- Lotman & Uspenski - "Heidik" ja "väljatõugatus" kui peamiselt Peetri-eelse perioodi sotsiaalpsühholoogiline hoiak vene kultuuris ("Oma" ja "võõras" vene kultuuri ajaloos) [250-268]
- Lotman & Uspenski - Tinglikkus kunstis [29-35]
- Lotman & Uspenski - 18. sajandi Vene kultuuri semiootilisest tüpoloogiast [106-130]
- Lotman & Uspenski - Vanavene kultuuri uurimise uued aspektid [191-220]
- Uspenski - Tsaar ja isehakanu: võimu uspurpeerimine Venemaal kultuuriajaloolise probleemina [151-204]
Lotman, Juri; Uspenski, Boriss 2022[1982]. "Heidik" ja "väljatõugatus" kui peamiselt Peetri-eelse perioodi sotsiaalpsühholoogiline hoiak vene kultuuris ("Oma" ja "võõras" vene kultuuri ajaloos). Tõlkinud Peet Lepik. In: Lotman, Juri; Uspenski, Boriss, Vene kultuuri semiootika: valik artikleid. Koostanud Marek Tamm; tõlkinud Peet Lepik, Kajar Pruul ja Margus Ott; toimetanud Silvi Salupere; kujundanud Sirje Ratso. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 250-268. {Л·514} [ESTER]
"Heidik" on termin, mis tähistab vene varase keskaja kindlat sotsiaalset ja juriidilist mõistet. Ometigi on see sõna vene keele edasises ajaloos irdunud esiagsetest konkreetsetest tähendustest ja täitunud avara ja ebaselge sisuga, mis siiski on üpris tähtis määratlemaks vene kultuuri teatud tüpoloogilisi jooni, märgistades sotsiaalset hoiakut ühiskonna struktuuri kuulumise ja sellest väljalülitumise samaaegsuse kohta. Niisuguse hoiakuga on seotud ka teatud sotsiaalpsühholoogiline tüüp, mille vaatlemine on käesoleva artikli aineks. (Lotman & Uspenski 2022: 250)
heidik <2: -u> väljatõugatu, hüljatu. Elu+heidik asotsiaal. Heidik+laps <-lapse> heitlaps. Heidik on korraga (samaaegselt) osa ühiskonast ja samas mitte.
Metoik (kr έτοικος 'ümberasuja') oli antiikajal Kreekas, eeskätt Ateenas elav vaba isik, kes polnud sündinud polise kodanike järglasena, vaid oli mujalt sissesõitnu. Metoikidel polnud kodanikuõigusi. - Tlk. (Lepik 2022: 250, jm 1)
Ja "on ka modernne prantsuse k sõna métèque, mis on ksenofoobne termin riiki õõnestavate sisserändajate kohta" (J.O.).
Ühest küljest oli "võõras" tulnuk väljastpoolt, vaenlane või metoik, kellel ei ole kõiki ühiskondlikke õigusi, kes asub "meie" territooriumil, kuid kuulub mingisugusesse teise maailma, kust ta tuli. (Lotman & Uspenski 2022: 250)
Sarnaselt eesti-venelasele, kes elab Eesti territooriumil, aga ei õpi selgeks kohalikku keelt ja jälgib Vene meediat, st vaimselt viibib "Vene maailmas".
Nimetatud nähtus võib ülal iseloomustatud sotsiaalse aspektiga samal ajal saada ka seletuse mütoloogilises plaanis. Igasugune teadmine, oskus, "kavalus" on looming. Mütoloogilisest seisukohast on võimalikud kaht liiki üleloomulikud jõud: korda loovad, millel on algne aktiivsus ja mis asuvad hiljem turvava rahu seisundisse, ja jõud, mis pidevalt muudavad maailma, rikuvad põlist korda, on korratuse (ebakorrapärasuse), uue korra ja loomingu kandjad. Mis tahes individuaalne looming paistab selles perspektiivis teist liiki jõudude omaksvõtmisena. Aga mütoloogiliselt paistavad need viimased olevat potentsiaalselt ohtlikud, inimühiskonda ähvardavad, ja manihheistlikust seisukohast - kirjad. Seepärast paistab igasugune loominguline tegevus, teadmiste omandamine üle kõigile ühiskonna liikmetele kehtestatud normi olevat ühest küljest kasulik omadus, aga teisest küljest on ohtlik, ähvardav ja inimest tema sootsiumi piiridest eemale juhtiv. (Lotman & Uspenski 2022: 251)
Igasugune teadmine ja oskus on "kunst" (technē). Need kaks jõudu näivad olevat konservatiivne ja progressiivne. Mingi korrastus on kunagi juba loodud, seda tuleb ainult sõilitada. Vs korrastus võiks kogu aeg uueneda ja ajaga kaasas käia, et ei kivistuks ebaõiglased korrastused, mis toimivad vaid ühele osast ühiskonnast. Siinkirjeldatud nägemus loomingulisusest kui korda ähvardavast kuulub ikkagi varakeskaegse mõtlemise pärusmaale.
Sugukondlikus ühiskonnas on omanimi reeglina identne inimese mõistega, "võõras" aga vastandatakse loomulikult "mitteinimese" kujul - ohtliku üleloomuliku olendina. Seesmist, kultuuriliselt hõlvatud ruumi mõistetakse kui maist ("oma" - maine - inimesepärane), aga võõra koosluse ruumi, võõrast maad - kui sealpoolset. Vaenulike, kurjade sealpoolsete jõudude ja võõra etnose samastamine leiab keelelise väljenduse niisuguste sõnade semantikas nagu "inimicus" (ld "kurat") või sama tähendusega vene sõnas "враг". (Lotman & Uspenski 2022: 252)
Inglise keeles inimical sarnaselt 'vaenulikud jõud' ("being adverse often by reason of hostility or malevolence").
Ristiusu vastuvõtmise ja Kiievi riikluse tõusu aegset Vene enesehinnangut iseloomustab kahepalgelisus. Ühelt küljest [sic] teadvustab Vene end ristiusumaailma osana. "Omad - võõrad" piir jookseb kultuuriliselt omaksvõetud, kristlike, paiksete, [|] linliku tsivilisatsiooniga seotud maade ja "metsiku" stepi vahelt. Teisest küljest sunnivad pinged Vene-Bütsantsi suhetes, seejärel lääne ja ida kirikute vaheline lõhe tõmbama seda joont kursil Vene-Kreeka, Vene-katoliiklik Euroopa, lõppude lõpuks kursil - juba väljakujunenud "vana" (Illarioni järgi) kristlik tsivilisatsioon - "noor" idaslaavlaste kristlik tsivilisatsioon. (Lotman & Uspenski 2022: 252-253)
Ühest käest saab Venemaa kristlikuks, teisest käest eraldab ennast tugevalt teistest kristlikest domeenidest.
