni kinnituse kohaselt neli põhilist voorust:

• 1) tarkus,
• 2) mehisus,
• 3) mõõdukus
• ja 4) õiglus

[|] Tarkuse all ei mõista Platon mingit tehnilist teadmist või oskust, vaid kõrgeimat teadmist ehk võimet head nõu anda, kui jutt on riigist tervikuna. Selline teadmine on "hoidev" ja selle teadmise omajad riigijuhtijad -"täiuslikud valvurid". "Tarkus on voorus, mis on omane üpris vähestele - filosoofidele, ning see pole isegi niivõrd riigijuhtimise spetsiaalne oskus, kuivõrd igaveste ja täiuslike "ideede" taevataguse sfääri kaemine; see omadus on oma olemuselt, aluselt kõlbeline" (Platon, Riik, IV, 428 B - 429 A). (Asmus 1971: 95-96)

Lõpuks koostan kõigist taolistest tõlgetest tabeli.

Erinevalt "tarkusest" ja "mehisusest" ei ole täiusliku riigi kolmas voorus - "mõõdukus" (sōphrosynē) enam erilise klassi omadus, vaid niisugune voorus, mis on omane parima riigi kõikidele liikmetele. Kus see voorus olemas on, seal tunnustavad ja täidavad kõik ühiskonnaliikmed täiuslikus riigis vastuvõetud seadust ja võimul olevat valitsust, kes pidurdab ja pehmendab halbu kirgi. "Mõõdukus" viib paremad ja halvemad küljed harmoonilisse kooskõlla (Platon, Riik, IV, D - 432 A). (Asmus 1971: 96)

Siin näib, et need voorused on ministrantiivsed, st (1) käsitöölistel, põlduritel ja kauplejatel on mõõdukus; (2) valvuritel on mõõdukus ja mehisus; (3) valitsejatel on mõõdukus, mehisus ja tarkus. Õiglased peavad samuti kõik olema.

Platoni õpetuse järgi on hinges kolm eri elementi ehk alget, mis vajavad harmoonilist ühendamist: 1) mõistlik (logistikon), 2) afektiivne (thymos) ja 3) ebamõistlik ehk himude alge (alogiston te kai epithymētikon) - "rahulduste ja naudingute sõber". (Asmus 1971: 98)

Tabelisse! "Ebamõistlikkust" näen vististi esmakordselt ihaleva hingejao asukohal.

Niipea kui naised on sünnitanud, võetakse imikud emadelt ära ja antakse valitsejatele järele vaadata. Parimad vastsündinute hulgast suunatakse ammede hoole alla, halvemad aga hukatakse varjatud paigas. Hiljem lastakse emadel lapsi toita, kuid siis nad ei tea enam, millise lapse sünnitasid nemad ja millise teised naised. Kõiki meesvalvureid loetakse kõikide laste isadeks, kõiki naisi - kõikide valvurite ühisteks naisteks (Platon, Riik, V, 461 C - 461 E). (Asmus 1971: 101)

Selles väikeses küsimuses ei ole ka Asmus teksti väga lähedalt lugenud. Ainult kõiki "samal ajal", st eeldatavasti üheksa kuud pärast tema abielu-pidustusi, sündinud lapsi tuleb valvuritel pidada kõiki enda lasteks. Aasta aega pärast oma viimast vahekorda sündinud lapsi vast enda omaks ei pea, kui ta just ei ole väga rumal (ja valvuritele antakse haridust, niiet ei peaks olema). Kogu protseduur on vajalik selleks, et valvur kogemata ei magataks omaenda last. Aga kui oleks nii, et "Kõiki meesvalvureid loetakse kõikide laste isaks", tekiks probleeme vanusevahedega, mida Platon on ette näinud sigimiseks. 50-aastane meesvalvur võib veel sigida ja 20-aastane naisvalvur juba võib, aga võta näpust - tal tuleb kõiki endast nooremaid pidada enda lasteks?

Naiste ja laste ühisus riigikaitsjate klassis viib lõpule selle, mis algas vara [|] ühistamisest ning on seetõttu riigi ülima heaolu põhjus: "Kas riigi jaoks on olemas suuremat pahet kui see, mis teda lõhestab ja teeb ühe asemele mitu (riiki)? Või ons suuremat hüve kui see, mis riiki ühendab ja teeb ühtseks? (Platon, Riik, V, 462 B). (Asmus 1971: 101-102)

Seda sõnavormi kohtan küll vist esmakordselt. Making common, communisation.

