- Uspenski - Euroopa kui metafoor ja kui metonüümia (suhestatuna Venemaa ajalooga) [91-110]
- Uspenski - Vene intelligents kui vene kultuuri eriline fenomen [370-389]
- Lotman & Uspenski - Duaalsete mudelite rollist vene kultuuri dünaamikas XVIII sajandi lõpuni [240-294]
Uspenski, Boriss 2013[2002]. Euroopa kui metafoor ja kui metonüümia (suhestatuna Venemaa ajalooga). In: Uspenski, Boriss, Vene kultuuri jõujooni: valik artikleid. Koostanud Peet Lepik ja Boriss Uspenski; tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik, Malle Salupere ja Andres Ehin; toimetanud Silvi Salupere. Tartu: Ilmamaa, 91-110. [ESTER]
On ilmselge, et Euroopa ei ole niivõrd geograafiline, kuivõrd kultuuriajalooline ja ideoloogiline mõiste. Kui paljud teavad näiteks seda, et geograafiliselt on Euroopa keskkohaks Leedu pealinn Vilnius. Kultuuriajalooliselt on see pigemini Euroopa ääremaa. (Uspenski 2013: 91)
Neid "keskkohti" on päris palju. Mingite arvutuste järgi isegi Saaremaa. Oma silma järgi arvaks küll, et pigem Dresden.
Ajalooliselt on Venemaa Euroopa maa, mis on laiendanud oma piire ja väljunud Euroopa aladelt. See Venemaa osa, mis jääb Aasiasse, on tema ääremaa ja õigupoolest seda Venemaaks ei nimetatagi. Siberi elanikud saavad ütelda "Venemaale [|] sõitma" just niisamuti, nagu Moskva äärelinna elanikud räägivad "linna sõitmisest". (Uspenski 2013: 91-92)
Ja nüüd räägime päris valjult sellest, et "Venemaa" võiks oma ajaloolistesse piiridesse taanduda ning vähemusrahvad (nt Kaukaasia, Tatarstan ja Baškirial) idas iseseisvuda.
Teatud kultuuriajaloolise keskuse kohta käiva (s.t. teatud kultuuriajaloolist traditsiooni esindava) nimetuse levimise aluseks võib olla nii metonüümia põhimõte kui ka metafoori põhimõte. Nagu näeme, saab nime "Euroopa" vastavalt sellele tõlgendada kas metonüümiana või metafoorina.
Esimesel juhul käib jutt kultuurilisest ekspansioonist, mille tulemusel keskusele kuuluv nimi laieneb perifeeriale. See on loomulik protsess.
Teisel juhul käib jutt kultuurilisest orientatsioonist. See on kunstlik protsess. (Uspenski 2013: 92)
Näide metonüümilisest nimetuse levimisest: "Hugues Capet' feodaalne maavaldus Île de France saab X sajandil selle maa keskuseks, mida me nimetame Prantsusmaaks" (samas, 93). Metafooriline on nt New York, New England. Metonüümia näiteks võib lugeda lätlaste nimetust Eestile, "Igaunia": Ugandi maakonna järgi, mis oli neile kõige lähemal, hakati nimetama kogu maad. Teisest võib nimetada New Caledonia, praegu Prantsusmaale kuuluv saar Uus-Meremaa kandis, millele kapten Cook andis sellise nimetuse, sest saare põhjaservas asuvad mäed meenutasid talle Šotimaad.
Erinevus nende kahe juhu vahel on ilmne: ühel neist on täheldatav kultuurilise ekspansiooni loomulik protsess, teisel - kultuurilise orientatsiooni kunstlik protsess. Esimesel juhul on tegemist metonüümiaga, teisel - metafooriga. Ühel juhul toimivad kesktõukejõud [|] (metonüümia printsiip), teisel juhul kesktõmbejõud (metafoori printsiip). (Uspenski 2013: 93-94)
Tsentrifugaaljõud ehk kesktõukejõud ja tsentripetaaljõud ehk kesktõmbejõud.
Kui aga on tegemist metonüümiaga (metonüümilise toponüümikaga, mis tõendab kultuurilist ekspansiooni), siis kohtab tavaliselt epiteeti "Suur". [...] Nõnda on ka algselt kreeka elanikkonnaga Lõuna-Itaaliat traditsiooniliselt kutsutud Suureks Kreekaks - Magna Graecia. (Uspenski 2013: 95)
Esimene näide mis mul pähe tuli, Suur-Kreeka, on ka muu hulgas välja toodud.
Niisamut juhtus ka Venemaa ajaloos: mõiste "Venemaa" käis algselt Kiievi ja Kiievit ümbritsevate alade kohta. Põhja-Vene alasid esialgu Venemaaks ei nimetatud. Hiljem sai nende suhe Suur-Venega olla samasugune, nagu näiteks Moskva eeslinnade suhe Moskvaga, kuhu nad õigupoolest ei kuulu, kuid kannavad praegu sellegipoolest Suure Moskva nime. (Uspenski 2013: 95)
Kievan Rus'.
"Suureks" nimetatud toponüümiline mudel käib üldiselt koloniseeritud alade ja mitte emamaa kohta. Näiteks Suurbritanniat nimetatakse niiviisi kontinentaalse Bretagne'i suhtes, Suur-Kreekat ajaloolise Kreeka suhtes, Suur-Kolumbiat ajaloolise Kolumbia suhtes ja Suur-Venemaad algse Venemaa suhtes (mis muutub Väike-Venemaaks alles oma suhtepaariku mõjul). (Uspenski 2013: 97)
Hmm. Great Britain. Ma ei olegi kunagi sellest nii mõelnud. Aga samas tõesti lugesin just hiljuti entsüklopeediast mingi Bretagne'i kindluse kohta (see vist ikka ei olnud Brest vaid midagi C tähega), mis oli vahepeal umbes 100 aastat inglaste kants.
Epiteedi "Suur" kasutamisel (kui räägime näiteks Suur-Venemaast või Suurbritanniast) peetakse silmas seda, et (vähemasti algselt) on aset leidnud teatud perifeerse territooriumi samastamine ajaloolise keskusega.
Aga epiteet "Uus" kasutamisel (näiteks Uus-Meremaa jmt. kohta) ei ole juttu samastamisest, vaid sarnastamisest (mis Aristotelese jõrgi on metafoori aluseks). Kuid sarnastamine eeldab kõrvutatavate nähtuste algset vastandamist: omavahel võib sarnastada vaid neid asju, mida saab pidada erinevaks. (Uspenski 2013: 98)
Metonüümil on osa-ja-terviku suhe, aga aines on põhimõtteliselt sama. Metafooril on erineva-ja-sarnase suhe, milles erinevaid asju "ülekantud tähenduses" sarnastatakse.
Menonüümiline nimeandmine tekitab keskuse ja perifeeria probleemi; metafooriline nimeandmine - uue ja vana probleemi. Metonüümia põhineb ruumisuhtel, samal ajal kui metafoor eeldab ajalisi vahekordi. Erinevalt keskuse ja perifeeria suhtest tugineb uue ja vana vahekord eitusele ja sellel on opositsioonipaarikute teineteist põhimõtteliselt välistav iseloom - siin eeldatakse alati vastasseisu. (Uspenski 2013: 99)
See kehtib siin toponüümidega, aga metafoorid iseenesest üldiselt seda ajalise vahekorra värki ei eelda, ma arvan.
Jääb veel märkida, et Euroopa enese nimetus ei ole midagi muud kui metonüümia: esialgu nimetati ju Euroopaks Kreekat, kusjuures kontinentaalset Kreekat (erinevalt "Aasiast", s.t. Egeuse mere saartest ja Joonia mere rannavööndi saarestikust, mis kuuluvad Väike-Aasiasse). Hiljem laienes see nimetus järk-järgult teistele maadele - kõigepealt naabermaadele, siis naabrite naabermaadele jne. metonüümilise märgistamise põhimõttel. Esimesed joonia koolkonna geograafid, näiteks Anaximandros, nimetasid "Euroopaks" territooriumi, mis jääb Vahemerest põhja poole, aga Vahemerest lõuna poole jäävat ala nimetati "Aasiaks". Seega esialgu ei vastandatud Euroopat Aasiale lääne-ida, vaid põhja-lõuna suunal. (Uspenski 2013: 100)
See Aasia lugu kõlab huvitavalt, nt kas Põhja-Aafrikat nimetati algselt "Aasiaks", aga näib olevat väär: "The word Asia originated from the Ancient Greek word Ἀσία, first attributed to Herodotus (about 440 BCE) in reference to Anatolia or to the Persian Empire, in contrast to Greece and Egypt. It originally was just a name for the east bank of the Aegean Sea, an area known to the Hittites as Assuwa." (Wikipedia) St algselt oli ikka kohanimi asukohale, mis jäi Hellasest itta. Väga huvitav värk, et see "Ahhiyawa" asus just Joonia (Miletus) aladel ja võib olla .
