Aleksandrov, G. F.; Bõhhovski, B. E.; Mitin, M. B.; Judin, P. E.; Tšernõšev, B. S.; Asmus, V. F.; Dõnnik, M. A.; Trahtenberg, O. V. 1947. Filosoofia Ajalugu, I köide: Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tõlkinud Rudolf Kulpa. Tartu: Teaduslik Kirjandus. [ESTER] [5. peatükk. Platon. Lk 180-210]
Platoni tõeline nimi on Aristokles; Platon on ainult hüüdnimi (kreeka sõnast "platys" - lai). (Aleksandrov jt 1947: 181)
Kas ta oli paks poiss või laiaulatuslike teadmistega?
Filosoofiat õppis Platon algul Kratylose juures, kellelt omandas Herakleitose dialektika ebaõige tõlgenduse absoluutse relativismi vaimus; hiljem õppis ta Sokratese juures ja sai tema truuks õpilaseks ja edasiarendajaks. Platoni kohtumine Sokratesega toimus 407.-406. a. paiku e. m. a. Astunud kahekümneaastase noorurina Sokratese idealistlikku ja antidemokraatlikku ringikesse, säilitas Platon tiheda sideme oma õpetajaga kuni Sokratese surmani a. 399. e. m. a. (Aleksandrov jt 1947: 181)
Hmm. Platon tundis Sokratest ainult 7-8 aastat. Kratylose kohta ei tea me eriti midagi peale selle, et ta oli Herakleitose õpilane. Temanimelises Platoni dialoogis on see kuulus ütlus, et ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Aristotelese Metafüüsikas omakorda on kirjas, et Kratylose järgi ei saa seda isegi ühte korda teha.
Pärast Sokratese surma, kartes Ateena demokraatia tagakiusamist, asus Platon Megarasse, kus elunes Eukleides, Sokratese vanim õpilane, Megara koolkonna rajaja. Pärast seda teostas Platon reisi Küreenesse ja Egiptusesse. Tulnud mõneks ajaks Ateenasse tagasi, ta teostas peagi oma esimese reisi Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiilia saarele, Sürakuusasse, kus võttis osa poliitilisest võitlusest. (Aleksandrov jt 1947: 181)
Ekleides Megarast on ka huvitav tegelane, kelle enda dialoogid kahjuks ei ole säilinud. Kürenee oli Kreeka koloonia Põhja-Aafrika rannikul tänapäeva Liibüas. Kui Egiptus jääb Kreekast Itta, Türgist Lõunasse, siis see Liibüa nukike jääb otse Kreekast lõunasse.
Selle reisi ajal lõi Platon poliitilised ja filosoofilised sidemed pütaagorlastega. Sürakuusas, türann Dionysios Vanema õukonnas oli aristokraatlikku partei eesotsas türann väimees Dion, pütaagorlastele lähedane inimene. Koos Dioniga püüdis Platon mõjutada Dionysios Vanema poliitilist tegevust, kuid see ebaõnnestus. Dionysios Vanem vangistas filosoofi ja andis ta sõjavangina välja Sparta saadikule. Orjade laadal Aiginas ostsid Platoni välja tema pooldajad ja ta pöördus uuesti tagasi Ateenasse (386. a. paiku e. m. a.). (Aleksandrov jt 1947: 181)
Jou mees osta mu Platon ära.
Platoni ümber rühmusid tema arvukad õpilased ja pooldajad, kuulajaid kogunes Akadeemiasse kõigist Kreeka riikidest. Nõu saamiseks pöördusid tema poole väljapaistvaimad poliitikategelased - Makedoonia kuningas Perdikkas, Sürakuusa türann Dionysios Noorem. Peaaegu kakskümmend aastat püsis Platon Ateenas paigal. Kuuekümneaastasena võttis ta uuesti osa poliitilisest võitlusest Sürakuusas, teostas teise ja kolmanda reisi Sitsiiliasse (umb 367.-366. ja 361.-360. a. e. m. a.), kus tol ajal valitses türann Dionysios Noorem ja kus uuesti tugevnes Dioni ja pütaagorlaste poliitiline tegevus. Aga ka neil Platoni poliitilistel reisidel ei olnud edu: tal ei õnnestunud teostada oma kavatsust - esineda Sürakuusa seadusandjana. Platon suri kaheksakümneaastasena a. 347 e. m. a. (Aleksandrov jt 1947: 182)
Kasulikud daatumid. Kui vaid leiaks normaalse tasuta ajajoone-tarkvara.
"Sokratese apoloogia" ja "Kriton" on pühendatud Ateena demokraatia poolt süüdimõistetud Sokratese ülistamisele; "Laches'is" käsitellakse vapruse kui vooruse küsimust - "Charmides'es" - mõistlikkust. "Enthyphron'is" vagadust, "Lysis'es" - armastust ja sõprust. "Hippias minor'is" - kõlbeliste toimingute teadlikkust, "Politeia" ("Riigi") esimeses raamatus (teose põhitekst kuulub hoopis hilisemasse aega) - õiglust poliitika eetilise alusena. (Aleksandrov jt 1947: 182)
Kunagi alustasin Fowleri kollektsiooni lugemist Euthyphro-st ja see arutlus vagadusest oli niivõrd igav, et sinnapaika mu Platoni-lugemine tookord jäigi. Laches ja Charmides näivad huvitavad minu uurimisküsimuse seisukohalt. Charmides on Lepajõe Teosed I-s [ESTER]. Laches-t Lepajõe kavandi järgi vist ei kavatsetagi tõlkida.