Neid jooni rõhutades hakkasid mõned kodanlikud antiikaja ühiskondliku mõtte uurijad koguni väitma, et Platoni kuulsates traktaatides esitatud ühiskonna täiusliku korralduse projekt langevat mitmes osas rabaval kombel ühte uusima sotsialismi ja kommunismi õpetustega. Platon kuulutati mõningate XIX sajandi sotsialismi- ja kommunismiteooriate eelkäijaks. Seda kinnitab näiteks tuntud saksa antiikühiskonna ajaloolane Robert von Pöhlmann. (Asmus 1971: 104)

Mõeldakse Pöhlmanni kaheköitelist teost, Geschichte der sozialen Frage und des Sozialismus in der antiken Welt (1912).

Sama lehekülje allmärkuses aga lähendab Pöhlmann Platoni kallaletungid rahaahnitsemise ja kaubanduse vastu mitte ainult Charles Fourier', vaid koguni Karl Marxi vaadetega (von Pöhlmann 1925: 479). (Asmus 1971: 104)

Muidugi on Fourier siin ka kohal nagu viis kopikat.

Täpselt samuti pole juttu mingist tootmisvahendite ühiskonnastamisest. (Asmus 1971: 106)

Mis sai "ühistamisest"?

Platoni esteetika ja ta õpetus kunstiloomest

Platoni kirjanduslik pärand ei kuulu üksnes antiikfilosoofia ja -teaduse, vaid ka antiikaja ilukirjanduse ajaloole. Filosoof-õpetlane oli Platonis lahutamatu filosofist-kunstnikust, filosoofist-poeedist. Platoni filosoofilised dialoogid kuuluvad muinaskreeka kunstproosa parimate teoste hulka. Hiiglasuur on olnud tema kunsti mõju hilisemale kirjandusele nii antiikajal kui ka uuel ajal. (Asmus 1971: 109)

Mitte ainult ilukirjandus. Ma ei saa lahti mõttest, et see koht kus Sokrates hakkab Glaukoniga oma täiuslikku linna planeerima ning alustab sellest, et keegi peab põldu harima ja toitu valmistama jne sarnaneb väga ühele Rick and Morty episoodile (S02E09, "Look Who's Purging Now") kui purge-planeedi asukad otsustavad, et neil tuleb oma ühiskond nullist uuesti üles ehitada ja hakkavad täpselt samamoodi vaidlema, et kes siis toidu eest hakkab hoolt kandma.

Hoolimata sellest, et dialoogi sisuks on alati filosoofiline vestlus, sageli vägagi abstraktsetel teemadel, pole dialoogi-stseenides midagi staatilist. Siin on kõik vaidlejate mõistuse, iseloomu ja tahte liikumises, võitluses, kokkupõrkes. (Asmus 1971: 109)

(1) iseloom; (2) tahe; ja (3) mõistus.

Klassikalisel perioodil oli Kreekas "vaimusilmaline" iseloom koguni niisugustel teadustel, mis praeguste arusaamade järgi on oma olemuselt vahetult seotud eksperimendiga - füüsikal, bioloogial. (Asmus 1971: 112)

"Ainult veel kord tuleks rõhutada, et kreeka keeles on teadmine seotud nägemisega, teadmiseni jõutakse nägemise kaudu: teadmine on mingil viisil vaimusilmas nägemine, teatakse seda, mida on nähtud" (Lepajõe 2022: 17).

Spartalased (lakoonlased) "teesklevad harimatust, et ei ilmneks, kuivõrd nad tarkuses ületavad teisi helleneid" ([Platon, Protagoras] 342 B). Nad soovivad, "et neid peetaks kõige paremateks sõduriteks ja vapramateks inimesteks" (sealsamas). Sel eesmärgil tegelikku olukorda varjates, "petsid nad neid, kes teistes riikides teesklesid spartalasi" (sealsamas, 342 C). Tegelikult on aga lakoonlased "filosoofia ja sõnakunstis tõepoolest saanud parima hariduse (kasvatuse) (Protagoras, 342 D). Et asi just nii on, seda näitab nende käitumine [|] dispuutidel. "Kui keegi tutvuks," räägib Sokrates, "ka kõige tähtsusetuma spartalasega, siis leiab ta kaua aega, et oma kõnes on too vilets" (sealsamas, 342 E). Ent seejärel "paiskab ta aga vestluses igas sobivas kohas lühikese ja täpse väljendi nagu võimsa noole kaasvestleja pihta, nii et too näib tema ees väikese lapsena" (sealsamas). (Asmus 1971: 120-121)

"Lakoonilisus" on strateegiline!