Kuid olukorra eripära ilmutab end selles, et olenemata mis tahes sõjalistest ja poliitilistest konfliktidest jääb religioosseks metropoliks Bütsants. Kiievi riigi kujunev feodaalne struktuur saab võrdsel määral tunda euroopa riikide arenenud rüütliultuuri normide mõju, mis on tekkinud normanni ja kohalike koostisosade kokkusulamise tulemusel.
See viib selleni, et "võõras" saab kultuurinormi tähenduse ja seda hinnatakse kultuuriväärtuste skaalal kõrgelt, aga "oma" kui "kultuurieelne" kas lükatakse üldse piiridest välja või iseloomustatakse madalalt. Seega luuakse tingimused omapäraseks kultuuriliseks travestiaks. Äärmisel juhul (isegi kultuuri varastes arengustaadiumides) võib see luua võimalused "oma" täielikuks vahetamiseks "võõra" vastu. Nii kõrvaldatakse maatargad kultuurist juba 9. sajandil ja hukatakse füüsiliselt. (Lotman & Uspenski 2022: 253)
Siit ilmneb, et Venemaa kultuuriline skisoidsus saab alguse just ristiusu ülevõtmisega Bütsantsist. St "võõrast" võidakse hakata kõrgemalt hindama kui "oma" ning nende kahe - "uue" ja "vana" - vahel hakatakse radikaalselt "põrukuma" (vt Lotman & Uspenski 2013: 243-244).
See peegeldus iseloomulikult vene keskaegse ühiskonna psühholoogilises suhtumises kiriku vaimulikkonda. Ühest küljest muutus inimene kiriku maailma omaks võttes kõrgema autoriteedi ja kõrgemate vaimsete väärtuste kandjaks. Teisest küljest sattus ta põhikoosluse kahtlustuse ja võõristuse atmosfääri. Antud juhul ei peeta silmas põhimõtteliselt võimalikku kahetist suhtumist sakraalsetesse ideedesse, vaid sakraalse tõe ja selle kandjate vastandamist. Hilisema kultuuritraditsiooni valguses (reformatsiooni, valgustuse ideed) mõtestati seda kui satiiri vaumilkuseisuse häbistajate pihta või antireligioosset (kirikuvastast) satiiri. Kuid ennete, loitsude, muinasjuttude analüüs veenab, et selle aluseks ei olnud pilge, vaid hirm, mis laienes kogu vaimulikkonnale. See ilmneb selgesti ennete puhul, milledes preester lihtsalt vahetab välja paganliku nõia (õnnetu kohtumine) ja nõiasõnades, kus nõid ja vaimulik osutuvad ühtviisi ohu kandjateks, ja niisamuti ka erootilistes muinasjuttudes, millede satiiriline funktsioon on maagilise ja nõidusliku suhtes teisejärguline. Vaimulik esineb kõigil nendel juhtudel maailma ja tõe vahelise [|] ebapuhta ja potentsiaalselt ohtliku vahendaja rolli. Selles seoses oli vaimuliku ebaväärikas käitumine auditooriumi jaoks pigem ootuspärane. (Lotman & Uspenski 2022: 254-255)
Siin jääb tugev mulje, et kahtlustus ja umbusk vaimulikkonna vastu võis johtuda sellest, et ristiusk kehtestati riigivõimu poolt. "Euroopa kui metafoor ja kui metonüümia" mõistestikku kasutades ei olnud ristiusu levimine Venemaal ekspansionistlik (loomulik) ja Bütsantsilt selle sisu ülevõtmine, vaid valitsejate (kunstlikult) otsustatud kultuurilise orientatsiooni tõttu esmalt väljendusplaanis üle võetud. Mingis mõttes preestrid võtsidki äkiliselt nõidade koha.
Kirjeldatud situatsioon tekitas kollektiivi ülimalt keerulise suhtumise võõrasse. Laialt levinud olukorra, mille kohaselt novaator tuleb väljastpoolt ("ei ole prohvetit omal maal") muutis keeruliseks reaalne Vene-Bütsantsi või Vene-Lääne ajalooline vastasseis. Välise maailma duaalsus (ühest küljest pühaduse ja teadmise, teisest küljest patu ja uskmatuse allikas) viis sellega kontakteerumise sisemise vastuolulisuseni: reisimine (või side) võõraste maadega võis olla põhimõtteliselt ambivalentne - kas headuse allikas või kurjuse põhjus. Näiteks on iseloomulik suhtumine Maksim Kreeklasesse. Tema osalemine ortodoksse õigeusu keskustes Athosel teeb temast usuasjade ja vaimuliku teadmise kõrge autoriteedi. Ometigi ümbritseb teda samaaegselt pidev umbusu õhkkond, mida kasutavad tema vaenlased ja millel oli hüpnotiseeriv mõju isegi edaspidistele uurijatele. (Lotman & Uspenski 2022: 256)
Viimane lause võiks vabalt kehtida ka Pythagorasesse, kes läks ka "prohvetiks" ühest Kreeka maailma otsast teise, kus tema vaenlased kasutasid ära seda, et ta oli mujalt tulnud ja seetõttu kahtlaste ajenditega.
Selles seoses on iseloomulikud "hukkaläinu", küla vembumehe, pöörase/sõgeda inimese sotsiaalsed positsioonid.
Sootsiumi seisukohast on see lahkulööja, kes ei ole seotud mingite käitumisnormidega, kellelt võib "kõike oodata". Subjektiivselt sisemiselt positsioonilt vastandab ta end ühiskonnale ja on seotud antikäitumise seaduspärasustega. (Lotman & Uspenski 2022: 258)
Meenus Vaino Vahing. Peaks kasvõi tema Lugu (1970) lugema või midagi.
Selle lähtekoha omapäraseks variandiks Peeter I järgses vene olmes oli nekruti funktsioon (enne võttu). Leidub rida folkloorseid tunnistusi, mis tõlgendavad ringirändavat sõdurit kui ebapuhta jõu esindajat. Tont ilmutab end sageli sõduri rõivastes. Loomulikult samastub nekrutiks minek ühtlasi surmaga, aga nekrut ise - surnuga. (Lotman & Uspenski 2022: 258)
Öösel pargis jalutades tuleb kaitsevärvustes kaitseväelane juttu tegema, räägib sul kõrvad peast arstlikust komisjonist ja kasarmuelust ning siis haihtub õhku, sest ta oli kummitus.
