Täär, Veikko 2013. Verbaalsed ja mitteverbaalsed vahendid edukuse tagamisel. Ettekanne tööturukonverentsil "Minu edukas ja ettevõtlik tulevik", 17. oktoobril, Tartus, Atlantise konverentsisaalis.
17. oktoobril toimub Atlantise konverentsisaalis tööturukonverents „Minu edukas ja ettevõtlik tulevik“, mis on suunatud kõigile noortele vanuses 15-26 aastat, haridustöötajatele ja noortega tegelejatele, kes soovivad olla teadlikumad tööturu suundumustest ning ettevõtlikkusest.Otsustasin kohale minna selle pärast:
10.20-11.30 "Verbaalsed ja mitteverbaalsed vahendid edukuse tagamisel." Veikko Täär, koolitaja, näitleja ja ettevõtjaVõtsin seda kui esimest korda kui sain ise pealt kuulata kuidas keegi räägib eksplitsiitselt mitteverbaalsest suhtlemisest. Semiosalongides on seda ääri-veeri näpitud (nt Silvi Tenjese ja Mihkel Kunnuse poolt), aga otseselt pole keegi seda vististi käsitletud. Ja tuutoritekoolituse suhtlemisõpetust ma ei loe asjaks, sest Lea Nagirnaja kogu materjal pärines Allan Pease'i mõttetust raamatust. Veikko Täärilt ootasin kõrgemat pilotaaži, sest ta kasutas korrektset terminit, "mitteverbaalne" (nonverbal) ja on pealekauba näitleja, niiet teemaga lähedalt tuttav. Kokkuvõttes kirjutasin hinnangulehele: "Esitus hea, aga informeeritus kesine. On lugenud populaarteaduslikke raamatuid 'kehakeelest'." Päris mitmel korral ettekande jooksul tundsin vastupandamatut vajadust käsi püsti tõsta ja kommenteerida. Esimesed korrad olid lihtsalt täpsustavad, aga pärast viimast korda, mil ma kasutasin väljendit "väljamõeldud jama", muutsin tema olemise ebalevaks - edaspidi rändas ta pilk minust (ja kogu publikust minu taga, sest istusin teises reas) tuimalt üle. Siiski sain väga palju märkmeid, nii küsimuste kui ka küsitavustega.
Esimese asjana pean nentima oma kahtlusi pealkirja eelduses. Nimelt tundus mulle juba minnes, et kommunikatiivne repertuaar ei taga edu. Hea suhtlemisoskus on kindlasti edukuse komponent, aga garantii ehk tagatisena see ei toimi. Edu on paljuski ka õnnemäng (game of chances). Kahlusi tekitas ka see, kas näitleja saab adekvaatselt õpetada "mitteverbaalseid vahendeid" kasutama, sest implikatsioonid on, et suhtlemisvahendid on õpitavad ja õpetatavad (veel enam, ühe ettekande käigus!) ja noored peaksid oma käitumist manipuleerima, et edu saavutada. Siin tundub olevat vajaka "mitteverbaalsest eetikast", ehk küsitavusest: "Kas on õige mitteverbaalset käitumist õpetada?" Teadupoolest teeb oma käitumise jälgimine ja manipuleerimine selle imelikuks (awkward'iks). Aga sellel teemal tuleb kunagi tulevikus pikemalt ja põhjalikult kirjutada - ma hellitan endiselt lootust, et nonverbal ethics saab asjaks (kiire google-otsing toob esile ühe presentatsiooni, niiet äkki isegi asi areneb!).
