Paralingvistiliste vahendite uurimine ja nende kasutamine eestikeelses kõnes

Tenjes [Lõhmus], Silvi 1991. Paralingvistiliste vahendite uurimine ja nende kasutamine eestikeelses kõnes. Diplomitöö. Juhendaja prof. H. Õim. Tartu Ülikool, Eesti keele kateeder

Paralingvistika on siin defineeritud nii laialt, et hõlmab kõiki mitteverbaalse suhtlemise vahendeid. Paralingvistika on "teadus keelelistest vahenditest" ja parakeel on "vahendite kogu, mis osaleb keelelises kommunikatsioonis" (lk 9). Parakeel on "süsteeem, mis väljendab verbaalselt raskesti tabavaid subjektiivseid faktoreid" (lk 10). Parakeel saadab kõnet, kuid kineesika ja miimika "on seotud näiteks inimese emotsionaalse seisundiga ning ei osale tingimata antud informatsiooni edastamises".
Paralingvistika komponentide eristamisel on Lotmani "looduslik", "kultuuriline" ja "mitte-kultuuriline" siin "universaalsed", "etnolingvistilised" ja "idolektilised". Võimalik ka "bioloogiline", "sotsiaalne" ja "individuaalne".

Paralingvistika vahenditeks ei peeta autonoomseid ja suletud semiootilisis süsteeme, kuid nad võivad olla hästikorrastatud semiootiliste mitteverbaalsete süsteemide elementideks.
Põhjaliku klassifikatsiooni mitteverbaalsetest märkidest on teinud Randall P. Harrison (Harrison 1973). Mitteverbaalsed märgid kuuluvad nelja kategooriasse:

1. etenduslikud koodid, kus mitteverbaalsed märgid tulenevad keha tegevusest: näoilmetest, silmaliigutustest, keha asenditest, puudutusetest, haistmisest. Etenduslike koodide allkategooria hõlmab selliseid paralingvistilisi nähtusi nagu hääle kvaliteet, kõne takerduvus, ohkamised, haigutused, naer, ühmatused jne;
2. tehislikud koodid, kus mitteverbaalsed märgid tulevad esile kosmeetika, rõivastusega, ehete asetusega. Siia kuuluvad veel kunstiobjektid, skulptuurid, arhitektuur jne;
3. vahenduslikud koodid, kus mitteverbaalseteks märkideks on valikud, sobivused ja leidlikkused. Näit. võib toimetaja kärpida fotot mitmel viisil, ta võib valida must-valge või värvilise, ta saab valida kas foto või joonistuse; samuti võib operaator valida lühikese või pika kaadri, ta võib lisada muusikat või heliefekte, ta võid moodustada kaadritest "uue süntaksi" (montaaž);
4. kontekstuaalsed koodid, kus mitteverbaalsed märgid muudustuvad aja ja ruumi kasutamisest. See võib toimuda läbi ajalise ja ruumilise kommunikatsioonisüsteemide lokalisatsiooni ning osavõtjate kunstikavatsuslike võtete.

Toodud kategooriad hõlmavad väga laia ala ja mitte alati pole neil kommunikatiivset väärtust.
Mitteverbaalsetel märkidel võib eristada kolme omadust: modaalsust, koodi ning funktsiooni. (Tenjes 1991: 14)

Birdwhistelli kineesika mõisted on Tenjesel eesti keelde tõlgitud järgnevalt: kine - üksus (vähim kommunikatsioonis eristuv üksus); kineme - kineem (foneemi analoog, žesti minimaalne ühik); allokine - alloüksus (üks paljudest kineemi variantidest või žestiühik). Eestikeelsed vasted pidi ta ise välja mõtlema (Tenjes 1991: 18-19).

Psühholoogid on õnnelikud, kui saavad indiviidi uurida suhteliselt isoleerituna, aga kineesikud rõhutavad, et indiviidi peab uurima sotsiaalses kontekstis. Olulised käitumuslikud jooned on suhted interaktantide vahel saavadki ilmneda vaid suhtlussituatsioonis. Kineesikud proovivad tabada suhtluses osalejate kogu käitumuslikku kompleksi ja siis kõrvale heita ebaolulist. Psühholoogid liiguvad vastupidises suunas: kõigepealt eraldavad mõned kõige olulisemad käitumisjooned, lisades hiljem järk-järgult juurde uusi. (Tenjes 1991: 26-27)

Neli silmkontakti funktsiooni Kendoni järgi:

1. kognitiivne - kõneleja vaatab eemale kodeerimisraskuste puhul;
2. monitoorne - kõneleja vaatab oma partnerit, et kindlaks teha mõtteüksuste lõppemist ja olla kindel, et tema partner on valmis rolli üle võtma;
3. regulatiivne - silmkontakt esineb kas partneri ergutamiseks või tema jutu keelamiseks;
4. ekspressiivne - vaadates partnerit, võib kõneleja ärritada või tema kõnet takerduma panna.

See diplomitöö ei ole väga mahukas (köitest poole moodustab mahukas bibliograafia), kuid see-eest on sisukas. Tenjese doktoritöös iseenestmõistetavad ja peaaegu, et märkamatuks jäävad viited on siin üksikasjalikumalt ära selgitatud. Seda lugedes tekkis "töö mida mina oleksin tahtnud teha, on juba tehtud" tunne - nii Birdwhistelli kui ka Mehrabiani tööde kõige iseäralikumad omadused (just need, mis mullegi on silma hakanud) olid siin juba kirjeldatud (kineesika tasandid ja kõigi mitteverbaalsete märkide kultuurilisus; immediacy). Argyle'i viite sain kohe üle vaadata, sest tema raamat ootab aknalaual järjekorras. Hea meelega loeks ka Tenjese magistritöö läbi enne doktoritöö taaslugemist.
Sain siit huvitavaid viiteid. Näiteks Allport & Vernor - "Studies in Expressive Movement" (1933) torkas silma, sest olen Allporti, kes oli omal ajal eminent psühholoog USAs, sulest lugenud raamatus individuaali religioonist. Google Booksi kirjeldus ütleb "Studies in Expressive Movement" kohta, et teose teine osa tegeleb sellega "mida su käekiri ütleb su isiksuse kohta", AGA esimene osa tegeleb "väljendusliku liikumise" küsimustega kolmel tasandil:

The first is the level of traits, interests, attitudes, or sentiments considered as composing an "inner" personality; the second is the level of behavior and expression; the third is the level of impression, the perception and interpretation of behavior by another.

Veebisait archive.org pakub tervest raamatust tasuta allalaetava versiooni, kuid .SMIL failiformaadi lugemiseks on vaja eriprogrammi ja minul ei õnnestunud sobivat leida. Igal juhul tuleks meelde jätta, et kui kunagi jõuan Darwini raamatuni (samuti veebis saadaval), proovin ka Allporti raamatut muukida.