Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik
Kuningas, Rasmus 2023. Piiripoeetika filmis "Viimased ja esimesed inimesed". Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja Semiootika Instituut, Semiootika osakond.
Mida teha teadmisega, et maailm saab sinu eluajal otsa, sest päike, mis on sind miljoneid aastaid soojendanud ja toitnud valmistub plahvatama? Kas üritad paaniliselt kindlat hukku vältida, proovid ära põgeneda, pageda kosmose sügavustesse teiste tähtede varju? Või on parem hoopis mediteerida, otsida kontakti eelnevate põlvkondadega ja üritada mõtestada inimkogemust, inimelu, inimkonda selles ajas, mis talle antud oli? (Kuningas 2023: 4)
Kuramuse Kuningas, ongi kõrge loetavusega töö.
Käesoleva töö puhul on tegemist filmianalüüsiga, mis kasutab peamise analüüsitööriistana piiri mõistet ja kontseptsiooni. Piir on üks Juri Lotmani põhimõisteid, millele ta eraldi põhjalikumalt keskendunud pole, kuid mis käib läbi peaaegu kõikidest tema suurematest kontseptsioonidest nagu semiosfäär, kultuur, tekst, intellekt. (Kuningas 2023: 4)
Väga tõsi. Ehk seetõttu käib piiri mõiste läbi ka sellistest tänavustest lõputöödest, mis kasutavad Lotmanit kasvõi natukenegi (vt nt Jürgens 2023: 13).
Ühelt poolt on tegu filmianalüüsiga, mille eesmärgiks on filmi eri tasandeid piiri mõistest lähtuvalt kirjeldada, kuid teiselt poolt ühe mõiste ambivalentsuse ja mitmetähenduslikkuse avastamise ning sellest tulenevate võimalustega mängimisega. Seda võikski tähendada ka töö pealkirjas sisalduv termin "piiripoeetika": mängu ja loovust, kombineerimist ja sissevaadet. Piiripoeetika avastab piiri kontseptsiooni erinevaid tahke, tema esinemis- ja kasutusvõimalusi ning rakendab neid siis filmi nii sisulisel kui vormilisel lahtimõtestamisel. Ühe poole käesoleva töö piiripoeetikast (sest usun, et saab rääkida erinevatest piiripoeetikatest) moodustab Juri Lotmani kultuurisemiootiline piirikäsitlus, teise aga filmisemiootiline käsitlus, mis kombineerib nii Juri Lotmani kui teiste filmiuurijate käsitlusi piirist kui raamist. Käesolev uurimus võiks seega pakkuda teoreetilist raamistikku ka järgnevate piiri mõistest lähtuvate filmianalüüside teostamiseks. (Kuningas 2023: 5)
Uspenski "kompositsiooni poeetikale" liitub nüüd Kuninga piiripoeetika. See, et piiripoeetikaid võib olla rohkem kui üks, on igati tervitatav teadvustus, sest nii kahtlemata ka on. Piiripoeetika võib olla ka see luuleteadus, mida mõni kuueaastane Valga poiss võiks harrastada üle Eesti-Läti piirikraavi edasi-tagasi hüpates.
