Filosoofia Ajalugu I

Salumaa, Elmar 1992. Filosoofia Ajalugu I: Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus- ja Infoosakond. [ESTER | DSpace]

EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised pakuvad lugejale Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professori, dr. theol. h. c. Elmar Salumaa koostatud "Antiikfilosoofia ajalugu", mis on selle autori filosoofia-ajalugude sarja neljast köitest esimene. Muud sellealased eestikeelsed raamatud on kas aegunud, raskesti kättesaadavad või tendentsliku - kui mitte lausa moonutatud - ainekäsitlusega. Pikka aega ei saadud meie maal filosoofiat ja selle ajalugu objektiivselt käsitleda, vaid see pidi toimuma valitseva ideoloogia kammitsevais raames; nende raamide sees ei olnud nähtud kohta filosoofiaga tegelemisele kirikus, ning seetõttu ei olnud ka võimalik avaldada E. Salumaa teose esimest osa UI Toimetiste II köitena, nii nagu see kavandatud oli. (Salumaa 1992: 5)

"Käsikirjaliselt oli seda raamatut kasutatud EELK Usuteaduse Instituudis õppevahendina juba aastakümneid" (Lahe 2023: 297).

Sissejuhatus

1. Mis on filosoofia? Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas - aga samuti ka sellesama maailma enese olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses. Seda mõeldavaimalt avarat filosoofia määrangut tuleb aga kohe täpsustada: kaugeltki iga mõtlemine kui niisugune ei ole veel filosoofiline. On olemas rohkesti säärast naiivset elu- ja maailmatunnetust, mida ei häiri veel sügavamad kusimused ei küsija enese olemasolu ega selle mõtte suhtes ja milles ka huvi übritseva maailma ja selle olemasolu kohta alles uinub. Üksnes seal, kus seda naiivset tunnetust hakkab häirima teadlik janu saada teada ning mõista iseenda ning maailma olemust, algab ühtlasi teadlik järelemõtlemine, kerkivad üles küsimused, milliste lahendamine kuulub juba filosoofia valdkonda. (Salumaa 1992: 7)

Filosoofia on teadlik inimlik järelemõtlemine. Huvitav, et teadmiste-armastamise asemel on siin häiriv kanu teadmiste suhtes. Mitte "Oo, kuis mu süda ihkab teada..." vaid "Kurat, mis see nüüd siis on?"

Kõikide aegade filosoofiline mõtlemine on otsesemalt või kaudsemalt tegelnud esmajoones kolme seesuguse probleemide ringiga: mida me teame, mida peame tegema, mida tohime loota. Neist on aegamisi - filosoofilise mõtlemise ajaloo kestel - võrsunud kolm filosoofilise mõtlemise peaala - tunnetusõpetus, eetika ja metafüüsika. (Salumaa 1992: 7)

"1. What can I know? 2. What ought I to do? 3. What may I hope?" (Kant 1855: 488) - Nõukogude aja viljastavates tingimustes ei tohtinud ilmselt Immanuel Kanti nime iitsatada.

Vastavalt filosoofilise mõtlemise isearasustele võib ka filosoofia ajalugu käsitleda mitmel viisil. Me võime seda vaadelda laiemalt kui filosoofiliste maailmavaadete ajalugu kogu tema kultuuriloolise tausta avaruses - või ka kitsamalt ühe teatud filosoofilise maailmavaatevormi - näiteks idealismi või materialismi - ajaloona. Viimase käsitlusviisi ebavooruseks on aga alahindamine ühekülgsusse, mille tulemusena kannatab ajaloolise arengu objektiivne pilt. (Salumaa 1992: 9)

Ebavoorus. Pidin 181-megabaidise faili kasutusele võtma, sest compress-itud versioonil lähevad paljud punktid kaduma ja tekst muutub loetamatuks. Vahtisin ikka väga pikalt ühte kohta kindel olemata, kas see sõna on päriselt "alahindamine". Mida täpselt "alahindamine ühekülgsusse" tähendab, ei tea.

Alles üksikasjalisema uurimise tulemusena on hakatud tänapäeva teoloogilises mõtlemises taipama, et kujutlused inimese "surematust hingest" ning sellega seostuv dualistlik, ihu ja hinge kvalitatiivset erinevust toonitav inimesekäsitlus on tõeliselt piibellikule mõttemaailmale tundmatu. Kuigi antiikne filosoofia suuremalt jaolt on ilmse religioosse värvinguga - ei tähenda see kaugeltki, et nood religioossed elemendid pikemata sobituksid ristiusu põhiseisukohtadega. (Salumaa 1992: 10)

Kristlased ei tea ise ka, mis see on, mida nad "jumala sõnana" vastu võtavad ja edasi kannavad.

klassikajärgne periood, mida sageli nimetatakse ARISTOTELESele järgnevaks ajastuks ja mida iseloomustab ühelt poolt klassikalise mõtlemise edasiarendamine mitmesugustes vooludes ja koolides, teisalt aga ka juba olemasoleva [|] filosoofilise ainese eklektiline kordamine. Seda pikka ajastut me võime vaadelda kolmes ulatuslikus perioodis:

1. klassikajärgsed koolkonnad - stoitsism, epikureism ja skeptitsism.
2. eklektilised koolkonnad, hilisem skeptitsism ja uusidealistlikud uuenduspüüded.
3. klassikalise idealismi järelõitseng uusplatonismis.

(Salumaa 1992: 11-12)

"Eelklassikalise" ehk eelsokraatilise perioodiga olen juba üsna tuttav, "klassikalisega" (Sokrates, Platon, Aristoteles) tegeles praegu, aga neist hilisematest Aristotelese-järgsetest ei tea ma tuhkagi peale selle, et stoitsism ja epikureism olid vastandlikud reaktsioonid Aleksander Suure impeeriumi olukorrale.

A.1. Vanimaid filosoofilise maailmaseletamise algmeid

Kõik, mida kas imetleti või kardeti, seisis lahutamatus seoses heade või halbade, inimese suhtes heatahtlike või pahatahtlike haldjate ning jumaluste tahtega ja oli vahetult selle avalduseks. (Salumaa 1992: 12)

Daimonite.

THALES (umb. 624-545) Mileetosest näib olevat selle varajasema filosoofilise koolkonna vanimaks esindajaks, kuigi napid andmed tema isiku ja tegevuse kohta on niivõrd põimunud müütiliste elementidega, et neist raske on välja selgitada ajaloolist tõde tema kohta - peale selle, et ta on olnud, ilmsesti palju rännanud ja oma elutarkuse ning arukusega üldist lugupidamist oma kaaskodanike seas pälvinud. Mõningail andmeil on ta matemaatika- ja astronoomia-alaseid tarkusi omandanud Egiptuses ja Foiniikias ja võib-olla need ajendasidki tema mõtlemist vabastumisele tollal veel üldisest kehtivaist müütilisist ja religioosseist kujutlusist.
Säilinud pärimuste kohaselt pidas THALES kogu oleva algaineks vett ("archē""), õigemini küll vedelat substantsi. Kuidas taolisest vedelikust aga erinevad asjad tekivad, sellele ei suutnud ta ometi mingit seletust leida - või siis puuduvad meil selle kohta andmed. Vedela algaine olemasolu järeldanud ta lihtsaist tähelepanekuist: ilma veeta ei saa olla ju elu kui niisugust. Taimede ja loomade toitained on kas vedelad või siis vähemalt vett sisaldavad. Tundub aga, et siinjuures tema mõtisklusis kaasa helisevad ilmsed loodusreligiooni elemendid, mille järgi aine kui niisugune pidi olema ise kuidagi elav või isegi hingestatud ja me ei tea kindlasti, kas ta oma kujutletud vedela algaine maailmakujundavat jõudu ning toimet [|] selgesti eraldaski jumaluste tegevusest. Nii puudulik kui see esimene "füüsikaline" kosmoloogiline teooria ka ei tundu - on ta siiski esimeseks selletaoliseks katseks inimliku mõtlemise ajaloos. (Salumaa 1992: 13-14)

Oligi kogu puuks. Thalese kohta alla 1 lehekülje. Isegi tema oliivipressi-majandus ei väärinud mainimist, rääkimata püramiidide äramõõtmisest.

ANAXIMANDROSe mõtisklused koonduvad maailma kujundava algaine lähemasse määritlusse. Too kõikesünnitav "archē" ei samastu ühegi nähtava ning tuntud ainega, mistõttu talle ei saa omistada ka viimaste omadusi. Tema põhiliseks tunnuseks on piiramatus või lõputus - "apeiron" - otsatu ürgaine mass, millest kõik tekib ja millesse kõik hävides hajub. Lõputuna on ürgaine aga ühtlasi määriteldamatu, "aoriston". See ürgaine ise on alatises liikuvuses, kusjuures temast eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Esmalt eraldusid ürgainest soojus ja külmus, milliste vastastikusest toimest ent omakorda tekkis niiskus ja teised "ained". Viimased asetusid oma raskuse järele: kõige keskele asetus maa kui raskeima aine kandja, mida algselt kattis veekiht. Soojuse mõjul osalt see aga auras, mille läbi tekkis kuiv maapind. Maa ise - mida kujutleti silindrilise kehana - oli ümbritsetud kergemaist ainesekihtidest - õhust ja tulest; viimasest omakorda moodustusid taevakehad, mis asusid ringlema ümber maa. Aegamisi kuivava maa niiskusest olla sündinud ka elavad olendid - loomad ja inimene. Viimane olnud algul vee-elanik, kuidagi kalataolina [sic] olend, kes alles hiljem on kohandunud kuivamaa elanikuks. (Salumaa 1992: 14)

Väga tõenäoliselt oli Pythagoras tema raamatut lugenud, et ta selle "piiramatu" oli üle võtnud. Anaximander oli siis teadaolevalt esimene aquatic ape teoreetik.

PYTHAGORAS (u. 570-496) on üks eelklassikalise kreeka filosoofia omapärasemaid ning mitmekülgsemaid kujusid, kelle isik on ümbritsetud niivõrd rohkeist legendidest, et selles ajaloolise tõe leidmine kohati peaaegu võimatuks osutub. Sündinud Samosel näib ta olevat palju rännanud - kus, selle kohta puuduvad usaldusväärsed andmed - puutudes seejuures kokku oma kaasaja teaduse ja mõtlejatega. Tõenäoliselt oli ta tuttav ka tollal Mileetoses tegutseva ning õpetava ANAXIMANDROSega. Pärast lühikest tegevusaega kodulinnas randab ta aga Lõuna-Itaaliasse, kus tollal oli elujõuline kreeka koloonia. Elab pikemat aega Krotonis, kust elu lõpupoole oli sunnitud vastuolude tõttu lahkuma ning veedab oma elulõpu juba Metapontionis. Tema peamiseks tegevuspaigaks kujuneb aga Kroton, kus ta rajab mingi poolreligioosse organisatsiooni või ordu, milline nii Itaalias kui ka Sitsiilias elunevate kreeklaste juures leiab rohkesti pooldajaid. Selle ordu peamiseks harrastuseks olid religioossed harjutused, müsteeriatekultus ja teatud askeetiline distsipliin. Peale mitmesuguste kunstide ja oskuste - nagu gümnastika, muusika ja arstimiskunst - harrastati siin ka mitmesuguseid teadusi ja kuni IV sajandi alguseni olid "pütaagorlased" ainsateks matemaatiliste teaduste viljelejaiks. (Salumaa 1992: 16)

Kesine, aga üldjoontes igati paikapidav ülevaade. Kas "müsteeria" on usuteaduse eritermin või Salumaa viis kirjutada "müsteerium"?

Huvitava ning mitmekülgse isiksusena - kelle nimega on tänapäevani seotud rida avastusi matemaatiliste ja füüsikaliste teaduste alal ("Pythagorase lause" geomeetrias!) - on ta oma kaasajal siiski esmajoones kõlbelis-religioosne reformaator, kelle tegelik mõju on olnud üllatavalt suur ning ulatuslik. See seletabki tema isiku ja tegevuse põimumise legendaarse ainesega - mis asetab tema isiku hiljem koguni religioosse kultuse objektiks. (Salumaa 1992: 17)

Siin raudkardina taga vist ei saanud hästi kaasa elada Läänes umbes 1960ndatel hoogsalt veerema hakanud Pythagorase ja pütagorismi uurimisele. Salumaa allikaks näib siin olevat Windelband 19. sajandi lõpust.

Matemaatikaalasest mõtlemisest johtub ka tähelepanu osutamine arvule, milles arvati kätkevat kõigi esemete ja nähtuste olemuse võti. Arvu kui niisugust ei käsitletud abstraktse mõistena, vaid esemete tõelise olemuse konkreetse kehastusena: kogu maailm seisis kuidagi arvulistes vahekordades, arvus peegeldus maiste ja taevaste esemete tõelisus ja arv valitses seetõttu inimeste ja tema tegevusvalade ning harrastuste üle, olles ainus, milles pole valet. (Salumaa 1992: 17)

Kõik mis maailmas vähegi on on oma põhiolemuselt või loomuselt arv.

Ühelt poolt viitab taolise tunnetuse olemasolu kahtlemata veel aimuslikule oletusele, mille kohaselt kogu antud tegelikkus peaks läbima ning kandma mingi arvuliselt väljendatav seaduspärasus, kuid teisalt seostuvad selle kahtlemata väärtusliku tunnetuse algmed niivõrd lopsaka fantaasiaga, et selle edasiarendamine võimatuks osutub. Eksaktne matemaatika suubub pütaagorlaste käsitluses ebamäärasesse arvude-müstikasse. (Salumaa 1992: 18)

Aritmoloogia.

