Halfwassen, Jens 2023. Plotinos ja uusplatonism. Saksa keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Jaan Lahe. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. [ESTER]
Plotinos on antiikaja suurim ja mõjuvõimsaim mõtleja Platoni ja Aristotelese kõrval. Tema rajatud uusplatonism mõjutas antiikfilosoofia viimast perioodi, kuid tal oli ka mõju, mis ulatus sellest kaugemale ning puudutas niihästi kogu hilisemat filosoofia kui ka teoloogia ajalugu. (Halfwassen 2023: 13)
Julge väide.
Marsilio Ficino (1433-1499) - Itaalia filosoof, humanist ja preester, üks mõjukamaid Itaalia renessansiaja mõtlejaid. Lõi Firenzes oma Platoni Akadeemia, mida pidas Platoni loodud Ateena Akadeemia järeltulijaks. Tema tahtsuse kohta platonismi ja uusplatonismi edendajana vt viimast peatükki ("Lõpetuseks"). Vt tema kohta ka: Eugenio Garin, Filosoof ja maag. Tlk Margus Ott. - Eugenio Garin (koost.), Renessansiaja inimene. Tallinn: Avita, 2010, 182-185. (Lahe 2023: 230, kommentaar 1)
Ficino ka nende hulgas, kelle kohta iga uus informatsioonipiisk on mingi koha pealt üllatav.
Kus iganes pärast Plotinost ka metafüüsiliselt mõeldud ei oleks, kohtab uusplatonistliku päritoluga motiive ja mõttevorme. Iga tõlgendus tõelisuse ühtsusest jääb seotuks platonismiga ja viitab sellele juba ainuüksi ühtsuse primaarsuse tunnistamisega. Samaaegselt on Plotinose filosoofia eeldusterikkam kui enamiku teiste mõtlemise klassikute filosoofiad. Ta ei alusta uuesti otsast, vaid tugineb Platoni tehtule, keda Plotinos tolgendab juba sajandeid vana tõlgendamistraditsiooni valguses, mis ulatub Platoni enda õpilasteni ning mis integreerib Platoni filosoofiasse Aristotelese tähtsaimaid arusaamu. Selle traditsioonide seosega peab arvestama iga käsitlus. Sellele lisandub uusplatonismi erakordne sisemine keerukus, mis tuleneb sellest, et siin käsitletakse kõige sügavamaid metafüüsika probleeme. See kõik teeb katsest pakkuda sissejuhatavat ja Plotinost tutvustavat käsitlust väljakutse, mis on eriti ahvatlev. (Halfwassen 2023: 13)
Wikipedia seletab, et "Alates 1950ndatest on Tübingeri Koolkond väitnud, et Platoni "kirjutamata õpetused", mille üle Aristoteles ja Vana Akadeemia vaidlesid, sarnaneb tugevasti Plotinose metafüüsikaga. Sel juhul oleks Platoni neoplatonistlik lugemine vähemalt selles keskses küsimuses ajalooliselt õigustatud. See viitab, et uusplatonism oli vähem innovatsioon kui ta näib ilma Platoni kirjutamata õpetusi tundmata. Tübingeri Koolkonna kaitsjad rõhutavad oma tõlgenduse eeliseid. Nad näevad Plotinost arendamas traditsiooni, mille algatas Platon ise. Plotinose metafüüsika, vähemalt üldkoontes, oli seega tuttav juba Platoni õpilaste esimesele põlvkonnale. See kinnitab Plotinose enda seisukohta, sest ta ei pidanud ennast uue süsteemi leiutajaks vaid Platoni õpetuse ustavaks tõlgendajaks."
Oma Plotinose ja uusplatonismi mõistmise eest olen ma kõige rohkem tänulik Werner Beierwaltesele. Ta on uusplatonistliku mõtlemise kohta ja selle mõtlemise elavust teinud mõistetavaks rohkem kui keegi teine. Temale on ka minu tänu tagasihoidliku väljendusena pühendatud see raamat. (Halfwassen 2023: 14)
Beierwaltes, Werner 2012. Absoluutne eneseteadvus: Divina ignorantia summa ac vera est sapientia. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Akadeemia 12: 2131-2150. [DIGAR]
I. Mis on uusplatonism?
Plotinos kasutab kogu antiikfilosoofia traditsiooni kui vahendit, et väljendada imepärast metafüüsikat, mis olles oma häälestatuselt algupärane, kulgeb nüüdsest peale läbi aegade kui tõeline metafüüsika. (Jaspers 1971: 119)Nii kirjutab Karl Jaspers uusplatonismi rajaja ja olulisima mõtleja Plotinose kohta oma tollal laialt levinud "Sissejuhatuses filosoofiasse". (Halfwassen 2023: 15)
Jaspers, Karl 1951. Way to Wisdom: An Introduction to Philosophy. Translated by Ralph Manheim. New Haven; London: Yale University Press. [Internet Archive]
Jaspers rõhutab, et Plotinos jätkas "kogu antiikfilosoofia traditsiooni", taotledes seega kõikehõlmavat sünteesi. Kuid nagu Jaspers samuti toonitab, keskendus see süntees täielikult [|] metafüüsikale. Metafüüsikana Plotinose mõttes võib mõista mõtlemist, mis küsib selle terviku kohta, mis on üleüldse olemas ja millest saab mõelda. Oleva ja mõeldava terviku kohta saab aga küsida vaid see, kes vaatleb seda tervikut ühtsusena. Selle terviku esitus tema ühtsuses on aga ise võimalik vaid seeläbi, et küsitakse viimse aluse ja algallika kohta, millest lähtudes saab tervikut vaadata ühtsusena, seega, kui küsitakse terviku ühtsuse aluse kohta. Too ürgalus ei saa aga omakorda taas olla tingitud millestki muust, ta on seega tingimatu ja absoluutne ning kuna ta on terviku ühtsuse alus, nimetab Plotinos teda "Üheks endaks" (auto to hen). Uusplatonistlik metafüüsika on tähendusrikkas mõttes mõtlemine Ühest (vt Beierwaltes 1985). (Halfwassen 2023: 15-16)
Kui ma õigesti aru saan, siis Platoni nn "kirjutamata õpetus" olevat olnud väga matemaatiline, isegi krüptiline ja kahtlase seosega pütagorismi. Tema ülimast hüvest pidavat neis saama lihtsalt Üks.
Uusplatonism oli esimene filosoofia, mis ei omistanud vaimule (nous) tõelisuses üksnes erilist, väljapaistvat kohta, nagu olid teinud juba Platon ja Aristoteles, vaid käsitles seda tõelisuse ühtsusena üldse, millele too tõelisus võlgneb oma erilise määratluse. Vaimu all ei ole seega mõeldud meie individuaalset ja subjektiivset mõtlemisvõimet, vaid jumalikku või absoluutset vaimu, mis on olemiskülluse täiuslik kehastus. See on lisaks Ühele uusplatonistlikus filosoofias teine oluline teema. (Halfwassen 2023: 16)
Vaimu idealiseerimine.
Plotinose jaoks põhineb vaim absoluutsel Ühel, mis on ise "sealpool vaimu" (epekeina nou) ja "sealpool olemist" (epekeina tēs ousias). Absoluutse Ühe transtsendentsus mitte ainult kogu olemise, vaid ka kogu mõtlemise suhtes loob samal ajal aluse teatud tõeliselt filosoofilisele müstikale, mille on välja arendanud Plotinos. Sest kui Üks transtsendeerib kõike mõeldavat, võib teda saavutada veel üksnes seeläbi, et mõtlemine ületab ennast ja saab endast välja astudes (ekstasis) Ühe endaga kõiki erinevusi kaotavas ühinemises üheks. (Halfwassen 2023: 17)
Lahe on jätnud sellise kommentaari: "Transtsendentsus - sealpoolsus" (232, k 17). Ei tea kas see oleks arusaadav kui me hakkaksimegi räägima nt Kanti sealpoolsuse filosoofiast. Kas ei jääks me hätta juba siin samas kui tuleks kirjutada "Üks sealpoolsustab kõike mõeldavat"? Või tuleks siis anda nt "Üks on sealpool kõike mõeldavat"? Mida tõepoolest tahendab transtsendeerimine selles lauses? Kas see tegevus on pelgalt sealpool asumine?
Plotinose ja tema järglaste filosoofia nimetamine "uusplatonismiks" ei pärine antiikajast, vaid sündis filosoofiaajaloolase Jakob Bruckeri 1742. aastal ilmunud teose "Historia Critica PHilosophiae" (vt Brucker 1742: 189 jj) mõjul. Esmakordselt ilmus see nimetus 1774. aastal A. Fr. Büschingil (Büsching 1774: 471 jj) ning muutus 18. sajandi lõpus kindlaks terminiks. Brucker ja talle järgnevad valgustusaja filosoofiaajaloolased tahtsid sellega seda filosoofiat, milles nad nägid vaid segast müstilist jampsimist, eristada Platoni filosoofiast. Plotinos ja kõik teised uusplatoonikud ise nimetasid end seevastu lihtsalt platoonikuteks. (Halfwassen 2023: 17)
Just nagu "Aristoteles [...] näeb Platoni "realismis" lõpmatu müstitsismi ja õpetatud mõttetuse juurt" (Durant 1936: 75). Tuleb välja, et filosoofia algusest peale on filosoofid üksteise filosoofiaid nimetanud jampsimiseks. See on nagu... traditsioon.
Eesti keeles on sellega paralleelselt kõibel veel nimetus "platonistid", kuid käesoleva tõlke autor eelistab vormi "platoonikud", kuna see on lähedasem originaalnimetusele (kr πλατωνικός πλατωνικοί). (Lahe 2023: 232, k 22)
Analoogne küsimus, kas rääkida pütagoorlastest (kreekapärane tuletis) või pütaagorlastest (ladinapärane tuletis). Mulle isiklikult istub "pütaagorlus" keele peal mugavamalt kui "pütagoorlus". Nende platoonikute juures aga võib küsida, kui palju džinni neile sisse tuleb kallata?
Plotinos ise tugineb lisaks Platonile ka Aristotesele ning suurtele eelsokraatikutele Parmenidesele, Herakleitosele, Empedoklesele ja Anaxagorasele, samuti pütaagorlaste koolkondlikule pärimusele (V 1, 8-9). Uusplatonism tahab olla kogu antiikfilosoofia süntees. (Halfwassen 2023: 18)
Parmenides Eelast (u 540-480 eKr), Herakleitos Efesosest (u 544 - u 483 eKr), Empedokles Akragasest (u 495-435 eKr), Anaxagoras Klazomenaist (u 500-428 eKr). Puhuks kui tuleb endal neist midagi kirjutada ja nõutakse anaalset täpsust.
Teiseks asub see süsteem Plotinose jaoks dialoogide taga. Viimased kujutavad endast küll võtit selle mõistmiseks, ent tervikuna ei arendata seda süsteemi üheski dialoogis. Plotinose Platoni-tõlgenduse süstemaatilistest tervikraamidest nähtub, et ta võtab Aristoteleselt ja teistelt antiikautoritelt Platoni kohta arvukalt teateid, mis pärinevad Platoni Akadeemias vaid suuliselt esitatud printsiipide filosoofiast, Platoni "kirjutamata õpetusest" (agrapha dogmata). Seejuures on ebatõenäoline, et uusplatoonikud võlgnevad oma teadmised printsiipide filosoofiast üksnes veel tänasenigi säilinud allikatele. (Halfwassen 2023: 19)
St Platoni 30+ dialoogi võib nämmutada lõputult ilma nende taga seisvate õpetusteni välja jõudmata.