"Väljatõugatuse" all peetakse silmas väljaarvatuse seisundit teatavast autoriteetsest ühendusest. Sel ühendusel võib olla sotsiaalse hierarhia või ruumilise struktuurina väljenduv iseloom (asukoha koosluse kultuuriliselt omaksvõetud ruumis). "Väljaspool" paiknev inimene on välja arvatud sotsiaalsetest struktuuridest, ruumiliselt elutseb ta väljaspool, väljaspool kodu, jõlkudes tänavatel ja ööbides aiaurgastes (või kõrtsides, uuemal ajal jaamades, mis ei ole eluruumid), teedel ringi rännates, elades metsas või surnuaial või otsides asu linna piiri taga. (Lotman & Uspenski 2022: 259)
Tähendab, ka see artikkel järgib nende tüüpilist metateoreetilist mustrit: "heidik" on mingis mõttes ajaline (ta on samal ajal oma ja võõras vms), aga "väljatõugatu" on mingis mõttes ruumiline nähtus.
Nii kasakas kui ka röövel ei asu mitte ainult väljaspool ühiskonda, vaid on ka aktiivselt ühiskonna vastu. Peale asumisviisi ja -koha paistavad nad silma isemoodi käitumisnormide poolest, mis on antikäitumine. Röövel elab teatavas pahupidipööratud maailmas: tema "päev" - ärkveloleku ja "töö" aeg - on kõigi teiste inimeste öö (vrd kuu nimetamisega "varga päikeseks" või "mustlase päikseks"), eluase on mets ja jäärak. (Lotman & Uspenski 2022: 260)
Samuti juba tuttavad võtted: kasakas (4.1.1.) esindab mitte-kultuuri, röövel (4.1.2.) esindab anti-kultuuri. Kasakate "väljaspool reguleeritud ruumi piire" elamine ja "priius" viitavad kustkui mitte-käitumisele (reguleerimata käitumine, mis mingis mõttes ei lähe arvesse)..
Röövli tegevuse rikkalikku valikusse kuuluvad niisugused tüüpilised võlu- ja nõiatööd nagu varanduse peitmine ja peitvara otsingud. Arvukad legendid seovad röövlite ja kasakate pealikuid rahapadade salastustega, juttudega mahamaetud või leitud aaretest ja nende maa seest kättesaamise salapärastest võtetest. (Lotman & Uspenski 2022: 261)
Sõnajalaõie (mis lubab selle omanikul maa sisse peidetud aardeid näha) müüdi juures on midagi röövellikku.
Tuleb rõhutada, et maa alla peidetud varad on vanakurja (paganlike jumaluste) kaitse all ja igasugune tegevus nende maha matmisel või väljakaevamisel [|] eeldab teadmisi vanakurjaga läbikäimise radadest ja viisidest. (Lotman & Uspenski 2022: 261-262)
Samasse kilda.
Röövli iseloomulikuks tunnuseks on vilistamine (vilistamist peetakse traditsiooniliselt vanakurja kohalekutsumise viisiks). Vilistamine on röövlit eristav tundemärk, otsekui röövli "munder", mille järgi teised inimesed ta ära tunnevad. (Vrd Nekrassovi "on kuulda uljas vile".) (Lotman & Uspenski 2022: 262)
Nö inconspicuous whistling on oksümooron.
Heidikluse positsioon stimuleerib argoo loomist. Eriti selgesti ilmneb see nendel juhtudel, kui heidiklus võtab korporatiivsed vormid. Sotsiaalse žargooni erinevus sotsiaalsest dialektist seisneb selles, et esimest ei omandata algselt, vaid see soetatakse mingi sootsiumiga ühinemisel, kui kõneline käitumine hakkab olema sootsiumi märk. Kuivõrd heidik endasse kui välismaalasesse, siis tema sotsiolingvistilist hoiakut iseloomustab kõnelemine "võõras" keeles. See kahandab sotsiaalse žargooni ümberolijaile arusaamatuks, aktiivselt võõrkeelte elemente omandavaks argooks (vrd pättide keele europeismidega). (Lotman & Uspenski 2022: 265)
Vanglakeele teema.
Inimesi, kes on sotsiaalsest struktuurist välja heidetud või kes asuvad väljaspool mingil muul põhjusel, tajutakse sotsiaalse anomaaliana ja see on ühtlasi sotsiaalne paratamatus. Ühenduses nendega ilmneb sageli teatav struktuurne ringkäik: ühest küljest heidab ühiskond arengu erinevatel etappidel oma piiridest erinevatel põhjustel välja teatava inimressursi. Reeglina on siin tegemist kõige aktiivsemate inimsetega, kes ei kaldu leppima väljakujunenud normidega ja kes leiavad väljapaääsu loomingus, protestis, veiderdamises või kuritöös. Nad osutuvad inimesteks, kes on välja tõugatud või määratud armetult elama (nendega seotakse kõige viletsamate ametite ring, kodutus, õigusetus). Teisest küljest, nii nagu see on süsteemiväliste elementide puhul tavaline, osutuvad nad sotsiaalse liikumise hetkedel ühiskonna struktuurseks reserviks. Just nende hulgast värvatakse uue sotsiaalse ülemkihi vastsündiv jõud. (Lotman & Uspenski 2022: 266)
Ja nüüd on inimesed ka mingi "loominguliste võimaluste reserv" (vt Uspenski 2013: 377, jm 8).
Lotman, Juri; Uspenski, Boriss 2022[1970]. Tinglikkus kunstis. In: Lotman, Juri; Uspenski, Boriss, Vene kultuuri semiootika: valik artikleid. Koostanud Marek Tamm; tõlkinud Peet Lepik, Kajar Pruul ja Margus Ott; toimetanud Silvi Salupere; kujundanud Sirje Ratso. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 29-35. {Л·195}
Tinglikkus kunstis realiseerib märgisüsteemide võime väljendada kunstilises loomingus üht ja sama sisu erinevate struktuursete vahenditega. (Lotman & Uspenski 2022: 29)
Sünonüümia ja võõritamine.
Kunstiteoses kasutataval kujutamissüsteemil, millel on iseloomulik semantika, on teatav meelevaldsus kujutatava objekti suhtes, mis võimaldabki rääkida tema tinglikkusest. (Lotman & Uspenski 2022: 29)
Tinglikus ja meelevaldsus käivad käsikäes.