Igale arvule pidi vastama mingi konkreetne kujund: 1 tähendas punkti, 2 sirgjoont, 3 tasapinda, 4 ruumilist keha jne. Isegi kõlbelised ja vaimsed suurused olid väljendatud arvuliselt. Nii pidi ruutarv (kas 4 või 9) väljendama õiglust, kuna ruutarvus võrdne oli korrutatud võrdsega, mis omakorda väljendas õigluses kehtivat sama samaga tasumise põhimõtet. Arvud ise jaotuvad seejuures kahte liiki - olles osalt piiratud, osalt piiramatud. Piiratud olid kõik ühetaoliselt jagatavad arvud, s.t. paarisarvud, piiramatud seevastu paaritud. Kuna aga paarisarvud pidid olema täiuslikud, paaritud seevastu aga tähendama piiramatut ning vormitut, siis seoti ka piiratud arvu kujutlus täiuslikkuse ning heaga. (Salumaa 1992: 18)

Tõlkes läksid asjad sassi. Paaritud arvud on piiratud; paarisarvud on piiramatud. Kaks on mõttetu, pane sinna üks juurde - vohh, kolm. Neli on mõttetu, pane sinna üks juurde - vohh, viis. Kuus on mõttetu, pane sinna üks juurde - vohh, seitse. Kaheksa on mõttetu, pane sinna üks juurde - vohh, üheksa. Parimad arvud on pütaagorlaste järgi ikka need, millel on see lisa-üks piiriks (vt Burkert 1972: 435).

Sellele arusaamisele vastavalt - kuna olid olemas mõlemad arvud - koosneb kogu maailma tegelikkus piiratud ja piiramatute arvude vastuoludest. Viimaseid on püüdnud fikseerida mõned selle koolkonna nooremad esindajad, avastades seejuures kümme maailma põhivastuolu: piiratud ja piiramatu; sirge ja kõver; üks ja palju; parem ja vasem; mehelikkus ja naiselikkus; paigalolev ja liikuv; pimedus ja valgus; otsene ja kaudne; hea ja kuri; ruut ja püstkülik. Seda vastuolulisust kannab aga kogu maailmas mingi ürgne harmoonia, milles kõik vastuoluline ja mitmekesidus moodustub ühtseks tervikuks. Milles see aga seisab, seda ei suudeta ometi lähemalt määrata. Vastuolusid hõlmavat harmooniat nimetatakse ühtlasi ka "kosmoseks". (Salumaa 1992: 18)

Philolaose tabelis on sirgest ja kõverast kuidagi saanud "otsene ja kaudne"; heast ja halvast [agathón ja kakón] on kuidagi saanud "hea ja kuri"; ristkülikust "püstkülik" (mis see on?). (Tabelit vt Burkert 1972: 51)

Taevakehad - päike, kuu ja planeedid - asusid kindlas, arvuliselt väljendatavas kauguses üksteisest ja ka maast, kusjuures need kaugused vastasid muusikalistele intervallidele. Et nad on ala liikumises ja et iga kiire liikumine tekitab heil, siis on nende liikumine pidevalt saadetud erilisest muusikast. Pütaagorlasilt pärinebki too uusima ajani kestnud oletus "sfääride muusikast". (Salumaa 1992: 19)

Constant motion. See on vististi esimene kord elus kui näen sõna "ala" sellises kasutuses.

Lähtudes inimhinge kui surematu olendi kujutlusest arvatakse, et keha on hingele üksnes midagi vangla, haua taolist, millesse hing on asetatud oma varemate süütegude eest. Pärast surma tuleb hingel kõik eksimused lunastada - kas kahetsuse teel allilmas ("Tartaroses") või siis perioodiliselt teostuvais taaskehastumisis, olgu inimese või looma kehades. On hing sel viisil vajaliku ning tavalisesti üsna kauakestva puhastumisprotsessi kord läbi teinud, siis alles avaneb talle võimalus pöörduda tagasi kehatule ning täuislikule vaimuelule. (Salumaa 1992: 19)

Kõige täpsem, tuleb välja (just täna leidsin Aesara fragmendi üles), on öelda, et keha on hinge telk (tent). See on telk, milles hing lamab ja vaevleb.

Pütaagorlaste eetilised vaated sõltuvad usust surmajärgsesse tasusse, mis annab nende tegelikule elukõlblusele mõnevõrra range ning askeetliku ilme. Kõlbeliste normide filosoofilise põhjenduseni vaevalt veel jõuti. Praktilises kõlbluses toonitati eriti aukartust jumaluste, vanemate, ülemuste ja seaduste ees, isamaa-armastust, ustavust sõprade vastu, enesevalitsemist, mõõdukust ja puhtust isiklikus elus. Näib, et vooruste "seletamiseks" rakendati mõnevõrra ka eelpool mainitud arvudeteooriat, kuid üksikasjalisemad andmed selle kohta puuduvad. (Salumaa 1992: 20)

"Elukõlblus" on täpselt selline sõna, et paneb mõtlema, kas selline elu kõlbab üldse elada.

Kui mainitud mõtisklejad oma kosmoloogilisis otsimusis ühtse maailma-aine või "printsiibi" järele ei teinud vahet püsiva ja muutuva momendi vahel - siis järgnevas arengus on iseloomulik just taoline vahetegemine - kusjuures eleaatide koolkonna peahuvi keskendub igavesti püsiva ning muutumatu printsiibi otsimusisse maailma tegelikkuse muutlikkuses ja mitmekesiduses, kuna muutlikkuse põhimõtet arendatakse enam järgneva sajandi füüsikute poolt. Oma otsimustega maailma muutlikkuse aluste [|} järele, mille nad arvavad leidvat "olemises" kui niisuguses, osutuvad eleaadid tegelikult filosoofilise olemisõpetuse rajajaiks ("ontoloogia"). (Salumaa 1992: 20-21)

Otsi mu sisse.

Tema [Xenophanese] filosoofiliste mõttemõlgutuste lahteks ongi üllatavalt julge kriitika tollal valitsenud kujutluste ja arusaamade kohta jumaluste üle. Hellase jumaluste ja haldjate arvukas kaader, keda vanades lugulauludes kujutatakse üksnes inimesist pisut tugevamate olenditena ja kes on koormunud seejuures kõigi inimlike nõrkustega, intrigeerides ja omavahel koguni riius olles, ei taha sobituda tema arusaamistega jumalusist. Pilkavalt mainib ta juba nende paljuse võimatust, toonitades vastupidi, et jumalus võib olla ainult ning ikka vaid üks. Ei ole mõeldav, et jumalused üksteise üle valitseksid, et nad koguni sünniksid ja inimeste kombel paigast teise rändaksid. On olemas ainult üks jumalus, kes pole "võrreldav surelikega ei kuju ega mõtete poolest", kes on "täielikult silm, kõrv ja mõtlemine" ning kes "oma mõtlemisega vaevata kõike valitseb". (Salumaa 1992: 21)

Silm, kõrv ja mõtlemine ≈ ruum, aeg ja vaim.

Säärase igavese ning ühtse oleva tunnustamine ent viis paratamatult vastuollu tegelikkusega, milles ju ala teostub asjade ja nähtuste muutlikkus. Selle seletamiseks rakendab PARMENIDES sootuks uudse tee: see maailm, mille muutlikkust me oma meelega tajume, kogu meeleline maailm seega on lihtsalt olematu, on illusioon. Esimesena filosoofilise mõtlemise ajaloos kerkib üles meie tunnetuse tõe probleem kui niisugune. Julgelt ning hoolimatult arendab PARMENIDES ses suhtes oma mõttekäiku. Tõeliselt olevat me tunnetame üksnes mõistusega mõeldes ("logos"). Mida me meeltega tajume, see on subjektiivne ning seetõttu ka petlik, loob meile illusiooni asjade muutlikkusest, mida tõeliselt pole olemaski. (Salumaa 1992: 22)

Tõepoolest tundub väga lähedane Platoni filosoofiale.

A.2. V. sajandi füüsikuid-filosoofe

Midagi ei näi ta [Herakleitos] vihkavat enam kui trafarentsust ja massi. Terava kriitikaga suhtub ta oma kaasaegsete tõekspidamusisse, piitsutab armutult rahvapäraseid jumalamüüte ja rahvausundi kombeid ning tavasid. (Salumaa 1992: 24)

Neid väljendeid ei ole küll ammu kohanud. Trafaretne - "šabloon(ili)ne, kulunud, harilik".

SOKRATES, igipõline demokraat ning kasvataja, olevat öelnud tema [Herakleitose] kirjutise kohta mitte ilma irooniata, et "mida ta sellest mõistvat, olevta suurepärane ja mida ta ei mõistvat, võivat olla mitte halvem - kuid teos nõudvat tugevat ujujat". Mitte põhjuseta ei ole teda ajaloolaste poolt nimetatud NIETZSCHEks antiikaja filosoofias, [|] kellega tal nii hinge- kui mõttelaadilt on sarnasust. (Salumaa 1992: 24-25)

Sokrates jälle muidugi oma ujumiskujundiga.

Muutlikkuses ja muutuvuses peitub too üldisim maailmaseadus: kõik on siin alatises voolavuses, kõiki asju kannab välditamatu muutuvuse tung ning seadus. Midagi ei püsi, miski ei kordu, "me ei saa kahte korda ühte ning samasse jõkke sukelduda". Vastupidi eleaatide oletusele, et muutuvus on vaid näiline, osutub siin paigalseis ning paigalolek näiliseks. Seega on siis kogu maailma kandvaks ürgteguriks alaline ning lakkamatu saamine, moondumine, kujunemine. "Panta rei" - "kõik voolab" on HERAKLEITOSe mõtlemise nurgakiviks. (Salumaa 1992: 25)

Change is the only constant.

Me võime vaid imetella, kuidas too teravapilguline vaatleja on taibanud looduse protsesside dialektilist seaduspärasust - kuigi ta selle pretsiisse väljendamiseni ei jõua! (Salumaa 1992: 25)

Elmar Silvester Salumaa (1908-1996) nooruspõlv käi 1920.-1930ndatesse. Pärast IIMS oli ta 10 aastat vangilaagril ja asumisel ning 1956-1995 usuteaduse professor. St sõnad nagu "imetella" on vabandatav sellega, et ta on keeleuuenduse-aegne inimene. "Prestsiisne" on irregaardselt blameeritav.

Oma kaasaja religioossesse ellu suhtub ta üleoleva, kohati isegi põlgava kriitikaga: eriti piitsutab ta tollal harrastatud dionüüslikke orgiaid, jumalakujude kummardamist ja vereohvreid, mis oma vulgaarsusega selle nii tundliku mõtleja kõlbelist- kui ka ilumeelt solvasid. (Salumaa 1992: 27)

"Tume" Heraakleitos on against having a good time.

Temagi [Emkedokles] asetab kaasaegse mõtteviisi kohaselt kõigepealt küsimuse maailma algaine suhtes - kuid leiab vastandina senistele arusaamadele, et selleks on mitte üsk, vaid tervelt neli iseseisvat algelementi: tuli, vesi, õhk ja maa. Seda tuleb hinnata kui füüsika-alast avastust, mis loodusteaduslikus motlemises püsis peaaegu uue-aja alguseni. (Salumaa 1992: 28)

Üks ütleb, et kõik on vesi, teine et kõik on õhk, kolmas et tuli. Poisid, ärme vaidleme - kõigil teil on õigus.

Mis aga tingib säärase algainete liginemise ja eemaldumise? Seda seletades libastub EMPEDOKLES asjaliku füüsika pinnalt ning satub müütilisisse kujutlusisse. Kahesugune jõud pidi siin mängus olema - vastavalt algainete ühinemisele ja lahknemisele. Neid kujutles EMPEDOKLES armastuse ja vihkamisena. Nii on maailma algaine ise kuidagi hingestatud ja koguni personifitseeritud. Mainitud jõud ei tegutse ent kaugeltki ühetaoliselt ja asjade muutuvust seletabki EMPEDOKLES armastuse ja vihkamise vahelduvusega. Algselt olid kõik algained ühtselt seotud armastusega, moodustades mingi kerakujulise maailma ("sphairos"), milles ei olnud vihkamist. Meie praegune maailm on tekkinud tollest algseisundist vihkamise sissetungi kaudu, millest kujuneski võitlus vastakute jõudude vahel ning selle tulemusena asjade muutuvus, pidev ühinemine ja pidev eemaldumine üheaegselt. Ürgne jumalik tasakaal või harmoonia hävines vihkamise sissetungi tagajärjel. (Salumaa 1992: 29)

Miks ka mitte.

Liikumine ise aga, mis seejuures esineb, ei saa oma tõuget ainest endast kui niisugusest - pealegi võime selles liikumises alati täheldada midagi, mis on kaunis ning eesmärgistatud, nii nagu kogu antud maailm selle tulemusena ei ole mingi kaos, vaid seadus- ning korrapärane nähtus. Seeparast ei tule tõelist maailmakujundavat printsiipi mitte otsida ainest ega seda ka samastada mingi ühe või mitme algainega, vaid kuidagi väljaspool ainet ja ometi selle sees teotsevana. Sääraseks jõuks saab olla aga üksnes mingi mõistuslik suurus, millel on jõud üle kõige ja mis siis ka kõike oma mõistuse ja meelevalla kohaselt kujundab. Siin toob ANAXAGORAS filosoofilisse maailmaseletusse uue mõiste: selleks ürgkujundajaks on mõistuslik vaim - "nous" - ise. Võrreldes ainega on too vaim ülimalt lihtne, mida ei saa enam lahutada koostisosadeks, nagu seda võime teha küll ainega. (Salumaa 1992: 31)

Ilu ja eesmärgipärasuse kokkulangevusest võib ka (Platoni) Sokratese käest küsida. Sellest, kuidas vaim on kuidagi korraga väljaspool ainet ja ometi tegutseb selle sees, saab veel palju sajandeid väga tüütuid arutlusi kirja pandud.

Vastavalt oma atomistlikule põhiseisukohale seletab ta [Demokritos] ka hinge kui keha osa, mis koosneb üksnes erinevaist - käesoleval juhul eriti peeneist, ümmargusist ning siledaist aatomeist, mis sarnlevad tulele, s.t. tuleaatomeile. Üksikute hingeliste eluavalduste asukohaks on teatavad organid. Kuigi inimese surres hingeainese aatomid hajuvad - on ta ometi inimeses midagi kõige õilsamat, väärtuslikumat ning jumalikku. (Salumaa 1992: 35)

Oioi. Su hing aurab ära!

A.3. Filosoofiline sofistika

V sajandil toimuvad kreeka kultuuri-, ühiskondlikus kui ka vaimuelus suured muuted, mis mõjustavad ka filosoofilise mõtlemise edasist kujunemist. (Salumaa 1992: 37)

Ühiskonnas võtsid aset muutused.