Platon arvustab Protagorase demokraatlikku õpetust kultuurist ("Protagoras"); astudes välja Gorgiase vastu, lähendab Platon oma idealismi usundlikule maailmakäsitusele ja kõneleb poliitika usulis-kõlbelistest alustest ("Gorgias"); ta pilkab sofistide eristikat ("Enthydemos") ja nende lingvistlikku õpetust ("Kratylos"); dialoogis "Hippias Maior" arvustab ta kaasaegseid iluteooriaid. Poleemikas sofistidega ilmneb Platoni lähenemine ideedeõpetusele, aga seda õpetust ennast ta veel ei käsitle. "Mnenonis" visandas Platon juba "anamnesise" (meenutuse) mütoloogilise teooria, mis hiljem sai tema idealistliku tunnetusteooria osaks. Herakleitose materialistlikku õpetust ja Protagorase ja Antisthenese tunnetusõpetuse materialistlikke elemente arvustab Platon teravalt dialoogis "Theaitetos", kus ta võitleb sensualistliku tunnetusteooria vastu. Samasse rühma kuuluvad dialoogid "Ion" ja "Menexenos". (Aleksandrov jt 1947: 183)
Põgus ülevaade Platoni nö keskmisest perioodist.
Dialoogis "Symposion" kujutab Platon ülimalt kunstilises vormis vaidlust armastuse olemuse üle sofisti, arsti, koomilise poeedi (Aristophanese), traagilise poeedi (Agathoni) ja Sokratese vahel. Kordamööda esineb iga vestleja ülistuskõnega Erose, armastuse-jumala auks; igaüks neist seletab armastuse olemust erinevalt. Otsustav sõna, nagu peaaegu kõigis Platoni dialoogides, kuulub Sokratesele, Platoni enese vaadete väljendajale. Sokratese poolt Erosele pühendatud kõne esitab kunstiliselt Platoni õpetuse iluideest, eerosest kui filosoofilisest entusiasmist, filosoofi tungist [|] tabada ideede maailma. Dialoog "Phaidros" on Platoni poolt pühendatud sama eerose ülistamisele ja inimhinge usundlik-mütoloogilisele kirjeldamisele; hinge surematuse õpetust käsitellakse üksikasjaliselt ka dialoogis "Phaidon". Kõige täielikumalt ja põhjalikumalt on Platoni õpetust käsiteldud "Riigis" ("Politeias"), kus tema filosoofilised, esteetilised, eetilised, psühholoogilised, poliitilised ja pedagoogilised vaated esinevad seostatult ja moodustavad objektiivse idealismi tervikliku süsteemi. Selle ajajärgu dialoogides käsitleb Platon üksikasjalikult ideede tunnetamismeetodit ja nimetab seda meetodit "dialektikaks". (Aleksandrov jt 1947: 183-184)
See kokkuvõte Pidusöögi sisust isegi kutsub natuke lugema, sest näib puudutavat sama küsimust, mis käis vilksamisi Politeia 5. raamatu lõpust läbi: filosoof kui teadmiste-armastaja peaks armastama kõiki teadmisi vorme just näiteks veinijoodik armastab kõiki veine juua (vt nt 475b).
Dialoogides "Parmenides" ja "Sophistes" muutis Platon mõnevõrra oma käsitust ideedest ja tõstis esikohale küsimuse nende liikumatusest või liikumisest; dialoog "Parmenides" on Platoni idealistlikule dialektikale kõige iseloomulikum. Dialoogis "Politikos" muutis Platon oma poliitilisi vaateid, mida ta varem käsitles "Politeias". Dialoog "Philebos" on pühendatud hüve ideele. (Aleksandrov jt 1947: 184)
Muutis kuidas?
Platoni filosoofilise tegevuse viimast perioodi iseloomustab teatav raugapärane langus, ideedeõpetuse ja Pythagorase arvude-õpetuse eklektiline ühendamine. Selle ajajärgu teosed peegeldavad Platoni poliitilisi ja ideoloogilisi sidemeid pütaagorlastega tema teise ja kolmanda Sitsiilia reisi aastail. "Timaioses" käsitellakse Platoni müstilis-idealistlikku õpetust loodusest; "Kritias" ja eriti "Nomoi" ja "Epinomis" on seotud tema poliitilise tegevusega Sürakuusas. (Aleksandrov jt 1947: 184)
Nomoi on eeldatavasti "Seadused".
Meelelised asjad, õpetas Platon, on muutlikud ja püsitud, need tekivad, muutuvad ja hävivad. Need asjad on arvamuse, mitte aga tõese teadmise objektiks. Platonile on meelelised asjad ainult ideede maailma varjud - ideede, mis on igavesed ja muutumatud ning tõese teadmise objektid. (Aleksandrov jt 1947: 185)
Sõnad nagu "püsitud" on Rudolf Kulpa eriline kreft, mille pärast seda teost üldse kannatab lugeda.
Avades idealismi gnoseoloogilisi aluseid, iseloomustab Lenin ideedeõpetust järgmiselt:Ürgne idealism: üldine (mõiste, idee) on üksikolend. See näib võikana, peletislikult (õigemini: lapsikult) absurdsena. Kuid kas pole samasugune (täiesti samasugune) tänapäeva idealism, Kant, Hegel, jumala idee? Lauad, toolid ja laua ja tooli ideed; maailm ja maailma idee (jumal); asi ja "noumenon", tunnetamatu "asi iseeneses"; maa ja päikese, üldse looduse side - ja seadus, logos, jumal. Inimese tunnetuse kahestumine ja idealismi (-religiooni) võimalikkus on antud juba esimeses, elementaarses abstraktsioonisSelles Lenini geniaalses idealismi gnoseoloogiliste aluste karakteristikas avaneb ideede maailma ja meeleliste asjade maailma plaatonliku õpetuse tõene olemus. Platoni idee - see on abstraktsioon, üldmõiste, mis metafüüsiliselt on üksikutele meelelistele asjadele vastandatud ja siis absoluutsustatud, muudetud "üksikolendiks"."maja üldse" ja üksikud majad
Üldise ja üksiku probleem, mida Platon tõlgendas idealistlikult, sai tema ülemeelelise teadmuse lähtepunktiks. (Aleksandrov jt 1947: 185)
"Üldise ja üksiku probleem" seega siis "one and the many" küsimus. Tüüp ja tooken.