Samas osutub iga tinglikkus "imelikuks" auditooriumi jaoks, mis jääb väljapoole antud süsteemi (mis ei tunne ega mõista seda). Nii tundus pooltoonides euroopa portree 17. sajandi hiina vaatajale uhutud värvide kummalise koosmänguna; laps ei suuda sageli mõista, miks täisnurkset tuba kujutatakse joonperspektiivses süsteemis ühest otsast kitsa ja teisest laiana. (Lotman & Uspenski 2022: 30)
Pani mind mõtlema allkeeltele - teaduslikele eriterminoloogiatele; erinevate valdkondade või ajastute tekste lugedes tuleb kõigepealt harjuda või "sisse elada" nende mõistestikku, mis algul ei ole iseenesestmõistetav, aga asja juures püsimise puhul kujuneb selliseks.
Spetsiifilisena, see tähendab tinglikuna tajutakse ainult võõra etnilise või kultuurisfääri kunsti, mille struktuuri põhimõtted lakhnevad vastavas kollektiivis üldkehtivast normist või mis kujutab "mittenormaalset" tegelikkust (satiiri, groteski - vrd Hegel satiirist [1940: 82-86]). (Lotman & Uspenski 2022: 30)
Normist lahknemist (erandit) on kergem tajuda kui normi (reeglit) ennast.
Antitees "loomulikkus - tinglikkus" ise tekib kultuurikriiside, järskude nihete ajastul, kui süsteemi jälgitakse väljastpoolt - teise süsteemi silmadega. Siit perioodiliselt tekkiva püüde kultuuritüpoloogiline tingitus pöörduda normaliseerimata (tinglikkuse tavanormide seisukohast "imeliku" - [|] näiteks, lapsepärase, arhailise, eksootilise) kunsti poole, mida tajutakse "loomulikuna", ja kommunikatiivsete seoste harjumuspäraseid süsteeme peetakse "mittenormatiivseteks", "ebaloomulikeks". Niisugune on "madala" (rahvusliku) ja "kõrge" (õpetatud) kunsti võitlus renessansiajastul, vaidlused "tsivilisatsioonist" ja "loodusest" 18. sajandil, pöördumine folkloori poole 19. sajandil, prosaismide roll Puškini ja Nekrassovi luules, mitmesugust tüüpi primitiivsused 20. sajandi kunstis jne. (Lotman & Uspenski 2022: 31-32)
Loomulikkuse ja tinglikkuse eristus on jällegi omal moel justkui keskuse ja perifeeria võitluse tulemus.
Seejuures revolutsioonilist rolli mängivat "imelikku" ja võõrast kunsti võidakse uue kunstilise normi kujunemisel tajuda kanoonilisuse seisukohast kas primitiivsema või keerulisemana. Seda liiki vahendite funktsioonis esineb väga sageli kultuuriareaali avardamine - euroopa kunsti kaasatõmbamine aasia kultuurimaailma või aasia kultuuri kaasamine euroopa tsivilisatsiooni maailma. Kõrvuti kultuuri ruumiliste sissetungidega võib toimuda ka ajutine ühesuunaline möödunud ajastute kultuuride sissetung, samuti mitmesugust liiki "segunenud" sissetungid. Tähtsaks sündmuseks on rahvakunsti sissetung "kultuuri"-ajastute esteetikasse. (Lotman & Uspenski 2022: 32)
See nö "perifeeria" võib olla nii ruumiline kui ka ajaline (ja sel juhul ainult ühesuunaline, kui just keegi ei leiuta ajamasinat).
Erinevalt mittekunstilistest kommunikatsioonisüsteemidest, kus keele struktuur on rangelt ette antud ja informatiivne on vaid teade, kuid mitte keel, võivad kunstilised süsteemid endas sisaldada ka informatsiooni keelest endast. Sellest, et teadet edastatakse spetsiaalses keeles, signaliseerivad seejuures "imelikud" (ja selles mõttes kõige "tinglikumad") märgid. (Lotman & Uspenski 2022: 32)
Siin on võimalus Jakobsoni poeetilise funktsiooni nö "projitseerimise" printsiipi seletada nii, et keelelises kunstis (verbal art) võib teade ise omandada "keele funktsiooni", st mingis mõttes toimida keelena.
Kunstis kasutatavate erinevate markide tinglikkuse aste oleneb ka sellest, kas märk on referendiga vahetult (minimaalse tinglikkusega) seotud või see seos on vahendatud teiste märkidega, kusjuures astmete arvu "märgi märgi märk" reas võib kasutada tinglikkuse astme määramisel. (Lotman & Uspenski 2022: 34)
Kunstiteose "tinglikkust" võib selle järgi mõõta märgiahela pikkuse järgi, mis on vajalik teose tähenduse või mõtte eksplitseerimiseks.
Lotman, Juri; Uspenski, Boriss 2022[1974]. 18. sajandi Vene kultuuri semiootilisest tüpoloogiast. In: Lotman, Juri; Uspenski, Boriss, Vene kultuuri semiootika: valik artikleid. Koostanud Marek Tamm; tõlkinud Peet Lepik, Kajar Pruul ja Margus Ott; toimetanud Silvi Salupere; kujundanud Sirje Ratso. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 106-130. {Л·274}
18. sajandi vene kultuuriloos on põrkunud kaks kontseptsiooni. Nendest ühe, mis on ajanud juuri selle sajandi inimeste enesehinnangutes, sõnastas kõige täielikumalt esimesena Belinski, kes kirjutas: "Vene kirjandus ei ole põlispaikne, vaid on ümberistutatud taim [...] Tema ajalugu, eriti enne Puškinit (osalt veel siiamaanigi [s.t kuni aastani 1843. - J.L., B. U.] on seisnenud pidevas soovis lahti ütelda kunstliku ümberistutamise tulemustest, saada uues mullas juured alla ja toitvate mahladega kosuda" (Belinski 1955: 107). Selle seisukoha tulemuseks oli järeldus kahe erilaadse algme - "traditsioonilise rahvusliku" ja laenatud "euroopaliku" mehaanilisest liitmisest 18. sajandi kultuuris. "Ümberistutamise" fakti ennast võidi hinnata positiivselt või negatiivselt, hukatus- või vilkakusttoovalt olenevalt ühe või teise autori ideelisest ja filosoofilisest eelhäälestatusest. (Lotman & Uspenski 2022: 107)
Ikka ja jälle "oma" (venelik) ja "võõras" (euroopalik).
Näiteks, D. Mirski kirjutas: "18. sajandi puhtpärisorjusliku Venemaa kirjandus püsib [|] Lääne suhtes järeleaimajana, võttes loomuvastaselt üle sotsiaalselt võõraid vorme" (Mirski 1933: 502). Läänevastases tõlgenduses arendati 18. sajandi vene kultuuri ebaorgaanilisuse ideed slavofiilide poolt ja Merežkovski kaudu võtsid selle omaks vene sümbolistid. (Lotman & Uspenski 2022: 107-108)
"Tervel real juhtudest võib Venemaa erinemist Läänest põhjustada just see, et Venemaal kantakse üle läänelikku kultuuri ja proovitakse seda järeleaimata" (Uspenski 2013: 109).
