Žestid eestikeelses dialoogis

Tenjes, Silvi 1995. Žestid eestikeelses dialoogis. Magistritöö. Tartu : Tartu ülikool

Redundancy on eesti keeles liiasus

Liiasuse mõiste on lähedalt seotud info mõistega. Liiasus on see, mis on teates prognoositav või kokkuleppeline. Vastandmõiste liiasusele on entroopia. Liiasus on kõrge prognoositavuse, entroopia aga madala ennustatavuse tulemus. Nii on madala prognoositavusega teates kõrge entroopia ja kõrge info protsent, ning kõrge prognoositavusega teates on suur liiasus ning madal info protsent. Kui ma kohtan tänaval sõpra ja ütlen "Tere!", siis on selles teates kõrge prognoositavus ja kõrge liiasus. (Tenjes 1995: 11)

Meediumite kategooriad:

1. Presentatsiooniline meedium: hääl, nägu, keha. Siin kasutatakse loomuliku keele sõnu, väljendeid, žeste jne. Nad nõuavad suhtleja kohalolu, kuna ta on meedium; nad on siin ja praegu ning loovad kommunikatsiooniakte.
2. Representatsiooniline meedium: raamatud, maalid, fotod, artiklid, arhitektuur, sisekujundus, iluaiandus jne. On arvutu hulk meediume, mis kasutavad kultuurilisi ja esteetilisi konventsioone, et luua mingit liiki "tekst". Nad on kujutavad, loovad. Nad võivad luua teksti, mis märgib üles 1. kategooria meediumi ja mis elab suhtluse osapoolest sõltumatut elu. Nad loovad kommunikatsiooni teoseid.
3. Mehhaaniline meedium: telefonid, raadio, televisioon, teleks. Nad edastavad 1. ja 2. kategooriat. Peamine erinevus 2. ja 3. kategooria vahel: 3. kategooria meedium kasutab tehniliselt loodud kanaleid ning on seega tehnoloogiliste konstruktsioonide subjekt. Ta võib A-tasandil rohkem müra põhjustada kui 2. kategooria esindajad.

(Tenjes 1995: 14)

Midagi intertekstuaalsuse suunas: teises peatükis (lk 21, "Keele kasutamine vestluses") kirjeldab Tenjes kolme teooriat neljalt isikult:

1. George Herbert Meadi sümboliline vastastikune tegevus (interaktsionism);
2. Jogn Langshaw Austini ja John Searle'i kõneaktide teooria ja
3. Paul Grice'i idee koostööst kui kõige põhilisemast inimestevahelisest suhtlusest.

Mind kummastas, et olen kõigi kolmega juba vähemal või rohkemal määral kohtunud. Meadi enda raamatut pole ma veel kätte saanud, kuid olen veel väga asjatundmatus faasis lugenud ühte tema õpilastest. Grice'i tähendusteooriat selgitati mitteverbaalse suhtlemise pragmaatikas ning Austini ja Searle'iga kohtusin sotsiosemiootika seminarides. Kommunikatsiooniteaduste maailm on väike? Üha enam hakkab näima nii.

Mingil momendil unistasin kognitiivteaduste valdkonnast midagi mitteverbaalse suhtlemise kohta leida, kuid seni on vaid psühhisemiootikas olnud udujuttu mudelitest (ennekõike Umweltist). Siin on märksa konkreetsemalt ära märgitud tasandid mida ma juba tean ja tunnen. Küsimus on selles, kas seda "kognitiivset seisundit" annab mitteverbaalse suhtlemise kaudu uurida.