Selles printsiipide metafüüsikas taandati kõik olev ja mõeldav kahele viimasele ja kõikehõlmavale printsiibile, nimelt Ühele ja "määratlemata kahesusele" (ahoristos dyas); need printsiibid toimivad olemise aluse andmisel üheskoos nii, et absoluutne Üks annab kõigele ühtsuse, olemise ja määratletuse, samas kui määratlemata kahesus kujutab [|] arengu alust, mis kulgeb olevaülesest Ühest oleva paljususeks. (Halfwassen 2023: 19-20)
Undivided dyad.
Edasi teatavad allikad Platoni kirjutamata õpetuste kohta tõelisuse kolmeastmelisest jagunemisest kolmeks olemisvaldkonnaks - ideede, hingelis-matematiliseks ja meeleliselt ilmuvate üksikasjade olemisvaldkonnaks, mis vastavad vaimu, hinge ja materialse looduse kolmele uusplatonistlikule hüpostaasile. Seejärel kõnelevad need allikad kõigi olemissfääride hierarhilisest struktureeritusest arvude filosoofia abil, mis mõistab arvu metafüüsiliselt. (Halfwassen 2023: 20)
Mulle isiklikust suvast eelistatud järjekorras: (1) meeleliselt ilmuvate üksikasjade olemisvaldkond; (2) hingelis-matemaatiline olemisvaldkond; ja (3) ideede olemisvaldkond. Ja: (1) materiaalne loodus; (2) hing; ja (3) vaim.
Kõige olulisem dialoog on seejuures alates Plotinosest "Parmenides", mille teemaks on Üks ja selle suhe paljususega. Sarnase tähtsusega on kolm suurt võrdpilti [|] "Riigi" keskmistes raamatutes (päikese võrdpilt, joone võrdpilt, koopa võrdpilt), milles Platon annab mõistukõneliselt olemisele ja tunnetusele aluse, nagu ka aluse inimese tõusule kõrgeima tunnetuseni. (Halfwassen 2023: 21-22)
Asmus kirjutas, et Parmenidest peeti just kõige kahtlasemaks dialoogiks Platoni autorluse seisukohalt. Nende võrdpiltide tähtsusest tahaks ja tuleb rohkem lugeda..
Sellal kui Porphyrios aga Aristotelest Platoniga harmoniseerida tahtis, rõhutab Plotinos väga selgelt mõlema mõtleja erinevust põhiküsimustes. Ta kritiseerib eriti Aristotelese printsiipide pluralismi ja seda, et ta seab jumaliku vaimu esimeseks ning kõige kõrgemaks printsiibiks. Vastukaaluks sellele rõhutab Plotinos, et koos Platoniga tuleks tõusta kõrgemale ka vaimust kõrgemal oleva ja seda ületava Üheni kui ainsa absoluutse algallikani, samuti, et sellele absoluudile ei tohiks omistada mõtlemist ja isegi mitte mõtlemist iseenda üle (V 1, 9; VI 7, 36-42). (Halfwassen 2023: 21)
"Aristotelese Jumal ei tee iialgi midagi; tal pole mingit soovi, mingit tahet, mingit eesmärki; ta on nii puhas aktiivsus, et ta iialgi ei tegutse" (Durant 1936: 88). Iseenda üle mõtisklemine ei ole justkui millegi tegemine (nothing doing - kui ongi tegevus, siis tulemusetu tegevus).
Xenokrates Kalchedonist (u 396-314 eKr) - juhatas Ateena Akadeemiat 339-314 eKr. Ta võttis maailma jumaliku algprintsiibi kohta kasutusele termini "Üks" (hen), samastades viimase jumaliku mõistusega (non). Lähendas Platoni ideede-õpetuse pütaagorlaste õpetusele arvudest ning arendas ka õpetust daimon'itest vaimsetest olenditest, keda ta jagas headeks ja halbadeks. (Lahe 2023: 235, k 44)
Huvitav lugu küll, et mul Xenocratesest ühtegi mainimist ei näi olevat siin blogis.
Stoa filosoofiast võtab Plotinos eeskätt üle õpetuse logos'est kui maailma ja kõigi selles olevate üksikute asjade immanentsest struktuuriprintsiibist, samuti õpetuse kõigi elusolendite enesetajumisest (sunaisthēsis) ja enesevaldamisest (oikeiōsis). (Halfwassen 2023: 23)
Sa vahi - sünesteesia oli alguparaselt lihtsalt enesetajumine, mitte mingi helide-tajumine-värvidena vms.
Eudoros Aleksandriast - filosoof, õpetas viimastel kümnenditel enne kristliku ajaarvamise algust. Ta lisas platonismi pütaagorliku filosoofia elemente. Ka teda ei peeta veel keskmiseks platoonikuks, küll aga (nagu Askaloni Antiochostki) keskmise platonismi üheks eelkäijaks. (Lahe 2023: 236, k 49)
Kõik muudkui lisavad platonismile pütagorismi.
Plutarchos Chaironeiast (u 46-119) - Kreeka literaat ja filosoof. Tema tuntuim teos on "Paralleelsed elulood", milles ta vaatleb paarikaupa kuulsate kreeklaste ja roomlaste elukäike. Tema koha üle filosoofiaajaloos on uurijatel erinevad seisukohad. On teada, et Plutarchos ise pidas ennast platoonikuks ja teda on seostatud keskmise platonismiga, kuid osa uurijaid liigitab ta pütaagorlikust filosoofiast mõjutatud platoonikute, osa aga eklektikute hulka. Käesolevate kommentaaride autor on aga veendunud, et Plutarchose näol on tegemist eheda keskmise platonismi esindajaga. (Lahe 2023: 237, k 51)
Üles märgitud. Kirjandust: Plutarchos 1964. Paralleelseid elulugusid [Crassus, Antonius, Tiberius Gracchus]. Tõlkinud P. Palk. Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 517-530 [ESTER]. Ja Plutarchos 2006. Theseus. Tõlkinud Kaarina Rein. Päll, Janika (koost.), Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn: Varrak, 399-405 [ESTER].
II. Plotinos: tema isik ja töö
Tänu biograafiale, mille koostas Porphyrios 301. aastal, kolmkümmend üks aatat pärast Plotinose surma, oleme Plotinose elust antiiksete olude kohta silmapaistvalt hästi informeeritud. (Halfwassen 2023: 25)
Umbes nagu mina kirjutaksin nüüd Juri Lotmani eluloo.
Täiuslik, normaalseid inimmõõteid ületav inimene on antiikse ettekujutuse järgi "jumalik inimene" (theios anēr). See on kooskõlas Platoni käsitlusega, mille järgi inimelu eesmärk seisneb selles, et sarnastuda Jumalaga (Theait. 176 B; [|] vt ka Rep. 500 C). See "Jumalaga sarnastumine" homoiōsis theōi) seisneb Platoni jaoks inimese vaimsustumises intellektuaalse ja moraalse täiustumise teel, s.t ulatusliku vooruse (aretē) arendamise kaudu. Kuna vaim on ideede ja Jumala olemiskülluse täiuslik kehastus, tähendab selline vaimsustumine samal ajal jumalikustumist. Veel antiikaja lõpus rõhutas Boëthius, et õndsuse, täiusliku elu teostumise kaudu saavat inimene osa Jumalast; loomu poolest olevat küll vaid üks Jumal, osasaamise kaudu Temast aga palju jumalaid (Filosoofia lohutus III, 10, 85 jj). (Halfwassen 2023: 25-26)
Sama lugulaul, mis Kuldvärsside lõpus. Lahe kommentaar: "Ka Boëthiuse ideaaliks oli Jumalaga sarnastumine. Ta kirjutab: "Sina [s.t filosoofia - ta teos on üles ehitatud Boëthiuse kõnelusena isikustatult kujutatud filosoofiaga] värskendasidki iga päev minu kõrvu ja mõtteid Pythagorase sõnadega: järgi jumalat! Mina ei võinud ju abi otsida madalailt vaimudelt, mina, keda sina täiuslikumaks ehitasid, et sarnaneksin jumalale" (Filosoofia lohutus, 575)." (Lahe 2023: 239, k 59)
Attikos (2. sajand) - keskmine platoonik, kellelt on säilinud ulatuslikke väljakirjutusi Kaisarea Eusebiose (u 260 - u 339) teose "Praeparatio Evangelica" vahendusel. (Lahe 2023: 240, k 70)
Tsitaat.
Nagu Sokrates, õpetas ka Ammonios üksnes suuliselt. Nagu Platon, nii paistab ka tema olevat oma filosoofia tuuma teinud teatavaks üksnes oma kõige lähematele õpilastele pärast intensiivset dialektilist õpetamist. Porphyrios jutustab, et kolm tema lähimat õpilast, Plotinos, Origenes ja Herennios olevat kokku leppinud, et nad ei avalikusta seda õpetuse tuuma, see tähendab, ei tee seda teatavaks ilma vajaliku intensiivse filosoofilise ettevalmistuseta (VP 3, 25 jj; selle kohta Szlezák 1977). Sisuliselt võib see käia õigupoolest vaid Platoni printsiipideteooria kaudu. (Halfwassen 2023: 29)
Mull, mull, mull, mull, väiksed filosoofid, kus on teie kirjutised? Miks te nalja heidate ja oma õpetuste tuuma peidate?
Kõige lähema Õpilasteringiga elas Plotinos ka koos, sest filosoofia oli antiikaja jaoks niihästi teaduslik distsipliin kui ka eluviis (vt Hadot 1999a). Taoliste eluosaduse eeskujuks oli taas Platoni Akadeemia. Plotinos elas taimetoitlasena ja seksuaalselt karskena, ta magas võimalikult vähe ja vältis avalikke saunu. (Halfwassen 2023: 33)
On teada ka üks varasem näide sellisest eluosadusest.
Delfi Apolloni pühamu preesterkond oli olnud platoonikutele lähedane juba alates PLutarchosest. Oraakli ehtsuses pole alust kahelda. See seadus "jumaliku" Plotinose samasse ritta Platoni ja Pythagorasega (VP 22, 54) ning kinnitas seeläbi, et Plotinos on nende seaduslik järglane ja pärija. Selle kohta, et Delfi, antiikmaailma kõige auväärsem oraakel, oleks mõne filosoofi nii-öelda ametlikult jumalikuks kuulutanud, ei tunne me muidu ühtegi pretsedenti. Siiski olid Platon ja Pythagoras antiikmaailma jaoks muidu jumalikud ja Apolloni pojad. See kujutlus "tarkuse vürstidest" kui Jumala poegadest pärineb Vanemast Akadeemiast: Speusippos väitis seda Platoni kohta (fr 147-148 Isnardi Parente; Dörrie-Baltes II Nr. 58), Xenokrates aga Pythagorase kohta (fr. 22 Heinze). Oraakel ei nimetanud Plotinost küll Apolloni pojaks, vaid kuulutas tema surmajärgset vastuvõtmist jumalate hulka. (Halfwassen 2023: 35)
Mitmesajaaastaste vahedega sammud.
Huvitavalt jutustab Porphyrios ühest Plotinose portreest (VP 1). Nimelt olevat Plotinos keeldunud laskmast end mõnel maalikunstnikul või kujuril portreteerida, põhjendades seda sellega, et portree olevat üksnes "kujutise kujutis" - nimelt ihu, mis on platoonikute jaoks hinge kujutis; seega portree olevat selline kujutis, mis elavat kujutatud ihust kauem. (Halfwassen 2023: 36)
A copy of a copy.