Säärased õpetajad - kes sageli piirdusid ka üksnes tehniliste oskuste, gümnastika ja vahest ka kõnekunsti võtete kätteharjutamisega - olid ühtlasi ka esimesed teaduste popularisaatorid ning elavad ajakirjad, kes levitasid sõnumeid mitte ainult ühiskondliku ja poliitilise elu valdkonnast, vaid ka silmapaistvamate mõtlejate mõtteid ning arvamusi. (Salumaa 1992: 38)

Sofistid olid esimesed teaduste populariseerijad.

PROTAGORAS (u. 485-411) Abderast oli esimesi, kes ennast avalikult nimetas "sofistiks" ja kes ligi 40 aasta kestel kogu Hellase läbi rännates arendas hiilgavat õpetajategevust. Tema korduvaks tegevuskohaks oli Ateena, kus ta sõbrunes [|] Periklesega. Oma õpetustegevuse kõrval on ta ka kirjutanud, ent tema teoseist on säilinud vaid väheseid katkendeid. Teosega "jumalate üle" põhjustas ta Ateenas skandaali: teda süüdistati jumalasalgamises ja mõisteti koguni surma - kusjuures ta põgenemisel teel Sitsiiliasse tõenäoliselt hukkus. (Salumaa 1992: 38)

Nimes on ka proto- olemas.

Tema [Protagorase] arvates saavat iga asja ning iga väidet tahtlikult tõestada - isegi kui see on ilmsesti vale. Seesuguse skepsisega seltsib tema jures lugupidamine formaalsest loogikast, millele põhineb ka sofistide vaidluskunst - eristika ja mille otstarbeks on vaidluspartneri ummikusseajamine. (Salumaa 1992: 39)

Üsna lühike ja tabav kokkuvõte eristikast.

Hilisemad sofistid läksid oma järelduste tegemises nii PROTAGORASest kui ka GORGIASt märksa kaugemale, kui mitte öelda - naeruväärsuseni, teenides sellega neile suunatud pilget. On teada terve rida sääraste sofistide nimesid - nagu KRITIAS, PRODIKOS, TRASYMACHOS jt. Tervet rida neist ja samuti nende väiteist tunneme PLATONi dialoogide kaudu, kus neil lastakse esineda vastuväitlejatena ning vaidluspartneritena. (Salumaa 1992: 40)

Prodikos tundus täitsa asjalik ja huvitav tegelane - vähemalt semiootiku pilgu jaoks. Tema tekstide tõlgetest on kommentaaridega ilmunud 2011. aastal inglisekeelne raamat.

B.1. Sokrates ja sokraatilisi koolkondi

Kuna SOKRATES ise midagi pole kirjutanud, tuleb tema elu ja õpetuse tundmaõppimisel toetuda kaudseile allikaile, mistõttu ka tema isikupilt filosoofia ajaloo käsitlusis on erinev, samuti kui tema filosoofiliste vaadete hinnang. (Salumaa 1992: 42)

Biograafiline portree.

Nende positiivsete allikate kõrval leidub SOKRATESe kohta andmeid [|] ka kaasaegses kirjanduses - eriti mõningais ARISTOPHANESe komöödiais (näit. "Pilved"): siin osutub tema kuju ent sihilikult karrikeerituks, mistõttu tema isiksust siin leiduvate andmete alusel on võimatu kujundada objektiivset pilti (nagu seda ei saa ka näit. TAMMSAARE kujutatud MAURUSe põhjal Hugo TREFFNERist!). (Salumaa 1992: 42-43)

Aristophanes esitas Sokratesest karikatuuri.

"Ta [Sokrates] oli nii vaga, et ta midagi ei üritanud nõu küsimata jumalailt, nii õiglane, et ta kedagi ka kõige pisimas ei solvanud, nii omaenda üle isand, et ta iialgi ei eelistanud heale mugavat, nii mõistlik, et ta millalgi ei eksinud hea eraldamisel kurjast" - nii iseloomustab teda võib-olla üksnes pisut liialdatult XENOPHON. (Salumaa 1992: 45)

Sokrates oli iseendast tugevam, isenda valitseja, tugeva enesevalitsemisega.

Seejuures oli ta [Sokrates] alati avatud hinnaga, kes leidis kergesti kontakti kaasinimestega, äratades otsemaid usaldust: vaevalt oli ta suuteline temale osakssaanud usaldust millalgi kasutama teisiti, kui üksnes usaldaja enda heaks. Kõige taolisega seltsib tema juures ilmne seltskondlikkus, peenus ja vaimukus kõnelusis, mis on tema ainsaks kasvatusvahendiks. (Salumaa 1992: 45)

Sokratese juures seltsis seltskondlikkus.

Et aga midagi õigesti mõista, [|] selleks peab meil olema ka asjast või asja kohta sellele vastav õige mõiste. Kogu tema filosoofilise mõtlemise pingutused ongi suunatud seetõttu õigete mõistete väljatöötamisele, nende avastamisele ja kindlaksmääramisele. Seda ei tee ta aga abstraktse arutluse ega endassesulguva järelemõtlemise, vaid elava kõneluse varal, millest kujundubki too eriline sokraatiline meetod kasvatamises ja õpetamises. (Salumaa 1992: 46-47)

Sokratese kogu filosoofiline tegevus on keskendunud mõistete määratlemisele.

Ta väldib kirjutamist, kuid ta väldib ka pikemate ettekannete ja loengute pidamist. Inimese veenmise, tema tõetunnetusele juhtimise lihtsaimaks ning ühtlasi parimaiks meetodiks on keskustelu, dialoog, mis avab tee enese tunnetamisele. Oli ju enesetunnetus üheks sokraatilise kasvatuse deviisiks ja kuulus "tunne iseennast!" SOKRATESe filosoofiliste taotluste praktiliseks eesmärgiks. Kahekõne või dialoogi abil saavutatakse seejuures kaks asja ühel hoobil: sellest on kasu nii küsijal kui ka küsitletaval, mõtteid vahetades ja vahetatavaid mõtteid vaagides jõutakse ühiselt ligemale tõele ning avastatakse see lõpuks juba selgesti määritletud mõistena. Sellega on eesmärk saavutatud. (Salumaa 1992: 47)

Erinevalt sofistide eristikast, mille eesmärk on vaidlus võita iga hinna eest - tõest ja üksteise mõistmisest hoolimata.

Säärane õige teadmine ja tunnetus seisab kõigepealt nende asjade täpses tundmises ning mõistmises, millega inimene elus tegeleb. Igaüks peab oma asja tundma. Nii nagu käsitööline hea on siis, kui ta oma tööd tunneb - nii on lugu ka ühiskondlikus elus ja poliitikas: siin tuleb eriti ainult asjatundjaid usaldada. Riigi ja ühiskonna saju juhtigu üksnes need, kes selleks suutelised on oma asjatundlikkusega - ainult heast tahtest või koguni auahnusest ja kuulsusejanust on liiga vähe. (Salumaa 1992: 49)

Juba tuttav jutt Platoni Politeia-st.

Kõik kord ja seadused on viimselt jumalikku päritolu ja seetõttu on ka inimese kohustused jumaluste vastu esmaolulised. Vaevalt sai ta aga leppida üksnes usu toonitamisega - vaid püüdis ka selle olemust avandada. (Salumaa 1992: 51)

Teha mida?

Kõik meie tajud ja aistingud on alalises liikumises. On see liikumine äge ja tormiline, siis tekib meis norutunne, valmistades meile ebameeldivusi; on see liikumine mahe, siis tunneme me vastupidi norutundele lõbu ja naudingut. Viimast inimene oma loomulikus olukorras aga peamiselt taotlebki. Sellest psühholoogilisest tõsiasjast teeb aga ARISTIPPOS ulatusliku eetilise järelduse: kõlbeliselt hea on kõik see, mis on seotud lõbu ja naudingutega, [|] paha vastupidi aga kõik, mis meis esile kutsub norutunnet, ebameeldivust. Seepärast suunduvad kõik meie toimingud üksnes sellele, et saavutada võimalikult palju lõbu ning vältida noru- ning ebameeldivustunnet. (Salumaa 1992: 54-55)

Norg on justkui kürenaikude põhimõiste.

B.2. Platon ja tema filosoofia

Seejärel alustab ta [Platon] uuesti reisimist: külastab Itaaliat ja Sitsiiliat, kus - ilmsesti oma tutvuse tõttu prints Dioniga - pikemat aega peatub kohaliku vürsti Dionysiose õukonnas. Itaalias avaneb tal võimalus lähemalt tutvuda orfikute religioossete õpetuste ja samal ajal arvukalt tegutsevate pütaagorlastega. Viimaste hulgas leidis ta endale sõbra ning mõttekaaslase Tarendis tegutseva riigimehe ning õpetlase ARCHYTASe näol. (Salumaa 1992: 57)

Arvukalt tegelevad pütaagorlased.

Ateenasse naasnult algab siin uuesti õppetegevust, rajades selleks kangelasele Akademosele pühendatud gümnaasiumi (rahvavõimla) tähenduses erilise õppeasutuse, mis omale asukoha tõttu sai nimeks "akadeemia". See PLATONi rajatud õppeasutus püsis ligi 1000 aastat ja suleti alles a. 429 "kristlike" võimude poolt. Peale filosoofia, mis oli peamiseks õppeaineks, õpetas PLATON siin ka matemaatikat, milles teda peeti parimaks asjatundjaks kaasajal. Õppemeetodis jälgis ta SOKRATESe eeskuju, kasutades teadmiste edastamiseks kahekõnelist keskustelu, kuid hiljem - õpilaste arvu kasvades - ka pidevat ettekande vormi. Tähtsamaid teaduslikke ja filosoofilisi küsimusi arutati ent igakuistel kokkutulekuil ühiselt. (Salumaa 1992: 57)

Igakuistest kokkutulekutest loen siit esmakordselt.

Gorgias, mis mõningate uurijate oletust mööda on kirjutatud 393 ja 390 vahel ja mille sündi põhjustas kellegi sofisti Polykratese koostatud teos, milles püüti õigustada SOKRATESe hukkamõistmist, käsitleb terava kriitikaga tollal moes olnud retoorikat ja koos sellega kogu kehtivat moraali, seda sokraatilises vaimus hukka mõistes. (Salumaa 1992: 60)

Tagamaa, millest seni ei olnud teadlik.

Menon on äsjaavatud "akadeemia" programm-kirjutis ja arutleb tunnetusteoreetilist probleemi: keskseks mõisteks on siin "taasmeenumine", mille olemust näidustatakse kahekõnes noore, õpetamatu orjaga, kes osavate küsimuste najal iseendast avastab matemaatika-alase tõe. Sellest järeldatakse, et see tõde oli tema hinges juba preeksistentselt olemas ja et seda vaja oli vaid taas meelde tuletada. Taolises meeldetuletamises nähakse filosoofia ülesannet. (Salumaa 1992: 60)

Teised ütlevad, et Phaidros "on nagu Akadeemia rajamise filosoofiline deklaratsioon, on meenutus- (ἀνάμνησις'e) teooria esitatud müüdi vormis" (Aleksandrov jt 1947: 193).

Politeia ("riik") on ulatuslikumaid PLATONi teoseid ja on pühendatud õigluse olemuse ja selle teostamise uurimisele nii üksikinimese elus kui ka ühiskonna täiuslikemas vormis, riigis. Siin kujundab autor huvitava ideaalpildi täiuslikust inimühiskonnast. (Salumaa 1992: 61)

Väheldane, aga mitte väär.

Trimaios on sisuliselt jätkuks varem kirjutatud [|] "Politeia'le". Siin jätkatakse ideaalse riigi kirjeldamist tema võitluses mingi muinasjutulise "Atlantise" elanikkonna vastu. Selles muide romaanisarnases teoses ent leidub rohkesti PLATONi loodusfilosoofia-alaseid vaateid ja seisukohti, mis väärivad tähelepanu. (Salumaa 1992: 61-62)

Pole kuulnudki sellest. Mõtleb ta ehk Timaios-t?

Oma filosoofilises loomingus omistab PLATON ent peatähelepanu just tollele immateriaalsele ideede olemisvaldkonnale. Tuleb toonitada - väärtõlgenduste vältimiseks - et platooniline immateriaalsuse ("asōmaton") mõiste ei tähenda mingil kujul vahetegemist kehalise ja hingelis-vaimse vahel: hing kõigi oma funktsioonidega kuulub samasse esemelisse, materiaalsesse maailma nagu kehagi. Immateriaalne olemine ei samastu nn. vaimse olemisega, nagu seda tihti kiputakse seletama. Ideede olemisvaldkond on platonistlikus käsitluses lihtsalt metafüüsiline reaalsus, too tõeliselt ühtne olev - "to ontōs on" - milles viimaks kokku sulavad kõik maailma- ja eluseletamise eetilised, loogilised ja füüsikalised printsiibid üheks ühtseks printsiibiks. (Salumaa 1992: 65)

Üsna oluline punkt tõepoolest.

PLATON arvas, et ideedemaailma kui tõeliselt oleva ja antud tegelikkuse kui vaid saava maailma vahel kehtib vahekord, mis on analoogne originaali ("paradeigmata") ja koopia või äratõmbe ("eidōla") vahel. Asjad vastavad üksnes teatud määral ideele, on niiöelda nende pildiks: ükski empiiriline ese ei ole ega saagi olla sajaprotsendiliselt kattuv oma ideega. Seda ebavõrdset sarnasust nimetas PLATON matkimiseks või järeleaimamiseks ("mimēsis"). Sellega on ühtlasi öeldud, et too teine, immateriaalsete ideede maailm on kõrgem, väärtuslikum ning originaalne, s.t. tõeliselt algupärane, mille kõrval antud esemeline maailm on üksnes koopia väärtusega. (Salumaa 1992: 67)

"Järeleaimamine" võib osutada, et Salumaa kasutas Aleksandrovi jt Filosoofia Ajalugu.