Venemaa juurde tagasi pöördudes võib öelda nii: Venemaa Euroopana ei ole metonüümia, vaid metafoor. Tegemist ei ole Euroopa kui ajaloolise (tsiviliseeriva) kultuurikeskuse ekspansiooniga külgnevatele territooriumidele, vaid hoopis teadliku orienteerumisega Euroopale. See tähendab, et tegemist on kunstliku iseloomuga protsessiga. Teisisõnu käib jutt protsessist, mis ei põhine kesktõukejõul, vaid kesktõmbejõul. (Uspenski 2013: 100)
Kahju, et ta seda "kunstlikkust" ja "orienteeritust" lähemalt ei seletanud.
Meenutan, et Venemaa euroopalikuks muutmine sai alguse Boriss Godunovi ajal ja jätkus Vale-Dmitri päevil. Pärast "segadusteaega", eriti XVII sajandi teisel poolel, see protsess taaselustus. Seda hakkasid aga takistama Peeter I reformid, mille iseloom ei olnud evolutsiooniline ega loomulik, vaid revolutsiooniline ja kunstlik. Protsessi tulemuseks oli, et [|] Euroopast oli Venemaa jaoks saanud metafoor, mitte metonüümia: selle asemel, et muutuda Suure Euroopa loomulikuks osaks, sünnib Venemaast Uus Euroopa. (Uspenski 2013: 100-101)
Enam-vähem käib, see seletus. Võib-olla seotud selle vene ettekujutusega, et Venemaa on mingi eriline ideeline uue tsivilisatsiooni pärusmaa, mitte see pommikauk, mida silmad näitavad.
Peetri reformide kunstlikkus paistab silma algusest peale. Väärib märkimist, et nendel reformidel on selgesti väljenduv semiootiline iseloom. Peeter alustab märkide ülevõtmisega, küllap eeldades, et sisu peab vormiga kaasa tulema (see on tüüpiline juhul, kui tsiviliseerumisprotsessil on metafoorilise sarnastamise iseloom). Sedalaadi kunstlikkus [|] määrab Venemaa kogu järgneva arengu: märgid hakkavad ennetama sisu ja just sellepärast võis Leninile pähe tulla hullumeelne mõte korraldada antikapitalistlik revolutsioon (realiseerida Marxi ideed) tööstuslikult mahajäänud agraarmaal. Nii nagu Peetri ettevõtmisel, nii oli ka Lenini omadel selgesti avalduv utoopiline iseloom: neid ei rajatud sellele, mis on olemas, vaid sellele, mis peab tulema. (Uspenski 2013: 101-102)
Siit võib ehk järeldada, et loomulik metonüümiline ekspansioon võtab vastupidise kuju: võetakse üle sisu, aga vorm võib erineda. Arheoloogilised muistised muinasajast - vaasid jne - ilmselt näitlikustavad seda.
Juba järgmisel päeval pärast saabumist hakkab tsaar oma käega vene bojaaride habemeid maha lõikama ja sunnib kõiki oma rõivaid võõramaiste vastu ümber vahetama. See pidi sümboliseerima vene ajaloo uue, euroopaliku etapi algust. Edaspidi tõi habeme ja vene rõivaste kandmine kaasa seltskonnast väljaheitmise. Aadlik, kes keeldus habet maha ajamast ja eelistas selga panna traditsioonipäraseid rõivaid, jäi aadliseisusest ilma.
Selles aktis on tegelikult raske leida midagi euroopalikku: see on valge inimese rüüsse pugenud aborigeeni positsioon. (Uspenski 2013: 103)
Teemal, kuidas "märgid hakkavad ennetama sisu" meenub ühtäkki Vene-Ukraina sõja üks imelikemast meemidest: varastatud pesumasinad, vannid ja vetsupotid. Kuskil redditi kommentaariumis sai loetud, et sama tehti IIMS ajal - vene sõdurid viisid sakslaste kraanikausid vms koju venemaale, mõeldes, et sellega käib iseenesest kaasas jooksev vesi. Nagu maagia.
Tõepoolest, saksa rõivaid kandva sakslase ja venelase vahel, kes järsku paneb niisugused rõivad selga monarhi käsul, on silmatorkav erinevus. Tekib umbes samasugune vahe, nagu on saksa keelt (emakeelena) rääkiva sakslase ja võõramaalase vahel, kes kõneleb saksa keelt võõrkeelena. Võõrast keelt kõnelev välismaalane ei ole ju vaba, ta peab tahes-tahtmata seadma sõnu teise keele kandja järgi, kellel sestap on alati õigus, kellel on loomulikud kõneharjumused ja kes - loomulikul kombel - teab, kuidas ütlema peab. (Uspenski 2013: 103)
Pärast mitmeid-setmeid aastaid siin inglisekeelseid kommentaare purssides hakkasin lõpuks jälle kirjutama siin blogis eestikeelseid kommentaare ka inglisekeelsetele tekstidele. On küll selline tunne, nagu võtaks ebamugava ülikonna seljast ja pigistavad kingad jalast ning libistaks ennast sussidesse ja parajakskantud koduriietesse.
Sedamoodi tekib Venemaal kaks kultuuri: traditsiooniline, mis kuulutatakse pehkinud ja nõmedaks ning uus, mida proklameeritakse valgustatuna ja progressiivsena. (Uspenski 2013: 104)
Blameeritav.
Vene (koorekihi) elu osutus ebaharilikult karnevaliseerituks. Karnevalist saab õukonnakultuuri osa; sellest tuli kohustuslikult kaasa lüüa. Tsaar pidas tarvilikuks niisugustest tseremooniatest osa võtta: karneval kuulus tema lähikonnale kohustuslikku meelelahutusprogrammi. Maske võidi kanda isegi riigiasutustes (ametikohal), mis hämmastas välismaalasi. Teada on juhtumeid, kus kõigil senaatoreil ja kolleegiumide liikmeil tuli Peetri käsul tööle tulla maskeeritult. Võib ette kujutada, kuidas istung välja nägi - midagi sarnast Tatjana unenäoga "Jevgeni Oneginist"... (Uspenski 2013: 104)
Mul kangastus silme ees parlamendiistung × Eyes Wide Shut (1999).
Uutele rõivastele, uutele nimetustele vastav on ka uus tähestik: vene tsiviiltähestikku oma käega luues hülgab Peeter slaavi tähtede traditsioonilise kuju ja lähendab seda ladina tähtede kirjapildile. Tähtede vormi muutmiseks ei olnud tegelikult mingisugust vajadust; tähed rüütatakse euroopapäraseks just niisamuti, nagu rüütatakse ümber inimesi. (Uspenski 2013: 106)
Ongi! See on nö Kuhlenback font või "Civil Type": "The current computer font based on so-called Civil (Grazhdanskiy) font was first introduced by Russian Tsar Peter I (Peter the Great) in 1807, at the same time with the Russian alphabet reform. Perhaps, it could have been rightfully called Petrovskiy (related to Peter) or Grazhdanskiy. However, the name Kuhlenbach is used in order to honour the unjustly forgotten man who had his finger in the new font creation." (fontspace.com)
Uue Venemaa võrdkujuks määratud kivist Peterburi ehitades kehtestab Peeter samal ajal (1714. aastal) kogu maal keelu ehitada kivist hooneid. Faktiliselt ei looda sellega üksnes Peterburi-kujutelma, vaid luuakse ka kujutelm ka tema antipoodist - palkhoonetega ja tsiviliseerimata Venemaast. Peterburi käsitatakse kui Venemaa tulevikku, aga tulevikukujutelma kõrvale luuakse kujutelm ka Venemaa minevikuseisundist, kujutelm, mis tegelikkusega päris kokku ei sobinud. (Moskvat oli varasematel aegadel "valgekiviseks" hüütud, aga nüüd tuli Moskvat pidada palklinnaks.) Uue kultuuri loomine eeldas vana teadlikku diskrediteerimist: uus luuakse vana arvel selle antipoodina. (Uspenski 2013: 107)
Moskvas lammutati ikka valgest kivist hooned maha, et kuvand tõele vastaks?