Eestis pole mulle teadaolevalt piiripoeetilist filmianalüüsi varem tehtud, mistõttu on käesolev töö ka aktuaalne ja vajalik. Küll on piiripoeetikast elulookirjelduste kontekstis kirjutanud Tiiu Jaago oma artiklis "Teekonnad ja piirid - elulood piiripoeetika vaatepunktist". Piiri esteetikat on käsitlenud Stephen Wolfe'i ja Johan Schimanski juhitud rahvusvaheline uurimisrühm. Semiootika osakonnas on Kaidi-Ly Süldre kirjutanud töö teemal "Piirid ja vabadus osalusteatris ruumirännaku "Hingede öö" näitel" ja Tiina Lall töö "Piir riiklike üksuste enesekirjelduses: piiri ja teiste kujutamine Küprose ja Põhja-Küprose turismiinfo kaartidel". (Kuningas 2023: 5)
- Jaago, Tiiu 2016. Teekonnad ja piirid – elulood piiripoeetika vaatepunktist. Mäetagused 65(3): 95-116. DOI: 10.7592/MT2016.65.jaago
- Wolfe, Stephen; Schimanski, Johan (ed.) 2017. Border Aesthetics: Concepts and Intersections. New York: Berghahn Books. DOI: 10.2307/j.ctvw048vh
- Süldre, Kaidi-Ly 2020. Piirid ja vabadus osalustreatris ruumirännaku "Hingede öö" näitel. Bakalaureusetöö. Juhendajad: Silvi Salupere, Merit Rickberg. Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Semiootika osakond. [DSpace]
- Lall, Tiina 2017. Piir riiklike üksuste enesekirjelduses: piiri ja teise kujutamine Küprose ja Põhja-Küprose turismiinfo kaartidel. Bakalaureusetöö. Juhendajad: Andreas Ventsel, Tiit Remm. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond. [DSpace]
Piiriuuringutes on üritatud paika panna umbkaudset raamistust või õigemini kaardistust sellest, mida piir, piirilisus ja piiripoeetika endast kujutada võivad. Ühelt poolt ei taheta uurijatele mingeid piire ette seada, kuid siiski nähakse spetsiifilisuse ja ühise metodoloogia vajadust, et piiriuuringud ja piiripoeetika eri uurimisvaldkondadesse midagi olulist lisada võiksid. Samas tajutakse seda, et mingit suurt universaalset teooriat pole just piiri mõiste ambivalentsuse tõttu ilmselt võimalik luua. Ühendades endas nii teoreetilisi kui empiirilisi lähenemisi, tuleks piirile [|] lähenedes lähtuda konkreetsusest, juhtumipõhisusest, kuid samas mitte peljata ka esmapilgul banaalseid piire, mis meie igapäeva elu osaks on (Schimanski jt 2007: 11). Piiriuuringute n-ö algkoodi on seega juba sisse kirjutatud väike huvide konflikt ühtse teooria vajaduse ja piiri metafoorilisuse vahel. (Kuningas 2023: 6-7)
Piiritu piiride uurimine.
Piir mängib nii ajalisest kui ruumilisest küljest suhet mingi horisondi ja ühenduse vahel. See tähendab seda, et piir võib olla nii horisont, limiit, äär jms, kuid samal ajal see ka suhestab neid üksuseid, mille vahel ta on (Schimanski jt 2007: 11). Seega piir kujutab endast nende kahe piirilisuse tahu (lahutaja ja ühendaja) omavahelist suhet nii ajaliselt kui ruumiliselt. (Kuningas 2023: 7)
Piir on ka üks varapütaagorlaste põhimõisteid. Nemad räägivad piiratust ja piiramatust (peiron ja apeiron) ning sealjuures niivõrd arusaamatult, et sellesse ei ole siiamaani täit selgust toodud (vt nt Ritter 1836: 377-378). Põhiline piir, mida nemad aga näivad käsitlevat, on vastandeid lahutav piir - üksused, mida nende piir hoiab lahus on paaris ja paaritu arv, naiselik ja mehelik põhimõte, valgus ja pimedus, nurksus ja kumerus, jne.
Piirid võivad esineda nii füüsilisel kui kontseptuaalsel ehk sümboolsel kujul. Sümboolne piiritlemine on aluseks kategooriate moodustamisele, asjade üksteisest eristamisele. (Kuningas 2023: 7)
Kuramuse Kuningas oleks nagu mu eelnevat kommentaari lugenud.
