Mustpeade Maarja altari retaabel

Kriisa, Rene 2023. Tallinna Mustpeade Maarja altari retaabli kompositsioon semiootilises valguses. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Peeter Torop. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

Sisenedes tänapäeval Mustpeade Maarja altari retaablit Niguliste muuseumi, mõjub külastajatele ennekõike kirikuhoone arhitektoonika, valgeks krohvitud seinte ja palja paekivi kontrast. Läbi kiriku on siia ja sinna - valdavalt seinte äärde - puistatud mõningad objektid: mõned retaablid siin, epitaaf seal, kolmandas kohas natukene kirikuhõbedat. Nõnda väike objektide hulk ilmestab aga hästi seda, kui palju keskaegset kirikukunsti ja -vara on kaduma läinud. Kõrgkeskajal, enne reformatsiooni, sõdade ja ajahamba hävitustööd, võis ka Liivimaa kirikutest leida samasugust rikkust ja värviküllust, millest annavad tänapäeval aimdust Euroopa katoliiklike maade kirikud. Filigraansed maalingud seintel, hinnalised altarilinad, vaimulike missarüüd, krutsifiksidel kannatavate Kristuste haavadest voolav veri, püha substantsi sisaldavate monstrantside sära, kullatud Jumalaemade hiilgus ning küünlavalguses läikivad kandelaabrid, ning altaritel - liturgia fookuspunktides, kus sünnib lunastav transsubstantsiooni müsteerium - kõrgumas uhked retaablid. (Kriisa 2023: 4)

Fakk, hea kraam. Märgin ära, et jutt käib Niguliste muuseumis asuvast retaablist, sest kaitsmisel lendas see info minu kõrvust mööda (hea teada, et võib-olla kunagi ise selle ees seista ja oma silmadega üle kaeda, millest jutt). "Arhitektoonika" on selline mõiste, mida olen varem lugenud vaid Immanuel Kanti ja Charles Peirce'i vastavate filosoofiliste süsteemide kohta öeldavat, sest nende mõlema elu- ja mõttetöid kirjeldatakse kui hiiglaslikke ehitisi, millel on kindel vundament ja kaugeltsilmatavad tornitipud. Tuleb välja, et "arhitektoonika" on täiesti tavaline termin arhitektuuri puutuvasse, mis on mulle lihtsalt võõras. Kaitsmisel kiitis retsensent autori muljetavaldavat eriterminoloogia-rikkust, mis juba selles esimeses lõigus torkab teravalt silma. Mind kõnetab siin rõhutatud lause, millest võib lugeda välja arusaadavat kahjatsust, et meie ajalugu on röövitud ja rüüstatud ning ei paista enam nii helkivana kui analoogid Läänes, kuhu näiteks kommunistide küüned ei ulatunud (vt nt Ausma, 2015, millise suure hooga Lätis kirikuid kõigest väärtuslikust tühjendati).

Mustpeade retaabel pole siiski tähelepanuväärne ainult oma harulduse tõttu, vaid paistab silma ka oma kõrge kunstilise väärtuse poolest. Sellele vastavalt on kunstiajaloolased retaablist enam kui sajandi pikkuse uurimisloo jooksul ka nii mõndagi kirjutatud. Siinkirjutaja arvamuses on aga kollektiivne käsitlus ikka veel puudulik. Seda vajakajäämist illustreerib hästi Émile Mâle sissejuhatuses teosele "L'art religieux après le Concile de Trente" (1932: VIII), mida lubame endal siinkohal pikemalt tsiteerida: (Kriisa 2023: 4)