Kivihoonete ehitamise keeld on analoogiline munkadele antud keeluga harrastada kirjatarkust. Peetri ukaasiga 3. jaanuarist 1701. a. keelatakse munkadel varuda sulgi ja paberit ja hiljem lülitatakse see keeld "Hingehoiu eeskirjade" lisandustesse (1722). Kloostrid olid Peetri-eelsel Venemaal olnud kultuurikeskusteks, mungad harrastasid sõnakunsti ja neil võis see isegi olla reegliks (s.t. mungavande osaks). Nüüd hakatakse kloostreid pidama traditsioonilise, nõmeda kultuuri keskuseks ja munkadel (kui nad end [|] uue riigikorra järgi ei painutanud) keelati kirjutamine üldse ära. Kõigel sellel on euroopalikuks saamisega vähe asja: tegemist on üksnes selge püüuga Euroopat järele ahvida... (Uspenski 2013: 107-108)
Karm. Ma oleks arvanud, et tekstidega tegelemine ja nt kroonikate kirjutamine oli munkade elus üks vähestest troostidest.
Nagu näeme, ei vii vene kultuuri euroopastamise katsed sugugi alati sarnastumiseni Läänega. Tervel real juhtudest võib Venemaa erinemist Läänest põhjustada just see, et Venemaal kantakse üle läänelikku kultuuri ja proovitakse seda järeleaimata. Peetri-järgset vene kultuuri iseloomustab suurenenud semiotiseeritus, see on orienteeritud märkidele: võetakse omaks uusi väljendusvorme, et siis luua nendele vastavat sisu. Tavapäraselt sisu sünnitab väljenduse; antud juhul aga on väljendus kutsutud sisu tekitama. (Uspenski 2013: 109)
Võtmesõna on siin vist tegelikult "järeleaimamine". Kõigepealt võtad välise väljendusviisi üle ja siis proovid tagantjärgi välja mõelda, mis selle sisuline iva on. Midagi sellist võib ilmselt leida paljudest kultuuridevahelistest kontaktidest. Nt Cargo cult-id on seda teksti lugedes tükk aega meelel mõlkunud. Või siis räpparite kuldketid - õigel räpparil peab ju olema kuldkett kaelas! (Võib-olla isegi 2!) Aga mida Euroopa, Aasia, Aafrika või Lõuna-Ameerika räpparil ei ole, on vajadus kuldkette kanda, sest Ameerikas võetakse sind arreteerides sularaha ära, aga kuldketi saab ära pantida, et bail-i maksta ja arestimajast välja saada. Primitiivse esteetika taga on originaalis sotsiopoliitiline funktsionaalsus.
Samuti tuleb meeles pidada, et Peetri reformide järel langes järsult elanikkonna kirjaoskus. Peetri-eelsel Venemaal olid elanikud põhiliselt kirjaoskajad (mõeldakse eeskätt lugema-õpetamist: elementaarse kirjaoskuse omandamine oli religioosse koolihariduse osa). Peetri ja tema järglaste hariduse euroopapäraseks muutmise reformide tulemusel jäi suurem osa vene talupoegadest kirjaoskamatuks.
Niisiis loob Peeter küll euroopaliku Venemaa, kuid samal ajal loob ta ka vastupidise Venemaa-kuvandi - kuvandi asiaatlikukst, võhiklikust, harimatust Venemaast. Sellega ta tekitab oma ja võõra vahelise vastasseisu, mis määrab vene kultuuri ja Vene ajaloo hilisema arengutee. (Uspenski 2013: 111)
Üha enam on tunne, et võib-olla kuskil paralleelreaalsuses on meie naabriks täiesti normaalne läänelik Venemaa, sest seal ei üritanud Peeter Suur muuta Venemaad läänelikuks 17. sajandil, mil Euroopa ise ei olnud ka all that great. Nagu üritaks tühja koha pealt stardipauku anda, et motiveerida iseennast teistele järgi jooksma, aga tulistad hoopis endale kuuli jalga.
Uspenski, Boriss 2013[1999]. Vene intelligents kui vene kultuuri eriline fenomen. In: Uspenski, Boriss, Vene kultuuri jõujooni: valik artikleid. Koostanud Peet Lepik ja Boriss Uspenski; tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik, Malle Salupere ja Andres Ehin; toimetanud Silvi Salupere. Tartu: Ilmamaa, 370-389.
Sõna "intelligents" sotsiaalses tähenduses, s.t. inimgrupi, mitte aga mõistuse tegevuse tähistajana (vrd. ld. intelligentia selles viimases tähenduses) kujutab endast tõenäoliselt polonismi (vt. Михельсон, I, 377; Панфилов 1970, 365 jj.; vrd. Виноградов 1994, 228; Сорокин 1965, 147-148. B. M. Markevitši tõendusel laenati see sõna (meid huvitavas tähenduses) vene ajakirjanduse vahendusel 1840-ndate algul (mitte varem) poola ajakirjandusest (Маркевич, XI, 393); P. A. Lavrovski fikseerib 1861. a. selle sõna ukrainismina ("haritud klass või nagu teda Austrias nimetatakse - intelligents" - Лавровский 1861, 402). Sõna satub vene publitsistikasse alles 1860-ndate lõpul (Сорокин 1965, 145); P. D. bobrökin kinnitas, et see sõna "läks ajakirjanduses käibele" 1866. a. ja omistas selle teene endale (Боборыкин 1909, 129; vrd. Боборыкин, I, 283). (Uspenski 2013: 371, jm 1)
Ühesõnaga, sama lugu nagu väikese veega.
Milles üldse vene kultuuri omapära seisneb? Nii imelik kui see ka on - see seisneb tema piiripealsuses.
See näib paradoksina. Piiril puudub ju meie ettekujutuste kohaselt ruum või see on mõõtmete poolest ahas; rangelt võttes on selleks tinglik tähis - joon. Ent ühtlasi käib ju jutt maast, millel on maailmas kõige suurem territoorium ja mida iseloomustab nii suure territooriumi kohta hämmastav kulturistandardite ühetaolisus. (Uspenski 2013: 372)
Vb kui standard on äärmiselt madal on seda kerge kõikjal saavutada? Mitu sajandit järjest võib Puškini, Dostojevski, Tolstoi, Turgenevi, Gogoli ja Lermontovi najal uiski lasta nagu kirjandus oleks 19. sajandil saavutanud oma haripunkti?
Aga ometi see on nii. Kultuur pole niivõrd seotud vahetult objektiivse tegelikkusega (antud juhul geograafilise tegelikkusega), kuivõrd selle tegelikkuse mõtestamisega: kultuuri kujundabki just tegelikkuse mõtestamine, eneserefleksioon. (Uspenski 2013: 372)
Nagu otse Teesidest.
Venemaa on end mõtestanud piirterritooriumina, eriti territooriumina, mis asetseb Ida ja Lääne vahel: see on Lääs Idas ja Ida Läänes. Selles paistab [|] olevat Venemaa järjepidev tunnusjoon. Juba vanimates vene kroonikates on Venemaad iseloomustanud kui maad, mis asub teel "varjaagide juurest kreeklasteni" ja sellega kooskõlas on vene kommete vanim kirjeldus neissamades kroonikates esitatud distantsi hoides, teispoolse vaatleja seisukohast, mille järgi "oma" kirjeldatakse võõra ja veidrana (pean silmas pajatust apostel Andrei käigust Venemaale "Jutustuses möödunud aegadest"). (Uspenski 2013: 372-373)
Siin jällegi on küll väike switcheroo ida-lääne orientatsioonile sellest, mis varem oli põhja-lõuna suunaline: "Varjaagid on skandinaavlaste (viikingite) nimetus idaslaavlaste juures" ja Vikipeedias on isegi eraldi artikkel "Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni". Seda võõra-veidra suhtumist võtab hästi kokku ka Eesti (TV3) telesaade Võimalik vaid Venemaal.