Sümboli tasandi piiriprotsessid on vajalikud ka näiteks nii individuaalse kui ka kogukondliku identiteedi loomisel. [...] Piirid on kohal kaasa- või väljaarvamisprotsessides ja fikseeritakse eraldusjoontena. (Kuningas 2023: 7)
Faatilised piirid ja "kuuluvuse" (belonging) küsimus: näiteks eesti ja vene keeli kõnelevate inimeste vahel lasub keelebarjäär.
Piir on Lotmani jaoks niivõrd oluline ja põhjapanev kontsept, et see on seotud isegi tema elufilosoofiaga. Et miski omandaks tähenduse, peab see olema piiritletud: omama algust ja lõppu. Seega, et elu oleks tähenduslik, peab talle jargnema surm (Lotman 2001: 181-182). Piir on inimese enesemääratluse ja -kirjelduse aluseks, mis eristab mina teistest, oma võõrast. Nii nagu sünnib "mina", tekib ka kultuur, luues eristuse oma ehk kõige korrastatud ja [|] turvalise ning võõra, kaootilise ja ohtliku vahele. Piir on omamoodi kultuuriline universaal, mis võib eraldada elavat surnutest, paiksed elanikud rändrahvastest, linna väljast, riigid ja territooriumid üksteisest, struktureerida sotsiaalseid, rahvuslikke, usulisi või ükskõik missuguseid konstruktsioone (Lotman 1990: 131). Piiri puhul on seega tegu metakirjelduse mehhanismiga, mille abil me saame objekte kategoriseerida, neid üksteisest eristada ja seeläbi ka end tunda individuaalse isikuna ehk end määratleda. (Kuningas 2023: 8-9)
Korrastatuse ja piiritletuse seos: piir mängib rolli nii isiksuse kui kultuuri eristumises ja enesemõtestamises, sealjuures korraga nii objekt- kui metatasandil. Objekttasandil on selgepiirilisus (erisus ja lahusus) ja metatasandil piiritunnetus (teadmised erisusest ja lahususest).
Piir on ambivalentne nähtus, olles samaaegselt nii eraldaja kui ühendaja, kuuludes üheaegselt erinevate tekstide, kultuuride, semiosfääride koosseisu (Lotman 1990: 136). Piiri kui immanentse mehhanismi seisukohalt on ta muidugi liitev element, olles kahe teksti ühendusjoon, kuid mingi teksti või semiootilise ruumi enesekirjelduse vaatepunktist funktsioneerib piir selgelt eraldajana. End kirjeldada ja teadvustada, tähendab end eristada teisest (Lotman 1999: 16). (Kuningas 2023: 9)
Piir teeb minust ja sinust naabrid, kes jagavad ühist piiri; piir teeb meist võõrad, kes seisavad üksteisest lahus omal pool.
Tekstil on piirid, mis lahutavad ta tema koosseisu mitte kuuluvatest tekstidest ja märkidest ning vastandavad ta neile. See tähendab, et tekstile on omane suletus. Piirid loovad struktuursust aga ka teksti enda sees, tekst jaotub n-ö alltekstideks, mille puhul saab rääkida nende hierarhiast. Kirjandusteostes, näiteks peatükkide, stroofide jms piirid on omavahel suhetes, kus suuremad elemendid domineerivad väiksemate üle, nt peatükk stroofi piiri üle, luues nii tekstile teatud struktuuri (Lotman 2006a: 94-95). Need sisepiirid spetsialiseerivad eri piirkondi ja loovad üldist struktuursust (Lotman 1999: 20). (Kuningas 2023: 10)
Siin võib öelda paar sõna Jakobsoni kontuuritunnustest (contoural features), mis lähtub vormikoolkonna töödest ja tol perioodil puudutas just seda, kuidas luuletus on liigendatud ja piiritletud (kontuurid - äärjooned, piirjooned või piirid). Veel enam, Jakobson ja vormikoolkond läksid selles küsimuses isegi üksiktekstist väljapoole: igal luuletajal on oma viis, kuidas luuletust liigendada ja piiritleda, kuidas seada "süntaktilised pausid", rütmid ja sammud (mis on kõik mingis mõttes omamoodi piirid). Sama võib kehtida terve luulekoolkonna kohta. Või isegi ajastu või paikkonna kohta. Käepäraseks näiteks võib võtta "Bakalaureusetöö" žanri, mille kirjutamiseks on üsna selged ja üldtunnustatud juhised, kuidas sellist teksti liigendada, kui pikad peaksid sissejuhatus, peatükid, kokkuvõte ja resümee üksteise suhtes olema, et olla selle žanri nautijatele (nimetame neid juhendajateks, retsensenditeks või oponentideks) meelepärane oleks.