Ja siis, juba esimesel kehateksti leheküljel, lööb leekima ainus tõsine probleem, mida komisjon töö juures ette heitis: autor oli eelkaitsmisel võõrkeelsetesse tsitaatidesse puutuvates märkustes millestki valesti aru saanud ja omatahtsi otsustanud, et ta ei tee nii nagu soovitati ja on hea praktika: kehatekstis eestikeelne tõlge ja joonealuses märkuses originaal (ka minu enda lõputöös toimetas juhendaja mitte-inglisekeelsed tsitaadid nii). Autor otsustas teha hoopis nii, et minusugusel pööblil, kes prantsuse keelt ei valda, ei ole teha muud kui libiseda taolistest katkenditest üle ja korjata kontekstist üles nii palju või vähe kui annab. Kui autoril on õigus, et lõputööde kirjutamise juhendis ei ole selle kohta selget instruktsiooni siis tuleb kindlasti vastav parandus teha, sest valdav enamus eestlasi tõepoolest prantsuse (ja saksa, ega enam isegi vene) keelt ei oska ja selle imeliku liigutusega tulistas autor iseendale jalga, sealjuures täiesti tarbetult - eestikeelsed tõlked on tal endal kuuldavasti (seminaritöös) olemas, aga lõputöö lugejatele neid lugeda ei andnud. Sellest on kahju. Taolisi momente (mitte-inglisekeelsete katkendite tsiteerimist) tasuks kohelda võimalusena tutvustada Eesti lugejale ideid ja autoreid, kes muidu on enamusele kättesaamatud. Siin praegu jäidki nad kättesaamatuks ja väikeseks plekiks selle töö juures.

Ehkki Mâle räägib siin 17. sajandi maalikunstist ja selle uurijatest, siis tabas mind seda teksti lugedes äratundmine. Semiootika kui uurijapoolne kalduvus huvitub üle kõige tekstide tähendusest. (Kriisa 2023: 5)

Võib natuke kobiseda, sest mõne üksikteksti tähendus ei ole pooltki nii tähtis kui selle "mehhanismi" (märgiprotsessi) avastamine, mille läbi selles tekstis tähendust luuakse. Paljudel tekstidel, eriti tänapäeval, ei ole kindlat või kanoonilist tähendust, mida võiks ühemõtteliselt paika panna ja mis toimivad pigem nagu tähendusloome-päästikutena. Autor teab sellest kunstiajaloo seisukohalt kindlasti palju rohkem kui mina, aga kaitsmisel jäi kõlama see, et tema meetod oli selle töö puhul tõepoolest nagu Juri Lotmani püss, mis tulistamise käigus iseennast alles ehitab. St seda ei anna kergesti üle kanda muule uurimismaterjalile, sest see on niivõrd immanentselt seotud oma põhilise ainesega, kasvab sellest välja. Mida ma võib-olla tahan öelda on see, et autori suhtumine semiootikasse kui "uurijapoolsesse kalduvusse" kõlab nagu ühe kannikaga toolile toetumine ja annab aimu ebamugavusest, mis autori uurimisobjekti (ja, ennatlikult, teooria) juures ei ole üldse vajalik. Kõik eeldused on olemas, et autor võiks ennast asetseda mugavalt tähendusloome tugitooli ja rääkida sellest, kuidas luuakse ja tuuakse tähendust ükskõik millisel sajandil.

Kuid selle partikulaarse sõnumi kõrval on sellel kristliku religioosse kunsti teosena ka universaalne tähendus, mida aitas mõista see kristlik õpetus, mida retaabli juures anti. Kogu senise uurimuse juures jääb endiselt õhku küsimus kuidas kajastub retaablil see, mida Mâle (1932: VIII) nimetab "la pensée de l'Église". Just sellele küsimusele vastamine ongi järgneva töö eesmärgiks. (Kriisa 2023: 5)

Pole halli aimugi, mida Mâle nimetab milleks, aga Google Translate ütleb "kiriku tähendus". Eeldatavasti on autori eesmärk selgitada, mis võis olla kunstiteose algupärane taotlus - mida see üritas öelda omas ajas.

Välimise tiivapaari vasakul tiival on taaskord kujutatud Neitsi Maarjat, kes vasaku käega paljastab oma rinna ning parema käega osutub oma jalge ees viieteistkümnele palves põlvitavale meesfiguurile. Paremal tiival on kujutatud Ristija Johannest, kes hoiab oma paremas käes raamatut, millel lebab tall, ning oma vasaku käega teisele viieteistkümnest palvetavast meesfiguurist koosnevale grupile. Kuna retaabel valmis Mustpeade vennaskonna tellimusel, siis võib nendes meestes näha mustpäid. (Kriisa 2023: 8)

Päris julge enesesisestamine. Eriti kummastav on nende kehasuuruste erinevused. Mustpeade kohal kõrguvad piiblitegelased nagu kolme-nelja meetri pikkused titaanid.

