Sokrates ja Dioogenes

Karilas, Yrjö 1930. Sokrates ja Dioogenes. Vaimusuured Nr. 1. Tõlkinud M. Nurmik. Tallinn: Töökool. [ESTER]

Sokrates elas Ateenas nelisada aastat enne seda aega, mil ilmus Kristus maailma. Ta isa Sophroniskus oli kujuraiuja, ning ema ämmaemand. Koolis hakkas ta käima seitsmeaastaselt. Juba siis üllatas ta kõiki oma selge mõtlemise ja suure teadusehimuga. Ta õppis kõiki teadusi ja luges kreeka kirjanikkude teoseid. (Karilas 1930: 3)

Kakoi koolis ta 5. saj. eKr käis? Teadusehimu - teadmishuvi ja õpihimu ristsugutis.

Ja Sokrates hakkas otsima. Ta märkas, et ta südames oli hääl, mis avaldas hääkskiitmist ja julgustas, kui ta talitas õieti, kuid noomis ja tegi olemise rahutuks, kui ta väärasti talitas. Mida enam ta kuulas seda sisemist häält, seda sagedamini see talle kõneles. (Karilas 1930: 4)

Politeia Cambridge'i tõlkes on joonealune märkus, mille järgi Sokratese sisehääl ainult hoiatas, aga ei julgustanud: "Socrates' divine sign was an inner voice that warned him away from certain courses of action, but never gave positive instruction" (2000: 201, jm 13).

Räägitakse, et rikas Kriton, kellest pärast sai Sokratese õpilane ja sõber, saatis ta omal kulul isa töökojast selle aja parimate õpetajate juurde, sest ta oli märganud peutivat poisis terase mõistuse ja suuri vaimuandeid. Sokrates ei leidnud siiski neilt õpetajailt seda, mida otsis. Seepärast asus ta elust ise koguma ainet oma mõtiskelule ja hakkas elukooli õpilaseks. (Karilas 1930: 4)

Nimi: Sokrates; Hariduskäik: eluülikool.

Enesevalitsemine ei jätnud Sokratesest kunagi maha. Sellest see haruldane mehisus, mida ta ilmutas mitu korda oma elu kestel. Ta võitles mitmeski lahingus oma isamaa eest. Potidaea lahingus, milles Sokrates võitles lihtsõdurina, sai ta armsaim õpilane Alkibiades haavata, ja paratamatu surm näis teda ähvardavat. Kuid julgesti tormas Sokrates oma mahalangenud sõbrale appi, asetas kilbi talle varjuks ette, ja tal läks korda haavatu eemale kanda võitluse rüsinast. Kui siis Ateena väejuhid pakkusid talle tasu, lükkas ta selle rahulikult tagasi. (Karilas 1930: 4)

Sokrates on vooruslik.

Ta elunõuded olid väga väikesed, seepärast ta vabastas enda kõigist väliseist muredest ja kohustusist. Andudes oma elutööle, unustas ta oma kodu, teenistuse ja majapidamise, olgugi et oli perekonna-inimene ja mitme lapse isa. Sööki ja jooki tarvitas nii vähe, et kõik imestasid, kuidas ta veel elus püsis. Keegi ta sõber ja järelkäija sõnas talle etteheitvalt: "Sa elad nii, nagu kõige halvem origi oma isanda juures ei taha elada; sa lepid kõige viletsama toiduga, ja kõige lihtsamad joogid rahuldavad sind. Üksainus vilets mantel käib sul niihästi suvel kui talvel, ja sul pole isegi pääkatet ega jalavarje..." (Karilas 1930: 6)

Sama kirjutatakse Pythagorase kohta, kes olevat õpetanud sööma kõige lihtsamaid toite, et keha harjuks vähesega. Midagi sellest, Millegi pärast kujutan ette, et nad söövad teraviljaputru.

Ta äärmisel tagasihoidlikkusel oli kaks põhjust. Inimese siseilm oli talle tähtsam välisest, kehalisest. "Mitte midagi vajada", rääkis ta, "tähendab olla jumalus, kuid vajada võimalikult vähe, tähendab olla talle lähedalt sarnane. Aga et jumalik loodus on täius, siis läheneda talle tähendab läheneda täiusele." (Karilas 1930: 6)

Jällegi mõtteviis, mida ma seostaksin Pythagorasega, eriti jumaluse-taolisuse poole püüdlemise tõttu.