Enne asja juurde jõudmist veel paar tähelepanekut. Naisterahvas kes modereeris üritust käskis kohaletulijatel esimese asjana tõusta, ringutada [täitsa okei] ja nelja enda ligiduses (ees, taga, paremal, vasakul) olevate inimeste poole pöörduda, suruda kätt, tutvuda nimedega ja teha üks kompliment [wat?]. Jah, kompliment - mõtle neli võltsviisakust välja! Ma ei olnud tujus, et hakata võõraste inimeste välimust kiitma. Mind jälitab endiselt nooruses õpitud eristus komplimendi ja kiituse vahel. Kompliment on sisutühi ülistus inimese välimusele, kiitus on asjalik imetluseavaldus inimese saavutuse või millegi muu sisuka kohta. Laias laastus: see milline sa oled vs see mida sa oled teinud. Surusin vastutahtsi endast paremale jääva Agnese kätt ja natuke kaugemalt ruttas kätt andma (tõenäoliselt Agnese sõbranna) Roosi, kellega vahetasin ka pärast kohvipausi paar sõna. Märkisin üles ka moderaatori kuldsed selgitussõnad komplimentide asjale: "Eneseavamises on jõudu." Sest see tundus olevat päeva suurim what-the-actual-fuck? ja naisterahvas ise nagu kõndiv eneseabiraamat: pea täis esoteerikat, illusioone ja kassipoegi.
Au pean andma soojendusesitajale, Tiia Teppanile, kes järelevaatamisel osutub Tartu abilinapeaks. Ta rääkis meile oma isiklikest kogemustest suusainstruktorina (oota, kas mingi Tartu linnapea ei olnud mitte suusataja? WTF? Kas Tartu linnavalitsus on mingi suusaklubi poolt okupeeritud?) ja küsis retooriliselt, et mida ta teeb, et kaugele ära uitanud suusatajaid tagasi kutsuda? Keegi ei teadnud vastata (mina tahtsin naljatlevalt pakkuda "kasutad semafoori", aga õnneks ei teinud suud lahti). Vastus oli: ta vilistab, sest see kõlab kaugele, juhatab tähelepanu ja suunda. Ülihea näide strepitatiivsest märguandmisest. Mulle meeldisid ka tema tähelepanekud (mis moderaatorile samas üldse ei meeldinud - see tegi asja magusamaks), et edukusest ja ettevõtlikusest tähtsam on rõõm ja õnn ning selle tegemine mida sa naudid; tegema peaks seda mis on su loomuses ja mis hoiab su tervist ja rahu. Vägagi mõistlik.
Siis juhatas moderaator Veikko Tääri sisse tutvustusega, et ta räägib meile sellest "Millisena näid teistele oma kehalt." Esitan siinkohal Kõige Kohmakama Sõnakasutuse auhinnale kandidaadi, sest see on "vaimult" vaeseim iseloomustus mitteverbaalsele suhtlemisele mida ma olen seni kohanud.
Veikka Täär alustas oma ettekannet pika aruteluga sellest kui tähtis on valimine (seoses praeguste kohalike omavalitsuste valimistega). Vägisi tahtsin küsida, et kas ta ise kandideerib, et nii pikalt on vaja sellest rääkida? Ilmselt oli see rohkem kohalolevatele poliitikutele-suusatajatele (Täär on ise ka suusatajate klubis) suusoojaks. Esimene oluline ülesmärge:
Fortuuna naeratus.Märkisin üles, sest selle justkui juhusliku väljendi taga on nagunii terve mütoloogia ja ma olen otsustanud ka sellistele asjadele tähelepanu pöörata, sest nad puudutavad serviti käitumise tõlgendamise probeeme (varsti kirjutan rohkem näiteks väljendi "silmad on hinge peegel" ja Piibli seosest). Fortuuna, tuleb välja, on Antiik-Rooma saatusejumalanna ja "naeratamisega" puutub ta kokku nii palju, et keskajal hakati teda kujutama kahenäolisena, just nagu teist Antiik-Rooma jumalust, Jaanust. Kahenäolise Fortuuna üks näopool naeratab ja teine näopool frown'ib. Eesti keeles on isegi "kulmukortsutus" ebamugav sõna. ...Teine näopool kortsutab kulmu.