Teistsuguse lähenemisviisi pakkusid välja õpetlased, kes rõhutasid vene kultuuri evolutsiooniprotsessi ühtsust aj stadiaalsust. Kritiseerides eelnenud kontseptsiooni Peetri-eelse ja Peetri-järgse perioodi vahelise antihirstoristliku lõhe pärast vene kultuuris, püüdsid nad rõhutada rahvusliku kultuurielu orgaanilisust. Iga ajastu ja iga selle piires tegutsev sotsiaalne rühmitus väljendab end oma aja kultuuris adekvaatselt. (Lotman & Uspenski 2022: 108)
Tuleb märkida, et adekvaatne ('käib kah', 'teeb töö ära') ei ole optimaalne ('parim võimalikest'). Talletan siia ajaks mil jõun ringiga tagasi Lotamani käsitlusele "adekvaatsest kommunikatsioonist".
Vene 18. sajandi kultuuri orgaanilisuse idee eestvõitlejaks oli G. A. Guovski, kes juba 1927. aastal rõhutas, et kui "süvenemised lääne-euroopa kirjandusse ja muinas-klassikasse arendasid vene kirjandust teiste rahvaste tuhandeaastase kogemuse vaimus", siis "erisugused mõjutused moodustasid seejuures ristudes midagi omapärast, midagi originaalselt venepärast; sest nad olid sattusid vanade vene traditsioonide mõjusfääri" (Gukovski 1927: 11; Gukovski 1933: 295-306). Seejuures rõhutati, et 18. sajandi terviklikkus omandas eneseväljenduse kultuuri ideelis-kunstilise palge terviklikkuse kaudu. Ometigi oma lõpparengu käigus võis mõte kultuuri orgaanilisusest muutuda selle immanentsuse kontseptsiooniks. Seejuures eeldati, et võõra teksti omastamine ei erine põhimõtteliselt oma teksti väljatöötamisest - omastatakse vaid see, mis töötataks homme välja orgaaniliselt, kuivõrd see on ette määratud ajaloolise ja sotsiaalse elu eneseväljendamisvajaduse kaudu. (Lotman & Uspenski 2022: 108)
Eeldatakse, et tõlke käigus võetakse tõeliselt "omaks" ainult seda, mis on justkui saatusega alati juba ette määratud kultuurisiseselt ise tekkima. Kultuuriprogressi on siin ette kujutatud predestinatsioonina, mitte pooljuhusliku protsessina, mida ta tegelikult pigem on.
Kultuuri vaatlemisel kirjeldusobjektina tarvitseb eeskätt arvesse võtta selle nähtuse hierarhilist iseloomu: faktid ja tekstid on mõistagi iseloomult kirevamad ja neid on teatud ühtsete tunnusjoontega raskem rühmitada kui metatasandeid ja kirjeldamistasandeid. Kindlatel arenguetappidel loob kultuur paratamatult endast oma isikliku teoreetilise ettekujutuse, iseenda mudeli. Kultuuri niisugune "autoportree" kõrvaldab tema palgest rida jooni, mis on tema enesemõtestamise seisukohast ebaolulised ega oma tähendust. See portree on kindlasti järjepidevam, sirgjoonelisem ja lihtsustatum kirjust pildist, mis avaneb antud etapi kultuuri vahetu "elu" järgijale, sest ainult lihtsustatum olles võib niisugune [|] kontseptsioon realiseerida kaasaegses kultuuris oma modelleeriva funktsiooni. (Lotman & Uspenski 2022: 109-110)
Hea kraam! Siin lõikub mitu lemmikteemat: (1) kultuuri hierarhilisus: lihtsaim on jagada objekt- ja metatasanditeks; (2) enesemudelid tekivad konkreetsetel etappidel, näiteks "kultuurikriiside, järskude nihete ajastul, kui süsteemi jälgitakse väljastpoolt - teise süsteemi silmadega" (2022: 31-32, ülal); (3) kultuuri enesemudel on siin justkui see, mis jaotab nähtused klassidesse "kultuur", "mitte-kultuur" ja "anti-kultuur"; (4) enesemudel on ilmtingimata lihtsustatud ettekujutus (nagu vihjab sõna "mudel" e vähendatud representatsioon), sest see peab levima ja toimima, mida liiga pikk ja keeruline tekst, nt teadlase tervikteos kultuurist, ei saa teha; (5) "modelleeriv funktsioon"! - Sellest ei teagi kohe mida arvata.
Kultuuritraditsiooniga koos saab uurija mitte ainult selle või teise ajastu tekstid, vaid ka selle metatekstid, selle "tekstid tekstides", mis omistavad ainesele tervikliku ja korrapärastatud ilme. (Lotman & Uspenski 2022: 110)
Äärmiselt kõnekas: metatekstid on siin "tekstid tekstides" (texts within texts) ja mitte 'tekstid tekstidest' (texts about texts). Näiteks Goldsteini raamat 1984-s oleks selle määratluse järgi metatekst ja mitte nt, maitea, 'infratekst', intratekstuaalne tekst' vms.
Niisugune eneseseletuslik mudel võib uurija kätte sattudes saada uurijakontseptsiooni osaks, või vastupidi, muutuda kriitikat, unustatud nimede kindlakstegemise ja väljajäänud faktide objektiks. (Lotman & Uspenski 2022: 110)
Otse "enesemudeli" sünonüümide kuhja.
18. sajandi vene kultuuri semiootilise aspekti käsitlemisel lülitume me vältimatult traditsioonilisse vaidlusse selle nähtuse olemusest. Saab ilmselt rõhutada, et ükski vene kultuuri rahvusliku spetsiifika ja sisemise terviklikkuse külg ei avaldu nii ilmekalt kui nende suhe keelde, märkide maailma ja märgilisse tegevusse. Üheks algupäraseimaks jooneks saab näiteks diglossia-kakskeelsuse püsivus - selle nähtuse määrab mõju kultuuri põhiliste tahkude modelleerimisel. (Lotman & Uspenski 2022: 110)
"Selle lähenemisviisi aluseks olid märgi ja keele mõisted. Vastavalt sellele saab kõike, mida niisugune lähenemisviis hõlmab, määratleda semiosfäärina" (Uspenski 2013: 21). "Märkide maailm" = semiosfäär.