Iga üksiktekst modelleerib samal ajal nii mingit üksikut kui ka universaalset objekti. Seega kerkib esile kaks aspekti, mille alusel tekst reaalsust modelleerib. Esiteks mütoloogiline aspekt, mille puhul modelleerib tekst kogu universumit. Teiseks faabula-aspekt, mis väljendab tegelikkuse üksnes mingit osa modelleerimises (Lotman 2006a: 356). (Kuningas 2023: 11)
Joonistus piibust (ikoon - kujutis piibust) kujutab korraga seda konkreetset piipu (tooken - näide piibust) ja laiemalt piipe kui selliseid (tüüp - seaduspära, mis võimaldab meil nii kujutist kui tegelikku asja ära tunda piibuna). Üksiktekst → üksik objekt → universaalne objekt demonstreerib üsna pädevalt isegi Peirceaanlikku semiootikat.
Lotmani piirikäsitlust saaks kokku võtta kolme (või nelja) funktsiooniga, mida Rein Veidemann ja Daniele Monticelli Lotmani tööde puhul välja toovad: 1) piir kui eraldaja ja lahutaja; 2) piir kui ühendaja ja siduja; 3) piir kui tõlgendaja ja vahendaja (Veidemann 2008: 804). Monticelly toob küll kolmanda funktsioonina välja piiri kui uute tähenduste looja ja kui kõrgema semiootilise aktiivsusega ruumi ning määrab tõlke funktsiooni hoopis piiri kui liitekoha juurde, milles piir on kui membraan ning vastuvõttev mehhanism. Samas näeb Monticelli neid kõiki kolme tõlkeprotsessi osalistena, mida ei tuleks vaadelda kui üksteisest eraldiseisvaid alternatiive, vaid kui samaaegsselt eksisteerivaid kompleksseid protsesse (Monticelli 2008: 193; 2019: 393). Need kolm funktsiooni on ka käesoleva töö piiripoeetilise analüüsi aluseks. (Kuningas 2023: 11)
Kuramus, peaks neid vist lõpuks lugema.
- Veidemann, Rein 2008. Piiri mõistest Juri Lotmani semiootikas. Keel ja Kirjandus 10: 803—814. [PDF]
- Monticelli, Daniela 2008. Wholeness and its remainders: theoretical procedures of totalization and detotalization in semiotics, philosophy and politics. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. [ESTER]
Kunstitekst erineb tavalisest tekstist viisi poolest, kuidas ta informatsiooni edastab. Kui mittekunstilises tekstis on oluline see, mida öeldakse, siis kunstilise teksti puhul on see, kuidas öeldakse ehk tähele hakatakse panema keelt ja koodi, mida kasutatakse, kuna tihti peab vastuvõtja mingi teksti tarbimise käigus alles vastavat keelt õppima hakkama. Nii tarbib ta ühel ajal nii teose sisu kui ka keelt, milles see edastatakse. Seega pole keel kunstilise kommunikatsiooni aktis ennustatav süsteem (Lotman 2004: 79-80). Kunstiline tekst peab olema paradoksaalselt nii ennustatav kui ka ennustamatu (samas, 81). (Kuningas 2023: 16)
Jakobsoni poeetiline funktsioon.