Selle kõrval esineb PLATONil ka teistsuguseid vahekorramääranguid. Nii oletab ta, et esemeil on teatav osasaam (methexis) ideest, mis teisalt võimaldub ideede eneste võimest esemeile ligi olla ("parousia"). Nii on ideed õieti liikuvad suurused, kord esemeile liginedes, kord eemaldudes, millele vastavalt muutuvad ka esemete ideedele vastavad omadused. Ent üldiselt etendavad need probleemid PLATONi [|] filosoofias kõrvalist osa: pearõhk kõiges langetub alati ideede ja esemeliste maailma kvalitatiivsele erinevusele ning viimase sõltuvusele esimesest. (Salumaa 1992: 67-68)

Siin on assotsiatsiooniseaduste hõngu. "Osasaam" on ilmselt see, mida Asmus jt mõtlevad "osaduse" all (kui nad räägivad sellest ideede-ja-esemete vahekorra aspektist Platonil).

Peamiselt vanemas eas on PLATON süvenevat tähelepanu omistanud ideede omavaheliste suhete mäaramisele. Ta on kindel selles, et ka ideede maailmas peab valitsema mingi astmik ideede väärtusele vastavalt, mingi subordinatsioon ja koordinatsioon. Dialoogis "Sofistes" püüab ta katsetada mõningate täiesti üldiste ning üle kõigi kehtivate ideede fikseerimist - kuid ilmsesti ebaõnnestunult. Palju tähendusrikkam on seevastu aga väide, mille kohaselt headuse idee asetub ülimaks, kõiki teisi valitsevaks ning haaravaks. Me näeme sellestki, kuidas eetiline huvi platonismis ikka ja jälle läbi metafüüsiliste arvamuste rägastiku esile kerkib ja et see tõeliselt üks PLATONi filosoofilise mõttetöö peamisi ajureid on olnud lõpuni. (Salumaa 1992: 68)

"Astmik" on hierarhia. "Ajur", ma eeldan, "ajendaja".

PLATONi arusaamade juured hinge kohta ulatuvad sügavale religioosseisse kujutlusisse, mis kehtisid eriti dionüüslike musteeriakultuse ringes. Siin käsitleti individuaalset inimhinge kui vaimu ("daimon"), mis oli pagendatud mingist teisest maailmast antud ihusse ja mis seetõttu säilitas ta selles maailmas mõnesuguseid salapäraseid suhteid oma õige kodumaaga. Neile religioosseile arusaamadele on PLATON püüdnud anda eluruumi oma filosoofilises mõttemaailmas, kuigi teatavate raskustega. (Salumaa 1992: 69)

Inimhing on ka haldjas.

Taas esmakordselt käsitletakse siin seni ainult religioosse igatsuse ja kujutlusena olelnud probleemi tõsise filosoofilise küsimusena ning koguni ühe keskse filosoofilse õpetusena. (Salumaa 1992: 69)

Eksisteerinud.

Oma säärase vaheasendi tõttu kahe maailma või kahe olemisvaldkonna vahel peab hing kandma endas ka mõlema maailma tunnuseid. See, mis temas vastab ideede maailmale, on mõistus ("logistikon" või "nous"), kõige teadmise asukoht ning seega ühtlasi vooruste läte. Teine, esemelisele maailmale vastav osa, sisaldab PLATONi arvates omakorda kahesuguseid elemente: üks, selle õilsam pool, kaldub enam mõistuse poole ja ilmneb tahtena või tahtmusena ("thymos"), kuna madalam pool, mis oma olemuselt on mõistmatu ning koguni mässuline mõistuse kaine hääle vastu, on peamiselt meelelise himu ("epithymia") asupaigaks. Nii jaguneb hing õieti kolme ossa. PLATON on seda edastanud huvitavas müütilises pildis, kujutades hinge kaarikvankrina, mille ette on rakendatud hobustepaar - üks neist on tahe, teine aga himu - kuna kutsariks, kes mõlemaid peab vaos hoidma ning juhtima, on mõistus. (Salumaa 1992: 70)

Lisada tabelisse: (1) himu; (2) tahe; ja (3) mõistus.

Selle kõrval omistab PLATON aga ka esemelisele maailmale oma seaduspärasuse - ilma seda lähemalt küll kirjeldamata - nimetades seda paratamatuseks ("anagkē"). (Salumaa 1992: 71)

Jälle see paratamatus.

Mõnevõrra huvipakkuv on seegi, et PLATON esemelise maailma põhielemendiks peab ruumi, mitte aga mateeriat, nagu seda eksikombel ARISTOTELESe tõlgenduse alusel on arvatud. Ja nimelt tühja ruumi kui niisugust: PLATON ei maini millalgi seda, millest esemed on tekkinud, vaid alati seda, kus või milles nad on kujunenud. Seega oli siis ruum tolleks "eimiskiks", milles ideede kaudu on kujundatud kogu esemeline maailm. See kujundumine ise aga teostub matemaatiliste vormide alusel. Seega on siis matemaatilised - täpsemalt: stereomeetrilised - vormid või kujundid noiks vahendeiks, milliste varal "tühi ruum" ideedemaailma puhtaid vorme "järele aimab". On ilmne, et taolise matemaatilise elemendi rakendamises esineb pütaagorlikke mõjusid. (Salumaa 1992: 72)

Ilmne, aga mitte selgestimõistetav.

Märksa väärtuslikumad on PLATONi otsimused voorusteõpetuse süstemaatika alal. Mitte ainult, et ta seoses sellega on andnud rea vooruste huvipakkuvaid ning klassikalise väärtusega kirjeldusi, vaid on uurinud ka nende omavahelist seost ja sõltuvust. Dialoogis "Politeia" visandab ta põhivooruste või kardinaalvooruste süsteemi oma hingekäsitluse alusel. Igale hinge osale vastab siin kindel spetsiifiline voorus: mõistusliku osa esmaseks vooruseks on tarkus ("sophia"), tahtmusele vastab vaprus või mehisus ("andria", mis võiks tähendada lihtsalt "tahtejõudu"), kuna meeleliselt himustavale hingeosale on vaja mõõdukust ("sōphrosynē" - mida sisuliselt võiks tõlgendada ka "enesevalitsemine"). Neid nelja kardinaalvoorust ühendab juhendavalt ning tasakaalustavalt viimaks üks hinge üldvoorus - nimelt õiglus ("dikaiosynē"), mis võimaldab kõlbeliselt harmoonilise teotsemise. (Salumaa 1992: 76)

See on veel avatud küsimus, kas teine tabel tuleks koostada nende vooruste tõlgetest.

Sellest tunnetusest johtubki PLATONi erakordne ning viljakas huvi kõige vastu, mis on seotud ühiskondliku eluga ja selles olelevate võimaluste ning ülesannete kõlbeliste ideede teostamiseks. Eetika on kõige lähemalt, otse orgaaniliselt seotud ühiskondliku elu ja tegevusega - poliitikaga. Ja oma sellealaste vaatluste ning seisukohtadega on PLATON mitte ainult filosoofilise ühiskonnaõpetuse, vaid ka rea teiste ühiskondlike ning poliitiliste teaduste pioneeriks antiikaegses mõtlemises. Siingi ei huvitu ta neis asjus mitte ajalooliselt, uurides antud ühiskondliku eluvormi teket, kuivõrd eetiliselt ning teleoloogiliselt, avandades kõiki ses suhtes kerkivaid küsimusi eesmärgi ning lõppotstarbe seisukohalt. (Salumaa 1992: 77)

Platon kui sotsioloogia eelkäija.

Ka ideaalne riik ei olele otstarbena omaette [|] - mitte riigina riigi pärast - vaid ta on olemas eelkõige inimeste jaoks, tolle ühiskondliku elu vormina, mis oma struktuuri ning seadusliku korraga peab võimaldama kõlbeliste eluideaalide maksimaalset teostamist, soodustama vooruste kehtivusele pääsu oma kodanike elus ja sellega tagama üldise heaolu. Riigi ainus ning tõeline, kogu tema tegevust keskendav ülesanne seisabki kodanike kasvatamises vooruslikeks. Oma struktuurilt ent sarnaneb säärane ideaalriik voorusliku inimese hinge struktuurile. (Salumaa 1992: 77-78)

Dialoogi tekstis rõhutab Sokrates ise seda korduvalt, et teda ei huvita üksikisiku või ühiskonnaklassi õnn, vaid ühiskonna terviku oma.

Kuidas kujutleb PLATON säärast ideaalriiki? Nii nagu üksikinimene - õigemini tema hing - koosneb kolmest erinevast osast - mõistusest, tahtmusest ja himutsemisest - jaguneb ka riik oma kodanikkonna võimete, väärtuslikkuse ja ülesannete poolest kolmeks erinevaks seisuseks või kihiks, milliseil igaühel on oma kindlad õigused ja kohustused. (Salumaa 1992: 78)

(3) mõistus; (2) tahtmus; ja (1)... himutsus?

Seega on ideaalne riigivorm aristokraatlik, kuigi PLATON seejuures tahab tunnistada ainult üht tõelist aristokraatia vormi, mida võiks nimetada "vaimuaristokraatiaks" - kuid mida siiski käsitletakse mõnevõrra suletud seisusena, "kastina", millesse kuuluvus on parandatav. Säärase seisusliku riigi esimeseks ning ühtlasi valitsevaks ja ühiskondlikku elu juhtivaks kihiks on tõelised vaimuinimesed, vähearvuline ning piiratud valik, kuhu saavad kuuluda üksnes targad ning haritud pead, filosoofid: nagu individuaalses eluski, nii peab ka ühiskondlikus elus valitsema mõistus, s.t. inimesed, kes on suutelised teadlikult tunnetama ja kes seetõttu on vooruslikud. Ainult need "tarkuse sõbrad" - filosoofid - on säärased, kellede kätte võib usaldada kartmatult ühiskondliku elu keeruka ning vastutusrikka juhtimise ja valitsemise. Need on üllad, arukad ning vooruslikud "rahvavanemad" ("archontes"), võimelised tunnetame seda, mis on vajalikud riigi ja tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. (Salumaa 1992: 78)

Salumaa ei väldi aristokraatia-süüdistust vaid ristib selle ümber vastuvõetavamaks "vaimuaristokraatiaks".

Nad peavad loobuma perekonnaelust, neil ei tohi olla eraomandit - vaid elavad külluslikus "kommuunis" ilma ühegi kõrvalise mureta. Ideaal, mis muide ainukordselt [|] teostamist on leidnud katoliiklikus hierarhias! (Salumaa 1992: 78)

Salumaa on ka seda meelt, et katoliiklik keskaeg salaja teostas Platoni ideaalriigi (vt Durant 1936: 55).

Selle esimese seisuse kõrval ning sellega lähedases koostöös seisab teine ühiskondlik kiht, arvuliselt märksa ulatuslikum - ametnikud ja valvurid ("epikuroi" ja "phylakes"). Nende ülesandeks on valitsejate abistamine seaduste kehtestamisel ja nende tegelikul teostamisel. Samuti on nende hooleks sisemise korra järele valvamine riigis ja riigi kaitsmine tarbe korral väliste vaenlaste vastu. Nii moodustub selle seisuse liikmeist riigi haldusaparaat, politsei ja sõjavägi. (Salumaa 1992: 79)

Mingitest ametnikustunud ametnikest loem ma küll Politeia-ga seoses esimest korda.

Oma hilisemas, "teisejärguse" ideaalkorra visandis on PLATON riikliku kasvatussüsteemi mõnevõrra demokratiseerinud: nooremas eas on siin ette nähtud ühtlane ning kohustuslik kasvatus ja õpetus kõigi seisuste lastele. Väikelaste kasvatamine toimub mingeis "lasteaedu" meenutavais asutusis ja kuni 10. eluaastani asetub pearõhk kehalisele kasvatusele. Kasvatusese ei tehta ka vahet soo vahel ja üldine haridusideaal on ilmselt madalam. (Salumaa 1992: 83)

Tõepoolest, kuidas peaksid valitsejad parimaid välja valima, kui kõigile lastele pole antud võrdset võimalust oma andeid demonstreerida?

Ja mõtleja-idealisti enese religiositeet ammutab tõenäoliselt oma sisu rahvausundist samasuguse lugupidamisega, nagu ka filosoofiline taip ammutab oma ainese mõistuslikust loogikast. (Salumaa 1992: 84)

Blameeritav religiosity.

Füüsika ja kosmoloogia on tugevasti imbutunud tollesama rahvausundi kujutlustikuga mille kohaselt taevakehad osutavad nähtavaiks "jumalusiks". (Salumaa 1992: 84)

Mis vahe on imbumisel ja imbutumisel? Viimane tundub ebaisikulisem, kuigi tegelikku vahet ei peaks olema.

PLATONi ideedeõpetusest tulenev metafüüsika ei ole üheski punktis sobitatav kristliku kuulutuse piibelliku tõesisuga. Iga sobitamisekatse tähendab siin kas piibellike tõdede moonutamist - või siis idealismi enese väärtõlgendamist. Me ei saa iialgi nõustuda ei PLATONi metafüüsikaga, tunnetusõpetusega ega eetikaga - kuna nende kõigi põhiline orientatsioon on alati inimesekeskne, millele "jumalus" on vaid eesmärgistavaks garnituuriks. (Salumaa 1992: 87)

Garnituur on "ühtekuuluvate esemete kogu, komplekt" (ÕS 2018). Täitsa legitiimne sõna, mida ma lihtsalt ei ole varem kunagi kohanud.

Õppeasutus, mille PLATON oli rajanud, püsis ka kaua pärast tema surma, tehes läbi rea sisulisi muuteid. Seetõttu jagataksegi "akadeemia" ajalugu üldiselt kolmeks ulatuslikuks perioodiks, milliseist nn. "vana akadeemia" hõlmab ajajärgu asutaja surmast kuni a. 260. Seda järku iseloomustab enam-vähem range kinnipidamine asutaja mõtetest. A. 260 paiku, mil akadeemia juhiks saab ARKESILAOS, hakkavad siin puhuma uued tuuled: platonism asendub skepsisega. Seda peaaegu terve sajandi kestnud perioodi nimetatakse "keskmiseks akadeemiaks", mis lõpeb meie ajaarvamise algul üleminekuga "nooremasse akadeemiasse", milles valitsema pääsevad juba uusplatonistlikud seisukohad. (Salumaa 1992: 88)

Mul oligi vaja teada, kuidas neid perioode eesti keeles nimetatakse.