Iluidee eeskuju käsitas Platon üldse kõiki ideid kui absoluutseid, muutumatuid vaimseid olemusi. Kogu ideede maailma tippu paigutas Platon headuse ehk ülima hüve idee. (Aleksandrov jt 1947: 186)
Kikerikoo summum bonum.
Platon ei andnud selget vastust küsimusele asjade ja ideede vastastikuse vahekorra iseloomust. Tema dialoogides leiame kolm selle küsimuse põhilist formuleeringut. Kõigepealt tuleb Platoni järgi seda vastastikust vahekorda mõista nii, et meelelised asjad jäljendavad ideid, kui oma eeskujusid, milledega need seega on sarnased. Ideed on - mustrid, prototüübid, aga meelilised [|] asjad sarnanevad nende mustritega, eksisteerivad ja tekivad tänu jäljendamisele.
Asjade ja ideede vastastikust vahekorda formuleerib Platon ka niiviisi, et meelelised asjad on ideedega osaduses. Siis rõhutab ta eriti ideede ja asjade ning üldise ja üksiku, ainsa ja paljusliku suhte küsimust.
Lõpuks, Platoni kolmandas määramuses üteldakse, et ideed on asjades presentsed. Siin avaldub eriti selgesti müstika, mis on omane kogu platonismi õpetusele. Seda ideede presentsi asjades käsitab Platon nii, et ideed "lähenevad" asjadele ja "eemalduvad neist", millest olenevalt avaldub ka ideede ja asjade vahel kas sarnasus või erinevus. (Aleksandrov jt 1947: 186-187)
Esimene on mimesis. Teise ja kolmanda kohta ei oska veel midagi arvata. Teine on võib-olla tuletuslik (punkt → joon → pindala → keha).
Hegeli "Filosoofia ajaloo loengute" konspektis märgistab Lenin eriti Platoni kosmoloogia müstilist, teoloogilist loomust:Hegel eietab üksikasjaliselt Platoni "natuurfilosoofiat", ideede ülirumalat müstikat, umbes selletaolist, et "meeleliste asjade olemus on kolmnurk" jms. müstilist lori. See on ülimalt karakteerne! Müstik-idealist-spiritualist Hegel (nagu kogu meie aja kroonuline, papiliselt-idealistlik filosoofia), ignoreerides ja koheldes halvustavalt materialismi, ülistab ja mäletseb müstikat-idealismi filosoofia ajaloos. Vrd. Hegel Demokritosest - ei midagi!! Platonist aga määratu hulk müstilist soga.(Aleksandrov jt 1947: 189)
Oioi, kolmnurgad! Miks Hegel võiks kirjutada palju Platoni 36-st säilinud dialoogist ja mitte midagi Demokritosest, kellelt meil ei ole ühtki säilinud teksti, on tõepoolest müsteerium.
Astudes välja atomistide õpetuse vastu maailmade paljusest, mis kõik allusid oma arenemises paratamatusele, õpetas Platon, et eksisteerib ainult üks ja seejuures parim maailm, mille on loonud eesmärgipäraselt vaimne, mõistuslik ürgsus - jumalik looja. Üha enam lähenedes pütaagorlastele, lülis Platon oma idealistlikku süsteemi peale ideede (tõese olemise), mateeria (mitte-olemise) ja meeleliste asjade (olemise ja mitteolemise ühenduse) veel arvud eriliste iseseisvate olemustena, milledele kulus vahepealne koht ideede ja meelelilsiste asjade hulgas. Tema kosmoloogias valitseb arvude müstika. Füüsilised kehad minetavad oma materiaalsuse ja saavad müstilis-matemaatilise tõlgenduse, mille kohaselt need on koostatud kolmnurkadest. Antiiksele atomistlikule õpetusele, mille järgi mateeria koosneb jagatamatuist materiaalseist osiseist, vastandas Platon idealistliku õpetuse füüsilistest kehadest kui matemaatilistest suhetest. Platoni järgi omandab mateeria olemasolemise füüsiliste kehadena tänu matemaatilistele suhetele. (Aleksandrov jt 1947: 190)
Naiss. Ma ei teadnudki, et arvudel on selline "vahepealne koht", aga see meikib senssi küll. Üks → palju (arve) → meeleliselt tajutav maailm.
Printsiibiks, mis tingindab selle meeleliste asjade matemaatiliselt korrastatud ühtsuse, pidas Platon jumaliku demiurgi poolt loodud maailma hinge. (Aleksandrov jt 1947: 190)
Nii väga tahaks kõik Rudolf Kulpa tõlked läbi lugeda, sellised leiutised välja noppida ja neist mingi sõnastiku koostada.
Et aga meeleliste asjade maailmas korra ja hea kõrval esinevad siiski korratus ja kurjus, siis peale hea maailmahinge võtab Platon tarvitusele ("Nomois") teise vaimse ürgsuse - kurja maailmahinge. (Aleksandrov jt 1947: 190)
Kahtlaselt sarnane sellele, kuidas Tartu-Moskva koolkonna põhimõistete hulgas on kultuur, anti-kultuur ja mitte-kultuur konstrueeritud korrastatud ja õige ning korrastamata ja väära vastandustele (vt Lotman & Uspenski 2013: 221-22).