"Viimased ja esimesed inimesed" on Islandi helilooja Jóhann Jóhannssoni režiidebüüdiks. Film esilinastus 2020. aastal 70. Rahvusvahelisel Berliini Filmifestivalil. Tegu on žanripiiridega mängiva filmiga, milles futuristlikud sotsialismi vaimus püstitatud monumendid hakkavad ulmekirjandusliku teksti ja muusika koosmõjus genereerima uusi tähendusi. Oma esialgsel kujul oli tegu multimeedia teosega, kus visuaal saatis live'is kõlavat orkestrimuusikat ja Tilda Swintoni poolt esitatavat teksti. Sellisel kujul esitati teost esmakordselt 2017. aastal Manchesteri rahvushavelisel muusikafestivalil. (Kuningas 2023: 22)
You son of a bitch, I'm in.
Film on loodud inglise kirjaniku Olaf Stapledoni 1930. aastal ilmunud samanimelise romaani ainetel. Raamatus paneb Stapledon kirja inimkonna ajaloo alates olevikust kuni kahe miljardi aasta kaugusele tulevikku. Filmis käsitletakse raamatu viimast kaht peatükki, milles antakse edasi inimkonna viimase ehk 18. põlvkonna lugu. Viimased inimesed on avastanud viisi, kuidas võtta ühendust eelnevate inimpõlvkondadega, käesoleval juhul on selleks filmi vaatav inimene, pöördutakse justkui otse tema poole. Meile kirjeldatakse tuleviku inimeste ühiskonda, kultuuri, filosoofiat, anatoomiat jne, kuid avaldatakse ka ühenduse võtmise põhjus: nende maailm on muutumas elamiskõlbmatuks naabertähe elukaare kiirenemise tõttu. (Kuningas 2023: 22)
- Stapledon, Olaf 1937. Last and First Men: A Story of the Near and far Future. London: Penguin Books Limited. [Internet Archive]
Kui esimene pool jutustusest kirjeldab viimaste inimeste välimust, kombeid ja ühiskonda, siis teine pool kirjeldab viimaste inimeste kitsikust ja muret, kui nende maailma ootab vältimatu lõpp. Peale aastatepikkust mediteerimist transiseisundis võetakse üheskoos vastu kaks otsust: levitada inimkonna seemet kogu universumi ulatuses, et see võiks kuskil uuesti tärgata, ja teiseks inimkonna minevikuga kontakti otsimise teel (nii nagu Viimane Inimene filmi vaatajaga kõneleb) mõtiskleda inimhinge olemuse üle. (Kuningas 2023: 24)
Sobiks siia blogisse nagu täiuslikult. JSTOR-is tundub olevat ka küllaga akadeemilist kirjandust teose kohta.
Filmis on ainult üks erandlik episood, mil näidatakse maastikku ilma monumentidena. See tähendab, et filmis on oluline just inimtegevuse, -kogemuse ja -kultuuri rõhutamine, milles küll loodus ühes oma metsikuse ja stiihilisusega on alati taustal ning võib olla ka põhjuseks, miks mitte ühtegi inimest filmimaailmas ei esine. Filmis mainitakse nimelt kaht katastroofi, milles mõlema puhul toob keskkonda muutus eluks kõlbmatuks kaasa murdepunkti, piiriületuse inimkonna saatuses ja filmi narratiivis. Maastikul on alles vaid märgid inimtegevusest, mille puhul ei või monumentide kohati ebamaise stiili tõttu ka alati kindel olla, et tegu on just inimloominguga - äkki on need hoopis mingi tulnukatsivilisatsiooni jäänukid? (Kuningas 2023: 27)
Stapledoni raamatus on esimesed peatükid vähemalt oma pealkirjade järgi prohvetlikud: Saksamaa vs Venemaa, Euroopa mandumine, Ameerika vs Hiina. Just sellest viimasest oleme möödunud aasta jooksul uudistest ja analüütikutelt lõputult kuulnud, sest Hiina jälgib pingsalt Ukraina sündmusi, et pidada oma plaane Taiwaniga, millest võib lõpuks vabalt vallanduda kolmas maailmasõda. Raamatus toimub see sõda küll alles 24. sajandil, pärast mida moodustub ühtne maailmavalitsus ja uus religioon, milles ülistatakse Esimest Liigutajat. Pärast seda saavad fossiilkütused otsa ja tsivilisatsioon kukub kokku ning võrsub uuesti alles 100 000 aasta pärast ja nemad omakorda põhjustavad katastroofi, mis teeb maakera pinnal elamise miljoniteks aastateks võimatuks. Mitte just kõige optimistlikum väljavaade.
