Keha ja tähendus nüüdistantsus

Nigu, Leenu 2008. Keha ja tähendus nüüdistantsus: Fine5 Tantsuteatri lavastus "Panus". Magistritöö. Tartu : Tartu Ülikool

Eelmisel aastal kuulsin mitmelt inimeselt selle töö kohta. Üks neist oli sealjuures selle töö juhendaja, Silvi Salupere, kui ma pärisin talt kehakeele uurimise kohta. Esteri kataloogiotsingu kaudu ma seda tööd aga ei leidnud ja sinnapaika ta jäigi. Nüüd lõpuks komistasin selle otsa magistritöid uurides ja haarasin selle järgi kohe.
Leenu Nigu on proovinud ühendada/võrrelda semiootikat ja fenomenoloogiat ning rakendanud seda uurimise käigus konkreetsele tantsuetendusele. Sealjuures on minu jaoks tähelepanuväärne, et ta kasutab muuhulgas seda sama Lanigeri, kes oli minuga samal kombel leidnud seose Rueschi ja Lotmani vahel ning hõiganud välja kommunikoloogia. Jätan siia allika:

Laniger, Richard L. 2005. The semiotic phenomenology of Maurice Merleau-Ponty and Michel Foucault. Sign System Studies 33.1.: 5-25

Leenu on teinud väga huvitava tabeli semiootika ja fenomenoloogia võrdluses (pilt allpool), kuid sellega näib tema semiootilisus ka piirduvat. Erinevalt tüüpilistest semiootilistest kirjutistest ei ehita ta märgimudeleid ega sega vestlusesse Peirce'i justkui igaüks peaks viimast teadma ja mõistma. Seetõttu on Nigu teksti ühest küljest äärmiselt lihtne ja meeldiv lugeda, kuid teisalt ei paku see erilist tsiteerimismaterjali. Harilikult on teaduslikud kirjutised nagu laoplats plekist konteineritega, mida saab omatahtsi üles tõsta ja ümber paigutada; Nigu tekst on siin analoogias jõgi, millest kuupmeetri välja tõstmisel idee jääb ikkagi samaks.

Just eile mõtlesin jalutades sõnadele võim, võime ja võimekus. Siin on sisuliselt sama mõttekäik (v.a. esimene kontsept, millega Nigu ei tegele):

Ihulise kogemuse saab jagada kahele tasandile - hetke-kehaks ja harjumuse kehaks. Hetke-keha on see, mis antud hetkel siin ja praegu mõnd tegevust sooritab. Harjumuslik keha aga on justkui motoorne mälu, mis viitab meie kehalisele võimekusele, ihusse talletatud teadmisele, mis kujuneb aja jooksul ning pideva kordamise teel. Merleau-Ponty toob ka ise siinkohal näitena uue tansu õppimise. See ei toimu reeglina mitte liikumise ratsionaalse analüüsi teel, vaid just ajapikku ja läbi korduste, mis muudab kehalise liikumise ihuliseks teadmiseks, liigutused ladestuvad korrates lihastesse ja muunduvad harjumuseks, mis sobivas situatsioonides aktiveeruda võib ja mille esilekutsumiseks teadlikku mõttetegevust enam vaja ei olegi. (Nigu 2008: 39)

Järgnevas katkendis on märke tähenduste sotsiaalsusest, kontseptist "ka märgi puudumine on märk" ja autokommunikatsioonist (ma näin seda kohtavat kõikjal):

Kultuuriliste olenditena oleme sunnitud tõdema, et nõnda nagu aistitav maailmgi, on ka ühiskond alati juba kohal, enne meid olemas ja meil tuleb selles paratamatult toimida (Merleau-Ponty 1981: 384). Seepärast tuleb meil loodusliku maailma kõrval avastada ka sotsiaalne maailm ja avastada seda mitte kui objekti või objektide summat, vaid kui pidevat välja või olemise dimensiooni - ma võin küll sotsiaalsest maailmast ära pöörduda, kuid sellega suhestumast ei lakka ma kunagi. Suhe sotsiaalse maailmaga on sügavam kui mistahes otsene aisting või hinnang (samas, 362). Selles valguses näivad ütlused igasuguse tähenduse ja kommunikastiooni kadumisest mitte fenomenoloogilised, vaid pigem solipsistlikud. Seejuures on Merleau-Ponty sõnutsi isegi suhtlemisest keeldumine üks suhtluse vorme (samas, 361). Uurija pilgu jagamine fenomenoloogiliseks ja semiootiliseks, millest üks keskendub kogeja isiklikule enesetajule ning teine kultuurilistele tähendustele, eeldab valikut iseenda ja teiste vahel. Kuid Merleau-Ponty ise väidab, et valides ühe teise asemel, kinnitame me seeläbi mõlema olemasolu - üksindus ja kommunikatsioon ei saa olla dilemma kaks otsa, vaid ühe ja sama nähtuse kaks "hetke" (samas, 359-369). (Nigu 2008: 43-44)

Nigu töö põhineb peamiselt Lotmanil ja Merleau-Pontyl (semiootikal ja fenomenoloogial, muidugi). Märkus raskesti tsiteeritavuse kohta vääris parabooli, sest seda on tõepoolest hea lugeda (isegi oleks juurde tahtnud), kuid tsiteerida teda väga hästi ei saa. Siin on küll rohkesti häid ideid, kuid nende laenamine oleks kohatu kui mitte võimatu. Näiteks mõiste "ihuline ajalugu" seostub minu jaoks mõistega "käitumuslik repertuaar", kuid sellal kui viimast ma oskan kasutada, oleks esimese mõistmise jaoks vaja Merleau-Pontyd lugeda. Kord oleksin ääre pealt seda teinud, raamat oli laenutatud, kuid kultuuriteooriate lugemikud neelasid vastava aja.
Magistritöö lisades on "Panuse" kavaleht ja DVD-videosalvestis. Vaatasin selles poole läbi, jõudsin momendini mis oli isegi kirjelduses lahe: kõigepealt žongleerib pallidega, siis ainult kätega ja viimaks ilma käteta. Sealtmaalt jätsin pooleli ja tirisin taas alla oma lemmikalbumi, et ise tantsima hakata.