Ses mõttes on kultuur analoogiline keelega. Me tajume ümbritsevat maailma keele kaudu, milles fikseeritakse üldistatud ettekujutusi maailmast; need ettekujutused määravad meie maailmapildi - me tajume ümbritsevat tegelikkust läbi niisuguste ettekujutuste prisma. Samamoodi on kultuuri puhul, mis kujutab endast keelt, või kui soovite - keelte, nende laiemas semiootilises tähenduses, kogumit. (Uspenski 2013: 372, jm 2)
Jälle see Weltanschauung ja kultuur kui "keelte" kogum (keeled "laiemas semiootilises tähenduses", ehk ka mittekeelelised märgisüsteemid nagu pildid, liikuvad pildid, narratiivid, müüdid, jne.).
Piiripealne, vahepealne iseloom määratleb vene kultuuri nii-öelda kahetist eneseteadvust, tema kahetist lähtepunkti. Orienteerumise korral lääne kultuurile võib siin mitmes perspektiivis, mitmest vaatekohast hinnates kangastuda nii Lääs kui ka Ida. Sellepärast võib Venemaal pidevalt täheldada kas püudlemist lääne kultuuri poole või vastupidi, arusaama oma eripärasest teest, s.t. pürgimust eralduda, säilida. Nii või teisiti on mõlemal juhul püsivaks kultuuriliseks orientiiriks olnud Lääs, lääne kultuur - see, millega kogu aeg on tulnud arvestada. (Uspenski 2013: 374)
Eks igaüks arvab, et just nemad on erilised.
Midagi sarnast - samasugust autorefleksiooni, samalaadset eneseteadvust täheldame me Saksamaal. Ka saksa kultuur on end mõtestanud piiriäärsena, piiripealsena. Siit muuhulgas teatav alaväärsuskompleks, mis mõlemaid (vene ja saksa) kultuure ühendab, orienteerumine võõrale kultuurile ja ühtlasi sellega antiteetiliselt seotud natsionalism, puristlik lahtiütlemine võõrast kultuurist, juurte otsingud, ajaloo mütologiseerimine, messianism - enese erilist rolli rõhutamine. Just see võõra traditsiooni vastane natsionalistlik protest on tavaliselt kõige vähemal määral rahvuslik ja traditsioone järgiv. Need juurteotsimised on alati kunstliku, intellektuaalse iseloomuga ja üldse on nad sageli seotud võõrkeelse, välismaise mõjuga - selle lääne kulturi mõjuga, millest püütakse lahti ütelda. Näiteks vene slavofiilide puristlik võõrsõnade-vastane protest toob ilmsiks saksa romantismi ja üldse saksa ideoloogia mõju (vt. Успенский 1994, 160-161): vene slavofiilid on ideoloogiliselt saksa romantikute koopia. (Uspenski 2013: 374)
Paneb mõtlema ekreiitidest, kelle arvates kõige rahvuslikumad Eesti rahvuslased on... Uus-mõisnike perekond.
Vrd. Bitsilli märkusega vene kultuuri loomingulise laadi kohta: "See, et Venemaa oli oma arengus Euroopast maha jäänud ja pidi hiljem kiiruga Euroopale järele jõudma, oli suurim õnnetus, kui me peame silmas Tsivilisatsiooni; kui me aga peame silmas Kultuuri, siis oli see saatuse suurimaks kingiks. Kultuurilgi on oma eripärane progress, millel küll puudub seaduspära, mis küll ei ole sirgjooneline, mis küll ei pea realiseerima teaduslikult püstitatud eesmärke, ent mis seisneb vaimse kogemuse tulemuste salvestamises, vaimsete stiimulite ja loominguliste võimaluste reservi soetamises. [...] Kultuur on loomu poolest traagiline ja sellepärast ei ole talle iseloomulik kulgeda häirimatult, idülliliselt, ilma takistuste ja kohtudeta. Muidu ähvardaks teda oht, mis on kõige kohutavam ja vääramatu - olla tsivilisatsiooni poolt märkamatult, vähehaaval endasse imendatud, nii nagu see on järjepidevalt juhtunud hulga euroopa kultuuridega. Nende pärijaks osutudes käis vene kultuur oma rikkusega ümber tõeliselt kuningliku vabadusega" (Бицилли 1996, 147). (Uspenski 2013: 377, jm 8)
Ei oska kahjuks sellest midagi arvata. Saan aru, et see eristus kultuuri ja tsivilisatsiooni vahel järgib enam-vähem vaimse ja ainelise eristust (tsivilisatsioon on arhitektuur, hügieenivahendid, muuseumid, trükipress, suurtükk, mikrokiip, jne; kultuur seisneb ideedes, väärtustes, normides, oskuses lugeda ladinakeelset luulet, jne). Kui Bitsilli tahab siin öelda, et Venemaa on vaene, tagurlik ja autoritaarne, aga "hingelt suur" ja potentsiaali täis, siis tahaks ta pea pöörata Ukraina sõja poole nagu kutsikal, kes on vaiba täis pissinud ja küsida, kas see ongi tema "loominguliste võimaluste reservi" tulemus?
Üheks vene intelligentsi fundamentaalseks tunnuseks on tema põhimõtteline opositsioonilisus ühiskonnas domineerivate institutsioonide suhtes. See opositsioonilisus leiab väljenduse eeskätt suhtumise kaudu poliitilisse režiimi, religioossetesse ja ideoloogilistesse hoiakutesse, kuid see võib [|] laieneda ka eetilistele normidele ja käitumisreeglitele jmt. Nende standardite teisenedes muutub selle opositsioonilisuse laad ja suund, kuid mitte kvaliteet. Just opositsiooni- ja vastasseisutraditsioon ühendab eri põlvkondade intelligentsi: intelligents on alati vastu - eeskätt on ta võimu ja erinevat sorti despotismi, domineerimise vastu. Vastavalt sellele on vene intelligents näiteks religioosses ühiskonnas ateistlik (nagu see oli imperaatorlikul Venemaal) ja ateistlikus ühiskonnas religioosne (nagu see oli Nõukogude Liidus). (Uspenski 2013: 378-379)
See võib-olla määrab ka demokraatia Venemaal nurjumisele: hea ja lahe on "sootsiumis domineerivatele institutsioonidele" vastanduda, mitte neis osaleda ja teha neist institutsioonid, mis ei domineeri vaid töötavad sootsiumi heaks.
Vene intelligentsi lätteks on just opositsioon "intelligents vs. tsaar": vene intelligents tekkis vastuseisul tsaarivõimule, tsaarirežiimile. Teisisõnu, opositsioon tsaarivõimu vastu formeeris vene intelligentsi.
Veel enam, vene intelligents tekkis vastuseisu tingimustes tüüpiliseles tsaarile, tsaarivõimule kui regulaarsele instituudile, kui Vene riigimasina süsteemipärasele ilmingule.
Võib öelda, et tsaari tüpologiseerimine tekib uusimas vene ajaloos suhteliselt hilja, alles Nikolai I ajal. Enne 1825. aastat olid vene ainuvalitsejad isikupärased ja erinesid suuresti üksteisest. Valitsemiskorra vahetumine tähistas alati uut epohhi, mis olenes täiel määral ainuvalitseja isiksusest. Puudus tsaarivõimu kui organiseeriva printsiibiga seotud korra, regulaarsuse traditsioon. Sealhulgas puudus ka troonipärimine, s.t. võimu üleandmise korrastatud traditsioon. Kuni Nikolai I-ni välja oli võimu üleandmise tavaliseks viisiks riigipööre (mille viisid täide kaardiväe ohvitserid), ja selle traditsiooniga on kooskõlas ka dekabristide ülestõus. (Uspenski 2013: 380)
Ja "tsaari" tekitas ka 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse nominaalselt demokraatlik Venemaa. Putini lossi väravatel ilutseb tsaarikotkas.