Kuidas mõjuda hästi?...Näib olevat ettekande tuumaks. Täpsemalt, kuidas mõjuda hästi kehalt. Oluline on see siinses kontekstis vaid selle tõttu, et "hästi mõjumise" ehk meeldivuse osa on mitteverbaalse suhtlemise uurimises kõige nigelam ja kahtlasem alavaldkond. Hea näide on Albert Mehrabiani (1972) töö, mis on kehalisele käitumisele suunatud vaid pooleldi - rohkem on tegu tollal California ülikoolis populaarse attitude research'iga (a la Fishbein & Ajzen 1975). Need tüübid olid väga kavalad parodeerima suhtlemise uurimise all, rääkides ikkagi suhtumisest (a la mis iganes see oli, 1973). Ehk minu teada ei olnud "hästi mõjumise" uurimine eriti edukas, aga kuna see oli kõmutekitav teema, siis käidi selle lipu all igasugust jama välja.
Mis teeb õnnelikuks?Vastus on siin muidugi "suhtlemine!" Minu teada teeb õnnelikuks hoopis õnne-väärilisus. Ehk: õnnelikud inimesed peavad ennast õnne vääriliseks. Selline oli vähemalt Brené Brown'i TEDi kõneluse sõnum. Suhtlemine on siiski vaid üks vahend õnne saavutamiseks. Ka üksinduses võib olla õnnelik - nii võime õppida näiteks J. C. Powys'e üksinduse filosoofiast.
1970ndate lõpus hakati kahtlema IQ-s ja hakati rääkima emotsionaalsest intelligentsusest.Wiki andmetel räägiti näiteks "sotsiaalsest intelligentsusest" juba eelmise sajandi alguses, aga arusaadavalt saavutas see 1970ndate lõpus kliimaksi, sest just sel ajal oli kõik emotsioonidega seotu populaarne. Meelde tuleb näiteks Susan Shott'i (1979) katse määratleda emotsioonide kohta ühiskondlikus elus. Ja see on vaid üks tilk tervest emotsioonide-sotsioloogia merest. Ma pakun, et mingil hetkel sai neil villand abstraktsetest ja vastuseta küsimustest nagu "Kas emotsioon on sotsiaalne konstruktsioon?" ja pöörduti konkreetsete teooriate poole. Ma ei ole kindel, mis "emotsionaalsest intelligentsusest" selles virrvarris sai. Mingil hetkel sai sellest ilmselt "pop psühholoogia", nagu paljudest "meeliköitvatest" teemadest (nagu ka mitteverbaalne suhtlemine) lõpuks alati saab. Tääri point oli selles, et "koolipoisi hinnetega" hea suhtleja saab elus võib-olla paremini hakkama kui viitega "tarkpea". See kõlas nagu enesevabandus.
Millise pildi me endast jätame? Esmamuljet saab jätta ainult ühe korra. Mis te arvate kui palju aega võtab, et esmamulje kujundada?Siin tegin ennast narriks, tõstsin käe ja vastasin oma teadmiste järgi, et kuni 30 sekundit, aga kui sa kohtud sama inimesega rohkem kui korra, siis see mulje muutub. Nii palju õppisin ma Chris Kleinke (1975) raamatust esmamuljete kohta. Täär väitis, et õige vastus on 7-17 sekundit, rääkis midagi kõhutundest ja implitsiitselt ka Malcolm Gladwelli thin slice teooriast.