Kõik säilinud Plotinose käsikirjad tuginevad väljaandele, mille Porphyrios koostas kolmkümmend üks aastat parast Plotinose surma. Tänu suure filoloogi Porphyriose professionaalsele hoolele on kõik Plotinose kirjutised täielikult säilinud. Meil on koguni kogumik üheksast väga lühikesest märkusest erinevate teemade kohta (III 9). Seega on Plotinose kirjutiste säilimise olukord parem kui ükskõik millise teise antiikse autori puhul (vt Dihle 1989: 378). Kõik, [|] mis Plotinos oli kirjutanud, on säilinud. Kõik PLotinose nime all pärandatud kirjutised on ehtsad. Mitte üheski neist ei ole põhjust oletada teiste autorite vahelekiilutud lõike või täiendusi, rääkimata siis, et tema nime all oleks pärandatud teoseid tema koolkonna laiemast ümbruskonnast, nagu seda tehti Platoni puhul. Me tunneme Porphyriose kaudu lisaks sellele ka täpset kronoloogilist järjestust, milles Plotinos oma teosed koostas ning saame nende koostamisaega täpselt dateerida. (Halfwassen 2023: 36-37)
Maist elu võis ta kiruda, aga noobli hulka kuulumisel on ka filosoofi jaoks märgatavad hüved.
Plotinos alustas oma kirjutiste koostamisega pärast kümme aastat kestnud suulist õpetamist (VP 4, 9 jj), seega 253/254. Tollal oli ta juba nelikümmend üheksa aastat vana ning tema filosoofilised seisukohad olid kõigis olulistes punktides juba kindlaks kujunenud, sest tema filosoofiline kirjatöö algas rohkem kui kakskümmend aastat pärast tema pöördumist filosoofia poole. Kõik Plotinose teosed tekkisid kuueteistkümne aasta jooksul, ajavahemikus 253/254-269/270, viimased natukene enne tema surma (VP 3-6). (Halfwassen 2023: 37)
*vaatab kella* Mul aega on veel.
III. Ühe metafüüsika
Sellest meie mõtlemise subjektiivsest ühtsusevajadusest ei tuleneks aga paratamatult, et tõelisus on ka iseendas, sõltumata meie mõtlemisest, ühtsus ja et see peaks iseeneses korrastatud olema, pidades silmas ühtsust. Kanti jaoks on [|] meie mõtlemise määratluste uhtsuse viimaseks aluseks mõtleva mina enese ühtsus, subjektiivsuse ühtsus. Kant arvab, et eneseteadvus alles seab oma mõtlemises suhte ühtsusega, mille abil see korrastab ja haarab maailma mitmekesisust nii, nagu see on antud kaemuses ning loob seega ise subjektiivse sünteesi abil oma määratluste ühtsuse ja selle, mida nendes määratlustes on mõeldud. Seepärast on ühtsus Kanti jaoks ainult subjektiivne printsiip, mitte olemise ürgalus. (Halfwassen 2023: 44-45)
Kant ei ole Platoni moodi "objektiivne idealist".
Nii ei ole näiteks hing, ühtsusprintsiip tema poolt elustatud organismis, mitte ainult ühtsem, vaid sellega just ka olevam kui tema poolt ühtseks muudetud kehaline organism. Erinevalt organismist, mis tekkib, kui hing annab talle ühtsuse ja hävib, kui ta kaotab oma ühtsuse, eksisteerib hing alati ja hävimatult (vt IV 7). Alles Plotinose filosoofia henoloogiline suunitlus lubab tal (nagu juba Platonil) jagada olemist astmetesse, ehk eristada erinevaid olemismäärasid ja -astmeid. Ühtsus kui olemise alus loob "ontoloogilist komparatiivi" ning kujundab seega ka aluspõhja ideedeõpetusele, mille järgi millegi ühtne olemus on olevam kui tema individuaalsed avaldumisvormid. (Halfwassen 2023: 49)
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui tüütud need leheküljed siin on. Talletan "henoloogia" - edaspidi tean, mida vältida.
Iga idee on küll ühtsus, aga ta ei ole absoluutselt lihtne, paratamatult mittepaljususlik ühtsus, mida ei saa analüüsida edasi, vaid iga idee kui defineeritav olemus sisaldab endas hulga olemuslikke aspekte, mis antakse tolle idee definitsioonis, inimese idee puhul näiteks "elu", "mõistuse" ja "ühiskondlikkuse" ideed, mis on inimese olemuse määratlused; oma olemuslike aspektide paljususe ühtsusena on iga idee arv (vt VI 6). (Halfwassen 2023: 54)
Seda ideede analüüsi (tükkideks lahti võtmist) olen näinud Locke'i essees.
"Negatiivne teoloogia" tähendab siis absoluudi kui printsiibi ja alge eraldamist kui sellist, eitades kõiki selle positiivseid määratlusi. Sellega ei ole implitseeritud, et transtsendentset absoluuti, Ühte ennast, mõeldakse kui Jumalat - ta ei ole üldse mingi isikuline Jumal. Üks ise on pigem "rohkem kui Jumal" (VI 9, 6, 12). Jumalaidee ise kuulub selle juurde, mis ühes konsekventselt negatiivses teoloogias transtsendeeritakse: "See, mida Jumala kohta öeldakse, ei rahulda mind: jumaluse-ülesus on mu elu ja valgus," ütleb Angelus Silesius täielikult uusplatonistlikus negatiivses mõttes (Cherubinischer Wandersmann I 15). Täpselt samas mõttes on Proklose õpilane Pseudo-Dionysios Areopagita (u 500) loonud mõiste "negatiivne teoloogia" (apophatikētheologia). (Halfwassen 2023: 56)
Philo ja Pseudo-Dyonysios Areopagita, tuleb välja, ongi apofaatilise teoloogia põhilised algatajad.
Negatiivne teoloogia on katse mõelda absoluudist kui absoluutsest transtsendentsusest. Selle lähteidee on, et absoluudist tuleb mõelda kui puhtast ühtsusest. Kui puhtast ühtsusest mõeldakse aga konsekventselt, tõrjutakse rangelt tagasi igasugune määratlus, kuna iga mõeldav määratlus tõmbaks ta kaasa paljususse. Kogu paljususest ja kogu määratletusest eraldatuna on Üks seepärast puhas transtsendentsus sealpool kõike (epekeina pantōn, V 1, 6, 13; V 3, 13, 2; V 4, 2, 39). (Halfwassen 2023: 57)
Okei. Tänu Politeia lugemisele on see osa isegi enam-vähem arusaadav.
Platon katsub seal ["Parmenides" 137 C - 142 A] mõelda Ühest kui millestki tema absoluutsuses. Käsitletagu vaid Ühte iseendas - siis ei ole see midagi muud kui Üks ise. Kuna ta on absoluutselt vaba paljususest, siis tõrjub ta tagasi iga mõeldava määratluse: ta ise ei ole seepärast tervik ega ole tal erinevaid aspekte. Ta on seega ilma alguse, keskpaiga ja lõputa ning seega ilma kindlate piirideta ja sedavõrd lõputa (apeiron) ning ta ei ole ei iseendas ega millestki teises; seega on ta ka sealpool liikumist ja rahu, sealpool identiteeti ja erinevust seoses teisega nagu ka seoses iseendaga. Ta on sealpool sarnasust ja selle puudumist, võrdsust ja ebavordsust ning seega eraldatud kõigist prioriteedi ja posterioriteedi ontoloogilistest suhetest, mis struktureerivad olemisseost, ning nii on ta viimaks ka paratamatult sealpool olemist. (Halfwassen 2023: 59)
Tuttavad troobid.
Selle omaenda sisemusse koondumise ja keskendumise eesmärk on vaimu tumestamatu selgus ja valgus. See ei ole tuntav, vaid puhtalt vaimne elamus. Tunded - ka koovastav-ekstaatilist laadi tunded - kuuluvad välise seose juurde maailmaga, millest teadvus peab loobuma. Teadvuse keskendumine iseendasse ei ole ka üheks saamine absoluudiga, vaid üksnes selle esimene eelaste, mis on siiski hädavajalik. (Halfwassen 2023: 66)
Ihad ja himud on mõistagi tunded.
Plotinos kõneleb "kaemusest" (thea) või "vaatlusest" (theōria), enamasti aga "mõistmisest" (noēsis). Seda terminit olid kasutanud Platon ja Aristoteles, et eristada intuitiivset tunnetust diskursiivsest tunnetusest. See kõrgeim intuitiivne tunnetusvorm on viis, milles absoluutne vaim tunnetab ennast kui olemise küllust ja mõtleb endast kui olemise küllusest. Kes seda aktualiseerib, saab seepärast üheks absoluutse vaimuga, meie hinge ja meie mõtleva teadvuse põhjaga, millesse teadvus pöerdub tagasi, kui ta keskendub täielikult iseendale. (Halfwassen 2023: 67)
Selleks, et "Jumal" leida, tuleb kõigest iseenda sisse vaadata.
Mitte enam üksnes teatav, vaid teadmise ühtsus ise saab vaimses kaemuses teatavaks. See on selgesõnaline, aga ise mitteesemeline või üleesemeline tolle ühtsusehorisondi mõistmine, mis alles võimaldab kogu esemelist teadmist. (Halfwassen 2023: 72)
Selline tunne nagu loeks saksakeelset teksti (saksa keelt oskamata).
Virgumine, mis on igavene virgumine ja mitte kunagi virgunud-olemine, on puhas üleminek, mis ei lähe enam millestki millekski üle, nagu uni ärkvelolekuks, vaid puhas selgekssaamine, milles midagi enam selgeks ei saa, mis saab siis temaatiliselt teadlikuks, nii et virgunu ei saa ka teadlikuks iseendast, vaid virgumises ise selginenuna ennast ületab. Puhta üleminekuna ületab ta nii-öelda eneseteadliku ärkveloleku seisundi. (Halfwassen 2023: 74)
Lause, mille võiks pähe õppida, et sellega filosoofe kiusata (tolle Reggie Wattsi etenduse katkendi asemel).
IV. Vaimu metafüüsika
Plotinos mõtleb absoluutsest vaimust (nous) kui mõtlemise ja olemise samasusest. Selles tugineb ta Parmenidesele, kes ütles: "Seesama on nimelt mõtlemine ja olemine" (fr. 3). Plotinos tsiteerib seda põhilauset ikka ja jälle (nt V 9, 5, 29). (Halfwassen 2023: 78)
Kurja juur.
Vaim on seega mõtlemise ja olemise ühtsus ja nimelt juba osundatud tähenduses, sest ta on ise intelligiibli olemise totaalsus, kõigi ideede kogusus. (Halfwassen 2023: 83)
Totaalsus?
Platon oli "Sofistis" rehabiliteerinud liikumise (kinēsis) olemise iseloomu Parmenidese ees, kelle õpetuse järgi puhkab olemine muutumatult endas ning liikumine on paljas sõna ja pettev näivus (doxa) (fr. 8, 29; 37-41). Liikumisega ei mõtle Platon aga selles seoses mitte nagu Parmenides, muutumist, vaid iga liiki tegevust ning seega ka iga seost - eeskätt aga ideede seost üksteisega, samuti ideede seost tunnetava mõtlemisega. Platon väidab, et kui tunnetamine on tegevus ja seega liikumine, siis on tunnetama hakkamine ka liikuma hakkamine. Sellest järeldub, et olemine, mille kaudu seda tunnetatakse, hakkab liikuma (Soph. 248 CD). (Halfwassen 2023: 91)
Nüüd siis ideed liiguvad.
Erinevate ideede, mis tekkivad olemisterviku eneseeristamisest, lahutamatus kokkukuuluvuses pöördub tervik tagasi ühtsusesse endaga. (Halfwassen 2023: 95)
Misasja ma õigupoolest loen?