Ta mõtles kõige selle paha pääle, mis ümbritses teda paksu uduna, ja mõtles, et see saab alguse teadmatusest. Inimesed ta ümber kobasid teadmatuse pimeduses. Kui (Karilas 1930: 7)

Väga ohtralt valguse ja pimeduse kujundeid. Maine elu on justkui väga pime ja varjuline.

Delphi oraakel oli kuulutanud Sokratese Kreekamaa kõige targemaks meheks. Sokrates hämmastus seda kuuldes ega teadnud, mis oraakel sellega mõtles. Ta läks seepärast ühe õppinud ja targakspeetud mehe juure, et näha, kumb neist oli targem.
"Tema juures ära käinud", sõnas Sokrates, "mõtlesin nõnda: kuigi usun, et kumbki meist õieti ei tea, mis on tõde, häädus ja ilu, olen ma vähemalt selle poolest tast ees, et kuna ta arvab end midagi teadvat, ilma et seda teaks, mina aga midagi ei tea, kuid selle eest olen täiesti teadlik sellest, et ma midagi ei tea." (Karilas 1930: 9)

Lõpuks ta ikkagi teab öelda, et tõde ja ilu on hääduse vormid.

Sokratesel oli palju sõpru ja poolehoidjaid, kuid veel rohkem vaenlasi. Ta õpetus ei meeldinud rikastele, mõtlemata või kergemeelistele kodanikele. Ta sõnad sattusid õrna kohta, sest paljastasid väärad eluviisid ja peidetud vead. (Karilas 1930: 9)

Vaenlaste triaad: (1) rikkad; (2) kergemeelsed; ja (3) mõtlemata inimesed.

Ja ta oli peaaegu juba vööst saadik külm, kui ta kergitas riiet, mis tal pääl oli, ja ütles oma viimsed sõnad:

"Kriton, me võlgneme kuke Asklepios-jumalale. Ohverda see talle, ära unusta seda."
"See sündigu", sõnas Kriton, "ütle, kas soovid veel midagi?"

Sellele küsimusele ta enam ei vastanud, kuid järgmisel hetkel ta võpatas. Mees võttis katte ta näolt, ja siis nähti, et ta silmad olid kustunud. Seda nähes Kriton sulges ta suu ja silmad. (Karilas 1930: 14)

Tõhus surmaputkelill.

Ka perekonna-elus ettetulevad tülid ja igapäevased näägutamised kandis ta üleoleva rahuga. Teatakse kõnelda, et ta äge teinepool Ksantippa, keda mehe "nurjatu" elu [|] väga ära oli pahandanud, pärast vihast sõnelemist talle solki kaela oli kallanud. Sokrates pühkinud enda rahulikult kuivaks ja naljatanud hääsüdamlikult: "Nojah, pärast müristamist tuleb ikka vihma." (Karilas 1930: 15-16)

Veel üks ikooniline lugu, mida olen varem juba kohanud.

Sokrates ütles hästi teadvat, et ta enesekasvatuse ja enesevõitmise poole sihtiv õpetus leiab ateenlaste poolt sama kindlasti hukkamõistmist, nagu arstki, keda suhkrusaiade küpsetaja süüdistab lastest moodustatud kohus, et ta ei salli maiustusi, vaid määrab mõrudaid rohtusid ning lõikab ja põletab oma haigeid. (Karilas 1930: 16)

Iseendast tugevamaks kujunemise filosoofia.

Keegi mees ütles kord Sokratesele:
"Su näojooned näitavad, et oled kergemeelne, vägivaldne, lihatseja ning joodiku kalduvustega inimene."
Sokrates vastas: "Mu loomuses on tõesti need halvad omadused, kuid ma olen nad taltsutanud ja võitnud sellega, et püüdsin end alati harjutada hüvedes." (Karilas 1930: 16)

Otsing näitab, et see siin ja V. Alttoa eluloolugu Heinrich Mannist 1961. aastal XIX-XX Sajandi Väliskirjanike II. köites [PDF] on ainsad korrad mil see sõna on trükivalgust näinud: "Selle esindusliku kodu peremees on rahamaailma kroonimata kuningas, eetikalage ühiskondlik roimar, perenaine aga kultuuritu seltskondlik intrigeeritseja ning täitmatu lihatseja" (1961: 105).