Mustpeade retaablil seisavad kummalgi pool Jumalaema kaks turvises sõdurpühakut: vasakpoolses on piigi otsas oleva lipu ja jalge alla tallutava lohemao järgi võimalik ära tunda Püha Jüri, parempoolse isikus selgus puudub. Üldine konsensus (nt Karling 2006[1937]: 85; Lumiste 1961; Mänd 2000) leiab, et tegemist on Püha Viktoriga, kelle näol võis Anu Männi (2003) järgi olla tegemist ka Tallinna linna [|] kaitsepühakuga, kuid konkreetsete atribuutide puudumisel pole kindel, millise Püha Viktoriga konkreetselt tegemist on. (Kriisa 2023: 8-9)

Karling, Sten 2006. Tallinn: kunstiajalooline ülevaade. Tallinn: Kunst. [ESTER]

Lumiste, Mai 1961. Lucia-legendi meistri teos Tallinnas. Mustpeade altari autori probleemist. Kunst 2: 32-42. [DIGAR]

Mänd, Anu 2000. Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altarist ja selle ikonograafiast. — Abel, Tiina; Mänd, anu; Rast, Reet (toim.), Eesti kunstisidemed Madalmaadega 15.—17. sajandil. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 219—239. [ESTER]

Millega Mustpeade retaabel Madalmaade hiliskeskaegse maalikunsti kontekstis eriliselt silma paistab, on sellel kujutatud luksuskaupade rohkus. Ehkki piltidele rikkalike kangaste ja hinnaliste esemete maalimine oli iseenesest küllaltki levinud, siis Mustpeade retaablil on Püha Lucia legendi meister kaldunud peaaegu et liialdusse. Religioossed stseenid, mida kujutati tavaliselt kas looduses või kujuteldavas arhitektuurilises ruumis, taustal maastiku- või linnavaade, on siin asetatud kallihinnaliste ja kauget päritolu põrandaplaatide, damasti ja kuldbrokaadiga viimistletud ruumiga. (Kriisa 2023: 9)

Hiliskeskaegsete kaupmeeste flex.

Uurijate konsensus on ka nõus, et algselt [|] asus retaabel Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirikus, kust mustpead selle 1524. aastal pildirüüste kartuses ära tõid. Selle arvamuse käis välja juba Gottfried von Hansen (1873), kes oli esimene, kes retaablist kirjutas, mainides seda raamatus "Die Kirchen und ehemäligen Klöster Revals" seoses Tallinna dominiiklaste kloostriga. Hansen omistas retaabli Jan van Eycki töökojale või mõnele tema õpilasele ning lisas, et retaabel saabus Tallinna 1495. aastal "üle lääne" (1873: 106; 1973[1885]: 160). Wilhelm Neumann juhtis oma kirjutistes aga tähelepanu Mustpeade retaabli stiili olulistele sarnasustele Brugges töötanud Hans Memlingi loominguga ning omistas teose Memlingi töökojale (1887: 103; 1891: 96-97). Neumanni dateeringut ja atributsiooni kordab Alfred Vaga oma "Eesti kunsti ajaloo" esimeses köitas (1932: 271). (Kriisa 2023: 10-11)

See nimi on tuttav artiklist "Jan van Eyck'i Genti altari kompositsioon semiootilises valguses" (Uspenski 2013[2005/1995]). Alfred Vaga Eesti kunsti ajalugu I (1932) on DSpace-ist allalaetav.

Memlingi ja/või Sittowi osadust retaabli teostuses peab võimalikuks ka Palginõmm (2020: 210). (Kriisa 2023: 12)

Siin oleks võib-olla "osalus" olnud kohasem.