Ometigi ei saa ühtlasi jätta märkimata, et 18. sajandi Venemaa semiootiliste struktuuride konstruktiivseks printsiibiks [|] muutub loobumine kultuuri monoloogilisest ülesehitusest, mis, nagu see sageli juhtub uue printsiibi teadvustamise hetkel, leiab kajastamist kultuurilise vasturääkivuse äärmuslikes vormides. Semioosi mudeliks ühiskonnas ei tõuse enam monoloog ja mitte veel dialoog, vaid mingisugune paabeli torni võrdkuju. (Lotman & Uspenski 2022: 110-111)
Siin tekitab natuke segadust see, et monoloog ja dialoog ei vasta üks-ühele 'ükskeelsusele' ja 'kakskeelsusele', aga "paabeli torni võrdkuju" on keeleline, mitte kõneline kujund. St paabeli torn vihjab paljukeelelisusele, mitte sellele, et palju inimesi räägivad korraga (Jakobsonil oli vist isegi eraldi termin selle jaoks, mis praegu ei tule meelde).
Semiootiline lähenemine vene 18. sajandi kultuurile ei ole peale sunnitud: vaevalt võib vene kultuuri ajaloos leida perioodi, mis oleks niisugusel määral küllastunud erinevat tüüpi semioosi. Kui Peetri-eelne kultuur oli keskaegse maailmavaate raamides välja töötanud elu semiootilise korrastamise keeruka kompleksi, siis niinimetatud "euroopastamisega" kaasnes uute märgisüsteemide sissetung, sümboolsete suhete kehtestamine alates Teenistusastmete tabelist kuni ordenite, mundrite ja olmerituaalide süsteemini välja. Peeter I ja Paul I ajastuid on kogu nende sisemise orientatsiooni erinevuse juures iseloomustanud järsult väljenduv suunitlus semiootilisusele. (Lotman & Uspenski 2022: 111)
Siin on "järsk irdumine eelnenust" (Lotman & Uspenski 2013: 241), kus "uut ei mõistetud jätkumisena, vaid kõige eshatoloogilise vahetumisena" (Lotman & Uspenski 2013: 243), "millega harilikult seostatakse just lahtiütlemist vanadest ettekujutustest (Lotman & Uspenski 2022: 94). See nö revolutsiooniline või muidu pöördeline, järsult suureneva semiotiseerituse, periood on justkui üks keskseid uurimisobjekte.
18. [sajandi] kultuuri kui kirjeldatava objekti seesmine vastuolulisus on seotud paljukultuurilisuse nähtusega. 18. sajandi vene kultuurile on iseloomulik semiootiline polüglotism, mis on ehitatud mudeli alusel, mis pärineb kirikuslaavi-vene dualismist. Algse kultuurimudeli semiootiline dualism osutus nii vastupidavaks korrastavaks vahendiks, et edaspidine konkreetsete kultuurikeelte vahetumine ei avaldanud mõju kultuurimudeli enese kahesele loomusele. (Lotman & Uspenski 2022: 112)
Duaalsus tasalülitab paljususe.
Niisiis oli esimese ja kolmanda süsteemi vahel teatav sarnasus, sest ideaalse konstrueerimise tasand lihtsalt ei erinenud empiiriliselt antud tasandist, vaid oli ka tema poole aktiivselt suunatud eesmärgiga ta enesega samastada. (Lotman & Uspenski 2022: 118)
Siin ei suutnud kaasa mõelda nende süsteemidega. Kui seminarides lugeda seda teksti, siis laseks tudengitel välja nuputada, mis need kolm süsteemi täpselt endast kujutavad.
Võib näida, et Pauli süsteem, kui pidada silmas tema idealiseeritud enesekirjeldust, kujutas endast midagi maksimaalselt järjekindlat, mida annab välispidi vastuoksustevabalt kirjeldada. (Lotman & Uspenski 2022: 119)
Without self-contradictions.
Me kasutame terminit "keel" tema semiootilises tähenduses kui "mis tahes korrastatud märgisüsteemi". Mõiste "keel" sõnastikulise tähenduse märkimiseks (näiteks "vene keel" tüüpi ühendites) kasutatakse semiootilises kirjanduses kasutuselevõetud terminit "loomulik keel". Samaviisi [|] peetakse mõiste all "tekst" silmas mis tahes teadet, mida on väljendatud mingisuguse märgisüsteemi vahenditega. Selles mõttes pilt, skulptuur, ballett, üksik kombetalitus, ordenitega kaunistatud munder, paraad - on tekstid erinevates semiootilistes keeltes. (Lotman & Uspenski 2022: 121-122, jm 6)
Lisan kollektsiooni.
Sellega on seotud suhtumine Läände mitte kui teatud poliitilisse ja geograafilisse reaalsusesse, vaid kui sanktsioneeritavasse või põrmustatavasse ideaali. Säärase heakskiidu või ärapõlgamise kirglikkuse määras see, et faktiliselt ei olnud juttu mitte reaalsest Läänest, vaid teatavast väärtushinnangust vene kultuuri sees (iga kultuur modelleerib oma kõrgeima väärtusastme kui millegi, mis on tema suhtes väline; näiteks gooti pühamu planeering modelleerib talle välist vaatepunkti - ülalt, Jumala vaatepunkti). (Lotman & Uspenski 2022: 127)
Ettekujutus "võõrast" on konstrueeritud iseenda vastandiks: "antikultuuri tajutakse miinusmärgiga kultuurina, kultuuri omamoodi peegelprojektsioonina" (Lotman & Uspenski 2013: 223-224). Võib oletada, et oma reeglite tohuvabolu vastandina kujutati ette Läänt väga reeglipärasena, kus isegi laevaehituses lähtutakse reeglitest rohkem kui kogemusest või vilumusest.
Samal ajal ei saa rõhutamata jätta, et just niisuguse paralleeli võimalus lubas mõtestada uut ideaali vana kultuuri keeles: vanavene traditsioonis oli ju lääne kui ilmakaare mõistel täiesti kindel iseloom: läänes asub põrgu. (Lotman & Uspenski 2022: 127)
See on see "jmt" lauses "ettekujutus Läänest kui millestki, mis asub taga, vales kohas jmt" (Uspenski 2013: 360, jm 9).