Antisthenes asus Piraioses, umbes kümne kilomeetri kaugusel Ateenast, ja tuli säält igapäev kuulama Sokratese õpetust. Ta oli kehvast soost. Oma rõõmuks märkas ta, et Sokrates ei põlanud vaeseid ega orjegi, vaid pidas neid [|] oma vendadeks niisama nagu aadlikke. Iseäranis meeldis talle Sokratese õpetusest see, et inimene peab vaesuses ja puuduseski saama endaga rahulolevaks, targaks ja õnnelikuks. Ta otsustas selle oma õpetaja mõtte enda juures teostada ja hakkas põlgama kõike välispidist. Üsna katkenud riides saabus ta kord Sokratese juure.
Sokrates, kes oma õpilases ei näinud küllalt vaimsust ja mõistis, et see ta õpetusest liig pääliskaudselt oli aru saanud, ütles:
"Antisthenes, edevus vahib su katkise mantli aukudest." (Karilas 1930: 16-17)

Ära eputa midagi siin oma ainsate kehakatetega!

Dioogenes.

See kehv mees oli filosoof Dioogenes. Mitu korda eriskummalisem oli ta, kui need pikajuukselised, paljaspäised ja paljasjalgsed vabaduse otsijad, milliseid näeb kõigil aegadel oma teed käivat. Kentsakate eluviiside all asus temas terane mõistus, mis valmis oli koike olevat häätahtlikult arvustama, kuid selle põhjast paistis siiski sünge tühjus. (Karilas 1930: 18)

Every period has its "poor, dirty, unshodden, vegetarian "Pythagorists"" (Philip 1966: 14).

Tugeva tahtega suutis Dioogenes äärmusteni teostada küünilise õppesuuna mõtted elu lihtsusest ja targa rippumatusest kõigist väliseist asjaoludest. Vabalt ja kellestki hoolimata asetas ta enda väljaspoole kõiki kultuurilise ühiskonna nõudeid, tõmmates seega enda pääle suurt tähelepanu ning jättes neil toreduse, nautimishimu ja üldise raiskumise aegadel nii mitmegi südamesse sügava mõju. Ta oli Kreeka iseäralikuim inimene. (Karilas 1930: 20)

Antisthenesest ka ei hoolinud?

Halva ilmaga Dioogenes veetis öö kuskil templi sammastikus.
"Nad on mulle maju ehitanud," lausus ta templite kohta, mis kreeklased olid jumalaile püstitanud. (Karilas 1930: 20)

Sama võiks möelda õigeusklike väikestest majakestest Võrumaal.

"Ei siin ole häda midagi", rahustas ta. "Meid viiakse vaid vangi ja müüakse orjadeks. Iga inimesega võib läbi saada, ja nemadki on inimesed. Vaimu ei saa nad vangi panna, ja vaimuvabadus - see üksi on inimesele kallis. Kui paneme vastu, valame asjata verd, ilma et oma olukorda parandaksime." (Karilas 1930: 22)

Natuke ikka on häda, Dioegenes, natuke ikka on.

Plato oli kutsunud Dioogenese enda juurde õhtusöögile. Äkki Dioogenes hakkas jalaga põrandavaipa tallama.
"Vaat nii!" hüüdis ta, "nõnda tallan jalgega Plato kergemeelsust."
"Veel suurema kergemeelsusega," lisas Plato juure. (Karilas 1930: 25)

Umbes nagu Rick James mudaste jalgadega Charlie Murphy diivanil, "Fuck yo' couch".

Oatoit oli kreeka peenemas seltskonnas põlguse all, mida ainult alamrahvas söögiks tarvitas. (Karilas 1930: 25, jm)

Ikkagi üsna sümboolne küsimus, kas Pythagoras soovitas ube mitte süüa või eelistada neid üle kõige.

Ei - inimene, kes alati naeris, oli vaid vaene hulkur filosoof Demokritos.
Ta oli pärit Abdéra linnast, ja elas Kreekamaal 4. sajandil e. Kr. Ei kutsunud valitsemisvõim, sõjakuulsus, rikkus ega mingi eriline õnn tema näol esile igavesti rõõmsat naeratust, vaid hingeline rahu, milline ei vaja mingisuguseid maisi hüvesid. (Karilas 1930: 31)

(1) rikkus või mingi eriline õnn; (2) sõjakuulsus; (3) valitsemisvõim.

Ärgu piinaku sind omakasu ihkamise püüded - see on ainuke ülim hüve. Seda rääkides ta naeratas. Ainult vähesed tundsid endal olevat jõudu käimiseks tema teed ja süvenemiseks tema õpetusse, kuid kes sellega sai hakkama, tundis täielikku vabanemist elu painavaist muredest ja hakkas naeratama nagu lõbus ja elurõõmus filosoof Demokritoski. (Karilas 1930: 32)

Ja selle pärast nõudiski Platon, et Demokritose kirjutised tuleb ära põletada? Sest tema ülima hüve määratlus oli teistsugune?