Kui varasemas uurimisloos on keskendutud pigem retaabli kunstilisele, tehnilisele ja ikonograafilisele poolele, siis alates 2010ndatest aastatest on uurijad hakanud tähelepanu pöörama ka retaabli sisule ja tähendusele. Lühikese kuid huvitava analüüsi pakuvad Elina Gertsman ja Elina Räsänen (2012), lähenedes retaablile kehalisuse ja ruumilisuse mõistete kaudu. Nende järgi on retaabli lugemise võtmeks keha ja selle transformeerumine. (Kriisa 2023: 12)

See on omamoodi hämmastav, kui palju võib ühest kunstiteosest uurimusi kirjutada.

Gertsman, Elina; Räsänen, Elina 2012. Locating the Body in Late Medieval Reval. — Weiss, J.; Salih, S. (toim), Locating the Middle Ages: The Spaces and Places of Medieval Culture. London: King's College London, 137—158. [HELDA]

Palginõmm, Kerttu 2019. Brugge Püha Lucia legendi meistri Maarja altari retaabel ja asjade võim. — Palginõmm, Kerttu (toim.), Asjade võim. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 50—77. [ESTER]

Keelmann, Lehti Marie 2015. Amber rosaries, Baltic furs, and Persian carpets. The Tallinn Mary Altarpiece as an object of Hanseatic conspicuous consumption? — Grzechnik, Marta; Hurskainen, Heta (toim.), Beyond the Sea: Reviewing the Manifold Dimensions of Water as Barrier and Bridge. Köln, Weimar, Wien: Böhlau, 53—84. DOI: 10.7788/boehlau.9783412217358.53

Keelmann, Lehti Marie 2018. Success, salvation and servitude: Tallinn's Brotherhood of the Black Heads and its relationship with local and regional saint cults. — Kelley, Emily; Turner Camp, Cynthia (toim.), Saints as Intercessors between the Wealthy and the Divine: Art and Hagiography among the Medieval Merchant Classes. London, New York: Routledge, 204—237. DOI: 10.4324/9781351171366 [lg]

Mustpeade vennaskonna liikmeskonna moodustasid peamiselt küll vallalised kaupmehed, kaupmehesellid ja meremehed, nii kohalikud kui võõramaised (Leimus jt 2011: 21), kuid on oletatud, et säärase nimevalikuga võidi soovida end seostada ševalresksete ideaalidega (Kala jt 1999: 12). Milline oli Tallinna mustpeade tegelik sõjaline ettevalmistus või roll, ei ole päris kindel. Kuigi Mustpeade vennaskonda on mõnikord peetud omamoodi Tallinna omakaitseväeks, siis Jüri Kivimäe (1999: 17) lubab selles kahelda. (Kriisa 2023: 14)

Chivalric ideals.

Keskaegses ühiskonnas oli gildidel ja vennaskondadel kolm peamist funktsiooni: sotsiaalne, representatiivne ja religioosne. Need ühendused korraldasid liikmete seltsielu, pakkusid sotsiaalhoolekannet, aitasid edendada ja kaitsta liikmete professionaalseid huve (eriti, kui tegemist oli ametialase ühendustega, nagu näiteks Suurgild, Mustpeade vennaskond või Kanuti gild) ning kandsid hoolt ka liikmete hingede eest, sõlmides tavaliselt lepinguid mõne kindla kirikuga, kuhu rajati altareid, käidi koos teenistustel, telliti missasid ja eestpalveid ning maeti kadunukesi (Leimus jt 2011: 17, 81). (Kriisa 2023: 14)

Lõpuks midagi ka minu faatilise/sotsiaalse funktsiooni kilda.

Kristlikus kirikus toimuva liturgia keskmeks on missa ja selle keskmeks omakorda armulaud, kus usklikud kinnitavad ühelt poolt oma osadust Jeesuses Kristuses ja tema lunastatud päästes ning teiselt poolt osadust usklike kogukonnast (1Kr 10:16-17). Armulaua sakramendi eeskujuks on evangeeliumitest tuntud viimane paasasöömaaeg (Mt 26:17-29, Mk 14:12-25, Lk 22:7-20), kus Jeesus andis söögilaua äärde kogunenud jüngritele oma ihu ja oma verd. Kuivõrd armulauda kontseptualiseeritakse nii viimse õhtusöömaaja qua kogukondliku söömaaja kui ka Kristuse qua ohvritalle ohverduse kaudu, siis on kristliku usutalituse keskseks lookuseks altar(ilaud). (Kriisa 2023: 17)

Iseenesest üks kihvt alkoholi ja gluteeni jumal oli see Jeesus.

"Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast." (1Kr 10:16-17)

"Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?” Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””" (Mt 26:17-18)

"Ja hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, ütlesid Jeesuse jüngrid talle: „Kuhu sa tahad, et me läheme ja valmistame, et sa võiksid süüa paasat?” Ja ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge linna ja te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa ja kuhu tahes ta ka sisse astuks, ütelge majaperemehele: „Õpetaja ütleb: Kus on mu võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat koos oma jüngritega?”" (Mk 14:12-14)

"Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama, ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!” Nemad küsisid temalt: „Kuhu sa tahad, et me selle valmistaksime?”" (Lk 22:7-9) jne

Retaablite - või täpsemalt öeldes nende kujutiste - funktsioon oli peamiselt harduslik, pakkudes motiive palveteks ja vagadeks mõtisklusteks (Van der Ploeg 2002: 114). Kujutatud teemad võib laias laastus jagada kaheks: 1) marioloogilised ja kristoloogilised teemad nagu Maarja kuulutus ja inkarnatsioon, ristilöömine ja ohvrisurm, mis omavad euharistilisi tähendusi ja peegeldavad seeläbi altaril läbiviidavat liturgiat, 2) pühakud ja nende elulood kui kristliku elu ja vagaduse musternäidised (Williamson 2004: 363). (Kriisa 2023: 18)

Devotional function. Van der Ploegi viide näib kasutatud kirjanduse nimekirjast puuduvat.

Williamson, Beth 2004. Altarpieces, Liturgy, and Devotion. Speculum 79(2): 341—406. [JSTOR]

van der Ploeg, Kees 1996. Form as Function, Function as Form: Some Recent Trends in the Study of Italian Art and Architecture of the Middle Ages and the Renaissance. Mededelingen van het Nederlands Instituut te Rome 55: 1-17. [?]

Vassily Kandinski (1970: 74) järgi koosneb kunstiteos kahest osast: sisemisest elemendist, milleks on teose sisu, ja välimisest elemendist, milleks on teose vorm. Need kaks elementi on teineteisest lahutamatud, sest väljendatud saamiseks vajab sisu vormi: "la forme est l'expression matérielle du contenu abstrait" (1970: 64). Kui semiootika kui uurijapoolne kalduvus huvitub üle kõige tekstide tähendusest, siis semiootika kui meetod huvitub teksti vormi ja tähenduse omavahelisest suhtest. (Kriisa 2023: 19)

Võib-olla keegi ka enne Kandinskit? "Aristotle famously contends that every physical object is a compound of matter and form." (Stanford Encyclopedia of Philosophy) - Semiootikast kui uurijapoolsest kalduvusest vs meetodist ei saa hästi aru. Teksti tähendusest huvitub juba teksti lugeja - eeldatavasti loetakse teksti ikka selleks, et saada aru, millest see räägib. Samuti võib öelda, et teksti vormi ja tähenduse omavahelisest suhtest on ennekõike huvitatud teksti autor - leida oma tähendusele sobiv või parim võimalik vorm. "Uurijapoolne kalduvus" iseloomustaks minu arvates pigem sellise uurija seisukohta, kes esindab muud valdkonda ja kaldub oma uurimises semiootika poole (ehitab ise oma märgiteoreetilise tuki) või laenab semiootikast seal juba valmis treitud relvastust. Võib-olla hakkab mulle vastu siin agentiivsus: "uurijapoolne kalduvus" ja "meetod" tunnevad iseenesest huvi nagu neil oleks oma sisemine vaimuelu, kavatsused ja tundmused.