"Mida sa arvad, Ion?" tüütab Sokrates vestluskaaslast. "Kas see inimene on täie mõistuse juures, kes ehituna kirjude riiete ja kuldsete pärgadega nutab ohverdamistel ja pidustustel, kuigi ta pole midagi oma toredusest kaotanud, või tunneb hirmu kahekümne tuhande või isegi veel suurema arvu sõbralikult häälestatud inimese hulgas, ilma et keegi teda röövida või talle ülekohut teha tahaks?" (Platon, Ion, 535 D). (Asmus 1971: 125)

Puškini väljamõeldiste kohal nutmine ulatub Platonini tagasi.

Tõetera on kunsti õigesti ära märgitud "nakkavas" mõjus, selle imelises võimes inimesi kaasa [|] haarata, nende tundeid, mõtteid ja tahet peaaegu võitmatu sunniviisilise sisenduse jõuga vallutada. (Asmus 1971: 127-128)

Klassika! (1) tunded; (2) tahted; (3) mõtted.

Kokkuvõte

Platoni õpetuse mõju ei saa kujutada püsiva, katkematu traditsioonina ehk "ideede päriliku seosena", mis uhelt filosoofide põlvkonnalt järgmisele edasi antakse. Platoni õpetus ei ole mitte ainult väga sisutihe, väga keeruline, vaid ka äärmiselt vastoluline. Just sellepärast ongi see oma erinevate tendentsidega mõju avaldanud. Platoni õpetuse poole pöördunud ja ta filosoofilise geniaalsuse võlude kütke jäänud mõtlejad on Platoni õpetusest saanud ja omaks võtnud selle ideelise sisu mitmesuguseid külgi, mis nende endi huvidele, otsingusuundadele ning kalduvustele vastasid. (Asmus 1971: 131)

Mul on senimaani jäänud mulje, et seda maalitakse keerulisemaks kui ta tegelikult on.

Nagu Platongi, nii lugesid ka nemad meelelise aluseks meeltevälist ("mõistusega tabatavat"), suhtelise aluseks ebasuhtelist ("absoluutset"), mööduva aluseks igavest ja saavat, olemasoleva aluseks tõeliselt olevat. (Asmus 1971: 131)

Meelelise aluseks meeltevälise pidamine on küll hästi pandud.

Ent kriitikat edasi arendades ei märka Aristoteles seda, et oma vasuväidete teravmeelsusest ja teravusest hoolimata jääb ta ise siiski Platoni õpetuse pinnale. (Asmus 1971: 132)

Noneh, alles kokkuvõttes jõuame semitooikani. (St esimene kirjaviga, mida siin märkasin.)

"Ideede" ja asjade valdkondade suhet kujutab Platon ise niisuguse seosevahekorrana, nagu on kaksiktee "üles" ja "alla": mitmeselt, lahutatult, killustatud olemusest (asjade riigis) ühtse, üldise, kõikehõlmava olemiseni ("ideede" riigis). (Asmus 1971: 133)

"Seosevahekord" on küll üks viierublane sõna.

Platoni mõju Lääne-Euroopa filosoofiale, keskaja skolastikale, renessansi filosoofiale, XVII sajandi õpetusele, saksa XVIII sajandi lõpu ja IX sajandi alguse idealismile - on mõnikord raske eraldada neoplatonismi mõjudest, sest Platon ja Plotinos tungisid filosoofilisse mõttesse sisse koos, vahel koguni üheaegselt. (Asmus 1971: 134)

Ha! Halfwasseni Plotinos ja uusplatonism jõudis just eile-täna Tartu raamatukogudesse! [ESTER]

Platoni eripära ei ole meie aja inimesele, kes tavaliselt tunneb idealismi vaid selle tunduvalt enam abstraktsetes ja logiseeritud vormides, kerge mõista. (Asmus 1971: 135)

Logisevad vormid.

Seda fakti ainuüksi Platoni kolossaalse taidehurmaga, filosoofilise ja poeetilise kujutlusvõime jõuga, väljendusviisi esteetilise mõjuga seletada on täiesti võimatu. (Asmus 1971: 138)

?

Platoni tõelist "spekulatiivset" suurust nägi Hegel just nimelt dialektikas. See suurus on "ideede lähim määratlus" (Гегелъ 1932: 168). Hegel selgitab siinsamas ka seda, et "ideede lähima määratlusena" mõistis Platon just idee dialektilist iseloomustamist. Esialgu käsitas Platon absoluutset "Parmenidese olemisena, ent üleüldise olemisena, mis valitseb erilise ja mitmesuguse üle, tungib sellesse ja loob seda" (sealsamas). Sellist olemise käsitust arendas Platon edasi, viis selle äramääratuseni ja niisuguse erinevuseni, mis sisaldus pütaagorlaste arvude-määratluste triaadis. (Asmus 1971: 139)

Sellest on aru saada, et Hegelit tsiteeritakse, sest mitte midagi aru ei ole saada. Mis äramääratus? Mis erinevus?