Mapping the world

Randviir, Anti 2004. Mapping the world: towards a sociosemiotic approach to culture / Anti Randviir ; [supervisor Peeter Torop] ; Department of Semiotics, University of Tartu, Tartu, Estonia

Vähemalt kord semestri jooksul. Iga korraga selgem kui eelnevaga.

All modelling inside culture and cultural beings is bound to semiotic reality. (Randviir 2004: 8)

"Igasugune modelleerimine kultuuris ja kultuurilistes olendites toimub semiootilise reaalsuse piirides." Kultuuriline käitumine ja selle tõlgendamine on ilmselgelt osa semiootilisest reaalsusest. Kerkib küsimus mida see modelleerimine endast täpselt kujutab, mis konstitueerib kultuuri piirid ja kultuurilise olendi.

The study of culture is always intrinsically semiotic, since it is always about communication. Communication, be it inter- or intrasubjective, is always social. Communication is executed through sign systems and artefacts that are frequently also the outcome of interaction. (Randviir 2004: 12)

Seos kultuuri ja kommunikatsiooni vahel näib vaieldamatu, just nagu inter- ja intrasubjektiivse kommunikatsiooni sotsiaalsus. Siin on huvitav see, et märgisüsteemid on interaktsiooni tulemus. Võiks öelda, et (inim)kommunikatsiooni tulemuseks on peale artefaktide ka mentifaktid.

As presented by W: Meyer-Eppler according to whom communication is the reception and processing of physically, chemically or biologically detectable signals by a living being (ibid.). This view is quoted and commented by Nöth as peripheral to the analysis of communication: "Semiosis without any activity on the side of the signal source certainly constitutes the lowest treshold of the semiotic field" (Nöth 1990: 170). This standpoint, in its rearranged form, appears to have two misleading aspects. Firstly, it confuses the relation between communication and semiosis - a more clear differentiation would refer to semiosis as the generation of meaningful unit(s), and to communication as the exchange of it/them. Secondly, it does not seem to be productive to approach semiosic activity as taking place only and strictly between two ontoglogically different subjects. If we speak of subjects of semiogenetic activity, there is no need for them to be different also on the ontological plane; the emergence of meaning is made possible in the tension field between different semiotic subjects rather than ontological subjects, as suggested by the cases of 'unilateral communication', autocommunication, intracultural communication, etc. (Randviir 2004: 25)

Mõnus, kuid nõuab jällegi semiootilise subjekti määratlemist. Võib-olla siin on midagi, mis jääb mul kahe silma vahele, kuid momendil tundub, intrasubjektiivse kommunikatsiooni puhul on ühes ontoloogilises subjektis rohkem kui üks semiootilist subjekti. Ainus viis kuidas momendil suudan subjekti määratleda, on (Foucault' järgi) "tahte allikas", mispuhul võib tõepoolest ühes inimeses valitseda mitu erinevat tahet, millest tegevusse rakendatakse korraga üks. Siin on sama mõttekäik sõnastatud teisiti:

no communication can be executed without signs. This entails that a semiotics of communication requires a semiotics of signification. Respectively, no signification can emerge without two different parties (even though both of them can be called into being by a single communicative agent); so the semiotics of the sign can hardly escape the level of code and that of communication. (Randviir 2004: 27)

"Tähistamine ei saa tekkida ilma kahe erineva osapooleta, kuigi mõlemad võivad olla ellu kutsutud üksiku kommunikatiivse agendi poolt." Iseendaga suhtlemine võib siin ulatuda nii kaugele, et nii sõnumi saatja kui ka vastuvõtja on sama indiduaal nt erineval ajahetkel.
Siinkohal mõistan esimest korda lk 29 skeemi kasutusse rakendada.

1. "Oma" kohtub "Teisega" ja ühisosast tuleneb
2. tähenduslikkuse äratundmine (otsustus, et midagi tähendab midagi), seejärel
3. tõlgendamine (sellele millelegi tähenduse andmine),
4. tekstualiseerimine (tähenduse kontseptuaalne struktureerimine) ja
5. tekstimine (tähenduse formaalne stuktureerimine).

Võttes väga robustse mitteverbaalse näite, võib öelda, et (1) teist inimest järgides võin (2) otsustada, et tema kindlal käitumisel on tähendus, (3) võtta arvesse kontekst ja muud aspektid mis paljastavad mulle võimaliku tähenduse, (4) valida sobivaim, kohaseim või kõige võimalikum tähendus ja lõpuks (5) olla kindel, et see tähendus on õige ning seda väljendada. Võib vabalt olla, et praegu tõlgendasin seda mudelit valesti.

By evoking fashionable norms of beauty in this way, a desired social behavior was achieved (or at least made more probable). (Randviir 2004: 32)

Mulle meeldib kuidas seda lauset (Belladonna kasutamise kohta) saab kohandada igasuguse mitteverbaalse manipuleerimise jaoks: "by evoking fashionable forms of behavior, a desired reaction can be achieved (or at least made more probable)."

Socialisation binds normative behaviour with cultural values that influence individual views on gender, ethnicity, ethics, religion and values ideologically loaded sociocultural constructions. Socialisation thus has a crucial role in bringing individuals from spatial integration to the level of logico-meaningful integration (Sorokin 1957, ch. 1.). Sociocultural integration, however, depends on the structural mechanisms of culture maintenance, and is thus guided by power relations and censorship hiding or highlighting certain cultural structures of possibilities of sociocultural networks. On the other hand, what may seem as inconsistencies in cultural system, may be subjected to social amendment or elaboration by social movements. Changes in both social and cultural morphology are thus mutually conditioned. (Randviir 2004: 38-39)

Sotsialiseerumine on ka protsess läbi mille täiendatakse oma metakommunikatiivset repertuaari või omandatakse 'käitumuslikku kapitali'.

'Centers' and 'peripheries' can be purely conceptual categories without any spatial articulation, yet making it possible to create popular messages the meaning of which is due to this opposition. Semiotisation of space and projection of meanings and metaneeds to both conceptual and physical areas is thus related to such unilateral communication that is operated by an intracultural (military, political, media, etc.) power position that makes it possible to reach group members, to whom knowledge about the world is mediated, in large numbers. (Randviir 2004: 67)

Tahaks siit välja lugeda, et kommunikatsioonisüsteemi keskuse ja perifeeria suhe pole ruumiline, vaid seotud võimusuhete ning informatsiooni distributsiooniga.

Seekordsel lugemisel torkasid rohkem silma selliste mõisted nagu sotsialiseerumine, ideoloogilisus, semiootiline reaalsus, bioloogiline ja kultuuriline Umwelt. Kummalisel kombel olen ma Rueschi paksust kogumikust läbi töödanud just need artiklid mida Randviir siin käsitleb (nt Social Control of Symbol Systems). Bergeri ja Luckmanni tööst tähtsustas ta institutsioonide aspekti ja Searli tekstist brute facts küsimust semiootilises reaalsuses. Osa ülikooli peahoone kujutisest meikis seekord senssi, aga raamatu viimased osad tüleks hoolikalt üle lugeda, sest seal käsitleb ta "märgi" mõistet ja üldistamise küsimust.