Mõtlemine on seega paljususe ühtsuseks saamise sündmus, mis saab teoks ühinemises tervikuga, mis on endaga samane, selles ühinemises kohalolev ja endast teadlik. Terviku ühtsuse isetoimuv teoks saamine on mõtlemise olemus. Sellega saab aga olemise ja mõtlemise samasus mõistetavaks olemisest lähtudes. Olemine või täpsemalt olev Üks kui selline on iseendas motlemine ja vaim, kuna see pöördub eneseavamise kaudu ideede paljususse iseenda juurde tagasi nii, et ta jääb sealjuures alaliselt teadlikuks endast kui kõigi ideede terviklikkusest; motlemine vaimse enesekaemuse mõttes on olemisterviku ühtsuse eneserealiseerimine, mis kaeb selles ennast olevikulisena. (Halfwassen 2023: 96)
Mulle tundub, et Plotinus oli ennast lihtsalt Ühe ja paljususe kategooriate abil ummikusse mõelnud.
Ideede konkreetse totaalsusena on vaim "kõik-ühtsus" (hen panta, III 6, 6, 23; V 3, 15, 23; vrd Platon, Parm. 160 B 2), milles vastandid ühinevad ja on Üks: vaimus on väike samal ajal suur (V 8, 4, 9), temas on paljusus samal ajal ühtsus ja Üks samal ajal paljusus (VI 2, 3, 24-26; VI 4, 11, 15; VI 5, 6, 1-3), ta on samal ajal lihtne (haploun) ja mitte-lihtne [|] (V 6, 1, 13), iseendas mitte-erinev ja samal ajal erinev (VI 9, 5, 16), iseendas puhkav, seismajääv liikumine (VI 9, 5, 14), ta on "otsekui avanematult avanenud" (VI 8, 18, 18), kuna ta jääb oma eneseavamises jagamatu ühtsusena iseenda juurde. (Halfwassen 2023: 101-102)
Lõpuks midagi, millest mul on vähemalt potentsiaalselt võimalik aru saada.
Plotinos sõnastab selle ja sarnaste väljenditega esmakordselt filosoofia ajaloos õpetuse vastandite ühtsusest kui kõikühtsuse struktuurist; Pseudo-Dionysios Areopagita ja Johannes Scotus Eriugena kaudu jõudis see õpetus Nicolaus Cusanuseni, kes ei tundnud Plotinost, ning Cusanuselt jõudis see omakorda Girdano Bruno ja Hamanni vahendusel Hegelini, kes ei tundnud Cusanust (vt Flasch 1973). (Halfwassen 2023: 102)
Filosoofia ajalugu tundmata mängivad filosoofid omamoodi telefonimängu.
Selle taga peitub Plotinose "Parmenidese' teise hüpoteesi tõlgendus, milles Platon omistab olevale Ühele samaaegselt vastandatud määratlused, nagu erinevus ja mitterinevus (142 C-E), piir ja piiritus (145 A), rahu ja liikumine (146 A), samasus ja [|] erinevus (146 B), sarnasus ja mittesarnasus (147 C), samasus ja mittesamasus (146 B), samuti suurus ja väiksus (151 A). Platon tuletab need olevale Ühele vastandatud määratlused iga kord erinevatest vaatepunktidest, millest lähtudes tuleb vaadelda olevat Ühte. Sedavõrd ei riku ta vastuolude keeldu. Nende tuletiste tulemuste kokkuvõtva sõnastuse puhul aga unustab ta seda silmas pidades erinevused ning sõnastab need teadlikult vastuoluliselt. Plotinos tõlgendab seda nii, et just paradoksaalsus on oleva Ühe kõikehõlmavale uhtsusele kõige sobivam väljendusviis. (Halfwassen 2023: 103-104)
Seniloetu põhjal arvaks, et Plotinos eelistab paradoksi kõiges.
Kõige lihtsamat ning samaaegselt üldisemat ja hõlmavaimat vaimu struktuuri iseloomustust määratleb ta ühtsuse ja paljususe ühtsusena. Ühtsuse ja paljususe vastandlikkus on alates Platonis kõige põhimõttelisem kõigist vastanditest, kuna ühtsus ja paljusus on kõige printsiibid, mistõttu nende vastuolu on kõigi vastandite algallikas. See ühtsuse ja paljususe ühtsus on seepärast samaaegselt kõigi vastandite ühtsuse täiuslik kehastus üldse. (Halfwassen 2023: 104)
Paaritu ühtsus, paarisarvu paljusus; parema ühtsus, vasaku paljusus; meheliku ühtsus, naiseliku paljusus; puhkamise ühtsus, liikumise paljusus; sirge ühtsus, kõvera paljusus; valguse ühtsus, pimeduse paljusus; headuse ühtsus, kurjuse paljusus; ruudu ühtsus, ristuküliku paljusus. Päris mitu neist (parem/vasak, mehelik/naiselik, valgus/pimedus) nõuaks lahtimõtestamist, kuidas täpselt nad peaksid ühtsusel ja paljususel põhinema.
Vaimu struktuur ei ole Plotinose jaoks seega dualistlik, vaid triaadiline: mõtlemisakt on vahendav kolmas mõtleva ja mõeldu kahesuse raames ning loob nende ühtsuse. See ei tähenda aga pelgalt [|] vaimu mõlema struktuurikomponendi täiendamist kolmandaga, kuna Plotinose jaoks ei ole noēsis mingi iseseisev kolmas lisaks mõtlevale ja mõeldule, vaid ta on just nimelt mõlema ühtsus ja nimelt selles mõttes, et niihästi vaim kui ka olemine on alati iseendas noēsis. Vaim ei vastandu seepärast olemisele, mida ta mõtleb, kui mingi sellest erinev "subjekt", vaid ta ei ole ise midagi muud kui olemise enda ühtsuse teostumine ideede konkreetses totaalsuses. Omaenda ühtsuse ajatus teostumises, mis ise avaneb ideedeks (kusjuures ta pöördub igas idees enda juurde tagasi ja jääb nii oma erinevustes iseendaga identseks), on olemine iseendale ühtsusena kohalolev. See enese kohalolek on noēsis, terviku ühtsena nägemine ja ta ise on samas ühtsena nähtud tervik, ta on seega noēsis noēseōs. See ja ei miski muu on vaim: "Üks ühes (hen hama) on siis kõik: vaim (nous), mõtlemine (noēsis) ja mõöldu (noēton)" (V 3, 5, 43). (Halfwassen 2023: 109-110)
Džiisas kraist.
Paljususe ja selle printsiibi, määratlematu kahesuse "esiletulekut" (prohodos, IV 8, 5, 33) Ühe enda absoluutsest üleküllusest väljendab Plotinos ülevoolamise, emanatsiooni, metafoori abil, mis kirjeldab väljavoolanud tõelisuse suhet selle ülivõimsa algallikaga piltide abil, nagu seda on allikas ja jõgi, valgus ja kiirgamine, aga ka juur ja puu, seeme ja elusolend, keskpaik ja ring (vt Krämer 1964: 339 jj, 346 jj, 352 jj; Beierwaltes 1967: 17 jj). Kõik need pildid näitavad muidugi vaid, et absoluutne algallikas laseb oma ülikülluse väest esile tulla millelgi teisel. Kuidas ja miks see sünnib, jääb seejuures mõistetamatuks. Plotinos kirjeldab tõelisuse absoluudist esiletulemise akti üksnes väljendusrikaste metafooride ja piltlike analoogiate abil, mille kaudu see saab piltlikult kujuteldavaks, jäädes seejuures aga mõistetamatuks. (Halfwassen 2023: 117)
Ega siin ei olnud mingit võimalustki mõistetavuseks. See on teada, et Aristoteles kritiseeris Platonit selle emanatsiooni küsimuses. Et Plotinos selle arusaadavalt lahendab on - seniloetud teksti põhjal hinnates - mõeldamatu.
"Kuna Tollel (Ühel endal) ei ole midagi, mille poole ta liikuda võiks, siis ei saa me oletada, et Too liiguks, vaid kui pärast teda midagi tekkib, peab see paratamatult olema tekkinud seeläbi, et too tekkinu on juba alati millelegi (Ühele) suunatud (epistraphentos). (Halfwassen 2023: 118)
Esimene märgatav kirjaviga. Võib täitsa vabalt semitooikasse kaasata - tekkimine eritähenduses "tekiga kattuma" vms. Samas tekitab kahtlust, kuna "tekkib" esineb leheküljel mitu korda, äkki ise
V. Hing, maailm ja inimene
Nii nagu vaim on olemise ühtse küllusena "absoluudi kujutis" (V 1, 7, 1), nii on hing (psychē) "vaimu kujutis" (eikōn nou, V 1, 3, 7). "Kujutis" tähendab siin nähtavust ja nimelt iseendast nähtamatu nähtavaks saamist: hinges ilmub see, mis jääb vaimus kui olemise kõik-ühtsuses nähtamatuks ja varjatuks - oleva paljusus. Vaimu konkreetses totaalsuses on kogu paljusus ühtsusesse kokku pandud ja "kaotatud". Vaimu ühtsuses kokku pandud paljususe "avanemine" (exeilixis) on hinge olemus. (Halfwassen 2023: 128)
Kui Platon "sisestas hingesse mõistuse, hinge aga - kehasse" (Timaios 30b-c, vt Aleksandrov jt 1947: 191), siis siin võiks jätkuks arvata, et keha on hinge kujutis.
Vaimu ühtsuse avanemisena paljuseks on hing seepärast vaimu eneseavamine (vt IV 4, 5) ja nimelt tema eneseavamine väljapoole, eneseavamine teises, mis saavutab vaimu suhtes tänu selle avanemisele iseseisva eksistentsi: hing on "vaimu kujutis"; nii nagu väljendatud mõte (logos) on hinges oleva mõtte kujutis, nii on hing ise vaimu väljendatud mõte, kogu toimimine (energeia) ja elu, mille ta valab välja ühte teise eksistentsi (hypostasis) (V 1, 3, 7-9). (Halfwassen 2023: 128)
(1) elu, (2) toimimine ja (3) mõte?
See hinge omaenda eksistents on nagu vaimu seesmise olemise all olev sade; mõiste hypostasis, mida Plotinos selle kohta kasutab, tähendab sõna-sõnalt õigupoolest "allolevat" (nagu nt veini puhul pära), aga filosoofilise terminina tõelist, iseseisvat eksistentsi. (Halfwassen 2023: 129)
Midagigi.
Hinge olemus on mõtlemine: selles ilmneb tema pärinemine vaimust. Hinge mõtlemine ei ole aga nagu vaimu mõtlemine - vaimne enesekaemus kui olemise ühtsuse eneseteostus ideede konkreetses totaalsuses -, vaid kaalutlev mõtlemine, mis esitab oma mõtteid üksikasjalikult ja läbib neid diskursiivselt (nt III 8, 6, 17-26; vt Beierwaltes 1967: 57 jj). Hinge mõtlemine on seepärast teelolev liikumine, mitte juba-sihil-olemine, nagu vaimu mõtlemine, otsimise liikumine ja mitte igavene leitud-olemine. (Halfwassen 2023: 130)
Nii mõneski hilises triaadis on teisesuse koha peal midagi sarnast: hindamine (judgment). Peaaegu tundub, et Plotinos peab seda silmas, aga tal puudub vastav sõna, mistõttu ta teeb oma Ühe ja paljususega lihaseid rebestavat akrobaatikat.