B.3. Aristotelese filosoofiline õpetus

Siingi elasid õpilased tihedas osadusringis, kuid näib, et ARISTOTELES oma kuulajad jagas kahte rühma - algajaiks ja edasijõudnuiks. Viimasele, kitsamale ringkonnale, mis moodustas ühtlasi õpetaja enese lähema sõprusringi, tavatses ta pidada ettekandeid hommikuti: neis, nn. "akroaatilisis" loenguis puudutati kõige keerukamaid teaduslikke ja filosoofilisi küsimusi. Laiemale õpilasperele peeti ettekandeid peamiselt õhtuti ja need, nn. "eksoteerilised" loengud, kus käsitleti peamiselt retoorikat ja poliitikat - selle valdkonda kuulus muide ka eetika - olid enam populariseerivat ning sissejuhatavat laadi. (Salumaa 1992: 91)

Ei tea kelle järgi selline eristus võis olla modelleeritud?

Just see asjaolu annabki tema mõtlemisele kainelt realistliku ning asjaliku võiks öelda isegi mõnevõrra kuiva ning igava ilme. Selles mõttes on ta ühtlasi vastand PLATONile, kelle mõtisklusi kannab eelkõige aimuslik intuitsioon, fantaasiaküllane mõttelend - kuna ARISTOTELES on enam vaatelja, koguja ning süstematiseerija, kellel loomulikult ei saa puududa ka omasugune loov inspiratsioon. See mõlema klassikalise filosoofia meistri mõtteviisi isikupärane erinevus peegeldub ka nende kirjanduslikus pärandis, kus ARISTOTELESt enimal määral iseloomustab stiili karge asjalikkus, mis kohati kannatab isegi lugejat tüütava kuivuse all. (Salumaa 1992: 92)

Aristotelese lugemine on üks häda ja viletsus.

dialoogid, mis moodustavad tema noorema-ea loomingu ja millised on kirjutatud arvatavasti juba akadeemia päevil. Need tollal väga populaarsed, hea kirjandusliku maitsega ja ilmsesti PLATONi stiili matkivalt kirjutatud teosed on meile täiesti tundmatud. (Salumaa 1992: 93)

Kas te Aristotelese dialooge olete lugenud? Nikkugi te olete.

uurimused, mitmesuguste teaduste valdkonnast, mis arvatavasti olulises osas on säilinud ja praegu ainsate ARISTOTELESe teostena ka tuttavad. Kas nad kõik on täiesti ulatuses on algupärased, selles ei ole jõutud selgusele. Paljud neist on ilmse viimistlematuse tunnustega ja seepärast oletatakse, et neis tegu on loenguist materjali ettevalmistavate käsikirjadega, mis autori poolt ei olnud mõeldud laiemale avaldamisele. Mõned uurijad on koguni arvamisel, et neistki tegu on suuremalt jaolt õpilaste poolt kirjutatud ülestähendustega ARISTOTELESe [|] suuliste ettekannete põhjal. See, mida me tema mõttemaailmast teame, on pärit just siia rühma kuuluvaist teoseist. (Salumaa 1992: 93-94)

Seda väidet olen juba kohanud, sest päris sageli argumenteeritakse, et ühest käest ei olnud Aristotelesel põhjust midagi võltsida, sest ta kirjutas kaasaegsetele, kes olid samade "päevaküsimustega" tuttavad, aga teisest käest ei olnud tema tekstid üldse mõeldud laiemale avalikkusele lugemiseks, vaid Lütseumis kasutamiseks õpikutena.

"Nikomachose eetika" 10 raamatut, mille ehtsuse üldiselt ei kahelda. Autor on teose pühendanud oma pojale Nikomachosele ja arvatavasti viimase avaldaski selle postuumselt. Ka see kannab kohati fragmentaarsuse ja viimistlematuse tunnuseid. Mõtterikkalt ning haaravalt on siin kirjutatud peatükid sõpruse üle. (Salumaa 1992: 95)

Ongi siis kõige kuulsam osa kogu teosest.

ARISTOTELES seab endale ülesandeks leida idee ja nähtuse vahel sellist vahekorravõimalust, mille varal ta saaks mõistelise tunnetamise kaudu asjade tõelise olemuse jälile. See otse gigantne vajadus tiivustab teda otsima üldise ja üksiknähte õiget vahekorravõimalust või teisi sõnu: avastama teed üksikseletuse tuletamiseks üldisest. Nii kujuneb teadusliku mõtlemise põhiliseks meetodiks tuletus või deduktsioon ("apodeixis") ja teaduse ülesandeks on "näidata seda loogilist paratamatust, mis, nagu see ilmneb üksiknähtuste tuletamises üldisest põhjusest, kehtib ka üksikarusaamade - tajude - tuletamises üldiseist mõisteist". (Salumaa 1992: 98)

Jälle see apodeiktiline paratamatus.

modaliteedi järgi väljendavad kõik otsustused kas tegelikkust, paratamatust või võimalikkust, olles seega praegusaja loogika keeles kas assertoorilised, apodiktilised või problemaatilised. Filosoofilise mõtlemise seisukohalt etendavad tähtsat osa mitte ainult kaks esimest, vaid tingimata ka viimane otsustusmoodus, kusjuures "võimalikkuse" mõiste on käsiteldud reaalselt objektiivsena. (Salumaa 1992: 101)

Lõpuks paratamatus ka oma sõprade seltsis.

Et sääraseid "üldprintsiipe" kindlustada, selleks tuleb rakendada veel üht erilist teed või meetodit: ARISTOTELES nimetab seda "juurdeviimiseks" ("apagōgē") - mille CICERO omal ajal mõnevõrra ebapretsiisselt tõlkis mõistega "inductio" ja millest tulenes selle meetodi nimetuski loogikas - induktsioon. Mida see tahendab? Aga nimelt seda, et teatavat üldist tõde tuleb kindlustada teda puudutavate kõikide üksikjuhtude kaudu - seega siis liikudes üksikult üldisele. See on iga uurimise tee, mis peab viima tõelisele teadmisele - ja ainult valmis, küps, igati tõestatud teadus on apodiktiline: seal, kus ta alles on kujunemisstaadiumis, s.t. alles uurimine kui niisugune, on ta "epagoogiline", induktiivne omalt mõttemeetodilt. (Salumaa 1992: 101)

Ähmaselt meenub, et Platon laseb Sokratesel arutleda midagi sarnast.

Ükski otsustus, tõestus ega süllogism ei saa läbi ilma mõisteteta. ARISTOTELESt huvitab - ja selles on ta sokraatilise mõttekooli ustav jätkaja - mõtelda ning opereerida võimalikult selgete ning piiritletud mõistetega: niisugune igale teaduslikule mõtlemisele vajalik mõistete määritlemine teostub aga definitsiooni ("orismos") kaudu, mille varal mõisted tuletatakse üldisest eriliste tunnuste juurdelisamise teel. Me ütleksime range logika keeles väljendudes: definitsioon või määrang seostab üldliigi ("genus") nimetuse vastava eritunnusega ("differentia specifica"). (Salumaa 1992: 102)

Orismos-t kohtan küll vist esmakordselt.

Oma olemuselt on nad seega realiteedid: "Me väidame, et kõik see, mis väljendub kategooriais, eksisteerib omaette". Taolisi kategooriaid loetleb ARISTOTELES tervelt kümme:

1. substants ("ousia"), mis väljendab kõige üldisemat liiki või olemust, näit. inimene. [|]
2. kvantiteet ("poson"), kui palju, kui suur, pikk, lai jne., näit. 2 meetrit pikk.
3. kvaliteet ("poion"), näitab, milline on teatav ese või nähtus, näit. roheline, pime.
4. relatsioon ("pros ti") - määrab vahekorra teise eseme suhtes, näit. suurem, tugevam.
5. asukoht ("pou") - määrab eseme asukoha, vastates küsimusele kus?, näit. majas, õues.
6. aeg ("pote") - määrab eseme olukorra temporaalselt, vastates küsimusele millal?, näit. eile, homme.
7. tegevus ("poiein") - määrab eseme tegevuse, näit. põleb, jookseb.
8. tehtavus ("paschein") - määrab selle, mida esemega tehakse, mida ta peab taluma, näit. põletatakse, lõigatakse.
9. asend ("keisthai") - määrab eseme olemisviisi, vastates küsimusele kuidas?, näit. lamades, istudes.
10. omamine ("echein") - näitab, millega ese on varustatud, mida ta omab, näit. relvastatud.

Üldiselt on kategooriaõpetus vähem töödeldud kui teised loogika osad - ja ka siin loetletud kategooriad ei moodusta mingit kindlat süsteemi omavahel. Pealegi on ARISTOTELES kahelnud, kas kõik kümme loetletud "omadust" kuuluvadki kategooriate kui niisuguste hulka; kindlaiks neist on üksnes esimesed neli, teiste küsimus on lahtine, kuna kaks viimast on üsna juhuslikult mainitud kategooriate hulgas, hilisemais käsitlusis neid koguni välditakse nimetamast kategooriateks. (Salumaa 1992: 102-103)

Omaette huvitav mõtteharjutus, millega ennast ummikusse ajada, oleks neid võrrelda ja proovida ühildada Philolaose tabeliga.

Mis on inimene, see avandub meile alles siis, kui oleme jõudnud inimese "idee" tunnetamisele ning selle avandamisele. (Salumaa 1992: 106)

Kavandav avamine.

Seesuguse pidevalt saavas olukorras seisva oleva parimaks selgitavaks võrdkujuks on loova kunstniku tegevus. Ka siin on tegemist vormivalt kujundava idee vahetu kokkupuutega vormitava aine või mateeriaga - mis sellisena osutub kunstniku ideekohaselt vormiva tegevuse ja kujundamise alapiiriks. Kunstnikus valminud idee põrkub sõna otsemas mõttes enesele teostumist otsides liikuma ning vormitu marmortüki vastu, mis talle osutab enamal või vähemal määral vastupanu ega lase end soovitatavasse vormi asetada kaugeltki ilma vaevata. Vastavalt sellele aga, kuivõrd täiuslikult kunstnikul on õnnestunud oma ideed aines teostada, sõltub ka tema teose väärtus: nii on ka olemises erineva väartusega asju - ühed kehastavad oma liigi ideed täiuslikumalt, teised puudulikumalt. (Salumaa 1992: 110)

Võrreldav Peirce'i Teisesusega, mis samuti pakub vastupanu.

Sääraseks kõige liikumise esmaseks algatajaks, selle ürgtõukeks peab ARISTOTELES ülalmainitud puhast vormi, mis kõige liikumise algtõukejõuna on ühtlasi "esmane liikumapanija" ("prōton kinoun"). See "puhas vorm" või "esmane liikumapanija" aga vastab oma olemuselt täielikult platonistlikule "ülima headuse" ideele - ja tegelikult ju aristootellikus metafüüsikas omistataksegi ainult sellele kõik "ideele" kui niisugusele kuuluvad kvaliteedid ja predikaadid: tema on igavene, muudetamatu, liigutamatu, kehatu, absoluutselt omaette olelev, kõigest muust täiesti erinev ning eralduv. (Salumaa 1992: 111)

Prime mover.

Aeg kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olemas hinge". (Salumaa 1992: 114)

Julge väide.

Hingeliste elunähtuste valdkond asetatakse siin orgaanilise elu baasile - kuid mitte selles mõttes, nagu oleksid hingelised ja vaimsed eluavaldused kui niisugused seletatavad keha füüsilise ja füsioloogilise toimlemise funktsioonina, vaid et nad kehast substantsiaalselt erineva printsiibina selle toimlemist ning tegevust ajendavad, suunavad ning korrastavad. (Salumaa 1992: 121)

Tolmune toimimine.

Iga ühiskonna alguvormiks - õieti küll tema lähtevormiks - on perekond, mis tekib mehe ja naise abielust ning nende tahtest rajada endale iseseisev kodukolle. Ükski antiikseist filosoofidest pole kõnelnud abielust ja perekondlikust kodukoldest ("oikos") seesuguse sügava mõistmise ja lugupidamisega kui ARISTOTELES, kes just selles eluvormis oskab näha üht kõige algelisemat ning jõulisemat ühiskondliku elu väikevormi, ühiskonna tõelist algrakukest, mille heaolust ja normaalsusest suurel määral arvatakse sõltuvat kogu ühiskonna enda heaolu ja kõlbeline tasakaal. (Salumaa 1992: 134)

Perekonnaväärtused.

Kuningriikluses on üks isik - kuningas - oma voorustelt niivõrd üle olev muust rahvast, et ta on "loomult" seatud valitsema, tundudes viimasele "otsekui jumalus inimeste hulgas"; säärane valitseja ei vaja enda tarvis mingit seadust - vaid oma kõlbelises täiuses on ta ise endale seaduseks. Vaevalt leiab aga ARISTOTELES säärast kuningriiklust oma kaasajast: tema arvates olevat seda esinenud üksnes kauges minevius, muistsete kangelaste päevil. (Salumaa 1992: 135)

Leopold II oli nii vooruslik, et me tänini räägime tema loomutäiusest (ja mitte miljonitest inimestest, kes tema kasuahnuse tõttu jäsemeid kaotasid ja surma said).

Retoorika - ja ARISTOTELES on esimesi, kes seda teaduslikult püüab käsitleda - ülesandeks on mingit asja kuulajale usutavaks teha, seda nõnda esitada ja kirjeldada, et see kuulajale osutuks tõepäraseks ning vastuvõetavaks: seetõttu on säärane [|] oskus tingimata ka omasugune, väärtuselt mitte vähem kui iga teinegi kunstiline looming. Ta ongi ju "kunst asja igal üksikjuhul võimalikult uskumisväärsel viisil esile tuua" - ja kõneleja-reetori võime seisabki selles, et ta oskaks kuulajat igal juhul veenda; tema tahe peab aga seejuures olema suunatud üksnes heale ning tõele - vastasel korral osutub kogu tema "kunst" üksnes sõnadetegemiseks ja sofistika harrastamiseks. (Salumaa 1992: 137-138)

Sellest "sõnadetegemise" mainest retoorika ei ole siiski pääsenud.