Platoni õpetus sellest, et kosmose on loonud jumalus ürgsest kaosest, on väike näidis teadusele ja materialistlikule maailmakäsitusele vaenulisest teoloogiast.Seletame siis, missuguseks otstarbeks ehitaja seadis asjade tekke ja kõige selle. Ta oli hea, hea aga ei tunne mitte millegi vastu kunagi mingit kadedust. Ja et kadedus oli talle tundmatu, soovis ta, et kõik sarnaneks võimalikult temaga. Kes võtaks tarkadelt meestelt omaks õpetuse, et nimelt see oli asjade ja kosmose tekkimise pärisalgeks, see teeks väga õigesti. Soovides, et kõik oleks hea, paha aga võimalikult ei olekski, seadis jumal selle kõige, mida tema silm tabas mitte seisvas olekus, vaid ebaühtlases ja korratus liikumises, korratusest korda, arvates, et viimane on igati esimesest parem. Kõige täiuslikumale olevusele, nagu ei olnud varem, nii ei ole nüüdki lubatud teha muud kui ülikaunist. Seepärast oma loomu kohaselt nähtava üle järele mõelnud, jõudis ta järeldusele, et miski mittemõistlik ei ole loominguna kunagi kaunim mõistusest, kui mõlemaid võrrelda tervikuna; mõistust aga ei saa milleski olla ilma hingeta. Järgides seda mõtet, ta sisestas hingesse mõistuse, hinge aga - kehasse, ja ehitas universumi nimelt nii, et luua midagi loomult kõige paremat ja et looming oleks täiuslik. Niiviisi siis, piirdudes tõenäosusega, tuleb arvata, et jumalikust ettenägemusest sai see kosmos olemise kui hingestatud ja tõesti mõistusega varustatud olend. (Platon. Timaios, 29e-30c)Seejärel kirjeldab Platon samasugusel viisil "kosmose keha", kreeka usundi jumalate, inimese hinge ja keha jms. loomist jumaliku demiurgi poolt. (Aleksandrov jt 1947: 191)
See on juba meie tuttav "kolmnurk": (1) keha; (2) hing; (3) mõistus.
Vastandatud teineteisele metafüüsiliselt aistingu ja teoreetilise mõtlemise (mõistuse), väitis Platon, et meeled ei saa olla tõese teadmise allikaks, nende alaks on ainult arvamus; tõene teadmine (ideede tunnetamine) on kättesaadav üksnes mõistusele ning toimub mõistetes. (Aleksandrov jt 1947: 192)
Samuti Politeia 5. raamatu lõpus, minu jaoks täiesti arusaamatus sõnastuses.
Et Platon peale ideede peab tunnetuse objektiks ka arve, ja peale looduslike meeliliste asjade peab arvamuse objektiks ka nende asjade järeleaimamist (käsitöö ja kunsti tooteid), siis omas inimese tunnetusvõimete klassifikatsioonis ta kasutab edasist alajaotust, ja nimelt: ideed on teadmuse (ἐπιστήμη) ja mõtlemise (νόησις) esemed, arvud - refleksioonid (διάνοια) esemed, looduslikud meelelised asjad - "uskumuse" (πίστις) objektid, looduslike meeleliste asjade järeleaimed - "aimamise", "sarnastamise" (ἐίϰασία) objektid. (Aleksandrov jt 1947: 192)
Jälle see järeleaimamine (Järele+ahvimine, järele+aimamine, järele+tegemine). Vene-eesti sõnaraamat ütleb, et see on jäljendamine (подражание - imitation). (0) jäljendid; (1) maailm; (2) arvud; (3) ideed.
Platoni järgi ei saa aistingud, "arvamused" olla tõese teadmise allikaks. Tõese teadmise allikaks on inimese surematu hinge meenutised ideede maailma vaatlemisest (kontempleerimisest), mis toimus enne hinge asumist inimese surelikku kehasse. Tõene teadmine ei ole mitte ainult loomulik, vaid on ka päritolult täiesti meelelisest maailmast erinev. (Aleksandrov jt 1947: 192)
Tõepoolest, kontemplatsioon on etümoloogiliselt koos+vaatlemine.
Jätkates ja arendades Pythagorase õpetust hinge surematusest, [|] õpetas Platon, et inimese surelik keha on hinge vangla. Kuid viibides selles vanglas võib hing meenutada seda aega, millal ta veel enne kehasse asumist viibis ideede maailmas ja kontempleeris neid ideid. Pärast inimese surma vabaneb tema surematu hing sureliku keha vanglast. (Aleksandrov jt 1947: 192-193)
Keha on hinge telk.
Dialoogis "Politeia" kirjeldab Platon imet, mis peab hingesurematuse õpetust kinnitama. See on ühe Eirenarchose-nimelise sõduri jutustus sellest, mida ta nägi hauataguses riigis. Ühe lahingu ajal, räägib Platon, sõdur Eirenarchos kukkus saadud löökidest maha keset langenuid. Eirenarchose hing, lahkunud ajutiselt kehast, rändles mööda hauatagust riiki ja vaatles, mis seal toimub. Toibunud Eirenarchos jutustab "pealtnägijana", et ta nägi oma silmaga, kuidas hinged pärast neid sisaldavate kehade surma saavad hauataguses maailmas tasu ja karistust. (Aleksandrov jt 1947: 193)
Spoilerid! Ma lõpetasin alles viienda raamatu ja see on kümnendas. Õnneks/kahjuks see kokkuvõte midagi spetsiifilist ei edastagi selle kohta, mida Eirenarchos seal nägi.