Ja nagu vaimu sisemine eneseavamine toob esile tema välise avanemise hinges, nii arendab hing oma mõtlevat läbiminekut ideede paljususest ka väljapoole, tuues esile lahutatud üksikobjektide maailma - meelelise nähtumuste maailma. Nii nagu vaimu sisemine [|] olemisküllus hinges, mis avab ideede paljusus-ühtsuse oma mõtete paljususes, näitab ennast väljapoole, nii näitab hinge vormideküllus ennast väljapoole meelelises nähtumuste maailmas loodusena (physis), mis kehastub lahutatud üksikobjektides, mis eksisteerivad lahus ja üksteise järel. (Halfwassen 2023: 130-131)
See osa võiks, kasvõi kaudselt, puudutada hingeosi ja hingeelu avaldumisvorme, aga ma ei ole üldse kindel, mida siin täpselt öelda tahetakse.
Nii on tõelisus kõigis oma astmetes - vaimu konkreetne totaalsus, selles lahutatud paljususes laialipaisatud hing ja viimasest esile tulnud meeleliselt ilmuvate üksikasjade maailm - viimselt ühtsust ja olemist andva Ühe enda ülekaalu manifestatsioon. (Halfwassen 2023: 132)
Sama.
Ka Platon mõistab aiōn'i elususena ja nimelt puhta, paratamatult piiramatu elu ja olemise küllusena (vastavalt Tim. 37 D koos 30 C - 31 B). (Halfwassen 2023: 133)
Huvitav sõna, mis ÕS2018-st puudub. Nastik ka ei tea tuhkagi. Google Translate annab vasteks aliveness.
Kuna hing kaotab oma individuatsiooni läbi aga olemisterviku, millega ta algselt ise identne oli, mõistab Plotinos nagu Platongi individuatsiooni akti kui hinge langust (III 7, 11, 7; Platon; Phaidr. 248 V 8). See langus ei ole loomulikult passiivne sündmus, gnoosise-stiilis kosmiline draama, vaid omaenda spontaansusest sündinud, hinge vabatahtlik akt, millega ta lahutab end olemistervikust, "et olla omaenda isand ja et omada iseennast". (Halfwassen 2023: 137)
See ilmselt ei ole nii, aga pealiskaudselt näib olevat siin positiivsem hingeteooria kui see hinge vangistamine kehasse, mida kohtab alatasa pütagorismis ja platonismis. Siin hing justkui ise otsustab kehastuda ja meelelist elu elada, astuda aega.
Individueerunud hinge olemisviis, tema eristamise kaudu talle määratud elu on aeg. Hing eraldub olemistervikust, et omada iseennast. Eneseomamine on aga võimalik vaid eneseteadvuse (synaisthēsis) tõttu, nimelt seetõttu, et tervik on ise kohalolev ning et ta on sellest teadlik ja omab ennast (vt V 3, 13, 12-22). (Halfwassen 2023: 137)
Just nagu keha elu on ruum? (Ja vaimu elu igavik ja kõiksus.)
Loov maailma seadmine ei ole Plotinose meelest üksnes maailmahinge eripära, vaid iga hinge konstitueeriv tunnus, kuivõrd ta on hing. Plotinos rõhutab, et oma maailma seadva loovuse osas olevat meie hing "sama laadi" (homoeidēs, V, 1, 2, 44) nagu maailmahing. Ta õpetab seega arvatavasti maailmahinge ja meist igaühe, individuaalse hinge "samaaegset kausaalsust" maailma loomise suhtes: maailma konstitueerib samaaegselt nii maailmahing kui meie individuaalne hing. (Halfwassen 2023: 146)
Jällegi, Plotinose enda seletus on midagi eneseavamise küllusest vms, aga pinnapealsel lugemisel tundub üsna positiivne.
Plotinos väldib solipsismi sellega, et ta õpetab kõigi üksikhingede ühtsust, kahjustamata nende individuaalset erinevust (IV 9). Hinged erinevad oma individuaalse elukäigu poolest, seega teatud määral nii-öelda nende biograafiate erinemise [|] poolest (Iv 3, 6. 8. 15); samuti on kõigil hingedel sama ontoloogiline struktuur vaimu eneseavanemisena paljususeks ning kuna neid ei ole võimalik vaimsete olenditena ajaliselt ega ruumiliselt lahutada, on nad kõik ühendatud ühtsuseks. (Halfwassen 2023: 147-148)
Called it.
Kuidas käsitleb Plotinos maailma loomist hinge poolt üksikasjalikult? Plotinos hülgab vaikselt etteantud tehnomorfse mudeli, mille järgi käsitöölisena toimiv looja, kes leidub Platoni "Timaioses", aga samuti piibellikes, gnostilistes ja arvukates teistes maailmaloomise-õpetustes (vt Schwabl 1962), vormib ilma struktuurita mateeriat. (Halfwassen 2023: 149)
Väga kena. Nüüd tean, kuidas seda demiurgi teemat nimetada.
Aristoteles oli eristanud, tuginedes juba Platonil algetena esinevale, kõigi tegevuste jaotamist kolmeks põhitüübiks - valmistamiseks (poiēsis), toiminguks (praxis) ja vaatlemiseks (theōria) -, ning arendanud seda edasi, kusjuures praxis hõlmab laiemas mõttes käsitöönduslikku toodangut. (Halfwassen 2023: 150)
Isegi mulle meelepärases järjekorras!
Looduse kaemus teostub seejuures teadvuse-eelselt, kuna aktuaalne teadvus ei tekki veel kaemuse kui sellise teostudes, vaid alles seda refleksiivselt teadvustades: [...] (Halfwassen 2023: 154)
Ei pane tekki peale!
Tõlgendades mitte üksnes diskursiivselt mõtleva hinge, vaid ka kujutlusvõime, taju ja looduse tegevusi ja teooriat, mis vahendab ennast oma sisude kaudu iseendale, mis on kooskõlas vaimu absoluutse enesekaemusega, võib Plotinos mõtlemise seost iseendaga seletada kõigi tõelisuse astmete konstitueeriva tunnusena, mis täitub vaimus algkujuliselt, tuletatud astmel on aga tegev ka hinges ja looduses: [...] (Halfwassen 2023: 155)
Käi ära! Peaaegu, et arusaadav väide! Plotinos vaatleb kõiki Platoni "jagatud joone" meelelisi osi läbi iseendaga seostuva vaimu. Selle väite implikatsioonidest või tagajärgedest aga ei ole mul õrna aimugi.
Sest logos ei ole kunagi ideede laialilaotamisena üksnes laialilaotatud sisu, vaid samal ajal laialilaotamise isetoimiv, [|] seega elav teostumine ning see on mõtlemine, mis vahendab iseendale oma sisude kaudu iseennast. Ja "nii on kogu elu teatud viisil mõtlemine" (pasa zōē noēsis tis, III 8, 8, 17). (Halfwassen 2023: 155-156)
Ühel hetkel Asmus parafraseerib Platonit Parmenideses (132 B-C) ja küsib retooriliselt, "kas kõik asjad koosnevad mõtetest ja järelikult kõik mõtleb, või on kõik hoopis mõttetu mõte" (1971: 73). Plotinose vastus on selgelt, et kõik mõtleb.
Kreeka kultuuri varane periood nägi inimeses surelikku, kes tekkib ja kaob nagu kõik elusolendid ja on surematute jumalatega seotud vähemalt kaudselt, kuna Prometheus lõi ta jumal Kronose laste, titaanide tuhast. Seevastu Platon oli inimese olemust määratlenud täiesti uudselt - tekkimatu ja surematu ning seega ise jumaliku mõtlema vaimhingena, mis on inimese tõeline mina. Seda arusaama olid valmistanud ette pütaagorlikud ja orfilised kujutlused hingest (vt Rohde 1898). (Halfwassen 2023: 167)
Tuttav muusika.
Platon esitab oma arusaama hingest "Phaidonis" (115 CD) ja "Suures Alkibiadeses" (129 A, 130 E). Aristoteles ja stoikud järgisid inimese samastamises tema hingega Platonit, mõistsid aga erinevalt viimasest hinge loodusega seotud elujõuna, mida ei saa lahutada kehalisest organismist, mille elujõud ta on. Individuaalne surematus ei ole sel juhul võimalik. Hilisemas antiigis esindasid eelpool kirjeldatud arusaama hingest vaid platoonikud ja seda peeti koguni platonismi iseloomulikuks tunnuseks (vt Dörrie-Baltes VI. 1). (Halfwassen 2023: 167)
Et platoniste just hinge surematusega seostati on minu jaoks uus informatsioon. Umbes nagu teadmine, et Platon oli kõigi astronoomide lemmikfilosoof.
Plotinose inimesemääratlus algab küsimusega meie toimingute subjekti kohta, nimelt tundeliigutuste (nagu lõbu ja norg, hirm ja usaldus, kirg, vastumeelsus ja valu), toimingute ja arvamuste, diskursiivsete mõtteaktide, vaimsete arusaamade ja tajude kandja kohta. (Halfwassen 2023: 168)
Huvitavad vastandused. "Norg" on minu jaoks uus sõna.
Platon oli kõiki nimetatud tegevusi pidanud hinge tegevuseks, eristanud aga seejuures hinge erinevaid astmeid (vt Rep. IV 435 B - 444 A; Phaidr. 246 A jj; Tim. 42 A jj). Vaimhing (logistikon) on ainult vaimsete tegevuste (kaasa arvatud puhtalt vaimse lõbu) subjekt, sellal kui tundeliigutused on tundva hingeosa (thymoeides) ning kõik himud ja tungid on sellistena himustava hingeosa (epithymētikon) subjekt. Sellal kui vaimhing on surematu ja jumalik, on mõlemad irratsionaalsed hingeosad surelikud ja kuuluvad vaid inkarneeruvale hingele ning seda viimase seotuse tõttu kehaga (Tim. 41 D, 42 A jj). (Halfwassen 2023: 168)
Lõpuks tuli ära! Ma kartsin juba, et ei tulegi. Tabelisse!
Inimesi - ja kõigist maistest olenditest üksnes neid - iseloomustav vaimhing on seepärast "seesmine inimene" (Rep. 589 C jj, 590 A; vt Phaidr. 253 D jj), sellal kui mõlemad irratsionaalsed hingeosad on [|] loomalikud (Rep. 588 C jj, 590 A; vt Phaidr. 253 D jj). (Halfwassen 2023: 168-169)
Spoilerid! Ma ei ole Politeia viimaseid raamatuid veel lugenud.
Aristoteles järgis Platonit nii mõistusega ja mõistuseta hinge eristamise kui ka viimase kaheks jaotamise osas, kusjuures ta pidas meeleoludega seotud hingeosa tajude kandjaks ja himustavat hingeosa vegetatiivse kasvujõu (threptikon) kandjaks, mistõttu ta identifitseeris need taimhinge ja loomahingega (De an. II 2-4). (Halfwassen 2023: 169)
Väike switcheroo.
Oma kirjutises "Hingest" pakub Aristoteles kogu antiikaja kõige ulatuslikuma meeltetajude (aisthēsis) ja kujutlusvõime (phantasia) fenomenoloogilise analüüsi. Seejuures töötab ta välja käsitluse sellest, kuidas meelelisus ja vaimne refleksiivsus mõjutavad üksteist vastastikku meie teadlikes aktides. Nii ei ole inimese puhul taju ainult meeleline, vaid ka vaimne, kuna ta üksnes ei näe ega kuule, vaid samal ajal teab, et ta näeb ja kuuleb, olles oma tajudest seega teadlik (De an. 425 b 12 jj; EN 1170 a 29 jj; vt De somn. 455 a 15 jj). (Halfwassen 2023: 169)
Selle pärast siis nii palju selleteemalist arutelu ajakirjas Proceedings of the Aristotelian Society.