Oma "Retoorikas" käsitleb ARISTOTELES lähemalt ning üksikasjalisemalt kõike seda, kuidas kõnemees peab esinema, milline peab olema tema kontakt kuulajaskonnaga jne. Samas antakse ka ülevaade kõne liikidest, milliseid arvatakse olevat kolm: kohtus tarvilik süüdistu- ja kaitsekõne ("dikanikē"), kiidukõne, milles kas ülistatakse või vajaduse korral ka laidetakse mõnd asja või nähtust ("epideiktikē") ja nõuandev või avalike asjadega tegelev kõne ("symbouleutikē"). (Salumaa 1992: 138)

Väga väga ümaralt: (1) emotiivne kiidukõne; (2) konatiivne nõuanne; ja (3) referentsiaalne kaitsekõne. Siin võin vabalt ka eksida - tuleks teost ennast lugeda.

DIKAIARCHOS, kelle mitmepalgelisest kirjanduslikust pärandist on säilinud vaid väheütlevad riismed ja tiitlid, suhtus terava kriitikaga idealistlikesse teooriaisse ja arvustab eriti põhjalikult iseseisva, surematu ning omaette oleleva hinge olemasolu võimalust. Tema arvates on nii hnig kui vaim üksnes tühjad "mõisted" ning seetõttu ka ilma igasuguse konkreetse sisuta sõnad: see, mida me tavatseme nimetada hingeks või vaimuks, on tegelikult üksnes toosama üldine elujõud ("entelecheia"), mis omistub ühtlaselt kõigile elusolenditele ja mis on kehast lahutamatu, mis ei saagi iseseisvalt olelda. (Salumaa 1992: 143)

Sellega, et "hing" on tühi sõnakõlks, on natuke kergem nõustuda kui sellega, et "vaim" on sama.

C. Klassikajärgne filosoofia

Tõsi küll, juba enne meie ajaarvamise algust koondub teaduslik ja kultuuriline tegevus mujalgi rajatud koolide, muuseumide ja raamatukogude ümber - mainitagu ses suhtes kas või Aleksandriat, Pergamoni, Roomat - ja hilisemail sajandeil ka Tarsost, Antiookiat ja Bütsantsi - ikkagi jääb filosoofiliste otsingute ja harrastuste peamiseks taimelavaks Ateena. Üha kaugemaist piirkondadest hakkas saabuma õpihimulisi ja teadmisjanuseid Ateena kuulsaisse koolidesse - tuues endaga kaasa uusi mõtteid, uut elutunnetust ja isegi uut maailmakäsitlust. Kreeka mõttemaailma segunemine idamaiste elementidega annab talle tolle universaalse võlu, mis avab kõik teed ka vaimsele maailmavalitsemisele - kujundades kultuurimiljöö, millist me tunneme üldiselt hellenismi nime all. Hellenismi kaudu saab kreeka filosoofia üldiseks antiikajastu kultuurivaraks. (Salumaa 1992: 145)

Rooma ja Bütsants on iseenesestmõistetavad, Aleksandria raamatukogu on tuntud tuleroana ja Pergamoni raamatukogu on kuidagi ikka huviorbiiti sattunud, aga Tarsose (Türgi lõunakaldal) ja Antiookia (samas lähedal, lõuna pool, läänekaldal) kohta ei tea eriti midagi, kuigi nimed on ähmaselt tuttavad.

Paljudele osutus filosoofia koguni religiooni aseaineks, millelt otsiti lahendusi mitmesugustes eluhädades ja igatseti lohutust ning tuge katsumusis. Seetõttu ei tule ka imestada, et mõningail tollal silmapaistvat osa etendanud mõttesuundadel on ilmne kallak mitte ainult religioossele mõtlemisele, vaid ka suund religioossesse müstikasse. Aleksandria on paigaks, kus esmakordselt ning suuremõõduliselt religioossed kujutlused ja mõtteelemendid astuvad viljastavasse koostöösse filosoofiaga - kujundades sellest tõelise religioosse metafüüsika, mille ees taanduvad isegi eetilised huvid. (Salumaa 1992: 147)

Tuttav muusika.

Rooma impeeriumi õitseajal - meie ajaarvamise pöördesajandeil - elustuvad filosoofilises mõtlemises religioossed elemendid erakordse intensiivsusega. Osalt oli see tingitud riigi sünkretistlikust religioonipoliitikast, osalt aga mõnede oma ehtsuse säilitanud idausundite mõjust. Kujuneb terve rida suundi nagu uuspütaagorlased jt. Tähtsamat osa neis etendab aga PHILON Aleksandriast, kes osutub silmapaistvamaks platonistliku idealismi järelõitsengu - uusplatonismi - ettevalmistajaks. (Salumaa 1992: 148)

Vaesed teoloogid - Philonilt on 7 köite jagu teksti.

C.1. Stoikute koolkond ja õpetus

Temagi ülimalt ulatuslikust kirjanduslikust loomingust on säilinud üksnes tühised fragmendid - kuid pärimuste järgi otsustades ei vastanud selle sisukus kaugeltki mahule (arvatakse üle 700 teose!); peale selle kaevatakse, et tema teoste lugemisel tüütavat loendamatud tsitaadid: kõneldakse koguni, et ta mingis filosoofilises arutluses "tsiteerivat" kogu EURIPIDESe tragöödia "Medea"! (Salumaa 1992: 150)

Heh. Mul tuleks ka vist kirjutada teos, milles on jupphaaval tsiteeritud kogu E. R. Clay teost.

Oma filosoofilised vaated on ta [Poseidōnios Apameast] kokku võtnud reas kirjutusis nii metafüüsiliste, teoloogiliste kui ka eetiliste probleemide kohta, ühendades nende käsitluses stoikluse mõttemaailma ilmsete platonistlike elementidega ja osalt ka religioosse müstikaga. Seetõttu võib teda hinnata ka niihästi uusplatonismi kui ka uuspütaagorluse ettevalmistajana, kelle mõju eriti Rooma kultuurimiljöös on olnud tohutu - mida on kinnitanud alles kõige uuemad uurimused. (Salumaa 1992: 151)

Veel üks uusplatonismile ja -pütagorismile teed rajav tegelane.

Dialektika jaotatakse aga taas kaheks erinevaks uurimisalaks - nimelt loogikaks selle spetsiaalses tähenduses, mis tegeleb mõistete ja nende vahekordade uurimisega ja grammatikaks, mis tegeleb nn. välise sõna, s.t. keele kui niisuguse uurimisega. Viimasega pannakse alus teaduslikule keeleuurimisele üldse ja suurem osa praegugi kasutatavaid grammatikalisi oskussõnu ongi kujundatud stoikute poolt. (Salumaa 1992: 155)

Miks lingvistid mainivad nii sageli "Stoikute keeleteooriat".

Teine loogika-alane küsimustekompleks, millega stoikud eriti vanemal perioodil on tegelnud, puudutab aristootellikku õpetust kategooriatest. Ses suhtes tuleb möenvalt tunnistada, et ARISTOTELESe kümme kategooriat taandatakse neljaks, kusjuures iga järgnev kategooria on eelneva lähemaks määritluseks - üritus, mille otstarbekuses ei ole kahtlust. Sääraste kategooriatena nenditakse:

1. substants või olemus, mis ütleb, mis miski asi või antus on;
2. omadus, mis näitab, milline miski asi on ja mis hõlmab nii kvaliteeti kui kvantiteeti;
3. laad või tegumood, mis näitab kõiki esemele omistuvaid omadusi peale kvaliteedi ja kvantiteedi, s.t. tema üksikomadusi ja iseloomu;
4. vahekord või suhe, mis määrab vaadeldava eseme vahekorras-olemise viisi teiste esemetega ning mis vastab ARISTOTELESe fikseeritud "relatsiooni" kategooriale.

(Salumaa 1992: 157)

Väga huvitav - stoikud tegelesid ka kategooriatega ja vormisid seda suunas, mida Kant arendas edasi.

Kuid ei maali tekkimist ega selle hävimist ei mõisteta ühekordse sündmusena - vaid lakkamatu perioodilisena ringlusena. Maailma ajalugu selle universaalses mõõtes on seega perioodiline tekkimine ja hävimine. Kõik sünnib selleks, et hävida ning kaduda - ja kõik hävib, et taas tekkida. See mõtteviis pärineb osalt küll juba pütaagorlaste maailmakäsitlusest, kuid järjekindlalt läbimõeldud "koolidogmana" esineb see ikkagi esmakordselt stoikute juures, mistõttu just selle koolkonna kaudu juurdub euroopalikku mõtlemisse õpetus lõpmatuseni korduvast maailma taastekkimisest või taaskujunemisest ("palingenēsia" või "apokatastasis tōn pantōn"). (Salumaa 1992: 161)

Järgmisel ringil istun samamoodi siin samas ja jälle ei mäleta, kes see filosoof oli (Eudemos, Eudoksos?), kelle järgi kõik kordub täpselt samamoodi, lõputult.

Nagu inimene ise oma füüsilises olemasolus - nii on ka tema hing kujutletud kehalis-materiaalse antusena, mis tekib koos kehaga sigimise teel. Ometi on tema "aine" peenim, puhtaim ning õilsaim kõigest muust ainest - olles pärit nimelt jumalikust ürgtulest endast, mis kord osaks on saanud esimesile inimesile ja sellest alates põlvest põlve edasi pärandatakse. Stoikutelt pärineb seega veel praegugi populaarne kujutlus inimhingest kui "jumalikust sädemest" või ka tagasihoidlikumal kujul kui kujutlus "jumalikust sädemest" inimhinges. Mõlemad kujutlused - esimene neist avaram, teine enam spetsialiseerunum - esinevad stoikluse psühholoogias paralleelselt. (Salumaa 1992: 162)

Need fragmendid, milles varajased pütaagorlased väidavad midagi sellist, et mõistuslik hingeosa on inimesel jumalaga ühine, võib-olla on tõepoolest hilisemad võltsingud.

Esmakordselt psühholoogia ajaloos on stoikud taibanud hingeliste nähete mitmekesidust ning keerukust, kuid seejuures küllalt rangelt kinni pidanud hinge kui niisuguse sisemise ühtsuse põhimõttest. Erinevalt aristootellikule õpetusele hingest ei jaga nad seda osadeks, vaid seletavad hingeliste nähete mitmekesidust ühtse hinge võimete ja tegevuse mitmekesidusega. Sellele vastavalt konstateeritakse kaheksa erineva hinge funktsiooni olemasolu: põhiliseks ning spetsiifiliselt sjuhtivaks ning keskseks funktsiooniks ("to hēgēmonikon") peetakse seejuures mõistust või aru, mille asukohaks arvatakse olevat süda. Sellest keskseks ning kogu hingelist olemist ühtlustavast funktsioonist johtuvad juba teised - kõigepealt need, mis on vahetult seotud meeltetegevusega: nägemine, kuulmine, haistmine, maistmine ja kompimine. Neid kujutletakse polüübi haarmetena, mis juhituna keskmest sirutavad sellest väljapoole. Meelelisile funktsioonidele lisandub aga veel kaks erilist, psüühilise elu valdkonda arvatud funktsiooni või "võimet" - nimelt kõnelemisvõime ja sigimisvõime. Nagu mõistus lokaliseerub südames, nii on ka kõigi teiste hingeliste funktsioonide tegevus seotud neile vastavate organite tegevusega: nägemine silmaga, kuulmine kõrvaga jne. Keskfunktsiooni avalduste juurde kuuluvad ka tunded ja tahtmus - neis nähakse normaalses olukorras vaid mõistuse nüansse. (Salumaa 1992: 163)

No see on küll mage lugu. Hing on killustunud meeleelundite järgi? Ja sigimine on üks hinge funktsioonidest? Jube.

Afektid ju kujunevadki peamiselt teadmatusest johtuvaist väärhinnanguist esemete või olukordade suhtes: sellisest teadmatusest vabastab meid üksnes tõeline teadlikkus ning teadmine. Võideldes afektide vastu saavutab inimene vooruste abil selle seisukorra, kus ta on suuteline ükskõikse üleolekuga ("apathia") suhtuma kõigesse toimuvasse enda ümber - selles üleolekus seisnebki too suhtumisviis, mida tuntakse tavaliselt "stoilise rahuna". Rida hilisemaid stoikuid püüab seda puht intellektualistlikku voorusemõistet korrigeerida - toonitades vooruses enam tahtmuslikke elemente. (Salumaa 1992: 167)

Mis häda on säilitada püha rahu kui sa usud, et kõik on alatises kordumises.

ARISTARCHOSe religioonikriitikale vastab KLEANTHES ägeda poleemilise kirjutisega, süüdistades viimast koguni jumalatuses ja rahvausundi kaitse eesmärgil on seletatav ka MARCUS AURELIUSe karm suhtumine kristlasisse. Seetõttu me võime ka täheldada stoikute religiooni-alaseis käsitlusis progressiivsete elementide segunemist sootuks massiivsete ning mõistetamatute kujutlustega. (Salumaa 1992: 175)

Võib-olla selle pärast tohtiski teda Nõukogude ajal tõlkida?

C.2. Epikuurlaste filosoofia

Epikurose elu ja tegevus. EPIKUROS sündis Samosel a. 341 paiku Ateenast pärineva kolonisti Neoklese pojana. Siin omandas ta alghariduse ja huvi filosoofia vastu. Tema õpetajatena mainitakse vähetuntud platonisti Pamfilost ja DEMOKRITOSe õpilast Nausiphanest, kelledest viimane osutus tema peamiseks ning pidevaks mõjustajaks. Hiljem täiendas ta oma õpinguid mitmel pool mujal, ka Ateenas, kus ta kuulas XENOPHANESt. (Salumaa 1992: 176)

Just lugesin entsüklopeediast, et Eupikurose loogika on vb midagi minu jaoks. Siin näib, et ta ühendab endas Platoni ja Demokritose mõjutused.

Seejärel katsetas ta ise tegutseda õpetajana Mitylenes ja Lampsakoses, valis aga pärast mitte just õnnestunud karjääri oma lõplikuks tegevuspaigaks Ateena a. 306 paiku. Siin omandas ta keset linna avara aedmaja ning rajas siia omaette iseseisva õppeasutise, mis nii õppetöö kui ka harrastuste poolest mitmeti erines teistest tollal Ateenas töötavaist koolidest. Filosoofiliste ettekannete ja arutluste kõrval harrastati siin ilmsesti enamal määral lõbusat seltskondlikku ajaviidet: teated aga, nagu oleksid need harrastused kujunenud ohjeldamatuiks orgiaiks, osutuvad kahtlemata vaid pahatahtlikeks liialdusiks. Kooli "vaimu" mõjustas - vähemalt EPIKUROSe enda eluajal - kõigepealt tema enese küllalt mõõdukas eluviisi. Teada on, et koolis toimuvast õppetööst kui ka seltskondlikest lõbustusist võisid osa võtta ka naised. Et siin vestluste temaatika kaugeltki ei piirdunud filosoofiliste probleemidega, vaid stihti segunes tavalise pealinliku keelepeksuga, seda tahab kinnitada just sellest koolist pärinev anekdootide hulk - mis puudutas peamiselt väljaspool epikuurlaste [|] ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe, õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi. (Salumaa 1992: 176-177)

Võrreldes Platoni Akadeemia või Aristotelese Lütseumiga tundub see küll nagu asutus, mille kohta tahaks lähemalt lugeda.