Võib-öelda, et isiksuse ja valitseja suhted Nikolai-eelsel ajastul tuginesid religioossele mudelile. Apelleerimine tsaarile, nii nagu ka Jumalale, võis jääda vastuseta, võis esile kutsuda täiesti ettearvamatu (sh. negatiivse) reaktsiooni, kuid mis tahes tulemus vaid rõhutas suhete isiksuslikku ja põhimõtteliselt kodifitseerimatut laadi. Suhe tsaarisse on siinjuures analoogiline religioosse suhtega Jumalasse. Ent Nikolai-ajastul vahetab religioosse mudeli välja maagiline mudel, mille olemus seisneb selles, et soovitud tulemuse tagab ainult õige käitumine. Suhted valitsejaga asendatakse sel ajastul suhtega riiki kui korrastatud süsteemi (mis näeb ette suhete formaalse, bürokraatliku külje järsult tõusva väärtuse). Isiklik kontakt tsaariga on mõistagi võimalik uuteski oludes, kuid tsaaril ei ole enam voli rõhuval enamusel juhtudest muuta iseenda poolt kehtestatud korda. (Uspenski 2013: 381)
a) Sul kui autojuhil ei ole probleeme, sest sa jälgid vastutustundlikult liikluseeskirju ning liikled ettevaatlikult; b) Sul ei ole probleeme, sest su vend on politseinik ja su onu on kohtunik ning iga verise asfalti "probleem" saab vaikselt lahendatud.
Vene intelligents on ikka olnud opositsiooniline, s.o. ühiskonna niisugune grupp, keda tema loomust silmas pidades ei saa põhimõtteliselt kutsuda osa võtma riigivalitsemist, keda ei saa bürokraatlikku masinavärki kaasa tõmmata; intelligent ei saa õigupoolest kuuluda bürokraatlikku administratsiooni, ta ei saa valitseda, administreerida. Selles mõttes võivad intelligendid meenutada munki, kes hülgavad maailma. Intelligent hülgab bürokraatliku, riikliku maailma, riiklikule süsteemile vastandab ta vaimsed väärtused. (Uspenski 2013: 382)
Intelligents loeb Dostojevskit rindel Ukraina lastehaiglaid pommitades.
Ka siin ilmneb vene ajaloolise ja kultuurikonteksti erilisus. Õigeuskliku vaimulikkonna abielukeelu puudumine viis selleni, et preestritöö muutus pärandatavaks ametiks. Preestri vanim poeg päris isa koguduse (kui pärijaks osutus tütar, siis sai koguduse tema mees, kes reeglina samuti kuulus vaimulikku seisusse). Preestri lapsed said hariduse, kuid paljulapselistes preestriperekondades ei jätkunud kirikus kõigi jaoks kohta. Seega siis tsölibaadi puudumine koos koguduse pärandamise tavaga viis selleni, et Venemaal moodustus haritud klass, mida katoliiklik Lääs ei tundnud - preestrite lapsed, kes isa jälgedes ei käinud (Vrd.: Медведьев 1976, 17-18; Успенский 1987, 29, § 3.1.5). Just sealt käib vene intelligentsi pidev värbamine - see klass on tema täienemise püsiv allikas. (Uspenski 2013: 385)
Meikib üllatavalt palju senssi. Kuidagi väga kohaselt tundub ulakile läinud õigeusu preestri poja troop, kuigi ühtegi näidet ei tea ise nimetada (Arthur Bannister Kurbmängus?).
Kuid pöördugem ajaloo juurde tagasi. Nagu öeldud, on vene intelligentsi kui erilise sotsiaalse fenomeni tekkimine tagasiviidav Nikolai ajastusse. See oli reaktsioon selle impeeriumiideoloogia vastu, mis leidis väljundi kuulsas Sergei Uvarovi vormelis "Õigeusk, Isevalitsus, Rahvuslus" (1832). [|]
Uvarovi programm avaldas suurt mõju nii Vene impeeriumi kui teokraatliku ja monarhistliku rahvusriigi kujunemisele kui ta lõppkokkuvõttes vene intelligentsi formeerumisele.
Seejuures tuleb tingimata rõhutada, et Uvarovi kolmainsuslik vormel loodi nähtavasti Prantsuse revolutsiooni vormeli Liberté, Egalité, Fraternité - Vabadus, Võrdsus, Vendlus mudeli järgi ja vastandati sellele poleemiliselt. See oli omamoodi reaktsioon, vastus prantsuse vormelile. Niisiis Uvarovi vormel on ühteaegu prantsuse vormeliga seotud ja sellele vastandatud. Tõepoolest, "Vabaduse" asemel pakutakse meile "Õigeusku" (mida käsitatakse tõelise vabadusena - vabadusena mitte inimlikus, vaid jumalikus mõttes), "Võrdsusele" vastandub "Isevalitsus" ja lõpuks, "Vendluse" asemele asub "Rahvuslus", s.t. rahvuslikkuse idee. (Uspenski 2013: 385-386)
See Sergey Uvarov on küll huvitav tegelane. Ta üritas kooliharidust Venemaal parendada kuniks tsaar selle ettevõtmise surmas. Muu hulgas kirjutas teose Essay on the Mysteries of Eleusis (1817) [Google Books], kus mainitakse Pythagorast vähemalt 3 korda, st täpselt midagi sellist, mida mina võiksin lugeda.
Vene intelligents tekkis omakorda reaktsioonina seda tüüpi ideoloogia vastu ja suurel määral reaktsioonina otseselt Uvarovi programmi vastu. Niisiis selle asemel, et võtta aluseks prantsuse lähtevormel (Vabadus, Võrdsus, Vendlus) ning sellega koos asuda ühte kilda Lääne demokraatia (lääne intellektuaalide) traditsiooniga, reageeris vene intelligents eeskätt Uvarovi programmile. Teisisõnu oli see reaktsioon [|] reaktsioonile (kuivõrd Uvarovi programm oli reaktsioon Prantsuse revolutsioonile). (Uspenski 2013: 386-387)
Somehow it feels eerily appropriate that Russian intelligentsia, when you get down to brass tax, pretty much amounts to a youtube reaction video TO another youtube reaction video.
Üldiselt realiseerub igasugune vastandamine teatud tunnuste alusel, mis oma semantiliste karakteristikute poolest on ühitatavad, s.t. tunnuste alusel, mis eksisteerivad nende jaoks ühises semantilises ruumis. (Uspenski 2013: 387)
Pean tunnistama, et ma ei ole ühitamise ('match', 'unify') sellist vormi varem näinud ja sekundiks vaagisin, kas see on päris sõna ('matchable', 'unifiable').
Nagu näeme, sünnitab lähtevormel Vabadus, Võrdsus, Vendlus Venemaal vastureaktsioonina vormeli Õigeusk, Isevalitsus, Rahvuslus, too viimane aga sünnitab omakorda vormeli Vaimsus, Revolutsioonilisus, Kosmopolitism. (Uspenski 2013: 388)
Reaktsioonile järgneb reaktsioon, millele järgneb reaktsioon, millele järgneb reaktsioon, millele...
Vene intelligentsil ja lääne intellektualismil on kahtlemata ühised juured: nad on nii või teisiti seotud valgustusajastu ja Prantsuse revolutsiooniga. Kuid vene intelligents ei ole nende allikatega seotud vahetult. Ta tekkis reaktsioonina teokraatliku, isevalitsusliku ja natsionalistliku režiimi vastu, mille tekkimine omakorda oli prantsuse ideoloogia vastase reaktsiooni tulemus. (Uspenski 2013: 388)
See on endiselt natuke kummastav kui sageli käivad teokraatia ja autokraatia kolmekesi käsikäes marurahvuslusega. Peaageu, nagu isevalitsejad kasutavad religiooni ja usku, et nad on mingis mõttes erilised või väljavalitud (st rahvuslust), et rahvamasse kontrollida või midagi. - Jumal räägib eesti keelt, kas sa siis ei tea?