Lotman, Juri; Uspenski, Boriss 2022[1977]. Vanavene kultuuri uurimise uued aspektid. In: Lotman, Juri; Uspenski, Boriss, Vene kultuuri semiootika: valik artikleid. Koostanud Marek Tamm; tõlkinud Peet Lepik, Kajar Pruul ja Margus Ott; toimetanud Silvi Salupere; kujundanud Sirje Ratso. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 191-220. {Л·379}
Üheks tõeliselt loominguliste uurimuste tunnuseks on see, et lahendades küsimusi, mis on püstitatud teaduse eelnenud arengukäigus, esitavad nad uusi ja seega ei osutu ainult tulemuseks, vaid ka teadusliku mõtte edasiarengu stiimuliks. Sellega nad vastanduvad teatud elututele "kokkuvõtvatele" monograafiatele, mis, summeerides kõike juba tehtut, ei juhata kuhugi ja tuletavad meelde koridore umbselt suletud viimase uksega. Muidugi on uusi probleeme avav autor alati enamhaavatavas seisukorras: mida uuem ja viljakam on probleem, seda teravamaks riskeerib kujuneda diskussioon selle ümber. (Lotman & Uspenski 2022: 192)
"Semiootiline kirjeldus[e üheks eesmärgiks on] näha uuritavas objektis midagi uut" (Uspenski 2013: 21).
Ajaloolased on sügavalt juurdunud traditsiooni kohaselt võrdsustanud kirjalike allikate summa kultuuri kui niisugusega. Kõik, mis puudutab valdkonda, mida tekstides vahetult ei kajastata - suulise suhtlemise sfäär, inimeste käitumine erisugustes kirjapanemata situatsioonides, žestid ja miimika, olmerituaalid - välistatakse sootuks vaatlemissfäärist. Selle asemel et kõnelda tolle objekti esiletoomise raskustest, kinnitatakse selle põhimõttelist tarbetust. (Lotman & Uspenski 2022: 193)
Kõik nimetatud nähtused on kultuurisemiootika seisukohalt "tekstid", aga mitte "kirjalikud allikad".
Kui rääkida isegi keelest, mis tundub tekstides peegeldavat kultuurisfääri kõige adekvaatsemalt, siis ka siin paistaks uurijale kätte täiesti moonutatud pilt: tal oleks loomulik eeldada, et uuritaval ajastul kõnelnuksid inimesed nii, nagu seda on esitatud kirjalikes dokumentides [...] (Lotman & Uspenski 2022: 194)
Keel peegeldab tekstis kultuuri.
Lähema konteksti põhjal selgub, et "naerukultuuri" "ideelise küpsuse" all mõtleb A. Belkin satiiri. Kuidas tuleks siduda säärane arusaam M. Bahtini kategoorilise väitega, et satiir on alati ühevalentne ja tõsine? Teatavaid nähtusi eitades vastandab satiir end põhimõtteliselt naerukultuurile, mis on ambivalentne, eitav-sanktsioneeriv ja asub väljaspool mis tahes tõsise maailma vorme. M. Bahtini komplitseeritud ja mitte alati vaieldamatu mõte muutus lihtsustatuks ja mugavaks, omandades ornamentaalse teaduslikkuse ilme. (Lotman & Uspenski 2022: 198, jm 3)
Sama tuleks vältida Lotmani, Uspenski ja teiste puhul - mitte lihtsustada nende käsitlusi "kaunistusteks" oma teadustööle.
Vene keskaegne õigeusklik kultuur püsib pühaduse ja saatanlikkuse vastandamisel. Pühadus välistab naeru (vrd: "Kristus ei naera ilmaski"). (Lotman & Uspenski 2022: 199)
Kristus sobiks selle poolest Platoni ideaalriigi "valitsejaks".
Pühaduseteotus ei välju põhimõtteliselt sakraalse universumi piiridest: nendes piirides ta lihtsalt omandab antiteetilise mõtte. Parodeerivad talistepühised matused (roguskist vaimulikurüüs "papiga", kätepesunõust pärit savist potiga viirukipanni asemel, kui matusetalituse asemel kostab ropp sõim), omandas rõhutatult pühadustteotavat iseloomu, kuuluvad maagilise antikäitumise koondplaani. (Lotman & Uspenski 2022: 205)
Jällegi "võõras" konstrueeritud "oma" peegelpildist. Neid lehekülgi siin tuleks üle lugeda Sõnajalaõie Seltsi teksti kirjutades.
Kes tahes imeliku käitumise toimepanija - vaga hull, vaga hullu etendav tsaar või rändnäitleja - on usurändur, tulnuk, võõramaalane. Selles mõttes on huvitav vene tsaaride kalduvus samaaegselt vaimust vaevatuse kiusatusega "olla võõramaalased" - alates Groznõi kavatsustest "inglaseks saada" kuni Peeter I ümberkehastumiseni. On iseloomulik, et Katariina II, kes oli välismaalane troonil, mängis püüdlikult "vene" käitumist, aga juba end venelasena tundev Paul I tahtis olla Malta ordu kõrgmeister, see tahendab, muutuda mängu korras selleks, kelleks ta kahtlemata ei võinud saada - katoliiklaseks ja süütuks. (Lotman & Uspenski 2022: 209)
Kõik üritavad mängida, et nad on keegi, kes nad olla ei saa.
Uspenski, Boriss 2013[1996/1982]. Tsaar ja isehakanu: võimu uspurpeerimine Venemaal kultuuriajaloolise probleemina. In: Uspenski, Boriss, Vene kultuuri jõujooni: valik artikleid. Koostanud Peet Lepik ja Boriss Uspenski; tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik, Malle Salupere ja Andres Ehin; toimetanud Silvi Salupere. Tartu: Ilmamaa, 151-204. [ESTER]
Venemaa ajalugu ei saa kirjutada võimu usurpeerimise probleemist mööda vaadates; Kljutševski sõnul "esimesest Vale-Dmitrist alates on meil võimu usurpeerimine muutunud riigis krooniliseks haiguseks: harva, kui mõni valitsemisaeg sellest peale kuni peaaegu XVIII sajandi lõpuni võlja on ilma isehakanuta möödunud" (Ключевский III, 26). (Uspenski 2013: 151)
See on kummastav, et 21. algul toimub sama trall ja mingi KGB ohvitser usurpeerib endale ainuvõimu.
Nagu allpool näeme, ei ole võimu usurpeerimine laiemas mõttes sugugi alati seotud sotsiaalsete liikumistega ega pea üldse tingimata olema seotud võitlusega reaalse võimu pärast. On ilmne, et võimu usurpeerimise olemuse mõistmiseks tuleb avada antud fenomeni esilekutsuvad kultuurimehhanismid, s.t. asuda vaatlema Vene ühiskonna ideoloogilisi arusaamu (ajaloolisest vaatepunktist). (Uspenski 2013: 152)
Mis on venelaste kollektiivses peas valesti?
See lähenemisviis ei seleta niivõrd isehakanu esiletõusu, kuivõrd tema esiletõusmisega kaasnevat ühiskonna reaktsiooni, s.t. seda vastukaja ja toetust, mille osaliseks ta rahvamassides saab. (Uspenski 2013: 152)
Märgin üles kui seose "ühiskonna nii- või teistsuguse vastureaktsioonni" (Uspenski 2013[1976]: 136) ja mõiste vastukajad esinemise vahel pealkirjas "Kontseptsiooni "Moskva kui kolmas Rooma" vastukajad..." (Lotman & Uspenski 2022[1982]).