Dialoogid "Phaidros" ja "Phaidon", samuti "Politeia", mis kuuluvad Platoni tegutsemisaega Akadeemias ja on tema loomingu õitseperioodile iseloomulikud, on eriomaselt pühendatud õpetusele hinge surematusest ja meenutusteooriale. Umbes a. 383 e. m. a. kirjutatud "Phaidroses", mis on nagu Akadeemia rajamise filosoofiline deklaratsioon, on meenutus- (ἀνάμνησις'e) teooria esitatud müüdi vormis. (Aleksandrov jt 1947: 193)
Pärtel Halistel oli väidetavalt 1930ndate lõpus valmis tõlge Phaidon-ist. Teosed I-s on mõlemad.
Usundliku vaimustusega joonistab Platon "Phaidroses" müstilise [|] pildi sellest, kuidas kihutavad taevaste kõrguste poole jumalate kaarikvankrid ja nende kannul surematute hingede omad. Platon kujutab inimese hinge piltlikult kaarikvankrina, mille ette on rakendatud kaks hobust. Kaariku juhiks on mõistus; üks hobustest on tulisuse, mehisuse ratsu, teine - iha ja meelelisuse ratsu. Ühtedel kaarikutel osutub allapoole, maise maailma poole kiskuv meelelisuse habune tugevamaks mehisest ja tulisest, juhile-mõistusele alistuvast, kõrgustesse, ideede maailma tunglevast ratsust; teistel on mehine ratsu tugevam - ja sellised mõistuse juhitud hinged lähenevad ideede maailmale, saavad võimalused vaadelda ideid. Need parimad hinged intueerivad kõige olemasoleva vaimset ürgalust - "värvusetut, vormitut ja kompimatut olemust, omaenda olemuses eksisteerivat, ainult hinge tüürimehele - mõistusele nähtavat" [Phaidon, 27]). Kui siis hing, "täitunud unustusest ja pahelisusest, raskub, raskununa aga kaotab tiivad ning langeb maapinnale" [Phaidon, 28], siseneb ta inimese surelikku kehasse ja unustab selle, mis temaga toimus ideede ülikaunis maailmas. (Aleksandrov jt 1947: 193-194)
Siin (3) mõistus on kaarikujuht ning (2) mehisus ja (1) iha on veohobused. Ikka üsna erinev sellest Politeia võrdpildist, kus (3) mõistus on karjus ning (2) meelekindlus on karjakoer ja (3) ihad on lambakari. Filosoofia ajaloo aines nimetati seda "hingekaariku" võrdpildiks.
Olenevalt sellest, kuivõrd edukalt hinged ideid kontempleerisid, moodustavad nad Platoni järgi maa peal terve hierarhia kõige targemaist ja üllamaist alates ja lõpetades kõige madalamatega ja meelelisse ellu laskunutega. (Aleksandrov jt 1947: 194)
Mõni teenekas polümaat on hierarhia tipus kõige parem inimene, aga joodikutest hoorajäägrid, keda on jalaga segada, kõige madalamad ja halvemad.
Tõe suuremat osa kontempleerinud hing siseneb seemnesse, [|] millest sünnib filosoof; teisel kohal on kuninga või väejuhi hing; kolmandal - riigitegelase või majaperemehe hing; neljandal - tööka või võimlemisharjutusi armastava inimese ehk arsti hing; viiendal - preestri või ennustaja oma; kuuendal - poeedi, kunstniku, üldise kunsti esindaja hing; seitsmendal - käsitöölise või põlluharija hing; kaheksandal - sofisti ehk "rahvahulga poolehoidu otsiva inimese" hing; üheksandal - türanni hing. (Aleksandrov jt 1947: 194-195)
See on ka Phaidon-is? Siin oleks huvitav võrrelda pütaagorlaste aritmoloogiaga, aga on kohe näha, et nt arst on neljandal kohal, aga pütaagorlastel sümboliseeris tervist 5. St võib-olla tuleb lihtsalt nihutada ühe võrra, et klapiks.
Dialektika tähendas Platonile kõigepealt oskust esitada küsimusi ja vastata neile filosoofiliste probleemide lahendamise otstarbeks. Dialektika, nii räägib ta "Politeias", annab inimestele täieliku oskuse seada küsimusi ja neile vastata; "Kratyloses" ta nimetab dialektikuks inimest, kes oskab küsida ja vastata. Sellega ühenduses esineb Platonil dialektika suulise kõne kunstina, mis erineb kirjalikust kõnest; dialektika - see on elava kaasvestlemise meetod ideedest ehk "õiglasest, kaunist ja heast". (Aleksandrov jt 1947: 198)
Dialektik üritab üheskoos tõele jälile saada, eristik üritab tüli norida, et teisest õigem olla.
Paljudes dialoogides on Platon õige põhjalikult iseloomustanud oma käsitust dialektikast. Selle meetodi olemus seisneb järgmises. Ükskõik missuguse filosoofilise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda kahest vasturääkivast, teineteist väljatõrjuvast teesist. Dihhotoomilise liigendamise kaudu eraldatakse kaks teineteist väljatõrjuvat seisukohta, mis saavadki lähtepunktiks mõistete edasisele ühendamisele ja lahutamisele sama dihhotoomilise tunnuse alusel. Platoni maailmakäsituse metafüüsilisest tendentsist tuleneb see, et "dialektika" muutub temal mõistete redeliks, milles mõisted on dihhotoomia meetodi järgi formaalselt kaasalistatud. Dialektilisest tendentsist tulenes see, et opereerimine vasturääkivate mõistetega kujuneb nende mõistete tunnustamiseks liikuvaiks, üksteise üleminevaiks. "Parmenideses" avaldub Platoni "dialektika" selline kaksipidisus kõige ilmsemalt. (Aleksandrov jt 1947: 199)
Päris kindel, et siin pole teda Hegeliga segamini ajatud?