Seega me näeme midagi kahekordse tõlke taolist. Kui me tõlgime teksti näiteks prantsuse keelest vene keelde ja püüame siis saadud teksti vene keelest prantsuse keelde tagasi tõlkida sõltumatult algsest lähtetekstist, siis ei pöördu me ilmaski algseisu juurde tagasi, s.t. lähteteksti me ilmaski ei taba. Me saame uue teksti, mis erineb nii algsest kui ka tõlketekstist. (Uspenski 2013: 388)
Siin ei ole analüüs piisav. "Tõlge" on küll metafooriline, jah, olgu, aga see ei tühista tõika, et sedasama protsessi on palju mõistlikum tõlgendada Uspenski enda nö semiootilise aparaadi vahendusel: Uvarov mitte ainult ei tõlkinud Prantsuse revolutsiooni vormelit vene keelde, vaid ta ka tõlgendas seda iseenda vastandiks. Loomuliku keele tasandil tõlkimise kõrval esineb siin selgelt tema nö keele laiemas semiootilises tähenduses tüüpi tõkimis-tõlgendamis-protsess, millega konstrueeritakse maailmavaatelised-ideoloogilised vastandid (Vabadus → Õigeusk; Võrdsus → Isevalitsus; Vendlus → Rahvuslus). St loomuliku keele tõlkimine ei ole siin rahuldav teoreetiline raamistik. Kui loomulikku keelt pidada primaarseks semiootiliseks süsteemiks siis siin on selgelt tegu juba vähemalt sekundaarse semiootilise süsteemi toimimisega, milles otsestele keelelistele vastetele lisatakse sekundaarsed, nö antipoodsed, ideoloogilised vasted (Vabadus → ~Mittevabadus; Võrdsus → Ebavõrdsus; Vendlus → factionalism?). Siit võib tahtmise korral isegi edasi vaielda, et selleks, et vastandada eelnimetatud paarid (Vabadus → Õigeusk; Võrdsus → Isevalitsus; Vendlus → Rahvuslus) peavad osalema nö tertsiaalsed (kultuuri üldisemad) modelleerivad süsteemid, sest mitte ükski nimetatud paaridest ei ole lihtsalt keelelised vastandid ega ka lihtsalt ideoloogilised vastandid, vaid konkreetselt Vene kultuuri kontekstis tervikuna sobituvad vastandid. Aga see pedantsus selleks.
Lotman, Juri; Uspenski, Boriss 2013[1996/1977]. Duaalsete mudelite rollist vene kultuuri dünaamikas XVIII sajandi lõpuni. In: Uspenski, Boriss, Vene kultuuri jõujooni: valik artikleid. Koostanud Peet Lepik ja Boriss Uspenski; tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik, Malle Salupere ja Andres Ehin; toimetanud Silvi Salupere. Tartu: Ilmamaa, 240-294. {Л·383}
Kõige üldisemas mõttes võib kultuuri käsitada kollektiivi mittepäriliku mäluna, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina. Niisugune käsitus ei välista muidugi ka aksioloogilist lähenemist kultuurile: tõepoolest, kollektiivi enda silmis jääb kultuur alati teatavate väärtuste süsteemiks. Nimetatud lähenemisviiside erinevuse saab taandada erinevusele kõrvaltvaataja välise vaatepunkti ja kultuurikandja enese seesmise vaatepunkti vahel. Aksioloogiline lähenemisviis eeldab vältimatult just seesmise vaatepunkti, s.t. kultuuri eneseteadvuse arvestamist. Loomulikult ka sel juhul asetavad kultuuri uurijad end kõrvaltvaataja võõritatud seisukohale ja seesmise vaatleja seisukoht muutub uurimisaineks. (Lotman & Uspenski 2013: 240)
Ise ei tuleks selle peale, et kultuurimälul on midagi pistmist käskude ja keeludega. Võõritamine sarnaselt tundub nagu sõna, mida ma ei ole varem kohanud, kuigi peaksin olema - võõritama on "kummastama, mingis suhtes ebaharilikuks tegema" (nagu vormikoolkonna estrangement).
Käsitletava ajalõigu vaatlus vene kultuuri ajaloos veenab meid, et see ajalugu on selgelt liigendatav etappideks, mis üksteist dünaamiliselt välja vahetavad, kusjuures iga uue perioodi orientatsiooniks - olgu selleks Venemaa ristimine või Peeter I reformid - on järsk irdumine eelnenust. Aga samas leiab uurija eest korduvate või väga sarnaste sündmuste, tekstide, ajaloolis-psühholoogiliste situatsioonide või tekstide ahelad. (Lotman & Uspenski 2013: 241)
Avab kümneaastase mälestuse, milles I.A. või E.L. joonistab tahvlile trepiastmete moodi kujutise Lotmani ajalooprotsessi nägemusest.
Uuritava vene kultuuri epohhi spetsiifiliseks tunnuseks meid huvitavas lõikes on põhimõtteline polaarsus, mis ilmneb tema struktuuri duaalses iseloomus. Kultuuri (ideoloogilised, poliitilised, religioossed) põhiväärtused vene keskaja süsteemis paiknevad kahe poolusega väärtuste väljal, mida poolitab järsk piir ja millel puudub aksioloogiliselt neutraalne tsoon. Toome ühe selgitava näite. Lääne katoliikliku ristiusu hauatagune maailm jaguneb kolmeks ruumiks - paradiisiks, puhastustuleks ja põrguks. Vastavalt sellele arvatakse, et maine elu annab võimaluse kolme tüüpi käitumiseks - täiesti patuseks, täiesti pühaks ja neutraalseks käitumiseks, mis pärast teatud puhastumiskatsumusi võimaldab hauataguse pääsemise. Sellega muutus lääne keskaegses reaalses elus võimalikuks lai neutraalse käitumise vöönd, said võimalikuks neutraalsed ühiskondlikud institutsioonid, mis ei ole "pühad" ega "patused", "riigitruud" ega "riigivastased", head ega halvad. Sellest neutraalsest sfäärist saab struktuurne reserv, millest kasvab välja homne süsteem. Kuivõrd järjepidevus on siin ilmne, siis ei teki vajadust neutraalse sfääri struktuurseks rõhutamiseks ega ka teadlikuks ja kunstlikuks taastekitamiseks. (Lotman & Uspenski 2013: 242)
Hmm. Puhastustuli (purgatory) leiutati alles 12. sajandi lõpus selle põhjal, et mingis Vana Testamendi tekstis palvetati surnute eest - järelikult on siinse elu ja pärastelu vahel mingi periood, mingi etapp, mil oma palvetega saab mõjutada lahkunute surmajärgset käekäiku. Ma ei ole üldse kindel kui palju siin on midagi pistmist neutraalsusega. Kirikunõukogu tekstist jääb mulje, et "täiesti patuste" ja "täiesti pühade" vahel on ajutine patused, kes siiralt tahavad saada pühaks, aga ei jõudnud enne surma piisavalt oma pattu kahetseda. Elavad saavad aidata kaasa nende täielikule patukahetsusele kui nad annetavad kirikule, muidugi. Kogu see puhastustule-värk on järjekordne skeemitamine, et lolle lüpsta. St väga hästi ei tööta see puhastustule ja "struktuurse reservi" analoogia. Poliitilises võtmes oleks siin tegu riigivastastega, keda saab kinni maksta või ära osta, et nad riigitruud oleksid.
Feodalismivastaste mõtlejate ideaalid said toitu kindlatest ümbritseva reaalsuse sfääridest - kirikuvälisest riiklusest, pürjerlikust perekonnast - ja need kanti üle ühiskonnateooriate ideaalsesse ruumi, kus nad said heroiseeriva ja moraliseeriva transformatsiooni osaliseks. (Lotman & Uspenski 2013: 243)
Pürjermeister - bürgermeister - burgomaster (EB 1797c: 781). Siin võiks samahästi olla "kodanlikust perekonnast".
Neutraalse sfääri olemasolu lääne keskajas viis selleni, et eitava tänase ja oodatava homse päeva vahele tekkis teatav subjektiivne pidevus. [...] Elu neutraalne sfäär muutus normiks, keskaegse kultuuri ülimalt semiotiseeritud ülal- ja all-paiknemise sfäärid tõrjuti aga kultuuri anomaaliate hulka. (Lotman & Uspenski 2013: 243)
Mida tähendab see "eitatav tänane"? Kristlikku keha- ja maailma-eitamist? Patuse, Saatana kontrollitud maaila ja Taevase kuningriigi vahele tekib puhastustule-etapp, aga see ei ole ju iseenesest neutraalne ega argine? Siit jääb mulje, et "eitatav tänane" kaotas oma eitatavuse ja muutus neutraalseks. Samamoodi tekitab küsimusi see "pidevus" nende vahel. Mis mõttes tekitab puhastustuli maailma ja taeva vahele pidevuse? Siin takistab mul Lotmani mõttekäigu mõistmist see, et ma ei mõista kristlust.