Rõõm käib avatult.Vaid nii palju püüdsin ma kinni jutust, milles segunesid "sümpaatsus", "enesekindlus" ja "temperament" - kõik sellised udused mõisted millega eneseabi (pop psühholoogia) riiul on täidetud, aga mille täpseid määratlusi keegi vist ei tea. Parim selleteemaline väide pärineb ikkagi Anna Jaskolalt (2005), kes ütleb selgesõnaluselt, et enesekindlus on "hinge energia". Sest "hing" ja "energia" on pa-a-a-a-alju selgemad mõisted kui enesekindlus. Taolist võta-üks-udukogum-ja-viska-teist tunnet tundsin ka siis kui Täär väitis, et emotsioonid on tihedalt seotud meie füüsisega. Oscar Wildel on õigus - igasugune kriitika on samaaegselt autobiograafia. Ma tõepoolest ei tea, mida "füüsis" tähistab - kas see on terve keha, mingi osa kehast või aspekt kehast? Sõnastik ütleb, et "anatoomia" ja "liha" on selle sünonüümid. "Füüsiline olemus" tõesti ei aita mind väga. Kas ma võin teha julge hüppe ja pakkuda, et emotsioonid on tihedalt seotud näolihastega? Sel juhul oleks väide vähemalt mingit pidi korrektne. Samasugune keele-probleem tõusis esile kui Täär rääkis Ekmani ja Frieseni (ka siin, siin, siin, siin ja siin, just to name a few) näoilmete-käsitlusest. Ta kasutas sõna "väljenduslaad", millest ma ei ole kuskil midagi kuulnud. Samas see võib olla vaid keeleline erinevus. Minu eelistatud terminid on "emotsiooniväljendus" (emotional expression) ja "kuvamisreegel" (display rule). "Rõõm käib avatult" häiris mind vaid selle pärast, et "avatus" on Pease'i pseudo-psühhoanalüütiline mõiste, mil on emotsioonidega vähe väga vähe, kui üldse midagi, pistmist. "Avatusest" saab kehaväljenduse suhtes rääkida vaid nii palju, et üles tõstetud käsi saab seostada õnnega - vähemalt oskavad sellist seost teha lapsed.
Küsisin kord lastelt: "Kas poisid tohivad nutta?" Vastus oli ühene "Ei!"Lapsi ei saa selles suhtes usaldada - nad on kergesti mõjutatavad ja "Kas poisid tohivad nutta?" on kallutatud küsimus. Uusimad andmed Frequency of crying'u kohta ütlevad, et mehed nutavad keskmiselt 6-17 korda aastas ja naised keskmiselt 30-64 korda aastas. "Mehed ei nuta" on sotsiaalne konstruktsioon.
Venelased ütlevad eestlaste kohta, et me oleme flegmaatilised.Tääri selgitusest ei saanud ma aru. "Flegmaatik" on üks neljast temperamendi-tüübist, mis postuleeriti Antiik-meditsiinis ja mida keskajalgi veel arvati paika pidavat. Huumoriteooria on ka ainus instants mil jutt "temperamendist" on õigustatud. Tänapäeva inimene võiks muidugi aru saada, et flegma kui mucous ehk röga, ei ole mitte kuidagi seotud käitumise ja isiksusega. S.t. eestlaste pidamine flegmaatiliseks ei ole mitte kuidagi deep, vaid osutab keskaegsetele arusaamadele.
Teadlased väidavad, et kätlejad jäävad kordades paremini meelde.Teadlased väidavad ka, et kõik väited mis algavad omistusega "teadlased väidavad" on väljamõeldised. Siin on konkreetselt tegemist Allan Pease'i väljamõeldistega. Just nagu käte rinnale ristamist, ei ole ka käesurumise "meeldivust" keegi kunagi mõõtnud. Tähendab, teadlastel pole sellega mitte midagi pistmist. Allan Pease kirjutas müügimeeste jaoks teiste müügimeeste kohta, tehes valejäreldusi ja liialdusi mille kõigi ümber lükkamine ise võtaks aastakümneid uurimistööd ja sadu lehekülgi lahtikirjutamist. Täär näis aga Pease'i tõsiselt võtvat, sest kui temaga pärast ettekannet vestlema läksin, siis andis ta endast parima, et võimalikult "mehiselt" kätt suruda.
Me oleme kõik energeetilised kogumid. Meil kõigil on oma isiklik ruum...Just nagu käesurumise "teadlased väidavad" puhul, tõstsin ma siingi (viimast korda) käe ja ütlesin, et ka see on väljamõeldud jama. Ma ei tea kuidas Täär üldse jõudis energeetika ja prokseemika seostamiseni... Või mida ta üldse energeetika all mõistab? Muidugi võib ka inimese puhul rääkida bioenergeetikast, sest metabolism vallandab soojusenergiat, aga sellel ei ole mitte midagi pistmist prokseemikaga. See on üks asi. Prokseemiliste kauguste kuulutamine väljamõeldud jamaks nõuab pikemat eksplitseerimist, sest Edward T. Hall'i prokseemika (nt siin, siin, siin ja siin) oli põhimõtteliselt Heini Hedigeri loomade ruumikasutuse uurimise ühildamine Martin Joos'i kõnestiilide teooriaga. Hoolimata tõigast, et pop psühholoogilised raamatud kubisevad "ruumitsoonide" skeemi lõpututest kordamistest, ei arendanud psühholoogid kes inimese ruumikasutusega tegelesid, seda edasi. "Prokseeme" tegelikult ei leitud.