Siin tekib ka küsimus sellest, kas kaamera vaatepunktid on antropomorfsed ehk, näiteks, kas vaataja näeb objekte enda vaatekõrguselt või ületab kaamera ka selle piiri ja jäädvustab maailma n-ö ebainimlikest vaatepunktidest. Käesolevas filmis just see sageli aset leiabki. Sellisel viisil võib luua kujutisi vaadetest, mida päris maailmas polegi ehk võimalik vahetult kogeda, misläbi luuakse taaskord kummastav efekt, arusaam maailmast, mis tundub [|] inimvõõras. (Kuningas 2023: 28-29)
Filmi sirvides (ringi klikkides) jääb täpselt selline mulje, et see võiks olla selliste inimolendite esteetika, kes elavad miljoneid aastaid pärast meid ja on võib-olla ise elanud maa all, sest maa peal elamine on olnud võimatu. Mingis mõttes raamistab meie praeguse eksistentsi - soe päike, värske õhk ja lokkav loodus - paradiisina, mille me paratamatult kaotame.
Film algab musta kaadriga, mida ilmestavad mõningad 16-mm filmile iseloomulikud iseärasused: kaadrikele kulunud sähvivad kriimustused, joonekesed ja üldine analoogfilmile omane sumisev teralisus. Seega isegi kui mingit liikumist filmiruumis justkui ei toimu, vaatajal pole otseselt midagi vaadata, siis just tänu nendele sähvivatele joontele ja kriimustustele filmilindil, saame me aimduse liikumisest, mis toimub filmiruumist väljaspool kaadriväliselt ehk filmilindi kui materiaalise objekti tasandil. (Kuningas 2023: 31)
See on viimasel ajal päris populaarseks võtteks saanud. Just hiljuti vaatasin uut film Blackberry (2023), mille esimese kolmandiku sündmused toimuvad 1996. aastal ja evib sellist esteetikat, nagu keegi seisaks mõne tolleaegse koduvideokaameraga nähtamatu dokumentalistina, kärbsena seinal samas ruumis või kõrvalruumis, läbi klaasi pealt jälgides-kuulates. Seal ei ole muidugi rõhk artefaktidel, vaid pidevalt liikuva kaamera paigutus on selline, et väga sageli on vaateväljas midagi ees, midagi udust (kellegi õlg, arvutimonitor, ukseraam, jne) või peegeldused või muud taolist. Need ei ole tegelikult väga omavahel seotud nähtused - lihtsalt nendin, et puhtalt näitlejate pärast ära vaadatud film tehnoloogia-ärist osutus palju kunstipärasemaks kui oleks ette võinud aimata. Pani mõtlema ka Blonde-ist, mida ise ei ole veel vaadanud, aga mille kohta tean, et selles on väga täpselt matkitud ajastule vastavat tehnoloogiat (video-essee sel teemal).