Afektides vastanduvad alati kaks tunnet: nimelt lõbu või nauding ("hēdonē") ja valu või norutunne ("algedōn"). Esimene neist - lõbu - on inimesile loomuomane ja aitab just sellisena vahet teha kõige loomuliku ja ebaloomuliku vahel. Teine on selle vastand: valu või norg on alati midagi loomuvastast, mida tuleb vältida kui inimlikku eluõnne kahjustavat. (Salumaa 1992: 180)

Kahtlaselt sarnane sellega, kuidas Charles Fourier seletab oma kirgesid.

Kuid voorused on ühtlasi välditamatud vahendid, mistõttu inimliku elu täielik õnnekus paratamatult on nende olemasoluga seotud ja neist sõltuv. (Salumaa 1992: 184)

"Õnnelikkus" on võib-olla tõesti natuke liiga pikaldane sõna.

Üksikuist voorusist tõstetakse esile arukust, mis vabastab inimese eelarvamusist ja ka rahutukstegevaist ning tühiseist kujutlusist ja soovidest, milliseid on võimatu täita ning mis just rahuldamatuiks jäädes häirivad meelerahu. Enesevalitsemine säilitab meis õige suhtumise ning vahetegemise lõbu ja noru vahel, aidata hoida mõõdukust ning vältida lialdumisi, mis võivad ka parima naudingu muuta vastupidiseks. Vaprus või mehisus on vajalik selleks, et kasvatada endis surmapõlgust ja taluda kannatuste valu, kui need peaksid kedagi tabama. Õiglus on voorus, mille olemasolu kasvatab inimeses vabadustunnet, vältides temas hirmu tekkimist karistuse ees, mis teda iga ülekohtu korral paratamatult peab tabama: iga hrim, kartus ja argus on suurimad meelerahu häirijad. Au ja kuulsust - mõlemaid antiikses ühiskonnas kõrgesti hinnatud voorusi aga epikuurlik eetika vaevalt hindab - kuna need teenivad üksnes tühist inimlikku edevust. (Salumaa 1992: 185)

Üllatavalt mõistlik käsitlus voorustest.

Küll aga hinnatakse epikuurlaste ringes väga kõrgelt sõprust, mis aitab meis vältida ebamugavat üksildustunnet. Tõelise eluõnnekuse saavutamisel on sõprus koguni välditamatuks eeltingimuseks. Vastavalt sellele hinnangule harrastati epikuurlaste ringes sõprusvahekordi - kuigi nad selles ei saavutanud säärast osaduslikkust, nagu seda võime täheldada vahest pütaagorlaste juures. Viimaste poolt toonitatud ainelist "kommunismi" pidas EPIKUROS aga ebasoovitavaks, kuna sellega kaasneb tavaliselt asjatuid arusaamatusi. (Salumaa 1992: 186)

Jällegi, ääretult mõistlik.

C.3. Skeptikute ja eklektikute koolkonnad

Näib, et õppeasutisel polnud erilist menu. Teada on, et PYRRHON ise midagi pole kirjutanud ja vähesed säilinud pärimused, mis käsitlevad tema õpetuslikke seisukohti, on pärit peamiselt tema õpilasilt. Erilisi teeneid ses suhtes on tema õpilasel TIMONil, kes hiljem oma õpetaja vaateid Ateenas on püüdnud populariseerida ja seal arvatavasti a. 240 paiku suri. Viimane arendas silmapaistvat kirjanduslikku tegevust, millest on säilinud vaid katkendeid "Pilkelauludest" ("silloi") ja mis ühtlasi on peaaegu ainsaks otseseks allikaks vanema skepsise tundmaõppimiseks. (Salumaa 1992: 188)

Kasin lugu.

Tõenäoliselt on asjade faktiline olemus meile tunnetamatu - ja kõik, mis me võime nened kohta öelda, on üksnes näilik. Niisugune näilikkus ("akatalēpsia") tunnistatakse siin aga tunnetamise põhimõtteks. Ei meeltetaju ega ka mõtlemine [|] ava meile asjade olemusele ligipääsu: see, mida me neist näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju - mitte aga tajutava eseme tõelisus, mis meile varjatuks, saavutamatuks jääb. Ei ole õige seepärast ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib. (Salumaa 1992: 188-189)

Ma tajun ainult oma taju.

Varasem ühe või teise filosoofilise koolkonna hegemoonia hakkas paratamatult selle mõjul hajuma. Üha enam pääses diskussioonis kehtivusele põhimõte - "auditur et altera pars" - on vaja kuulata ka teise poole seisukohti. See ei vabastanud koolkondi mitte ainult tardumusest ja üht või teist autoriteeti pimesi kummardavast dogmatismist, vaid innustas seniste seisukohtade revideerimisele, vajaduse korral neile piisavamate põhjenduste otsimisele ja, mis kaugelt olulisem, uute seisukohtade avastamisele. Kriitika ja skepsis olid need fermendid, mis ise võrdlemisi viljatuina, teisi käarima panid ja igati positiivselt viljastasid. Seegi aitas kaasa teravate kantide mahaviilimisele, ülepingutatud jarjelduste loovutamisele ja vastastikusele mõistmisele. Just säarasena aga suutis filosoofia hakata täitma oma ülesandeid, mida temalt ootas antiikne haridus - ja nende tegurite ning vajaduste koosmõjust kujuneski see laialdane suund antiikses filosoofias, mida me tunneme eklektitsismi nime all. (Salumaa 1992: 194)

Ala õpetamise asemel hakati lõpuks õppima ka.

Nimetus eklektitsism ("eklegō" - "välja valima") tähendab algselt "valikut" - ja sellisteks nimetatakse neid antiikaja filosoofe, kes enam popularisaatoritena ning pedagoogidena ei olnud loovalt tegevad filosoofia alal, vaid kes - esmajoones õpetamise otstarbel - valisid kõigilt filosoofidelt seda, mis nende arvates neil positiivne, nende õpetamis- ja kasvatamiseesmärke teenindavaks osutus. Kahtlemata peituvad selles küllaltki märkimisväarsed ohud - lihtsameelse pinnapealsusega võis siin seltsida ka palju kardetavam hoolimatu asjatundmatus. Kuid vaevalt see õigustaks alahindavat suhtumist selle voolu hästimoeldud kavatsusisse ja selle tembeldamist diletantlikuks mandumisnähteks filosoofilise mõtlemise ajaloos. Kuigi mitte elukutseliste filosoofidena, vaid pigem filosoofia harrastajatena tegelenud, ei saa me nende - eklektikuteks nimetatud mõtlejate kultuuriloolist tähendust väheseks pidada. Tänu neile on säilinud seegi osa antiikaja filosoofilisest pärandist, mis praegu meie kasutada selle tundmaõppimisel on. (Salumaa 1992: 195)

Eklektikud olid filosoofia populariseerijad.

De finibus bonorum et malorum, 5 raamatut, milles kirjeldatakse epikuurlaste, stoikute, akadeemikute ja peripateetikute eetikat. (Salumaa 1992: 196)

Cicero kirjutas siin justkui filosoofia ajalugu.

Sellel, kuidas keegi mõsitab või seletab oma tajumist ja hindab selle väärtust, ei ole tegeliku elu seisukohalt kuigi olulist tähendust. Sootuks teine asi on aga kõige sellega, kuidas inimene käitub, kuidas ta suhtub oma kaasinimesisse ja ühiskonda. Nende küsimuste lahendamine on praktilisema tähendusega - mille kõrval kõik muud teoreetilised huvid osutuvad viljatuks targutelemiseks. (Salumaa 1992: 197)

Kogu tunnetusteooria üldkehtiv alapealkiri: viljatu targutelemine.

Ta [Cicero] on seejuures terve ning avara mõistusega elufilosoof, kes teadlikult ning tahtlikult kogemusile toetudes püüab vältida elule võõraid ning seda vägitsema kippuvaid ebaterveid äarmusi. (Salumaa 1992: 198)

Mida tegema kippuvaid?

C.4. Uusplatonismi ettevalmistavaid mõttesuundi

Religioosse otsimustiku intensiivistamist mõjustas väga olulisel määral ka impeeriumi religioonipoliitika - soodustades teatava sallivuse ajel mitmesuguste impeeriumi piires esinevate rahvusreligioonide edasipüsimise kõrval ka nende vastastikust kontakti: just sellel ajastul me täheldame siin nähtust, mida religiooniloos tuntakse religioosse sünkretismi nime all. Kultusevormid ja usundilised õpetused tekkinud "kooseksisteerimise" tõttu mitte ainult ei mõjusta üksteist, vaid isegi segunevad, moodustades uusi kujundeid, uusi arusaamasid. (Salumaa 1992: 201)

Näiteks platonism seguneb judaismiga ja tekib uus "usutõde".

Ja mis võis religioosseid vajadusi siin enam rahuldada, kui klassikaline platonistlik metafüüsika, mille keskseks teemaks oli täiusliku sealpoolsuse probleem! Filosoofia ajaloo seisukohalt ongi selle ajastu iseloomulikumaks püüdeks ning saavutuseks platonismi taaselustamine selle ülimalt religioossel kujul ja nõnda tekkinud uusplatonism pole oma põhiolemuselt ju midagi muud kui religioonifilosoofia. Sellele saavutusele eelnes aga rida religioosse suunaga katsetusi, mis valmistasid ette pinda uusplatonismile. (Salumaa 1992: 202)

Ideaalse transtsendentsuse küsimus.

Uuspütaagorlus. Kuigi pütaagorlus kui filosoofiline koolkond juba 4. eelkristliku sajandi kestel platonismi hajudes likvideerus, püsis ta seda sivamalt edasi religioosse sektina. Siin harrastatud müsteeriad - religiooniloos tuntud "pütaagorlike müsteeriatena" leidsid hiljem laialdast poolehoidu ning segunesid orfilis-dionüüsliku kultuse elementidega. 2. eelkristliku sajandi lõpupoole, mil need harrastused erilise hoolega taaselustusid Aleksandrias, üritati mõnede siinsete õpetlaste poolt ka pütaagorliku filosoofia taaselustamist ja nende viljastamist uuema filosoofia mõtetega. Selle ajel tekkis üsna ulatusliku kirjanduski, millist üllitati ehtsa pütaagorluse sildi all ja millest teada on ligi 90 teost umbes 50 autori poolt. Paljudest neist on säilinud mõningad fragmendid. (Salumaa 1992: 202)

Kui huvitav, et vara-pütaagorlus haihtub just Platoni esiletõusmisega.

Silmapaistvama autorina mainitakse kedagi ARCHYTASt, kellest me aga peale nime midagi ei tea. (Salumaa 1992: 202)

Tema fragmentide tõlgetest, tunnistustest ja kommentaaridest ei ole ühtegi 700-leheküljelist raamatut ega midagi.

Tõenäoliselt oli nende propagandal menu ja uuspütaagorlaste poolehoidjatena mainitakse Rooma õpetlast ning Cicero sõpra Nigidius FIGULUSt ja selle kaaslast sVATINIUSt. 1. kristliku sajandi teisel poolel näib uuspütaagorluse levik hoogustuvat: laialdast propagandat nii kirjutuste kaudu kui ka suuliste ettekannetega teostavad tollal kaks silmapaistvat uuspütaagorlast - MODERATOS [|] ja APOLLONIOS Tyanast, kelledest viimane tunnustatud "maagina" rändas läbi peaaegu kogu impeeriumi. Hilisemaist, a. 150 paiku p.Kr. tegutsenud uuspütaagorlasist on tuttavam NIKOMACHOs Gerasast, kelle teoseid osaliselt on säilinud, olles väärtuslikeks allikaiks selle suuna sisulisel tundmaõppimisel. (Salumaa 1992: 202-203)

"Propaganda". Vatiniusest ei ole ma veel midagi lugenud.

Iseloomulikult pütaagorlusele harrastatakse siingi spekuleerimist arvudega: ainult need väljendavad asjade tõelist olemust. Seetõttu seletavad nad arvu kui niisuguse ühtuvaks platonistliku ideega - kuid erinedes viimasest väidavad nad, et idee-arv ei olele iseseisvalt, vaid oleleb üksnes jumaluse mõttena, osutudes sellisena mitte eseme substantsiks, vaid üksnes selle ürgkujuks või ürgpildiks. Vaatamata neile platonistlikele elementidele suubub spekuleerimine arvudega ikkagi müstikasse ning ehib end sageli võimatu fantaasiaga. (Salumaa 1992: 203)

Kahju, et siin nende arvumüstikast või isegi "võimatutest fantaasiatest" midagi lähemalt ei saa lugeda.

Oma religioosseis õpetusis kalduvad nad osalt monoteismi, suuremal määral aga panteismi: Jumal on seejärele ming kõikjushing, kes enda laotab ühtlaselt läbi kogu maailma kui keha. Ka inimese hing on oma põhiolemuselt vaid arv, mida võib väljendada aga ka teiste matemaatiliste kujundite ja sümbolitega. (Salumaa 1992: 203)

Maailmahing?

Ülimaks ideaaliks on puhas ning vaimne jumaluse teenimine - kusjuures see tegelikult seostatakse rahvapärase kultusega. Ka filosoof ei ole viimaks muu, kui jumaluse prohvet ning teener, filosoofia ise aga ainus tõeline religioon. (Salumaa 1992: 203)

Filosoofia kui ainus tõeline religioon - kuum kraam!