Nagu aga varem viidatud, on senises uurimuses mõningad lüngad. Teose vormi poole pealt on vähe tähelepanu pööratud teose kompositsioonile, sisu poole pealt aga pole ammendavalt käsitletud teose kristlikku sõnumit. (Kriisa 2023: 19)

See võib olla tõsi. Kaitsmisel kuuldu põhjal võib arvata, et just siin on autori põhiline panus.

Ehkki Palginõmm (2020: 91) kirjutab, et Püha Lucia legendi meister pööras oma töödes rohkem tähelepanu detailide, kaunistuste ja mustrite kujutamisele kui veenva ja ühtse kompositsiooni loomisele, siis ei saa nõustuda mõttega, nagu puuduks Mustpeade retaabli kompositsioonis läbiv kontseptsioon. Vastupidi, retaabli kompositsioon ja programm on loodud selge mõttega, kuid on saanud kunstiliselt võrdlemisi vaimuvaese teostuse. Pigemini võiks öelda, et retaabli kompositsioon pole mitte kunstilise geeniuse, vaid skolastiliselt süsteemse mõistuse vili. (Kriisa 2023: 20)

See on pädev iva - tegu ei ole individuaalse kunstniku eneseväljendusega, vaid kirikliku tellimustööga, milles väljendatakse hiliskeskaegse kristluse maailmapilti.

Olukorras, kus teose enda vorm ei anna kätte teose kunstilise lausungi tähenduse mõistmiseks vajalikke kultuurilisi taustateadmisi, tuleb uurijal teos asetada kohasesse taustsüsteemi, mis hõlmab mõttelugu, erinevaid relevantseid ja kaasaegseid tekste (nii visuaalseid kui verbaalseid), algset vaatajaskonda ja asukohta ning funktsiooni (Williamson 2004: 397). Teose taustsüsteemist leitavate ideede, ettekujutusteja hoiakutega varustatult on võimalik pöörduda tagasi uuritava teksti enda juurde ja hakata tegema oletusi selle võimalike loomisaegsete tähendustamisviiside kohta. (Kriisa 2023: 22)

Väga asjalik ja kasulik rivistus. Tõesõna, samu aspekte tuleb mul endal edaspidi vaadelda oma uuritavate tekstide ümbrises. "Funktsiooni" mõiste tuleks üle vaadata (konkreetselt Williamsi tähenduses), sest üldnimetajana võib see tähendada üsna erinevaid asju ning jaguneda veel mitmeks tahuks: näiteks, mida pidi tekst autori kavatsuste järgi saavutama? või kas sel võis olla esmapilgule läbipääsmatuid eesmärke, näiteks kas tekst oli mõeldud kedagi või midagi toetama või vastustama? ja teiselt poolt autori kavatsustest sõltumatu mõju, ehk millise rolli omandas tekst autorist iseseisvaks teoseks saades? ja veel kaugemalt vaadatuna äkki ka kuidas toimib see sama tekst tänapäeval, oma loomisaegsest kontekstist täielikult eraldatuna? Viimased küsimused on kõnetatavad muidugi vaid selles ulatuses, mil määral nende eosed olid kohal loomise hetkel. Seda kõike on mõistagi lihtsam teostada verbaalse teksti, eriti teadusteksti, uurimise põhjal ja kunstiteose puhul nõuaks rahuldava selguseni jõudmine oluliselt rohkem taustsüsteemi tundmist ja kujutluslennukat spekulatsiooni.

Kuid kui imepäraseid sünde leiab ka Vanast Testamendist, siis see, et poeg sünniks neitsist, on midagi täiesti uut ja selle läbi saavad võimalikuks Uue Testamendi sündmused. (Kriisa 2023: 24)

Neitsist sündimine oli täiesti uus idee. Selles maailmajaos ei olnud ühtegi eellast taolisele jumalale, kes sünnib neitsist ja sureb eneseohverdusena, juba tuhat aastat varem (Attis).