Ühtlasi rõhutab see meid huvitava nähtuse tähtsat aspekti - nimelt usku isehakanusse. Seejuures paistab, et võimu usurpeerimise probleemi ei ole võimalik lahendada ilma usurpeerimise psühholoogiasse, s.t. sellesse ettekujutuste ringi süvenemata, mis isehakanu tegusid on vahetult motiveerinud. Püüame näidata, et niisugune [|] psühholoogia toetub religioossetele ettekujutustele; teisisõnu me asume vaatlema võimu usurpeerimise kui vene kultuuri ilmingu religioosset aspekti. (Uspenski 2013: 152-153)
Olen jaokaupa peaaegu terve selle teose läbi lugenud ja üha enam on tunne, et Uspenski nö "ajaloosemiootika" on võib-olla täpsemalt just nimelt "religioonisemiootika".
Kuid tsaarisse suhtumise iseloomu määrab esmajoones ettekujutus, mille kohaselt tsaarivõim on sakraalne võim, millel on jumalik päritolu. Võib arvata, et võimu usurpeerimine kui Venemaale tüüpiline nähtus on seotud nimelt tsaari sakraliseerimisega (mis omasoodu on seotud monarhi võimu bütsantiseerumisega). Enamgi veel: just isehakanute ilmumine võib olla märgiks monarhi võimu sakraliseerumisprotsessi algusest. (Uspenski 2013: 153)
Ristiusu ülevõtmisel oli Vene ühiskonnale lõputu rida pöördumatuid negatiivseid tagajärgi.
Kapten Margerete ütleb oma ülestähendustes (1607): "Tiitli kohta aru pidades arvavad venelased, et sõna "tsaar", mida Vene valitsejad kasutavad, on maailma kõikidest tiitlitest tähtsaim. Rooma imperaatorit nimetavad nad "keisriks", tuletades selle Caesari nimest; aga muid valitsejaid nimetavad nad "kuningateks", jäljendades poolakaid. Pärsia suveräänile antakse "kizil baša" nimi, Türgi oma aga nimetatakse "Türgi suureks hospodariks". Sõna "tsaar" on nende arvates Pühakirjast, kus on Taaveti, Saalomoni ja teiste valitsejate nimed - tsaar Taavet, tsaar Saalomon. Sellepärast nad ütlevadki, et "tsaari" nime, millega Jumal oli omal ajal nõuks võtnud avaldada lugupidamist Taavetile, Saalomonile ja teistele Juudamaa ning Iisraeli võimukandjatele, on valitsejal tunduvalt sündsam kanda kui sõna "keiser" ja "kuningas", mis on inimese loodud ja nende arvates mõne vallutaja antud" (Устрялов, I, 254). Niisiis tunnistatakse, et "tsaari" nime on loonud Jumal, mitte inimene. (Uspenski 2013: 154)
Ma vist kujutan endale asju ette - oleks nagu just lugenud entsüklopeediast, et venelased tuletasid oma "tsaari" tiitli mongolite "khaani" omast, aga Cæsari sissekandest, kus see info võinuks olla, seda praegu ei leidnud ja pika s-i tõttu otsing ei tööta.
Trooni usurpeerimine või isegi kombekohaselt seaduslik troonilepanek (valitsejaks kroonimine) ei tee veel inimesest tsaari. Tõelist tsaari ei määra käitumine, vaid ettemääratus; seepärast võib tsaar olla türann (nagu Ivan Groznõi), kuid see ei luba mingil moel arvata, et ta vale koha peal istub. (Uspenski 2013: 161)
Miks peaks Jumal, keda muidu kujutatakse enamasti "hea" tegelasena, panema võimule türanne?
Samal ajal on võimu usurpeerimise spetsiifilise psühholoogia aluseks ühel või teisel määral mütoloogiline [|] samastamine. [...] Säärastel juhtudel saab nimi otsekui koha funktsiooni. (Uspenski 2013: 169-170)
"Mütoloogilistest samastamistest üldse vt. Lotman, Uspenski 1999" (samas, 170, jm 33).
Mängu iseloomulik kirjeldus on võtta ühest Permi kubermangus kirja pandud muinasjutust: "Laps ei kasva aastate, vaid tundidega. Hakkas semudega mängima. Hakkasid Mängima tsaari. sepa poeg ütleb semudele: "Hüüdke: jõgi, hakka tagurpidi voolama! Kellel hakkab, see saab tsaariks!" Teised hüüavad ja hüüavad - ei midagi; tema hüüdis - ja jõgi pööras otsa ümber. Hakkasid uuesti mängima. "Hüüdke: mets, paindu musta mulla poole!" Teised hüüavad - ei tuhkagi; tema hüüdis - ja mets paindus. "Noh, mina olen teist korda tsaar." Hakkasid kolmat korda mängima. "Hüüdke: kõik lojused metsas - vakka! [edasi on tekstis lünk]. Ütleb: "Noh, poisid, mina olengi tsaar! Keda kägistan, pole kellegi asi!" Nii nad kokku leppisidki" (Зеленин 1914, № 40, 271). Ettekujutus tsaari sakraalsetest omadustest peegeldub siin väga selgesti; selles kontekstis ilmneb, et "tsaarimäng" on mäng, et olla sakraalne, kõikvõimas olend. (Uspenski 2013: 174)
Kas sõnajalaõis annab võime teha ka selliseid asju?
Toome näiteks ühe paljudest tõenditest, milles niisugust laadi suhtumisest juttu on. 1722. a. "pajatas eakas nunn Platonida tema imperaatorliku kõrguse kohta: ta [Peeter I] pidavat olema väljavahetatud rootslane, ja mõistagi ei täida ta Jumala tahtmist; löövad risti ette vastupäikest ja toimetavad laulatusi, ja maalivad ikoone [|] rootslastest tegelinskite nägude järgi, ja paastust kinni ei pea, ja rootsi rõivad on meeltmööda; ja joob ja sööb ta rootslastega ja Rootsi kuningriigist välja ei tule [---] ja suurvürstiks peetav Pjotr Aleksejevitš sündis rootsi naisest, hambad suus. Tema on Antikristus" (Есипов, II, 41). (Uspenski 2013: 202-203)
Hea naisenimi. Peetri-kui-rootslase kirjeldus siin on täpselt selline, et võiks vabalt otsa lisada "...ja sittuda ei saa ta ka hästi."
0 comments:
Post a Comment