Mingil hetkel oma ettekande jooksul hakkas Täär kummalise sügava häälega lausuma hüpnotiseerivaid väiteid: "Ta on hea esineja," "Temasugust ei ole varem näinud" ja "Tal on mõnus huumorisoon." Panin kirja küsimuse: Kas see on suggestioon? Sest need näisid ajaliste pausidega ebakõlas tekstiga mida ta muidu ette kandis - ei sobitunud rütmi. Pärast ettekannet temaga mõnest ülevalpool arutletud punktist rääkides küsis ta minult kas ma tean midagi Neurolingvistilisest... Ma ei mäleta, mis tema sõna oli. Ma parandasin teda, et õige sõna on "programmeerimine" ja hakkasin seletama, kuidas Richard Bandler ja John Grinder lõid selle psühholoogiast välja astudes, sest nad arvasid end olevat Gregory Batesoni kujul leidnud ülimehe kelle kõnemustreid mudeldades nad võivad saada võimeliseks teisi inimesi mõjutama ja kuidas nad ei olnud sellega tegelikult väga edukad, sest see ei ole nt terapeudilises praktikas tõhusam kui ükskõik mis muu meetod. Ta vastas midagi stiilis, et tema kogemus on teistsugune.
Kokkuvõttes tundub hinnang õigustatud: "Esitus hea, aga informeeritus kesine. On lugenud populaarteaduslikke raamatuid 'kehakeelest'." Näitlejana võib ta kindlasti hea olla - vähemalt kehaline esitus ettekande ajal tundus hästi sooritatud. Mitteverbaalsetest vahenditest kõnelejana ei ole ta aga parem kui ükskõik milline nõustaja, kes loeb läbi Allan Pease'i väljamõeldud jama, Julius Fast'i väljamõeldud jama, G. I. Nierenbergi ja H. H. Calero väljamõeldud jama, või isegi Elizabeth Kuhnke kokkuvõtte väljamõeldud jamast For Dummies seerias, mis 2010. a sai Eesti keelde tõlgitud. Väljamõeldud jama jääb väljamõeldud jamaks. Kurb tõsiasi on see, et Eesti keeles ei ole häid raamatuid mitteverbaalsest suhtlemisest. Isegi Joe Navarro Kehakeele kiirlugemise kursus endise FBI agendi sulest on suuremalt jaolt anekdootlik - sõna otseses mõttes täis isiklikke anekdoote. Parim mida ma võin soovitada teemast huvitatud inimestele on päris teadlaste ja praktikute 2013. kogumik Nonverbal Communication: Science and Applications, mis on olemas Tartu Ülikooli raamatukogus ja hea otsija leiab PDF-i ka internetist. See esindab vaid ühe koolkonna seisukohti ja on üksjagu visandlik, aga selle poolest äkki uustulijatele sobiv.
Pärast ettekannet Tääriga vesteldes lõpetasin noodil, et kuna ma tegelen selle teemaga ühel või teisel viisil ilmselt kogu oma elu, siis võib juhtuda, et kunagi oleks mõttekas teha hariv telesaade, mis tutvustab eestlastele väljamõeldud jama asemel päris teadust mitteverbaalsest suhtlemisest. Sel juhul oleks hea, kui oleks näitleja/esineja varnast võtta, kes sellest teemast ka hästi huvitatud oleks. See on aga tuleviku muusika. Praegu võin vaid loota, et Veikko Täär liialt ei solvu selle teksti ega tema ettekandele vahele segamise peale. Mitteverbaalne suhtlemine on minu armastus ja ma ei suhtu kerglaselt tüüpidesse kes teda niisama panna tahavad. :D
0 comments:
Post a Comment