Kristlikus ruumikorrastuses on üheks olulisemaks printsiibiks parem—vasak, kus paremale omistatakse positiivne tähendus või kõrgem väärtus, samas kui vasakul omistatakse negatiivne tähendus või madalam väärtus. Sellist ruumikorrastusprintsiipi leiab nii Vana-Egiptuse, Kreeka ja Rooma kultuurist kui ka Vanast ja Uuest Testamendist (LCI sub Rechts und Links). (Kriisa 2023: 24)

Samamoodi pütaagorlastel (Philolaus' table of opposites) - "parem" on vasakus tulbas koos kõige muu heaga nagu paaritud arvud ja täisnurgad.

Suletud positsiooni qua maise ruumi tõlgendust toetavad ka Gabrieli ja Maarja peade kohal rippuvad baldahhiinid. (Kriisa 2023: 25)

Pani muhelema.

Topelteestkoste teoloogiliseks aluseks on keskajal levinud arusaam Neitsi Maarjast kui vahendajannast (mediatrix) või kaaslunastajannast (coredemptrix). (Kriisa 2023: 30)

Õppisin uue sõna.

Selle tõlgenduse vastu näib aga käivat donaatorite kohalolu. Nende puhul tuleks aga tähelepanu pöörata mitmetele meestele, kelle pilk on langetatud ega näi nende ümber toimuvale jumalikule audientsile vähimatki tähelepanu pööravat. Tegemist on Madalmaade religioosses [|] kunstis levinud võttega, kus donaatorit on kujutatud mõtliku, palvesse süüvinuna, nii et pühak, kelle juures ta viibib, või püha sündmus, mille tunnistajaks ta on, on tõlgendatavad palvetaja nägemusega. Selle kasuks räägib ka mustpeade kujutamine eestkostjatest palju väiksemana, mis ühelt poolt võib viidata tähendusperspektiivi kasutamisele, teiselt poolt aga erinevate ruumide ühtesulatamist. Poolavatud positsiooni võiks niisiis näha kui altari ees peetavast teenistusest osa võtvate ning Neitsi Maarjalt ja Ristija Johanneselt eestkostet paluvate mustpeade palvete realisatsiooni, nende palvete toimivuse kinnitust, kujutades seda, kuidas taevased eestkostjad mustpead oma kaitse alla võtavad. (Kriisa 2023: 33-34)

Kristuse loo titaanid on mustpeade kollektiivne hallutsinatsioon.

Tallinna Mustpeade Maarja altari retaabel on Eesti keskaegse kunstipärandi üks kaunemaid pärle, lummates nii oma hingestatult maalitud figuuride, luksusliku sära kui lootustandva sõnumiga inimlikust päästest. Kuid lisaks sellele, et retaabli tellinud Mustpeade vennaskonna liikmed soovisid taolise luksusliku ja kallihinnalise teose tellimisega demonstreerida omaenda jõukust ja prestiiži, millele on keskendunud suur osa senistest uurimustest, oli selle eesmärgiks ülistada ka nende Jumalat, Jeesust Kristust ja tema ema, Neitsi Maarjat, kes ta ilmale tõi. (Kriisa 2023: 43)

Kaupmehed flex'isid nii, kuidas see religioosse ülemvõimuga ühiskonnas võimalik oli. Töö üldhinnangu osas jään kiduraks - ei oska religiooni ega kunsti hinnata, rääkimata religioossest kunstist. Uspenski retaablianalüüs voolas samamoodi mul endal mööda külge maha. | Sellegipoolest ei kurda või laida - töö on aus, hästi teostatud ja selle konkreetse kunstiteose (The Altarpiece of the Virgin Mary of the Brotherhood of the Black Heads) uurijatele kahtlemata hea, kasulik ja võib-olla isegi vajalik lugemine. Ma ei teadnud, et üht ainumat teost võidaks niivõrd intensiivselt uurida, aga võta näpust - omaette väga huvitav asi tõepoolest. Autori käsitlus semiootikast ei olnud siinkirjutajale väga meeltmööda, aga uurimus iseenesest sooritab edukalt oma kavatsused ja kristlastest kunstiajaloolaste jaoks on see kahtlemata väga väärtuslik panus.

soul searching or just looking for fights

·