Dialoogis "Parmenides", mida Hegel nimetab "...Platoni dialektiliseks kuulsaimaks meistriteoseks"), lähtub Platon kahest [|] oletusest: ainuline eksisteerib ja ainuline ei eksisteeri. Platon esitab kaks järelduste rida, mis tulenevad esimesest oletusest, nimelt et ainuline, ühtne on olemas. Esimene järelduste rida on: ainuline pole tervikuline, kuid ei oma ka osi, see ei sisaldu eneses, kuid ei sisaldu ka teises, see ei liigu, kuid ka ei seisa, see ei ole enesega identne, kuid ei ole identne ka muuga, enesest see ei erine, kuid ei erine ka muust, see ei saa olla enesega sarnane ega mittesarnane, kuid ei saa olla sarnane või mittesarnane ka muuga, see ei ole võrdne enesega ega muuga ja ei saa olla mittevõrdne ei enesega ega muuga. Lõpptulemuses viib see järelduste esimene rida selline, et ainulisele ei ole omistatav mitte ainustki kategooria ja et ainulise, üksiku enese olemasolu tuleb eitada. Niiviisi toob ainulise eksisteerimise jaatamisest tulenevate järelduste esimene rida ainulise mitteeksisteerimise tunnustamiseni. Järelduste teine rida samast ainulise eksisteerimise oletusest näitab, et ainulisele on omistatavad kõik need üksteist väljatõrjuvad kategooriad, mis esimeses reas tagasi lükati. Ainuline on ühtlasi tervik ja sel on osad, - ainuline on ainuline ja ühtlasi mitmeline, on tervik ja paljuslik (osasid omav), see on eneses ja on ka teises, see liigub ja ühtlasi seisab, see on enesega identne ja enesest erinev, aga ühtlasi ka teisega identne ja teisest erinev, see on enesega sarnane, kuid ka enesega ja muuga mittesarnane, see on enesega ja muuga kokkupuutuv ja mittekokkupuutuv, on ensega ja muuga võrdne ja mittevõrdne, see tekib, eksisteerib ja saab eksisteerima. Selle järel asub Platon teise oletuse - üksiku mitteeksisteerimise - juurde ja tuletab sellest samuti kaks järelduste rida sama meetodi järgi. (Aleksandrov jt 1947: 200-201)
Talletan jällegi vaid Kulpa leiutatud vastete tõttu.
Platoni eetika lähtub tema hingeõpetusest, mille järgi hing koosneb kolmest osast: 1) mõistuslikust, 2) kärsitust (tahtelisest) ja 3) ihaldavast (meelelisest) osast. Platoni mütoloogiliseks kujuks on - "hinge kaarikvanker", mille ees on "paar" hobuseid - üks "kärsitu" ja teine "ihaldav", juhiks on kutsar - mõistus. Hinge mõistuslik osa on tarkusevooruse alus - kärsitu osa - mehisusvooruse alus ja meelelisuse ületamine on arukuse (mõõdukuse) voorus; kõigi kolme hingeosa harmooniline ühendamine mõistuse juhtimisel on õiglusvooruse aluseks. Platoni idealistlik eetika käsitab kõlbelist elu kui püüdmust kõrgema headuse idee poole, mis tugineb neile neljale voorusele. (Aleksandrov jt 1947: 202)
Huvitav küll - spirited annaks mina küll kui "meelekindel" (isegi "otsustusjõuline"), aga mitte "kärsitu".
Deemose moraalile vastandas Platoni aristokraatlikku moraali. Ta õpetas, et tõese kõlbluseni, moraalini selle kõrgemais avalduses küünivad ainult vähesed; mass, rahvas küünib ainult eitava kõlbluseni, alistumismoraalini, arukuse (mõõdukuse) vooruseni, rahvale omase meelelise ületamiseni, sest meelelisus on see, mis tõukab teda omavolile, võitlusse aristokraatia vastu. Ateena demokraatia demoraliseerib rahva, andes talle poliitilised õigused, "ideaalne riik" peab viima deemose arukuse voorusele. (Aleksandrov jt 1947: 202)
Võib-olla Politeia viimased raamatud näitavad, et ma eksin, aga mul on siin karvane tunne, et see seletus demokraatliku ja aristokraatliku kalduvuse vahel on kellelgi neist toimetajatest omavoliliselt sinna sisse loetud. Mis asi näiteks on "tõene kõlblus"?
Oma sotsiaalpoliitilist õpetust käsitleb Platon mitmes variatsioonis kolmes dialoogis - dialoogides "Politeia", "Politikos" ja "Nomoi". (Aleksandrov jt 1947: 202)
Politikos ehk "Statesman" jälle puudub Lepajõe kavast.
Oma riigiõpetuses astus PLaton välja antiikse demokraatia vastu üldse ja Ateena demokraatia vastu eraldi, sest ta püüdis teoreetiliselt põhjendada orjandusliku riigi ("ideaalse riigi") sellist vormi, mis oleks kõige enam vastanud vana-kreeka IV sajandi (e. m. a.) aristokraatia klassihuvidele Ateena demokraatia kriisi perioodil. (Aleksandrov jt 1947: 203)
1. Kus on orjad? 2. Aristokraatide klassihuvides on olla eraomandita sõdurid, kel pole lubatud omavoliliselt isegi abikaasat valida?