Läbi nende unarusse jäetud monumentide, mis ühe utoopia idee ülistuseks on püstitatud, hakkavad kahas peale loetava jutustusega kõlama huvitavad konnotatsioonid inimolemusest ja inimese ajaloost, milles piirid eri aegruumide vahel on küllaltki hajuvad. Me vaataks filmi justkui samaaegselt nii enda kui ka Viimase Inimese positsioonilt, eksisteeriks nagu mitu aega korraga ja vaataja peab siis otsustama, kas need erandlikud juhtumid (lennuk jms), mis asuvad tähenduslikus perifeerias, mis Lotmani järgi on semiootiliselt kõige aktiivsem piirkond, kuuluvad filmi juurde või mitte. (Kuningas 2023: 34)
Tundub temaatiline. Ausalt öeldes niisama tühja koha pealt seda filmi vaatama ei kutsu - kõhutunne ütleb, et sellesse täielikult sisseelamiseks ja filmi oma panuse hindamiseks tuleb kõigepealt Stapledoni raamat läbi lugeda.
Lõppude lõpuks ei olegi käesoleva filmi puhul ilmtingimata oluline kujutatav aegruum üksüheselt kindlaks määrata. Pigem tulekski läheneda sellele visuaalsele maailmale läbi poeetilisuse prisma ja mõista, et Jòhannssoni filmi eesmärgiks on tekitada vaatajas teatav meditatiivne seisund, mistõttu on ka pealeloetavasse teksti jäetud sisse pikki pause, mil vaatajal omaette mõelda lastakse. (Kuningas 2023: 34)
Täpselt. Mulle tundub, et see film üritab kehastada monumentaalset süngust, panna mõtlema inimkonna lõpule kauges tulevikus.
Lõppude lõpuks peab tõdema, et sidusus kaadrite vahel tagatakse puhtalt läbi selle, et kujutatakse betoonist ühtses stiilis loodud monumente, mida kujutatakse enne kaadrivahetust tihtipeale nii lähedal, oma kontekstist väljalõigatuna, et järgmine kaader, mis samuti on lähivõttena tehtud, ei tekita vaatajas võõristust. Tegu võiks samahästi olla sama monumendina. Piirid monumentide vahel kaovad ja luuakse üks suur erinevatest monumentidest kokku pandud kollaaž. (Kuningas 2023: 35)
Väga kohane kirjeldus.
[...] samal ajal kui kirjeldatakse, kuidas viimased inimesed võivad meie silma jaoks sootuks äratundmatud olla ja me ei tunneks neis võib-olla inimest sugugi ära. Neid kirjeldatakse kui karvaseid, fauni-, ahvi-, karusarnaseid, elevantjaid, hästi erinevate nahavärvidega olevusi, kellel kõigil on aga üks ühine omadus: nende pealael asub kolmas silm, mis nagu teleskoop lahti läheb ja taevalaotusse kõrgub ja vaatab. (Kuningas 2023: 39)
Nibbler. Isegi selle tegelase taustalugu, kuidas tema tsivilisatsioon pidi võitlema hiiglaslike ajudega ("Brain Spawn") langeb kokku. Futurama kirjutajad olid väidetavalt kõige haritumad multifilmi-kirjutajad üldse multifilmide kirjutamise ajaloos, niiet ma ei oleks kohe üldsegi üllatunud kui see ongi teadlik viide neile, kes teavad.
Kolmandaks võib välja tuua hetke, mil jutustuses räägitakse telepaatilisest kommunikatsioonist ja kollektiivsest mõistusest ning samal ajal näidatakse monumenti, kus ühest üüratust massist võib eristada erinevaid inimpäid, mis võiks justkui viidata ühendatud teadvusele. (Kuningas 2023: 40)
Oh wow. 1930 oli täpselt kollektiivsest mõistusest arutlemise aeg. Väga äge oleks seda teost uurida äkki just sellest seisukohast, sest tolleaegse kollektiivse mõistuse kirjanduse läbitöötamine ootab mind nagunii ees.