Vene kultuuris valitses vastaval perioodil teistsugune väärtusorientatsioon. Duaalsus ja neutraalse aksioloogilise sfääri puudumine viisid selleni, et uut ei mõistetud jätkumisena, vaid kõige eshatoloogilise vahetumisena. Selles mõttes torkab silma, et lääne kultuurile iseloomulik perekonna positiivse maailma vastandamine keskaja negatiivsele kurjusekantsile on vene kultuuris täiesti ebaoluline. Sellepärast ei kajastunud vene kunstis Jumalaema tõlgendus privaatse eksistentsi poeesia ja perekonnaolude võtmes, mis lääne renessansimaalis oli keskaegse teadvuse lagunemise ajal tähtis. (Lotman & Uspenski 2013: 243)
Sellest siis "pürjerliku perekonna" tähtsus. Kui ma õigesti aru saan, siis umbes midagi sellist: Läänes oli patuse maailma ja püha taeva kõrval väike "tähendustasku", mis oli neist eraldatud: oma perekond. Ülejäanud maailm võib patune ja kuri olla, aga oma perekond seda ei ole - nemad lähevad kindlasti taevasse, isegi kui nad peavad vahepeal puhastustulest läbi minema. Venemaal aga ei olnud oma pere mingi erand. Ühed patused kõik! The devil is calling from inside the house.
Seega on dünaamilisel protsessil niisugustes tingimustes põhimõtteliselt teistsugune iseloom - muutumine toimub eelnenud arenguetapist otsustavalt eemale põrkudes. Selle loomulikuks tulemiks saab tõsiasi, et uus ei teki struktuuri "kasutamata" reservist, vaid hakkab olema vana transformeerimise, n.-ö. pahupidipööramise tulemus. Siit seegi, et [|] korduvad asendamised võisid omakorda faktiliselt kaasa tuua arhailiste vormide regenereerimise. (Lotman & Uspenski 2013: 243-244)
Läänes, ma oletan, kujutab see ""kasutamata" reserv" perekonnasisest privaatsust ja traditsioonide säilitamist? (Siin on eshatoloogilised, poliitilised ja sotsioloogilised kujundid niivõrd läbisegi ristunud, et hästi ei saa aru, mis see perekonna funktsioon siin arutelus on.) Vene kultuuris see igatahes - mis iganes see kolmas sfäär endast kujutab - puudub ja tagajärjena ei ole üleminek ühelt "arenguetapilt" (ka siin tekitab küsimusi, mis mõttes on maailmline elu, puhastustuli ja seejärel paradiis või põrgu "arenguetapid"?) teisele sujuv, vaid äkiline ja totaalne ("põrkumine" vihjab vägivaldsusele). Kõige kõnekam on siin "pahupidipööramine". Eelnevates tekstides oli küllaldaselt näiteid, a la õigeusu valitsemisajal on moodne olla ateist, ateismi ajastul on lahe olla õigeusklik, jne. Vaheldutakse kahe vastandliku seisundi vahel, pööratakse must valgeks ja valge mustaks, aga mida ei ole on kõrvaline hall ala, kus valge ja musta vahel on muid varjundeid. Tulemusena võib juhtuda, et tegelikku arengut ei toimu: tsaar kukutatakse, et luua täiuslik sotsialistlik ühiskond, aga taastoodetakse tsaar veer mõrvarlikumal kujul (Stalin); sotsialistlikust katsest loobutakse ja proovitakse demokraatiat, aga nüüdki taastoodetakse lihtsalt tsaar, kes riisub rahva paljaks ja saadab nad hakklihamasinasse. Torust ei tule midagi uut!
Üheks kõige püsivamaks vastanduseks, mis kujundas vene kultuuri Venemaa ristimise ja Peeter I reformide vahelisel perioodil, oli opositsioon "vana ↔ uus". See osutus sedavõrd tegusaks ning tähendusväärseks, et hakkas kultuuri kandjate subjektiivselt positsioonilt vaadates endasse eri etappidel koondama või endale allutama vastandite teisi olulisemaid tüüpe, nagu "Venemaa ↔ Lääs", "ristiusk ↔ paganausk", "õige usk ↔ vale usk", "teadmine ↔ võhiklus", "sotsiaalne ülemkiht ↔ sotsiaalne alamkiht" jms. (Lotman & Uspenski 2013: 244)
Natuke nagu "paaritu ↔ paaris" pütaagorlastel või "Üks ↔ palju" vist Platonil.
Venemaa ristimist iseloomustavad ulatuslikud kultuurilised ja poliitilised muutused ja see oli seotud Venemaa sisenemisega Bütsantsi mõjusfääri. Seda märgatavam on küllalt varane bütsantsi mõjude tõrjumise tendents ja püüd asetada kreeklased ja nende impeerium Venemaast hierarhiliselt madalamale. Iseloomulikult viib säärane pürgimus selleni, et Bütsants kvalifitseeritakse "vanaks" riigiks ja vastandatakse "uuele" Venemaale. (Lotman & Uspenski 2013: 246)
Ei tea kas sellel, et Stalin õppis sai väiksena peksa õigeusu-koolis võis mängida mingit rolli tema nö "Kreeka operatsioonis"?
Algupärases artiklis vene kirjaoskuse tekkimise kohta, mis on võetud "Seletava testamendi" [...] koosseisu, kuid mis on meieni jõudnud ka teiste ürikute kaudu, tunnistatakse, et vene kirjaoskus [|] on vene usu kõrval Jumalast antud ja kreeka vahendusest sõltumatu. Siin öeldakse: "Ja olgu teada kõigile rahvastele ja inimestele, et vene rahvas pole seda püha usku kusagilt üle võtnud, ja vene kirjakeel pole kellegi avastatud, vaid see on kõigevägevama Jumala enda, Isa, Poja ja Puha Vaimu loodud. Usu vastuvõtmise ja ristimise ja muud kreeklaste kirikuriitused sisendas Vladimirile Püha Vaim. (Lotman & Uspenski 2013: 247-248)
Vene õigeusk on juba eos rajatud ilmsetele valedele ja šovinismile.
Märkimist väärivad seejuures kaks "uue kultuuri" loomise mudelit:Selle ilmekaks näiteks on ristiusueelsete paganlike ettekujutuste levimise moodused kristlikku kultuurisüsteemi. Paganlike jumalate saatus on kahetine: ühest küljest võidakse nad samastada kurjade vaimudega, mis annab neile negatiivse, kuid täiesti seaduspärase koha uue religiooni süsteemis. Teisest küljest aga võivad nad kokku kasvada neid funktsionaalselt asendatavate ristiusu pühakutega. Kurjade vaimudena võivad nad isegi säilitada oma nime, ent pühakutena - üksnes funktsiooni. (Lotman & Uspenski 2013: 249)
- eelnenud perioodil kujunenud süvastruktuur säilib, kuid see nimetatakse otsustavalt ümber, misjuures säilitatakse vana struktuuri kõik põhijooned. "Uusi tekste" hakatakse niisugusel juhul looma kultuuri arhailist karkassi säilitades;
- muutub kultuuri süvastruktuur ise, kuid muutudeski ilmneb sõltuvus varem eksisteerinud kultuurimudelist, sest süvastruktuur luuakse "seda pahupidi pöörates": olnut märke vahetades ümber korrastades.
Klassikaline lotmanlik koodi/teksti vahekorra tüpologiseerimine: (1) tähistajad vahetatakse välja, aga tähistatav jääb paigale - paganlikest jumalatest saavad uute nimedega kristlikud pühakud; (2) tähistajad jäävad paigale, aga tähistatavat üritatakse muuta või ümber raamistada (väärtust pahupidi pöörata) - paganlikud jumalad säilitavad oma nimed, aga on nüüd kuradikesed, paharetid, metsavaimud, jne. Vaevalt on see ainult vene õigeusule iseloomulik - pealtnäha tundub see eristus üsnagi üldistatav ka katoliku usule. Vaatasin just Jõuluvana eeskuju, pühak Nikolause Wikipedia-artiklit ja isegi tema eluloosse laenati elemente Apolloniuse elust (kurat, peaks ikka hakkama Philostratost lugema).
Uus (kristlik) kultuur rajas end suuresti vanale vastandudes ja vana paganlik kultuur muutus sel kombel antikultuurina kultuuri kui niisuguse eelduseks. Niisiis see osa "uuest kultuurist", mis käsitas end "vana" eitamise ja täieliku likvideerimisena, osutus praktiliselt viimase säilitamise võimsaks hoovaks, lülitades endasse nii pärandatud tekstid kui ka talletatud käitumisvormid - funktsioonide pahupidise peegelprojektsiooni kujul. (Lotman & Uspenski 2013: 253)
Jälle see peegelprojektsioon. Just nägin, et 1992. aasta Akadeemia-s oli Erwin Panofsky artikkel gooti arhitektuurist vms. Monoskoobis on üleval skänn sellest teosest, kust see peegelprojektsiooni värk tõenäoliselt pärineb: Perspective as Symbolic Form (1991[1927]) [pdf]. Või siis ka mitte? Seest "mirror" otsimine ei anna mingit tulemust. Samas on inglise keeles asja nimetuseks reflection symmetry. Ei tea.