"Politeia" teises raamatus eristab Platon kahesugust õiglust: õiglust eraisikute suhtes ja õiglust ühiskondlikus mõttes. Siit ta järeldab, et õigluse probleemi lahendamiseks tuleb kõigepealt vastata küsimusele riigipäritolust ja selle parimast vormist. Riigi tekkimine on ühtaegu õigluse tekkimine. Õigluse sotsiaalse tähtsuse küsimuse seadmises seisneb kaheldamatult Platoni teatav teene antiiksete moraaliõpetuste aaloos, kuid väites, et riigi ideaalne alus seisneb moraalis, ehitab ta silla oma ideede maailma filosoofiliselt õpetuselt oma riigiõpetusele. (Aleksandrov jt 1947: 203)
Mõlemad väited on väärad. 1. Selleks, et saada teada mis on õiglus, asutab Sokrates mõttes uue linna, et näha lähedalt, kus peitub õiglus. 2. Linna ideaalsuse aluseks on elukord ja seadused, mitte moraal. There's plenty to criticize in Plato without having to make shit up.
Platoni poolt esiletõstetud riigi päritolu teooria on loomult tarbuslik. Ta õpetab, et riik tekib seetõttu, et üksikinimene ei suuda rahuldada kõiki oma tarbeid toidus, elamus, rõivastuses jne. Ideaalne riik on seltsing, nimelt: 1) põllupidajate ja käsitööliste, kes produtseerivad kodanike elu säilitamiseks kõik tarviliku, 2) sõdurite, kes kindlustavad julgeoleku ja 3) filosoofide, kes teostavad riigi tarka ja õiglast juhtimist, ühistu. (Aleksandrov jt 1947: 203)
Tarbuslik - "Päring ei andnud tulemusi!"
"Kapitali" esimeses köites esitab Marx Platoni "ideaalse riigi" kohta järgmise iseloomustuse. [|]Tarbimislinna vaatekoht valitseb nii Platonil, kes näeb tööjaotuses ühiskonna seisusliku jagunemise alust, kui ka Xenophonil, kes temale omase kodanliku instinktiga läheneb enam tööjaotuse printsiibile töökojas. Kuivõrd Platoni vabariigis on tööjaotus riigistruktuuri põhiprintsiibiks, kujutab see vabariik enesest ainult Egiptuse kastikorra ateenalist idealiseeringut."Egiptuse kastikorra ateenaline idealiseering" kinnistab poliitiliselt ühiskondliku ja tootmisalalise tööjaotuse sel teel, et "ideaalne riik" jagatakse kolme seisusse ning aristokraatiale kindlustatakse selles ülevõim. Esimese seisuse moodustavad filosoofid ehk valitsejad. Teise seisuse - vahid (sõjavägi). Kolmanda seisuse - põlluharijad ja käsitöölised. Riigivõim kuulub filosoofidele-aristokraatidele; valvurid moodustavad riikliku vägivalla- ja rõhumisaparaadi aristokraatia klassivalitsuse toetamiseks; põlluharijad ja käsitöölised toodavad riigile kõik vajaliku.(Aleksandrov jt 1947: 203-204)
Oot, mis sai sellest, et Platon väitis, et "riigi ideaalne alus seisneb moraalis"? Kastiühiskonna-kriitika osas ei ole mul midagi kobiseda.
Selle orjandusliku riigi "ideaalsele" vormile andis Platon järgmise eetilise põhjenduse: valitsejad-filosoofid omavad tarkust, mistõttu ainult nemad on suutelised juhtima riiki; mehisus on valvurite voorus, kelle ülesandeks on mässude mahasurumine riigis ja riigi kaitsmine kallaletungide vastu teiste riikide poolt; kolmanda seisuse vooruseks peab olema arukus (mõõdukus) - alistumine aristokraatidele-valitsejatele ja tootlike funktsioonide kohusetruu täitmine. (Aleksandrov jt 1947: 204)
Need valitsejad-filosoofid, kes moodustavad aristokraatliku klassi. Kui palju neid on? 1 või 2? Näha valvurite põhieesmärgina mässude maha surumist (vaenlaste eest kaitsemise, või isegi riigisiseselt kurjategijate kinninabimise st politseifunktsiooni, asemel) on kuidagi rusika-silma Nõukogudelik vaade asjale - sama mõtteviisi tulemusel on Putinil praegu nõukogudeaegses varustuses logisev sõjavägi ja sci-fi kaitsevarustuses Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB). Kolmandate vooruse osas tahaks rebida need mõisted kontekstist välja ja küsida kuidas on "alistumine" seotud "mõõdukusega"? Mis arutlusrada pidi peaks keegi jõudma ühe juurest teise juurde?
Oma reaktsioonilises utoopias osastas Platon suurt tähelepanu valvurite organiseerimisel. Valvureil ei pea olema isiklikku omandit ega perekonda; nad elavad kolmandast seisusest isoleeritult - kindluses, kus neid toidetakse ühislauas; nad saavad riigilt füüsilise kasvatuse ja neile vajaliku hariduse, eritingimustel astuvad nad ajutiselt abiellu (näiliselt nagu liisu teel, tegelikult aga, nagu tähendab Platon, filosoofide salajasel valikul). Kõik need abinõud, arvab Platon, peavad soodustama valvureil kõige paremini täita nende ülesandeid - riikliku korra toetamist. Üks vestluse kaasosalisi dialoogis "Politeia", nimelt Adeimantos, nimetab valvureid palgalisteks rahvavahtideks. Ja tõepoolest on Platoni valvurid relvastatud jõuks aristokraatia käes tema klassivõimu kaitsmiseks. (Aleksandrov jt 1947: 205)
Aga nemad ongi ju "aristokraatia"!? Nende hulgast valitakse välja valitsejad, keda on tarvis 1-2 tk. Sokrates arutleb ise (445d), et tema kirjeldatud süsteemi võib nimetada monarhiaks kui valitsejaid on üks ja aristokraatiaks kui valitsejaid on mitu. Selliseid filosoofe, kes näevad ilusate asjade asemel ilu ideed, on vähe. Neid võrdsustada tegelike aristokraatiatega, nagu nt Vene krahvkond, kelle luksuslik ülalpidamine on kõigile ülejäänutele koormav, on (taotluslikult?) eksitav.