Teisest küljest eristub meie diskursiivne mõtlemine vaimsest arusaamisest ka seeläbi, et seda saadavad alati kujutluspildid, mis pärinevad tajumisest ja mida tekitab kujutlusvõime (De an. 431 a 12-17; 432 a 7-14; vt De mem. 449 b 31). Nii ulatub tajumine kuni meie vaimse tegevuseni ja samal ajal ulatub meie vaimsus meie teadliku tajuni (vt Oehler 1962: 196 jj, 253 jj). (Halfwassen 2023: 169)
Natuke naljakas kui mõelda sellele, et nt Susanne Langer, kelle raamatu kaanel ilutseb Aristoteles ise, eristab just diskursiivset ja presentatiivset teadvust.
Taju kandja on Plotinose meelest keha ja hinge ühendus (I 1, 6). Seda ühendust ei tohiks mõista aga nii, et puhtalt vaimne hing moodustab materiaalse organismiga ühtse olendi, mis ei oleks võimalik. Pigem saavutatakse see ühendas [sic] seeläbi, et hing laseb endast esile tulla ühe valguskiire (phōs, I 1, 7, 4) või iseenda immateriaalse kujutise (eidōlon, I 1, 8, 17), mis struktureerib ja elustab immanentse organiseeriva printsiibina kehalist organismi, nii et temast ja kehast tekkib ühtne olend (I 1, 7, 1-6). See hingevalgus või hingekujutis mängib seega üksikorganismi jaoks täpselt sama rolli nagu samuti immateriaalne natura naturans kui logos'e-laadne vormiv jõud nähtava looduse kui terviku jaoks. (Halfwassen 2023: 170)
Hing on kehaga ühendatud valguskaabliga või mingi sisemise taskulambi abil.
Sest minu teadlik taju ei ole "looma", seega elusorganismi füsioloogiliselt saavutatav taju, vaid midagi põhimõtteliselt muud. See, mida ma teadlikult tajun, ei ole üldsegi kehalised asjad ise, mis mõjuvad füsioloogiliselt minu tajuorganitele, vaid pigem jäljendid (typoi), mis tekkivad neist minu tajuaparaadis, seega organismist ja hingevalgusest koosnevas "loomas". Ja need muljed ei ole materiaalsed protsessid, vaid dematerialiseeritud seesmised kujutised; niipea kui ma neid teadlikult tajun, "on need juba vaimsed" (I 1, 7, 7-12; vt IV 4, 23). (Halfwassen 2023: 171)
Ebamugavalt lähedal Peirce'i semiootikale.
Siit lähtudes määratleb Plotinos nüüd inimese tõelist iset või mina. (Halfwassen 2023: 172)
Ei ole veel isemust. Palun võta iset.
Autarkia tähendab sõna-sõnalt "enesega rahuldumist". See seisneb selles, et miski võib lähtudes iseendast hoida ennast olevana ning olla iseseisev ja teistest sõltumatu; see tähendab olla selles kõiges otsekui täidetud, endaga rahulolev, enese jaoks piisav. Lühidalt: autarkne on see, mis on endast lähtudes täiesti tema ise. (Halfwassen 2023: 177)
Universaalselt kasulik sõnaseletus.
Sest tõelises mõttes vaba ei ole toiming Plotinose meelest mitte siis, kui see toimub vabana välisest sundusest, vaid alles ja eranditult siis, kui selle teostab mõistuslik arusaamine. Toiminguid, mis leiavad aset ilma välise sunnita pimedast kirest või muidu mingist toimimise impulsist, mida ei juhi mõistus, ei saa seevastu nimetada vabalt tahetuteks (hekousion) ja enda määratletuteks (autotexousion), kuna toimija ei ole meie tõeline mina, nimelt vaimhing, vaid irratsionaalne hing (hingekujutis) või "loom" meis. (Halfwassen 2023: 178)
Võiks (kunagi) võrrelda E. R. Clay käsitusega vabast tahtest. Pinnapealselt tundub suhteliselt kokkulangev.
VI. Uusplatonism pärast Plotinost
Porphyrios oli äärmiselt produktiivne kirjamees - mitte üheltki teiselt hilisantiikaja autorilt ei ole teada nii palju teoste pealkirju (rohkem kui 70) nii paljudel ja nii erinevatel teemadel kui temalt. Tema kompetentsus hõlmas samal määral filosoofiat, filoloogiat, ajalugu, religiooni ja [|] mütoloogiat, matemaatikat ja astronoomiat, nii et tema puhul võiks rääkida "ühe mehe ülikoolist" (Heinrich Dörrie). Ta koostas kommentaare Platonile ja Aristotelesele, kelle õpetusi ta harmoniseeris, kuid samuti ka kommentaare Plotinosele ja Homerosele. Sellest tohutust pärandist on säilinud vaid vähe. (Halfwassen 2023: 185-186)
Kahju.
Porphyrios võtab ette plotiinliku filosoofia ulatusliku süstematiseerimise - ka selleks, et muuta seda kergemini õpetatavaks ja edasiantavaks. Vaimu, hinge ja looduse "hüpostaase", milles olemisest kõrgemal olev Üks saab olemise, tõlgendab Porphyrios ühtse avanemisseosena, mille astmed tulevad järjepidevalt üksteisest esile. Et mõista selle avanemisseose koherentsust, arendab ta edasi vaimu triaadilist struktuuri ulatusliku triaadilise vahendusdialektika suunas. See on tendents, mida Jamblichos järgib ja mis saavutab oma kõrgpunkti Proklosel. Selle dialektika kolm põhimõistet on Porphyriosel "olemine" (einai), "elu" (zōē) ja "vaim" (nous), mis mängisid juba Plotinose vaimumetafüüsikas suurt rolli. (Halfwassen 2023: 186)
Mitte see triaad, mida mina uurin, aga mitte ebahuvitav.
Ariaanid - 4. sajandil elanud teoloog Areiose (Ariuse) kristoloogia (õpetus Kridstusest) pooldajad, kes uskusid, et Kristus pole olemusühtne Isaga, vaid on Tema loodud. See õpetus tunnistati eksiõpetuseks. (Lahe 2023: 252, k 168)
Lõpuks üks õige, legitiimne kirjaviga.
Juba Plotinos oli analüüsinud ennast tunnetavat vaimu kui mõtleja, mõeldu ja mõtlemisakti või tunnetaja, tunnetatu ja tunnetusakti kolmekordset ühtsust, mis konkreetses totaalsuses omavahel segunevad (eespool ptk IV 2 e). Kõige algsem aspekt selles kolm-ühtsuses on Porphyriose jaoks tunnetajat ja tunnetatut ühendav tunnetusakt. Kui see nüüd eraldatakse oma seosest ülejäänud kahe aspektiga ja seatakse absoluutseks, siis samastub ta määratlematu ja lõputu puhta aktina absoluutse olemisega ning Ühe endaga. (Halfwassen 2023: 190)
Kahtlemata midagi, mida mul tuleb edasistel Plotinose-teemalistel lugemistel meeles pidada.
Teadlikku ärapöördumist jumalikust vaimust interpreteerib Porphyrios samuti religioosselt "patuna" (Sent. § 30). Seevastu implitseerib tunnetus (gnōsis), mis on alaliselt suunatud intelligiiblile sfäärile, hinge tahtlikku pöördumist tolle sfääri poole (Sent. § 40). Tahe, mis määratleb end ise oma spontaansuses, saab nõnda hinge põhijõuks; oma pöördumise läbi igavese ja intelligiibli poole muutub see mõistuslikuks tunnetuseks, oma ärapöördumise läbi intelligiiblist muutub ta aga emotsionaalsuseks ja tungiks. Sellega on Porphyriose õhtumaise tahtemõistuse tõeliseks loojaks veel enne Augustinust. (Halfwassen 2023: 191)
Väga kena. See on see triaad, mida ma uurin ja (2) tahe on ilusti (3) mõistusliku tunnetuse ning (1) emotsionaalsuse ja tungi vahel.
Tema [Porphyriose] piiblikriitika oli tollase kristluse jaoks äärmiselt ohtlik, kuna see ähvardas kõigutada kristlike ilmutusteoste usutavust. Mitte vähem kui neil korda (324, 448, 451 ja 536) keelustati Porphyriose teos keiserliku ediktiga. (Halfwassen 2023: 196)
Mõni ime siis, et meil ei ole tervet riiulirida tema teoseid.
On tähelepanuväärne ajaloo iroonia, et ennast selgelt kristlaste vaenlaseks kuulutanud Porphyrios sai 4. sajandil oma kolmühtsusliku jumalakäsitlusega, mille ta arendas "Kaldea oraaklite" tõlgendusest, kõige olulisemaks kiriklikuk kolmainsuse dogma väljaarendamise ärgitajaks. (Halfwassen 2023: 197)
Johhaidii. Adam, Alfred 1995. Dogmadelugu. Tartu: Greif, 39-111 [ESTER]. Ja Tooma, Tarmo 2022. Varakristlik teoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 125-145 [ESTER].
Äärmiselt karismaatiline Jamblichos kujundas tervet põlvkonda kreeka intellektuaale ja mõjutas paganluse vaimset kliimat alates Constantinusest kristlikuks muutuvas Rooma riigis kuni antiikaja lõpuni. Ta avas end religioossele mõttevarale ja eriti teurgiale veel vähemate mööndustega kui Porphyrios. Veendununa kogu tarkuse ühtsuses ja jumalikus algupäras, leidis ta selle vanimaid tõendeid egiptlaste ja kaldealaste (sumerite) religioonis. Jumalainimesena kujutatud Pythagorase kaudu olevat idamaade iidne ilmutatud tarkus jõudnud kreeklasteni, kelle hulgaast olevat olnud Platon viimaks nende müsteeriumide valgustatud tõlgendaja. Jamblichos lõi seega platonismile sugupuu, mis ulatus kreeka mõtlemise algusest edasi inimkultuuri alguseni. (Halfwassen 2023: 198-199)
Üsna sünnis kokkuvõte. Siin blogis on lugemismärkmed kahele tõlkele tema teosest Pythagorase elu [Pütaagorlik eluviis] - Taylor 1818 ja Clark 1989.
Ta heitis kõrvale Plotinose õpetuse individuaalse hinge lahutamatust seotusest absoluutse vaimuga (vt eespool lk 173). Jamblichose arvates kaotab hing oma allalaskumisel tekkimisse seose intelligiibse maailmaga. Seepärast vajab inkarneerunud hing, ka filosoofide hing, lunastust: ta peab alles taastama kontakti ülemeelelisuse teurgia maagilis-sakraalse rituaali abil. Tänu Jamblichosele sai uusplatonismist endast tõsiseltvõetav usund, mis konkureeris ülemkihi pärast kristlusega. (Halfwassen 2023: 199)
Ah siis selle pärast laseb ta Pythagorasel ringi käia ja muudkui müstikutelt õigeid riituseid õppida.
Jamblichose kõige kirglikumate järgijate hulka kuulus Constantinuse vennapoeg Julianus, kes 355 tseesariks ja 361 ainuvalitsejaks sai. (Halfwassen 2023: 199)
"Leo Metsar on kirjutanud tema elust neljaköitelise romaani "Keiser Julianus" (1978-2005)" (Lahe 2023: 254, k 181).
Nii poliitiliselt kui sõjaliselt ülivõimekas keiser [Julianus] tahtis Constantinuse poja Contantinus II (valitses 337-361) poolt läbi viidud riigi sundkristianiseerimist tagasi pöörata ja üritas sel eesmärgil ühendada kõiki mittekristlikke usundeid uusplatonismi alusel teatud laadi paganlikuks "kirikuks". Selle vanausulise restauratsiooni nurjanud Julianuse varane surm 363. aastal lõpetas uusplatoonikute poliitilised ambitsioonid, kuid ei lõpetanud nende intellektuaalset domineerimist, mis jäi kuni antiikaja lõpuni murdmata. (Halfwassen 2023: 199)
"Keiser Maximin Daia oli Suure Tagakiusamise ajal otsustanud, et mis paganlusel puudub on nähtav, integreeritud ja spirituaalselt autoritatiivne preesterkond. Julianus läks oma lühikesel valitsemisajal (361-363) kaugemale ja pakkus välja religioosse alusõpetuse ning eelarve heategevuslikuks tegevuseks, et muuta paganlik preesterkond kristliku vaimulikkonna täpseks paralleeliks. Keisrina võis ta varustada eelarve: Jamblichose kirjutised pidid preestrid välja õpetama" (Clark 1989: xii-xiii).