Paganlus ja "ladinlus" olid põhimõtteliselt eri laadi nähtused. Seda erinevust taipasid selgesti vanavene raamatutargad, kes kippusid koguni väitma, et ladina ketserid on paganatest hullemad: "sest nende käest ei pääse, aga paganate käest küll. Ladinlastel on evangeelium ja apostlid ja teised pühakud, ja nad käivad kirikus. Aga nende usk ja käsulaud ei ole puhtad; kogu maa on nad ära roojastanud". Teiste sõnadega: "ladinlusse", erinevalt paganlusest, suhtuti kui tõelise ristiusu pühadust teotavasse paroodiasse - ladinlust täitis välise sarnasuse juures teistsugune sisu ja seda käsitati niiöelda pahupidipööratud õigeusuna. Seejuures vastandati paganlus katoliiklusele kui informatsiooni puudumine (entroopia) - väärinformatsioonile. (Lotman & Uspenski 2013: 254)
Või siis Teeside terminites: katoliiklus on anti-kultuur, aga paganlus on mitte-kultuur.
Lotmani ja Uspenski veenvalt visandatud arenguloogika on hämmastavalt sarnane sellega, mis Venemaal toimuma hakkas kohe pärast "tsaristliku isevalitsuse" kukutamist ja "töörahva võimu" kehtestamist 1917. aastal või pärast "suveräänse demokraatia" kuulutamist Putini võimuletulekul (kui piirduda esimestena pähe tulevate näidetega). (Lepik 2013: 258, jm 38)
Tõin ülal samad näited.
Vanausulised jagunesid pärast kirikulõhet preesterlikeks vanausulisteks (popoovetsid) ja preestrituteks vanausulisteks (bespopoovetsid). Kuulutatud lindpriideks, põgenesid nad Vene tsaaririigi äärealadele, sh. Baltimaile. XVIII saj. ja XIX saj. esimesel poolel tuli vanausulisi ka Eestisse Peipsi äärde (1710-1719 Räpina, hiljem Mustvee-Raja, Kallaste, Kolkja-Varnja ja Piirissaare alale). (Lepik 2013: 262, jm 46)
Millegi pärast on minust seni täiesti mööda läinud teadmine, et vanausulised ei ole Eesti territooriumil mitte alati olnud, vaid 17. sajandi usureformide tagajärjel siia põgenenud. Vikipeediast: "Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kanti 17. sajandi lõpus."
Et pahet mõtestati omakorda kui midagi niisugust, mis on Venemaale väljastpoolt sisse toodud, mis on ketseritega läbikäimise tulemus, siis liitusidki paganlus ja ketserlus ühiseks kujutelmaks ketserlikust Läänest. On iseloomulik, et Avvakum ei erista läänemaailma seesmist liigendatust: "roomlased ja kogu Lääs on hooranud"; "aga meie, õigeusklikud, paneme kolmekordse kirikuvande alla Rooma kiriku ja tema sohilaste - poolakate ning Kiievi uniaatide litsakad targutused, ja lisaks ka meie Nikoni jüngrid kõigi nende jälkuste sissetoomise eest"; "kõik käib võõrvaimuliselt ehk teisiti öelda väljamaapäraselt". (Lotman & Uspenski 2013: 268)
Kas "litsakate targutuste" puhul on targutused ise litsakad, või on need litside targutused? Mõlemad variandid tunduvad väga kummalised. Mis on aga väga tuttav on kogu Lääne ettekujutamine monoliitse tervikuna. Kui Ukraina ei ole osa Venemaast ja Putini käpa all, siis järelikult ta on osa Läänest ja NATO käpa all. See, et Ukraina võiks olla iseseisev, ei ole lihtsalt võimalik.
Niisiis probleem "vana ↔ uus" transformeerub antiteesiks "Venemaa ↔ Lääs". Kuivõrd see, mis on õige, Jumalast antu, on põline, aga see, mis on patune, saatanlik, s.t. uudne, on raiskuminemise tulemus, siis hakatakse Läänt käsitama maana, mis on "uus". Positiivsed mõisted nagu "vagadus" ja "õigeusk" hakkavad kandma epiteeti "põlised", aga kõike patust hakatakse tajuma "vastkehtestatuna". (Lotman & Uspenski 2013: 268)
Ennast valetatakse vanemaks. Objektiivse kronoloogia seisukohast on see narrus, sest Lääs oli kristlik pea tuhat aastat enne kui Venemaa otsustas, et ta hakkab ka oli kristlik enne juba kreeklasi ja on seda olnud juba aegade algusest saadik (vt ülal). Harimatu ameeriklane arvab, et Jeesus rääkis inglise keelt; harimatu venelane arvab, et vene keelt; ühed matsid mõlemad.
Ühtlasi tuli neid ettekujutusi, mis tulenesid reformide "ülelugemisest" eelnenud kultuurikogemuse valguses, tõlgendada "harimatusena" uueusulisuse vaatevinklist. Niisiis harimatuseks hakati nimetama sidet mäluga, millesse on ladestatud kultuuri eelnenud arengukäigus kogetu ja [|] sellest lahtiütlemist hakati tajuma "valgustatusena". "Mäletada" tähendas olla võhik, "unustada" tähendas saada valgustatuks. (Lotman & Uspenski 2013: 269-270)
"War Is Peace, Freedom Is Slavery, and Ignorance Is Strength."
XVIII sajandi teise poole arenguid tähistasid ideed, milles ilmnes paralleelsus vene hiliskeskaja kultuurimudelitega. Põrkume uuesti püüdega loobuda Kultuurist Looduse nimel. Järsk lahtiütlemine minevikust võttis taas sotsiaalse olemise põlise "looduslike" vormide juurde pöördumise kuju. Põhimõtteline antihistorism rüütas end kunstlikult konstrueeritud mineviku-utoopia vormidesse. (Lotman & Uspenski 2013: 289)
Pärast Peetrit tagasi keskaega.
Selles on oma seaduspära: ajaloolise progressi ja ajalugu edasiviiva kulgemise pöördumatuse pooldajad (niisuguse kontseptsiooni teke oli Peetri-järgse kultuuri üheks põhimõtteliseks uuenduseks ja seda me oma artikli teemat arvestades ei vaatle; aga selle reaalse - mitte mütoloogilise - euroopastamise kuulutajaks oli teiste hulgas Karamzin) mõtlevad nagu ajaloolased ning uurivad minevikku ajaloolastena. "Põlise juurde tagasipöördujate" pooldajad mõtlevad mütoloogiliselt ja näevad minevikus ilusat muinasjuttu. Mineviku ajaloolise uurimise idee ise näib neile sündsusevastasena. (Lotman & Uspenski 2013: 290)
Tugev sarnasus nüüdisaegsete meesšovinistidega, kes idealiseerivad naiste emantsipatsioonile eelnenud aega, USA 1950-1960ndaid, aga mitte sellisena, nagu nad ajaloos avalduvad, vaid sellisena nagu nad ilmusid tollal uudses meediumis, sitcom telesarjades. Igatsetakse ilusat mustvalget, purgis naerurajaga muinasjuttu.
Kultuuri olemus on selles, et tema minevik, erinevalt loomulikust ajakulust, ei "kao minevikku", s.t. ei kustu. Kultuurimällu kinnistudes omandab ta jääva, olgugi potentsiaalse olemisvormi. Ometigi ei ole kultuurimälu ehitatud pelgalt tekstide laoks, vaid teatavaks genereerivaks mehhanismiks. Kultuur, mida mälu minevikuga seob, ei genereeri ainult oma tulevikku, vaid ka oma minevikku, ja selles mõttes kujutab ta endast mehhanismi, mis töötab loomulikule ajale vastu. (Lotman & Uspenski 2013: 293)
Kultuur ärkab üles nagu unenäost ja konstrueerib viimaste mäletatavate sündmust põhjal uue ajaloo, et seletada, kus ta parasjagu asub ja miks.
0 comments:
Post a Comment