Platoni poolt esitatud kasvatus- ja haridussüsteem peab kindlustama "ideaalset riiki"; vastavalt eesmärgile on selle süsteemi ülesandeks ette valmistada valvureid ja valitsejaid. Platon räägib kõigepealt gümnastikast, valvuriteks ettenähtud noorte füüsilisest kasvatusest. Edasi järgnevad "muusilised" ained: lugemine, kirjutamine, arvutamine on ettevalmistuseks tegutsemisele luule ja muusikaga (sel kujul, nagu kunst "ideaalses" riigis lubatav on). Kolmanda grupi moodustavad matemaatilised ained: aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusikateooria. Gümnastika, muusika ja matemaatika kokku määravad valvureile tarvilise ulatusega harituse. Kõige andekamaile õpetatakse peale selle ka "dialektikat", mille omandamine võimaldab siirduda filosoofide-valitsejate ridadesse. (Aleksandrov jt 1947: 205)
On see siis aristokraatia või meritokraatia?
Parimaks, ideaalseks riigiks on temale kolmeseisuslik aristokraatlik vabariik eesotsas filosoofide-valitsejatega; kuid Platon on valmis tunnustama kui tema ideaalile lähenevat poliitilist vormi - aristokraatlikku monarhiat. Ses suhtes teostaski ta praktilisi samme oma reiside päevil Sürakuusasse. (Aleksandrov jt 1947: 206)
- "Ideaalne riik (või ideaalile lähenev).
- Aristokraatia
- Aristokraatlik vabariik.
- Aristokraatlik monarhia
- Riigivormide alanev hierarhia.
- Timokraatia.
- Oligarhia.
- Demokraatia.
- Türannia.
445d ei osuta eelistusele. See "on valmist tunnustama" tähendab praktikas, et Sokrates alustab sellest ja möönab teist võimalust. Hoian silmad lahti kas järgnevates raamatutes eelistab ta, et valitsejaid oleks mitte ainult mitu vaid palju.
Platoni esteetikas on tõstetud esikohale järgmised probleemid: 1) ilu kui idee; iluidee suhe meeleliste asjade iluga, 2) kunst kui järeleaimamine, reprodutseerimine (μίμησις), 3) kunstilise inspiratsiooni olemus ja 4) kunsti ühiskondlik tähtsus. (Aleksandrov jt 1947: 207)
Minu jaoks on endiselt segane, mis on "taastootmisel" pistmist aimamisega (guessing).
Platoni esteetika on orgaaniliselt seotud tema objektiivse idealismi õpetusega, hinge ja keha teoloogilise dualismiga. (Aleksandrov jt 1947: 208)
Selle "teoloogilise dualismi" nimetuse vastu ma ei protesti. Keha on hinge telk.
Omapäraselt arvustab Platon kunsti kui järeleaime teooriat dialoogis "Politeia". Platon on nõus nendega, kes arvavad, et kunst, (kuigi just mitte iga kunst) imiteerib meelelist maailma, kuid samas astub ta välja ka kunsti kui järeleaime vastu. Kunstnik, arvab Platon, aimab järele meelelisi asju, kuid meelelised asjad on ideede järeleaimed. Seega kunst on järeleaime järeleaimamine, kunstiteos - "varju vari". Kunsti ülesanded ja filosoofia ülesanded on Platoni järgi teineteisele vastandlikud. Filosoof püüab meelelistest asjadest eemaldumise teel tõusta "dialektika" abil ideede maailma; kunstnik aga aimab neid meelelisi asju järele. Filosoofi ja kunstniku teed on lahkuminevad. (Aleksandrov jt 1947: 209)
Olen kuskil kohanud ka sellist formulatsiooni nagu a copy of a copy.
Platoni viimastes teostes saavutas suurima teravuse tema võitlus "Demokritose joone" vastu, mis pani lõpp-punkti tema kui materialismi lepitamatu ja visa vaenlase, usu ja müstika pooldaja ja elu ja tegevuse ajaloole.
Neis teostes tugevnes tema lähenemeine Pythagorase idealismile, ideede müstika ühendus arvude müstikaga, objektiivne idealism muutus täielikult usundlik-müstiliseks õpetuseks. (Aleksandrov jt 1947: 210)
Ei väsi kogumast selleteemalisi väiteid.
Oma viimases teoses "Nomoi" loobub Platon "Politeia" paljudest utopistlikkudest seisukohtadest, püüdes anda oma poliitilisele õpetusele suuremat praktilist iseloomu.
"Nomoi" võtab kokku Platoni kogu filosoofilise ja poliitilise tegevuse.
Selles teoses kujuneb Platoni idealism täielikult teoloogiaks, jumalus tunnustatakse igasuguse tunnetuse ülimaks eesmärgiks, ateiste peetakse surmanuhtlust väärivaiks. Antiikse teaduse kõrgemad saavutused heidetakse kõrvale, sest need juhivad ateismile. Demokritose järglasi nimetab Platon jumalavallatuiks, inimesteks, kes eitavad jumalaid ja rikuvad noorsugu. (Aleksandrov jt 1947: 210)
Allikat arvestades enne ei usu kui olen ise lugenud.
0 comments:
Post a Comment