4. sajandi teisel poolel uuenes Ateenas Platoni Akadeemia, mis oli eelnevatel sajanditel pigem tagasihoidlikku [|] rolli mänginud, ja muutus platonismi vaimseks keskuseks ning seda tänu kahele filosoofile, keda jätkuvalt mõjutas Jamblichos - Plutarchosele Ateenast (srn 432) ja Syrianosele Aleksandriast (srn 437 või 439). Nad ei võtnud Jamblichoselt üle mitte ainult pühendumise teurgiasse ja kõigi päritud mütoloogiate sümboolse-allegoorilise tõlgenduse, vaid ka filosoofilise curriculum'i, Platoni tõlgendamise metoodika ning tendents kujundada hüpostaaside hierarhiat aina keerukamaks süsteemiks, viies sellesse sisse uusi vaheastmeid. Nende ühine õpilane oli Proklos, "antiikaja Hegel", kelle mõtlemises saavutas uusplatonism suurima süstemaatilise täiuse. (Halfwassen 2023: 199-200)
Uhke värk. Proklos oli hilisem kui ma muude mainimiste põhjal arvasin.
Proklose pärand, mis on sama mahukas, nagu Aristotelese pärand, koosneb suures osas Platoni dialoogide, samuti Eukleidese "Elementide" ja Nikomachose "Sissejuhatuse arvuõpetusse" kommentaaridest. Peale nende kahe ja juba nimetatud kommentaari "Timaiosele" on temalt säilinud veel kommentaarid "Politeiale", "Suurele Alkibiadesele", "Kratylosele" ja eeskätt "Parmenidesele" mis on Proklose peateos. (Halfwassen 2023: 201)
Proclus: Commentary on Plato's 'Republic' kaheköiteline inglisekeelne tõlge ilmus alles hiljuti (2018 ja 2022) ning on kättesaadav. Saab huvitav olema.
See, mis Proklost kõigist tema eelkäijatest peale Plotinose esile tõstab, ei ole üksnes tema spekulatiivse ande suurus ja tema võrreldamatu teravmeelsus, vaid ka kõigi probleemide range seostamine Platoniga. Vaatamata kogu oma imetlusele "jumaliku Jamblichose" vastu pöördus Proklos tema platonismi pütagoreiseerimisest ära. (Halfwassen 2023: 202)
Ma ütleks pütagoriseerimine, aga see on minu oma voli.
Proklose filosoofiline süsteem on kõige ulatuslikum ja kõige diferentseeritum kõigist uusplatonistlikest süsteemidest. Üksnes selle põhijoonteski kujutamine vajaks eraldi raamatut. (Halfwassen 2023: 202)
Siis ma vast niimoodi pea ees tumedasse jõkke ei hüppa nagu siin sai tehtud ainult selle pärast, et ma otsisin platonismi kohta eestikeelseid teoseid ja täpselt neil päevil jõudis uus raamat uusplatonismist raamatukokku. Kogu käesolevat teost tuleb mul üle lugeda kui ma olen Plotinose kohta midagi lugenud, või kasvõi Roomlaste Taltsutamist. Samas oli üsna karastav suplus.
Me leiame Proklosel seega esimese täielikult väljaarendatud dialektilise meetodi - millel on endal muidugi dialektiline loomus - teooria, nii et selles muutus dialektiline loomus - teooria, nii et selles muutus dialektiline toimimine enese üle reflekteerivaks. See dialektika enesesüstematiseerimine Proklosel on tegelikult eelmänguks Hegeli dialektikale; Hegel nägi Prokloses lisaks Platonile omaenda dialektika kõige olulisemat eelkäijat. Proklose dialektika teooria keskmes ei olnud aga tema üheaegselt kompleksne kui ka subtiilne triaadika, mis näitab arvukaid süstemaatilisi kokkulangevusi Hegeli triaadilise dialektikaga (vt selle kohta Halfwassen 1999: 432-462), vaid tema teooria analoogilisest ja negatiivsest dialektikast (põhjapanevalt selle kohta Beierwaltes 1979: 329-366). (Halfwassen 2023: 203)
Nüüd on jälle hea meel, et samamoodi ei hüpanud pea ees Hegelisse (nagu kogemata vb sai Kantiga tehtud). Hegelini on mul veel ikka väga pikk tee.
See on aga ise olemise positiivne omadus ning selle käsitlemine on seega tunnetus, mistõttu semantiline sisu ei jää alla afirmatsioonile, milles olemissisu mõistetakse positiivselt, vaid need on samaväarsed. (Halfwassen 2023: 207)
Blameeritav.
Jamblichose sissejuhatatud hüpostaaside "paljunemine" oli saavutanud oma kõrgpunkti Proklosel, kes oli eristanud vaimu sees vähemalt 108 triaadilist astet. (Halfwassen 2023: 212)
Mujummel.
Dionysios Areopagita kirjutised jõudsid Prantsusmaale 8. sajandil ning tõlgiti 9. sajandil esmakordselt ladina keelde. Sellest alates mõjutasid need tugevalt keskaja ja renessansi teoloogilist ja filosoofilist mõtlemist. Neist sai tähtsaim allikas kogu hilisema negatiivse teoloogia ja müstika jaoks. Aga isegi selline autor nagu Aquino Thomas tsiteerib neid sagedamini kui Aristoteles, ka sagedamini kui Piiblit. (Halfwassen 2023: 218)
Misasja?
Eriugena läheb seega Dionysiosest kaugemal. Ta teeb seda päris tõsiselt, kui ta mõtleb inimesest kui "teisest Jumalast". See, et inimene kuulub ühendava keskmena mõlemasse maailma, ihu ja meelelisuse kaudu aegruumilisse nähtumuste maailma ning oma mõtleva vaimhinge kaudu igavesse ideedemaailma, on kooskõlas Plotinose antropoloogiaga. Et inimelu mõte ja eesmärk on terviklik maailma- ja enesetunnetus, ei olnud õpetanud mitte ainult platoonikud, vaid ka Aristoteles. (Halfwassen 2023: 223)
Üllatavalt arusaadav kokkuvõte.
Kui Plothon ja tema tähtsaim õpilane Bessarion läksid 1437/1438. aastal Itaaliasse, tõid nad kaasa Platoni, Plotinose ja Proklose originaaltekste, Bessarion, kellel oli endal viis täielikku Plotinose teksti, tegi roomakatoliku kirikus märkimisväärset karjääri - ta sai kardinaliks, oli mitu korda [|] paavsti kandidaadiks ning suri 1472. aastal Veneetsia patriarhina. Plethoni metseeniks sai Cosimo de' Medici, kes oli vararenessansi keskuse Firenze valitseja. Cosimo kogus kreekakeelseid käsikirju. Ta hakkas õhtumaadele, mis oli saanud endale alates 13. sajandist ladina keeles peaaegu kogu Aristotelese, aga tundis vaid väheseid Platoni teoseid ja mitte ühtegi Plotinose teost (Victorinuse tõlked ei olnud antiikaja lõppu üle elanud), tegema kättesaadavaks kahe viimatimainitud antiikfilosoofia klassiku teoseid ladina keeles. Cosimo laskis oma ihuarsti andekal pojal, Marsilio Ficinol (srn 1499), õppida kreeka keelt ning tegi talle koos sellega ülesandeks tõlkida kõik Platoni teosed elegantsesse humanistide ladina keelde. Umbes 1460. aastast tegeles Ficino ka Plotinosega. Ajavahemikus 1484-1486 tõlkis ta kõik Plotinose teosed ladina keelde ja koostas neile paralleelselt ka ladinakeelseid kommentaare, et selgitada Plotinose raskemaid ja nõudlikumaid tekste. Sellega oli Plotinos Euroopa haridusteadvusele tagasi antud. Tema mõtlemine mõjutas renessansi filosoofiat intensiivselt. Ficino jaoks ei ole Plotinos mitte ainult suurim platoonik, vaid ka veel kõige olulisem ja kongeniaalsem Platoni tõlgendaja enne Proklost. Juba varem oli Nicolaus Cusanus, kes oli Bessarioni lähedane sõber, kandnud hoolt Proklose "Platoni teoloogia" ladinakeelse tõlke eest. Ficino sai Firenzes uue Platoni Akadeemia juhatajaks. See kogunes Careggios Medicite villas, mille Cosimo oli 1462. aastal kinkinud oma sõbrale Ficinole ja kus sündisid ka tema tõlked. (Halfwassen 2023: 224-225)
Väga äge lugu. Ühtäkki enam ei imesta, miks Ficino mulle kogu aeg ette jääb.
Lahe, Jaan 2023. Platinosest, uusplatonismist ja selle retseptsioonist Eestis. In: Halfwassen, Jens, Plotinos ja uusplatonism. Saksa keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Jaan Lahe. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 283-321.
Teisele maailmasõjale eelnenud aeg oli Eesti raamatu ajaloos olulise tähtsusega. Ilmus rohkesti kõrgetasemelist tõlke- ja ka algupärast kirjandust. Lisaks ilukirjandusele ilmus ka rohkesti erinevaid aimeraamatuid, sealhulgas filosoofiat ja filosoofe tutvustavaid populaarteaduslikke teoseid. Filosoofia ajaloo kohta on neist ilmselt üks tuntumaid "Elava Teaduse" sarjas ilmunud Ameerika ajaloolase [|] ja filosoofi Will Duranti (1885-1981) "Lood filosoofia ajaloost", mille esimene, 1936. aastal Leo Anvelti (1908-1983) tõlkes ilmunud vihik tutvustab antiikfilosoofiat (Durant 1936). (Lahe 2023: 285-286)
Olles äsja selle ajastu kirjanduse läbi kamminud, et neist filosoofiat üles leida, arvan et sõna "rohkesti" teeb siin päris rasket tõstmistööd. Mul õnnestus leida ainult käputäis märkimisväärseid teoseid (peale Duranti omade): Descartes 1936, Freymann 1924, Freymann 1939, Jerusalem 1922, Koort 1938, Ramul 1922, Ramul 1931 ja Ramul 1937. Huvitavaid teoseid (vanaaja) ajaloost, psühholoogiast, poliitikast, kunstiajaloost, jne leidsin rohkem.
Uusplatonism on Duranti jaoks seega vaid põgus episood teel "klassikalisest antiigist" uusaja filosoofiani. Vahepeale jääv periood, s.t keskaeg, on tema jaoks nii tähtsusetu, et ta pühendab sellele vaid neli lehekülge (Durant 1937: 13-16). On ilmne, et keskaeg on Durantile vaid eellugu uusajale ja on oluline vaid selleks, et mõista uusaja filosoofiat. (Lahe 2023: 286)
Ma ei imesta. Lasin oma lõbuks hiljuti ChatGPT-l rivistada nüümukaid filosoofe läbi ajaloo ja üle kogu maailma ning paigutasin nad kronoloogilisse järjekorda. Muidu on alati kuskil keegi, kes teeb midagi, aga Simplicius of Cilicia (c. 490 – c. 560) ja John of Damascus (c. 675-749) vahel haigutab umbes sajandipikkune tühi auk (ning 8. sajandil hakkab uuesti pihta paari hiinlase ja islami mõtlejaga; pärast Eriugenat 9. sajandil tulevad eurooplased uuesti mängu uuel aastatuhandel Itaalia munkade ja Prantsuse teoloogidega).