Lähtudes üldiselt tunnustatud inimkäitumise teooriatest võib kommunikatsioonis eristada kolme liiki infot: info kognitiivsuse kohta; motivatsiooniline info ja kõneleja tundeliigutuslikud seisundid. Kognitiivne seisund vastab sellele, mida kõneleja parajasti mõtleb; motivatsiooniline seisund vastab eesmärkidele, mida kõneleja tahab saavutada - see, mida ta kavatseb; ja tundmuslik seisund vastab tema tundmuste füsioloogilisele astmele. Kognitiivsed seisundid võivad näiteks tekitada tundmuslikke seisundeid ja vastupidi. Kognitiivsete seisundite uurimine võib ka küsimuse juurde, kuidas meie teadmised maailmast on esindatud mälus ja kuidas me nende teadmistega suhtleme keele kaudu. Motivatsioonilised ja tundmuslikud seisundid võivad olla aluseks mõnele ideele või mõttele. Kanalid, milles info kodeeritakse inimkommunikatsioonis, on vastavuses inimeste meeleorganitega. Käitumine või signaalid on vaid märgid niivõrd, kui nad kannavad infot kõnelejalt kuulajale.
Mitteverbaalne käitumine on tavaliselt multi-funktsionaalne - samad käitumuslikud aspektid võivad edasi toimetada erinevat infot ning sama infot võib kodeerida erinevatesse kätumuslikesse aspektidesse. Oluline on teada saada, kuidas sellist infot edasi antakse. Kognitiivsed seisundid antakse edasi peamiselt verbaalse käitumisega ning sellest aspektist on käitumist ka uuritud. Motivatsiooniliste ja tundmuslike seisundite uurimisel jäeti mitteverbaalne valdkond algselt unarusse. Kuigi motivatsioonilisi seisundeid antakse edasi nii verbaalse kui mitteverbaalse käitumisega. Mitteverbaalsed vahendid on väga olulised, kui saatja oma motiive pole teadvustanud. Info alateadlike motiivide kohta leitakse sageli teadvustatud käitumise teatud versioonidena. Kõige lihtsam näide: öeldes "Head aega!" ei ole me samaaegselt käega lehvitamisest enamasti teadvustanud. (Tenjes 1995: 31-32)

Kirjeldus Birdwhistelli strukturaalsest lähenemisest mitteverbaalsele suhtlemisele:

Strukturaalse lähenemise eesmärk on anda selliste normatiivsete näidiste kogum, mida suhtluse osapooled interaktsioonis kasutavad. Eeldatakse, et osapoolte käitumine interaktsioonis on teatud määrani organiseeritud varjatud kommunikatiivsete koodidega. Strukturaalse lähenemise idee on esitada tegevuse varjatud koodide organiseerituse määr. Selle suuna teoreetilistel seisukohtadel on mitmeid ühisjooni deskriptiivse või strukturaalse keeleteadusega, kultuuriantropoloogiaga ja strukturaalse sotsioloogiaga. Kehaliste liigutuste uurimist seoses kommunikatiivsete funktsioonidega interaktsioonis võib nimetada kineesikaks sõna lingvistika analoogial. (Tenjes 1995: 38)

Vahemärkus: mida mina teadsin haptikana, on lk 44 ära märgitud taktiilse stimulatsiooni uurimise valdkonnana ja kannab nime takeesika. Lk 55 kohtan esimest korda sellist väljendit nagu ekstrakommunikatiivsed žestid. See mõiste pärineb Payratólt ja tähistab mängulisis või praktilisi žeste.

Tänu mahukale lisamaterjalile on see jämedaim magistritöö mida ma näinud olen. Just nagu Tenjese doktoritööga, on ka sel puhul empiirilise materjali, ehk ülesmärgitud žestid, nende verbaalsed saatjad ja umbkaudsed verbaalsed tähendused, liiga palju, et korraga võiks hoomata. Toon põhjalikkusest vaid ühe näite:

Siin on verbaalseks saateks selline tekst: "Ja siis oli Eedu Tinn. Ja tema (1) siis läks minema (2)..." Kus (1) üleval toimuva žesti kirjelduseks on "parema käe nimetissõrm sirgu, löök ülalt alla" ja (2) allpool toimuva žesti kirjelduseks "pöörab käe teistpidi, nii et osutaja on pöial". Ja see ei ole isegi kogu lause! Täislause on "Ja tema siis läks minema ja see koht jäi vakantseks", kus lause lõpuks tõuseb käsi üles pea juurde. Käežestide puhul toimub nii lühikese aja jooksul nii palju sündmusi mida võib üles märkida ja analüüsida. Siin tahaks lamedate reklaamide stiilis öelda: There's got to be a better way!, aga see küsimus jääb praegu õhku rippuma. Peagi loen üle ka doktoritöö, vb leian sealt midagi mis esimesel korral märkamata jäi.