Piiril kui analüütilisel tööriistal olid filmianalüüsis oma hüved ja oma puudused. Irooniliselt hakkas piiri mõiste kasutamine mõnedes aspektides piirama loomingulist vabadust filmi analüüsimisel, kuna kõiki filmi külgi pidi seostama piirilisusega, kirjeldama ja analüüsima kõike ühe mõiste valguses. See pole muidugi üksnes piiri mõistele ainuomane probleem, vaid sama tulemus oleks ilmnenud ükskõik missuguse teise mõiste kasutamisel. (Kuningas 2023: 41)
Siinkohal võib tegelikult natuke kobiseda, et töö teoreetilises osas läbi katsutud lotmanlik piirisemiootika oleks võinud analüüsi osasse rohkem üle kanduda. Oleks tahtnud isiksuse, teksti, kultuuri ja semiosfääri piiridest rohkem lugeda selle filmiga seoses, sest aines ise tundub olevat piisavalt suurejooneline, et on just sellise abstraktse kultuurisemiotiseerimise jaoks kohane. St kui autor kavatseb selle lõputöö ka artikliks kujundada, mis on igati soovitatav, siis vähemalt minu arvates võiks filmisemiootikale kaadringutest ja montaažist asetada vähem rõhku ja emmata rohkem just selle teose enda filosoofilist piiripoeetikat.
Monument kui inimese poolt maailma korrastav objekt, mis üksinda keset loodusmaastikke seisab, mõjus võõrastavalt. Idee, et kõigel on algus ja lõpp, teisisõnu, on piiritletud, oli filmis läbivaks teemaks, seda tuletati pidevalt kas kaudselt või otseselt vaatajale meelde. see polaarsus esines juba filmi pealkirjas "Viimased ja esimesed inimesed". Inimkonna ajalugu on täis tsivilisatsioonide tõuse ja langusi, kultuurilisi plahvatusi, murdepunkte ja piiriületusi, mis juhatavad sisse uusi ajastuid. Piiri on juba vaikimisi sisse kirjutatud binaarsuse olemasolu. (Kuningas 2023: 42)
Täpselt. Teooria ja materjal on üksteisele fantastiliselt kohased.
Käsitlemata jäi aga nt raamatu ja filmi vaheline suhe või tõlkeline analüüs filmi esialgse multimeedia teose kujul eksisteerinud vormi ja kinofilmi vahel. Ainest intersemiootilise tõlke analüüsimiseks leidub ning piiripoeetika pakub selleks ka head raamistust, kuid jäägu see juba järgmisteks analüüsideks. (Kuningas 2023: 43)
Raamatust endast oli siin üsna üldsõnaline ümberjutustus, aga arusaadavalt see oleks võinud ka tööd liialt koormata. Teos ise tundub kohe nii huvitav, et kutsub mindki lugema. Seepärast oleks väga põnev jälgida, kas autor läheb sama teemaga edasi ja käsitleb kunagi ka intersemiootilist tõlget raamatust filmi.
Piiripoeetika pakkus paindlikku analüütilist raamistust, mis samas piiritles uurimisteemat ja lubas pöörata tähelepanu üksnes sellele, mis piiri ja piirilisusega seotud oli. See aitas uue pilguga vaadelda filmi erinevaid tahke, nt kuidas monumendid ületasid kunstipiirid, olles esialgu monumentaalkunsti, kuid siis filmikunsti esindajateks või siis kuidas montaaži abil konstrueeriti n-ö uusi monumente. (Kuningas 2023: 44)
Lõppkokkuvõttes suurepärane töö! Väga mõnus lugemine. Sain ise teada, et "piiri" mõistega on mulle märkamatult üsna palju saavutatud Tartus. Väga meeldis, et Juri Lotmani semiootikat oli eesmärgipäraselt ja hästisõnastatult parafraseeritud - hunniku tsitaatide asemel andis autor ladusa ja läbimõeldud ülevaate. Töö tekitas nii "piiripoeetika" kui ka analüüsitava teose suhtes huvi, mis on väga hea märk - autori enda vaimustus nii oma teoreetilise seadeldise kui ka materjali vastu on nakatav.
0 comments:
Post a Comment