Täielikult vaikib uusplatonismi oma filosoofia ajaloo lühiülevaates maha Tartu Ülikooli filosoofiadotsent Walther Freymann (1883-1960), kes on tuntud platonismi uurijana. Tema raamat "Filosoofia peaküsimusi" hüppab otse Aristotelese juurest keskaega, pidades viimastki vaid ühe lühikese lõigu vääriliseks (Freymann 1939: 10). Sealt saame teada, et keskajal oli filosoofia muudetud "vaid teoloogia teenriks" ning et vaba, "ainult enese ees vastutav ja enesest arenev mõtlemine" ei olnud keskajal enam võimalik (Freymann 1939: 10). (Lahe 2023: 287)
Oi. Minu nimekirja järgi astus ta vähemalt 63-st nüümukast filosoofist üle. Ma loodan, et ta vähemalt venitas enne.
Plotinose kohta saame aga Freymanni artiklit lugedes teada, et ta sündis Egiptuses (seda hüpoteesi jagab erinevalt Halfwassenist ka hulk tänapäevaseid uusplatonismi uurijaid) ning et tema õpetuse põhikontseptsioonid on, et ideaalne ja realne olemine, ülemeeleline ja meeleline maailm moodustavad ühe terviku; et kogu [|] olemise aluseks on tunnetamatu absoluutne Üks (hen); et saamine toimub kiirgumise kaudu (emanatsioon0; et Ühe kiirgus on mõistus, mis sisaldab mõtlemise ja mõeldu kaksiolekut; et mõistuse kiirgus on hing, millest omakorda kiirgub aine, mis on viimane ja halvim kiirguse aste ning et Plotinose eetika põhijooneks on "hinge vabastamine meelusest, mis teda roojastab", kõlblaks eesmärgiks aga sarnastumine ja ühinemine jumalaga, mis toimub ekstaasis (Freymann 1936: 841). (Lahe 2023: 288-289)
"Ülemeeleline" siis transtsendentne? "Kiirgumine" ei ole minu arvamise järgi isegi üldse paha vaste.
Pütaagorluse asemel peetakse uusplatonismi mõjutajaks tänapäeval siiski uuspütaagorlust, kuid tähelepanuväärne on, et Freymann jätab nimetamata uusplatonismi kõige rohkem ja vahetumalt mõjutanud filosoofiasuuna, milleks on keskmine platonism. (Lahe 2023: 290)
Njaa. Pedantsus, millele ma suudan kaasa elada.
Nii käsitlevad nad antiikfilosoofiat "orjandusliku ühiskonnaformatsiooni raames", "orjandusliku ühiskonna kui baasi ideoloogilise pealisehitisena", mistõttu raamatus pööratakse suurt tähelepanu sotsiaalmajanduslikele probleemidele. Saame teada, et antiikfilosoofia peegeldas klassivõitlust ja oli "alati parteiline". Uusplatonism kui idealistlik [|] filosoofia saab loomulikult ülimalt negatiivse hinnangu ning seda kõike fundeeritakse Karl Marxi (1818-1883), Friedrich Engelsi (1820-1895), Vladimir Lenini (1870-1924) ja Jossif Stalini (1878-1953) tsitaatidega. Kuid kui jätta kõrvale ideoloogiline aspekt, siis on raamatu esimese, vanaajale puhendatud osa vooruseks tuginemine rohkem originaalallikatele kui sekundaarkirjandusele, mida enam järgneva aja käsitluse kohta öelda ei saa. (Lahe 2023: 293)
Mind pani ka muhelema see antiikfilosoofia parteilisus. Olen sealt pütaagorlaste peatüki siia blogisse ümber trükkinud ja Platoni peatükki lugenud. Kuni Aristoteleseni on sisse pildistatud - võtan seda siin julgustusena, et võiks ka ülejäänut vanaaja osast lugeda (mulle meeldib tohutult ka Kulpa keelekasutus, igal kolmandal leheküljel on mõni vahva terminoloogiline leiutis).
"Filosoofia ajaloo" antiikaegsete filosoofiasüsteemide kirjeldused on hämmastavalt täpsed, põhjalikud ja detailsed. Nii saame raamatust korraliku ülevaate Aleksandria Philoni (u 20 eKr - 50 pKr) ja uuspütaagorlaste kui uusplatonismi ettevalmistavate filosoofide vaadete kohta (Aleksandrov et al. [1941] 1947: 447-451) ning ka uusplatoonikute filosoofia esitusele ei ole sisuliselt palju ette heita. (Lahe 2023: 294)
Okei, siis tuleb ikka terve teos laenutada ja sisse pildistada.
Uusplatonismi osas nõukogude perioodil peale Bõhhovski jt "Filosoofia ajaloo" midagi märkimisväärset ei lisanudki. Loomulikult käsitletakse uusplatonismi "filosoofia ajaloo lühiülevaates" (Filosoofia 1974), "Filosoofia leksikonis" (vt märksõnu "uusplatonism", "Plotinos" ja "Proklos") (Filosoofia leksikon [1965] 1985), "Eesti nõukogude entsüklopeedias" (vt märksõnu "uusplatonism", "Plotinos", "Proklos") (ENE 1978) ja N. A. Maškini "Vana-Rooma ajaloos" (Maškin, N. A. 1962), kudi neis teostes puudutatakse seda "reaktsioonilist filosoofiavoolu" vaid põgusalt (vt Maškin, N. A. 1962: 441; Filosoofia 1974: 77-78). (Lahe 2023: 296)
Teosed, mille olemasolust ma ei olnud teadlik: Anon 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tõlkinud J. Rebane, L. Valt; värsid tõlkinud Jaan Kross. Tallinn: Eesti Raamat [ESTER]. Ja Ado, A. V.; Afaasjev, V. G.; Afanasjev, V. S. jne 1986. Filosoofia Leksikon. Tõlkinud I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane, J. Saar. Tallinn: Eesti Raamat [ESTER].
Erinevalt nõukogude autorite koostatud "Filosoofialeksikonist" on "Antiigileksikoni" uusplatonismile pühendatud artiklid informatiivsed, vabad hinnangutest ja mis peamine, erinevate teemade raames käsitletakse seal uusplatonismi erinevaid aspekte - eetikat, esteetikat, religioonifilosoofiat jne. (Lahe 2023: 297)
Mis mõttes sa tahad kellegi vanaaegse mõtleja kohta lugeda ilma, et seltsimees Lenin teda igal leheküljel "ülirumalaks" hüüaks?
Uus periood uusplatonismi tutvustava kirjanduse ajaloos algas Eesti taasiseseisvumisega. Esimese olulise tosena sel teemal tuleks nimetada Elmar Salumaa "Antiikfilosoofia ajalugu" (Salumaa 1991). Käsikirjaliselt oli seda raamatut kasutatud EELK Usuteaduse Instituudis õppevahendina juba aastakümneid ning juba nimetatud Böhhovski jt "Filosoofia ajaloo" vastava peatüki kõrval oli see nõukogude ajal ilmselt parimaks eestikeelseks antiikfilosoofia käsitluseks üldse. (Lahe 2023: 297)
Kord hilisteismelisena jalutasin ma Tartu Ülikooli pearaamatukokku sisse, võtsin filosoofia riiulilt mingi raamatu ja hakkasin eelsokraatikute kohta lugema. Ma ei saanud siis veel raamatuid laenutada, niiet lugesin kohapeal ajaviiteks. Olen üle aastate ikka mõelnud, et mis raamat see oli, sest ma ei ole seda uuesti kohanud. Alles siit tõlkija kommentaaridest leidsin ta lõpuks uuesti üles ja sain alla laadida.
Neist olulisim on kindlasti Leo Metsari (1924-2010) tetraloogia "Keiser Julianus" (1978-2005), mille peategelane, "paganluse restauratsiooni" eest võidelnud keiser Julianus, oli mõjutatud Jamblichose filosoofiast. Viimase teoseid mainib ta oma kujunemisloost rääkides raamatus "Keiser Julianus: Päevik", nimetades teda kolmandaks kõige suuremaks filosoofiks Platoni ja Pythagorase kõrval (Metsar 1983: 174). (Lahe 2023: 305)
Ma ei ole eriti uuemat ilukirjandust, aga siin tuleb vist erand teha. [ESTER]
Lõpetuseks: Teose keskmised peatükid, milles Plotinose filosoofiat tutvustatakse, olid üsna frustreerivad selle tõttu, et tema mõtteviis niivõrd võõras ja näiliselt keeruline on. Suure vaevaga õnnestus ennast neist justkui lõpututest lehekülgedest, mida tegelikult ei olnudki nii palju, läbi lohistada. Küll aga veenis see teos, et kui ma Pythagorasest, Platonist ja teistest jagu saan, siis tahan Plotinose juurde välja jõuda. St selle teose juurde tuleb kahtlemata korduvalt naaseda kui olen oma teadmisi kasvatanud. Halfwasseni enda bibliograafia kubiseb inglisekeelsetest allikatest, millede hulgas on juba pütagorismi uurimisest tuttavaid nimesid (nt Guthrie, De Vogel, Dillon, jne), aga kõige väärtuslikum minu jaoks praegu oli Lahe kommentaaridest üles nopitud eestikeelne kirjavara:
- Salumaa, Elmar 1991. Antiikfilosoofia ajalugu. Tallinn: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium. [ESTER]
- Blackburn, Simon 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tõlkinud Märt Väljataga ja Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund. [ESTER]
- Plant, Raymond 2000. Hegel: Religioonist ja filosoofiast. Tõlkinud Alar Helstein. Tallinn: Varrak. [ESTER]
- Underhill, Evelyn 1989. Kristliku müstika ajaloost: Töid kristliku müstika alalt. Tallinn, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut. [ESTER]
- Maškin, Nikolai A. 1962. Vana-Rooma ajalugu. Tõlkinud Leo Metsar ja Leo Anvelt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. [ESTER]
- Nightingale, Andrea Wilson 2019. Targad, sofistid ja filosoofid: Kreeka tarkusekirjandus. In: Taplin, Oliver (koost.), Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk. Tõlkinud Kersti Unt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, qc-qc. [ESTER]
- Aristoteles 2017. Hingest. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
- Marcus Aurelius 1983. Iseendale: filosoofilisi mõtisklusi. Tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]
- Lahe, Jaan 2022. Gnoosis ja platonism. Vikerkaar 10-11: 106-127.
- Dihle, Albrecht 2020. Kreeklased ja võõrad. Tõlkinud Jaan Lahe; kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Mait Kõiv ja Jaan Lahe. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. [ESTER]
- Burkert, Walter 2016. Kreeklased ja idamaad: Homerosest maagideni. Tõlkinud Jaan Lahe; kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Mait Kõiv. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. [ESTER]
- Dodds, Eric R. 2003. Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Tõlkinud Marju Lepajõe. Tallinn: Varrak. [ESTER]
- Saarinen, Esa 1996. Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule: Sokratesest Marxini. Tõlkinud Juhan Kahk, Kaido Floren, Tõnis Idarand ja Katrin Raid. Tallinn: Avita. [ESTER]
- Künnapas, Theodor 1992. Suured mõtlejad: põhijooni filosoofia ajaloost. Tallinn: Olion. [ESTER]
- Bréhier, Louis 2009. Bütsantsi kultuur. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tallinn: Varrak. [ESTER]
- Witz, Bronislawa 1982. Demokritos. Tõlkinud Jaan Unt. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]
0 comments:
Post a Comment