Vahetult kokku puutudes kreeka kultuuri ja mõttemaailmaga omandasid nad aga paratamatult sellestki rea mõtteelemente, mis sobitusid nende endi usulis-maailmavaateliste tõekspidamustega. Nii osutus too juutide koloonia oma vaimseis tippudes just siin assimilatsioonikoldeks, milles Ida ja Lääs, kreeka filosoofia ja vanatestamentlik usundilis-eetiline mõttemaailm teineteisele lähenedes aegamisi kujunesid aluseks ning lähteks uusplatonismile. (Salumaa 1992: 207)

Aleksandria on varakristluse uurimise kuumkoht.

Vanemaks ning arvukamaks sääraseist sektidest tuleb pidada kogu Palestiinas ja arvatavasti ka väljaspool seda - hajalajuutkonnas - levinud rühmitust, mis on tuntud esseenide nime all. Nimetus ise on ebamäärase päritoluga, tulenedes arvatavasti heebreakeelsest sõnast "hasah" - s.t. "vaikima" ning viitab tolles rühmituses harrastatavale "vaikimiskohtusele" siin kultiveeritavate tavade ja tõekspidamiste suhtes. See sekt meenutab mingit vaimulikku ordut, mille liikmed harrastasid munklikku ühiselu, tõotasid loobuda abielust, isiklikust omandist, lihatoidust jne. (Salumaa 1992: 209)

Väga huvitav. Kahjuks on Pythagoreans and Essenes: Structural Parallels (Taylor 2004) üks neist raamatutest, millele mul ei ole veel ligipääsu.

Ometi osutuvad nii üks kui teine huviala temale hiljem üksnes kõrvalharrastusiks, milliseile ta puhendub vaid jõudeaegadel: tema peamine tegevus on enam poliitilist laadi. Silmapaistva haritlasena seisab ta Aleksandria [|] juutkonna vaimsete tippude hulgas ja pühendab ustava rahvuslasena kogu oma elu võitlusele oma rahvuse õiguste eest. Kaisrite Tiberiuse ja Caligula aegadel oli nimelt Aleksandria ja kogu Egiptuses asuva hajalajuutkonna õiguslik olukord mitmeti halvenenud, põhjustades avalikke konflikte ning neile järgnevaid repressioone kohalike võimude poolt, mis sageli muutusid rahvuslikuks tagakiusamiseks. Olukord muutus talumatuks ja a. 39/40 p.Kr. lähetavad kohalikud juudid saatkonna Rooma keisri juurde abi otsima. (Salumaa 1992: 210-211)

Jällegi, väga väga huvitav. Sellest, milline dickhead Tiberius oli Archelaosele lugesin just entsüklopeediast (IV: 140-141).

Vanatestamentlikud esivanemad sümboliseerivad voorusi - Noa tähendavat õiglust, Aabraham tarka mõistust, Iisak rõõmu jne. Hagar sümboliseerib teadmist, Saara aga täiuslikku vooruslikkusT: kui Aabrahamilt küsitakse Saara järele (Gen. 18,9) ja Aabraham vastab, et see on telgis, siis tähendab see, et voorused kätkevad hinges. (Salumaa 1992: 214)

"Keha on hinge telk" (Philo Remix).

Nii kätkev õieti igas asjas kaks poolt: aktiivne, toimiv, loov ning kujundav ühelt poolt, teisalt aga passiivne, vastupanev ning destrueeriv element, mille olemasolu ühtlasi selgitab kurja esinemist ning olemasolu Jumala loodud maailmas. (Salumaa 1992: 216)

Väga blameeritav.

On olemas seitse taevasfääri, seitse planeeti, seitse tähte Suures Vankris jne. Ei unustata sedagi, et inimesel on seitse meelt (käsitlus, mis pärineb stoikutelt!) ja seitse kehaosa. (Salumaa 1992: 217)

Mõistus ei ole meel, aga lisaks viiele tuntud meelele on veel kõnemeel ja sigimismeel?

Seda logost-vahendajat Jumala ja maailma vahel iseloomustatakse lähemalt, et "ta pole sündimatu nagu Jumal ega ole sündinud nagu inimesed, vaid seisab keset mõlemat äärmust ning seob neid" - kuid teisalt öeldakse ta olevat Jumala "esisündinud poja", kellele Jumal on isaks ja jumalik mõistus emaks. (Salumaa 1992: 218)

Hmm. Kõlab tuttavalt.

Kaugelt varem aga leiab PHILONi mõttemaailma kasutamist tollal jõudsalt kasvavais kristlike aatlejate ridades, kus nii tema filosoofilisist vaateist kui ka vanatestamentliku Pühakirja tõlgendusist osati mõndagi ammutada - olgu kujuneva kirikuõpetuse formuleerimise või selle kaitsmise otstarbel. Kas ja kuivõrd tema mõjud ulatuvad juba uustestamentlikke pärimustikku, on muidugi vaieldav. Ilmne on aga sarnasus Johannese logoseõpetuse ja PHILONi spekulatiivse logoseteooria vahel, puudutades üsna lähedalt kristoloogilise õpetuse väljakujunemist vanas kirikus. (Salumaa 1992: 221)

Selle küsimusega tahaks ise ka tegeleda.

C.5. Uusplatonism

Eriti olulise väärtusega on tema kujuneb sõprus keiser Gallienusega ja viimase abikaasa Saloninaga, mistõttu ta võis muretult anduda loomingulisele tööle. Väärib tähelepanu, [|] et PLOTINOS tollal plaanitses keisri abiga ehitada laialdast filosoofide õppeasutist-linna: see plaan ent nurjus kadetsevate õukondlaste intriigide tõttu. (Salumaa 1992: 222-223)

Platonopolis?

Usaldus, mis talle osaks sai, nähtub sellestki, et ta paljude ilmsesti rikaste noorukite hooldajaks valiti; neis ülesandeis oli ta ulimalt kohusetruu ning omakasupüüdmatu. (Salumaa 1992: 223)

(1) omakasupüüdmatus; (2) kohusetruudus.

IV enneaad - on pühendatud uurimusile psühholoogia valdkonnast ("ta peri psychēs"). Siin leiavad lähemat käsitlemist küsimused hinge olemuse, tajumise ja mälu, hinge surematuse, hinge kehastumise ja kõigi hingede ühtsuse kohta. Selle kõrval osutatakse reas lühemais kirjutisis tähelepanu veel mitmesuguseile keerukamaile hingeelulisile nähtusile. (Salumaa 1992: 224)

Just nagu Platoni Politeia IV. raamat.

Teisiti väljendatult: kui platonistlikus maailmaseletamises liigutakse alt ülespoole, madalamast kõrgemale ja viimast analüüsides jõutakse kõige kõrgema ning ürgsema printsiibi tunnetamisele, siis liigutakse uusplatonistlikus maailma ja oleva seletamises ülevalt allapoole, kõrgemast madalamale, Jumalast maailma suunas ning seletatakse viimase olemasolu enam sünteesivalt Jumala olemasolule toetudes. (Salumaa 1992: 226)

See seletab vähemalt osaliselt, miks Halfwasseni ülevaade oli niivõrd frustreeriv. Triaadi järjestus on valet pidi - alustatakse valest otsast. Olen varemgi kohanud hilisemaid mõtlejaid, kes liiguvad ärritaval kombel vastupidises suunas.

Kui Platon üldisis joonis (uurijate arvamused ses suhtes mõnevõrra lahknevad!) kogu oleva lõhastab peamiselt kaheks vastanduvaks kihiks või olemisvaldkonnaks - jumalikuks ideedemaailmaks, mis on ühtlasi ainus tõeliselt reaalne olemine ja aineliseks või materiaalseks nähtuste maailmaks, mis oma olemuselt pidi olema ebareaalne, kaduv ning seetõttu "näiline" - siis teeb PLOTINOS siin vahet juba nelja selgesti piiritletud olemisvaldkonna või -sfääri vahel:

1. Jumal ja tema omaette-olemine, mis on ühtlasi kõike muud olevat põhjustav ning kandev alg- või ürgprintsiip ja millest on johtuv ning sõltuv kogu muu olev.
2. Ideede- või vaimumaailma valdkond ("nous"), mis on samuti täiuslikult reaalne, kuid oma olemasolus sõltuv Jumalast ning faktiliselt sellest väljaspool asuv, mistõttu see ei samastu Jumalaga.
3. Hingeline olemine - millest veel selgesti kajastub jumalikke elemente, kuid mis on juba seotud ainelise maailmaga, erinedes seetõttu kvalitatiivselt ideede-maailmast.
4. Materiaalne maailm, mis oma olemuselt on vastandiks kõigele jumalikule ning ideelisele ja mis seetõttu on kõige kurja ning jumalusevastase kandja.

Me näeme, et sama oleva dualism, mis iseloomustab ju kogu idealistlikku maailmakäsitlust, püsib ka uusplatonismis ning koguni süveneb. (Salumaa 1992: 227)

Siiski üldjoontes Platoni "jagatud joon", lihtsalt tagurpidi ja ülima hüve asemel jumal.

[...] seisab see selles, et Jumal on üks ("to hen") ja nimelt mitte üks selles mõttes, nagu võiks ta olla korrelaadiks kahesusele, kolmesusele jne. - vaid kui absoluutne vastand igale paljusele: siin toetub ta näidustavalt pütaagorlaste väitele, kes selliselt olla seletanud ka Apolloni nimetust ("Apolloōn" - "a" ja "polla", s.t. mitte paljus!). (Salumaa 1992: 229)

Hämmastav, kuidas Apollon ikka veel suudab üllatada!

Hing ise in igavene - s.t. ta on olelnud enne kehaga ühinemist ja elab edasi pärast surma, kuni ta viimaks tee tagasi leiab oma õigesse asupaika. Tegelikult on ta ju emanatsiooniprodukte - ja seetottu püüdleb ta juba loomu poolest tagasi oma ürgsesse alglähisesse - nimelt Jumalasse. Miks ta [|] sellest lähisest on eemaldunud ja koguni mateeria kütkeisse langenud, seda puudutasime juba varem: süü, mis seda langust on põhjustanud, jääb seletamatuks ja sellele viidatakse põgusalt üksnes kui paratamatusele ("anangkē"). See ürgsüü kuulub koos kehalises olemises sooritatud eksimustega lunastavale heakstegemisele, mis teostub rangelt kättetasuva õigluse ("dikē") alusel. (Salumaa 1992: 234-235)

Jälle see paratamatus!!!

Kuna kõik kuri johtub mateeriast - siis on kõigi inimlike eksimuste lätteks ainuüksi keha ja sellest tulenevad tungid ja himud. Mida vähem inimene oma kehalises olemasolus viimaseid taltsutab ja mida enam ta nende keelitlusile järele annab, seda suuremaks koromub tema süü, seda pikem ja vaevalisem on tema rännuteekond õndsusele. Niisugusel korral kehastub ta üha uuesti küll taevalisisse, küll maapealseisse olendeisse, kaasa arvatud loomad ja taimed. Kõik, milles ta teistele kurja teinud, tuleb tal pärast surma taaskehastuses enesel kannatada, kuni tema hing täielikult puhastub ning ta väärikaks osutub ühinema Jumalaga. (Salumaa 1992: 235)

Sellest, kui palju viinereid, vorste, kotlette jne sa elu jooksul oled suust sisse ajanud, sõltub kui palju tuhandeid eluaegu sa pead olema põrsas pimedas puuris kus ei ole piisavalt ruumi, et ümber pöörata.

Tõsi küll - ka "kodanlikud" voorused, nagu seda on arukus, vaprus, mõõdukus ja õiglus - on omaette vajalikud, kuid nende teostamisel on siiski ainult ettevalmistav tähendus. Nende omamine teeb võimalikuks elu ühiskonnas ja aitab kaasa eksimuste vältimiseks ja seega uhtlasi ka eksimuste läbi kuhjuva süü vähendamiseks. Ent nad ei vii millalgi lõppeesmärgile. Tõeliselt ei sõltu ka inimese tegude väärtus mitte välisest hoiakust - vaid eelkõige tema sisemisest väärtusest, meelsusest, millest üks või teine kõlbeline tegu välja kasvab. (Salumaa 1992: 236)

Dääm, neid kodanlikeks voorusteks pidamine ei ole isegi väär.

suurendab ning isikustab JAMBLICHOS tohutult nende "vaimsete" olendite arvu, kes asuvad Jumala ja inimese vahepeal. Kui need PLOTINOSe käsitluses on enam abstraktsete mõistete või vaimsete "jõudude" taolised antused, siis siin muutuvad nad kindlailmselisteks personifikatsioonideks, kusjuures JAMBLICHOS nad asetab kindlasse süsteemi omavahel. Selles süsteemis etendab kolmikarv põhjapanevat tähendust, milles võime nentida pütaagorlikku arvudemüstika ilmset mõju. Niisugune triaadide süsteem algab siin aga alles kolmandast olemisvaldkonnast: vaim ("nous") jaotub faktiliselt ise kaheks - intelligiibliks ja intellektuaalseks vaimuks, ent viimased kumbki moodustavad juba omaette kolmikud. Selliselt tuletunud kuus kolmikut omakorda koosnevad igaüks kolmest "liikmest" - kusjuures meil puuduvad andmed, kuidas JAMBLICHOS neid ligemalt käsitles. (Salumaa 1992: 242)

Hullumeelne triaadilisus.

Tema [Julianuse] paljuväidetud "tagakiusamine" kristlaste suhtes seisis üksnes selles, et ta tühistas kristliku kiriku eesõigused ning andis endisele rahvuslikule religioonile tagasi varemad vabadused. Tõeliselt seisnes tema "taganemine" - mille tõttu tema nimi ajaloos on jäädvustunud lisandiga "Aposta" - üksnes religioosses tolerantsuses, kusjuures tema isiklik poolehoid kahtlemata kuulus endisaja usundile. (Salumaa 1992: 244)

Kui sa oled eelisõigustega harjunud siis tundub võrdsus ülekohtusena.

Sellisel seisukohal asub näiteks säärane autoriteet nagu Adolf HARNACK, kelle hinnangut mööda kristlik õpetus - milles no formuleerunud kogu kujunev kristlik mõtlemine kui niisugune - on tekkinud vahetult antiikse filosoofilise mõtlemise toimel ja koguni selle ülevõtmisega kristlusse. (Salumaa 1992: 251)

Carl Gustav Adolf Harnack on keegi kohalik onkel.